Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
13.11.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-23863
Tsiviilasi
R A hagi Eesti Teaduste Akadeemia, A K, L L, M T (endise nimega L), K M ja K J vastu kostjate kohustamiseks autoriõigusi rikkuvat tegevust lõpetama seoses teoste kasutamisega artiklis „NEW AMS Dates From Estonian Stone Age Burial Sites“ ning muutma kõiki artiklite koopiaid selliselt, et hageja oleks tähistatud artikli autorina samaväärselt teiste autoritega, kahju suuruse kindlaks määramiseks ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks kostjatelt solidaarselt
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4793.37 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.12.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R A apellatsioonkaebus A K, L L, M T ja K J vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant R A (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaido Uduste Kostja/vastustaja Eesti Teaduste Akadeemia (registrikood 74000168, asukoht Kohtu t 6 Tallinnas) Kostja/vastuapellant A K (isikukood xxxxxxxx, elukoht xxxxxxx) Kostja/vastuapellant xxxxxxxxxxx)
L
L
(sünd
xxxxxxx,
elukoht
Kostja/vastuapellant M T (isikukood xxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx)
1.Harju Maakohtu 05.12.2011 otsus muuta põhjenduste osas, kuid jätta lõppjärelduses muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Vastuapellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.22.05.2009 esitas R A hagi Harju Maakohtusse Eesti Teaduste Akadeemia, AK, L L, M Le, K M ja K J vastu. Hageja palus: 1) kohustada kostjaid lõpetama autoriõigusi rikkuv tegevus seoses tema teoste lubamatu kasutamisega artiklis “NEW AMS Dates From Estonian Stone Age Burial Sites”; 2) kohustada kostjaid muutma kõiki artikli koopiaid ja sellega seotud registreid selliselt, et hageja oleks tähistatud artikli autorina samaväärselt teiste autoritega;
3) määrata kindlaks kostjate poolt hagejale tema teoste lubamatu kasutamisega tekitatud varalise kahju suurus ja mõista hüvitis kostjatelt solidaarselt välja.
2.Juhindudes autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 817 lõike 1 punktist 2, võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lõikest 1 ja lõike 3 punktist 1 nõudis hageja kõigilt kostjatelt tema teoste lubamata kasutamise lõpetamist ja sellest hoidumist tulevikus. Hageja leidis, et käesoleval juhul on võimalik kõige mõistlikumalt ja lihtsamalt saavutada AutÕS § 817 lõike 2 punktis 2 märgitud tagajärg sellega, et hageja tähistatakse määrangute artikli ühe kaasautorina samaväärselt teiste autoritega. Selleks peavad kostjad lisama hageja nime teose autorite loetellu (sealhulgas vastavatesse registritesse). Juba levitatud koopiate puhul peavad kostjad saatma kasutajatele vastava õiendi. Elektroonilistes väljaannetes ja registrites on hageja nime lisamine autorite hulka tehniliselt lihtne. Teadaolevatele väljaande tellijatele või asutustesse, kuhu vastav väljaanne on saadetud paberkandjal, on võimalik edastada vastav kirjalik õiend. Juhul, kui kõiki paberkandjal trükitud väljaande eksemplaride asukohti ja kasutajaid ei ole võimalik kindlaks teha, on võimalik avaldada vastav õiend selle territooriumi üleriigilise levikuga väljaandes, kuhu ajakirja on levitatud.
3.2003/2004. aastal analüüsis hageja Kivisaare leiukohast 2002. aastal kogutud luumaterjali ja esitas oma määrangud ning interpretatsioonid nii märkmetena kui suuliselt A. Kle, kellega oli suuline kokkulepe, et matmispaiga teaduslik analüüs avaldatakse ühises artiklis. Koostöös autorite kollektiiviga A. K, M. L ja K. J ilmuski 2004. aastal ühine artikkel, mis põhines 2002. aastal arheoloogilistelt kaevamistelt kogutud osteoloogilisel materjalil.
4.2006. aasta juunis palus Tartumaa muinsuskaitse inspektor A.U hagejal eksperdina tulla Tartusse Veibrisse, sest tema hinnangul vajasid arheoloogia tudengid abi (võimalike) kiviaegsete matuste interpreteerimisel, fikseerimisel ja fragmentaarsete luuleidude ülesvõtmise järjekorra määramisel. Hageja selgitas 07.06.2006 objektil M.Lele ja K.Jile, kuidas paiknevad luustikud hauas, mitme inimese säilmetega on tegemist, millises vanuses olid maetud inimesed surnud, juhtis tähelepanu luude asukohtadele ja seotusele konkreetsete luustikega ning andis soovitusi, millises järjekorras luustikud üles võtta deponeerimiseks, et eri indiviidide luustikud võimalikult vähe seguneksid. 2006. aasta sügisel toodi Veibri osteoloogiline materjal antropoloogiliseks uurimiseks hagejale.
5.26.04.2007 toimus hageja kokkusaamine M. Lega, kellega arutati võimaliku ühisartikli kirjutamist Veibri matusest. Ainsaks kokkuleppeks oli see, et hageja poolt antud määranguid ja interpretatsioone kasutades antakse koostöös välja ühine teadusartikkel. Vestluse käigus esitas hageja oma märkmetele ning M.Le poolt 26.04.2007 esitatud materjalidele toetudes esialgseid määranguid ja hinnanguid maetud indiviidide vanuse kohta, mille M.L konspekteeris.
6.Hageja tööülesannete hulka ei kuulunud Veibri, Kivisaare ega Tamula luustike antropoloogiliste uuringute tegemine. Hageja tegi seda omast vabast ajast ja tahtest. Selliselt ei saanud ka ükski hageja autoriõigus tema poolt loodud teostele automaatselt kellelegi teisele üle minna. Hilisema suhtlemise käigus M. Lega 2007. aasta sügisel kuulis hageja, et valmistatakse ette artiklit Eesti kiviaegsete matuste dateerimisest ning sellega seoses kavatseti kasutada ka hageja tehtud määranguid. M. Lega leppis hageja kokku, et kavandatud dateeringute artiklis ei kasutata hageja poolt tehtud määranguid ning interpretatsioone ja hageja palus need artiklist välja jätta.
7.2007. aastal avaldas Teaduste Akadeemia Kirjastus (Eesti Teaduste Akadeemia asutus) ajakirjas “Estonian Journal of Archaeology” artikli pealkirjaga “NEW AMS Dates From
Estonian Stone Age Burial Sites”. 16.03.2008 sai hageja juhuslikult teada artikli sisust ning avastas, et tema määrangud ja interpretatsioonid Veibri matmispaiga kohta, nagu ka Kivisaare ja Tamula matmispaiga osteoloogilised määrangud, on tema nõusolekuta artiklis avaldatud. Artiklis oli lisaks kasutatud ka hageja poolt Veibri matmispaiga kohta antud ülevaate põhjal loodud joonist. Artiklis on viidatud vaid joonealuse märkusena sellele, et hageja koostas Veibri ja Kivisaare määrangud ning interpretatsioonid ja et ta on jooniste üheks loojaks. Vaid ühel juhul on Tamula määrangute puhul viidatud hagejale. Samas ei ole hagejat tähistatud artikli autorina, kuigi teadusartiklite avaldamisel tuleks vastavalt väljakujunenud tavale kajastada selle autoritena kõiki teadlasi, kes on selle sisu osas panuse andnud.
8.Joonise väidetava joonestaja R.R puhul on tegemist tehnilise töötajaga, kel ei tekkinud AutÕS § 30 lõike 6 alusel autoriõigust joonisele. R.R tegevus ei mõjuta kuidagi hageja autoriõigusi. Luustike määrangud ning nende üksteisest eristamise teostas hageja ehk hageja on joonisel kujutatu autoriks. Hageja ei puutunud R.R Veibris kokku, kuna viibis kohapeal 07.06.2006. Lisaks sellele erineb nimetatud joonis artikli leheküljel 88 asuvast joonisest, kuivõrd esimesel ei esine hageja poolt tehtud eristusi luustike osas. Kuigi artiklist endast tuleneb, et A. K, L. L, M. L, K. M ja K.J peavad hagejat artikli osade autoriks/kaasautoriks (artikli viide 7 leheküljel 87 ja viide 8 leheküljel 89, aga samuti luustiku VII analüüs leheküljel 95 ning tänuavaldus leheküljel 112), ei ole hagejat sellele vaatamata tähistatud selgelt artikli autorina samaväärselt koos teiste autoritega.
9.Artiklis kasutati M.O 2006. aasta magistritöös “Merevaiguleiud Baltimaade kivi- ja pronksiaja muististes” asuvas tabelis nr 11 kajastatud määranguid. M.O magistritöö juhendajaks oli A.K. Hageja teostas M.O palvel mitmete Tamula luustike soo ja vanuse määrangud ning lubas tulemusi M.O magistritöös kasutada. M.O väljendas selgelt magistritöös, et selle tabelis nr 11 kajastatud soo ja vanuse määrangud on teostatud hageja poolt. Sellega nõustusid ka kostjad. M.O magistritöös kajastatud hageja määrangud moodustavad eraldiseisvad teosed, mille autoriõigused kuuluvad samuti hagejale.
10.Artiklis kasutati Tamula matmiskoha osas korduvalt hageja poolt loodud määranguid (lehekülgedel 92, 95, 97 ja 98). Samas on vaid leheküljel 95 ühes viites märgitud, et vastava määrangu on teinud hageja. Olukorras, kus hageja teoseid (määranguid ja/või interpretatsioone) on kasutatud kolmanda isiku teoses, ei ole õiguspärane ega kooskõlas hea usu põhimõttega viidata autorina sellele kolmandale isikule, kuivõrd kolmandal isikul ei saa tekkida autoriõigusi teise autori teosele, mida ta oma teoses kasutab või millele viitab. Kostjate sellise käitumise eesmärgiks oli soov varjata hageja panust ja tema teoste kasutamise tegelikku ulatust. Käesoleval juhul ei kasutanud kostjad mitte M.O magistritööd, vaid hageja teoseid. Lisaks sellele ei ole M.O magistritöö sisu teadusüldsusele teada, kuivõrd M.O ei ole seda ise teadusartiklina määratlenud ega oma publikatsioonide nimekirjas avaldanud.
11.Hageja poolt loodud määrangute, interpretatsioonide ja ülevaadete näol on tegemist iseseisvate teostega AutÕS tähenduses (§ 4 lõike 3 punktid 2 ja 4, § 11 lõige 1). Antropoloogiliste interpretatsioonide ja määrangute puhul ei ole tegemist faktidega. Need rajanevad mitmetel eeldustel, asjaoludel, analüüsil ja konkreetse antropoloogi poolt tehtud loomingulistel järeldustel. Muistsete matmispaikade ja arheoloogiliste luustike puhul on puudu palju materjali ja andmeid, mis võimaldaksid teha nendest ainult üheseid järeldusi. Kuigi antropoloogi poolt antav hinnang võib muuhulgas väljenduda mingites numbrites või kirjeldustes, ei tähenda see, et tegemist ei oleks teosega. Oluline on, et erinevad antropoloogid võivad jõuda (ja üldjuhul jõuavadki) interpretatsioonide ja määrangute tulemusena erinevatele järeldustele. Interpretatsioonide ja määrangute tegemine on
loominguline protsess, mille tulemusena tekibki igal teadlasel oma käsitlus uuritud asjaoludest. Sellest tulenevalt on interpretatsioonid ja/või määrangud originaalsed ning täidavad teose kriteeriumid.
12.Artiklis kirjeldatud 15-st luustikust on hageja poolt tehtud vanuse ja soo määrangud 9-le ning kõigil nimetatud juhtudel on maetute vanus määratud esmakordselt. Samuti avaldati artiklis esmakordselt Veibri matuse leiusituatsioon, mille esmane lahti mõtestamine toimus hageja poolt. Seega olid just hageja loodud määrangud ja interpretatsioonid oma olemuselt uudsed ning ei olnud teadusavalikkusele varasemast teada ega avaldatud. Hageja ei andnud kostjatele luba märgitud teoste kasutamiseks artiklis.
13.Artikkel sisaldab järgmisi hageja poolt loodud teoseid: leheküljel 87 – määrangud seoses Veibri matusekoha luustiku I vanuse, luustiku II vanuse ja soo, luustiku III vanuse ning luustiku IV vanusega (hageja autorsusele on viidatud viites nr 7); leheküljel 88 – hageja tuvastas ja määratles luustike arvu, asendid, paiknemise ja üksteisega põimumise ehk määratles matmispaiga leiusituatsiooni (joonis 2) (hageja autorsusele on viidatud tänuavalduses, leheküljel 112), leheküljel 89 – määrangud seoses Kivisaare matusekoha soo ja vanusega (hageja autorsusele on viidatud viites nr 8); leheküljel 92 – määrangud seoses Tamula I luustiku soo ja vanusega; leheküljel 95 – määrangud seoses Tamula III luustiku soo ja vanusega, VII luustiku vanusega, VIII luustiku soo ja vanusega ning määrangud seoses Tamula XIX luustiku soo ja vanusega (artiklis tehtud viide M.O magistritöö tabelile nr 11).
14.Kostjad väitsid paljasõnaliselt, et hageja poolt teostatud määrangud ja interpretatsioonid ei ole autoriõigusega kaitstud. Viited AutÕS § 19 kohaldamisele seoses hageja teoste vaba kasutamisega on ebaõiged. Osade hageja teoste puhul on tegemist varasemalt avaldamata teostega (näiteks Veibri matusekohaga seoses), millele vaba kasutus ei saa ühelgi juhul laieneda.
15.Kõigi kostjate tegevus hageja õiguste rikkumisel on omavahel seotud ja läbipõimunud. Artikli koostamisel ja avaldamiseks esitamisel rikkusid hageja õigusi teised kostjad, pärast seda on aga kasutanud artiklit ning selles sisalduvaid hageja teoseid edasi Eesti Teaduste Akadeemia. Teadusartiklite avaldamine erineb artiklite avaldamisest tavaajakirjanduses. Teadusartikli avaldamisele eelneb kirjastuse poolt sisuline eelkontroll. Kuna asjaolu, et artiklis on kasutatud hageja teoseid, oli artiklis selgelt tuvastatav ja äratuntav, pidi Eesti Teaduste Akadeemia enne artikli kasutamist veenduma, et tal on olemas õigus hageja teoste kirjastamiseks ja kasutamiseks. AutÕS § 49 lg-st 1 tuleneb, et hageja vastav luba oleks pidanud olema antud kirjalikus vormis.
16.Kostjate tegevus hageja teoste lubamatul kasutamisel on õigusvastane ja hagejale kahju tekitav vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lõike 1 punktidele 5 ja 8. Hageja teoste lubamatu kasutamise puhul on tegemist isiku omandi või sellega sarnase õiguse rikkumisega. Teise isiku teose või selle osa kasutamine on võimalik ainult läbi teadliku ja tahtliku tegevuse, kuivõrd teose kasutaja peab enne iga kasutamist veenduma selles, et ta oleks saanud vastavaks kasutuseks autoriõiguste omajalt seaduses nõutud loa (AutÕS § 46).
17.Kostjad ei ole oma käitumises lähtunud ka headest kommetest. Arheoloogide eetikakoodeksi punktid 20 ja 21 ning Eesti Teadlaste eetikakoodeksi punktid 2.2, 2.4, 3.1 ja 3.6 kirjeldavad teadusvaldkonnas väljakujunenud kõlblusnorme ning hea usu põhimõtteid. Eetikakoodeksites kajastatud põhimõtete vastane käitumine on käsitletav VÕS § 1045 lõike 1 punktist 8 tuleneva heade kommete vastase käitumisena. Kostjate
vastav käitumine oli tahtlik, kuivõrd nad olid teadlikud hageja autoriõigustest ja eirasid seetõttu eetikanorme ning hea usu põhimõtteid samuti teadlikult.
18.Hageja kahju seoses tema teoste lubamatu kasutamisega seisneb nii mittevaralises kui varalises kahjus. Hageja teoseid on käesoleval juhul ilma teda autorina tähistamata ja tema loata reprodutseeritud, tõlgitud, avaldatud, levitatud ja tehtud üldsusele kättesaadavaks, samuti on nendele lisatud muid teoseid. Lisaks sellele on hagejalt ära võetud õigus otsustada, millal tema teosed on valmis üldsusele esitamiseks ning kuidas tähistada tema nime teose kasutamisel. Hagejale tekitatud kahju täpse suuruse tuvastamine on antud juhul äärmiselt keeruline ja raskendatud, mistõttu hageja palus selle kindlaks määrata kohtul. Hageja õigusi on rikutud teadlikult ja tahtlikult, hoolimata sellest, et hageja oli selgesõnaliselt keelanud tema teoste kasutamise artiklis. Kostjad ei lõpetanud hageja teoste õigusvastast kasutamist ka pärast seda, kui nende tähelepanu oli õigusrikkumistele juhitud, mistõttu jätkub hageja õiguste rikkumine. Eesti Teaduste Akadeemia on avalikõiguslik isik, mille seadusest tulenevaks ülesandeks on muu hulgas kaasa aidata teadlaste loomingulise potentsiaali realiseerimisele ja nende õiguste kaitsmisele. Käesoleval juhul on pikaajaliselt rikutud hageja ühte põhiõigust (põhiseaduse (PS) § 39). Ükski kostjatest ei ole teinud omapoolseid mõistlikke pingutusi selleks, et õigusrikkumine lõpetada ja olukorda kohtuväliselt lahendada.
19.Käesolevaks hetkeks on hageja vaidlusega seonduvalt kandnud varalist kahju õigusabikuludena enne kohtumenetlust kokku 1121.43 eurot. Nimetatud kulusid tuleb pidada mõistlikeks kahju vähendamise, kindlaks tegemiseks ja hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja kulutused on seotud korduvate pöördumistega kostjate poole kohtuväliselt selleks, et lõpetada nende õigustrikkuv käitumine ja seeläbi kahju jätkuv tekitamine hagejale.
20.Mittevaralist kahju soovis hageja tõendada vande all antavate ütlustega. Kuigi hageja keelas oma teoste kasutamise, on seda siiski tehtud. Selliselt võeti hagejalt muu hulgas ära esmaavaldamisõigus enda määrangute avaldamiseks teadusartiklis nende autorina, samal ajal, kui teadlaste tegevus ja kompetents väljendubki just teadusartiklite kirjutamises. Hageja elas ning elab sellist olukorda raskelt üle. Ka meeleolu langus on asjaolu, millega tuleb mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada. Kostjate käitumine ja suhtumine hagejasse on olnud ja on ka käesoleval hetkel eirav, üleolev ning diskrimineeriv. Kuivõrd kostjate tegevus on olnud teadlik ja tahtlik ning kostjad on jätkanud hageja õiguste rikkumist ka pärast hageja poolt nõuete esitamist, esineb käesoleval juhul ka kostjate süü. Hageja ei pea süü olemasolu tõendama.
21.Teadusmaailmas omavad teadusartiklid olulist tähtsust teadlase taseme ja tema töötulemuste määratlemisel. Sisuliselt hinnatakse teadlase töö tulemusi just läbi avaldatud teadusartiklite. Hageja poolt teostatud määrangute kasutamisega võeti temalt sisuliselt ära võimalus avaldada selle kohta eraldi teadusartikkel (sellel puuduks vajalik uudsus). Hageja loeb talle tekitatud mittevaraliseks kahjuks muu hulgas üleelamisi, aga ka kindlustunde puudumist. Hageja peab just Eesti Teaduste Akadeemiat selliseks asutuseks, kes peaks maksimaalselt seisma teadlaste autoriõiguste kaitse eest. Kuivõrd hageja autoriõiguste rikkumised jätkuvad, tunneb hageja ennast kaitsetuna ning käesolev vaidlus on vähendanud hageja usaldust tuleviku ning ka teiste teadlaste käitumise suhtes, mis omakorda on rikkunud normaalseid töösuhteid ning vähendanud hageja erinevaid tööalaseid võimalusi. Hagejale on muu hulgas avaldatud survet hagist loobumiseks, talle on tehtud takistusi preemia väljamaksmisel, tema poolt Eesti Teaduste Akadeemiale kirjastamiseks esitatud artikkel on tagastatud arusaamatute etteheidetega ning kostjate ja hageja omavaheline tööalane suhtlus on samuti pingeline. Kuna vastava ala teadlaste
ringkond on Eestis väike, on käesolev vaidlus tekitanud pingeid ja umbusku erinevatel suhtlustasanditel, sealhulgas kostjate kolleegidega. Hageja kohta levitatakse suuliselt negatiivseid hinnanguid, mis samuti tekitavad hagejale hingelisi üleelamisi. Hageja tunnetab endal olulist psüühilist survet, mis pärsib tema võimekust ja loovust. Kuna hageja koostas artiklis kasutatud määrangud ja interpretatsioonid oma vabast ajast, usaldades kolleege, tunneb hageja ennast ka petetu ning ärakasutatuna. Kostjate vastuväited
22.Kostjad hagi ei tunnistanud.
