2-12-15154/18 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud 17.04.2012 esitas pankrotihaldur L.M hagi Harju Maakohtusse V.M vastu ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks, kinnistu tagasivõitmiseks ühisvara hulka ja poole mõttelise osa eraldamiseks pankrotivarasse. Alternatiivselt palus hageja tunnistada ühisvara jagamise leping PankrS § 112 alusel kehtetuks, jätta kinnistu XXXXX XXX Tallinnas kostja ainuomandisse, kohustades kostjat hüvitama võlgnikule poole kinnistu väärtusest, s.o 63 911,83 eurot või tunnistada ühisvara jagamise leping PankrS § 112 alusel kehtetuks ja lubada pankrotihalduril müüa kinnistu avalikul enampakkumisel, arvates kinnistu müügist laekunud rahast poole võlgniku pankrotivarasse ja kohustades pankrotihaldurit poole laekunud rahast maksma kostjale. Hageja palus kohustada kostjat andma nõusoleku kinnistu võõrandamiseks enampakkumisel, kostja keeldumisel lugeda kostja nõusolek antuks kohtuotsusega. I.M ja kostja sõlmisid 19.08.2009 ühisvara jagamise lepingu ja kokkuleppe isikliku kasutusõiguse seadmiseks elamule XXXXX XXX Tallinnas võlgniku kasuks. Pooled leppisid kokku ühisvara jagamises selliselt, et hoonestatud kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega jääb kostja lahusvaraks ja võlgnik annab temale perekonnaseaduse alusel kuuluva poole mõttelise osa kinnistust tasuta üle. 22.09.2009 esitas võlgnik Pärnu Maakohtule enda pankrotiavalduse. Võlgniku pankrot kuulutati välja 27.10.2009. Hageja leidis, et võlgnik on kahjustanud võlausaldajate huve, loobudes ühisvara jagamise lepinguga enda osast ühisvarasse kuuluvas kinnistus kolm nädalat enne pankrotiavalduse esitamist kohtule. Kostja vastuväited Kostjal puudusid vastuväited ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamise ja kinnistu ühisvara hulka tagasivõitmise nõudele. Nõue võlgnikule kuuluva poole mõttelise osa eraldamiseks pankrotivarasse on ebaõigesti menetlusse võetud ning see nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Esimese astme kohtu otsus

08.08.2012 otsusega Harju Maakohus tunnistas kehtetuks I.M ja V.M vahel 19.08.2009 sõlmitud ühisvara jagamise lepingu, mille alusel I.M loobus tasuta talle perekonnaseaduse alusel kuuluvast poolest abielu kestel omandatud kinnistust Tallinnas, XXXXX XXX, ülejäänud osas jättis kohus hagi läbi vaatamata. Kuivõrd kostja võttis hagi rahuldatud ulatuses hageja nõude kohe õigeks ning ülejäänud osas jäävad nõuded läbi vaatamata, jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg-te 2 ja 6 alusel hageja kanda. Kohus leidis, et hagist ja hagile lisatud materjalidest ei nähtunud, et kostja andis oma käitumisega aluse kohtusse pöördumiseks – asjaolud ei viita, et hageja oleks kostja poole esmalt kohtuväliselt pöördunud ning, et kostja oleks hageja nõude täitmisest kohtuvälises korras keeldunud. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega menetluskulud jäeti hageja kanda. Apellant on seisukohal, et maakohus ei ole õigesti kohaldanud TsMS § 168 lg 2 ja 6. Kohus on kostja õigeksvõttu käsitlenud kitsalt ega ole arvesse võtnud pankrotiseadusest tulenevate erisustega. Nimelt saab PankrS § 112 alusel ühisvara jagamise kokkuleppeid kehtetuks tunnistada üksnes kohus. PankrS ei sätesta, et haldur peaks võlgniku abikaasaga kokku leppima seaduse järgi võlgnikule kuuluva omandi tagastamises pankrotivarasse. Pealegi, kui võlgnik loobub abikaasa kasuks olulises ulatuses enda omandist vastusooritust saamata ja teeb sellise kokkuleppe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, on sellise kokkuleppe eesmärk ühene – kahjustada võlausaldajate huve. Ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud 1 kuu enne võlgniku enda pankrotiavalduse esitamist kohtule ja 1,5 kuud enne ajutise halduri nimetamist. Asjaoludest nähtuvalt on kostja igal juhul ise oma käitumisega põhjustanud kohtusse pöördumise. Apellandi hinnangul ei ole tegemist TsMS § 440 lg 1 sätestatud tavapärase hagi õigeksvõtmise olukorraga, nagu kohus on ekslikult leidnud. Kuivõrd pankrotiseadus ei näe pankrotihaldurile ette kohustust pöörduda esmalt võlgniku abikaasa poole ühisvara jagamise teel saadu vabatahtlikuks loovutamiseks võlgniku pankrotivarasse, ei saa seda ka haldurile ette heita. Ka kostja ise on oma vastuses hagile märkinud, et kostjal pole millegagi ümber lükata ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS §-st 112 p tulenevaid eeldusi. Seega on kostja pigem leppinud olukorraga ja seetõttu hagi õigeks võtnud. Eelneva tõttu tuleb kohtuotsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas muuta. Kuna kohus rahuldas hagi põhinõude osaliselt, rahuldas kohus hagi vähemalt 75% ulatuses. TsMS § 370 lg 2 järgi hagis võib esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Seega tuleks ka menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jagada võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, s.o vähemalt 75% ulatuses kõikidest hageja menetluskuludest tuleks jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus ainult osas, millega on jagatud menetluskulud, siis tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust muus osas.

TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud juhul, kui hagi jäetakse läbi vaatamata ja lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Hageja esitas maakohtule mitu nõuet. Maakohus rahuldas hageja poolt esimesena esitatud nõude ühisvara jagamise tagasivõitmiseks, kuna kostja võttis nõude õigeks. Ülejäänud nõuete osas jättis maakohus hagi läbi vaatamata. Kolleegium leiab, et eeltoodu andis maakohtule aluse kohaldada TsMS § 168 lg-d 2 ja 6. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe alusel võlgniku omandist väljaläinud ühisvara tagasi pankrotivarasse saamiseks peab haldur igal juhul PankrS § 112 järgi minema kohtusse. Abikaasade poolt ühisvaraga tehtud tehinguid saab lõpetada ka kokkuleppel kohtuväliselt. Pankrotiseadus seda ei takista. VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid kõigile lepingutele, kaasa arvatud neile, mida ei ole võlaõigusseaduses nimetatud ja VÕS § 207 järgi võib võlasuhte lõpetada kokkuleppega. Ühisvara jagamise leping oli sõlmitud 19.08.2009, see tähendab ajal, kui kehtis eelmine perekonnaseaduse redaktsioon. Ka sellest ei tulene keeldu kokkuleppel lepingut lõpetada ja taastada lepingu alusel üle antud vara osas ühisvara õiguslik režiim. Toimiku materjalidest tulenevalt ei ole hageja pöördunud enne kohtusse hagi esitamist kordagi kostja poole ettepanekuga leping kokkuleppel lõpetada ja vara tagastada ühisvara hulka. Ekslik on apellandi käsitlus, et seadusest peaks tulenema talle kohustus vaidluse eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks. Oma õiguste realiseerimisel on mõistlik hagejal veenduda eelnevalt, kas kostja võtab hageja nõude õigeks ja kas on võimalik vaidlus lahendada ilma kohtusse pöördumata ja kulusid tekitamata. Kaudselt peaks hagejat sellisele käitumisele suunama ka TsMS § 168 lg 6. Seega on maakohus õigesti TsMS § 168 lg-te 2 ja 6 järgi jätnud menetluskulud hageja (apellandi) kanda. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda.