OÜ DELIVER hagi Silv Hooldus 1 179 733 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.11.2021 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Silv Hooldus OÜ apellatsioonkaebus, hind 1 179 733 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ DELIVER (registrikood 10692275), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev
OÜ
vastu
Kostja Silv Hooldus OÜ (registrikood 14274221), lepingulised esindajad Vassili Kosteitšuk ja vandeadvokaat Gert Kasekivi Menetluse liik
Kohtuistungil 07.09.2022
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 22.11.2021 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta apellandi kanda. Välja mõista Silv Hooldus OÜ-lt OÜ DELIVER kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 1820 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ DELIVER (edaspidi hageja, müüja) esitas hagi Silv Hooldus OÜ (edaspidi kostja, ostja) vastu 04.05.2018 kinnistu registriosa nr 170901 (edaspidi kinnistu) müügilepingu (edaspidi leping) alusel tasumata ostuhinna 1 179 733 euro väljamõistmiseks. Hageja taotles menetluskulude jätmist kostja kanda.
2.Nii ostjal kui müüjal oli sama seaduslik esindaja NN, kes esindas tehingu tegemisel mõlemat poolt. Lepingu järgi pidi ostja tasuma kinnistu eest 1 809 343 eurot. Sellest summast kanti müüjale 213 996.02 eurot ja 281 003.98 euro eest tasuti kinnistul lasuva hüpoteegi vabastamiseks. Ülejäänud 1 314 343 euro osas tasaarvestas ostja oma nõuded müüja vastu.
3.Alates 13.12.2018 on hagejal uus omanik ja juhatus. Hageja leidis, et tasaarvestuse aluseks olnud nõuet ei ole kunagi kostjal olnud. Kostja omandas kinnistu tänu tasaarvestusavaldusele 1 179 733 euro võrra odavamalt ja hagejal on õigus see summa kostjalt saada. Hagi suurus erineb lepingust seetõttu, et kostja tasus väikeses osas nõude ära. Kostja ei ole tõendanud tasaarvestatud vastunõude olemasolu. Hagejal olid võlgnevusi ca 900 000 eurot, millest NN oli teadlik. Selle asemel, et võlgnevused tasuda, hakkas ta skeemitama. NN esitas notarile tehingu tegemisel valeandmeid ja paljasõnalise kinnituse nõude kohta. Sellega rikkus ta juhatuse liikmele esitatavaid nõudeid ja tegutses huvide konflikti olukorras. Kostja vastuväited hagile
4.Kostja vaidleb hagile vastu.
5.Esmases maakohtumenetluses oli kostja seisukohal, et kui müüja juhatuse liige tekitas müüjale kahju, tuli nõue esitada tema vastu. Tehingu ajal oli NN hageja ainuosanik ja ainus juhatuse liige.
6.Müüja kinnitas lepingus ja hiljem tasaarvestuse aluseks olnud nõuete olemasolu, nende sissenõutavaks muutumist ja omandamist ostja poolt. Hageja kinnitas mh, et kõik lepingust tulenevad nõuded olid täidetud ja tal puudusid nõuded kostja vastu. Hageja kinnitused olid tahteavaldused, mitte tehingud ja need ei saanud olla näilikud ega tühised. Hageja ei ole tõendanud, et tasaarvestusavaldus oli näilik. Poolte kokkuleppe kohaselt pidi hageja kinnistu eest saama 495 000 eurot. Seega juhul, kui tasaarvestus ja müügihinna kokkulepe oleksid olnud näilikud, tulenes poolte tahteavaldustest, et varjatud oli kokkulepet tegelikus müügihinnas. Kokkulepitud hind on tasutud ja lepingust tulenev kohustus täidetud. Kui tasaarvestus oleks olnud tühine, tekiks küsimus kogu müügilepingu kehtivuse osas. Müügileping ei olnud osadeks jagatav. Tasaarvestuseta ei oleks pooled müügilepingut sellistel tingimustel sõlminud.
7.Peale ringkonnakohtu menetlust toimunud uues maakohtumenetluses vaidles kostja hagile vastu järgmistel põhjendustel. Müügilepingus märgitud tasaarvestatud nõudeid kostjal tegelikult ei olnud. Poolte tegelikuks tahteks oli müüa kinnistu 495 000 euro eest. Lepingus märgitud tasaarvestuse tegelikuks mõtteks oli müügihinna nõudest
1 314 343 euro osas loobumine. Kinnistu müügilepingu ettevalmistamisega tegeles NN endine elukaaslane VO, keda ta usaldas ja kes aastate jooksul tegeles hageja raamatupidamise korraldamisega. Lepingu ettevalmistamisel viis
VO NN
eksimusse. Selle mõjul pandi lepingusse müügihinna ja tasaarvestuse tingimused, mis tegeliku kokkuleppe tingimustele ei vastanud.
8.Hagi abil püüab VO ja temaga seotud isikud (ema Z, elukaaslane TS) alusetult rikastuda. NN usaldust ära kasutades korraldas VO ka 13.12.2018 tehingu, millega NN müüs hageja (äriühingu) osa nimiväärtuse 2556 euro eest VO sõbrale VT-le kuulunud DeliverStock OÜ-le. 16.04.2019 määrati TS DeliverStock OÜ juhatuse liikmeks ja 07.05.2019 hageja juhatuse liikmeks. 01.08.2019 sai VO Monsoreto OÜ ainuosanikuks, mis omakorda omandas 29.08.2019 hageja ainuosaniku DeliverStock OÜ. VO omandas hageja Monsoreto OÜ ja DeliverStock OÜ kaudu osa nimiväärtuse eest. Eeltoodud skeemi alusel nõuab hageja 1 179 733 eurot, olles kahtlase nõude omandamise eest pettuse teel tasunud vaid 2556 eurot. Maakohtu otsus
9.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks tasumata ostuhinna 1 179 733 eurot. Kohaldatud hagi tagamise abinõud jäid jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis hagejalt välja kulude hüvitise koos viivisega.
10.Vaidlus puudub, et pooled sõlmisid 04.05.2018 müügilepingu, mille alusel hageja müüs ja kostja ostis Suur-Sõjamäe põik 9 kinnistu hinnaga 1 809 343 eurot (t I kd lk 6-16). Lepingu sõlmimisel esindas nii hagejat kui kostjat mõlema äriühingu juhatuse liige NN. Müügihinnast tasaarvestati lepingu punktide 4.3 ja 4.4 kohaselt 1 314 343 eurot kostja väidetavate nõuetega hageja vastu, mis tulenesid lepingu punkti 2.7.1 kohaselt ajavahemikus 12.09.2016 - 03.05.2017 sõlmitud ja kohaselt täitmata müügilepingutest ning tasaarvestatud nõuded olid muutunud sissenõutavaks.
11.Hageja on esitanud nõude raha väljamõistmiseks, so lepingust tuleneva müügihinna tasumise nõude. Hageja väidab, et lepingus sisalduv tasaarvestus oli näilik ja tühine ning seetõttu ei ole müügihinda 1 179 733 euro osas tasutud. Hageja tugineb ka asjaolule, et tasaarvestuse eeldused ei olnud täidetud, sest hagejal ei olnud võlgnevust kostja ees ja kostjal ei olnud õigust nõuet tasaarvestada.
12.Vaatamata ringkonnakohtu otsuse põhjendustele ja maakohtu selgitustele ei esitanud kostja tasaarvestusõigust kinnitavaid tõendeid, vaid muutis täielikult senist menetluslikku positsiooni. Kostja kinnitas, et tal ei olnud lepingus tasaarvestatud nõudeid, vaid lepingupoolte tegelikuks tahteks oli müüa kinnistu 495 000 euro eest. Lepingus märgitud tasaarvestuse tegelikuks mõtteks oli müügihinna nõudest 1 314 343 euro osas loobumine. Varasemas menetluses oli kostja seisukohal, et tal oli 04.05.2018 seisuga hageja vastu reaalselt 1 314 343 euro suurune sissenõutav nõue ja et poolte tegelikuks tahteks oli vastastikused nõuded tasaarvestada, mida lepingus ka tehti (vt t I kd lk 46 pöördel, 132 pöördel, 135, 150, 182, 182 pöördel).
