Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

ühes tervikus ning seda jagada ei ole õige. Et H P on koos oma omandiosaga suurim osa kogu varast, siis peaks see pärandiosa kuuluma talle ning seda ta jagada ei soovi. H P soovil on ka emotsionaalne pool. Nimelt on ta kogu elu töötanud xxxxxxxx talus, milles on aretanud ja pidanud holštein- friisi ja eesti punast tõugu lehmade piima- tõufarmi. H P tegi oma pakkumise teistele pärijatele lähtudes asjaolust, et temal kui pärandaja üleelanud abikaasal on kõige suurem osa kogu pärandvarast, see on kinnisvarana suures osas tema omandiosa küljes või külgnev ning ta elab ka ühel xxxxxxxxx külas asuval maatükil alaliselt ning püüdis pärandvara osaks olevat kinnisasja jagada käesoleval ajal eraldiasuvate maatükkide jagamise teel erinevatele pärijatele, et oleks võimalikult lihtne ning ei peaks hakkama kogu talu maid ümber mõõtma jagamise eesmärgil. Aga samuti arvestas hageja juba kostjatele jagatud ja üleantud vallasvara. 18.01.2010 seisuga oli H P ja O P ühisvara kokku 36 422,12 eurot. Sellest H P osa on 18 211,06 eurot. O P lahusvara maksumus on 107 637 eurot, millest H P osa oleks 35 879,02 eurot, O T osa oleks 35 879,02 eurot, T V osa 17 939,51 eurot ja M V osa 17 939,51 eurot. Seega H P ühisvara osa ja pärandiosa suurus oleks 35 879,02 + 18 211,06 = 54 090,08 eurot. Endale soovis H P saada xxxxxxxxx maaüksuse põlde asukohaga Suure Rootsi külas, katastritunnus 59201:005: 0115 suurusega 51,76 ha maksumusega 59 007 eurot. Kuna tema omandi ja pärandiosa suurus on 54 090,08 eurot, on ta nõus hüvitama 4916,92 eurot. O T kui suuruselt järgmise pärandiosa saajale pakub hageja xxx talu hoonetega kinnistut katastriüksust Suure Rootsi külas katastritunnusega nr 59201:005:0284 suurusega 6,8 ha hinnaga 43 000 eurot. Kuigi nimetatud kinnistul on hooned ehitatud 1939-1940 ning need abielu kestel ümber- ja juurdeehitatud, siis tegelikult vajavad nad oma vanuse tõttu pidevalt hoolt nii parandamise kui ka materiaalsete vahendite kulutamise näol. Nendes hoonetes elab hageja, kes teeb ettepaneku selle kinnistu andmiseks O T, kelle ema H T elab koos hagejaga ning aitab igapäevaselt tal toime tulla. O T saaks siis pärandvara 7120,98 eurot rohkem, kui talle oleks ette nähtud. Kohtuväliselt pakkus ta seda kinnistut ka kostjatele M ja T V, kuid nemad selle kinnistu omale saamisega nõus ei olnud. Kuna T ja M V on juba enda valdusesse ise võtnud traktori MTZ väärtusega 7500 eurot ja niiduki Z010/1-1,85 hinnaga 800 eurot ning pärijate kokkuleppel läks nende valdusse ka sõiduauto Volga hinnaga 639,12 eurot, siis pakkus hageja neile xxxxxxx kinnistu ülejäänud maaüksusi- xxxxxx kinnistu Haeska katastriüksus nr.59201:001:0389 suurusega 6,52 ha hinnaga 3600 eurot; xxxxxx kinnistu Räimaste katastriüksus nr.59201:004:0290 suurusega 5,08 ha hinnaga 5750 eurot; xxxxxxx kinnistu Rassiaru katastriüksus nr. 59201: 005:0286 hinnaga 5552 eurot. Seega kokku pärandvara summas 23 841,12 eurot. Kuna nende pärandiosa suurus oleks kahe peale kokku 35 879,02 eurot, siis oleks nende pärandiosa väiksem 12 037,90 eurot, siis 4916,92 eurot maksaks neile kompensatsiooni H P ja 7120,98 eurot O T. Juhindudes PärS §-st 152; § 152 lg-st 3; § 154 lg-st 2 ; § 159 lg-st 5, AÕS § 77 lg-test 1 ja 2 palus hageja jagada 18.01.2010 surnud O P pärandvara järgmiselt: • tunnistada H P omandiks xxxxxxxxx talu põldude maaüksus asukohaga Suure Rootsi külas, katastritunnus 59201:005: 0115 suurusega 51,76 ha maksumusega 59 007 eurot; • tunnistada M V ja T V omandiks traktori MTZ maksumusega 7500 eurot ja • niiduki Z010/1-1,85 maksumusega 800 eurot ning sõiduauto Volga maksumusega 639,12 eurot, xxxxxxx kinnistu Haeska maaüksus katastri nr 59201:001: 0389 suurusega 6,52 ha maksumusega 3600 eurot; xxxxx kinnistu Räimaste katastriüksus nr 59201:004:0290 suurusega 5,08 ha maksumusega 5750 eurot; xxxxxxxxxx kinnistu Rassiaru katastriüksus nr 59201:005:0286 maksumusega 5552 eurot. Seega kokku pärandvara summas 23 841,12 eurot.

