Eesti Vabariigi hagi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo ja Utileek OÜ vastu nõude tunnustamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
18 223,91 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Eesti Vabariik Keskonnaministeeriumi kaudu, esindaja: advokaat Kaidi Reiljan-Sihvart
esindajad
Tartu Maakohtu 29. detsembri 2011.a otsus
Vastustajad (kostjad): Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, esindaja: advokaat Madis Saar; Utileek OÜ (pankrotis), esindaja: likvideerija advokaat Urmas Ustav
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada tsiviiasjas nr 2-11-39378 menetlus Utileek OÜ (end reg k 10841769) suhtes seoses Utileek OÜ äriregistrist kustutamisega.
2.Jätta Tartu Maakohtu 29. detsembri 2011.a otsus
lõppjärelduse osas muutmata, kohtuotsuse põhjendusi.
Jätta Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Vabariik Keskkonnaministeeriumi kaudu (hageja) esitas 22. augustil 2011 hagi Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (kostja 1) ja Utileek OÜ (kostja 2) vastu, milles taotles hagi liitmist ühte menetlusse hageja poolt 22. augustil 2011 Tartu Maakohtule esitatud Reprohver OÜ (pankrotis) võlausaldajate 12. augusti 2011 üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise ja nõude esitamise tähtaja ennistamise hagiga; hageja nõude Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 36 447, 81 eurot tunnustamist tähtaegselt esitatud nõudena; nõude esitamise tähtaja ennistamata jätmise korral hageja nõude Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 36 447, 81 eurot tunnustamist tähtaegselt esitamata tunnustatud nõudena; jätta menetluskulud kostjate kanda, sh mõista kostjatel hageja kasuks välja hageja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 25. veebruari 2011. a kohtumäärusega välja Reprohver OÜ, endise ärinimega OÜ Utileek Lõuna pankroti (Reprohver OÜ (pankrotis)) ja määras pankrothalduriks kostja 1. Hageja teatas
11.augustil 2011 kostjale 1 oma nõudest Reprohver OÜ (pankrotis) vastu summas 36 447, 81 eurot ja taotles ühtlasi nõude esitamise tähtaja ennistamist. Reprohver OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek jättis oma 12. augusti 2011.a otsusega hageja nõude esitamise tähtaja ennistamata ning kostja 1 ja kostja 2 esitasid vastuväited hageja nõudele, mistõttu jäi hageja nõue tunnustamata. Reprohver OÜ (pankrotis) (töövõtja) ja hageja sõlmisid 02. mail 2008 töövõtulepingu nr 18-20/227 (leping), mille kohaselt kohustus töövõtja toimetama üleriigilise kodanikualgatuse kampaania „Teeme ära 2008“ raames Tartumaalt 1200 t ulatuses
kogutava prügi nõuetekohasesse käitlusse eesmärgiga suunata maksimaalselt jäätmeid taaskasutusse lähtuvalt 16. jaanuari 2007 keskkonnaministri määruse nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ läheduse printsiibist. Lepingu p 1.1 kohaselt käsitlesid pooled osutatava teenusena jäätmete kogumist, vedamist ja käitlemist vastavuses õigusaktide, lepingu lähteülesande ning hinnapakkumisega. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustus hageja tasuma „Teeme Ära 2008“ raames kogutud jäätmete käitluse teenuste eest, kusjuures lepingu p-de 3.1.2 ja 3.1.3 kohaselt oli töövõtjale makstav tasu jäätmete ühe tonni eest 500 kr (km-ga) ja hageja poolt tasutava kogutasu maksimaalne suurus 570 500 kr (km-ga). Lepingu lisaks 1 olnud „Lihtsustatud menetlusega riigihanke lähteülesande“ p 4 sätestas, et töö tulemusel oli Tartumaalt 1200 t ulatuses kogutud ebaseaduslik prügi nõuetekohaselt käideldud. Hageja andis töövõtjale „Teeme Ära 2008“ raames käitlemiseks üle 1140, 58 t segapakendijäätmeid. Töövõtja esitas hagejale tasumiseks arved nr 80181 summas 35 579, 27 kr, nr 80196 summas 272 489, 33 kr, nr 80241 summas 207 215, 58 kr ja nr 80243 summas 55 000, 15 kr. Hageja tasus nimetatud arved kokku summas 570 284, 33 kr nõuetekohaselt. Töövõtja jättis lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata. Töövõtja vedas hageja poolt lepingu alusel käitlemiseks üleantud jäätmed Tartus Raadi lennuväljal asuvasse vaheladustuskeskusesse, kuid jättis vastavasse vaheladustuskeskusesse kogutud jäätmed nõuetekohaselt käitlemata, s.t taaskasutusse suunamata või kõrvaldamata. Kogutud jäätmed seisid hagejale teadaolevalt hagi esitamise ajani ebaseaduslikult Raadi lennujaamas ja kujutasid endast ohtu ümbritsevale keskkonnale. Töövõtja kohustus lepingu p-dest 1, 1.1, 3.1 ja Lisa 1 p-st 4 tulenevalt lepingu alusel jäätmed käitlemiseks mitte üksnes üle võtma, vaid ka nõuetekohaselt käitlema (taaskasutusse suunama või kõrvaldama). Seega rikkus töövõtja jäätmete nõuetekohaselt käitlemata jätmisega oma lepingust tulenevaid kohustusi ja hagejal oli õigus alandada hinda (töövõtja tasu), kuivõrd lepingu eesmärk – jäätmete nõuetekohane käitlemine – jäi saavutamata. Kuivõrd käitlemiseks üleantud jäätmete Raadi lennuväljale vedelema jätmine oli lepingu eesmärgiga otseselt vastuolus ja muutis jäätmete käitlemiseks üleandmise (jäätmete veo) sisuliselt mõttetuks, ei omanud üksnes jäätmete vedu lepingu kohase täitmise väärtuse suhtes mingit väärtust. Kuivõrd hageja tasus töövõtjale 570 284, 33 kr ja jäätmete veol (käitlemiseks ülevõtmisel) kohase täitmise mõttes väärtus puudus, oli mittekohase täitmise väärtuseks tasutud summa ehk 570 284, 33 kr. Tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 100, 101 lg 1 p 5 ning 112 lg 1 ja 3 oli hagejal õigus töövõtjalt nõuda 570 284,33 kr s.o 36 447,81 euro tagastamist. Hageja nõue ei olnud pandiga tagatud. Hageja poolt võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja nõude esitamise tähtaja ennistamiseks 22. augustil 2012 esitatud hagi rahuldamisel, tuleb hageja nõuet tunnustada tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 mõistes. Hageja leidis, et kui kohus jätab hageja hagi võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja nõude esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata, tuleb hageja nõuet tunnustada tähtaegselt esitamata tunnustatud nõudena lähtuvalt PankrS § 153 lg 1 p-st 3. Samuti sõltus hageja nõude rahuldamisjärk asjaolust, kas kohus rahuldab hageja poolt 22. augustil 2011 Tartu Maakohtule esitatud hagi töövõtja Reprohver OÜ (pankrotis) 12. augusti 2011.a võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja nõude esitamise tähtaja ennistamiseks. Hageja leidis, et käesolev hagi ja 22. augustil 2012 esitatud hagi töövõtja võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja nõude esitamise tähtaja
ennistamiseks tuleks lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 374 liita ühte menetlusse, kuivõrd hagide ühine menetlemine lihtsustaks hagide lahendamist, hagid olid omavahel õiguslikult seotud, üheliigilised (pankrotimenetlusega seotud) ja hagides oli sama hageja. Hageja oli seisukohal, et töö lepingutingimustele mittevastavuse nõude aegumistähtaeg sai VÕS § 651 lg 1 ja lepingu p 6.2 kohaselt alata alles töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Hageja leidis, et tööd ei ole lepingu p-s 6.2 sätestatud korras – üleandmisevastuvõtmise aktiga – töövõtja poolt üle antud ja hageja poolt vastu võetud. Hagiavalduse lisas 2 toodud üleandmise-vastuvõtmise aktid ei ole aktid, millega töövõtja oleks hagejale valmis töö üle andnud. Tegemist on üksnes kahepoolse fikseeringuga hageja poolt töövõtjale käitlemiseks üleantud jäätmete koguse ja koostise kohta, s.t hageja oli üleandja ja töövõtja Reprohver OÜ (pankrotis) vastuvõtja. VÕS § 638 tulenevalt eeldab töö vastuvõetuks lugemine, et töövõtja on töö valmis teinud ja valmis tööd tellijale vastuvõtmiseks pakkunud. Käesoleval juhul ei viinud töövõtja jäätmete käitlemist lõpule. Samuti ei pakkunud töövõtja hagejale tööd vastuvõtmiseks. Hageja tehtud makseid ei saanud käsitleda töö kaudse vastuvõtmisena. Töövõtja esitas hagejale arved koheselt pärast jäätmete käitlemiseks vastuvõtmist ning hageja tasus arved heas usus, et töövõtja lepingus kokkulepitud töö teostab. Sisuliselt oli tegemist tasu ettemaksuga ning arvete tasumisega ei avaldanud hageja vähimatki soovi töövõtja poolt teostatavat tööd etteulatuvalt heaks kiita ja vastu võtta. PankrS § 42 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Lähtuvalt asjaolust, et hageja oli juba jäätmete üleandmise järgselt töövõtjale esitatud arvete alusel töö eest heas usus (ette) tasunud, sai PankrS §-st 42 tulenevalt lugeda töö alates töövõtja pankroti väljakuulutamisest vastuvõetuks ning töö mittevastavusest tulenevate nõuete esitamise tähtaja alanuks. Seega algas töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg
25.veebruaril 2011 ning hageja nõue on esitatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja piires. Ka kostjate esitatud tõendid kinnitasid, et töövõtja ei saanud mingil juhul tööd enne 2008.a septembrit hagejale vastuvõtmiseks pakkudagi.