13.Kohus selgitas pooltele 16.11.2021 kohtuistungil, et tasaarvestuse ettepanek ja tasaarvestus iseenesest ei saa olla näilikud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 ja § 89 käsitlevad tehingu tühisust. Ettepanek tasaarvestamiseks ehk sisuliselt
tasaarvestamise avaldus ei saa olla tühine TsÜS § 89 lõike 2 järgi. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestamine on seega kujundusõiguse teostamine (nagu ka nt tehingust taganemine, hinna alandamine), s.t ühepoolne tehing (TsÜS § 67 lõige 2), mis jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lõige 1). Seda saab tagasi võtta, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus (TsÜS § 72). Tasaarvestamise tahteavaldus ei saa olla tühine ning kui tasaarvestuses on kokku lepitud, ei saa seda ka tagasi võtta. Seetõttu ei jaga kohus hageja arusaama, nagu saaks müügilepingu punktides 4.3 ja 4.4 viidatud tasaarvestus (hageja tasaarvestuse ettepanek ja kostja nõustumine sellega) olla näilikkuse tõttu tühine. Samal põhjusel ei pea kohus põhjendatuks kostja arusaama, nagu peaks kohus tasaarvestuse tühisuse korral välja selgitama, kas näiliku tasaarvestusega varjati mingi teist tehingut (TsÜS § 89 lõige 3).
14.Kuigi kohus ei hinda tasaarvestuse tühisust ega seda, kas tasaarvestusega sooviti varjata teist tehingut, peab kohus hindama kostja poolt väidetud tasaarvestuse eelduste olemasolu. Kohus lähtub kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2021 otsuse punktiga 13 sellest, et hageja on läbivalt menetluses väitnud, et ta ei ole kostjale võlgu ja et kostja ei ole tõendanud hageja vastu nõuete omandamist. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu eelmine kooseis jättis tasaarvestuse eeldused sisuliselt hindamata, seega peab maakohus käesoleva tsiviilasja uuel arutamisel hindama tasaarvestuse eelduste olemasolu. 16.11.2021 kohtuistungil jäi kostja oma muutunud positsiooni juurde ja võttis omaks, et tal ei olnud müügilepingus hageja vastu tasaarvestatavaid nõudeid (t II kd lk 44). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lõikes 1 on sätestatud, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Tasaarvestusavalduse tegemine eeldab vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lõikele 1 tasaarvestaval poolel (käesoleval juhul kostjal) reaalselt eksisteeriva nõude ja hagejal vastava kohustuse olemasolu. Kohus loeb kostja omaksvõttu arvestades tuvastatuks, et kostjal ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal 04.05.2018 seisuga hageja vastu 1 314 343 euro suurust nõuet, seega ei olnud tasaarvestuse eeldused täidetud. Kostja ei ole täitnud oma tõendamiskoormust ega esitanud vaatamata kohtu selgitusele tõendeid müügilepingus viidatud väidetava tasaarvestusõiguse kohta.
15.Eeltoodust tulenevalt, kuna kostjal puudusid hageja vastu müügilepingu punktides 2.7.1 viidatud tasaarvestatavad nõuded, on kostja poolt hagejale tasumata müügilepingus kokkulepitud kinnistu hind. Hageja väitel on kostja enda müügilepingust tuleneva võla osaliselt tasunud, mistõttu on nõue kostja vastu 1 179 733 eurot, mitte 1 314 343 eurot. Kostja eitab võla osalist tasumist, kuid poolte sellekohane vaidlus ei oma tähtsust olukorras, kus hageja on oma nõuet kostja vastu vähendanud – tasumata müügihinna nõudmine vähendatud summas ei saa kostja õigusi riivata.
16.Kuna kostja ei väida, et ta oleks kinnistu müügihinna hageja poolt nõutavas summas reaalselt tasunud, kontrollib kohus, kas kostjal võis esineda alus jätta kokkulepitud müügihinna tasumise kohustus täitmata. Kohus vastab sellele küsimusele eitavalt. Esiteks ei nõustu kohus kostjaga selles, nagu olnuks müügilepingu punktis 4.1 hinnakokkuleppe 1 809 343 eurot näilik ja nagu olnuks poolte tegelik tahe müüa kinnistu 495 000 euro eest. Lepingu punktides 2.7.1, 4.4 ja 4.4 lepiti ühemõtteliselt kokku, et kinnistu müügihind on 1 809 343 eurot ning sellest tasaarvestatakse punktide 4.3 ja 4.4 alusel 1 314 343 eurot kostja nõuetega hageja vastu, mis tulenesid lepingu punkti 2.7.1 kohaselt ajavahemikus 12.09.2016 - 03.05.2017 sõlmitud ja kohaselt täitmata müügilepingutest ning need tasaarvestatud nõuded olid lepingu kohaselt
muutunud sissenõutavaks. VÕS § 29 lõikes 1 on sätestatud, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et lepingupoolte tegelik ühine tahe müügihinna kokkuleppe osas oleks erinenud müügilepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest. Seega ei ole kohtul alust kõrvale kalduda pooltevahelise müügilepingu tekstis kokkulepitust.
17.Müügilepingust tulenevat poolte kokkulepet müügihinna 1 809 343 eurot osas ei lükka ümber ka käesoleva menetluse lõppfaasis esitatud NN 21.10.2021 kinnituskiri, milles väidetakse, nagu olnuks müügilepingu poolte tegelik tahe müüa kinnistu 495 000 euro eest ning et mingit tasaarvestust tegelikult ei toimunud (t II kd lk 16). Kuna pooled on erinevatel seisukohtadel müügihinna kokkuleppe osas, tuleb kohaldada ka VÕS § 29 lõiget 4, mille kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lisaks tuleb lähtuda VÕS § 29 lõike 5 punktist 2, mille kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud. Samuti tuleb arvestada VÕS § 29 lõiget 8, mille kohaselt lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti.
18.Kohus märgib eeltoodud tõlgendamisreegleid aluseks võttes, et varasemas menetluses oli kostja seisukohal, et temal oli 04.05.2018 seisuga hageja vastu reaalselt 1 314 343 euro suurune sissenõutav nõue, et poolte tegelik tahe oli vastastikused nõuded tasaarvestada ning kinnistu müügilepingus seda ka tehti (vt t I kd lk 46 pöördel, 132 pöördel, 135, 150, 182, 182 pöördel). Kostja ei tuginenud varasemas menetluses sellele, nagu olnuks poolte tegelik tahe müüa kinnistu 495 000 euro eest ega väitele, et mingit tasaarvestust ei toimunud. Ka NN poolt esitatud 15.05.2018 kinnituskirjas (ajaliselt vahetult pärast müügilepingu sõlmimist) kinnitatakse, et kõik müügilepingust tulenevad kohustused on täidetud (t I kd lk 29). Seega 15.05.2018 seisuga leidis kostja seaduslik esindaja, et müügileping oli täidetud sellisena nagu oli kirjas müügilepingu tekstis ega väitnud, nagu sisaldanuks müügileping mingeid näilikke kokkuleppeid, millega oleks tahetud varjata teistsuguseid tehinguid. Sellisena on NN 15.05.2018 kinnituskirja mõistnud kostja ka käesoleva menetluse varasemas faasis, märkides 12.11.2019 hagivastuses, et „04.05.2018 müügilepingu punktis 2.7.1. sisaldub lepingupoolte sh. võlausaldaja kinnitus, et „Ostja on omandanud nõuded Müüja vastu kogusummas 1 314 343 eurot, mis tulenevad ajavahemikus 12.09.2016 kuni 03.05.2017 sõlmitud ja kohaselt täitmata müügilepingutest ning nõuded on muutunud sissenõutavaks.“ Nimetatud lepingupunktiga kinnitas hageja tasaarvestuse aluseks olnud nõuete olemasolu, nende sissenõutavaks muutumist ja nende omandamist kostja poolt. Seega täiesti asjakohatu ja alusetu on hageja väide, et tasaarvestuse aluseks olnud nõudeid ei ole olnud. Notariaalses lepingus sisalduva kinnituse tagasivõtmine ei ole õiguslikult võimalik.“ Samuti märkis kostja 12.11.2019 hagivastuses viitega müügilepingule ja NN 15.05.2018 kinnituskirjale, et „Hagejal puudub alus tema enda poolt 04.05.2018 ja 15.05.2018 tehtud tahteavalduste tagasivõtmiseks. Hageja on ise tasaarvestuse müügilepingus teinud ja tasaarvestuse tegemisele suunatud ja teise poole poolt vastuvõetud tahteavalduse tagasivõtmine ei ole enam võimalik“ (vt t I kd lk 46 pöördel).