•

tunnistades O T omandiks xxxxxxxxxxx kinnistu Suure Rootsi külas asuva maaüksuse koos taluhoonetega katastritunnusega nr 59201:005:0284 suurusega 6,8 ha hinnaga 43 000 eurot.

Kohustada: • H P kompenseerima rahaliselt enamsaadud pärandvara arvelt T V ja M V 4916,92 eurot; • O T kompenseerima rahaliselt enamsaadud pärandvara arvelt T V ja M V 7120,98 eurot. Menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjate vastuväited O T võttis hagi õigeks, kuna ei näe selles enese vastu olevat ühtegi nõuet, kuigi sooviks esimese valikuna Suurevälja maaüksust endise katastritunnusega 59201:005:0310 praeguse xxxxxxxxx massiivi katastritunnusega 59201:005:0115 osa, kuid nõustub vanaema H P pakkumisega, kuna maa on soetatud vanaema talupidamise rahade eest aastatel 1993 – 1995. Seega massiiv peaks jääma üheks tervikuks, kuna ligi pool sellest on soetatud vanaema H P poolt ajavahemikul 1993-1998 (xxxxxxxxx maaüksus). Vanaema H P pakkumine on helde ja ilmselt ületab lahustükkide väärtus hinnangus mainitud summad, kuna nende lahus katastriüksuste puhul anti hinnang kohapeal käimata. M V ja T V vaidlevad hagile vastu. Neile on teada, et Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) maksis hagejale 2010. aastal, kuid pärast pärandi avanemist, pindalatoetust 34 ha eest. Ühe hektari eest makstav toetus oli kostjate andmetel ligikaudu 1452 krooni, seega kokku 49 368 krooni. Nimetatud tasu maksti pärandvarasse kuuluvate maade alusel, mis tähendab, et toetuse maksmine oli seotud pärandavaraga. Kostjate hinnangul kuulub makstud tasust 1/2 tulenevalt PärS § 156 lg-st 1 pärandvara hulka, kuna on omandatud pärandvara arvel. M V ja T V ei nõustunud pärandvara jagamisega hageja poolt pakutud viisil. Vaidlust ei ole selles, et xxxxxxx kinnistu katastriüksus (katastritunnus 59201:005:0115), mille suurus on 51,76 ha, moodustati endise kolme kinnistu arvel. Järelikult on nimetatud kinnistu osa hõlpsasti reaalosadeks jagatav. Eriti aga olukorras, kui reaalosadeks jagamisel arvestatakse endiste kinnistute piire. Seega on kinnistut võimalik jagada ka selliselt, et jagamisel tekib reaalosa 12,7 ha (endine katastritunnus 59201:005:0310), mis jääb T V ja M V kaasomandisse. PärS § 159 lg 1 kohaselt pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet. Ülalesitatud kostjate seisukoht pärandvara jagamise osas tuleneb asjaolust, et kinnistu (59201:005:0115) moodustavad maad kuulusid osalt kostjate vanavanaisale ehk O P isale ning anti O P 1988 põliseks kasutamiseks taluseaduse alusel. Hiljem soetati juurde külgnevad maad, mille soetamiseks rahalised vahendid saadi talupidamisest. Talupidamisest teeniti kasumit tänu kostjate vanemate tööpanusele. Samuti on T V ja M V kinnistu mereäärsete maaüksustega emotsionaalne side, kuna nad on võtnud, selle eest tasu saamata, osa heinatöödest ning on puhastanud ja hoidnud korras mereäärt. Samuti on kostjad käinud nimetatud kohas kalal viimased 20 aastat ja hoidnud seal oma paati. Seega on tegemist kohaga, millega on seotud lapsepõlve mälestused ning ka käesoleva aja tegevused - kalapüük ja paadi hoidmine. Põhjendamatu on hageja väide, et kinnistud moodustavad kogumi ning neid ei saa PärS § 159 lg 5 alusel üksteisest eraldada. Esiteks ei toeta hageja väidet hageja enda nägemus

pärandvara jagamisest. Hageja ei olegi hagist nähtuvalt püüdnud xxxxxxxxxx kinnistu terviklikkust säilitada, vaid on teinud omapoolse valiku kostjatele jäetavatest kinnistutest. Seejuures ei ole hageja enda valikut põhjendanud. Teiseks tuleb pärandvara jagamisel arvestada ka praeguse olukorraga. Kuigi hageja elab xxxxx kinnistul asuvas eramus, ei tegele hageja ammu talupidamisega. Samuti ei peeta talu kellelegi teise poolt. Ebaõige on ka hageja väide, et tema on kogu elu kasvatanud ja suurendanud talu. Hageja on kahtlematult teadlik sellest, et O P ettepanekul tulid alates 1998 oma põhitöö kõrvalt xxxxxxxx talupidamisele appi hageja tütar H V ja tema abikaasa H V (kostjate vanemad). Sinna rajati ka perekonna ühine kodu. Vanemad tegid vahetpidamata talus tööd 7 aastat, tegeledes loomade talitamise, põldude harimise, sööda varumise (heinatöö) ja muude talutöödega. Selle aja jooksul kasvas loomakari 7-lt lüpsilehmalt 17-ni. Talutöödest võtsid osa ka T V ja M V. Talutöödel osales ka hageja, kuid ta tegi seda vähesel määral enda kõrge ea tõttu. Eeltoodust tulenevalt oli talupidamine jätkusuutlik peamiselt kostja vanemate igapäevase panuse tõttu, mille eest maksti H V tasu kuni 2000 krooni kuus. H V tehtud töö eest raha ei saanud. Seepärast oli mõistetav O P tärganud soov anda xxxxxx talu üle kostja vanematele, kuid millele oli hageja mingil põhjusel vastu. T V ja M V vastuhagi T V ja M V, juhindudes PärS §-st 152, § 154 lg-st 2, § 159 lg-st 3, AÕS § 77 lg-st 2, TsÜS § 68 lg-st 5, TsMS § 162 lg-st 1 ning § 373 lg 1 p-dest 2 ja 3 paluvad:

katastritunnusega 59201:005:0310 suurusega 12,7 ha, sõiduauto Volga, niiduk Z010/1 ja traktor MTZ

katastriüksust. MaaKatS § 16 lg 3 järgi on katastriüksuse minimaalsuuruseks 30 m2. Kumbagi eelpool nimetatud asjaolu käesoleval juhul ei esine. Pihtla Vallavolikogu 13.10.2005 määrusega nr 6 kehtestati Pihtla valla rannikualade üldplaneering. Rannikualade detailplaneeringu kohaselt Pihtla Valla rannaalal tiheasutusega alasid ei määrata. Samuti ei ole seletuskirja punkti 7 kohaselt pärandvara hulka kuuluvad maad määratud detailplaneeringu kohustusega alaks. Seega ei asu xxxxxxxx kinnistu mereäärsed maaüksused ka sellisel maal, mille jagamiseks oleks nõutav detailplaneering. Paavli kinnistu mereäärsete maaüksuste olemus võimaldab neid reaalosadeks jagada kinnistu endistes piirides selliselt, et oleks tagatud kõigi pärijate huvid. Hagejate ettepaneku kohaselt jääb H P omandisse endiselt suurem osa xxxxxxxxx kinnistu mereäärsetest maaüksustes, kus tal on võimalik jätkata talupidamist maade välja rentimisega. Pensionilisa on tal võimalik teenida ka teiste tema omandusse jäävate maaüksuste arvelt. Seega xxxxxxxxx kinnistu mereäärsed maaüksused on jagatavad ja pärast jagamist on võimalik jätkata kinnisasja sihipärast kasutust, mistõttu ei ole põhjendatud xxxxxxx kinnistu mereäärsete maaüksuste jätmine üksnes ühe pärija omandisse. H P seisukoht vastuhagile T V ja M V ettepanekud pärandvara jagamiseks on seadusevastased ning neid ei ole võimalik realiseerida. Variandid 1 ja 2 on vastuolus PärS § 159 lg-ga 5, mis ütleb, et kogumisse kuuluvaid asju ei või üksteisest eraldada, kui kas või üks pärijatest on selle vastu. Kahtlemata moodustab xxxxxxxx kinnistu nn põllud ühe terviku- kogumi nii maakorralduslikult, mõtteliselt kui ka emotsionaalselt – on nn xxxxxx talu põllud. Nii H P kui ka O T on vastu selle jagamisele. Seega pole kohtul võimalik tuvastada H P ja O T kohustust anda nõusolek xxxxxxxx maaüksuse katastritunnusega 59201: 005:0115 jagamiseks reaalosadeks. Variant 3 korral tuleks maha müüa ka H P omandiosa pärandvaras, mõtteline osa kogu varast, mille rahaline väärtus on 18 211,06 eurot. H P ei ole oma vara müügiga nõus ning kohus ei saa teha otsust tema omandi võõrandamiseks. Kuna jagatakse ka H P enda vara (ühisvara osa), on tal ka eelisõigus määrata, mis osa ta loeb endale kuuluvaks ning mis osas ta tahaks saada O P pärandist. Asjaõigusseaduse kaasomanike suhete regulatsioon näeb ette suurima kaasomaniku eelistamist asja valdamisel ja kasutamisel. Nimelt näeb AÕS § 72 lg l ette, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Seega oleks ka pärijate enamiku soov nn seaduseks. Kuigi pärandi jagamisele otseselt seda sätet kohaldada ei saa, kuna pärandi jagamisele kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid (PärS § 152 lg 3). Siiski PärS § 159 lg l sätestab, et pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja huve ning kaaspärijate enamiku soove. Et H P ja O T pärandiosa on 2/3 pärandvarast, siis tuleb pärandvara hulka kuuluvate esemete jagamisel arvestada nende soove kostjate soovide ees. H P on kogu oma elu kasvatanud ja suurendanud xxxxxxxx talu, mille süda asub koos elamute ja kõrvalhoonetega Suure Rootsi külas (lisaks veel nn xxxxxxxxx maad) kokku suurusega 58,56 ha. Nende talumaade näol on tegemist ühe tervikuga ning talusüdamega, mida saab harida ja põldu pidada ühes tervikus ning seda jagada ei ole õige. Et H P on koos oma omandiosaga suurim osa kogu varast, siis see pärandiosa kuulub talle ning seda jagada ta ei soovi. Lisaks ülaltoodule on tal kui talupidajal käesoleval ajal nimetatud põllud välja renditud niitmise eesmärgil ning ta ei soovi nende jagamisega lõpetada talupidamist ning sellest saadavat tulu, mis moodustab talle tegelikult märkimisväärse pensionilisa- äraelamise allika. Esimese astme kohtu otsus