23.Eesti Teaduste Akadeemial puudub mistahes seos hagis käsitletava artikli kirjastamisega. Mitmeid teadusajakirju kirjastab Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus. Seonduvalt vaidluse esemeks oleva artikli avaldamisega Eesti Arheoloogia Ajakirjas on hageja esitanud kohtuväliselt nõude õigele adressaadile, see on kirjastusele. Eesti Teaduste Akadeemia ei ole kohane kostja. Kostja ei ole arheoloogilisi väljakaevamisi korraldanud ja talle ei ole ka muudest allikatest teada, kas hagiavalduses kirjeldatud hageja osalemine märgitud väljakaevamistel on aset leidnud või mitte ning kas sellega seonduvad faktilised asjaolud vastavad tegelikkusele. Teaduste Akadeemia Kirjastuse 25.04.2008 kirjas on hagejale selgitatud, et kirjastusel puudub pädevus ja õigus avaldamiseks esitatud artiklite muutmiseks ja kontrolli teostamiseks selle üle, millise osa üks või teine autor on kirjutanud ning et artikli eest vastutab autor või autorite kollektiiv, keda esindab üks autoritest, kellega kirjastaja suhtleb. Mitte ükski õigusnorm ei anna kirjastusele pädevust autoritevaheliste vaidluste lahendamiseks (AutÕS § 29 lõige 1).
24.Hagi põhjendustest ega tõenditest ei nähtu, et vaidlusaluse teadusartikli, mida hagis nimetatakse määrangute artikliks, loomises oleks hageja osalenud. Samuti ei nähtu hagist seda, milline osa teadusartiklist moodustab iseseisvat kasutamist võimaldava osa ega seda, et selle iseseisva osa oleks loonud hageja. Hageja loetles autori viis isiklikku õigust ja neli varalist õigust, mida väidetavalt kostjad rikkusid. Hageja ei selgitanud ega põhistanud, milles seisnes iga konkreetse õiguse rikkumine ja kas hageja on seisukohal, et kõiki viidatud õigusi on rikkunud kõik kostjad ühiselt või mõned neist ühiselt. Kostjad ei ole ka mitte teoreetiliselt võetuna saanud rikkuda hageja isiklikke ega varalisi õigusi. Kuna hageja ei ole üheselt määratlenud, mida ta on pidanud oma teoste (määrangud, interpretatsioonid, ülevaated, joonis) all silmas ja hagi lisadest ei nähtu, et oleks leidnud tõendamist hageja poolt teose loomine ja selle kasutamine teiste isikute poolt, siis puudub kostjatel võimalus nn vaba kasutamise võimalusi täpsemalt selgitada. See oleks ka otstarbetu juhul, kui ebamääraselt nimetatud määrangud, interpretatsioonid ja ülevaated ei ületa teose künnist.
25.Kirjastajal on õigus vaid teostada keelelist toimetamist, kuid ei ole õigust teose sisuliseks muutmiseks ega täiendava autori nime märkimiseks. Hageja esitas nõude muuta kõik artikli koopiad selliselt, et tema nimi oleks tähistatud nimetatud artikli autorina samaväärselt teiste autoritega. Sellise nõude täitmine ei ole reaalne. Vaidlusalune artikkel avaldati teadusajakirjas ja mitte eraldi väljaandena 2007. aastal ning küsitav on võimalus teadusajakirja omandanud isikute ringi väljaselgitamiseks, nii nagu on ka küsitav kõigi koopiate säilimine käesolevaks hetkeks.
26.Kahju hüvitamise kohustusele peab obligatoorselt eelnema õigusvastane tegevus, põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel, samuti kahju tekitanud isiku süü. Hageja ei ole nimetatud eelduste esinemist tõendanud.
27.Hageja palus kahel erineval advokaadibürool esitada kirjalik nõue. Esimene neist oli adresseeritud kirjastusele ja teine autoritele. Hageja ise on kohtuväliselt olnud paari
kostjaga vaid e-kirjavahetuses. Ilmselgelt on kohtuväliselt kantud õigusabikulu 17 546.50 krooni põhjendamatult suur kahe kirjaliku nõude koostamise eest, sest faktilistelt asjaoludelt ja õiguslikelt põhjendustelt on nõuded samad. Asjaolu, et hageja otsustas nõustajat vahetada, mis tingis uue esindaja poolt asja materjalidega tutvumise, ei saa lugeda piisavaks ja põhjendatud aluseks, et kostjad oleksid kohustatud need õigusabikulud hüvitama. Lisaks oleks olnud hageja kui magistrikraadi omav isik ja mitmete teadusartiklite autor võimeline ka iseseisvalt nõudekirjad koostama.
28.Hagis ei selgitata hageja väidetavate teoste Eesti Teaduste Akadeemia ja ülejäänud kostjate poolt ühist kasutamist ega solidaarse vastutuse tekkimise faktilisi aluseid. Piirdutud on vaid viitega õigusliku alusena VÕS §-le 137. Kostjate arvates on hageja otsitult viidanud PS § 39 väidetavale rikkumisele kostjate poolt.
29.Asjasse puutumatu on küsimus sellest, kas M.O magistritöö sisu on teadusüldsusele avatud või mitte. Magistritööd ei ole M.O oma publikatsioonide nimekirjas avaldanud. M.O töö on õiguspäraselt avaldatud ja kostjatel oli õigus selle kasutamiseks oma töös. Vaidluse esemesse puutub M.O magistritöö niivõrd, kuivõrd sellele on kostjad vaidlusaluses artiklis viidanud.
30.Hageja leidis, et teda väidetavalt diskrimineeriti, koheldi ebaõiglaselt, kostjad on käitunud heade kommete vastaselt ning et selline rikkumine osaliselt kattub ka seaduse rikkumisega (VÕS § 1045 lõike 1 punktid 5 ja 8). Kostjatele jääb arusaamatuks, millises osas väidetav heade kommete vastane tahtlik käitumine ei kattu väidetava seaduserikkumisega ning milles see mittekattuv osa väljendub. Lisaks ei ole hageja põhistanud ega tõendanud kostjate tahtlust.
31.Vaidlusaluse artikli koostamisel on kõik ühisautorid ära näidatud. Hageja ei osalenud artikli loomisel. Seega on hageja viide, et autoritena tuleb ära näidata kõik töös osalenud isikud, asjakohatu. Hageja ei teostanud kaevamisi. Samuti teostanud ta laborianalüüse. Vastupidist ei ole hageja ka ise väitnud ega tõendanud. Käsitletud eetikanormid on soovituslikud ning isegi juhul, kui nende vastu oleksid kostjad eksinud, ei ole teadlaste eetikanormid samastatavad heade kommetega VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 tähenduses. Tegemist on soovituslike, mitte kohustuslike normidega. Dokument „Arheoloogi eetilised põhimõtted“ on vastu võetud 2010. aastal, see on pärast vaidlusaluse artikli loomist ja väljaandmist. Seega ainuüksi sellest tulenevalt ei ole asjakohane nimetatud dokumenti käsitleda.
32.Hageja väited seoses mittevaralise kahjuga on paljasõnalised. Hageja mittevaraline kahju sai teoreetiliselt tekkida vaid konkreetsest väidetavast õiguserikkumisest, mitte aga sellest, kas kostjad on midagi ette võtnud või mitte. Väidetava õiguserikkumisega tekkida võinud mittevaraliseks kahjuks ei ole alusetu ja tõendamata hageja survestamine hagist loobumiseks ja preemia maksmisest keeldumine. Selge piir tuleb tõmmata õiguserikkumise ja seetõttu tekkinud mittevaralise kahju ning teiselt poolt selle vahel, milline on olnud kostjate väidetav käitumine pärast kahju tekitamist. Hagejale on preemia välja makstud ning selle lühiajaline viibimine ei olnud tingitud hageja väidetava teose väidetava õigusvastase kasutamisega seotud erimeelsustest.
33.Hageja väited tema kohta suusõnaliselt levitatavatest negatiivsetest hinnangutest ning psüühilisest survest, tuleneb hageja enda kartustest ja eeldustest, mitte teiste teadlaste tegelikust suhtumisest. Mistahes kohtuvaidlus on alati menetlusosaliste endi jaoks emotsionaalne, kuid seda emotsiooni ei ole alust seostada vaidluse esemeks oleva väidetava õiguserikkumise tagajärgedega.
34.Kostjad on artikli leheküljel 112 avaldanud hagejale tänu, mis ei tee aga hagejat veel artikli ühisautoriks. Leheküljel 87 on viidatud hagejale kui esialgsele antropoloogilisele identifitseerijale (identifitseerimine = äratundmine, määramine), seejuures ei ole luustike arvu ja asendit määranud mitte hageja, nagu ta ise ebaõigesti märgib, vaid kaevamistöödel osalenud spetsialistid. Veibri matusesituatsiooni lahtimõtestamine ei toimunud hageja poolt, vaid seda tegid koha peal arheoloogid.
