Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

äriühingu vormi tähistav tunnus. Sama ärinime kandis hageja äriühingu ümberregistreerimisel äriregistrile ning see on püsinud muutumata käesoleva ajani. Hageja põhitegevusala on autotarvikute ja -varuosade hulgimüük, IZ-kaubikute maaletoomine, müük ja garantiiremont. Kostja on äriühing, kes kasutab oma tegevuses nimetust „A“ enda eristamiseks teistest ettevõtetest. Kostja peab üle Eesti ettevõtteid: kauplusi ja töökodasid, mida eristatakse teistest samalaadsetest ettevõtetest nimega „A“. See tähendab, et kostja kasutab tähist „A“ ettevõtte nimena. Kostja põhitegevusalaks on mootorsõidukite osade ja lisaseadmete hulgimüük, mootorsõidukite osade ja lisaseadmete jaemüük ja mootorsõidukite hooldus ja remont. Kostja nimele registreeriti 25.11.2008 kombineeritud kaubamärk „A“ (registreeringu number XXX). Kombineeritud kaubamärk koosnes sõnalisest osast „A“ ja selle kujundusest - spetsiaalne kirjašrift, sõna „Auto“ on kirjutatud punaselt ja sõna „ekspert“ on kirjutatud siniselt. Harju Maakohtu 21.06.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-66823 tunnistati tühiseks Eesti Patendiameti 25.11.2008 otsusega nr 7/M200701482 registreeritud kaubamärk „A“, mis oli registreeritud numbriga XXX. Kohus tuvastas, et nimetatud kaubamärk rikkus hageja ainuõigust ärinimele, s.t esinesid KaMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatud õiguskaitset välistavad asjaolud. Nimetatud kohtuotsus on jõustunud. Vaatamata Harju Maakohtu 21.06.2010 otsusele on kostja jätkanud oma tegevuses just nimelt tühistatud kaubamärgi kasutamist. Lisaks eeltoodule on kostja ainuaktsionär KGK AB (registrikood XXX, aadress XXX) nimele Eesti Patendiametis registreeritud 19.03.1999 kombineeritud kaubamärk „A“, mis on identne Harju Maakohtu 21.06.2010 otsusega tühistatud kaubamärgiga selle erisusega, et tegemist on must-valge kaubamärgiga. Kaubamärgi registreeringu number on XXX. Nimetatud kaubamärk ei ole kaitstav selle sõnalises osas „a“, mis nähtub Eesti Patendiameti andmebaasist. Kuigi kostja on suuliselt väitnud hagejale, et ta kasutab litsentsi alusel mustvalget kaubamärki (registreeringu number XXX), siis on hageja veendunud, et tegelikkuses kasutab kostja Harju Maakohtu 21.06.2010 otsusega tühistatud puna-sinist kaubamärki. Hageja on seisukohal, et olenemata sellest, kumba kaubamärki kostja oma tegevuses kasutab, on mõlema kaubamärgi kasutamine vastuolus kehtiva õigusega ja rikub hageja ainuõigust ärinimele. Hageja nõuab oma õiguse rikkumise lõpetamist ja selle rikkumisest hoidumist tulevikus. ÄS § 7 sätestab, et ärinimi ehk firma on äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb. Hageja ärinimi on „A“. ÄS § 15 lg 1 sätestab, et ettevõtjal on ainuõigus oma ärinimele. Kohus võib hagita menetluse korras keelata kasutada ärinime, mis ei vasta ÄS nõuetele või mille kasutamiseks ei ole isikul õigust, ning keelu rikkumise korral rikkujat trahvida. See ei välista ärinime kaitset hagilises korras. Riigikohus on oma 02.02.2006 lahendis nr 3-2-1-157-05 täpsustanud ÄS § 15 lg-s 1 sätestatud ainuõigust ärinimele: „ÄS § 15 lg-s 1 sätestatud ettevõtja ainuõigus oma ärinimele tähendab mh seda, et ettevõtjal on õigus keelata teistel äriühingutel registreerida või kasutada ärinime, milles on tema ärinimes sisalduv sõna.“ Järelikult on ettevõtjal nõudeõigus igaühe vastu, kes kasutab ilma tema loata tema ärinime. Hageja on seisukohal, et ärinime ainuõiguse ulatus ei piirdu ainult sellega, et ettevõtjal on õigus keelata teistel ettevõtjatel registreerida või kasutada sama nimega või osaliselt sama nimega äriühingut. Ärinime ainuõigus ulatub ka nendele olukordadele, kus teine ettevõtja nimetab ettevõtja ärinimega identse tähisega oma ettevõtted, nt nimetab oma kaupluse teise ettevõtja ärinimega identselt. Ärinime ainuõiguse sellisele ulatusele viitab kehtiva KaMS § 10 lg 1 p 6, mis sätestab, et õiguskaitset ei saa kaubamärk, mille kasutamine kahjustab varasemat õigust nimele. KaMS § 10 lg 1 p 6 tugineb oma sisus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile nr 2008/95/EÜ „kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon), mille art 4 c kohaselt võib kaubamärgi kasutamise keelata muu varasema õiguse tõttu, milleks on eelkõige õigus nimele.