19.Kohus jagab kostja arusaama, et tema seaduslik esindaja ei saa müügilepingus tehtud tasaarvestust tagasi võtta. Kohtu hinnangul on kostja poolt käesoleva menetluse lõppfaasis esitatud NN 21.10.2021 kinnituskiri (milles väidetakse, nagu olnuks müügilepingu poolte tegelik tahe müüa kinnistu 495 000 euro eest ning et mingit tasaarvestust tegelikult ei toimunud) ebausaldusväärne ja kohus sellega ei arvesta. NN 21.10.2021 kinnituskiri on vastuolus müügilepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusega, kostja varasema lepingutõlgendusega ja NN enda 15.05.2018 kinnituskirjaga (VÕS § 29 lõike 5 punkt 2). Laiemalt on ringkonnakohtu otsuse tegemise järgselt ja pärast maakohtu 07.10.2021 eelistungit täielikult muutunud kostja seisukohad tasaarvestuse osas vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6), kohustusega kasutada menetlusõigusi heauskselt (TsMS § 200 lõige 1) ja kohustusega esitada kohtule faktiliste asjaolude kohta üksnes tõeseid avaldusi (TsMS § 328 lõige 1). Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et NN 21.10.2021 kinnituskirjaga ei ole võimalik lugeda tõendatuks kostja väidetud poolte tahet müüa vaidlusalune kinnistu 495 000 euro eest. Kohus märgib, et tähtsust ei oma poolte vaidlus selles, kas kostjal olid olemas vajalikud vahendid kinnistu eest 1 809 343 euro tasumiseks. Isegi kui kostjal oleks olnud raskusi müügihinna tasumisega, siis sellest ei järeldu müügihinna kokkuleppe näilikkus.
20.Lähtudes müügilepingu tõlgendamisest mõistliku isiku positsioonilt (VÕS § 29 lõige 4) on kohus seisukohal, et poolte tegelik tahe oli müüa kinnistu hinnaga 1 809 343 eurot. Hinnates lepingut mõistliku isiku positsioonilt, sisaldub selles selgelt poolte kokkulepe müüa kinnistu hinnaga 1 809 343 eurot ja tasaarvestada müügihind osaliselt kostja konkreetses summas ja täpselt piiritletud ajavahemikul tekkinud nõuetega hageja vastu. Müügilepingust ei nähtu viiteid sellele, et kokkulepitud müügihind võinuks olla näilik ning ka muudest asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud, et lepingu sõlmimisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Müügihinna reaalsust kinnitasid pooled ka 16.11.2021 kohtuistungil, asudes seisukohale, et lepingus kokkulepitud müügihind vastas kinnistu turuväärtusele (vt II kd lk 44 pöördel, 45).
21.Lähtudes müügilepingu seaduslikkuse ja kehtivuse eeldusest (VÕS § 29 lõige 8) ei ole alust tõlgendada lepingut kostja soovitud viisil nii, nagu olnuks poolte tegelik tahe erinevalt müügilepingus kokkulepitust hoopis kinnistu n-ö kantimine ühest äriühingust teise hageja majandushuvide olulise kahjustamise hinnaga. Seejuures ei vasta tõele NN 21.10.2021 kinnituskirjas väidetu, et „Kuivõrd müügileping oli sõlmitud kahe minule kuuluva äriühingu vahel, siis ei pidanudki müük toimuma turuhinna eest“ (vt t II kd lk 16). Tegelikult 04.05.2018 Suur-Sõjamäe põik 9 kinnistu müügilepingu sõlmimisel oli kostja osanikuks 50% osakapitali ulatuses Monsoreto OÜ (t I kd lk 69-71), kelle esindaja on kinnitanud mh ka seda, et lepingupooltel ei olnud kokkulepet, et kinnistu müügihind oli 495 000 eurot (t II kd lk 33). Seetõttu on väär kostja väide, nagu oleks kostja sõlminud müügilepingu „sisuliselt iseendaga.“
22.Arvestades eelnevalt kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, ei nõustu kohus ka kostja 21.10.2021 menetlusdokumendis esitatud käsitlusega, et pooled leppisid müügilepingus kokku võlasuhte lõppemises (VÕS § 207) ning kompromissis, millega hageja müügihinna tasumise nõudest loobus (VÕS § 578). Kostja väitel antud juhul loobus hageja lepingus sisaldunud tasaarvestusega ja 15.05.2018 kinnituskirjaga müügilepingust tulenevatest nõuetest, mis ületavad 495 000 eurot. Kostja väitel oli poolte tegelik tahe müüa kinnistu 495 000 euro eest ning lepingus märgitud tasaarvestuse tegelik mõte oli müügihinna nõudest 1 314 343 euro osas loobumine.
Kohus tuvastas eelnevalt, et poolte tegelik tahe oli müüa kinnistu müügilepingus kokkulepitud hinnaga 1 809 343 eurot ning tõendatud ei ole kostja väited, nagu olnuks poolte tegelik tahe müüa kinnistu 495 000 euro eest. Seega ei saanud müügilepingus kokkulepitud tasaarvestuse mõtteks olla müügihinna tasumise nõudest 1 314 343 euro osas loobumine. Kostja on ise kinnitanud, et on tasaarvestuse müügilepingus teinud ja tasaarvestuse tegemisele suunatud ja teise poole poolt vastuvõetud tahteavalduse tagasivõtmine ei ole enam võimalik. Kostja oli varasemas menetluses seisukohal, et tal oli 04.05.2018 seisuga hageja vastu reaalselt 1 314 343 euro suurune sissenõutav nõue, et poolte tegelik tahe oli vastastikused nõuded tasaarvestada ning kinnistu müügilepingus seda ka tehti.
23.Kostja muutunud väited pärast 19.02.2021 Tallinna Ringkonnakohtu otsust ja pärast maakohtu 07.10.2021 istungit on kohtu jaoks ebausaldusväärsed ega kinnita võlasuhte lõppemise kokkuleppe olemasolu. Pooled ei leppinud müügilepingus kokku mitte nõuetest loobumises, vaid tasaarvestuse tegemises. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2021 otsuses selgitati, et käesoleva vaidluse lahend sõltub sellest, kas kostjal oli 04.05.2018 seisuga hageja vastu 1 314 343 euro nõue ja kas kostjal oli õigus see nõue tasaarvestada. 15.05.2018 kostja seadusliku esindaja kinnituskirjas kinnitatakse, et kõik müügilepingust tulenevad kohustused on täidetud (t I kd lk 29). Seega 15.05.2018 seisuga leidis kostja seaduslik esindaja, et müügileping oli täidetud sellisena nagu oli kirjas müügilepingu tekstis (sh tasaarvestus) ega viidanud nõuetest loobumisele või kompromissi sõlmimisele.
24.Eelnevaid põhjendusi arvestades ei jaga kohus ka kostja poolt menetluse lõppfaasis esitatud seisukohta, nagu andnuks hageja müügilepingus konstitutiivse võlatunnistuse sellega, et „hageja on lepingus kinnitanud, et kostjal on nõuded hageja vastu, seega tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, sest samas lepingus on hageja ise kinnitanud tasaarvestust ja loobunud seoses sellega müügilepingust tulenevast nõudest“ (t II kd lk 46 pöördel). Kohtu hinnangul ajab kostja segamini tasaarvestuse ja nõudest loobumine. Hageja poolt müügihinna tasumise nõudest loobumisena ei ole käsitletav asjaolu, et müügilepingus lepiti kokku, et müügihinnast 1 809 343 eurost tasaarvestatakse 1 314 343 eurot kostja nõuetega hageja vastu, mis tulenesid lepingu punkti 2.7.1 kohaselt ajavahemikus 12.09.2016 - 03.05.2017 sõlmitud ja kohaselt täitmata müügilepingutest.