2.Kostja 1 Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihaldur I. Lepsoo vaidles hagile vastu ja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamise taotluse osas. Vastuväidete kohaselt oli hageja nõue aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt VÕS § 651 lg-le 1 algab töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest. Kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Hageja esitas töövõtja Reprohver OÜ (pankrotis) vastu rahalise nõude, mis tulenes töövõtja poolt lepingu alusel tehtud töö väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest. Kuna lepingu p 6.2. kohaselt olid töövõtja ja hageja kokku leppinud töö vastuvõtmises töö üleandmise-vastuvõtmise aktidega, algas töövõtja poolt tehtud töö lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg hageja jaoks töö üleandmisevastuvõtmise aktide allkirjastamisest. Kostja 1 osundas, et kõik hageja poolt kohtule esitatud töö üleandmise-vastuvõtmise aktid olid hageja poolt allkirjastatud hiljemalt
31.mail 2008. Seega TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 136 lg-st 2 tulenevalt aegus hageja nõue
01.juunil 2011. Kuna
25.veebruaril 2011 kuulutati välja töövõtja Reprohver OÜ (pankrotis) pankrot, oleks hageja oma nõude aegumise vältimiseks pidanud TsÜS § 160 lg 2 p 1 kohaselt esitama töövõtja pankrotimenetluses nõudeavalduse hiljemalt 31. mail 2011. Hageja esitas nõudeavalduse enam kui kaks kuud hiljem s.o
11.augustil 2011 (hagiavalduse lisa 2). Seega oli hageja nõue aegunud. Kostja 1 märkis alternatiivselt, et hageja nõue oleks aegunud ka juhul, kui lugeda aegumistähtaja alguseks töövõtja poolt hagejale esitatud arvete tasumise hetk s.t hetk, mil hiljemalt tekkis hagejal enammakstud tasu tagastamise nõue. Kostja 1 selgitas, et hageja tasus töövõtja poolt esitatud arved järgnevalt: (1) 22. mai 2008 arve nr 80181 tasus hageja
03.juulil 2008; (2) 30.mai 2008 arve nr 80196 tasus hageja 27. juunil 2008; (3) 12. juuni 2008 arve nr 80241 tasus hageja 30. juunil 2008; (4) 17. juuni 2008 arve nr 80243 tasus hageja 09. juulil 2008. Kuna enammakstud tasu tagastamise nõue tekkis hagejal hiljemalt pärast töövõtja poolt esitatud arvete tasumist ning 09. juuli 2008 seisuga oli hageja kõik arved tasunud, oleks hageja tulenevalt TsMS § 146 lg-st 1 ning § 136 lg-st 2 ja lg-st 8 pidanud töövõtja Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses enammakstud tasu tagastamise nõudeavalduse esitama hiljemalt 11. juulil 2011. Hageja esitas nõude avalduse täpselt üks kuu hiljem s.o 11. augustil 2011.
3.Kostja 2 Utileek OÜ vaidles hagile vastu. Lisaks muudele vastuväidetele oli kostja 2 seisukohal, et hageja nõue oli aegunud. Kostja 2 leidis, et kuivõrd vastavalt lepingu p-le 9 lõppes leping 31. mail 2008 oli hageja nõue aegunud. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 142 teisele lausele võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest, mis ei tähenda, et kostja 1, Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihaldur, oleks kohustust rikkunud või hageja nõuet tunnistanud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohtu 29. detsembri 2011. a otsusega jäeti rahuldamata Eesti Vabariigi hagi Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo ja Utileek OÜ vastu nõude tunnustamiseks. Maakohus leidis, et käesolevas asjas tuli TsMS § 449 lg 3 alusel teha vaheotsus aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et OÜ Utileek Lõuna (k.o ajal Reprohver OÜ (pankrotis)) ja Keskkonnaministeerium sõlmisid 02. mail 2008 töövõtulepingu nr 18-20/227 (tl 18–26), mille p 1 kohaselt kohustus töövõtja vastavalt lisas 1 toodud lähteülesandele toimetama üleriigilise kodanikualgatuse kampaania „Teeme ära 2008“ raames Tartumaalt 1200 t ulatuses kogutava prügi nõuetekohasesse käitlusse eesmärgiga suunata maksimaalselt jäätmeid taaskasutusse lähtuvalt
16.jaanuari 2007 keskkonnaministri määruse nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ läheduse printsiibist. Hageja kohustus lepingu p 3 kohaselt jäätmete käitluse teenuse eest tasuma. Töövõtja poolt esitatud arvete järgi maksis hageja töövõtjale kokku 570 284, 33 kr (tl 33–36).