Kostja kasutab oma ettevõtete nimena tähist „A“, mis on kirjutatud erilises kirjašriftis, kasutades sinist ja punast tooni ja mis on identne Harju Maakohtu 21.06.2010 otsusega nr 2-09-66823 tühiseks tunnistatud kaubamärgiga. Kuna tegemist on identsete tähistega, siis järeldub, et kostja kasutab oma tegevuses õiguskaitse kaotanud kaubamärki. Hageja ei ole õigust oma ärinime kasutamiseks kostjale andnud. Järelikult rikub kostja poolt tähise „A“ kasutamine, tuginedes tühistatud kaubamärgile nr XXX, hageja ainuõigust ärinimele ÄS § 15 lg 1 tähenduses. Kostja on hagejale suuliselt väitnud, et ta kasutab KGK AB-lt saadud litsentsi alusel hoopis Eesti Patendiametis registreeritud kaubamärki nr XXX. Esiteks ei nõustu hageja, et kostja kasutab oma tegevuses oma kaupade ja teenuste tähistamiseks kaubamärki nr XXX, kuna tegemist on must-valge tähisega. Kostja kasutab oma tegevuses puna-sinist tähist, mis on identne tühistatud kaubamärgiga nr XXX. Kuid, isegi, kui oleks tõendatav, et kostja kasutab kaubamärki nr XXX, siis oleks kaubamärgi kasutamine vastuolus hageja ainuõigusega oma ärinimele alljärgnevatel põhjustel: Registreeringust nr XXX nähtuvalt sisaldab kaubamärk mittekaitstavat osa. Kaubamärgi registreerimine ei anna ainuõigust sõna „A“ kasutamiseks. Vastavalt kehtiva KaMS § 12 lg-le 5 võib kaubamärk sisaldada mittekaitstavat osa, kui see ei vähenda kaubamärgi eristatavust ega riku teiste isikute õigusi. Seega hõlmab kaubamärgi nr XXX kaitse ainult graafilist osa, s.o värvilahendust ja kirjastiili. Sõna „A“ kasutamine kaubamärgis ei ole kaitstav. Vastavalt KaMS § 12 lg-le 5 võib kaubamärk sisaldada mittekaitstavat osa senikaua ja niivõrd, kui see ei riku kellegi teise õigusi, sh õigust ärinimele. Vastavalt ÄS § 506 lg-le 2 ei kohaldatud äriühingutele enne ettevõtteregistrist äriregistrisse ümberregistreerimist osa ÄS sätteid, sh ÄS § 15. Hageja ümberregistreerimise äriregistrisse omandas ta ka ainuõiguse oma ärinimele ÄS § 15 kohaselt. Seega on alates hageja äriregistrisse registreerimisest tekkinud olukord, kus kaubamärgis nr XXX sisaldub mittekaitstav osa, mis rikub hageja ainuõigust oma ärinimele, kuna kostja kasutab kaubamärki oma ettevõtete nimena. Hageja ainuõigus ärinimele on kaitstav. Seega on kaubamärk nr XXX muutunud KaMS § 12 lgs 5 sätestatud tingimusi rikkuvaks. Hageja on seisukohal, et kostja poolt tähise „A“ kasutamine rikub tema ainuõigust ärinimele. Ärinimi on nimi, mille all ettevõtja tegutseb. Ärinime funktsioon on seega eelkõige äriühingu ja tema tegevuse identifitseerimine ja eristamine teistest äriühingutest. Antud juhul kasutab kostja tähist „A“ oma ettevõtete nimena, nende ettevõtete identifitseerimiseks teistest. Seega kasutab kostja tähist ärinimega sarnasel funktsioonil, mitte oma kaupade tähistamiseks ja eristamiseks. Kostja selline tegevus on tekitanud tarbijates segadust, mh on hagejale saadetud tasumiseks kostja arveid, hageja kliendid on pidanud kostja ettevõtteid hageja ettevõteteks jne. Vastavalt kehtiva KaMS § 72 lg 1 kohaselt kohaldatakse KaMS varasematele kaubamärkidega seonduvatele õigustele ja kohustustele, kui KaMS-s ei ole sätestatud teisiti. KaMS ei sätesta aegumistähtaega nõuete esitamiseks, mis puudutavad kaubamärgi mittekaitstud osi. Asjaolu, et kostja on saanud õiguse kasutada hageja ärinime sisaldavat tähist – kaubamärki KGK AB-lt väidetavalt saadud litsentsi alusel, ei muuda kostja tegevust tähise kasutamisel hageja suhtes õiguspäraseks. Hageja soovib, et kostja lõpetaks oma ettevõtete nimena tähise „A“ kasutamise ega kasutaks seda ka tulevikus. AK 16.01.1996 kirjaga soovib hageja tõendada asjaolu, et hageja kasutas tähist „A“ oma ärinimena reaalselt ja praktikas juba enne, kui hageja kanti 1998 ettevõtteregistrist äriregistrisse, s.t hageja on olnud enne äriregistrisse kandmist reaalselt tegutsev äriühing. AS-i O arved kajastavad seda, et hageja tellis 1996 oma äriühingu ja tegevuse reklaamimiseks reklaame.

