Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa
Kohtuasi
I.M (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo hagi V.M vastu ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks, kinnistu tagasivõitmiseks ühisvarasse ja poole mõttelise osa eraldamiseks pankrotivarasse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-15154
Hageja I.M (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi Kostja V.M, esindaja vandeadvokaat Eva Tibar
Asja läbivaatamise kuupäev
18. märts 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2012. a ja Harju Maakohtu 8. augusti 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-15154 menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.
2.
Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: 2.1 Tunnistada kehtetuks I.M ja V.M vahel 19.08.2009 sõlmitud ühisvara jagamise leping, mille alusel I.M loobus tasuta talle perekonnaseaduse alusel kuuluvast poolest abielu kestel omandatud kinnistust Tallinnas XXXXX 32a, mis on registreeritud Harju Maakohtu Tallinna kinnistusosakonna kinnistusjaoskonna registriossa nr XXXXXXX. 2.2 Ülejäänud osas jätta hagi läbi vaatamata. 2.3 Jätta kummagi poole menetluskulud kõigis kohtuastmetes poole enda kanda.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada I.M-le kassatsioonkaebuselt 30. novembril 2012 tasutud kautsjon
100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I.M (pankrotis) pankrotihaldur (hageja) esitas 17. aprillil 2012 V.M (kostja) vastu hagi, milles palus abikaasade ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistada ja eraldada tagasivõidetud kinnisasja pool mõttelist osa pankrotivarasse. Alternatiivselt palus hageja jätta Tallinnas XXXXX 32a asuva kinnisasja kostja ainuomandisse ja kohustada kostjat hüvitama võlgnikule poole kinnisasja väärtusest (63 911 eurot 83 senti) või lubada pankrotihalduril müüa kinnisasja avalikul enampakkumisel ja arvata müügihinnast pool võlgniku pankrotivarasse. Hagiavalduse kohaselt on võlgnik ja kostja abikaasad. 19. augustil 2009 sõlmisid võlgnik ja kostja ühisvara jagamise lepingu, millega võlgnik andis oma osa ühisomandis tasuta kostjale üle ning kinnisasi jäi kostja lahusvaraks. Ühtlasi leppisid abikaasad kokku kinnisasjale võlgniku kasuks eluaegse isikliku kasutusõiguse seadmises. 22. septembril 2009 esitas võlgnik Pärnu Maakohtule enda pankrotiavalduse ja kohus kuulutas 27. oktoobril 2009 välja võlgniku pankroti. Kuna võlgnik loobus ühisvara jagamise lepinguga kolm nädalat enne pankrotiavalduse esitamist ja kaks kuud enne pankroti väljakuulutamist oma osast ühisvaras, kahjustas võlgnik selle lepinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehing tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 112 alusel kehtetuks tunnistada ning võlgniku osa ühisvarast tuleb arvata pankrotivara hulka.
2.Kostja võttis hagi ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamise ja vara ühisvara hulka tagasivõitmise osas õigeks. Kostja vaidles vastu nõudele arvata võlgniku osa ühisvarast pankrotivara hulka ja leidis, et selles osas tuleb jätta hageja nõue läbi vaatamata, sest ühisomandis olevat vara ei ole võimalik eraldada ilma ühisvara jagamata ning pooled vaidlevad ühisvara jagamise üle teises kohtumenetluses tsiviilasjas nr 2-10-44843. Kuna kostja võttis hagi osaliselt kohe õigeks ja osaliselt tuleb jätta hagi läbi vaatamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