25.Kohus on seisukohal, et hageja ei ole andnud kostjale konstitutiivset võlatunnistust ka seeläbi, et kinnitas müügilepingus kostja nõuete olemasolu hageja vastu summas 1 314 343 eurot, mis tulenesid lepingu punkti 2.7.1 kohaselt ajavahemikus 12.09.2016 - 03.05.2017 sõlmitud ja kohaselt täitmata müügilepingutest. Kohus leiab, et võlatunnistusele hinnangu andmisel on oluline eelkõige võlatunnistuse sisu ja ulatus ning poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Käesoleval juhul ei nähtu müügilepingust poolte tahet hageja poolt kostjale sellise konstitutiivse võlatunnistuse andmiseks, millega oleks loodud hagejale võlakohustus, mis olnuks sõltumatu eelviidatud 12.09.2016 - 03.05.2017 sõlmitud ja kohaselt täitmata müügilepingutest tulenevatest kostja nõuetest ning millele hageja ei saanuks esitada võlatunnistuse aluseks olevast suhtest tulenevaid vastuväiteid. 16.11.2021 kohtuistungil ei osanud kostja veenvalt vastata kohtu küsimusele, et kui tegemist olnuks konstitutiivse võlatunnistusega, miks oli siis vaja viidata alussuhtele (s.t lepingu punktis 2.7.1 märgitud kostja nõuetele). Kostja möönis vastusena kohtu küsimusele, et alussuhtele
viitamine ei olevatki olnud oluline ning lepingu punkt 2.7.1 ei oma üldse mingit tähtsust osas, mis puudutab nõuete tekkimise ajavahemikku (t II kd lk 46 pöördel).
26.Arvestades eelpool märgitut ning lepingu tõlgendusreegleid (VÕS § 29 lõiked 1 ja 4, lõike 5 punkt 2) on kohus seisukohal, et poolte tegelikuks tahteks ei olnud müügilepingus hageja poolt kostjale konstitutiivse võlatunnistuse andmine tasaarvestatavate nõuete osas. Kostja on läbivalt olnud menetluses seisukohal, et tasaarvestatavad nõuded olid reaalselt olemas, et poolte tegelik tahe oli vastastikused nõuded tasaarvestada ning kinnistu müügilepingus seda ka tehti (t I kd lk 46 pöördel, 132 pöördel, 135, 150, 182, 182 pöördel). Konstitutiivsele võlatunnistuse kokkuleppele ei ole kostja enne 16.11.2021 kohtuistungit selgelt viidanud. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kui pooled oleksid tõepoolest lepingus kokku leppinud hageja poolt kostjale algsest võlakohustusest sõltumatu konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ei oleks kostja sellele viidanud varem kui 2 aastat peale käesoleva kohtumenetluse algust.
27.Kohus on seisukohal, et müügilepingu punktis 2.7.1 esitatud kinnitus 12.09.2016 03.05.2017 sõlmitud ja kohaselt täitmata müügilepingutest tulenevate kostja nõuete kohta võiks iseenesest olla vaadeldav deklaratiivse võlatunnistusena. Kuivõrd aga deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st deklaratiivne võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne), ei oma võimaliku hageja deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu käesoleva tsiviilasja õigeks lahendamiseks tähtsust. Nimelt on kostja omaks võtnud ja vaidlus puudub, et kostjal ei olnud kinnistu müügilepingus hageja vastu tasaarvestatavaid nõudeid (t II kd lk 44). TsMS § 232 lõikes 1 on sätestatud, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kuna kohus luges kostja omaksvõttu arvestades tuvastatuks, et kostjal ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal hageja vastu 1 314 343 euro suurust tasaarvestatavat nõuet, siis põhikohustuse puudumisel puudub alus ka deklaratiivsel võlatunnistusel.
28.Arvestades eelnevalt kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, võtab kohus alljärgnevalt kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab menetluskulud. Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2021 otsuse punktis 13 selgitati, et vaidluse lahend sõltub sellest, kas kostjal oli 04.05.2018 seisuga hageja vastu 1 314 343 euro nõue ja kas kostjal oli õigus see nõue tasaarvestada. Kohus tuvastas, et kostjal ei olnud 04.05.2018 seisuga hageja vastu 1 314 343 euro nõuet. Kuna kostjal puudusid hageja vastu müügilepingu punktis 2.7.1 viidatud tasaarvestatavad nõuded, on kostja poolt hagejale tasumata müügilepingus kokkulepitud kinnistu hind. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid kostjale aluse jätta kokkulepitud müügihinna tasumise kohustus täitmata. Müügihinna tasumise kohustus on ostja põhikohustus. VÕS § 208 lõikes 1 on sätestatud, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Seetõttu kuulub hageja lepingulise müügihinna tasumise nõue rahuldamisele. Kohus rahuldab hagi ning vastavalt hageja taotlusele mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1 179 733 eurot.
29.Asja lahendamisel kuuluvad kohaldamisele ka alljärgnevad sätted, mida kohus tsiteerib. Vastavalt VÕS § 8 lõikele 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lõike 7
järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma kohustust müügihinna tasumiseks nõuetekohaselt täitnud ning müügihinda kokkulepitud ulatuses tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lõike 1 punktile 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. VÕS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 103 lõikest 1 tuleneb eeldus, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-50-06 on selgitatud, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt ka lahend nr 3-2-1-118-05, punkt 16).
30.Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas. Mh ei anna kohus hinnangut hageja võimalikele võlgnevustele Trade Event OÜ ees (t I kd lk 123-129). Samuti ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust NN suhted Maksu- ja Tolliametiga (t I kd lk 143-147). Asjasse puutumatu on ka kostja etteheide, justkui oleks hageja nõue kostja vastu vastuolus hea usu põhimõttega, sest selle tulemusel võiks tekkida äärmiselt ebaõiglane olukord, kus 2556 euro eest hageja osa ostnud uus omanik saaks n-ö pealekauba hageja nõude kostja vastu summas
314 343 eurot. Kohus märgib, et see, kellele ja millistel tingimustel kostja seaduslik esindaja NN enda osaluse OÜ-s Deliver müüs, oli kostja seadusliku esindaja vaba valik (t I kd lk 55-57). Meelevaldne on OÜ Deliver osaluse müügist järeldada hageja nõude ebaõiglust või heade kommete vastasust käesolevas asjas. Käesolevas menetluses ei ole esitatud hagi NN vastu. Väär on ka kostja arusaam, nagu oleks hageja poolt kostja vastu esitatud müügihinna tasumise nõue hinnatav alusetu rikastumisena. Kohtule ei ole teada poolte ja nendega seotud isikute kõigi kokkulepete, vastastikuste nõuete ja võlgnevuste sisu. Seega ei saa kohus anda käesolevas menetluses abstraktseid hinnanguid, kas üks pool on teisest n-ö õigem või kui palju ja kes täpselt kellele võlgu on. Kohus märgib, et käesoleva menetlusega seotud isikute vahel on mitmeid kohtuvaidlusi ja ka käesoleva menetluse sees üritavad pooled tõstatada väiksemaid vaidlusküsimusi, kuid kohus ei lahenda käesolevas menetluses kõiki osapoolte erimeelsusi. Käesolevas menetluses lahendas kohus üksnes hageja lepingust tuleneva müügihinna tasumise nõude kostja vastu.
31.Eelviidatud põhjendusi arvestades ei ole asja õigeks lahendamiseks oluline hinnata käesolevas menetluses ka OÜ Deliver väidetavat juhtimiskorraldust ega endiste elukaaslaste tööalaste ja isiklike suhete iseloomu. Siiski märgib kohus, et asjakohatud on kostja seadusliku esindaja NN viited tema endisele elukaaslasele VO-le, keda kostja seaduslik esindaja olevat usaldanud, kes olevat ette valmistanud vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist ja viinud seejuures kostja seadusliku esindaja eksimusse. Kohtule teadaolevalt on kostja seaduslik esindaja teovõimeline täisealine isik. Seega kostja seaduslik esindaja kui äriühingu juht ei saa veeretada enda vastutust äriühingu juhtimisel ja lepingute sõlmimisel kolmandatele isikutele. Väited, nagu olnuks mitme äriühingu juhatuses olev NN müügilepingu sõlmimisel müügilepingu tingimuste osas „eksimuses“, on ka eluliselt täiesti ebausutavad. 12.11.2019 hagivastuses kinnitas kostja, et "NN on ärinaine. 04.05.2018 seisuga oli NN Deliver’i 100% ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. Seega tema õiguste hulka kuulus kõikvõimalike lepingute sõlmimine, tahteavalduste ja tasaarvestuste tegemine, tehingute heaks kiitmine ja tehingute tingimuste määramine. NN kui Deliver’i ainuosanik ja juhatuse liige otsustas võõrandada Deliver’ile kuulunud kinnistu teisele temale kuulunud ettevõttele – Silv Hooldus’ele. Müügilepingu tingimuste, müügihinna
ja selle tasumise korra määramine oli pöördel). Seega on kostja ise esitlenud ärijuhti.