Nimetatud dokumendid tõendavad samuti seda, et hageja on olnud juba enne ettevõtteregistrist äriregistrisse kandmist reaalselt tegutsev äriühing, kes on oma ärinime järjepidevalt üldsusele tutvustanud. OÜ A 2010.a majandusaasta aruandega soovib hageja tõendada, et hageja on reaalselt tegutsev äriühing ka käesoleval ajal. Hageja täpsustab, et ta on pidanud vajalikuks esitada oma reaalset tegutsemist tõendavad dokumendid selleks, et vältida kostja võimalikku vastuväidet, mille kohaselt ei saa kostjapoolne tähise „A“ kasutamine hageja õigusi kahjustada, kui hageja ise ei ole oma ärinime all tegutsenud. Ettevõtte A üldinfo väljatrükiga soovib hageja tõendada, et kostja kasutab reaalselt tema ärinimega identset tähist „A“ oma ettevõtete nimede tähistamiseks. Otsinguportaali Neti vastega soovib hageja tõendada, et kostja kasutab jätkuvalt hageja ärinimega identset tähist „A“ oma ettevõtete nimede tähistamiseks ja laiemale avalikkusele eksponeerimiseks. Hageja ei nõustu sellega, et tema nõue on aegunud. Nõude aegumistähtaeg ei ole veel alanud. TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 150 lg 3 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata TsÜS § 150 lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Lähtudes TsÜS kommentaaridest on vaieldav nimetatud paragrahvi kohaldamine VÕS §-st 1055 tulenevatele nõuetele. Kuid ka sellise nõude puhul kehtib põhimõte, et kui kahju tekitav tegevus jätkub või kordub, algab aegumine kas teatud ajavahemiku järel selle kestel toimunud hinnates või kui sellist ajavahemikku ei saa eristada, tegevuse lõppemisel. Antud juhul on kostja tegevus käesolevaks ajaks muutunud kestvaks ja see ei ole lõppenud. Järelikult ei ole aegumistähtaeg kulgema hakanud. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Esiteks on hageja olnud kogu aeg teadmises, et kostja kasutab oma tegevuses kaubamärki nr XXX, s.o puna-sinise värvusega erilises kirjašriftis kujundatud sõnaline tähis „A“. Nimetatud tähise kasutamise lõpetamiseks esitas hageja Harju Maakohtule nõude vastava kaubamärgi tühistamiseks. Nimetatud asjas tehti 21.06.2010 kohtuotsus, millega tühistati kostja kaubamärk nr XXX. Vaatamata nimetatud kohtuotsuse jõustumisele ei lõpetanud kostja tähise kasutamist ja kasutab seda kuni käesoleva ajani, mille osas vaidlus puudub. Kostja ei ole lõpetanud kaubamärgi kasutamist vaatamata hageja poolsetele nõudmistele lõpetada tähise kasutamine ja vaatamata poolte pingutustele kompromiss leida. Hageja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei ole tähise kasutamise lõpetamise kohustamise hagi esitamine vähem kui 2 aasta jooksul pärast kaubamärgi tühistamise kohtulahendi jõustumist vastuolus hea usu põhimõttega. Vastupidi, hageja on andnud kostjale piisavalt aega, et kostja saaks oma äritegevuse viia vastavusse kaubamärki tühistava kohtulahendiga ja lõpetada vaidlusaluse tähise kasutamine. Hageja taotleb keelata kostjal tähise „A“ kasutamine oma ettevõtete nimena ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja poolt kasutatav tähis „A“ on registreeritud kaubamärgina. Kaubamärk „A“ (reg.nr. XXX) on registreeritud õiguspäraselt ja vastavuses registreerimise ajal kehtinud kaubamärgiseadusega. Nimetatud kaubamärk on registreerimisega omandanud õiguskaitse alates 04.06.1997 (s.o. taotluse esitamise kuupäevast). Kostja tegevus nimetatud kaubamärgi kasutamisel ei ole õigusvastane. Kostja esitas kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) registreerimise taotluse 04.06.1997 ja kaubamärk registreeriti kostja nimele 19.03.1999. 11.03.2009 võõrandas kostja nimetatud kaubamärgi kostja ainuaktsionärile KGK AB-le. Seega oli kostja kuni 11.03.2009 kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) omanikuks. Peale kaubamärgi võõrandamist on kostja jätkanud kaubamärgi kasutamist selle uue omaniku KGK AB loal.