14.06.2012 otsusega jagas maakohus 18.01.2010 surnud O P pärandvara järgmiselt: • tunnistada H Pi omandiks xxxxxxxx talu põldude maaüksus asukohaga Suure Rootsi külas, Pihtla vallas Saaremaal, katastritunnus 59201:005: 0115 suurusega 51,76 ha maksumusega 59 007 eurot; • tunnistada M V ja T V kaasomandiks traktor MTZ 892 maksumusega 7500 eurot, niiduk Z010/1-1,85 maksumusega 800 eurot, sõiduauto Volga (GAZ 24) reg.nr xxxxxxxxx maksumusega 639,12 eurot, xxxxxxxxx kinnistu Haeska maaüksus asukohaga Haeska külas Pihtla vallas Saaremaal, katastri nr. 59201:001: 0389 suurusega 6,52 ha maksumusega 3600 eurot, xxxxxxx kinnistu Räimaste külas asuv maaüksus, katastri nr.59201:004:0290 suurusega 5,08 ha maksumusega 5750 eurot, xxxxxxxxx kinnistu Rassiaru asukohaga Suure Rootsi külas, Pihtla vallas Saaremaal katastriüksus nr. 59201: 005:0286 maksumusega 5552 eurot Seega M V ja T V jääva pärandvara väärtus on 23 841,12 eurot. • tunnistada O T omandiks xxxxxxx kinnistu Suure Rootsi külas asuv maaüksus koos taluhoonetega katastri nr. 59201:005:0284 suurusega 6,8 ha hinnaga 43 000 eurot. • kohustada H P enamsaadud pärandvara arvelt maksma T V ja M V rahalise hüvitisena kokku 49 16,92 eurot; • kohustada O T enamsaadud pärandvara arvelt maksma T V ja M V rahalise hüvitisena kokku 7120,98 eurot. • Hüvitised maksta välja hiljemalt aasta jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest. • Jätta rahuldamata vastuhagis esitatud alternatiivnõuded xxxxxxxxxxx maaüksuse eraldamiseks xxxxxxxxx kinnistust ja xxxxxxxxxx maaüksuste jätmiseks hageja H P omandisse. • Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Pooled on saavutanud kokkuleppe pärandvara koosseisu ja hindade osas. Pärandvara hulka kuuluvad: • sõiduauto Volga (GAZ 24) reg.nr xxxxxxx hinnaga 639,12 eurot; • traktor MTZ 892 väärtusega 7500 eurot; • niiduk Z010/1-1,85 hinnaga 800 eurot; • xxxxxxxx kinnistu endine xxxxxx katastriüksus nr 59201:005:0310 suurus 12,7 ha hinnaga 19813 eurot; • xxxxxxxxx kinnistu endine Sepa katastriüksus nr. 59201:005:0587 suurusega 12,04 ha hinnaga 7670 eurot. Kokku 36 422, 12 eurot, millest pärandvara hulka kuulva osa suurus 18 211,06 eurot. • xxxxxxxxxxxxxx kinnistu hooned katastriüksus nr 59201:005:0284 suurusega 6,8 ha hinnaga 43 000 eurot; • xxxxxxxxx kinnistu Haeska katastriüksus nr 59201:001: 0389 suurusega 6,52 ha hinnaga 3600 eurot; • xxxxxxxx kinnistu Räimaste katastriüksus nr 59201:004:0290 suurusega 5,08 ha hinnaga 5750 eurot; • xxxxxxxxxxx kinnistu põllud endine katastriüksus nr 59201:005:0115 suurusega 26,72 ha hinnaga 31 524 eurot; • xxxxxxxxxx kinnistu Rassiaru katastriüksus nr 59201: 005:0286 hinnaga 5552 eurot. Kokku 89 426 eurot. Seega pärandvara väärtus kokku 107 637,06 eurot.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kinnistutega seonduvad ja 2010. aastal välja makstud pindalatoetused kuuluvad pärandvara hulka. Kostjad olid seisukohal, et pärast pärandi avanemist 34 ha eest makstud pindalatoetus summas ligikaudu 49 368 krooni (3155,19 eurot) on seotud pärandvaraga ja seega 1⁄2 makstud tasust kuulub PärS § 156 lg 1 alusel pärandvara hulka. Hageja nimetatuga ei nõustunud, kuna toetust maksti maale, mis on haritud enne 31.juulit, seega maale, mis on toetuskõlbulikult haritud. Kostjad enda omandis olevat maaosa harinud ei ole, mistõttu ei ole neil õigust saada ka toetust. Kohus jättis sihtotstarbelise toetuse pärandvara hulka arvamata. H P osa pärandvarast on seega 35 879,02 eurot. O T osa 35 879,02 eurot, T V osa 17 939,51 eurot ja M V osa 17 939,51 eurot. M ja T V soovisid oma pärandiosa kaasomandisse, nende ühine osa pärandist on seega 35 879,02 eurot. Poolte vahel puudus vaidlus järgmise pärandi hulka kuuluva vara jagamise üle: sõiduauto GAZ 24 hinnaga 639,12 eurot, traktor MTZ väärtusega 7500 eurot ja niiduki Z010/1-1,85 hinnaga 800 eurot jäävad T V ja M V kaasomandisse. xxxxxxxxx hoonestatud maaüksus katastritunnusega 59201:005:0284 suurusega 6,8 ha hinnaga 43 000 eurot jääb O T omandisse. xxxxxxxxx kinnistu põllud endine katastriüksus nr 59201:005:0115 suurusega 26,72 ha hinnaga 31 524 eurot jääb hageja H P omandisse. Poolte vahel oli vaidlus järgmise kolme kinnistu üle, need on: xxxxxxx kinnistu Haeska katastriüksus nr 59201:001: 0389 suurusega 6,52 ha hinnaga 3600 eurot; xxxxxxx kinnistu Räimaste katastriüksus nr 59201:004:0290 suurusega 5,08 ha hinnaga 5750 eurot; xxxxxx kinnistu Rassiaru katastriüksus nr 59201: 005:0286 hinnaga 5552 eurot. Seoses nimetatud kinnistutega rahuldas kohus