NN ainupädevuses" (t I kd lk 46-46 NN kui igati otsustusvõimelist ja ainupädevat
32.Kohus märgib, et asja esimest korda lahendanud Harju Maakohtu kohtukooseis jättis rahuldamata hageja taotluse nõuda kostjalt 15.05.2018 kinnituskirja originaali (t 30 I kd lk 152-153). Hageja on TsMS § 277 alusel vaidlustanud 15.05.2018 kinnituskirja (t I kd lk 29) ehtsuse ja taotleb, et kohus seda tõendina ei arvestaks. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole hageja veenvalt põhistanud 15.05.2018 kinnituskirja võltsitust. Sisuliselt on tegemist kostja seadusliku esindaja poolt kinnituse vormis antud seisukohaga, millele tugineb ka kostja lepinguline esindaja. Kohtul ei ole sarnaselt asja esimest korda läbi vaadanud kohtukooseisule kahtlust, et kirja on andnud kostja seaduslik esindaja. Seega peab kohus võimalikuks asja lahendamisel kostja seadusliku esindaja 15.05.2018 kinnituskirjaga arvestada.
33.TsMS § 442 lõike 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kohus rahuldas käesolevas asjas hagi tagamise taotluse 04.11.2019 määrusega. Kohus keelas hagi tagamise abinõuna kohtutäituril üle anda Silv Hooldus OÜ-le kinnisasja Suur-Sõjamäe põik 9 müügist saadav ja peale Hüpoteeklaen AS-i nõude tasumist alles jääv summa kuni 1 179 733 euro ulatuses ja määras vastav summa kohtutäituri juures deponeerida kuni praeguses tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Arvestades hagi rahuldamist, leiab kohus, et kooskõlas TsMS § 445 lõikega 2 tuleb hagi tagamise abinõu jätta jõusse põhjusel, et see on ilmselt vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks.
34.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 173 lõikest 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks ja hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lõike 1 punktist 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal.
35.Hageja on tasunud käesolevas menetluses nii hagi esitamisel kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 6349.33 eurot. Kohus leiab, et tegemist ei ole täies ulatuses põhjendatud kuluga, mida saaks välja mõista kostjalt. Nimelt on Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-59-14 tunnistanud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lõiked 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 (1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsioonis) ning § 59 lõiked 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks osas, milles tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu kuni 10 500 eurot. Riigikohtu otsuse kohaselt tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 3400 eurot. Seega on hageja tasunud käesolevas asjas riigilõivu ettenähtust enam. Hageja pidanuks tasuma nii hagi kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3400 eurot, st kokku 6800 eurot. Lisaks on hageja tasunud riigilõivu hagi tagamise avalduse eest 50 eurot. Riigikohtu määruse nr 3-2-1-115-13 punktis 22 on selgitatud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-119-12, punktid 20, 21). See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusevastase sätte alusel. Seega TsMS § 138 lõigetest 1, 2 ning § 139 lõikest 2
lähtuvalt on põhjendatud hageja riigilõivu kulu, mis tuleb kostjalt välja mõista, kokku 6850 eurot. Kohus selgitab, et hagejal on võimalik taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist vastavalt TsMS § 150 lõike 1 punktile 1 ja lõikele 4.
36.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 punkti 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-115-14, punkt 14). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabi tunnitasu määr 140 eurot käibemaksuta on mõistlik. Samas leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja näidatud ajakulu on osaliselt põhjendamatu. Seoses käesoleva tsiviilasja uue läbivaatamisega Harju Maakohtus pärast Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2021 otsust on hageja näidanud lepingulise esindaja ajakuluna 14 h. Kohus on seisukohal, et arvestades 07.10.2021 ja 16.11.2021 istungite kestust ning hageja lepingulise esindaja osalemist nendel istungitel ei ületa 07.10.2021 eelistungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise põhjendatud ajakulu 1,5 h ning 16.11.2021 istungiks ettevalmistamise ja sel osalemise põhjendatud ajakulu 2,5 h. Kohus märgib, et 07.10.2021 eelistung kestis 25 min ja 16.11.2021 kohtuistung 1 h 22 min. Hageja esindaja ei esitanud kohtuistungitel põhimõtteliselt uusi seisukohti ega tõendeid, mis oleksid omanud tähtsust käesoleva tsiviilasja õigeks lahendamiseks. Vaidluse sisu pidi hageja lepingulisele esindajale olema senise menetluse põhjal hästi teada ning seetõttu ei vajanud ta istungiks pikka ettevalmistusaega. Kostja 21.10.2021 menetlusdokumendiga tutvumise ja hageja 03.11.2021 seisukohtade koostamise ajaline maht ei ületa nende dokumentide sisu ja mahtu arvestades kohtu hinnangul kokku 5 h (mh jättis kohus 05.11.2021 määrusega rahuldamata hageja 03.11.2021 taotlused). Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et seoses käesoleva tsiviilasja uue läbivaatamisega Harju Maakohtus on hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik kokku 9 h ulatuses.
37.Hageja on näidanud varasemas menetluses lepingulise esindaja ajakuluna 20,5 h. Selles osas leiab kohus, et kuna kohus jättis hageja 19.01.2020 hagi tagamise taotluse 23.01.2021 rahuldamata, siis 22.01.2020 taotluse ning kostja vastusega tutvumise põhjendatud ajakulu ei ületa 0,5 h (hageja näidatud ajakulu 1,5 h). Kostja 04.02.2020 vastusega tutvumise ajakulu ei ületa selle vähest mahtu arvestades 0,5 h (hageja näidatud ajakulu 1 h). Kostja 15.04.2020 seisukohtadega tutvumise ja hageja 15.04.2020 seisukohtade koostamise põhjendatud ajakulu ei ületa nimetatud dokumentide sisu ja mahtu arvestades 3 h (hageja näidatud ajakulu 4 h). Mh esitas hageja 15.04.2020 seisukohtades käsitlusi, mis ei oma tähtsust käesoleva asja õigeks lahendamiseks. Kostja 30.04.2020 seisukohtadega tutvumise ja hageja 04.05.2020 vastuväite koostamise põhjendatud ajakulu ei ületa nimetatud dokumentide vähest mahtu arvestades 0,5 h (hageja näidatud ajakulu 2 h). Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu lisatõendite hankimiseks ja uute tõendite esitamise kohta 15.05.2020 taotluse koostamiseks ning kostja 04.06.2020 vastuväitega tutvumiseks ei ületa kokku 1 h (hageja näidatud ajakulu kokku 3 h). Tegemist oli eelkõige maksumenetlust puudutavate dokumentidega, mille osas kohus leidis, et asja õigeks lahendamiseks ei oma tähtsust NN suhted Maksu- ja Tolliametiga (t I kd lk 143-147). Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et seoses käesoleva tsiviilasja varasema menetlusega Harju Maakohtus on hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik kokku 14,5 h ulatuses.
38.Lisaks eeltoodule peab kohus tsiviilasja materjalide alusel põhjendatud ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja menetluskulusid apellatsioonimenetluses kokku 7,5 h ulatuses (hageja poolt näidatud ajakulu 10 h; t I kd lk 187). Kohus leiab, et põhjendatud ajakulu maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks ei ületa nimetatud dokumentide sisu ja mahtu arvestades 6 h. Kostja apellatsioonivastusega tutvumise ja hageja 11.01.2021 seisukoha koostamise mõistlik aeg ei ületa nimetatud dokumentide vähest mahtu arvestades kokku 1,5 h.