Patendiamet lähtus kaubamärgi registreerimisotsuse tegemisel sellel ajal kehtinud kaubamärgiseadusest. Kaubamärgi „A“ registreerimise otsuse tegemise ajal (s.o. 25.11.1998) kehtinud kaubamärgiseaduse § 8 lg 1 p 5 kohaselt ei registreerita kaubamärki, kui see on identne või äravahetamiseni sarnane teisele isikule kuuluva ärinimega, kui ärinimi on kantud äriregistrisse enne kaubamärgi registreerimise taotluse saabumise kuupäeva või prioriteedikuupäeva, ja teise isiku tegevusala, mille kohta äriregistrisse on tehtud kanne, kuulub samasse valdkonda kaupade ja teenustega, mille tähistamiseks kaubamärgi registreerimist taotletakse. Hageja ärinimi kanti äriregistrisse 28.09.1998 Vaidlusaluse kaubamärgi taotlus esitati Patendiametile 04.06.1997, s.o rohkem kui aasta varem. Seega Patendiametil ei olnud mingit alust keelduda kaubamärgi registreerimisest hageja ärinime tõttu. Eeltoodu välistab ka vajaduse hinnata, kas hageja äriregistrisse kantud tegevusalad kuuluvad samasse valdkonda kaupade ja teenustega, mille tähistamiseks kaubamärgi registreerimist taotleti. Vaatamata sellele soovib kostja märkida, et hageja äriregistrisse kandmisel äriregistrisse kantud tegevusalad ei sisaldanud tegevusalasid, mis kuuluksid samasse valdkonda kaupade ja teenustega, mille tähistamiseks kostja taotles kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) registreerimist (s.o. autotarvikute ja varuosade jae- ja hulgimüügi teenused). Vastavalt KaMS § 72 lg 5 ja lg 51, kui Patendiameti poolt kaubamärgi registreerimise otsuse tegemisel kuulusid kohaldamisele enne 2004. aasta 1. maid kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise alused, kohaldatakse neid aluseid ka Patendiameti otsuse vaidlustamisel ja kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamise hagi läbivaatamisel. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud ja ebaõiged hageja viited 01.05.2004 jõustunud kaubamärgiseaduse ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr. 2008/95/EÜ sätetele. Eeltoodust tulenevalt on kostja poolt kasutatav kaubamärk nõuetekohaselt registreeritud ning kostja tegevus nimetatud kaubamärgi kasutamisel ei ole õigusvastane. Hageja ei ole mingil moel vaidlustanud kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) registreerimist ega kehtivust. Hageja ei ole vaidlustanud nimetatud kaubamärgi registreerimise otsust ning ei ole esitanud ka hilisemalt kaubamärgi ainuõiguse tühiseks tunnistamise (registreeringu kehtetuks tunnistamise) nõuet kaubamärgiomaniku vastu (vt enne 01.05.2004 kehtinud KaMS § 13 ja § 24; 01.05.2004 jõustunud KaMS § 52). Vastavalt kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) registreerimise ajal kehtinud kaubamärgiseaduse § 13 oli asjast huvitatud isikul õigus vaidlustada Patendiameti otsus kaubamärgi registreerimise kohta 2 kuu jooksul arvates kaubamärgi avaldamisest Patendiameti ametlikus väljaandes. Kaubamärk „A“ (reg nr XXX) avaldati 04.01.1999. Seega oli hagejal võimalus vaidlustada nimetatud kaubamärgi registreerimise otsus kuni 04.03.1999. Hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Vastavalt kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) registreerimise ajal kehtinud KaMS § 24 oli asjast huvitatud isikul õigus esitada kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise nõue 5 aasta jooksul arvates kaubamärgi registrisse kandmise päevast. Kaubamärk „A“ (reg nr XXX) kanti registrisse 19.03.1999. Seega oli hagejal võimalus esitada nimetatud kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise nõue kuni 19.03.2004. Hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Käesoleva hagi nõude rahuldamine piiraks või välistaks alusetult ja ebaõigesti teise isiku seaduslikult registreeritud, vaidlustamata ja kehtiva kaubamärgi kasutamise. KaMS § 4 lg 2 kohaselt on registreeritud kaubamärgi suhtes ainuõiguse teostamise õigus ainult kaubamärgiomanikuna kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud isikul. KaMS § 5 lg 1 p 2 kohaselt on kaubamärk, mille kohta on tehtud registreering kauba- ja teenindusmärkide registris, saanud õiguskaitse. KaMS § 14 kohaselt on kaubamärgiomanikul kaubamärgi kasutamise ainuõigus. Hageja nõude rahuldamine tooks kaasa kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) omaniku ja litsentsisaajate õiguste olulise rikkumise. Hageja ei saa nõuda kaubamärgi „A“ kasutamise lõpetamist või piiramist, kui hageja ei ole vaidlustanud kaubamärki ennast. Vastasel juhul tekiks vastuoluline olukord, kus kaubamärk on kehtiv ja vaidlustamata, kuid kaubamärgi omaniku (ja