Hageja leidis, et töövõtja rikkus lepingu alusel käitlemiseks üle võetud jäätmete nõuetekohaselt käitlemata jätmisega oma lepingust tulenevaid kohustusi ja hagejal oli õigus alandada hinda (töövõtja tasu) ja nõuda töövõtjale tasutud summa tagastamist (tl 3). Tartu Maakohus kuulutas 25. veebruari 2011. a määrusega välja töövõtja Reprohver OÜ pankroti (tl 7). Hageja esitas töövõtja pankrotimenetluses 11. augustil 2011 nõudeavalduse, milles nõudis töövõtjalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 5 ja § 112 lg 1 ja 3 alusel 570 284, 33 kr, s.o 36 447, 81 euro tagastamist (tlk 8–12). 12. augustil 2011 nõuete kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele vastuväite kostja 1 ning kostja 2 (tl 13–15), kelle vastu esitas hageja PankrS § 106 lg 1 järgi käesoleva hagi oma nõude tunnustamiseks. Kostja 1 leidis, et kuna hageja allkirjastas töö üleandmise-vastuvõtmise aktid hiljemalt
1.juunil 2011. Hageja nõue oleks TsMS § 146 lg 1 ja § 136 lg 2 ja 8 järgi aegunud ka juhul, kui lugeda aegumistähtaja alguseks 09. juuli 2008, s.o hetk mil hageja oli tasunud kõik töövõtja esitatud arved; sellisel juhul oleks hageja pidanud esitama nõudeavalduse hiljemalt 11. juulil 2011 (tl 121). Kostja 2 leidis, et lepingu p-s 9.1 nimetatud lepingu lõppemise aega (31. mai 2008) arvestades aegus hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi
31.mail 2011 (tl 74). Hageja oli seisukohal, et nõue ei olnud aegunud. Lepingu p 3.1.2 kohaselt oli töövõtjale makstav tasu p-s 3.1.1 toodud jäätmete ühe tonni eest 500 kr (km-ga). Lepingu p 3.1.3 nägi ette, et kokku maksab hageja töövõtjale maksimaalselt 570 500 kr (km-ga) pärast p-s 6.2 nimetatud üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist ja töövõtja poolt arve esitamist 21 päeva jooksul arve esitamisest. Lepingu p 6.2 kohaselt allkirjastasid pooled töö vastuvõtmisel töö üleandmise-vastuvõtmise akti, mille aluseks olid „Teeme ära 2008“ toimkonna aruanded. Lepingu p 6.3 kohaselt pidi töövõtja esitama hagejale jäätmete käitluse teenuste osutamise eest arve 10 päeva pärast p-s 6.2 nimetatud akti allkirjastamist. Lepingu p 6.6 sätestas, et hageja tasub arvel näidatud summa arve esitamisest 21 päeva jooksul. Lepingu p 4.1 kohaselt kohustus töövõtja tegema p-s 1 nimetatud töö perioodil 3.–31. mai 2008. Vastavalt lepingu p-le 9.1 lõppes leping 31. mail 2008. Hagiavaldusele olid lisatud üleandmise-vastuvõtmise aktid nr 1, 2 (periood 03.–04. mai), nr 5 (periood 31. mai seisuga), nr 6 (periood 03.–31. mai), nr 7 (periood 03.–31.05) ja nr 9 (periood 03.–31.05), mille olid allkirjastanud nii töövõtja kui hageja esindajad (tl 27– 32). Hageja leidis, et eelnimetatud aktidega ei andnud töövõtja hagejale valmis tööd üle, vaid tegemist on üksnes kahepoolse fikseeringuga hageja poolt töövõtjale käitlemiseks üleantud jäätmete koguse ja koostise kohta. Pankrotihaldur kostja 1 leidis, et tegemist on lepingu p 6.2 kohaste üleandmise-vastuvõtmise aktidega (tl 121). Kostja 2 Utileek OÜ arvates tuli aktid jätta tähelepanuta (tl 64–65). Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et töövõtja esitas hagejale tasumiseks järgmised arved (tl 33–36): 1) 22. mai 2008 arve nr 80181 summas 35 579, 27 kr viitega aktile nr 1; 2) 30. mai 2008 arve nr 80196 summas 272 489, 33 kr selgitusega „Teeme ära 2008“ 3.– 4. mai kergfraktsioon (pakendijäätmed 150105) koguse 544, 99 t eest. Arves ei olnud viidatud aktile, kuid arves ning üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 2 (tl 28, 35) toodud kuupäevi, koguseid ja jäätmekoode võrreldes tuli maakohtul asuda seisukohale, et 30. mai 2008 arve esitati vastavalt üleandmise-vastuvõtmise aktile nr 2; 3) 12. juuni 2008 arve nr 80241 summas 207 215, 58 kr viitega aktidele nr 5 ja 7; 4) 17. juuni 2008 arve nr 80243 summas 55 000, 15 kr viitega aktidele nr 6 ja 9.
Eeltoodust nähtuvalt esitati arved üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel. Hageja tasus esitatud arved kokku summas 570 284, 33 kr järgmiselt: 22. mai 2008 arve
03.juulil 2008, 30. mai 2008 arve 27. juunil 2008, 12. juuni 2008 arve 30. juunil 2008, 17. juuni 2008 arve 09. juulil 2008 (tl 33–36). Arvestades lepingus märgitud tööde teostamise perioodi ja lepingu lõppemise tähtaega, üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamist 31. mai 2008 seisuga, nende alusel töövõtja poolt arvete esitamist ja hageja poolt arvete tasumist, milline käitumine vastab lepingu p-dele 3.1.3, 4.1, 6.2, 6.6 ja 9.1, tuli maakohtu hinnangul asuda seisukohale, et hageja võttis tööd vastu vähemalt 31. mail 2008, kuid mitte hiljem viimase arve tasumisest
09.juulil 2008. Kuna arvete tasumine vastas lepingus kokkulepitud korrale, puudus maakohtu hinnangul alus käsitada makseid ettemaksuna. Maakohus nõustus kostjaga 1, et hageja poolt tööde vastuvõtmist kinnitas mh ka hageja poolt hinna alandamisest tuleneva nõude esitamine. VÕS § 112 lg 1 näeb ette, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Maakohus leidis, et eeltoodust lähtuvalt hakkas TsÜS § 146 lg 1 kohane kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema 31. mail 2008, kuid mitte hiljem kui 09. juulil 2008, ning nõue aegus seega 31. mail 2011, kuid mitte hiljem kui 11. juulil 2011 (TsÜS § 136 lg 2, 8). Kuna hageja esitas nõude alles pankrotimenetluses 11. augustil 2011 (tl 8–12), oli tema nõue aegunud. Kuna maakohus leidis, et nõue oli aegunud, tuli teha asjas lõppotsus ning jätta hagi rahuldamata. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1, 2, 3 ning TsMS § 173 lg-te 1 ja 4 alusel menetluskulud hageja kanda. Hageja märkis hagi hinnaks 0 eurot (tl 1, 5). Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga. Riigikohus leidis 14. aprilli 2010 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-21-10 (p 11, 13), et pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega ja kohaldada tuleb TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks kolleegiumi arvates ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%. Maakohus leidis, et käesoleva hagi hinnaks tuli lugeda 18 223, 91 eurot (50% hageja 36 447, 81 euro suurusest nõudest). Hageja väidete kohaselt on töövõtjal OÜ Reprohver (pankrotis) vara vaid 3 008, 64 eurot (tl 5), samas nähtub kostja 1 vastusest, et nt Harju Maakohtu menetluses on kostja 1 ca 3, 2 miljoni krooni suurune nõue Eesti Vabariigi vastu (tl 117).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Eesti Vabariik Keskkonnaministeeriumi kaudu (apellant) esitas 30. jaanuaril 2012 Tartu Maakohtu 29. detsembri 2011. a kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist ning menetluskulude vastustajate kanda jätmist. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:
1) leidis maakohus ebaõigesti, et apellandi nõue oli aegunud. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et lepinguga kokkulepitud tööd võeti apellandi poolt vastu 31. mail 2008, kui mitte hiljem kui 09. juulil 2008; 2) eeldab töö vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise aja tuvastamine lepinguga kokkulepitud töö tuvastamist. Maakohus võttis VÕS § 651 lg-le 1 tuginedes seisukoha töö vastuvõtmise aja kohta, kuid maakohus ei määratlenud, mida ta apellandi poolt vastuvõetud töö all silmas pidas. Käesoleva tsiviilasja vaidlusesemeks oli mh ka asjaolu, kas lepingu kohaselt oli töövõtja tööks üksnes jäätmete käitlemiseks vastuvõtmine või lisaks ka jäätmete nõuetekohane käitlemine, s.t taaskasutusse suunamine või kõrvaldamine. Lepingu p 1.1 (Teenuse mõiste), 3.1 ja lepingu lisa 1 p 4 kohaselt kohustus töövõtja kokkulepitud mahus apellandi poolt üleantavad jäätmed mitte üksnes koguma ja vedama, vaid ka nõuetekohaselt käitlema. Jäätmeseaduse § 13 kohaselt hõlmab jäätmete käitlemine lisaks kogumisele ja vedamisele ka jäätmete taaskasutusse suunamist või kõrvaldamist. Apellant selgitab, et isegi kui lepinguga ettenähtud tööde teostamise tähtaeg ja sellest tulenevalt lepingu kehtivuse tähtaeg (31. mai 2008) osutusid liiga lühikeseks, ei mõjuta see poolte kokkulepet lepinguga kokkulepitud töö mahu kohta ega võimalda teha järeldust, et tähtajast tulenevalt võib kokkulepitud töö mahtu kitsendada. Eelnevast tulenevalt saab lepinguga kokkulepitud töö Apellandi poolt vastuvõetuks lugeda, kui apellant on andnud töövõtjale kinnituse, et apellandilt vastuvõetud jäätmete taaskasutusse suunamise või kõrvaldamise töö on tehtud. Töö vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist peab seejuures tõendama tellija. Nagu apellant on hagi alusena esile toonud, ei ole töövõtja apellandile mitte kunagi vastuvõetud jäätmete taaskasutusse suunamise või kõrvaldamise tööd vastuvõtmiseks pakkunud ning apellant ei ole töövõtjale vastava töö vastuvõtmise kohta kinnitust andnud; 3) kuivõrd maakohus jättis lepinguga kokkulepitud töö välja selgitamata, siis tugines maakohus ebaõigesti ja põhjendamatult üleandmise-vastuvõtmise aktidele nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 ning arvete tasumisele. Töö vastuvõtmise tahteavaldus peab olema antud lepinguga kokkulepitud töö kohta ning muu, kui lepinguga kokkulepitud töö osas antud tahteavaldus ei ole vastuvõtmisena käsitletav. Üleandmise-vastuvõtmise aktidest nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 ei nähtu, et töövõtja oleks jäätmete nõuetekohase käitlemise (taaskasutusse suunamise või kõrvaldamise) töö apellandile üle andud ja apellant töö vastu võtnud. Vastavad üleandmise-vastuvõtmise aktid sisaldavad üksnes poolte tahteavaldusi kindlas koguses ja liigis jäätmete töövõtjale käitlemiseks üleandmise kohta. Aktides on üleandmisevastuvõtmise kohta märgitud üksnes jäätmete kogumise koht, jäätmete kood, jäätmete liik, toiming, koormate arv, kaal ja sihtpunkt. Jäätmete taaskasutusse suunamise või kõrvaldamise kohta mistahes andmed või viited puuduvad. Kuivõrd aktides on näidatud ka jäätmete toimetamise sihtpunkt (töövõtja vaheladustusjaam), tuleneb aktidest üheselt ja loogiliselt, et jäätmete käitlemine sai toimuda alles peale sihtpunkti jõudmist. Kuigi lepingu kohaselt ei olnud jäätmete üleandmine kirjaliku aktiga otsesõnu nõutav ning lepingu p 6.2 kohaselt pidi üksnes lepinguga kokkulepitud töö vastuvõtmine toimuma üleandmise-vastuvõtmise aktiga, oli kampaania suurust (sh jäätmete kogust) ning selles osalejate paljusust arvestades mõistlikult nõutav ja möödapääsmatu, et igale jäätmekäitlejale üleantud jäätmekoguse kohta koostati ka akt, millest nähtus üleantud jäätmete kogus ja liik.