hageja taotluse ja jättis loetletud maaüksused T ja M V kaasomandisse. Vaidlus oli poolte vahel ka selle üle, kas xxxxxxxx kinnistuga liidetud endine Suurevälja katastriüksus nr. 59201:005:0310 ja endine Sepa katastriüksus nr. 59201:005:0587, mis tegelikult moodustavad ühe xxxxxxxx kinnistu katastritunnusega 59201:005:0115 suurusega 51,76 ha, peaks jääma hageja omandisse, kes seda nn talu südant jagada ei soovi, või tuleks see jagada ja eraldatav osa jätta T V ja M V omandisse. Kogumisse kuuluvaid asju ei või pärandvara jagamisel üksteisest eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamise vastu. Jagamise vastu on nii hageja kui O T. Võttes arvesse, et nimetatud isikutele kuulub 2/3 pärandvarast, siis on tegemist enamikosaga kaaspärijatest. Seetõttu ei ole võimalik nimetatud maaüksuse jagamine reaalosadeks ja see tuleb jätta hageja omandisse. Kohus jättis rahuldamata vastuhagis hagejate nõude osa eraldamiseks kõnealusest kinnisasjast ja sellega seonduva nõude nõusoleku andmise kohustamiseks. Kohus jättis rahuldamata ka kostjate esitatud alternatiivnõude müüa pärandvara ja jagada saadud raha pärijate vahel. Kaasomandi selline lõpetamine ei ole õiglane ega mõistlik, kuna hageja on alates 1949. aastast elanud koos pärandajaga xxxxxxx talus ja on seda talu suurendanud. Hageja elab seal ka käesoleval ajal ja kogu tema eluajal soetatud varast suure osa müümine ei oleks tema suhtes õiglane. Eeltoodust tulenevalt on pärijate poolt omandatava pärandvara väärtus järgmine: H P jääv osa 59 007 eurot, millest tuleb maha arvata ühisvara osa, mida pärandi hulka ei arvata ehk 18 211,06 eurot = 40 795 eurot, seega enam saadud pärandi osa 4916,92 eurot; O T jääv osa 43 000 eurot, seega enam saadud pärandiosa 7120,98 eurot; T ja M V jääv osa 23 841,12 eurot, seega vähem saadud pärandi osa 12037,90 eurot. Seoses enam saadud pärandiosaga on H P kohustatud maksma T V ja M V hüvitist summas 4916,92 eurot ja O T summas 7120,98 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

M V ja T V paluvad tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega: • arvestada PRIA toetused pärandvara koosseisu; • asendada H P ja O T nõusolek kohtuotsusega jagada ja muuta kinnistusraamatu kandeid xxxxxxxxxxxx maaüksuse 59201:005:0115 suurusega 51,76 ha reaalosadeks jagamiseks ja eraldada reaalosana Saare Maakonnas, Pihtla vallas, Suure-Rootsi külas asuv xxxxxxxxx maaüksus, mis vastab endisele Sepa maaüksusele katastritunnusega 59201:005:0587 suurusega 12,04 ha või alternatiivselt Saare Maakonnas, Pihtla vallas, Suure-Rootsi külas asuv xxxxxxxx maaüksus, mis vastab endisele Suurevälja maaüksusele katastritunnusega 59201:005:0310 suurusega 12,7 ha; • jätta T V ja M V kaasomandisse Saare Maakonnas, Pihtla vallas, Suure-Rootsi külas asuv xxxxxxx maaüksus, mis vastab endisele Sepa maaüksusele katastritunnusega 59201:005:0587 suurusega 12,04 ha või alternatiivselt jätta nende kaasomandisse Saare Maakonnas, Pihtla vallas, Suure-Rootsi külas asuv xxxxxxxxxx maaüksus, mis vastab endisele Suurevälja maaüksusele katastritunnusega 59201:005:0310 suurusega 12,7 ha; jätta Haeska, Räimaste ja Rassiaru maaüksused H P omandisse; • kohustada H P ja O T maksma M V ja T V rahalist hüvitist summas, milles jäi H P ja O T pärandvara jagamisel vara enam kui M V ja T V pärandiosa; • või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus osaliselt rahuldatud osas ning saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks; • jätta menetluskulud täielikult H Pi kanda. PärS § 156 lg 1 sätestab, et pärandvara hulka kuulub ka vara, mille kaaspärijad on omandanud pärandvara hulka kuuluva õiguse alusel või pärandvara arvel. Vaidlust ei ole selles, et PRIA toetused on omandatud pärandvara arvel. Asjaolu, kas T V ja M V on aidanud kaasa sellele, et ühe nimetatud toetuse saamise tingimused oleksid täidetud, ei välista toetusi pärandvaraks olemast. Seda, et H P oleks pidanud tegema nimetatud toetuste saamiseks kulusid, ei nähtu ning ta ei ole vastavasisulisi vastuväiteid ka esitanud, kuid isegi sellisel juhul oleksid toetused pärandvara ning kuludega seonduva osas kehtiks täiendav regulatsioon, mis ei välista toetuste pärandvara koosseisu kuulumist. Kuivõrd H P on märkinud, et põllud on välja renditud niitmise eesmärgil ning ta saab sellest tulu, siis on ka nimetatud renditulu pärandvara ning nimetatust tulenevalt võib eeldada, et ka tema ise ei ole panustanud ega teinud kulutusi toetuste saamiseks apellantidest enam. Eeltoodust tulenevalt on kohus rikkunud oluliselt materiaalõigusnormina PärS § 156 lg-t 1 ning ka menetlusõigusnorme, jättes täielikult analüüsimata ja välja selgitamata, kas PRIA toetused ning millises summas kuuluvad pärandvara hulka. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks selgitanud menetlusosalistele, et pärandvara jagamise menetluses puudub kohtul võimalus H P lahusvara jagada ning kohus on otsusega jaganud mitte üksnes O P pärandvara, vaid ka H P lahusvara. Kohtul puudus võimalus pärandvara jagamise käigus lõpetada kaasomand osaliselt H P varaks ja osaliselt pärandvaraks oleva vara osas, kuivõrd vastavat nõuet kohtumenetluses esitatud ei olnud (esitatud oli üksnes pärandvara jagamise nõue), väljus kohus haginõude piiridest ning selgitamata nimetatut menetlusosalistele, on kohus rikkunud ka selgitamiskohustust, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kohus on kohtuotsuse resolutsioonis otsustanud, et väljamõistetud hüvitised tuleb välja maksta hiljemalt aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Teadaolevalt ei ole vastavat taotlust esitatud, seega on kohus väljunud haginõude piiridest, otsustades midagi, millist nõuet ei ole menetluses esitatud. Lisaks sellele on tegemist üllatusliku otsustusega, milline ei arvesta pärijate õigust saada õiglast hüvitist vahetult omandi kaotamise aja seisuga ning samuti jätab nimetatud hüvitise saamiseks õigustatud pärijad hüvitist maksma kohustatud isiku meelevalda ilma igasuguse tagatiseta.

Kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses ei ole eraldi defineeritud asjade kogumi mõistet. Kuni 01.07.2002 olid asjaõiguse üldmõisted defineeritud AÕS-s. AÕS § 13 defineeris asjade kogumit järgmiselt: „Asjade kogum koosneb üksikutest asjadest, mis on teatavaks otstarbeks ühendatud ning moodustavad ühise nimetuse all õiguste ja kohustuste suhtes ühe eseme.“ Vastav definitsioon oli aluseks ka 1996. aastal vastu võetud pärimisseadusele. Oluline on see seetõttu, et hetkel kehtiva PärS § 159 lg 5 on otsesõnu üle võetud 1997 kehtima hakanud pärimisseadusest (v.r § 151 lg 5). Seetõttu tuleb praeguse PärS § 159 lg 5 tõlgendamisel silmas pidada ka varasemat seadusandlust ning seadusandja soovi siduda AÕS v.r § 13 ja PärS § 159 lg 5, sest asjade kogumi mõiste oli tol ajal reguleeritud AÕS-s. Asjade kogum koosneb seega üksikutest asjadest, mis on ühendatud teatud otstarbel. Üldjuhul peetakse kogumi all silmas üksikuid vallasasju, mille ühendamisel tekib otstarve. Mereäärne kinnistu on ühendatud kolme erineva kinnistu arvelt. Need kinnistud pole aga enam õiguse objektiks TsÜS § 48 mõistes, sest on ühendamise tõttu oma iseseisva asja staatuse kaotanud ning ei osale enam eraldi õiguskäibes. Seega ei ole mereäärset kinnistut ennast võimalik käsitleda kui asjade kogumit, sest kinnistu ei koosne enam üksikutest asjadest, mis on aga asjade kogumis käsitlemise üheks eelduseks. Samuti ei saa varasema kolme väiksema kinnistu ühendamisel tekkinud mereäärset kinnistut iseseisvalt lugeda asjade kogumiks põhjusel, et ühendamine pole toimunud piisaval majanduslikul otstarbel. Võib möönda, et kinnisasjade ühendamisel on teatud majanduslik eesmärk alati olemas, kuid ometi ei saa see tähendada seda, et iga kord kui toimub kinnisasjade ühendamine AÕS § 54 lg 1 alusel, tekiks ka asjade kogum. Kuna xxxxxxxxx mereäärse kinnistu ühendamisel pole tuvastatav piisav majanduslik otstarve, mis on asjade kogumi eelduseks, ei saa ka seetõttu kinnistut kogumina käsitleda. Õiguskirjanduses on asjade kogum defineeritud kui mitmest iseseisvast asjast koosnev kogum, mis teenib ühtset majanduslikku eesmärki selliselt, et sellesse kuuluvad asjad ei ole ühe asja osad ega olulised osad. Iseseisvatest asjadest koosnev kogum peab teenima ühtset majanduslikku eesmärki, mille juures on oluline veel ka see, et just selle eesmärgi tarbeks on asjad ühendatud. Mereäärne kinnistu ei teeni käesoleval hetkel sellist majanduslikku eesmärki, mis saaks mõjutatud, kui kinnistu eraldatakse reaalosadeks. Hageja sõnul on kinnistu käesoleval ajal välja renditud niitmise eesmärgil, kuid see eesmärk ei saa kahjustatud ka juhul, kui kinnistu jagataks reaalosadeks. Niitmise näol pole tegu sellise majandusliku eesmärgiga, mis eeldaks asjade kogumit. Samuti ei ole õiguslikult relevantne asjaolu, et