litsentsisaajate) õigused (muuhulgas õigus kaubamärki kasutada) saavad alusetult piiratud. Ka Riigikohus on käsitlenud huvitatud isiku võimalust eelnimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada ning nende kasutamata jätmise tagajärgi. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-168-04 märkinud järgmist: „Tulenevalt [enne 01.05.2004 kehtinud] KaMS § 17 lg-st 1 kehtib õigus kaubamärgile registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni 10 aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast. Kaubamärgiseaduse § 24 lg 1 järgi võis asjast huvitatud isiku taotlusel apellatsioonikomisjon tunnistada kaubamärgi registreerimise kehtetuks, kui registreerimisel on rikutud kaubamärgiseaduse paragrahvide 7 ja 8 nõudeid. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas, et kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse võib pärast riigilõivu tasumist esitada apellatsioonikomisjonile viie aasta jooksul, arvates kaubamärgi registrisse kandmise päevast. Eeltoodust järelduvalt leiab kolleegium, et kostjal kui väidetavalt üldtuntud kaubamärgi omanikul oli õigus kasutada viidatud paragrahvis nimetatud õiguskaitsevahendit. Seni, kuni hagejale kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja kaubamärki registrist kustutatud, ei saaks kostja ka oma kaubamärgi üldtuntuse korral kaitset registreeritud kaubamärgi omaniku nõude vastu. Sarnaselt reguleerib olukorda ka kehtiva KaMS § 52 lg 1.“ Seega on Riigikohus asunud seisukohale, et üldtuntud kaubamärgi omanik ei saa kaitset registreeritud kaubamärgi (ja selle omaniku nõuete) suhtes, kui üldtuntud kaubamärgi omanik ei ole registreeritud kaubamärki edukalt vaidlustanud. Analoogia alusel saab sellest järeldada, et ka ärinime omanik ei saa piirata või keelata registreeritud kaubamärgi kasutamist, kui ärinime omanik ei ole registreeritud kaubamärki edukalt vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ja asjakohatu ka hageja väide, et kostja poolt kasutatav kaubamärk „A“ (reg nr XXX) on alates hageja äriregistrisse kandmisest muutunud KaMS § 12 lg 5 sätestatud tingimusi rikkuvaks. Kui hageja leiab, et registreeritud kaubamärk on vastuolus kaubamärgiseaduse nõuetega, siis oleks pidanud hageja vaidlustama kaubamärgi. Hageja ei ole kaubamärki mingil moel vaidlustanud. Täiesti alusetud ja asjakohatud on hageja etteheited, et kostja kasutab kaubamärki „A“ teatud värvikombinatsioonis. Alusetu ja ebaõige on hageja väide, et kostja kasutab kohtu poolt tühistatud kaubamärki „A“ (reg.nr. XXX). Vastavalt enne 01.05.2004.a. kehtinud KaMS § 6 lg 2 on must-valgena registreeritud kaubamärk õiguslikult kaitstud mis tahes värvikombinatsioonis. Kaubamärgi „A“ (reg.nr. XXX) kasutamine teatud värvikombinatsioonis ei ole mingil moel keelatud ega riku hageja õigusi. Kostja hilisem kaubamärk „A“ (reg nr XXX) tunnistati tulenevalt KaMS § 10 lg 1 p 4 tühiseks mitte kaubamärgis kasutatud värvide (värvikombinatsioonide) tõttu, vaid kaubamärgi sõnalise osa tõttu ja registreerimistaotluse esitamise aja tõttu. Värvid pigem muudavad kaubamärki hageja ärinimest erinevamaks, seega aitavad eristada kostja poolt kasutatavat kaubamärki hageja ärinimest. Asjaolu, et kostja kasutab kaubamärki „A“ punase-sinise värvikombinatsioonis, ei tähenda mingil moel, et kostja kasutaks kohtu poolt tühistatud kaubamärki. Kostja kasutab registreeritud ja kehtivat kaubamärki „A“ (reg nr XXX), mille õiguskaitse on tekkinud 04.06.1997 (s.o taotluse esitamise kuupäevast). Nimetatud kaubamärgi registreerimine must-valgena ei keela mingil moel nimetatud tähist kasutada ka värvilisena. Nagu ka eelpool märgitud, on mustvalgena registreeritud kaubamärk õiguslikult kaitstud mistahes värvikombinatsioonis (enne 01.05.2004 kehtinud KaMS § 6 lg 2). Ka kaubamärgiomanik on lubanud kostjal kasutada kaubamärki mistahes värvikombinatsioonis. Hageja ärinimi on omandanud õiguskaitse hiljem kui kostja poolt kasutatav kaubamärk. Hageja ärinimi kanti äriregistrisse 28.09.1998 ehk enam kui aasta pärast kostja poolt vastava kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist. Tulenevalt ÄS § 506 lg 2 ei olnud enne äriregistrisse kandmist hageja ärinimel äriseadustikus ettenähtud kaitset. Seega saab lugeda kostja kaubamärki varasemaks õiguseks, võrreldes hageja ärinimega. Ka hageja ise on hagiavalduses viidanud, et hagejal tekkis ainuõigus oma ärinimele alles hageja registreerimisel äriregistris (s.o 28.09.1998).