35.Hageja nõue on vastuoluline ja arusaamatu. Fakt ei ole käsitletav teosena. Kostjad ei ole artiklis hageja poolt suuliselt esitatud faktide kasutamisega Veibri matmispaigast leitud luustike kohta AutÕS-i rikkunud. Viitamine ei anna alust lugeda viidatavaid andmeid teoseks või andmete esitajat teadustöö kaasautoriks. Vastavalt senisele traditsioonile on artiklis viidatud andmete esitajale ja artikli lõpus avaldatud tänusõnad. M.L oli Veibri kaevamisi juhtinud arheoloog. Tema ja hageja kokkusaamisel, kus arutati analüüside võimaliku sisu ja oodatavate tulemuste üle, ütles hageja kostjale laste esialgsed vanuse määrangud. Et lõplik analüüs ei olnud teostatud, jäi ka kavatsetud ühisartikkel 2007. aastal kirjutamata. Luustikud jäid hageja valdusesse kuni 2010. aasta juunini. Need saadi tagasi kolmandate isikute vahendusel, fotodokumentatsiooni ei ole hageja siiani tagastanud. Veibri luustike antropoloogiliste analüüside tulemused ei ole kalmistut kaevanud arheoloogideni jõudnud. Seetõttu on seni Muinsuskaitseametile esitamata uurimistöö kompleksaruanne. 2007. aasta sügisel kirjutasid kostjad ühiselt vaidlusaluse artikli Eesti kiviaegsete matuste radiosüsiniku vanustest. Kuna teada oli ka Veibri matuse vanus, oli võimalik need andmed artiklis ära näidata. 2007. aasta novembris küsis kostja hagejalt telefoni teel, kas Veibri esialgseid määranguid võib artiklis kasutada. Hageja vastas, et kasutada võib laste vanuse määranguid, kuid märkida ei tohi täiskasvanute sugu. Nii ka tehti. Samuti märgiti artiklis, et Veibri laste vanuse määrangute autoriks on hageja. Esimese astme kohtu otsus
36.05.12.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
37.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja M.L ja hageja plaanisid avaldada ühist artiklit Veibri matustest, kuid artiklit ei kirjutatud ega avaldatud. 2007. aastal avaldas Teaduste Akadeemia Kirjastus ajakirjas “Estonian Journal of Archaeology” artikli pealkirjaga “NEW AMS Dates From Estonian Stone Age Burial Sites”, mille autorina ei ole hagejat märgitud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on artikli kaasautor või mitte ning kas viidatud artiklis kajastatud hageja poolt tehtud määrangud ja interpretatsioonid on teosed AutÕS-i mõttes.
38.AutÕS § 4 määratleb teosed, millele tekib autoriõigus. Autoriõiguse objektiks on ainult sellised teosed, mis omavad samas seaduses ettenähtud tunnuseid. Sellisteks tunnusteks on teose loominguline iseloom, väljenduse objektiivne vorm ja selle objektiivse vormi kaudu peab teos olema tajutav ja reprodutseeritav. Käesoleval juhul võib küsitavust tekitada hageja teose loominguline iseloom, mitte selle objektiivne vorm, tajutavus ja reprodutseeritavus. Hageja poolt väljendatud tulemuse saamiseks rakendas ta teatud süsteemi, omandatud teadmisi ja kogemusi, kategooriaid, metoodikat. Kõiki neid rakendades jõudis ta tulemuseni, mis väljendub nn määrangutes. Seega eelnes hageja poolt määrangutes väljendatud tagajärjele jõudmiseks loominguline tegevus ning hageja poolt tehtud määrangute näol on tegemist suuliste teostega.
39.Teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus – autori mõttetegevuse tulem. Hageja poolt Veibri väljakaevamispaigas kostjatele suuliselt
esitatud määrang on hageja intellektuaalse loomingu tulemus, kuid see asjaolu iseenesest ei muuda hageja poolt suuliselt väljendatut teoseks. Lisaks peaks hageja suuliselt väljendatul olema objektiivne vorm, see peaks olema tajutav ja reprodutseeritav.
40.Kostjad kasutasid ülalviidatud artiklis hageja poolt loodud teoseid, millele tekib autoriõigus AutÕS § 4 lõike 3 punktide 2 ja 4 kohaselt.
41.Hageja seisukoha kohaselt on tema teosteks kaks suulist teost: 1) Veibri matmispaigas tehtud määrangud indiviidide vanuse ja soo kohta ning 2) leiusituatsiooni lahti seletamine. AutÕS § 30 (ühine autorsus) lõige 1 sätestab, et autoriõigus teosele, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega, kuulub selle autoritele ühiselt. Sama sätte lõike 2 kohaselt võib ühise loomingulise tegevusega loodud teos moodustada ühe jagamatu terviku (ühisautorsus) või koosneda osadest, millest igaühel on samuti iseseisev tähendus (kaasautorsus). Teose osa loetakse iseseisvat tähendust omavaks, kui seda saab kasutada sõltumatult selle teose teistest osadest.
42.Vaidlusaluse artikli loomisesse puutuva väljaselgitamiseks kuulas kohus ära hageja ning kostjad M. Le ja K.J vande all. Hageja ütluste kohaselt ta ei lubanud M. Lel enda poolt tehtud määranguid ja interpretatsiooni kasutada artikli kirjutamisel tema autorsust märkimata. Hageja ütlustest tuleneb, et vaidlusaluse artikli kirjutamises ta ei osalenud. See artikkel, mille kirjutamisest koos kostjaga oli juttu, jäi kirjutamata. Kostja M. Le vande all antud ütluste kohaselt oli tal kokkulepe ühisartikli avaldamiseks koos hagejaga Veibri materjalist. Artikkel jäi avaldamata, kuna 2007. aasta esimesel poolel teatas hageja, et on hõivatud teiste projektidega ja tal ei ole aega tegeleda Veibri luustikega. 26.04.2007 hagejaga kohtudes kirjutas kostja üles hageja ütluste järgi laste esialgsed vanuse määrangud. Nimetatud määranguid lubas hageja novembris 2007 telefonivestluses artiklis kasutada, kuid mitte täiskasvanu soo määrangut, sest selle luustikuga ei jõudnud hageja selleks ajaks tegeleda. Artikli kirjutamisel peeti sellest kokkuleppest kinni. Andmete päritolule hagejalt on artiklis viidatud. Kuna nimetatud andmed ei muuda artikli sisu ja tõlgendusi, ei märgitud hagejat autorina. Vaidlusalune artikkel käsitleb kokku 17 kiviaegset matmispaika Eestis. Artikli põhja kirjutas M. L, hilisem arutelu toimus kõigi viie autori osavõtul. Iga autor andis panuse kostja poolt kirjutatud artiklipõhja parendamisse ja täiendamisse kirjalikult pärast ühist arutelu. Kostja M. L kirjutas vaidlusaluse artikli esialgse struktuuri, seejärel toimus ühine arutelu kõigi autorite osavõtul. Seejärel saadeti artikkel kõigile autoritele kommenteerimiseks. Iga autor kirjutas omapoolsed täiendused. Täiendatud artiklit lugesid kõik autorid pidevalt üle, et stiili ühtlustada.
43.Kostjate M. Le ja K.J artikli loomise kohta antud ütlustest järeldub, et vaidlusaluse artikli näol on tegemist ühisautorsusega AutÕS § 30 lõigete 1 ja 2 mõistes – iga autori osa ei ole võimalik kindlaks teha, tegemist on ühise loominguga. Hageja artikli loomisest osa ei võtnud. Vaidlusaluse artikli pikkus ajakirjas oli 38 lehekülge (ajakirja leheküljed 83-121). Artikli leheküljel 87 (t lk 19) on viidatud, et arheoloogilise identifitseerimise (kolm last ja üks täiskasvanu) on teinud hageja, leheküljel 89 (t lk 21) on samasisuline viide hagejale.
44.Kohus leidis, et hageja suuliste teoste artiklis kasutamine mahub AutÕS § 19 sätestatud teose vaba kasutamise teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel piiridesse. Kostjad lükkasid ümber hageja väite, et ta on artiklis kasutatud joonise autor. Joonise tegi kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud R.R. Tegemist ei ole teosega, vaid tehnilise tööga, millele autoriõigus ei laiene. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi ta vaidlusaluse joonise iseseisvalt, püüdes olukorda fikseerida nii hästi kui võimalik. Tunnistaja ei saanud hagejalt joonise tegemiseks mingeid juhendeid, sest hageja ei
viibinud kaevamiskohas ajal, mil tunnistaja seal joonistajana oli. Tunnistaja A.Unt selgitas, et oli Veibri kaevamiskohas 06.06.2006 umbes 1,5 tundi, mille tagajärjel tekkis tal mulje, et kaevamistele on vaja kutsuda eriala spetsialist, kes aitaks keerukat leiusituatsiooni lahti seletada ja edaspidises kaevamises õigeid otsuseid teha. Tunnistaja ütlustest võib järeldada hageja poolt tehtud määrangute teoseks pidamise põhjendatust, mitte aga hageja artikli kaasautoriks pidamise põhjendatust. Kuna kostjad ei ole hageja autoriõigusi rikkunud, tuleb hagi jätta rahuldamata.
45.Kohus leidis, et Eesti Teaduste Akadeemia ei ole asjas õige kostja. Ajakiri, milles vaidlusalune artikkel avaldati, on Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse ajakiri. Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse põhimääruse punkti 18 alapunktiga 2 on kirjastuse direktorile antud õigus ilma erivolituseta esindada kirjastust muuhulgas asjaajamisel kohtus. Seega isegi juhul, kui kohus oleks tuvastanud hageja autoriõiguste rikkumise, tulnuks hagi Eesti Teaduste Akadeemia vastu jätta rahuldamata põhjusel, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Apellatsioonkaebus
46.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada või saata tsiviilasi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks.
47.Maakohus ei ole täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lõigetes 7 ja 8 sätestatud nõudeid. Maakohus valis meelevaldselt kohtuotsuses kajastamiseks suvalisi vaidlusaluseid küsimusi, jättes samas paljud asja õige ja õiglase lahendamise seisukohast tähtsust omanud asjaolud üldse käsitlemata. Kohus ei ole ka mõistlikult põhjendanud, miks sellised asjaolud ei ole kohtu arvates omanud tähtsust otsuse tegemisel.
48.Kohus ei analüüsinud üldse vaidlusaluses artiklis apellandi poolt teostatud Kivisaare matusekoha ja Tamula matusekoha määrangute kasutamisega seonduvat, tavade ja praktika järgimisega seonduvat (sealhulgas Eesti Teadlaste eetikakoodeksi põhimõtted, arheoloogi eetilised põhimõtted ning VÕS §-st 25 tulenev pooltevaheline varasem praktika, apellandi poolt loodud teoste kasutamiseks loa puudumist vastustajatel (sealhulgas Veibri määrangute kasutamise osas teoste kasutamise selge keelamine apellandi poolt), teadusartiklite olemust ja selle erinevust ilukirjanduslikust teosest; apellandi teadustööde esmaavaldamist vaidlustatud artiklis, sealhulgas apellandi esmaavaldamisõiguse rikkumist jne. Kohus hoidus ka analüüsimast apellandi poolt välja toodud konkreetseid autoriõiguse rikkumisi ning andis neile otsuses vaid üldise, paljasõnalise ja põhjendamata hinnangu.