Nimetatud aktide alusel töövõtja poolt väljastatud arvete tasumine ei kinnita, et apellant oleks lepinguga kokkulepitud tööd töövõtjalt hiljemalt 09. juulil 2008.a. vastu võtnud. Apellant tasus töövõtja poolt üleandmise-vastuvõtmise aktide nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 alusel (s.t. enne lepinguga kokkulepitud tööde vastuvõtmist) esitatud arved sisuliselt ettemaksena heas usus, et töövõtja oma lepingust tulenevad kohustused ka tegelikult täidab. Apellant möönab, et ilmselt ei kontrollinud ta töövõtja arvete saamisel tasumise tingimuste saabumist piisaval määral, kuid apellandi vastav eksimus ja heausksus ei ole käsitletav apellandi tahteavaldusena töö vastuvõtmise kohta; 4) kuivõrd apellant ei ole üleandmise-vastuvõtmise aktide nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 koostamisega ega arvete tasumisega töövõtjalt tööd vastu võtnud, ei hakanud ka töö lepingu tingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 31. augustil 2008.a. (üleandmisevastuvõtmise aktide nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 koostamisest) ega 09. juulist 2008 (arvete tasumisest) kulgema. Apellant ei võtnud ka ühelgi muul viisil töövõtjalt lepinguga kokkulepitud tööd vastu. Lepingujärgse töö saab Apellandi poolt vastu võetuks lugeda mitte varem kui 25. veebruaril 2011, mistõttu ei ole apellandi nõue VÕS § 651 lg 1 ja TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud. Nagu töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 4 kohaselt sissenõutavaks nii töö vastuvõtmise kui ka vastuvõetuks lugemisega, saab ka tasu alandamise nõuet maksma panna nii töö vastuvõtmise kui ka vastuvõetuks lugemise korral. Kui tasu on sissenõutavaks muutunud, saab seda ka alandada. Eelnevast tulenevalt ning arvestades, et käesoleval juhul saab töö 25. veebruaril 2011 vastuvõetuks lugeda, on ebaõige ja asjakohatu ka maakohtu järeldus, et tööde vastuvõtmist kinnitab ka hinna alandamisest tuleneva nõude esitamine. Kuna PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, saab alles töövõtja suhtes pankroti väljakuulutamisest arvates lugeda lepingujärgsed tööd apellandi poolt vastuvõetuks ning tööde lepingule mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaja alanuks. Seega algas apellandi nõude aegumistähtaeg VÕS § 651 lg 1 ja TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 26. veebruaril 2011 ning apellandi nõue ei ole aegunud; 5) rikkus maakohus TsMS § 443 lg 8 nõudeid, kuivõrd kohtuotsus oli olulises osas põhjendamata ja maakohus ei selgitanud, miks ta apellandi väidetega ei arvestanud. Maakohus tegi oma järeldused lakoonilise sedastusena, jättes esiletoodud asjaolude ja nendest tehtud järelduste omavahelised seosed otsuses põhjendamata. Nii ei ole otsusest võimalik aru saada ega kontrollida, miks on maakohus asunud seisukohale, et apellant võttis töö vastu ning miks kinnitab ka hinna alandamise nõude esitamine töö vastuvõtmist. Samuti jättis maakohus sisuliselt käsitlemata apellandi väited, et apellant ei ole lepinguga kokkulepitud tööd töövõtjalt vastu võtnud ja et tööd ei saa enne 25. veebruari 2011 (töövõtja pankroti väljakuulutamist) vastuvõetuks lugeda; 6) määras maakohus ebaõigesti tsiviilasja hinna. kuivõrd töövõtja halduri vastusest (hagiavalduse lisa 7) nähtuvalt on töövõtja olemasoleva vara väärtus kõigest 3 008, 64 eurot, on pankrotimenetluse eeldatavaid kulusid arvestades ilmne, et apellandi nõuet ei ole ka I rahuldamisjärgu puhul võimalik töövõtja vara arvel reaalselt rahuldada. Töövõtja haldur esitas apellandi vastu Harju Maakohtusse ca 3, 2 miljoni kr suuruse nõude, kuid Harju Maakohtu 28. märtsi 2012. a otsusega jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata. Töövõtja pankrotivara suurenemine kõnealuse kohtuvaidluse teel ei ole võimalik, kuivõrd otsus jõustus 04. juunil 2012. Töövõtjal puudub vara, mille arvel apellandi menetluskulud rahuldada ning töövõtjal tuleb kanda ka eelpool nimetatud kohtuasjaga seotud menetluskulud, mistõttu tuleb käesoleval juhul lugeda hagi hinnaks 0 eurot. Apellant palus
Harju Maakohtu 28. märtsi 2012. a otsuse tsiviilasjas nr 2-11-20719 käesoleva asja materjalide juurde tõendina vastu võtta; 7) käesolevas asjas ei ole menetluse jätkamine OÜ Utileek suhtes TsMS 428 lg 1 p 5 kohaselt võimalik, kuna OÜ Utileek on lõppenud õigusjärglaseta. Apellant leiab, et menetluse lõpetamise OÜ Utileek osas otsust tegemata tuleb lugeda, et OÜ Utileek ei ole PankrS § 103 lg 2 ja § 106 lg 1 tähenduses apellandi nõudele vastu vaielnud ning nõude tunnustamine sõltub edasi üksnes käesolevas tsiviilasjas Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihalduri vastu hagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest.