Hageja tugineb ebaõigesti ÄS §-le 15 lg 1. Kostja ei kasuta tähist „A“ ärinimena. Veelgi enam, kostja kasutab nimetatud tähist tulenevalt registreeritud ja kehtivast kaubamärgist. Kuna kostja ei kasuta tähist „A“ ärinimena, ei ole kostja rikkunud hageja ainuõigust ärinimele (ÄS § 15 lg 1). Hageja viidatud Riigikohtu otsus (nr 3-2-1-157-05) ei ole asjakohane, kuna nimetatud otsus käsitleb ärinimes sisalduva tähise kasutamist teise isiku ärinimes. Riigikohus märgib nimetatud otsuses, et ÄS § 15 lg-s 1 sätestatud ettevõtja ainuõigus oma ärinimele tähendab muu hulgas seda, et ettevõtjal on õigus keelata teistel äriühingutel registreerida või kasutada ärinime, milles on tema ärinimes sisalduv sõna, juhul kui selle kasutamine välistaks ärinimede selgesti eristatavuse ÄS § 11 lg 2 mõttes. Ebaõige ja alusetu on hageja väide, et ärinime ainuõigus ulatub ka nendele olukordadele, kus teine ettevõtja kasutab ettevõtja ärinimega identse tähisega oma ettevõtteid. Selline järeldus ei tulene ÄS § 15 lg 1 ning ei ole selle sättega kooskõlas. Hageja põhjendab sellist järeldust viidetega 01.05.2004 jõustunud KaMS §-le 10 lg 1 p 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/95/EÜ art-le 4 c, kuid vastavad sätted ei ole antud juhul asjakohased. Tegemist on registreeritud ja kehtiva kaubamärgi kasutamisega kostja majandustegevuses. Patendiamet lähtus ja pidi lähtuma kaubamärgi registreerimisotsuse tegemisel sellel ajal kehtinud kaubamärgiseadusest. Sellest tulenevalt ei saa kaubamärgi registreerimise õigsust hinnata lähtuvalt 01.05.2004 jõustunud kaubamärgiseaduse § 10 lg 1 p 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/95/EÜ art 4 c. Lisaks sellele, hageja ei ole vaidlustanud kostja poolt kasutatavat kaubamärki. Kuna kostja tegevus kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) kasutamisel ei ole õigusvastane, puudub hagejal alus kostja vastu nõude esitamiseks VÕS § 1045 ja 1055 alusel. Samuti puudub kostja süü. VÕS § 1045 ja 1055 alusel nõude esitamine eeldab kostja õigusvastast tegevust. Kostjal on õigus kasutada nõuetekohaselt registreeritud ja kehtivat kaubamärki „A“ enda äritegevuses. Kostja tegevus kaubamärgi „A“ kasutamisel ei ole õigusvastane. Samuti puudub kostja süü. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on alusetu ja ebaõige. See välistab hageja nõude rahuldamise. Isegi kui eeldada, et hageja nõue oleks sisuliselt õige ja põhjendatud, on hageja nõue aegunud, mis täiendavalt välistab hagi rahuldamise. Kostja on seisukohal, et nõue on aegunud vastavalt enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 ja § 116, alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 149 ja § 150 ning VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt. Kostja poolt kasutatava kaubamärgi „A“ (reg nr XXX) registreerimisotsus avaldati 04.01.1999, kaubamärk kanti registrisse 19.03.1999. Alates 2000. aastast on kostja nimetatud kaubamärki kasutanud oma äritegevuses. Hageja esitas hagi 23.05.2012. Seega on hagi esitatud rohkem kui 13 aastat peale vaidlusaluse kaubamärgi avaldamist ja registrisse kandmist ning rohkem kui 11 aastat peale kostja poolt nimetatud kaubamärgi kasutama hakkamist. Hageja sai teada või vähemalt oleks pidanud teada saama oma õiguse väidetavast rikkumisest 1999 jaanuaris kaubamärgi registreerimisotsuse avaldamisel või 1999 märtsis kaubamärgi registrisse kandmisel. Nimetatud kaubamärgi kasutamisest sai hageja teada või oleks pidanud teada saama hiljemalt 2001. Hageja nõude puhul on tegemist kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, mille suhtes kohaldub TsÜS § 150 lg 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg, mida tulenevalt VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt arvestatakse alates 01.07.2002. Eeltoodust tulenevalt on möödunud TsÜS § 150 lg 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. Isegi kui eeldada, et hageja nõue oleks põhjendatud ega oleks aegunud, on hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega, mis täiendavalt välistab hagi rahuldamise. Kostja poolt kasutatav kaubamärk „A“ kanti registrisse 1999 märtsis. Alates 2000. aastast on kostja nimetatud kaubamärki kasutanud oma äritegevuses. Seega on hageja juba vähemalt ligi 12 aastat pidanud olema teadlik vastava kaubamärgi „A“ kasutamisest kostja poolt. Hea usu vastasus tuleneb TsÜS § 138 lg 1, lg 2. Asjaolu, et hageja on esitanud käesoleva hagi kostja vastu olukorras, kus hageja