49.Maakohtu otsus on ebaselge ega ole jälgitav. Kohtuotsuse põhistavas osas on kohus märkinud mitmeid selliseid asjaolusid või seisukohti, mis ei ole kuidagi seostatavad kohtu järeldustega, sealhulgas ei ole võimalik aru saada, kelle seisukohad või arvamused need on, mida kohus nendega öelda soovib ja kuidas need seostuvad kohtuotsuse muu tekstiga.
50.Kohus tegi järelduse, et hageja poolt tehtud määrangute näol on tegemist suuliste teostega. Samas väitis kohus paljasõnaliselt, et Veibri väljakaevamispaigas kostjatele suuliselt esitatud määrang on hageja intellektuaalse loomingu tulemus. Siinkohal peab apellant vajalikuks märkida seda, et haudade leiusituatsiooni tuvastamine ja kirjeldus omab arheoloogias keskset tähendust. Luude ja luustike määratlemisel ongi kõige tähtsam just aru saada leiusituatsioonist, sellest, kus ja kuidas luud ja luustikud asetsevad, palju neid on, millised luud milliste luustike juurde kuuluvad jne.
51.Kuigi apellant on hagiavalduse terviktekstis kirjeldanud neid teoseid, mida kostjad on vaidlusaluse artikli puhul lubamatult kasutatud, on kohus piirdunud otsuses ainult Veibri matmispaigas tehtud indiviidide soo ja vanuse määrangutega ning leiusituatsiooni lahti seletamisega. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta osa hageja teostest kõrvale jättis ning nendega seonduvat oma otsuses üldse ei kajastanud.
52.Kohtuotsuses on samuti kostjaid mitmel juhul tähistatud üldistatud viisil, mis ei võimalda tuvastada, millist konkreetset kostjat on kohus silmas pidanud. See muudab kohtuotsuse raskesti jälgitavaks.
53.Maakohus hindas ebaõigesti asjas esitatud ja kogutud tõendeid ning jättis mitmed tõendid üldse tähelepanuta (näiteks kogu vaidlusalune artikkel kui selline, M.Otsa magistritöö tabel nr 11, meilivahetus, kirjavahetus, eetikakoodeksid jne). Kohtuotsuse alusel ei ole tegelikult võimalik üheselt tuvastada, milliseid tõendeid kohtus esitati. Kohus ei ole samuti hinnanud tõendeid kogumis, sealhulgas võrrelnud omavahel vastuolulisi tõendeid. Tsiteerides kostjate ütlusi, ei ole maakohus selgitanud, miks ta eelistab neid ütlusi apellandi poolt kohtus antud ütlustele. Kohus ei ole tõendeid süstemaatiliselt analüüsinud ega võrrelnud. Otsusest nähtub, et maakohus on kohtuotsuse põhjendava osa rajanud sisuliselt vastustajate poolt esitatud seisukohtadele, jättes samas apellandi poolt esitatud seisukohad ja tõendid üldse tähelepanuta ning analüüsimata. Kuivõrd maakohtu otsus on ebaselge ja jälgimatu, raskendab see oluliselt ka apellandi poolt põhistatud vastuväidete esitamist kõigile kohtu seisukohtadele. Paljudel juhtudel on apellant pidanud ennustama, mida kohus on ühe või teise seisukoha all oma otsuses mõelnud.
54.Autoriõiguses kehtib põhimõte, et teose kasutaja peab tõendama kasutusõiguse olemasolu. AutÕS § 46 lõike 1 kohaselt ei lubata teose kasutamist teiste isikute poolt teisiti, kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel, välja arvatud AutÕS-i IV peatükis ettenähtud juhud. Seni kuni vastava loa/õiguse olemasolu ei ole kasutaja tõendanud, puudub tal vastav kasutusõigus. Maakohus ei ole oma otsuses nimetatud põhimõttest lähtunud.
55.Maakohus on vaidlusaluse artikli ühise autorsuse määratlemisel jätnud analüüsimata mitmed apellandi poolt esitatud seisukohad ning tõendid selle kohta, et kostjad on käesoleval juhul varjanud oma tegelikku panust seoses nimetatud artikli koostamisega. Asjas uuritud tõenditest nähtub, et tegelikult on vaidlusaluse artikli kokku kirjutanud M.L. Vaidlusaluse artikli teiste autoritena märgitud isikute panus on olnud pigem konsulteerimine, redigeerimine ja muu tehniline abi (AutÕS § 30 lõige 6) ning osade vastustajate puhul märgiti nad autoritena ilmselt tulenevalt nende ametipositsioonist, millega rikuti Eesti Teadlaste eetikakoodeksi punkti 3.6. M.L lisas apellandi teadustööde (teoste) tulemused vaidlusalusele artiklile omavoliliselt ning apellandi loata. Isikul, kes kirjutab teise teadlase teadustöö tulemuse artiklisse, ei teki autorsust sellele teadustööle, teadustöö autoriks jääb endiselt teadustöö teinud teadlane. Pooltevahelises varasemas praktikas on apellant täpselt samasuguses olukorras olnud alati märgitud artikli ühe autorina.
56.Arusaamatu on maakohtu järeldus, mille kohaselt on vaidlusaluse artikli puhul tegemist ühise loominguga, kuid seejärel leidis kohe, et kostja (jättes täpsustamata, millist kostjat kohus kuuest võimalikust silmas peab) artikli loomisest osa ei võtnud. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, kelle ühise loominguga on sellisel juhul vaidlusaluse artikli puhul tegemist.
57.Ka teose vaba kasutuse (AutÕS § 19) käsitlemisel kohtuotsuses ei ole maakohus arvestanud apellandi poolt menetluses esitatud seisukohtadega ega põhistanud, miks ta nendega ei arvesta. Kohus on apellandi teoste vaba kasutuse hindamisel esitanud otsuses
ainult paljasõnalisi väljendeid ja tsiteerinud seadust, kuid jätnud asjaolude sisulise analüüsi teostamata ning vastavad põhjendused otsuses esitamata. Muu hulgas ei ole kohus pööranud tähelepanu apellandi seisukohtadele selles osas, et Veibri matusekohaga seoses teostatud määrangute ja interpretatsioonide puhul oli tegemist varasemalt avaldamata teostega ning sellised apellandi teadustöö tulemused avaldati teadusartiklis täismahus, mis ei saa kuidagi täita seadusest tuleneva „motiveeritud mahu“ kriteeriumi. Tegemist ei olnud vaidlusalust artiklit illustreeriva materjaliga, lisaks reprodutseerimisele apellandi teoseid ka tõlgiti, levitati ning tehti üldsusele kättesaadavaks ehk kasutati viisil, mis ei ole sätestatud AutÕS §-s 19.
58.Vaidlusaluses artiklis (lehekülgedel 92, 95, 97 ja 98) on Tamula matmiskoha osas kasutatud korduvalt apellandi poolt loodud määranguid, kuid samas on vaid artikli leheküljel 95 tehtud ühes viites märgitud, et viidatud tabelis nr 11 sisalduva vastava määrangu on teinud apellant. Kõigil teistel juhtudel on apellandi kui määrangute tegeliku autori nimi jäetud üldse mainimata, viidatud on ainult M.O magistritöö tabelile. Olukorras, kus apellandi teoseid (määranguid ja/või interpretatsioone) on kasutatud kolmanda isiku teoses, ei ole õiguspärane ega kooskõlas hea usu põhimõttega viidata autorina sellele kolmandale isikule, kuivõrd kolmandal isikul ei saa tekkida autoriõigusi teise autori teosele, mida ta oma teoses kasutab või millele viitab. Kostjate sellise käitumise eesmärgiks oli soov varjata apellandi panust ja tema teoste kasutamise tegelikku ulatust. Käesoleval juhul ei kasutatud mitte M.O magistritööd, vaid apellandi teoseid. Seda asjaolu ei ole ka ükski vastustaja eitanud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus teoste vaba kasutuse tuvastamisel kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigusnormi (AutÕS § 19).
59.Vaidlusaluse artikli leheküljel 88 asuval joonisel nr 2 kujutatud teoste (leiusituatsiooni kirjelduse) autorsuse tuvastamisel on kohus samuti hoidunud analüüsimast kõiki tõendeid kogumis. Kohus jõudis meelevaldsele järeldusele, et apellant ei ole vaidlusaluse joonise autoriks. Seda olukorras, kus kohus on oma otsuses varasemalt jõudnud järeldusele, et Veibri matmispaigas apellandi poolt esitatud suulised määrangud on teosed (apellant nimelt eristas luustikud, tuvastas nende asukohad ja omavahelise põimumise hauas ning määras maetute vanused surmahetkel, samuti juhendas M. Lt ning K.J luustike väljapuhastamisel, määras ülesvõtmise järjekorra ja andis vastavaid soovitusi). Oma järelduste tegemisel on kohus jällegi eiranud apellandi poolt kohtumenetluses väljendatut. Kohus ei ole ka siin põhjendanud, miks. Asjaolu, et apellant ei juhendanud tehnilist töötajat R. Rt vahetult, ei tähenda, et apellant kaotas õiguse tema poolt teostatud leiusituatsiooni kirjeldusele (teosele), mis fikseeriti R. R tehnilise töö tulemusena. Apellandi poolt tuvastatud leiusituatsiooni ja tehtud määrangute tulemusena fikseeriti just selline luude kooslus, mille vormistamisel R. R osutas tehnilist abi.
60.Kohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et R. R poolt Veibri matmiskohas koostatud joonis ei ole identne vaidlusaluse artikli leheküljel 88 asuva joonisega. Apellant selgitas ka kohtuistungil, et artiklis asuval joonisel kujutatud luustikud (sealhulgas luude tükid) on üksteisest eristatud erinevate värvidega. R. R poolt valmistatud joonis sellist eristust ei sisaldanud. R. R on ka oma 13.09.2011 ütlustes selgitanud, et tema ei määranud luude kuuluvust konkreetsete luustike juurde. Seda, et R. R ei eristanud luustikke omavahel (ei tuvastanud, millised luud ja luude fragmendid kuuluvad konkreetsete luustike juurde ning ei märkinud seda ka joonistamisel üles) on võimalik tuvastada, võrreldes M. Le poolt 16.02.2011 tema seisukohtade lisana 1 esitatud joonist vaidlustatud artiklis asuva joonisega. Luustikud on joonisel eristatud hiljem, lähtudes apellandi leiusituatsiooni kirjeldusest. Vaidlustatud artikli leheküljel 112 on apellanti tunnustatud jooniste loomisel osalemise eest ehk tegelikult on tunnustatud apellandi autorsust joonisel kujutatule. Kohus
ei ole ka sellega otsuse tegemisel arvestanud. Kohus ei ole oma järeldusi antud juhul põhistanud ka ühegi õigusnormiga.
