Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-119-12 Tartu, 16. oktoober 2012. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Mart Laisa avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-47831 Kristel Lauri ja Taavi Lauri määruskaebus Hagejad Kristel Laur (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Taavi Laur (xxxxxxxxxxx), hagejate esindaja vandeadvokaat Marko Kairjak Kostja Mart Laisk (isikukood xxxxxxxxxxx) 24. september 2012.a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-47831 ja Harju Maakohtu 1. detsembri 2011. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles mõisteti Kristel Laurilt ja Taavi Laurilt Mart Laisa kasuks välja menetluskulud 4665 (neli tuhat kuussada viiskümmend viis) eurot 55 senti ületavas osas. Jätta selles osas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata.
2.Lugeda kohtumääruse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 2.1 Rahuldada Mart Laisa menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt. 2.2 Mõista Kristel Laurilt ja Taavi Laurilt Mart Laisa kasuks solidaarselt välja Mart Laisa menetluskulud 4665 (neli tuhat kuussada viiskümmend viis) eurot 55 senti.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-ile (konto nr 221025347530, Swedbank AS) määruskaebuselt 12. märtsil 2012 Kristel Lauri ja Taavi Lauri määruskaebuselt tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kristel Laur (endise nimega Kristel Sinijärv) ja Taavi Laur (hagejad) esitasid 15. novembril 2007 Harju Maakohtule Mart Laisa (kostja) vastu hagi, milles palusid kostjalt enda kasuks välja mõista 172 071 krooni ja viivise. Hagi kohaselt sõlmisid pooled korteriomandi müügilepingu, millega kostja müüs hagejatele korteriomandi. Kostja võttis lepingueelsete läbirääkimiste protokollis endale kohustuse teha korteris siseviimistlustöid. Kostja seda kohustust ei täitnud, mistõttu alandasid hagejad hinda 172 071 krooni võrra.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
3.Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 172 071 krooni ja viivise.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. oktoobri 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Harju Maakohus rahuldas 5. juuli 2010. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 89 690 krooni ja viivise.
7.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 15. novembri 2010. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt hagejate kanda.
9.Kostja esitas 14. jaanuaril 2011 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja menetluskulu 6710 eurot 72 senti (105 000 krooni). Avalduse kohaselt on kostjale osutatud õigusabi 44 tundi hinnaga 1500 krooni tunni eest. Seega on tema õigusabikulud kokku 66 000 krooni (4218 eurot 17 senti). Kostja tasus menetluse käigus riigilõivu kahelt apellatsioonkaebuselt vastavalt 22 000 krooni ja 17 000 krooni. Kokku tasus kostja riigilõivu 39 000 krooni (2492 eurot 55 senti).
10.Hagejad palusid jätta menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (määrus nr 306) § 2 kohaselt oli tsiviilasja hinnaga 170 000 krooni kuni 180 000 krooni puhul maksimaalseks sissenõutavaks kuluks 45 500 krooni (2907 eurot 8 senti). Ka eelnimetatud summa väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna kostja esitatud arved ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 3 nõuetele. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni 180 000 krooni tasuda riigilõivu 9250 krooni. Hagejad ei saanud hagi esitamisel ette näha riigilõivude tõusu.
11.Harju Maakohus rahuldas 1. detsembri 2011. a määrusega kostja avalduse ja mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 6710 eurot 72 senti. Maakohus leidis, et avaldus sisaldab menetluskulude nimekirja, milles on kirjeldatud õigusabitoiminguid ja märgitud toimingutele kulunud aeg. Seega on täidetud TsMS § 174 lg 3 nõuded. Asjaolu, et kostja on riigilõivu tasunud, on tõendatud toimikus olevate maksedokumentidega (I kd tl 139,144; II kd tl 6). Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista kostja tasutud riigilõiv 2492 eurot 55 senti (39 000 krooni). Kostja esindaja kulutatud aeg õigusabile on põhjendatud ja vajalik. Määruse nr 306 kohaselt võib asjas hinnaga kuni 200 000 krooni teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kuludena sisse nõuda maksimaalselt 70 000 krooni. Kostja lepingulise esindaja 66 000 krooni suurune kulu on vastavuses menetluskulude kandmise ajal kehtinud piirmääraga, mistõttu saab selle kostja õigusabikuludena välja mõista.
12.Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid selle tühistada.