on eelnevalt üle kümne aasta vaikimisi ja teadlikult aktsepteerinud kostja poolt kaubamärgi „A“ kasutamist, viitab hageja pahatahtlikule soovile takistada kostjal ja kaubamärgi „A“ omanikul oma seadusest tulenevate kaubamärgiõiguste kasutamist. Ka Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et sõltuvalt asjaoludest võib õiguse kasutamata jätmine pikema aja jooksul kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Riigikohus on otsuses nr. 3-2-1-70-03 märkinud: „Hea usu põhimõtte oluliseks funktsiooniks on muuhulgas ka õiguste piiramine õiguste kaotamise kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse.“ Hageja poolt esitatud tõendid ei ole asjakohased ning ei muuda hageja nõude ebaõigsust ja alusetust. AK16.01.1996 kiri ei tõenda hageja reaalset tegutsemist enne äriregistrisse kandmist. Nimetatud kirjast ei nähtu mingit püsiva loomuga äritegevust. AS-i O arved ei tõenda, et arvetel viidatud reklaamid on tellitud hageja äriühingu ja tegevuse reklaamimiseks. Arvetelt ei nähtu tellitud reklaamide sisu. Hageja 2010 majandusaasta aruandest nähtub, et hageja käive 2009 ja 2010 on olnud väga väike (vastavalt 200 EEK ja 6002 EEK) ning mõlemal aastal on äriühing olnud kahjumis. Pigem näitab nimetatud majandusaastaaruanne, et hagejal sisuliselt äritegevus puudub. Eeltoodud käivete puhul pigem ei saa pidada äriühingut reaalselt tegutsevaks. Hagiavalduse lisad 9 ja 10 (üldinfo ettevõtte A kohta ja otsinguportaali Neti vasted otsingusõnale „a“) ei lükka ümber asjaolu, et kostja kasutab registreeritud ja kehtivat kaubamärki „A“. Tegemist ei ole hageja ärinime kasutamisega. On täiesti mõistetav ja mõistlik, et kui kaubamärgile viidatakse tekstis, siis ei saa alati kasutada kaubamärgi kujundust. Sellest ei saa järeldada, nagu kostja ei kasutaks kaubamärki. Kostja taotleb jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning määrata kindlaks menetluskulude jaotus. Mõista hagejale kostja kasuks välja kostja poolt kantud menetluskulud ning jätta hageja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja esitatud tõenditega, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad, kas kostjal on õigus kasutada oma äritegevuses kaupluste ja töökodade tähistamiseks nimetust „A“. Hageja leiab, et kostjal nimetatud õigus puudub, kuna „A“ koos äriühingu vormi tähistava tunnusega on alates 1993. aastast hageja ärinimi. Kostja vaidleb hageja väidetele vastu ning on seisukohal, et kostjal on õigus nimetuse „A“ kasutamiseks, kuna see on registreeritud kostja kaubamärgina alates 19.03.1999. Kohus märgib, et antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja nimele on 19.03.1999 registreeritud kaubamärk „A“ (lk 78). Puuduvad igasugused andmed, et hageja oleks kostja kaubamärki selle registreerimise järgselt vaidlustanud või esitanud hilisemalt kaubamärgi ainuõiguse tühiseks tunnistamise nõude. Nähtuvalt Patendiameti teatest on kostjale kuuluv kaubamärk seoses selle võõrandamisega 11.03.2009 ümber registreeritud KGK AB nimele (lk 79). KGK AB on 09.08.2012 kinnitanud, et kostjale on väljastatud litsents kaubamärgi kasutamiseks mistahes värvikombinatsioonis (lk 81). Kohus osundab, et kaubamärgiseaduse (KaMS) § 4 lg 2 kohaselt võib registreeritud kaubamärgi suhtes ainuõigust teostada ainult kaubamärgiomanikuna kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud isik. KaMS §-st 14 lähtuvalt on kaubamärgi omanikul kaubamärgi kasutamise ainuõigus. Seega on kostjal seadusest tulenev õigus kaubamärgi „A“ kasutamiseks. Järgnevalt analüüsib kohus küsimust, kas kostjal on õigus kaubamärgi „A“ kasutamiseks sinipunases värvikombinatsioonis. Hageja leiab, et kostja poolt sini-punase värvikombinatsiooni kasutamine on vastuolus Harju Maakohtu 21.06.2010 otsusega, millega tühistati kostja kaubamärk nr XXX. Kostja vaidleb hageja väidetele vastu ning leiab, et kostjal on õigus oma