61.Apellant on endiselt seisukohal, et Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus on Eesti Teaduste Akadeemia struktuuriüksus, millel puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime. Juriidiline isik ega selle tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ei saa tekkida struktuuriüksuse põhikirjas direktorile antud volitusnormi alusel, nagu sellele viitab maakohus. Seda eriti veel olukorras, kus struktuuriüksuse (asutuse) asutamine ning selle põhikiri on vastuolus seadusega. Vastavalt Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse loomise ajal kehtinud Eesti Teaduste Akadeemia seadusele võis Eesti Teaduste Akadeemia nimelt luua asutusi ainult Riigikogu otsuse alusel. Selline Riigikogu otsus aga puudub. Apellant palus maakohtul juba 20.11.2009 selguse huvides nõuda Eesti Teaduste Akadeemialt selgitust ja tõendeid selle kohta, kas Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus on õigusvõimeline ning avaldas valmisolekut vajadusel ka kostjat asendada. Kohus hoidus vastavatest toimingutest ning ka Eesti Teaduste Akadeemia ei esitanud kohtule vastavaid tõendeid. Vastavalt TsMS § 392 lõike 1 punktis 6 sätestatule on eelmenetluses kohtu ülesandeks selgitada muuhulgas välja, kes on menetlusosalised. Sama sätte lõike 4 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses ka hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi. Juhul, kui kohus leidis, et tegelikult ei olnud tegemist kohase kostjaga, jättis kohus tegelikult täitmata eelmenetluse ülesanded, mis maakohtu otsusest tulenevalt tõid menetlusosalistele antud juhul kaasa täiendavaid kulusid ja võtsid apellandilt ära võimaluse kostja asendamiseks TsMS § 208 alusel. Selliselt on kohus võtnud sisuliselt apellandilt ära võimaluse oma õiguste kaitseks Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse vastu kohtusse pöörduda ning põhjustanud apellandile ka kahju, jättes muu hulgas Eesti Teaduste Akadeemia menetluskulud apellandi kanda. Vastuapellatsioonkaebus
62.A.K, L.L, M.L ja K.J esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad muuta maakohtu otsuse põhjendusi, asudes seisukohale, et hageja poolt öeldud Veibri nelikmatuses olnud laste luustike vanused ei ole teos ning et hageja ei ole loonud leiusituatsiooni lahtiseletust. Muus osas, sealhulgas kohtuotsuse resolutsioon, tuleb jätta muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
63.Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning järeldus on põhjendamata ja vastuoluline. Apellandid on arvamusel, et ei ole õige rääkida teose enda loomingulisest iseloomust, vaid sellest, et teos saaks olla tulem, see tähendab isiku originaalse loomingulise tegevuse tulemus. Kui tegemist on originaalse loomingulise tegevuse tulemusega, siis juba saabki rääkida teosest. Kohus esitas mitte ühelegi tõendile tugineva järelduse ja leidis, et hageja poolt väljendatud tulemuse saamiseks rakendas ta teatud süsteemi, omandatud teadmisi ja kogemusi, kategooriaid ja metoodikaid ning et kõiki neid rakendades jõudis ta tulemuseni, mis väljendub nn määrangutes. Kohus ei oleks saanud teha järeldust, mille aluseks olevate väidetavate asjaolude sisu ja olemust ei ole hageja põhistanud ega tõendanud. Mõisted „süsteem, kategooria ja metoodika“ on seletatavad ja täpsemalt kirjeldatavad. Seda tehtud ei ole.
64.Apellandid ei ole kunagi vastu vaielnud sellele, et hagejal on erialased teadmised ja kogemused. Teadmiste ja kogemuste rakendamise tulemusena võib küll teoreetiliselt lõppastmes luua teoseid, kuid käesolevas vaidluses on hageja vaid tuginedes oma teadmistele ja kogemusele öelnud luustike vanused. Tegemist on vastava spetsialisti teadmistele ja erialalistele kogemustele tuginevate määrangute või seisukohtadega, mis kindlasti ei ole teosteks. Vastasel juhul võiks väita, et iga asjatundja mistahes öeldud väide on teos. Sisuliselt olid hageja määranguteks vaid laste luustike võimalikud vanused
ehk teisisõnu hageja esitas faktiväited tulenevalt oma kogemustest ja teadmistest. Ka väljakaevamistel osalenud arheoloogid ja muud isikud arutlesid töö käigus pidevalt leiusituatsiooni üle ja rakendasid pidevalt oma erialaseid teadmisi ning kogemusi. Väljakaevamistel osalemisel öeldu või räägitu ei ole aga veel hinnatav teosena. Kostjate poolt ühiselt loodud teoseks ei ole mitte väljakaevamistel peetud erialalised jutuajamised, vaid vaieldamatult teadusartikkel kui kirjalik teos. Selles, et vaidlusalune artikkel on teos, vaidlust ei ole. Samas ei tohiks olla ka vaidlust selles, et üksik faktiväide ei ole võrreldav mistahes teosega, sealhulgas teadusartikliga.
65.Mingisugust uurimistööd hageja ei teostanud. Hageja ei ole seda ka ise väitnud. Hageja esitas ainult paljasõnalise väite, et ta oli rakendanud metoodikat, süsteemi ja kategooriaid. Viibimine vaid u 1,5-2 tunni vältel väljakaevamiste juures ja seal oma esialgse seisukoha laste luustike võimalike vanuste kohta ütlemine välistas juba ajaliselt ja reaalselt uurimistöö kui sellise tegemise. Kohus ei ole millegagi põhjendanud, mis annab aluse sisuliseks järelduseks, et kui isik on mõelnud ja selle tulemusena midagi öelnud, siis on see automaatselt samastatav isiku loomingulise tegevusega. Mitte iga mõttetegevus ei ole loominguline AutÕS-i rakendamiseks ja mitte iga mõttetegevuse tulemusena ei looda teost. Seda olenemata sellest, kas tulem on öeldud suuliselt või on see kirja pandud. Vaidlusaluse objekti teoseks lugemine ei olnud millegagi põhjendatud ja see oli tõendamata.
66.Maakohus märkis, et hageja seisukoha kohaselt on tema teosteks kaks suulist teost: hageja poolt Veibri matmispaigas tehtud määrangud indiviidide vanuse ja soo kohta ning leiusituatsiooni lahtiseletamine. Kostjad paluvad kohtuotsuse põhjendusi selles osas täpsustada ja üheselt otsuses märkida, et leiusituatsiooni lahtiseletamine ei ole teos ning et hageja poolt selle tegemine ei leidnud ka tõendamist. Nii hageja ise kui joonise nr 2 teostaja tunnistaja R. R kinnitasid vande all, et nemad omavahel tööalaselt kokku ei puutunud: Hageja kinnitas, et joonist tema juuresolekul ei tehtud. R.R andis ütlused selle kohta, et vaidlusaluse joonise tegi ta ise, püüdes fikseerida olukorda nii hästi kui võimalik. Lisaks sellele, et hageja ei tõendanud tema poolt joonise tegemist ja/või leiusituatsiooni lahti seletamist, väidetava leiusituatsiooni lahtiseletuse kasutamist vaidlusaluses artiklis, leidsid hageja väited tunnistajate ütlustega ka ümberlükkamist.
67.Artikli ühisautoritest kostjad on vaidlusaluses artiklis avaldanud tänu hagejale, kuid ei ole kindlasti öelnud seda, et hageja on artiklis kasutatud jooniste autor või et hageja on autor tulenevalt laste luustike vanuste määrangutest ning et määrangud on teosed.
68.Vaidlus puudub selles, et hageja avaldas suuliselt laste luustike vanused. Seega tulemuse suhtes see kriteerium, et vastav ütlus/väide oli tajutav ja reprodutseeritav, on täidetud. Vaidlus on selles, et pelgalt faktiväite esitamine suulises vormis ei tähenda veel teose loomist. Laste luustike vanuse ütlemine hageja poolt ei olnud ühegi uurimistöö, laborikatsete ega muu analoogilise tegevuse tulemus, mis oleks olnud ettekantud suuliselt või päädinud kirjaliku ekspertarvamuse kui teose loomisega. Vaidlusaluses artiklis kasutatud andmeid laste luustike vanuste kohta ei saanud hageja kindlasti mitte uurimisvõi laboritöö tulemusena, mida on ta ise ka kinnitanud vande all antud ütlustega.
69.Nii hageja kui kostja ütlused langevad kokku ja peaks puuduma mistahes vaidlus, et hageja ei olnud materjali uurinud ega rakendanud metoodikat ja/või kategooriaid või süsteeme. Et kõnealusele kohtumisele eelnevalt ei olnud hageja mingit uurimistööd, antropoloogilisi mõõtmisi ega muud ekspertiisi või uurimistööle omaseid toiminguid ega tegevust läbi viinud, on leidnud tõendamist.
70.Apellandid ei saa nõustuda ka A.U ütluste hindamisega. Esiteks ei ole tunnistajate ütlustega või arvamusega tõendatav, kas kellegi tegevus oli loominguline ja kas sellise tegevuse tulemuseks oli teos. Teiseks seisnes tunnistaja seotus hagejaga vaid selles, et tunnistaja arvas, et hageja tuleks kaasata. Seejuures oli tunnistaja vaid tellija esindaja, mitte aga väljakaevamiste läbiviija ega juht ega väljakaevamistel sisuliste otsustuste tegija. Kui tunnistaja A.U pidas arheolooge ekslikult ja kontrollimatult tudengiteks ja kui ta subjektiivselt arvas, et arheoloogid ei saa oma tööga hakkama, siis ei ole tunnistaja niisugune isiklik seisukoht mitte ühestki aspektist seotud teose loomisega ega anna alust kellegi tegevuse tulemust lugeda teoseks. Kolmandaks ei viibinud tunnistaja samaaegselt väljakaevamiste juures, mistõttu ta ka ei andnud ütlusi, kas ja kuidas väidetav leiusituatsiooni lahti seletamine hageja poolt aset leidis või kas üldse aset leidis või kas ja millised määrangud hageja andis. Tunnistaja ise ei ole kordagi öelnud, et hageja ka tegelikult leiusituatsiooni lahti seletas. Tunnistaja ei ole üldse andnud hinnangut sellele, kas hageja määrangud või leiusituatsioon on tema arvates teos. Lisaks sellele, ei oleks ta seda tunnistaja staatuses ka teha saanud ning eksperdiks ta ei kvalifitseerunud erialaliselt ega menetluslikult. Tunnistaja on isik, kes teab anda ütlusi konkreetsete talle teadaolevate ja aset leidnud asjaolude kohta. Kohus ei saa lugeda määrangut teoseks ainuüksi lähtudes sellest, et tunnistaja soovis ja kutsus hageja väljakaevamistele. Samuti puudus asjas kogutud materjalidest nähtuvalt kohtul üldse igasugune alus eeldada, et tunnistaja pidas või võis pidada hageja poolt tulevikus tehtavaid määranguid teoseks. Samas on kohus ka vastuoluline, sest rääkides tunnistaja A.U poolt hageja kutsumisest leiusituatsiooni lahti seletamisele, on kohus oma järelduses jõudnud hoopis määranguteni. Nii hageja ise kui kohus räägivad eraldi määrangutest ja leiusituatsioonist. Vaid tunnistaja poolt hageja kutsumine väljakaevamistele ei ole samastatav hageja poolt teose loomisega ega anna kohtule alust lugeda laste luustike vanuseid teoseks.