6.Vastustaja 1 Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihaldur vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastustaja 1 taotles kõigi menetluskulude, sh vastustaja 1 menetluskulude Eesti Vabariigi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu poolt lahendatavate küsimuste ring vaheotsuse olemusest tulenevalt piiratud. Maakohus ei pea tuvastama kõiki pooltevahelise vaidluse õige lahendamise sisuskohast olulisi asjaolusid ega vastama kõigile hageja ja kostja poolt esitatud faktilistele ja õiguslikele väidetele. Aegumise kohaldamise taotlust lahendades peab maakohus tuvastama üksnes sellised asjaolud, millel on aegumise kohaldamise seisukohast tähtsust. Maakohus käsitles otsuse põhjendavas osas (otsuse lk 4–6) põhjalikult kõiki apellandi ja vastustaja poolt seoses nõude aegumise küsimusega esitatud väiteid ning jõudis õigele järeldusele, et apellandi nõue on aegunud. Kohtuotsuse kohaselt arvestas maakohus apellandi nõude aegumist tuvastades lepingu sisu ning apellandi ja töövõtja käitumist lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. Kohtuotsuses kajastatud maakohtu järeldusi ei muuda ebaõigeks ka apellandi väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud apellandi nõude aegumise küsimust lahendades otsuses põhjalikumalt käsitlema lepingu eseme ning apellandi ja töövõtja poolt allkirjastatud töö üleandmise-vastuvõtmise aktidega seonduvat. Vastustaja 1 leiab, et maakohus on nimetatud küsimusi käsitlenud aegumise kohaldamiseks vajalikus mahus; 2) ei olnud lepingu esemeks olnud töö täpne määratlemine aegumise küsimuse lahendamisel määrava tähtsusega. Hagi esemeks oleva nõude olemasolu ja ulatust ei ole aegumise kohaldamiseks vaja tuvastada, kuna see tähendaks kogu vaidluse sisulist lahendamist. Hagi aegumise üle otsustades peab maakohus vajadusel kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte, määratlema kohalduva aegumistähtaja ja kontrollima, kas hagi on esitatud enne või pärast aegumistähtaja möödumist. Antud juhul kvalifitseeris maakohus apellandi ja töövõtja vahelise õigussuhte (töövõtuleping), määratles aegumistähtaja (3 aastat), täpsustades nii aegumistähtaja kulgemise alguse kui ka lõpu kuupäevad, ning sedastas, et apellant esitas hagi pärast aegumistähtaja möödumist. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on apellandi nõue aegunud sõltumata sellest, kas lugeda lepingu esemeks jäätmete vastuvõtmine või jäätmete nõuetekohane käitlemine, s.t taaskasutusse suunamine või kõrvaldamine; 3) täitis töövõtja apellandi poolt tarnitud jäätmete vastuvõtmisega lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt. Tulenevalt JäätS § 11 lg 1 ja lg 2 ning § 28 lg 1 koosmõjust maksab jäätmete üleandja sisuliselt jäätmekäitlejale tasu jäätmete valdusega kaasneva vastutuse ja kohustuste ülevõtmise eest. Jäätmevaldaja ja jäätmekäitleja vahel sõlmitava lepingu eesmärk saavutatakse jäätmete üleandmisega ning edasise jäätmekäitlusega
seonduv ei oma lepingu eesmärki arvestades enam tähtsust. Käesoleval juhul tuli töövõtja kohustust tõlgendada selliselt, et töövõtja oli oma kohustuse täitnud jäätmete vastuvõtmisega käitluskeskuses ja vaheladustuskeskuses. Asjaolu, et lepingu alusel tehtavaks tööks oli jäätmete vastuvõtmine, kinnitab ka lepingu p 6.2, mille kohaselt on töö üleandmise-vastuvõtmise aktide aluseks kampaania „Teeme Ära 2008“ toimkonna aruanded. On ilmne, et kampaania „Teeme Ära 2008“ toimkonna aruanded said kajastada üksnes kampaania raames kogutud ja töövõtjale üle antud jäätmeid. Seega sai lepingu esemeks olevaks tööks samuti olla vaid jäätmete töövõtjale üleandmine. Kampaania „Teeme Ära 2008“ toimkonnal puudus igasugune võimalus koguda andmeid selle kohta, milliseid toiminguid tehti jäätmetega pärast nende üleandmist. Lepingust ei tulene töövõtja kohustust toimkonnale selliseid andmeid esitada ega toimkonna õigust töövõtjalt selliseid andmeid nõuda. Seega ei saanud toimkond koostada aruandeid jäätmete taaskasutusse suunamise või kõrvaldamise kohta. Apellant ei ole pärast töö üleandmise-vastuvõtmise aktide vormistamist, arvete saamist ja nende tasumist enam kui 3 aasta jooksul töövõtjalt kordagi nõudnud apellandi poolt üle antud jäätmete käitlemist apellatsioonkaebuses kirjeldatud viisil. Samuti ei ole apellant töövõtja suhtes kasutanud muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Sealhulgas ei ole apellant lepingus sätestatud korras töövõtjale teatanud töö üleandmisevastuvõtmise aktide (lepingu p 6.1.) või töövõtja poolt esitatud arvetega (lepingu p 6.5.) mittenõustumisest. Kuni nõudeavalduse esitamiseni 11. augustil 2011 viitas apellandi käitumine üheselt sellele, et töövõtja on lepingust tulenevad kohustused ka apellandi arusaamise kohaselt nõuetekohaselt täitnud; 4) ei tulene JäätS § 13 sõnastusest, et jäätmekäitlus on toimunud alles siis, kui kõik JäätS §-s 13 nimetatud toimingud on tehtud. JäätS § 13, § 14 lg 1 ja lg 2, § 15 lg 1 ja § 17 lg 1 koosmõjust tulenevalt on iga JäätS §-s 13 nimetatud toimingu tegemine ka eraldi jäätmekäitlus. Seega ei saa sõna „käitlus“ kasutamisest lepingus järeldada, et töövõtja on lepingu nõuetekohaselt täitnud alles pärast kõigi JäätS §-s 13 nimetatud toimingute tegemist; 5) oleksid lepingust tulenevad mistahes nõuded aegunud ka siis, kui lugeda lepingus sätestatud tööks jäätmete taaskasutusse suunamist või kõrvaldamist. Lepingu p 9.1. kohaselt lõppes leping 31. mail 2008. Lepingu lõppemisega seoses vabanes töövõtja lepingu täitmise kohustusest ning apellant kaotas õiguse nõuda lepingu täitmist. Kuivõrd TsÜS § 146 lg 1 kohaldub kõigi lepinguliste nõuete suhtes, oleks apellant pidanud kõik lepingu täitmata jäämisega seotud nõuded töövõtja vastu esitama hiljemalt 3 aasta jooksul lepingu lõppemisest. Apellant ei esitanud nimetatud aja jooksul töövõtja vastu ühtegi nõuet; 6) tugines maakohus õigesti töö üleandmise-vastuvõtmise aktidele. Lepingu p-dest 3.1.3,
6.2.ja 6.3. nähtub ühemõtteliselt, et lepingu täitmisel vormistatakse ainult töö üleandmisevastuvõtmise akte. Seetõttu pidi apellant akte allkirjastades aru saama, et akti allkirjastamist käsitletakse lepingu kohaselt töö vastuvõtmisena (lepingu p 6.2.). Kuna töövõtja esitas apellandile arveid nende samade aktide alusel, igal arvel oli konkreetne viide vastavale töö üleandmise-vastuvõtmise aktile või aktidele ning apellant tasus kõik arved lepingu p-s 6.5. sätestatud pretensioone esitamata, siis on ilmne, et ka apellant ise käsitles akte töö (mitte üksnes töö tegemiseks vajalike jäätmete) üleandmise-vastuvõtmise aktidena. Vastasel juhul jääb arusaamatuks, miks otsustas apellant vastuväiteid esitamata tasuda selliste aktide alusel esitatud arved (lepingu kohaselt oli töövõtjal õigus arveid