39.Eelpool nimetamata osas ei pea kohus vajalikuks hageja lepingulise esindaja ajakulu vähendada. Arvestades eelpool toodud põhjendusi, leiab kohus, et hagejale õigusabi osutamiseks kulunud põhjendatud ja vajalik ajakulu ei ületanud kokku 31 h. Arvestades hageja lepingulise esindaja tunnitasu määra 140 eurot määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike lepingulise esindaja kuludena kindlaks 4340 eurot (31 x 140). Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 11 190 eurot (riigilõiv 6850 eurot + lepingulise esindaja kulu 4340 eurot). Hüvitatavatele menetluskuludele ei lisandu käibemaksu.
40.Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 11 190 eurolt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
41.Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust.
42.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lõikes 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kostja apellatsioonkaebus
43.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
44.Eelmenetluse ebatavaline kiirus viitab selle puudulikkusele. 07.10.2021 eelistungil teatas kohus, et kostja peab tasaarvestuse eeldused tõendama, määrates selleks väga lühikese tähtaja (kuni 21.10.2021). Tegemist oli menetlusliku olukorra kardinaalse muutusega, sest kuni 07.10.2021 ei olnud kohus ega kostja tasaarvestuse eelduste aluseks olnud asjaolusid üldse arutanud. 21.10.2021 esitas kostja seisukoha koos tõendite kogumise ja vastuvõtmise taotlusega. Koheselt pärast seda (05.11.2021) jättis kohus tõendite kogumise ja vastuvõtmise taotlused rahuldamata. 16.11.2021 viis kohus läbi põhiistungi ja 22.11.2021 tegi otsuse. Kostjal ei olnud piisavalt aega seisukohtade kujundamiseks ja tõendite kogumiseks. Pärast 05.11.2021 maakohus enam selgitamiskohustust ei täitnud ja kostjal ei olnud võimalust uute väidete ja tõendite esitamiseks.
45.Otsuses heidetakse kostjale ette pärast 07.10.2021 eelistungit menetlusliku positsiooni täielikku muutmist. Lahend on rajatud sellele, et kõik kostja poolt 21.10.2021 esitatud seisukohad ja tõendid on ebausaldusväärsed. Kostja sellega ei nõustu, sest ei ole oma positsiooni kardinaalselt muutnud. Kostja tegutses menetluses vastavalt kohtu selgitustele, kes mida tõendama peab. Kuni 21.10.2021 ei ole kostja tasaarvestuse eelduste osas seisukohta võtnud, sest maakohtu eelmine koosseis seda ei nõudnud. Juba 04.02.2020 hagivastuse punktides 3.1-3.3 viitas kostja, et kui tasaarvestus on alusetu või tühine, oli kinnistu müüdud 495 000 eurot eest. Eelnevas menetluses ei ole kostja kordagi väitnud, et tasaarvestatud nõuded olid tegelikult olemas. Kostja vaid tsiteeris lepingu tingimusi ja tegeles nende tõlgendamisega. Ainult pärast 07.10.2021 eelistungil antud kohtu selgitust tasaarvestatud nõuete olemasolu tõendamise vajaduse kohta väljus kostja lepingu tõlgendamise raamest ja hakkas kujundama seisukohta tasaarvestuse materiaalõiguslike eelduste osas.
46.Hagi aluseks oli kaks põhiväidet: 1) lepingus sisalduv tasaarvestus on näilik ja seetõttu tühine; 2) tasaarvestuse eeldused ei ole täidetud. Maakohus nõustus kostjaga, et tasaarvestus kui ühepoolne tehing ei saa olla näilik. Samas asus kohus ekslikule seisukohale, et lepingus märgitud hind 1 809 343 on õige. Kõikidest asjaoludest tulenevalt on ilmne, et poolte tahteks oli, et kostja tasub kinnistu eest ainult 495 000 eurot. Kohus ei või asuda seisukohale, et lepingupoolte tahe oli 1 809 343 euro tasumine, kui mõlema lepingupoole seaduslik esindaja kinnitas nii lepingus kui järgnevates tahteavaldustes, et poolte tahe oli maksta / saada kinnistu eest 495 000 eurot. Seejuures puudus ostjal sellest suurema summa tasumise võimalus, millest mõlemad pooled olid teadlikud.
47.Omaksvõttu arvestades luges kohus tuvastatuks, et kostjal ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal hageja vastu 1 314 343 euro suurust tasaarvestatavat nõuet ja seega ei olnud tasaarvestuse eeldused täidetud. Sellest tegi kohus järelduse, et kokkulepitud kinnistu müügihind on kostja poolt tasumata. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tasaarvestuse eelduste täitmine või mittetäitmine ei oma asjas tähtsust, sest pooled leppisid kokku kinnistu eest 495 000 euro tasumises / saamises ja hageja on seda summat ületavatest nõuetest selgesõnaliselt ja korduvalt loobunud. Sellisele tahtele viitab selgelt kostja nõuete tunnustamine hageja poolt ja hageja enda tehtud tasaarvestusavaldus (lepingu punkt 2.7.1). Mõlema lepingupoole kinnitust kostjal nõuete olemasolu kohta ei ole kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Hageja ei ole väitnud, et see kinnitus oleks olnud tühine või antud eksimuse mõjul. Punktis 4.3 tegi just hageja ettepaneku nõuded tasaarvestada. Maakohus pidas hageja ettepanekut tasaarvestusavalduseks. Seega oli tasaarvestus tehtud hageja enda avalduse alusel. Riigikohus on tasaarvestusavaldust käsitlenud nõude tunnustamisena (lahend nr 2-16-11056, punkt 31). Seega tunnustas hageja kui müüja oma tahteavaldusega ostja nõudeid tema vastu. Seetõttu ei saa hageja väita, et tasaarvestus oli alusetu.
48.Tasaarvestuse eeldused olid hageja kinnitusega lepingu punktis 2.7.1 loodud. Müügihinna tasumise kohustuse ümber hindamiseks pidi hageja TsMS § 230 lõike 1 kohaselt tõendama, et tasaarvestusavaldus on tühistatud, kehtetu vms ning alles seejärel oleks kostja pidanud tõendama vastupidist. Kohus jättis hindamata, et hageja on tunnustanud kehtivalt kostja nõudeid, millest tulenevalt hageja tasaarvestuse tulemusel lõppesid poolte vastastikkused nõuded 495 000 eurot ületavas osas.
49.Ekslik on maakohtu seisukoht müügilepingu hinnakokkuleppe osas. Mõlema poole esindajaks oli sama füüsiline isik. Seega oli poolte ühise tegeliku tahte tuvastamiseks vaja lähtuda selle isiku tegelikust tahest. NN on 21.10.2021 kinnituskirjas kinnitanud, et hageja tegelikuks tahteks oli müüa kinnistu kostjale 495 000 euro eest. Alusetult asus maakohus seisukohale, et kinnituskiri on ebausaldusväärne ainuüksi seetõttu, et varasemas menetluses ei olevat kostja tasaarvestatud nõuete puudumisele ja 495 000 euro eest müügi soovile tuginenud. Pärast kohtu 07.10.2021 selgitust teatas kostja viivitamatult ja otse, et tegelikult ei olnud kostjal nõudeid ja tegelik kokkulepe seisnes selles, et kinnistu eest tuli maksta / saada 495 000 eurot.
50.Kostja on ka põhjendanud, et temal ei olnud vahendeid suurema summa tasumiseks ja kui ta oleks pidanud rohkem maksma, ei oleks lepingut sõlmitud. Hagiavalduse punktis 13 tugines hageja ise väitele, et kostjal puudub peale kinnistut muu oluline vara ja tegevus. Sisuliselt ei olnud asjas vaidlust, et tasaarvestatud summa rahas tasumine oli võimatu ostjal vahendite puudumise tõttu. Lepingu täitmise võimalikkus on otsustava tähendusega asjaolu lepingutingimuste ja poolte tahteavalduste tõlgendamisel. Hea usu põhimõttega vastuolus oleks olnud, kui müügilepingu sõlmimisel teab müüja, et ostjal puudub võimalus lepingut täita. Kuna poolte esindajaks oli sama isik, siis hageja oli teadlik kõikidest kostjat puudutavatest asjaoludest. Vastavalt lepingule kuulus müügihind kohesele tasumisele.