3.Harju Maakohus rahuldas 8. augusti 2012. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas abikaasade ühisvara jagamise lepingu kehtetuks. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. Maakohus leidis, et ühisvara jagamise leping tuleb PankrS § 109 lg 1, § 118 lg 1 ja § 112 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada, kuna kõik kehtetuks tunnistamise eeldused on täidetud. Ülejäänud nõuded tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, sest hageja nõuded on käsitatavad ühisvara jagamise nõuetena, mis hagi esitamise ajal olid juba kohtumenetluses. Kuna kostja võttis hagi rahuldatud osas kohe õigeks ning ülejäänud osas jäävad nõuded läbi vaatamata, jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg-te 2 ja 6 alusel võlgniku kanda. Hagist ja hagile lisatud materjalidest ei nähtu, et kostja andis oma käitumisega alust kohtusse pöörduda. Asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks pöördunud esmalt kohtuväliselt kostja poole ja kostja oleks hageja nõude täitmisest kohtuväliselt keeldunud.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus pankrotihalduri kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti menetluskulud hageja kanda. TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud juhul, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. Kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab TsMS § 168 lg 6 järgi menetluskulud hageja, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Hageja esitas maakohtule mitu nõuet. Maakohus rahuldas hageja esimese nõude ühisvara jagamise tagasivõitmiseks, kuna kostja võttis nõude õigeks. Ülejäänud nõuded jättis maakohus läbi vaatamata. Seetõttu tuli asjas kohaldada TsMS § 168 lg-d 2 ja 6. Õige ei ole hageja väide, et abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe alusel võlgniku omandist välja läinud ühisvara tagasi pankrotivarasse saamiseks peab haldur pöörduma igal juhul PankrS § 112 järgi kohtu poole. Abikaasade ühisvaraga tehtud tehinguid saab lõpetada ka kokkuleppel kohtuväliselt. Pankrotiseadus seda ei takista. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid kõigile lepingutele, sh neile, mida ei ole võlaõigusseaduses nimetatud. VÕS § 207 järgi võib võlasuhte lõpetada kokkuleppega. Abikaasad sõlmisid ühisvara jagamise lepingu 19. augustil 2009, s. o eelmise perekonnaseaduse redaktsiooni kehtimise ajal. Ka sellest ei tulene keeldu lõpetada ühisvara jagamise leping kokkuleppel ja taastada lepingu alusel üle antud vara osas ühisvara õiguslik režiim. Toimiku materjalide kohaselt ei ole hageja pöördunud enne kohtusse hagi esitamist kordagi kostja poole ettepanekuga lõpetada ühisvara jagamise leping kokkuleppel ja tagastada kinnisasi abikaasade ühisvara hulka. Ekslik on hageja käsitus, et seadusest peaks tulenema talle kohustus vaidluse eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks. Oma õigusi teostades on halduril mõistlik enne veenduda, kas kostja võtab hageja nõude õigeks ja kas vaidluse saab lahendada kohtusse pöördumata ja kulusid tekitamata. Kaudselt peaks hagejat sellisele käitumisele suunama ka TsMS § 168 lg 6.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta 75% hageja menetluskuludest kostja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendasid kohtud vääralt PankrS § 112, kui asusid seisukohale, et vara saab pankrotivara hulka tagasi võita ka kohtuväliselt. PankrS § 108 lg 2, § 109 lg 1 ja § 112 lg 1 p 1 mõtte järgi saab üksnes kohus tunnistada võlausaldajate huve kahjustava tehingu
kehtetuks. Pankrotimenetluse olemust arvestades ei ole tagasivõitmise hagi esitamise asemel kokkuleppe kohtuväline otsimine mõeldav, sest sellega võivad võlausaldajate huvid saada veelgi kahjustatud, kuna võimaldatakse vara edasi võõrandada. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et abikaasad saavad VÕS § 207 järgi ühisvara jagamise lepingu kokkuleppel lõpetada ja taastada varaühisuse režiimi. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 62 järgi saab vararežiimi muuta üksnes abieluvaralepinguga, mitte tehingu tühistamisega. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ka PankrS § 541 lg-t 4 ja jättis arvestamata, et
haldur ei saa teha
pankrotimenetluses võlgniku asemel tehinguid abikaasade ühisvaraga ega muuta abikaasade varasuhet abieluvaralepinguga. See oleks vastuolus PKS § 62 mõttega. Seega ei ole halduril muud võimalust võlausaldajate huvide kaitseks, kui pöörduda kohtusse, ning kohtusse pöördumisega ei põhjusta haldur asjatut kohtus käimist.