esitada üksnes töö üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel) ning miks ei tundnud apellant enam kui 3 aasta jooksul mingisugust huvi töö tegemise käigu vastu; 7) on ebaõige ja eksitav apellandi väide, et apellant tasus töövõtja poolt esitatud arved sisuliselt ettemaksena. Arvete esitamise ega tasumise juures ei viita mitte ükski asjaolu, et tegemist oli ettemaksetega. Kõigi arvete summale on lisatud käibemaks, mida ettemaksuarvel üldjuhul ei kajastata, kuna ettemaksu küsimine ei ole käibemaksuga maksustatav; 8) on eksitav apellandi väide, mille kohaselt saab lepingu esemeks olnud tööd PankrS § 42 alusel vastuvõetuks lugeda alles töövõtja pankroti väljakuulutamisest 25. veebruaril 2011. Pankroti väljakuulutamine mõjutab üksnes selliseid nõudeid, mille sissenõutavaks muutumine on seotud tähtpäeva või tähtajaga, mis ei ole pankroti väljakuulutamise hetkeks saabunud. PankrS §-st 42 ei tulene, et pankroti väljakuulutamisega saabuvad kõik nõuete tekkimiseks või sissenõutavaks muutmise tingimused. Samuti ei loeta pankroti väljakuulutamisega täidetuks kõiki võlgniku poolt sõlmitud lepinguid. Seega ei saa töövõtja pankroti väljakuulutamisega lugeda lepingu esemeks olnud tööd valminuks ega apellandi poolt vastuvõetuks; 9) on kohtuotsus nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohus vastas kõigile apellandi poolt maakohtus esitatud väidetele ning asjaolu, et apellandi arvates on otsuse põhjendus liiga lühike, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks; 10) on menetluse lõppemine OÜ Utileek suhtes TsMS § 428 lg 1 p-st 5 tulenevalt põhjendatud, kui OÜ Utileek lõppes ilma õigusjärgluseta; 11) määras maakohus õigesti tsiviilasja hinna. Tsiviilasja hinna määramisel tuleb arvestada eesmärki, millest lähtudes apellant oma nõude töövõtja vastu esitas. Apellant esitas töövõtja vastu nõude vahetult pärast seda, kui apellant oli kätte saanud vastustaja 1 poolt apellandi vastu esitatud ja lepingu apellandipoolsel rikkumisel põhineva kahju hüvitamise nõude (tsiviilasi nr 2-11-20719). Apellant ei oleks töövõtja vastu ilmselt nõuet esitanud, kui vastustaja ei oleks apellandi vastu hagi esitanud. Apellant üritas ilmselt luua võimalust nõuete tasaarvestamiseks PankrS § 99 sätestatud korras. Seega tuleks apellandi poolt hagi rahuldamise korral saadava hüve väärtuseks tegelikult lugeda kogu apellandi poolt esitatud nõude summa 36 447, 81 eurot; 12) tuleb apellandi täiendav tõend jätta asja materjalide juurde võtmata. Ringkonnakohtu
2.oktoobri 2012. a kohtumäärusega ei antud menetlusosalistele võimalust täiendavate taotluste ja tõendite esitamiseks. See järeldub määruse p-st 4, mille kohaselt ringkonnakohtule esitatud seisukohad edastatakse vastaspoolele teadmiseks ja täiendusi nendele seisukohtadele enam esitada ei saa. Taotluste ja täiendavate tõendite menetlemine ei ole ilma vastaspoolt ära kuulamata võimalik (TsMS § 328 lg 2). Lisaks esitas apellant tõendi TsMS § 329 lg 1 nõudeid rikkudes. Apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud kohtuotsus jõustus 4. juunil 2012, s.o enam kui neli kuud tagasi. TsMS § 200 lg 1 ja § 329 lg 1 kohaselt oleks apellant pidanud kohtuotsuse ringkonnakohtule esitama viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist. 13) ei olnud vastustajal 1 võimalik võtta lõplikku seisukohta, seoses tsiviilasja hinnaga nimetatud uue tõendi valguses. Vastustaja 1 märgib siiski, et töövõtja pankrotivara ei koosne üksnes vastustaja 1 poolt apellandi vastu esitatud nõudest (tsiviilasi nr 2-11-20719). Pankrotimenetluse läbiviimise käigus on ilmnenud, et töövõtja pankrotivara hulgas on ka muud vara, mille realiseerimise võimaluse väljaselgitamisega
hetkel tegeletakse. Töövõtja pankrotivara koosseisu kuulub potentsiaalne nõue töövõtja juhatuse liikmete vastu summas ca 25 000 eurot. Seega on jätkuvalt õige maakohtu poolt tehtud Riigikohtu praktikal rajanev järeldus, mille kohaselt tuleb apellandi nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks hinnata 50% , s.t 18 223, 91 eurot. Samuti ei saa kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-11-20719 tõendada, et maakohus määras tsiviilasja hinna valesti, kuivõrd maakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud menetlus tsiviilasjas nr 2-11-20719 veel lõppenud. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamise aluseks hagi esitamise aeg ja maakohus määraski tsiviilasja hinna hagi esitamise ajal teadaolnud asjaoludest lähtuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätesta võimalust muuta tsiviilasja hinda pärast hagi esitamist tekkinud asjaolude tõttu. Ringkonnakohus saaks tulenevalt TsMS § 137 lg-st 11 hinnata üksnes seda, kas maakohus on hagi esitamisel teadaolnud asjaolusid arvestades tsiviilasja hinna õigesti määranud. Menetluse lõppemine tsiviilasjas nr 2-11-20719 ei anna isegi teoreetiliselt (s.t TsMS § 123 kõrvale jättes) alust määrata käesoleva tsiviilasja hinnaks 0 eurot. Hagi esitamise ajal valitsenud kohtupraktikas väljendatud seisukohta, mille kohaselt tuli nõude tunnustamise hagi hinnata TsMS § 136 lg 1 järgi, tuleb alates 01. juulist 2012 tõlgendada selliselt, et nõude tunnustamise hagi hind ei ole kunagi väiksem kui 3 500 eurot. Vastustaja selgitab, et 01. juulil 2012.a jõustunud TsMS § 132 lg11 ja lg 4 p 9 kohaselt on pankrotimenetluse nõude tunnustamise hagi hind 3 500 eurot.
7.Vastustajal 2 OÜ Utileek puudusid seisukohad apellatsioonkaebuse nõudmiste ja põhjenduste osas, kuivõrd Vastustaja 2 ajutine haldur ei osalenud käesoleva tsiviilasja menetluses ja tema käsutuses ei ole asjasse puutuvaid dokumente ega informatsiooni. Vastustaja 2 ajutine haldur ei soovinud, et võiks tekkida olukord, mille puhul menetluskulud jäetakse vastustaja 2 kanda, kuivõrd vastustaja 2 on püsivalt maksejõuetu ja varatu äriühing, mille pankrotimenetlus on lõpetatud pankroti välja kuulutamata raugemise tõttu tulenevalt asjaolust, et vastustajal 2 puudub mistahes likviidne vara.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt tuli hagi jätta aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Hageja (apellandi) nõue põhineb VÕS § 112 lg-tel 1 ja 3. Hageja on seisukohal, et ta on võtnud vastu Reprohver OÜ (pankrotis) poolt pooltevahelisest töövõtulepingust tuleneva kohustuse mittekohase täitmise, millest tulenevalt on ta õigustatud alandama tema poolt tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kostja leiab, et hageja esitatud nõue on aegunud. Hageja VÕS § 112 lg-te 1–3 alusel esitatud tagasinõue tuleneb kujundusõiguse teostamisest, mille läbi on võlausaldajal võimalik võlasuhet ühepoolselt muuta. Hinna alandamise avaldus on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus (TsÜS § 69), st hinna alandaja peab selle võlgnikule edastama ja vaidluse korral seda ka tõendama.
Aegumise kohaldamisel tuli maakohtul kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, sh teha kindlaks asjaomase nõude tekkimise asjaolud. Hagi aegumise üle otsustamine ei eelda üldjuhul nõude olemasolu või põhjendatuse tuvastamist, kuna see tähendaks kogu vaidluse sisulist lahendamist. Küll aga tuleb ka nõude aegumise üle otsustamisel juhinduda TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamisnõuetest. Seega tuli kohtul tuvastada asjaolud, mis võimaldaksid teha järeldusi selle kohta, milline on esitatud nõude alus ja kas sel alusel esitatav nõue on aegunud.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole aegumise kohaldamisel eristanud nõudeid ja õiguskaitsevahendeid. Hinna alandamise näol VÕS § 112 lg 1 alusel ei ole tegemist nõudega, vaid kujundusõigusliku õiguskaitsevahendiga kohustuse rikkumise puhuks (vt loetelu VÕS § 101 lg 1, sh p 5). Aegumisele ei allu aga mitte õiguskaitsevahendid, vaid nende alusel tekkivad nõuded. Seega ei allu aegumisele iseenesest ka töövõtulepingu järgi tasumisele kuuluva hinna alandamise õigus kui õiguskaitsevahend. Tegemist ei ole vahetult VÕS § 651 lg 1 alusel aeguva nõudega (s.o töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõudega). Küll aga aeguvad tasu vähendamise tagajärjel tekkivad tellija nõuded enammakstud tasu tagastamiseks VÕS § 112 lg 3 alusel. Kuna hinna alandamine kujundusõigusliku õiguskaitsevahendina iseenesest aegumisele ei allu, tuleb ringkonnakohtu arvates anda hinnang sellele, kas hagejal sai kohtule esitatud materjalide põhjal tekkida VÕS § 112 lg-te 1–3 kohane tagasinõudeõigus. Kuna lepingu alusel ülemäära tasutu tagasinõudeõigus saab sissenõutavaks muutuda VÕS § 112 lg-test 1–3 tuleneva kujundusõiguse teostamisega, s.o hinna alandamise avalduse esitamisega, tuleb ringkonnakohtu arvates hinnata, kas hageja esitas hinna alandamise avalduse õigeaegselt või oli ta selle õiguse avalduse tegemise ajaks kaotanud.