71.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
72.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära pooled ja nende esindajad ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on otsuse tegemisel osaliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis annab ringkonnakohtule aluse lahendi põhjenduste muutmiseks, kuid mitte maakohtu lõppjärelduse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 643 lõike 1 alusel läbi vaatamata.
73.Esmalt viitab kolleegium Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-88-07, nr 3-2-1-17-09 ja nr 3-21-11-11, kus on selgitatud, et TsMS § 457 lõike 1 alusel on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagi, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega toob selle sätte järgi pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna poolte õigusi ega kohustusi ei mõjuta. Seetõttu ei ole kohtuotsus vaidlustatav ilma selle resolutsiooni peale kaebust esitamata. Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse vaid osas, milles kohus põhjendas järeldust, et hageja tehtud määrangute ja leiusituatsiooni lahti seletamise näol on tegemist suuliste teostega, kuid otsuse resolutsiooni palusid jätta muutmata. Seega oli kostjate vastuapellatsioonkaebus võetud ringkonnakohtu poolt menetlusse ebaõigesti ja tuleb jätta läbi vaatamata. Kostjatel puudus vajadus maakohtu otsust vaidlustada, sest lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki poolte väiteid ja vastuväiteid (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-117-06, nr 3-2-1-154-06). Vastuapellatsioonkaebuse väiteid käsitleb kolleegium osana vastusest apellatsioonkaebusele.
74.Avalduse läbivaatamata jäämisel tagastatakse TsMS § 150 lõike 1 punkti 3 alusel sellelt tasutud riigilõiv. Vastavalt sama sätte lõikele 4 tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõivu tasuti. Avalduse läbivaatamata jätmise korral arvatakse tagastatavast summast maha asja läbivaatamise kulud. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma või tema korraldusel muule isikule. Sama sätte lõike 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, mil riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
75.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et osaliselt ei vasta maakohtu otsus TsMS §-s 442 sätestatud kohtuotsuse sisu reeglitele ja kohtu siseveendumuse kujunemine on kohati raskesti jälgitav. Käsitlemata on ka osa kogutud tõenditest ja täielikult analüüsimata poolte väited seonduvalt hageja määrangutega Kivisaare ja Tamula matusekohtades.
76.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et vaidluse all olevate Veibri määrangute näol on tegemist hageja originaalsete teadusteostega AutÕS § 4 mõttes. Samuti nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, mille alusel sellise järelduseni jõuti. Osaliste poolt menetluses esile toodud asjaoludest järeldub, et antropoloogide määrangud, mida arheoloogid kasutavad, on nendeni jõudmise protsessilt sarnased, eeldades vastava ala teadlase intellektuaalset loomingulist tegevust leiusituatsiooni ja leidude läbitöötamisel ning tulemus on originaalne ja väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja selle kaudu tajutav ning reprodutseeritav. Seega tuleb sarnaselt Veibri määrangutele asuda ka Tamula ja Kivisaare määrangute osas seisukohale, et tegemist on hageja teaduslike teostega, millele tekkis autoriõigus vastavalt AutÕS § 4 lõike 3 punktile 2.
77.Kolleegium ei saa nõustuda kostjate seisukohaga, nagu oleks maakohus pidanud küsitavaks hageja loomingulist tegevust, kuid ikkagi jõudis järeldusele, et määrangud on hageja teosed. Otsuse 14. leheküljel (alt viimases lõigus) on maakohus küll esmalt nentinud, et käesoleval juhul võib küsitavust tekitada hageja teose loominguline iseloom, kuid järgnevalt siiski jõudis järeldusele, et määranguteni jõudmisele eelnes siiski hageja intellektuaalne loominguline tegevus (teatud süsteemi, teadmiste, kogemuste, kategooriate ja metoodika rakendamine), mistõttu on Veibri väljakaevamispaiga leidude kohta kostjatele suuliselt esitatud määrangud siiski hageja intellektuaalse loomingu tulemus.
78.Puudub vaidlus, et hagejal on ulatuslikud ja pikaajalised antropoloogia-alased teadmised ja kogemused. Vastustajad möönavad (t III kd lk 24), et nende rakendamise tulemusena võib teoreetiliselt lõppastmes luua teoseid. Samuti, et Veibri luustike vanused ütles hageja nimelt toetudes oma kogemustele ja teadmistele. Et tegemist ei olnud lihtsalt sõnade ja lausete välja ütlemisega, vaid et M. Lele laste luustike vanuse määrangute avaldamisele eelnes esmalt piltidega leiukohast ja leiukohaga ning hilisemalt ka luustike tutvumine, tõendavad järgmised maakohtus kogutud ja uuritud tõendid: 1) M. Le vande all antud ütlused (t II kd lk 378 – 379pöördel) selle kohta, et muinsuskaitse inspektor A. U edastas hagejale fotod leiukohast; et 07.06.2006 viibis hageja leiukohas u 2 tundi ja selleks ajaks oli kogu haualohu lahti puhastatud; et haua üle arutati koos hageja ja K. Jiga ning hageja väljendas oma seisukohti; et 2006. aasta sügisel viis ta hagejale eraldi pakendatuna 4 luustikku antropoloogiliste määrangute aruande tegemiseks; et 26.04.2007 kohtus ta hagejaga ja kirjutas üles laste esialgsed vanuse määrangud; 2) K. J vande all antud ütlused (samas lk 379pöördel - 382) selle kohta; et 07.06.2006 kohapeal arutati hagejaga luustike paiknemise ja võimaliku leiusuhte üle; et ta ei mäleta täpselt, mida hageja seejuures ütles; 3) hageja vande all antud ütlused (samas lk 374pöördel - 376pöördel) selle kohta; et Veibri matusepaigas viibides tegi ta endale selgeks leiusituatsiooni ja selgitas seda M. Lele ja K. Jile, samuti andis M. Lele esialgsed hinnangud laste vanuste
kohta; et sügisel 2006 sai ta M. Le algatusel enda valdusesse leiumaterjalid ja seda eesmärgiga määrata sugu, vanused ning teha muud tavapärased antropoloogilised uuringud; et 26.04.2007 esitas ta andmed M. Lele, kes tõi talle ka fotomaterjali ja leiuplaani; et selleks ajaks oli ta luid pealiskaudselt uurinud ja luges oma kirjalikud märkmed M. Lele ette; et M. L konspekteeris vanused. Seega leidis tõendamist, et laste luustike vanuste M. Lele 26.04.2007 avaldamisele eelnes inimsäilmete uurimine hageja poolt ehk hageja intellektuaalne loominguline tegevus. Et antropoloogilisi määranguid ei saa käsitleda faktidena ehk kindlate, veenvate, üldtuntud, vaieldamatute asjaoludena, on tõendatud lisaks hageja vande all antud ütlustega selle kohta, et erinevad teadlased võivad jõuda luustike uurimisel erinevatele järeldustele sõltuvalt sellest, milliseid meetodeid kasutatakse ja millised on kogemused meetodite kombineerimisel ka M.O magistritöö lisaga (t II kd lk 195), kust nähtub, et hageja poolt tehtud vanuste määrangud on antud vahemikuna, samuti teiste teadlaste poolt tehtud soo määrangud on mõningatel juhtudel tähistatud küsimärgiga. Seega saab faktina käsitleda konkreetset leiusituatsiooni (kuidas luustikud konkreetses kohas paiknevad), kuid mitte sugude ja vanuste määranguid. Viimaste tegemisele, sealhulgas ka esialgsete määrangute tegemisele, peab eelnema loominguline töö. Kuna seda aga ei eelnenud leiusituatsiooni lahti seletamisele, siis seda toimingut ei ole alust suuliseks teoseks pidada ja selles osas kolleegium maakohtuga ei nõustu.
79.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja soo ja vanuse määrangute kasutamine vaidlusaluses artiklis mahub AutÕS §-s 19 käsitletava teose vaba kasutamise alla teaduslikel eesmärkidel. Küll on aga maakohus jätnud täpsustamata, millist konkreetset materiaalõiguslikku alust ta seejuures silmas pidas. Kolleegium on seisukohal, et kohasteks on viidatud sätte punktid 1 ja 2. Nimetatu kohaselt on autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori või nimetuse, kui see on teosel näidatud, teose pealkirja (nimetuse) ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega lubatud muuhulgas õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine, aga ka teose osa kasutamine illustreeriva materjalina õppe- või teaduslikel eesmärkidel nende eesmärkidega motiveeritud mahus ja tingimustel, kui selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Seega tuleb viidatud sätte kohaldamisel esmalt tuvastada, kas artiklis kasutatud hageja teosed olid eelnevalt õiguspäraselt avaldatud. Selline käsitlus maakohtu otsuses puudub.
80.Avaldatuks loetakse teos vastavalt AutÕS § 9 lõikele 1 siis, kui teos või selle mistahes vormis reprodutseeritud koopiad on autori nõusolekul antud üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või seda omandada. Sama sätte lõike 2 kohaselt loetakse teos avaldatuks samuti juhul, kui see on salvestatud arvutisüsteemi, mis on üldsusele avatud. AutÕS § 8 lõike 2 kohaselt loetakse üldsuseks määramata isikute ring väljaspool perekonda ja lähimat tutvusringkonda.
81.Kivisaare määrangute osas puudub poolte vahel vaidlus, et need avaldati hageja enda poolt 2004. aastal ilmunud artiklis, mille autoriteks olid lisaks hagejale ka kostjad A.K, M.L ja K.J. Vaidlusaluses artiklis oli hagejale kui nende määrangute autorile viidatud (t I kd lk 21), samuti oli vastav artikkel kasutatud kirjanduse loetelus (samas lk 46). Seega oli tegemist õiguspäraselt avaldatud teose vaba kasutamisega autori nõusolekuta.
82.Samuti puudub vaidlus, et Tamula määrangud, mida kostjad kasutasid, sisaldusid M.O magistritöö „Merevaiguleiud Baltimaade kivi- ja pronksiaja muististes“, millise autor kaitses Tartu Ülikoolis aastal 2006, tabelis nr 11 (t II kd lk 195) ning loa nende kasutamiseks oli hageja M.O andnud. Magistritöö on kättesaadav Tartu Ülikooli raamatukogus aadressil http://dspace.utlib.ee/bitstream/10062/190/1/otsmirja.pdf. Lisaks
tabelile nr 11 käsitles töö autor hageja määranguid lehekülgedel 62 ja 121, tuues esile hageja kui määrangute tegija ja viidates seejuures tabelile. Töös puudub viide, et hageja määranguid on luba kasutada vaid ühekordselt, nagu väitis hageja ringkonnakohtu istungil. Seega ka nende määrangute puhul oli tegemist õiguspäraselt avaldatud teose kasutamisega. Vaidlusaluses artiklis oli hagejale kui M.O töös avaldatud määrangute autorile otseselt viidatud leheküljel 95, muudel juhtudel aga vaid tabelile nr 11. Kolleegium möönab, et viitamine algsele määrangute autorile ei olnud järjekindel, kuid Tamula leiukohta puudutava artikli osa viidetest kogumis saab aru, et M.O töö tabel nr 11 sisaldab nimelt hageja tehtud määranguid. Samuti sisaldub viidatud allikas kasutatud kirjanduse loetelus (t I kd lk 47). Seega ka nende luustike soo ja vanuse määrangute kasutamine autori nõusolekuta oli lubatud ning hageja autoriõigusi sellega ei rikutud. Talle on viidatud, samuti kasutatud määrangute avaldamisallikale. Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest ei saa teha apellatsioonkaebuses sisalduvat järeldust, nagu oleksid füüsilistest isikutest kostjad soovinud teadlikult varjata apellandi panust konkreetse artikli puhul. Asjaolu, kas ja kui ulatuslikult on M.O magistritöö teadusüldsusele teada, töö avaldatuse seisukohalt tähendust ei oma. AutÕS § 10 lõike 2 punkti 2 kohaselt loetakse teos üldsusele suunatuks muuhulgas juhul, kui see on edastatud või taasedastatud üldsusele mistahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel, sõltumata sellest, kas üldsus teost tegelikult tajus või mitte.
83.Veibri luustike soo ja vanuse määrangute osas puudub vaidlus, et neid määranguid ei olnud hageja enne avaldanud, välja arvatud, et tegi need osaliselt esmalt suuliselt teatavaks 07.06.2006 leiukohas M.Lele ja K.Jile, samuti M.Lele 26.04.2007, kes kuuldu konspekteeris. Selline teatavakstegemine ei ole avaldamine AutÕS-i mõttes. Seega pidid kostjad tõendama, et neil oli autori nõusolek konkreetses artiklis tema avaldamata määrangute kasutamiseks. Et hageja luba vaja oli, nähtub ka M.Le vande all antud seletusest, kus ta väidab, et helistas novembris 2007 hagejale, teatas artikli kirjutamisest ja küsis, kas võib kasutada Veibri esialgseid soo ja vanuse määranguid. M.Le seletuse kohaselt sai ta vastuse, et võib kasutada laste esialgseid vanuse määranguid. Hageja seletuse kohaselt sai ta novembris 2007 M.Lelt teada, et tema määranguid Veibri luustike kohta soovitakse valmivas artiklis kasutada, lepiti kokku telefoni teel, et kasutatakse vaid andmeid, et maetud on üks täiskasvanu ja kolm last, kuid seda mitte ilma hageja autorsust märkimata. Kohtuvaidluse kirjalikes teesides on hageja kinnitanud, et peale läbirääkimisi andis ta nõusoleku, et Veibri matuse osas tohib märkida, et tegemist oli ühe täiskasvanu ja kolme lapse matusega (t I kd lk 395). Seega saab ja tuleb asuda seisukohale, et vanuse määrangute kasutamiseks oli hageja kostjatele loa andnud. Sellises mahus neid artikli leheküljel 87 ka kasutati, viidates seejuures hageja autorsusele (t I kd lk 19).
84.Kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega osas, kus jõuti järeldusele, et artiklis kasutatud R.R joonist ei saa kuidagi pidada hageja teoseks AutÕS § 4 mõttes. Eelpool jõudis kolleegium järeldusele, et teoseks ei ole ka leiusituatsiooni lahti seletamine. Puudub vaidlus, et joonise teostas tehniliselt tunnistaja R.R. Asjaolu, et 07.06.2006 kuni kaks tundi kohal viibides selgitas hageja M.Lele ja K.Jile leiusituatsiooni, andis nõuandeid, millises järjekorras skelette üles võtta, nägi nelja maetud luustikku (tõendatud hageja vande all antud seletusega; t I kd lk 374pöördel), ei anna alust lugeda R.R poolt ülesjoonistatut hageja intellektuaalse loomingu originaalseks tulemuseks. Hageja oma ala tuntud ja kogenud spetsialistina kindlasti aitas noortel arheoloogidel leiusituatsioonist aru saada, kuid joonise valmimisele ta oma loomingulise tegevusega kaasa ei aidanud. Vähemalt ei tõenda seda maakohtus kogutud tõendid. R.R ütluste kohaselt (t II kd lk 384- 384pöördel) osales ta Veibri kaevamistel joonistajana, tegi matusekompleksi ja profiili joonised, ka nivelleerimise plaanid; tegi joonised iseseisvalt;
omab kaevamiskogenust aastast 1999; hageja temale näpunäiteid ei andnud; luude kuuluvust konkreetse skeleti juurde ei määranud, joonistas neid luid, mida nägi.
85.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et ainuüksi hageja teoste kasutamine ei anna alust, et hagejal tekiks ühine autorsus koos artikli seniste autoritega. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja vaidlusaluse teadusliku artikli kui teose loomisel ei osalenud. AutÕS § 28 lõike 2 kohaselt on autoriks isik, kes on selle teose loonud. Sama seaduse § 30 lõike 1 kohaselt kuulub ühine autoriõigus isikutele, kes on teose loonud oma ühise loomingulise tegevusega. Konkreetses vaidluses soovib hageja saada teadusliku artikli autoriks põhjusel, et selles kasutati tema teoseid, milledele (nagu kohus eelnevalt tuvastas) laienes vaba kasutamise õigus. Vastavalt eelpool viidatud seaduse sättele piisab sellises olukorras kasutatava teose autorile ja avaldamise algallikale viitamisest. Samamoodi on hageja ise oma 2011. aastal avaldatud artiklis käsitlenud vaidlusalust artiklit, märkides selle koos autoritega kasutatud kirjanduse loetellu ja tekstis märkinud viited sellele (t III kd lk 83-91). Hageja nõuete lahendamisel ei oma tähtsust, kuidas toimis füüsilistest isikutest kostjate vaheline koostöö artikli loomisel ja milles konkreetselt igaühe panus artikli valmimisse seisnes.
86.Iseenesest asjakohane on apellandi väide, et tulenevalt VÕS §-st 25 peavad lepingupooled oma kutsetegevuses järgima väljakujunenud tavasid ja praktikat. Samas ei ole hageja maakohtus tõendanud, et ka nende artiklite puhul, kus ta on autorina märgitud (loetelus esitas ringkonnakohtus vastuseks kostjate täiendava tõendi taotlusele), piirdus tema osalus artikli valmimisse samuti ainult oma määrangute teistele autoritele teatavaks tegemisega. Apellandi seisukohta selle asjaolu omaksvõtu kohta kostjate poolt tsiviilasja materjalid ei toeta. TsMS § 231 lõike 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Käesolevas asjas on kostjad esimesest kirjalikust vastusest alates vaielnud hagile vastu täies ulatuses. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-72-09 eeldab TsMS § 231 lõike 4 alusel omaksvõtu tuvastamine TsMS § 392 lõike 1 punkti 3 järgimist kohtu poolt, see tähendab, et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.
87.Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et näiteks Kivisaare leiukohta puudutava artikli puhul (kus tema autorsus vaidluse all ei ole) saatis ta teisele autorile A.Kle lisaks määrangutele oma mõtted, samuti oli kokkulepe autorsuse kohta, vaidlusaluse artikli puhul piirdus asi vaid M.Lele määrangute teatavaks tegemisega. A.K selgituste kohaselt osales hageja Kivisaare artikli loomises, esitades 1,5 lehel viiteid, aruanne oli 3-l lehel ja enne avaldamist saadeti artikkel talle lugemiseks.
88.Kuna tõendamist ei leidnud kostjate poolt hageja autoriõiguste rikkumine vaidlusaluse artikli kirjutamisel, siis ei leidnud tõendamist ka kahju tekitamise kohustuslik koosseisuline element (kostjate õigusvastane käitumine), mistõttu puudub vajadus muude kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalike asjaolude käsitlemiseks.
89.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus eksis, kui käsitles Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastust tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet omava juriidilise isikuna. Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse asutamist ja tegevust reguleerivad dokumendid (Eesti Teaduste Akadeemia seadus ja põhikiri, Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse põhimäärus) tõendavad üheselt, et juriidiliseks isikuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 mõttes on Eesti Teaduste Akadeemia kui
avalik-õiguslik juriidiline isik. Kirjastuse näol on tegemist juriidilise isiku asutusega, mille juhil on küll põhimääruse punktist 18.2 tulenev õigus esindada kirjastust erivolitusteta muuhulgas asjaajamisel kohtus, kuid milline sellele vaatamata ei oma iseseisva juriidilise isiku tunnuseid ega seega siis ka mitte tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka kirjastuse registreering riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris (t I kd lk 200).
90.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad kaebuse menetlusega seotud kulud TsMS 171 lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.