8.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. PankrS § 108 lg 2 järgi saab pankrotivara tagasi võita kohtus või nõuda vara pankrotivarasse tagasi kohtuväliselt. Kohtuväline nõude esitamine kätkeb küll vara kõrvaldamise ohtu, kuid selle saab kõrvaldada, kui nõuda hagi tagamist enne hagi esitamist. Abieluvaralepingu tühistamine ei ole uue abieluvaralepingu sõlmimine. Haldur saab sõlmida ühisvara puudutavaid kokkuleppeid. Hageja taotletud menetluskulude jagamise proportsioon on arusaamatu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel menetluskulude jaotuse osas tühistada. Asjas saab TsMS § 691 pde 4 ja 5 alusel teha menetluskulude jaotuse kohta uue otsuse. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kelle kanda tuleb jätta menetluskulud pankrotihalduri esitatud abikaasade ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõude rahuldamise korral, kui kostja võtab hagi kohtumenetluses kohe õigeks. Kolleegium ei nõustu kohtutega selles, et praeguses asjas saab jätta menetluskulud TsMS § 168 lg 6 järgi hageja kanda. Viidatud sätte järgi kannab hagi rahuldamise korral menetluskulud hageja, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitada ja võtab hagi kohe õigeks. Võlgniku pankrotihaldur esitas kohtule hagi, milles palus tunnistada võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise lepingu võlgniku pankrotimenetluses tagavõitmise korras kehtetuks ja eraldada tagasivõidetud kinnisasja pool mõttelist osa pankrotivarasse või jätta kinnisasi kostja ainuomandisse ja kohustada kostjat hüvitama võlgnikule poole kinnisasja väärtusest või lubada pankrotihalduril müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja arvata müügihinnast pool võlgniku pankrotivarasse. Seega oli hageja peamiseks nõudeks vahetult enne võlgniku pankrotiavalduse esitamist sõlmitud võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamine ja selle nõude kohus ka
rahuldas. Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega peab hagi rahuldamise korral kandma menetluskulud üldjuhul kostja. Üksnes juhul, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitada, saab menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 8 alusel hageja kanda.
11.Kolleegium ei nõustu kohtute arusaamaga, et võlgniku vara tagasivõitmiseks pankrotimenetluses ei pea pankrotihaldur tingimata kohtule hagi esitama, vaid peab esmalt otsima kohtuvälist lahendust. Kolleegiumi hinnangul on pankrotiseaduses sätestatud eriregulatsioon selle kohta, kuidas saab pankrotihaldur nõuda võlgniku tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist, kui tehingutega on kahjustatud võlausaldajate huve, sh on PankrS §-des 109–119 sätestatud nii pankrotivõlgniku tehtud tehingu kehtetuks tunnistamise erilised alused kui ka kehtetuks tunnistamise kord ja tagajärjed. Muu hulgas saab PankrS § 112 järgi tunnistada ühe abikaasa pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks ka abikaasade ühisvara jagamise lepingu. Tagasivõitmine toimub PankrS § 118 lg 1 järgi hagi esitamisega kohtule ja sellise nõude peab kohtule esitama pankrotihaldur. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud PankrS § 119 lg 1 järgi tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kolleegiumi hinnangul tuleneb eelnimetatud sätetest üheselt, et ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale.
12.Õige ei ole ka ringkonnakohtu seisukoht, et abikaasade ühisvaraga tehtud tehinguid saab ühe abikaasa pankrotimenetluses tagasivõitmise asemel kokkuleppel kohtuväliselt lõpetada. Vaidlusaluse ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 8 ja § 9 lg 1 p 2 järgi võisid abikaasad leppida abieluvaralepingus kokku, milline abielu ajal omandatud vara on ühisvara ja milline lahusvara, samuti võisid abikaasad PKS § 18 lg 1 järgi ühisvara igal ajal jagada ja jätta ühisvara hulka kuulunud eseme ühe abikaasa ainuomandisse. Mõlema tehingu tulemusena muutus ühisvarasse kuulunud ese ühe abikaasa ainuomandis olevaks esemeks (lahusvaraks). Kuigi enne
1.juulit 2010 kehtinud PKS § 12 lg 1 järgi lõppes abieluvaraleping abikaasa surma või abielu lahutamise korral, oli abikaasadel PKS § 11 lg 1 järgi õigus lõpetada abieluvaraleping ka kokkuleppel või nõuda kohtult abieluvaralepingu lõpetamist. Abieluvaralepingu lõpetamise korral lõppesid abikaasade lepingus sätestatud õigused ja kohustused PKS § 11 lg 3 järgi üldjuhul edasiulatuvalt, kui kokkuleppel abieluvaralepingu lõpetamise korral võisid abikaasad PKS § 11 lg 4 järgi kokku leppida, et abieluvaralepingut ei ole tervikuna või mingis osas sõlmitud, st omavahelise abieluvaralepingu tühistada. Ühisvara jagamise kokkuleppe lõpetamise või tühistamise kohta eraldi regulatsiooni ei olnud. Ka kehtiva õiguse kohaselt saavad abikaasad PKS § 27 lg 4 järgi varaühisuse varasuhtes tunnistada abieluvaralepinguga üksikud esemed või teatavat liiki esemed abikaasa lahusvaraks. Samuti saavad abikaasad PKS § 37 lg 3 järgi ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete alusel jagada, sh leppida kokku, et ühisvara hulka kuulunud ese antakse asjaõigusseaduse § 77 järgi ühe abikaasa ainuomandisse.