tegu on nn talusüdamega, sest asjade kogumiks saavad olla vaid majanduslikku eesmärki kandvad asjad. Iga kinnisasja on võimalik vaadelda kui teatud mõttes tervikut, kuid see ei ole piisavaks aluseks väitmaks, et kinnisasja pole võimalik jagada. Käesolev kinnistu on varasemalt juba ühendatud kolme väiksema kinnistu arvelt, mistõttu on kinnistu reaalosadeks jagamine igati võimalik lahendus, seda enam, et käesoleval hetkel ei toimu talus ka aktiivset talupidamist, mistõttu ei saa kinnistu terviklikkus kuidagi teenida majanduslikku eesmärki. Lisaks jääb arusaamatuks H P väide talusüdamest kui tervikust. H P sõnul on tegu asjade kogumiga ning seetõttu ei ole võimalik kinnistut jagada. Ometi on hageja ise teinud ettepaneku anda Paavli hoonestatud kinnistu O T omandisse ning kohus on pidanud võimalikuks nimetatud nõude ka rahuldada. Selline asjade käik ei ole kooskõlas H P ega kohtu väitega, nagu oleks tegu asjade kogumiga PärS § 159 lg 5 mõittes, sest sellisel juhul oleks xxxxxxxxx talu kinnistud, mida H P sõnul tuleks käsitleda kogumina, erinevas omandis. Sellest saab järeldada, et hageja pole huvitatud mitte asja terviklikkuse säilitamisest, vaid ennekõike sellest, et välistada reaalosadeks jagamise võimalus ja seeläbi kindlustada apellantide kõrvale jätmine kõnealuse kinnistu jagamisest.

H P on hagis nõudnud xxxxxxxxxxxx kinnistu apellantidele jätmist, kuid apellandid nimetatud kinnistuid ei soovi ja on esitanud vastuhagi, milles palusid nimetatud kinnistud jätta hageja omandisse. Seda, millele tuginevalt kohus hagi nimetatud osas rahuldas ja vastuhagi rahuldamata jättis, ei ole võimalik jälgida, kuivõrd kohus on täielikult selles osas selgitused ja kaalutlused esitamata jätnud ning kohtu poolt nimetatud järeldusele jõudmist kohtuotsuses ei sisaldu. Keegi pärijatest nimetatud kinnistuid endale ei soovi ning M V ja T V esitasid alternatiivse nõudena ka avalikul enampakkumisel müümise nõude. Ka PärS § 159 lg 3 sätestab, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel. Nimetatust tulenevalt puudus kohtul võimalus nimetatud kinnistud apellantide kaasomandisse jätta. M V ja T V ei nõustu menetluskulude jaotusega. Kaebajad paluvad jätta menetluskulud täielikult H P kanda ning seda seetõttu, et apellandid püüdsid kohtuväliselt ning ka kohtumenetluse ajal korduvalt jõuda hagejaga kompromissile reaalosa eraldamiseks, millisega hageja põhjendamatult ei nõustunud ja põhjustas sellest tulenevalt tarbetu kohtuvaidluse ja menetluskulud. Helju Paltsi ja Olev Tõru vastused apellatsioonkaebusele H P ja O T vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 14.06.2012 otsus tuleb tühistada resolutsiooni p 3 osas osaliselt ja resolutsioonist tuleb välja jätta osa, milles otsustati, et hüvitised tuleb maksta välja hiljemalt aasta jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest. Muus osas tuleb otsus jätta muutmata. Kolleegium leiab, et muutmata osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega selles osas, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Vaidlust ei ole pärijate ringi üle. Vastavalt 01.juulil 2010.a. notar Anne Heinsaare poolt väljaantud pärimistunnistusele nr.654 (t.l. 6) olid O P’i pärijad 2/6 mõttelises osas üleelanud abikaasa H P; 2/6 mõttelises osas nende tütre H T poeg O T; 1/6 mõttelises osas teise tütre H V poeg M V ja 1/6 mõttelises osas tütre teine poeg T V. Kuna 1/2 mõttelist osa kogu varast kuulub 01.juulil 2010.a notar Anne Heinsaare poolt väljaantud omandiõiguse tunnistuse kohaselt (t.l. 7) üleelanud abikaasale H P, siis kogu varast moodustab pärandiosa 1/6 + 1/6 + 1/12+ 1/12 mõttelist osa. Pooled on saavutanud kokkuleppe pärandvara koosseisu ja hindade osas. H P osa pärandvarast on seega 35 879,02 €, O T osa 35 879,02 € , T V osa 17 939,51 € ja M V osa 17 939,51 €. M ja T V soovisid oma pärandiosa kaasomandisse, nende ühine osa pärandist on seega 35879,02 € Apellatsioonkaebuses kordavad kostjad I ja II juba vastuses hagile ja vastuhagis toodud väiteid. Maakohus on neile hinnangu andnud ja õigesti leidnud, et rahuldamisele kuulub põhihagi. Põhihagi rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise ja seetõttu puudus maakohtul vajadus seda eraldi põhjendada. Kostjate I ja II vastuväidetele on aga maakohus hinnangu andnud. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Maakohus ei ole jaganud H P lahusvara, nagu märgivad apellandid.

Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendatult vaidlusaluse PRIA toetuse pärandvara hulka arvamata. Vaidlus puudub selles, et kokku kuulus hagejale ja pärandajale ühisvarana kinnistuid kokku 82,83 ha. Kostjate I ja II vastusest hagile nähtub, et nn PRIA toetust maksti vaid 34 ha eest (t.l. 55, I kd). Pärandvara hulka kuulub vaid 1⁄2 abikaasade ühisvarast. Kinnistud olidki põhiliseks varaks, mis moodustasid abikaasade ühisvara. Pärandaja O P suri 18.01.2010. PRIA toetuseks esitas avalduse hageja Põllumajandusministri 24.03.2010 määruse nr 36 “Ühtse pindalatoetuse, põllumajanduskultuuri ja heinaseemne täiendava otsetoetusesaamise nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra ning täiendava otsetoetuse toetusõiguse üleandmise teavitamise korra” alusel. Vaidlus puudub ka selles, et toetuse saamiseks tegi 2010. a vajalikud tööd hageja ja siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, kas vajalik töö tehti hageja poolt isiklikult või tema poolt palgatud isiku poolt. Toetused 2010. a eest määrati hagejale peadirektori 30.11.2010 ja 25.01.2011 käskkirjadega. Kostjad I ja II ei ole tõendanud, et toetused maksti välja pärandvara arvelt ja et see toetus üldse võiks pärandvara hulka kuuluda. Kolleegium leiab, et maakohus on kaalunud kõigi pärijate huve ja otsuses piisavalt põhjendanud, miks just pärandvara sellisel viisil on kõige otstarbekam jagada ja miks eelistas hageja poolt pakutud varianti. Kohus võttis arvesse ka asjaolu, et hageja on alates 1949. a elanud koos pärandajaga xxxxxxx talus. Hagejale kuulub ka kõige suurem osa kogu varast ning oleks ebamõistlik jätta hageja omandisse rida eraldiseisvaid kinnistuid ja hakata muutma reaalosadeks juba eksisteerivaid kinnistuid. Sellisel viisil pärandvara jagamine vastab ka enam pärijate osadele ilma olemasolevaid kinnistuid tükeldamata. Maakohus jättis rahuldamata kostjate esitatud alternatiivnõude: müüa pärandvara ja jagada saadud raha pärijate vahel. Kohtu hinnangul ei ole kaasomandi selline lõpetamine õiglane ega mõistlik. Kohus võtab arvesse asjaolu, et hageja on alates 1949. aastast elanud koos pärandajaga xxxxxxx talus ja on seda talu suurendanud. Hageja elab seal ka käesoleval ajal ja kogu tema eluajal soetatud varast suure osa müümine ei oleks tema suhtes õiglane. Kolleegium nõustub selles osas maakohtuga. Menetluskulude jagamisel maakohus leidis, et kuna sisuliselt kuuluvad nii hagi kui vastuhagi rahuldamisele osaliselt ja poolte ühine tahe oli saavutada pärandvara jagamine, siis tuleb menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks selles osas. Maakohus on kohtuotsuse resolutsioonis otsustanud, et väljamõistetud hüvitised tuleb välja maksta hiljemalt aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 455 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Vaidlus puudub selles, et pooled ei ole esitanud maakohtule taotlust otsuse täitmise tähtaja määramiseks. Ka ei nähtu otsuse põhjendavast osast, mis põhjusel kohus pidas vajalikuks määrata kindlaks täitmise tähtaeg. Selles osas tuleb otsuse resolutsioon tühistada ja jätta välja otsuse täitmiseks tähtaja määramine. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta kostjate I ja II kanda, kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse väga väikeses mahus.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.