11.Seadusega ei ole sätestatud üldist tähtaega hinna alandamise õiguse kasutamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei võimalda see siiski asuda seisukohale, nagu oleks hinna alandamise teel lepingusuhte muutmine võimalik igasuguste ajaliste piiranguteta. Muuhulgas ei oleks see vastavuses hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Kolleegium on seisukohal, et võlaõigusseaduse regulatsioon sisaldab lünka osas, milles reguleerimata on jäetud hinna alandamise õiguse kasutamise tähtaeg. Sellest tulenevalt tuleb analoogia alusel (TsÜS § 4) kohaldada VÕS § 118, eeskätt selle lg-t 2. VÕS § 118 puhul on tegemist hinna alandamisele lähedase õigussuhtega, kuna reguleeritakse lepingust taganemise õiguse kasutamise tähtaega, kusjuures ka lepingust taganemise näol on tegemist kujundusõigusega. VÕS § 118 lg 2 sätestab, et lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Analoogia kohaldamise tulemusena leiab ringkonnakohus, et VÕS § 112 alusel hinna alandamine on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi, kui asjaomase kohustuse täitmise nõue on aegunud ja lepingu järgi kohustatud isik on sellele tuginenud. Eeltoodust tuleneb, et hinna alandamise õiguse lõppemine on seotud võlausaldaja (tellija) õigusega nõuda võlgnikult (töövõtjalt) töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kohustuse täitmise nõude aegumise korral kaotab võlausaldaja õiguse tugineda ka hinna alandamisele kui õiguskaitsevahendile.
12.Käesoleval juhul on hageja (apellant) teostanud oma (arvatavat) kujundusõigust lepingujärgse hinna alandamiseks 11.08.2011.a nõudeavalduse esitamisel Reprohver OÜ pankrotimenetluses. Tsiviilasja materjalidest ega hageja esitatud seisukohtadest ei nähtu, et hageja oleks sellekohase avalduse võlgnikule esitanud muul viisil või muul ajal. Seega
sõltub asjas aegumise kohaldamise üle otsustamine sellest, kas 11.08.2011.a seisuga oli hagejal õigus jätkuvalt nõuda Reprohver OÜ-lt pooltevahelise töövõtulepingu täitmist või oli tema sellekohane nõue aegunud.
13.Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt esiletoodud asjaoludel võib tegemist olla nii tellija nõudega lepingutingimustele mittevastava töö parandamiseks või lõpuleviimiseks (VÕS § 646) kui ka VÕS § 108 lg 2 alusel esitatava täitmisnõudega olukorras, kus töövõtja on rikkunud lepingus ettenähtud tähtaega ning viivitanud töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Kui töö parandamise nõudeid (VÕS § 646) saab esitada alates töö valmimisest, siis töövõtja viivitusest tulenevate nõuete puhul tuleb lähtuda sellest, millal sattus töövõtja oma kohustuste täitmisega viivitusse – eelkõige, missuguseks tähtajaks pidi töö tegelikult valmima. Seejuures oleks hinna alandamine põhimõtteliselt võimalik ka täitmisega viivitamise korral, kuna VÕS § 100 kohaselt loetakse ka kohustuse täitmisega viivitamist mittekohaseks täitmiseks. Käesolevas asjas on hageja seisukohal, et töö tuleb küll lugeda valminuks ja tellija on selle vastu võtnud, kuid töö on tehtud puudustega, mis tingivad hinna alandamise. Samas leiab hageja, et töövõtja poolt teostatud tööl puudub igasugune väärtus, mistõttu tellija soovib alandada hinda 100 % ulatuses ning nõuda tagasi kogu lepingu järgi tasutu. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks esmalt hinnata seda, millal pidi töö pooltevahelise lepingu järgi valmima ning millal sai sissenõutavaks muutuda töövõtja viivitusest tulenev nõue. Seejärel analüüsib kolleegium VÕS § 646 alusel esitatava töö lepingutingimustega kooskõlla viimise nõude sissenõutavaks muutumist.
14.Töö teostamise tähtaeg tuleneb pooltevahelise töövõtulepingu p-st 4.1, mille kohaselt kohustus töövõtja tegema punktis 1 nimetatud töö perioodil 03. – 31.05.2008.a. Seejuures toimusid 03. – 04.05.2008.a „Teeme ära“ kampaaniapäevad, mille käigus prügi koguti. Lepingu lisa 1 kohaselt (p 5 teine alapunkt) võis prügi käitlemisele võtmine toimuda kuni
31.maini 2008.a. Lepingu punktis 9.1 sätestati, et leping lõppeb poolte kokkuleppega määratud ajal, s.o 31.05.2008.a. Apellant on ise asunud seisukohale, et nimetatud tähtajaks, s.o 31. maiks 2008.a, pidi olema saavutatud lepingu lõppeesmärk (apellatsioonkaebuse p-s 2.1.1.1 möönab apellant, et lepinguga ettenähtud tööde teostamise tähtaeg ja sellest tulenevalt lepingu kehtivuse tähtaeg – 31.05.2008.a – võisid osutuda liiga lühikeseks, ehkki apellandi arvates ei mõjuta see poolte kokkuleppe sisu, eeskätt kokkulepitud tööde mahtu. Muudele töö valmimiseks ettenähtud tähtaegadele ei ole pooled menetluses viidanud. Seega on pooled olnud menetluses seisukohal, et töö pidi valmima lepingu lõpptähtajaks, s.o
31.maiks 2008.a. Nimetatud kuupäevast sai seega hakata kulgema ka VÕS § 108 lg 2 alusel töövõtja viivitusest tuleneva täitmisnõude aegumistähtaeg. Selle nõude kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenuks 31. mail 2011.a.
15.VÕS § 646 lg 1 ja § 651 lg 1 koostoimes hakkab tellija poolt VÕS § 646 lg 1 alusel esitatava lepingu täitmise nõude aegumistähtaeg kulgema töö valmimisest. Töö valmimise asemel arvestatakse tellija poolt töö vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise aega, kui tellijal oli kohustus töö vastu võtta (VÕS § 638, mis omakorda eeldab, et töö oleks valminud). Töö valmimist tuleb hinnata eraldi töö lepingutingimustele vastavusest (VÕS § 641), kuna valminuks saab lugeda ka puudustega töö ning tellijal on võimalik töö ka sellisena vastu võtta. Seega tuleb poolte tahteavalduste ja käitumise põhjal hinnata, kas pooled lugesid oma vastastikused lepingulised kohustused põhiosas täidetuks (säilitades
võimaluse tugineda õiguskaitsevahenditele) või tuli ühel või mõlemal lepingupoolel kohustuste täitmist jätkata.