13.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. veebruari 2012. a määrusega maakohtu määruse õigusabikulu väljamõistmise osas ning tegi selles osas uue määruse, millega mõistis hagejatelt kostja kasuks välja õigusabikulu 3780 eurot 37 senti. Riigilõivu väljamõistmise osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et lepingulise esindaja kuludena saab sisse nõuda maksimaalselt 70 000 krooni. Määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi saab tsiviilasja hinna kuni 180 000 krooni puhul mõista lepingulise esindaja kuluna välja maksimaalselt 45 500 krooni või § 2 kohaldamisel kuni 59 150 krooni. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ja menetluskulude nimekiri on esitatud kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3. Kostja esitatud arved ja nende lisad on piisavalt detailsed võimaldamaks hinnata kantud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Kohtunikuabi on hinnanud esitatud tõendeid, pidades neid piisavateks ja usaldusväärseteks. Ringkonnakohtul puudub alus maakohtu hinnangus kahelda. Riigikohus on 18. mail 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10 tehtud määruses märkinud, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on leidnud, et kostja lepingulise esindaja 66 000 krooni suurused kulud on tsiviilasja asjaolusid ja tehtud menetlustoiminguid arvestades olnud vajalikud ja põhjendatud. Samas tuleb vähendada maakohtu poolt välja mõistetud lepingulise esindaja kulu, kuna see ei vasta määruses nr 306 sätestatud piirmääradele. Määruse nr 306 § 2 kohaselt võib kohus asja keerukuse korral (näiteks kui menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid ning asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest, rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära korrutamisel koefitsiendiga 1,3. Käesoleva tsiviilasja menetlus on kestnud üle kolme aasta, tsiviilasi on läbinud kaks korda ringkonnakohtumenetluse, enne kui lõppes jõustunud kohtulahendiga, menetlusosalised on teinud mitmeid aeganõudvaid menetlustoiminguid ning asjas on toimunud mitu kohtuistungit. Seega, arvestades tsiviilasja kestust, mahtu ning keerukust, on õigustatud kohaldada kulude sissenõudmise kõrgendatud määra. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejatelt mõista kostja õigusabikuludena välja 59 150 krooni ehk 3780 eurot 37 senti. Kostja on õigesti kehtivale korra järgi tasunud tsiviilasja hinnalt riigilõivusid. Siinkohal ei ole oluline, millal hagiavaldus esitati, vaid oluline on, millal tegi maakohus otsuse, mille kostja ringkonnakohtus vaidlustas. Kuivõrd maakohus tegi vaidlustatud otsuse uue riigilõivude määra kehtimise ajal, siis pidid hagejad nägema ka ette, et neil võib tekkida kohtuasja kaotamisel kohustus tasuda kostja riigilõivu kulu vastavalt selle tasumisel ettenähtud määrale. Maakohus on õigesti mõistnud hagejatelt välja kostja tasutud riigilõivud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
15.Hagejad esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad selle tühistada. Hagejad leiavad, et ringkonnakohus kohaldas valesti määruse nr 306 § 2. Kostja ei ole sellele sättele
tuginenud ja seetõttu poleks ka kohtud tohtinud sellele tugineda. Samuti ei ole määruse nr 306 § 2 kohaldamiseks alust. Asjas on toimunud 4 istungit, mis on tavapärane istungite arv. Tegemist ei ole keskmisest keerulisema menetlusega. Ainuüksi asjaolu, et ringkonnakohus on asja kaks korda menetlenud, ei anna alust kohaldada kõrgendatud piirmäära. Asjas ei ole esitatud määruskaebuseid, pole olnud vaja orienteeruda seaduste erinevate kehtivate redaktsioonide vahel ning on esitatud minimaalselt tõendeid. Valesti on välja mõistetud ka kostja tasutud riigilõivud. Hagejad ei saanud hagiavalduse esitamisel ette näha riigilõivumäärad märkimisväärset tõusu menetluse kestel. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt tuli hagilt riigilõivu tasuda 9250 krooni. Seega said hagejad maksimaalse kuluna ette näha 18 500 krooni. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta selle, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse p-des 1-10 esitatud õigusabikulude summa oli 55 200 krooni. Samuti, et kostja esitatud arvetel toodud tegevused ei kattu tegelikult tehtuga. Näiteks on kostja väitnud, et enne esimest kohtuistungit on tema õigusabikulu 7500 krooni, kuid arveid on esitatud 18 000 krooni eest.
16.Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kolleegium leiab, et nii ringkonna- kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, milles mõisteti hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulud 4665 eurot 55 senti ületavas osas. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta selles osas rahuldamata.
18.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud määruse nr 306 § 2, mille kohaselt võib asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise korral (näiteks kui menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem, poolel on olnud vaja esindajat vahetada), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest või menetlusõiguse kuritarvitamisest, rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära. Selle sätte kohaselt on kõrgendatud piirmäära rakendamine õigustatud erandlikel juhtudel, kui tegemist on olnud keerulise menetlusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus välja toonud erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid määruse nr 306 § 2 kohaldamist. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milles seisnesid praeguses asjas poolte tehtud aeganõudvad menetlustoimingud. Ainuüksi kohtumenetluse kestus iseenesest ei kinnita tsiviilasja keerukust (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 16). Seega ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada määruse nr 306 §-s 2 sätestatud kõrgendatud piirmäära, ning tuleb lähtuda §-s 1 sätestatud piirmäärast, milleks on tsiviilasja hinna kuni 180 000 krooni puhul 45 500 krooni (2907 eurot 98 senti).