kaubamärki kasutada mistahes värvikombinatsioonis. Kohus märgib, et nähtuvalt Harju Maakohtu 21.06.2010 otsusest (lk 36-40) ei ole kostja kaubamärk nr XXX tühiseks tunnistatud seoses kostja kaubamärgi värvikombinatsiooniga, vaid asjaoluga, et kostja esitas kaubamärgi registreerimise taotluse hiljem, kui hageja ärinimi registrisse kanti. Kohus märgib, et ei Harju Maakohtu 21.06.2010 otsusest ega ühestki õigusaktist ei tulene kostjale keeldu kasutada KGK AB nimele registreeritud kaubamärki värvilisena. Samuti nähtub kostja õigus kaubamärgi kasutamiseks mistahes värvitoonis eelviidatud KGK AB kinnitusest (lk 81). Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt kaubamärgi „A“ kasutamise hoidumisest mistahes värvitoonis, sealhulgas sini-punasena. Seoses hageja taotlusega keelata kostjal kaubamärgi „A“ sõnalise osa kasutamine, märgib kohus, et kohtule jääb arusaamatuks, millises vormis kostja talle litsentsi alusel antud kaubamärgi kasutamise õigust peaks realiseerima, kui kostjal puuduks õigus kasutada kaubamärgi sõnalist osa „A“. Samas on hageja kinnitanud, et ei vaidlusta Patendiameti otsust kostja nimele kaubamärgi registreerimise kohta ega taotle kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamist. Samuti peab kohus vajalikuks osundada, et antud juhul ei riku kostja hagejale ÄS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust ärinime kaitsele, kuna kostja ei kasuta tähistust „A“ oma ärinimes (kostja ärinimi on AS K. G. ), vaid kostja kasutab tähistust „A“ kaubamärgina. Seega on põhjendamatud hageja viited ärinime kaitset reguleerivatele sätetele, kuna ÄS §-dest 7 ega 15 ei ilmne alust kitsendada ühe ettevõtte ärinimest lähtuvalt teisele isikule kuuluvast kaubamärgist tulenevaid õigusi. Eeltoodust lähtuvalt on kohus KaMS § 4 lg 2, § 14 alusel seisukohal, et kostjal on õigus kaubamärgi „A“ igakülgseks kasutamiseks ning seda nii sõnalise osa kui värvikombinatsioonide suhtes. Seega tuleb hageja nõue kostjal tähise „A“ ettevõtete nimena kasutamise keelamiseks rahuldamata jätta. Seoses kostja seisukohaga, et lisaks sisulisele põhjendamatusele on antud nõue aegunud ning esitatud vastuolus hea usu põhimõttega, märgib kohus järgmist. Hageja esitas käesoleva hagi VÕS § 1055 lg 1 alusel eemärgiga nõuda kostja poolt kahju tekitava tegevuse lõpetamist. Kohus osundab, et enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 kohaselt oli hagi aegumise tähtajaks 10 aastat. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Sama sätte kohaselt algab teost hoidumisele suunatud nõude aegumistähtaeg hoidumiskohustuse rikkumisest. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt aegub kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue igal juhul hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Antud juhul on kostja kaubamärk registreeritud alates 19.03.1999, hageja ärinimi alates 28.09.1998. Seega pidi hageja kostja kaubamärgist, s.o oma õiguste väidetavast rikkumisest teada saama aastal 1999, mistõttu hakkas sellest hetkest kulgema ka aegumistähtaeg. VÕSRakS § 9 lg 2 kohaselt tuleb hageja nõude aegumist arvestada alates 1. juulist 2002, mis tähendab, et hageja esitatud nõue kahju tekitava tegevuse keelamiseks on aegunud.

Lähtuvalt asjaolust, et kohus on eelnevalt tuvastanud hageja nõude sisulise põhjendamatuse ning ühtlasi nõude aegumise, jätab kohus analüüsimata hageja alternatiivse seisukoha, et nõue on esitatud vastuolus hea usu põhimõttega. Tulenevalt TsMS § 132 lg-st 1 oli hagihind 1595 eurot, millelt hageja on tasunud riigilõivu 319,55 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.