16.Käesolevas asjas esinesid alused lugeda töö valminuks ja tellijale üle antuks, mille on põhjendatult tuvastanud ka maakohus. Eelpool leidis ringkonnakohus, et lepingu kohaselt oli töö valmimise tähtajaks tulenevalt poolte kokkuleppest 31.05.2008.a. Pooltevahelise lepingu p-s 6 nähti ette arvelduste kord, millest nähtuvalt kohustus tellija töö 10 tööpäeva jooksul töö esitamisest arvates üle vaatama ning vajadusel esitama töövõtjale oma pretensioonid seoses töö mittevastavusega lepingule, andes tähtaja töösse paranduste sisseviimiseks. Lepingu p 6.2 kohaselt pidid pooled töö vastuvõtmisel allkirjastama töö üleandmise-vastuvõtmise akti, mille aluseks on „Teeme ära 2008“ toimkonna aruanded. Lepingu p 6.3 kohaselt oli töövõtjal õigus esitada tellijale jäätmete käitluse teenuste osutamise eest arve 10 päeva pärast p-s 6.2 nimetatud akti allkirjastamist. Punktis 6.5 nähti tellijale ette täiendav õigus kontrollida töövõtja poolt esitatud arve õigsust. Seega tulenes ka pooltevahelisest lepingust (p 6.3) tellija kohustus tasuda tööde teostamise eest kokkulepitud lõpptulemuse saavutamisel.
17.Asja materjalidest nähtuvalt on pooltevahelistes lepingusuhetes koostatud üleandmisevastuvõtmise aktid nr 1, 2 (periood 03.-04.05), 5 (periood 31.05 seisuga), 6 (periood 03.31.05), 7 (periood 03.-31.05) ja 9 (periood 03.31.05), mille on allkirjastanud nii Reprohver OÜ kui ka Keskkonnaministeeriumi esindajad (t I kd lk 27 – 32). Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, et nimetatud aktidega ei andnud Reprohver OÜ hagejale üle valmis tööd, vaid tegemist oli üksnes kahepoolse fikseeringuga hageja poolt Reprohver OÜ-le käitlemiseks üleantud jäätmete koguse ja koostise kohta. Eelpool loetletud aktide alusel on Reprohver OÜ esitanud Keskkonnaministeeriumile tasumiseks ka arved kogusummas 570 284,33 krooni. Arved on koostatud ajavahemikul 22.05.2008 kuni 17.06.2008.a, seega pooltevahelise töövõtulepingu kehtivuse ajal või vahetult peale lepingus ettenähtud lõpptähtaja saabumist 31.05.2008.a. Viimase esitatud arvetest on Keskkonnaministeerium tasunud 09.07.2008.a. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt on arved esitatud eelnimetatud üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel. Keskkonnaministeeriumi kui tellija poolt teostatud maksed on seega seostatavad Reprohver OÜ poolt osutatud teenuste eest ning arvete tasumisega on Keskkonnaministeerium saadud teenuseid aktsepteerinud. Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et Keskkonnaministeerium kui riigi valitsusasutus tasus arveid n-ö heauskselt, veendumata, et kokkulepitud teenus oleks tasu maksmise ajaks teostatud või muud tasumise tingimused saabunud.
18.Kahepoolsete vastastikuste lepingute puhul on seadusandja ette näinud võimalused teise lepingupoole n-ö survestamiseks, sh õiguse keelduda kohustuse täitmisest seni, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud, andnud täitmiseks tagatise või kinnitanud, et ta kohustuse täidab (VÕS § 111 lg 1). Ka töövõtulepingu erisätetest (VÕS §§ 635 jj) tulenevalt ei ole töövõtjal põhimõtteliselt õigust nõuda töö eest tasu enne töö valmimist, kusjuures tellijale on seadusega tagatud võimalus töö eelnevalt üle vaadata (VÕS § 637 lg 5). Töövõtusuhte puhul saab seega lähtuda eeldusest, et enne tellijapoolse tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumist on tellijal võimalik veenduda, et töö vastab lepingutingimustele ning esitada ka sellekohaseid nõudeid.
Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tellija neid võimalusi kasutanud. Seega viitab tellija käitumine kaudselt pigem soovile aktsepteerida tööd sellisel kujul, nagu need olid tehtud tasu maksmise hetke seisuga.
19.Eeltoodut arvestades puudub ringkonnakohtu arvates vajadus analüüsida poolte väiteid selle kohta, kas vaidlusaluse töövõtulepingu sisuks oli üksnes jäätmete käitlemiseks vastuvõtmine või ühtlasi ka käitlemise lõpuleviimine jäätmete taaskasutusse suunamise või kõrvaldamise teel, ning kas ja kuivõrd vastav tulemus saavutati. Nimetatud asjaolud ei muudaks poolte tegelikku käitumist lepingu täitmisel, s.o lepinguperioodi vältel (02.05.2008.a – 31.05.2008.a) ning hageja poolt arvete tasumisel kuni 09.07.2008.a. Tsiviilasja materjalide põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et pärast hageja poolt arvete tasumist olid pooled veel arusaamisel, et lepingu täitmine jätkub.
20.VÕS § 651 lg 1 järgi algab töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest, sh tellijale üleandmisest. Ringkonnakohus rõhutab, et hinna alandamisest tulenev tagasinõue ei ole iseenesest „töö lepingutingimustele mittevastavusest tulenevaks nõudeks“ VÕS § 651 lg 1 tähenduses, vaid tegemist saab olla lepingu rikkumise tagajärjel tekkiva õiguskaitsevahendiga. Otsuse p-s 11 käsitletud analoogia alusel on ringkonnakohus seisukohal, et hinna alandamisele ei saa kehtivalt tugineda pärast VÕS §-s 646 nimetatud lepingu täitmise nõude aegumist.
21.Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et hageja nõue töö parandamiseks või lepingutingimustega kooskõlla viimiseks (VÕS § 646) muutus sissenõutavaks lepingu lõpptähtaja saabumisel 31.05.2008.a, kuid mitte hiljem kui viimase arve tasumisel 09.07.2008.a. Seega jõudis maakohus lõppkokkuvõttes õigele järeldusele, et TsÜS § 146 lg 1 kohane kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 31.05.2008.a, kuid mitte hiljem kui 09.07.2008.a. Maakohtu otsuse põhjendustel aegus tellija (hageja) nõue töö lepingutingimustega kooskõlla viimiseks seega 31.05.2011.a, kuid mitte hiljem kui 11.07.2011.a. Ringkonnakohus asus eelpool seisukohale, et tellijal ei ole õigust tugineda hinna alandamisele õiguskaitsevahendina pärast seda, kui lepingu täitmise nõue on aegunud. Hageja on esitanud hinna alandamise avalduse 11.08.2011.a nõudeavalduse esitamisel Reprohver OÜ pankrotimenetluses, millise kuupäeva seisuga oli hageja hinna alandamise õiguse kaotanud. Seetõttu jättis maakohus õigesti hagi aegumise tõttu rahuldamata.
22.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus määranud ebaõigesti tsiviilasja hinna. Tsiviilasja hind on määratud maakohtu otsuse tegemise aja, s.o 29.12.2011.a seisuga. Seejuures on kohus lähtunud mõistlikult kättesaadavatest andmetest selle kohta, missugune oli nimetatud aja seisuga hageja nõude rahuldamise tõenäosus. Seega luges maakohus õigesti nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks 50 % ja määras sellest juhindudes tsiviilasja hinna. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna määramisel aluseks hagi esitamise aeg ning maakohus sai lähtuda hiljemalt otsuse tegemise ajal teada olnud asjaoludest. Harju Maakohtu 28.03.2012.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-11-20719 ei ole käsitatav tõendina selle kohta, et Tartu Maakohus määras oma 29.12.2011.a otsuses tsiviilasja hinna ebaõigesti. Ringkonnakohtul puudub TsMS § 137 lg-s 11 sätestatud alus asja hinna muutmiseks. Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse võtta asja juurde täiendava tõendina Harju Maakohtu 28.03.2012.a otsus tsiviilasjas nr 2-11-20719, millega jäeti rahuldamata Reprohver OÜ (Pankrotis) pankrotihalduri hagi Eesti Vabariigi vastu 204 537,96 euro
saamiseks, kuna ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud tõend käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv.
23.Ringkonnakohtule teadaolevalt on käesoleva tsiviilasja menetluses kostjana (vastustajana) 2 osalenud Utileek OÜ (pankrotis) 23.04.2012.a äriregistrist kustutatud Harju Maakohtu 19.12.2011.a kohtumääruse alusel, millega kohus lõpetas menetluse OÜ Utileek pankroti väljakuulutamiseks raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks olev juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. Ringkonnakohus leiab, et menetlus tsiviilasjas nr 2-11-39378 tuleb OÜ Utileek suhtes TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada.
24.TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda ja maakohtu otsus jääb lõppjärelduse osas muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud täies ulatuses Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.