19.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väidetega selle kohta, et hagejatelt saab välja mõista kostja tasutud riigilõivu üksnes hagi esitamise ajal kehtinud määras. Kostja pidi tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud määras (vt Riigikohtu erikogu 17. juuni 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-28-10). Riigilõivu hüvitamise kohustus erineb
olemuslikult esindajakulude hüvitamise kohustusest. Viimasel juhul tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärasid. Riigilõivu puhul on riigilõivu suurus sätestatud riigilõivuseaduses. Seetõttu ei saa riigilõivu väljamõistmisel lähtuda hagejate määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendite seisukohtadest selle kohta, millist Vabariigi Valitsuse määrust lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärade kohta tuleb kohaldada.
20.Kolleegium leiab, et kohtud on mõistnud valesti hagejatelt kostja kasuks välja kogu tasutud riigilõivu. Seda põhjusel, et kostja tasus apellatsioonkaebuste esitamisel riigilõivu rohkem, kui riigilõivu seadus ette nägi. Hagejad ei ole määruskaebuses sellele asjaolule küll tuginenud, kuid menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (vt Riigikohtu 15. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Kostja tasus esimeselt apellatsioonkaebuselt riigilõivu 9250 krooni 28. aprillil 2009 (I kd, tl 139) ja 13 250 krooni 15. mail 2009 (I kd, tl 144). Kokku tasus kostja seega apellatsioonkaebuselt riigilõivu 22 500 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 19 järgi tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu sama palju, kui hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Seda sõltumata sellest, et tsiviilasja hind võis apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrgem (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-11, p 10). Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi tuli tsiviilasjalt hinnaga kuni 175 000 krooni tasuda riigilõivu 17 500 krooni. Seega tasus kostja esimeselt apellatsioonkaebuselt riigilõivu 5000 krooni rohkem kui oleks pidanud tasuma. Teiselt apellatsioonkaebuselt tasus kostja riigilõivu 17 000 krooni 12. augustil 2010 (II kd, tl 6). Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust (kostja vaidlustas maakohtu otsust 89 690 krooni ja viivise väljamõistmise osas) tuli kostjal tasuda riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 19 ja lisa 1 järgi 10 000 krooni. Seega tasus kostja teiselt apellatsioonkaebuselt riigilõivu 7000 krooni rohkem kui oleks pidanud tasuma.
21.Kolleegiumi arvates ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluses mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. Enamtasutud riigilõivu tagastamist saab TsMS § 150 lg1 p 1 ja lg 4 järgi nõuda üksnes menetlusosaline, kes riigilõivu tasus või kelle eest see tasuti. Seega ei saaks hagejad taotleda kostja enamtasutud riigilõivu tagastamist. Vastupidine tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus riigilõivu tasunud menetlusosaline saab nõuda enamtasutud riigilõivu kahekordselt: menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vastaspoolelt ja TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel riigilt. Olukorda ei muuda ka see, et esimeselt apellatsioonkaebuselt tasus kostja riigilõivu rohkem ringkonnakohtu nõudmisel. See ei välistanud kostja võimalust nõuda enamtasutud lõivu tagastamist ringkonnakohtult. Ringkonnakohtu keeldumise korral riigilõivu tagastamisest, on võimalik TsMS § 150 lg 8 järgi esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus. Seega on põhjendatud hagejatelt kostja kasuks välja mõista üksnes riigilõiv, mille tasumise kohustus
kostjal seadusest tulenevalt oli, st 17 500 krooni+10 000 krooni=27 500 krooni (1757 eurot 57 senti).
22.Eeltoodu põhjal on põhjendatud hagejatelt kostja kasuks välja mõista esindajakulu 2907 eurot 98 senti ja tasutud riigilõiv 1757 eurot 57 senti, st menetluskulu kokku 4665 eurot 55 senti.
23.Kolleegium märgib täiendavalt, et olukorras, kus riigilõivu oleks tasutud ettenähtust vähem, tuleks vähemtasutud riigilõiv TsMS § 179 lg 1 alusel kohustatud isikult riigi kasuks asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega välja mõista. Menetluskulusid kandma kohustatud isikuks on nii apellatsioonkaebuse esitanud isik TsMS § 146 lg 1 p 1 järgi kui ka isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel TsMS § 146 lg 1 p 3 järgi. Kohustatud isikud vastutavad TsMS § 146 lg 2 järgi solidaarselt, nende omavahelises suhtes vastutab lg 3 järgi isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel.
24.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejatele TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada tasutud kautsjon.
25.TsMS § 178 lg 3 kohaselt määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.