Ühisvara jagamise lepingu saavad aga abikaasad sõlmida PKS § 26 lg 1 teise lause ja § 37 lg 1 esimese lause järgi üksnes siis, kui varaühisuse varasuhe on lõppenud. Seega on ka kehtiva õiguse järgi nii abieluvaralepinguga kui ka ühisvara jagamise kokkuleppega võimalik saavutada see, et ühisomandis olev ese jääb ühe abikaasa ainuomandis olevaks esemeks (lahusvaraks). Abieluvaraleping lõppeb PKS § 62 järgi eelkõige abielu lõppemisel abikaasa surma või lahutuse korral, aga ka siis, kui abikaasad sõlmivad uue abieluvaralepingu ja lõpetavad senise varasuhte või kui kohus lõpetab abieluvaralepingu alusel kehtiva varasuhte. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust, et abikaasad saaksid kokkuleppel abieluvaralepingu lõpetada tagasiulatuvalt. PKS § 59 lg 1 p 1 ja § 62 p 2 järgi saavad abikaasad uue abieluvaralepingu sõlmimisega lõpetada eelmise abieluvaralepingu kehtivuse alates lepingu sõlmimisest. Seega ei saa abikaasad kehtiva õiguse järgi leppida omavahel kokku, et nende abieluvaraleping ei ole kunagi kehtinud. Samuti ei näe seadus ette, et abikaasad võiksid kokkuleppel lõpetada tagasiulatuvalt ühisvara jagamise lepingu, mille tagajärjel muutuks jagatud vara tagasiulatuvalt jälle abikaasade ühisvaraks. Kolleegiumi hinnangul on kehtiva perekonnaseaduse mõtteks tagada abikaasade vahel selged ja stabiilsed varalised suhted, mis on kolmandatele isikutele äratuntavad ja mida abikaasad ei saa hiljem tagasiulatuvalt muuta. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et abikaasad ei saa kehtiva õiguse järgi kokku leppida, et tunnistavad ühisvara jagamise lepingu kehtetuks. Iseenesest saavad abikaasad küll sõlmida PKS § 27 lg 4 järgi sellise abieluvaralepingu, millega lepivad kokku, et enne 1. juulit 2010 toimunud ühisvara jagamise käigus ühe abikaasa ainuomandisse jäänud ese tunnistatakse uuesti abikaasade ühisvaraks, kuid eespool märgitud kaalutlustel on selline kokkulepe suunatud tulevikku ega ole seetõttu samastatav ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega tagasivõitmise korras. Kolleegium juhib tähelepanu, et sellist abieluvaralepingut ei saa pankrotihaldur ise võlgniku asemel sõlmida. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1 järgi üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab PankrS § 35 lg 1 p 3 järgi õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara PankrS § 36 lg 6 järgi käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see kolleegiumi arvates seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad sõlmima PKS § 60 esimese lause järgi isiklikult.
13.Ülalmärgitud kaalutlustel leiab kolleegium, et kuna halduril tuli abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduda kohtusse, sest ta ei saanud kohtuvälise kokkuleppega sama eesmärki saavutada, ei saa sellistes kohtuasjades menetluskulude kindlaksmääramisele kohaldada TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut. Pankrotimenetluses vara tagasivõitmise hagi rahuldamise korral tuleb üldjuhul jagada menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi. Hagi kohese õigeksvõtu korral võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas mõistlik jätta kummagi poole menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi tema enda kanda.
14.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjon tasutud võlgniku kontolt, kuhu see tuleb ka tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.