51.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 29 lõiget 4. Lepingupoolte ühise tegeliku tahe kindlaks tegemine oli antud juhul võimalik NN kinnituskirjade alusel ning teda vajadusel üle kuulates. Isegi kui tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, siis kõiki asjaolusid arvestades (müüja poolt ostja nõude tunnustamine (punkt 2.7.1), müüja poolt tunnustatud nõudega tasaarvestuse tegemine (punkt 4.3.), lepingust tuleneva nõude lõppemise kinnitamine (punkti 4.4 teine lause)), tuli lepingut tõlgendada nii, et pooled leppisid kokku, et tegelikult maksab ostja kinnistu eest 495 000 eurot ja selle summa ületavast osast müüja loobub. Pooled on lepingule varem andnud just sellise tõlgenduse (vt 15.05.2018 kinnituskiri). Ka kohtumenetluses on kostja algusest peale tuginenud sellele, et kui tasaarvestus on kehtetu, siis poolte tegelik hinna kokkulepe oli 495 000 eurot. Enne lepingu sõlmimist ei olnud ostja nõudeid müüja vastu tegelikult omandanud ja müüja oli sellest teadlik, kuid sellele vaatamata kinnitas lepingus, et ostjal on nõuded tema vastu. Pärast lepingu sõlmimist väljastas müüja 15.05.2018 kinnituskirja, millega kinnitas lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja kostja vastu nõuete puudumist. Enne kohtusse nõude esitamist ei ole müüja mistahes nõuetest teatanud ega tegelenud nende maksma panemisega. Kostja on seisukohal, et pärast kõikide eeltoodud kinnituste esitamist ja asjaolude aset leidmist tekkis kostjal õiguspärane ootus, et hageja müügilepingus märgitud hinda ei nõua ning sellise nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Riik ei peaks andma sellisel eesmärgil esitatud hagidele õiguskaitset.
52.Lepingu olemusest ja eesmärgist tuleneb selgelt, et leping oli sõlmitud ühele füüsilisele isikule kuulunud (müüjast 100%, ostjast 50%) äriühingute vahel. Mõlema poole seadusliku esindaja tahe oli anda omand üle 495 000 euro eest. Lepingu eesmärk oli anda kinnistu omand ostjale üle, mitte tekitada ostjale kohustust, mille täitmine on selgelt võimatu. Samuti tuleneb lepingu olemusest, et pärast kinnistu võõrandamist oli NNl hageja osanikuna kavatsus müüa äriühing kolmandale isikule nimiväärtuse eest. Seetõttu enne OÜ Deliver võõrandamist loobus ta OÜ Deliver nimel kõikidest nõuetest Silv Hooldus OÜ vastu ja ainult pärast seda (ainult sel eeldusel) sõlmis 13.12.2018
lepingu, millega müüs OÜ Deliver osa 2556 euro eest. OÜ Deliver ostjale oli selge, et ostetaval äriühingul ei ole mistahes nõudeid kolmandate isikute vastu.
53.Müügilepingus tehtud tasaarvestust tuleb mõista ja tõlgendada nõudest loobumisena. Tavast ja praktikast tulenevalt võib äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige teha tehinguid mistahes tingimustel. Kui tehinguga kahjustatakse osanike või kreeditoride õigusi, siis seaduses sätestatud juhtudel on võimalik juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamine või tehingu kehtetuks tunnistamine. Käesolevas asjas selliseid nõudeid esitatud ei ole. Osanike või võlausaldajate õiguste kahjustamist ei ole tõendatud. NN-l oli võimalus ja õigus müüa kinnistu alla turuhinna tema endaga seotud Silv Hooldus OÜ-le. Seda tehingut (turuhinna ja tegelikult makstud hinna vahet) pidas ta investeeringuks Silv Hooldus OÜ-sse, mille tagasi saamisel maksab ta seadusega ettenähtud tulumaksu. Mingit seaduse või õiguste rikkumist selles ei ole.
54.Asjaolu, et kostja teine osanik (Monsoreto OÜ) ei olnud nõus kinnistu ostmisega 495 000 euro eest, on asjakohatu. Monsoreto OÜ ei andnud nõusolekut ka 1 809 343 euro eest kinnistu ostmiseks. Monsoreto OÜ nõusolekut ei ole üldse küsitud. Monsoreto OÜ ei ole kinnistu ostmises / finantseerimises osalenud. Tegemist oli NN investeeringuga Silv Hooldus OÜ-sse, mis ei saanud Monsoreto OÜ õigusi kahjustada. Alla turuhinna kinnistu ostmine ei saa ostja osanike õigusi riivata. Kui aga kohus leiab, et ilma Silv Hooldus OÜ teise osaniku (Monsoreto OÜ) eelneva nõusolekuta ei olnud kinnistu müügilepingu sõlmimine võimalik, võiks tegemist olla lepingu kehtetuks tunnistamise alusega, kuid see välistaks müügilepingust tuleneva nõude esitamise.
55.Kostja ei nõustu, et tasaarvestuse summa 1 314 343 eurot ja hagihinna 1 179 733 eurot vahe 134 610 eurot ei oma asjas tähtsust. Kostja ei ole väitnud, et nõude vähendamine oleks tema õigusi riivanud. Kostja viitas nimetatud asjaolule selleks, et põhjendada, et lepingupoolte tegeliku kokkuleppe järgi ei pidanud kostja 1 314 343 eurot tasuma. Hageja teatas, et müügilepingust tulenev nõue 1 314 343 eurot oli hagis 134 610 euro võrra vähendatud, sest kostja olevat enne hagi esitamist selle summa tasunud. Kostja vaidles väitele vastu, teatades 21.10.2021 seisukoha punktis 9, et tema ei ole 134 610 eurot hagejale tasunud. Hageja jättis 134 610 euro tasumise väite tõendamata. Kostja esindaja poolt kohtuistungil esitatud küsimusele nimetatud summa tasumise asjaolude osas ei suutnud hageja vastata. Kostja on seisukohal, et asjaolu, et hageja on põhjuseta loobunud väidetava nõude 134 610 euro ulatuses maksma panemisest, kinnitab, et tegelikult on hageja loobunud ka kogu nõudest, mis ületab lepingu alusel reaalselt makstud 495 000 eurot.
56.Väga sarnaste asjaoludega asja lahendas Riigikohus lahendis nr 3-2-1-87-07. Nimetatud asjas allkirjastas üks füüsiline isik kinnistu müügilepingu mõlema lepingupoole poolt. Lepingu järgi loeti müügihinna tasumise kohustus 10 548 269 krooni ulatuses täidetuks hageja kohustuse tasaarvestusega. Riigikohus selgitas lahendi punktis 15: „Poolte kokkulepete näol võib olla tegemist kompromissilepinguga, millega pooled loobuvad teatud nõuetest teineteise vastu. VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud.“ Praeguses asjas ei nõustunud maakohus, et müüja on müügilepingust
tulenevatest nõuetest kehtivalt loobunud. Sama lahendi punktis 15 Riigikohus märkis, et maakohus pidi lepingut TsÜS §-s 75 ja VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglite alusel tõlgendama. Kostja arvates on maakohus VÕS § 29 alusel lepingut valikuliselt ja ekslikult tõlgendanud. TsÜS §-s 75 sätestatut maakohus ei kohaldanud. Nõudest loobumise tahe tuleneb praeguses asjas üheselt kõikidest hageja tahteavaldustest, kaasnevatest asjaoludest ja tegevusest. Kuivõrd tahteavalduse tegija ja saaja esindajaks oli sama füüsiline isik, ei saa olla vaidlust, et saaja teadis tegija tahet. Sellest tulenevalt tuleb müüja tahteavaldused tõlgendada vastavalt tema tahtele. Müüja on lepingu punktis 4.4 otseselt kinnitanud, et tema tahteavalduse tulemusel loetakse tema nõuded lõppenuks. 15.05.2018 kinnituskirjaga kinnitas müüja samuti, et temal ei ole ostja vastu nõudeid. Sama isik on 21.10.2021 kinnituskirjas kinnitanud, et müüja tegelik tahe oli müüa kinnistu 495 000 euro eest ja loobuda ülejäänud lepingus märgitud müügihinnast. Müüja tunnustas ostja nõuet. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Seetõttu ei saa müüja enam vaidlustada võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid.
57.Maakohus asus seisukohale, et müügilepingus võis sisalduda deklaratiivne võlatunnistus. Kostja sellega ei nõustu. Kuivõrd ühes lepingus kinnitas müüja tasaarvestatavate nõuete olemasolu (olles teadlik, et tegelikult neid nõudeid ei ole), ise tegi nende nõuete tasaarvestuse ja koheselt kinnitas müügilepingust tulenevate nõuete lõppemist, on tegemist viivitamatult täidetud konstitutiivse võlatunnistusega. Selle täitmisega ja 15.05.2018 kinnituskirjaga loobus müüja lõplikult võlatunnistuse ja tasaarvestuse vaidlustamise õigusest ning müügilepingust tulenevatest nõuetest.
58.Müügihinna kokkuleppe võimalikule näilikkusele on kostja pidevalt tuginenud (sh. 04.02.2020 hagivastuses). Kostja on põhjendanud, et ostjal ei olnud vahendeid 495 000 euro ületavas osas hinna tasumiseks. Tasaarvestuseta ei oleks lepingut sellistel tingimustel üldse sõlmitud. Eeltoodust lähtudes oleks pidanud kohus kohaldama TsÜS § 85 ja § 89 lõikeid 2 ja 3. Kohus oleks pidanud tuvastama, et varjatud tehinguks oli kinnistu müük 495 000 euro eest või et kogu müügileping on tühine. Kummalgi juhul ei kuulunud hagi rahuldamisele, sest 495 000 euro tasumise kohustus oli täidetud, aga müügilepingu tühisusest tulenevaid nõudeid ei ole hageja esitanud.
59.Maakohtu viide sellele, et poolte vahel on palju erinevaid kohtuvaidlusi, on põhjendamata. Kostja soovib juhtida kohtu tähelepanu vaidlusele tsiviilasjas nr 2-2038, milles NN tugineb mh asjaolule, et kui käesolevas asjas tuvastab kohus, et kinnistu müüjal on lepingust tulenev kehtiv nõue kinnistu ostja vastu, siis sellest tuleneb loogiliselt, et hageja oli NN poolt 13.12.2018 müüdud olulise eksimuse mõjul. Kui NN oleks olnud teadlik, et hagejal on kinnistu müügilepingust tulenev kehtiv nõue, ei oleks ta osaühingut 2556 euro eest müünud. 02.01.2020 esitatud hagiga (tsiviilasjas nr 2-2038) tühistas NN hageja 13.12.2018 müügilepingu TsÜS § 92 alusel §-des 98 ja 99 ettenähtud korras. Harju Maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-20-38 esitatud hagi rahuldamata. Praegu on nimetatud asi Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Käesolevas asjas kaevatud otsusega rahuldati kinnistu müügilepingust tuleneva nõude summas 1 179 733 eurot. Seega tekkimas on äärmiselt ebaõiglane ja heade kommete vastane olukord. OÜ Deliver tegelik kasusaaja omandab kogu NN-le kuulunud vara väärtuses vähemalt 1 179 733 eurot, olles selle eest tasunud vaid 2556 eurot. Kindlasti ei olnud lepingupoolte tahe sellisele heade kommete ja hea usu vastasele tagajärjele suunatud. Kostja leiab, et kõik need asjaolud peaks kogumis arvesse võtma ja otsustama, kas rahuldada kinnistu müügilepingust tulenev nõue käesolevas asjas ja samaaegselt
tunnistada kehtetuks OÜ Deliver 13.12.2018 müügileping või jätta mõlemas kohtuasjas esitatud hagid rahuldamata.
60.Kostja leiab, et kuivõrd käesolevas asjas pidi kohus lepingu tõlgendamisel kindlaks tegema ja hindama kõik lepingu sõlmimisega kaasnenud asjaolud, siis eeltoodud kohtu poolt tähelepanuta jäetud asjaolud omasid asjas suurt tähtsust. Vaidlusaluse müügilepingu alusel võõrandas OÜ Deliver (ainuosanik NN) temale kuulunud kinnistu Silv Hooldus OÜ-le, mille osanikud on 1⁄2 osas NN ja 1⁄2 osas Monsoreto OÜ. Pärast kinnistu võõrandamist müüs NN temale kuulunud OÜ Deliver nimiväärtuse eest DeliverStock OÜ-le. Kuid hiljem sai NN teada, et pärast seda omandas Z Monsoreto OÜ. Seejärel omandas Monsoreto OÜ DeliverStock OÜ. Eeltoodust tuleneb, et pärast kinnistu müügilepingu sõlmimist ja OÜ Deliver võõrandamist toimusid seotud juriidiliste isikute osaluses sellised muutused, et nii hageja kui kostja 1⁄2 osaniku tegelikuks kasusaajaks on üks ja sama isik VO. Seega vaatamata sellele, et kinnistu müügilepingu alusel juba sai nimetatud isik vastusoorituseta kinnistu 1⁄2 osast tulenevad hüved, püüab ta käesolevas asjas esitatud hagi abil omandada tasuta kogu Silv Hooldus OÜ vara. Tegemist on heade kommete ja hea usu põhimõttega vastase ning äärmiselt ebaõiglase olukorraga. Vastustaja seisukoht
61.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU LAHEND
62.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Kolleegium jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitatavad apellatsioonimenetluse kulud.
63.Järgnevalt vastab kolleegium kaebuse väidetele.
64.Tsiviilasja materjalid ei kinnita kaebuse väiteid maakohtu poolt kostja menetlusõiguste olulisest rikkumisest. Kaebusest nähtuvalt on kostja seisukohal, et maakohus viis eelmenetluse läbi kiirustades ega andnud kostjale mõistlikku aega seisukohtade kujundamiseks ja tõendite kogumiseks, samuti ei täitnud maakohus selgitamiskohustust enne 07.10.2021 ega pärast 05.11.2021.
65.Ringkonnakohus kaebaja etteheidetega ei nõustu. Esmalt leiab kolleegium, et kostja on kaotanud TsMS § 333 lõigete 2 ja 3 alusel õiguse esitada vastuväide maakohtu tegevuse kohta menetlustähtaegade määramisel. TsMS § 333 lõike 2 kohaselt kaotab menetlusosaline vastuväite esitamise õiguse, kui ei esita seda hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma. Sama sätte lõike 3 kohaselt ei või menetlusosaline sellisel juhul tugineda kohtu veale ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Praeguses asjas nähtub tsiviilasja materjalidest, et 07.10.2021 viis maakohus läbi eelistungi (protokoll t II kd lk 9-11), kus selgitas ringkonnakohtu 19.02.2021 otsuse põhjendusi ja nendest tulenevat tõendamiskoormust ning andis kostjale tähtaja 21.10.2021 esitada tõendeid, mis kinnitaksid tema vastuväidet, et 04.05.2018 seisuga oli kostjal hageja vastu 1 314 345 euro suurune tasaarvestatav nõue. Samuti määras maakohus eelmenetluse lõppemise aja ja määras kohtuistungi toimuma 16.11.2021. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja lepinguline esindaja oleks istungil või peale seda kohtule esitatud esimeses menetlusdokumendis (21.10.2021 kostja seisukoht) esitanud vastuväiteid määratud menetluslike tähtaegade ebapiisavuse kohta.
66.Kolleegium on seisukohal, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täitis maakohtu teine koosseis TsMS §-st 392 tulenevat selgitamiskohustust asjakohases ulatuses. Seejuures lähtus maakohus TsMS § 658 lõike 2 alusel ringkonnakohtu seisukohtadest õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel, mis on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Ringkonnakohtu põhjendustega, sh tõendamiskoormuse selgitusega, pidi kostja olema tutvunud juba oluliselt enne maakohtu 07.10.2021 eelistungit, kuna kostja esindaja oli 19.02.2021 lahendi samal päeval kätte saanud (kohtute infosüsteemi andmetel). Asjaolu, et kostja muutis oluliselt seni kohtu ette toodud elulisi asjaolusid ja vastuväiteid, ei saanud maakohtule enne 21.10.2021 menetlusdokumendiga tutvumist teada olla. Viidatud dokumendist nähtuvalt oli kostja lepinguline esindaja saanud aru ka uute asjaolude tõendamise kohustusest, esitades dokumentaalseid tõendeid ja taotledes kostja juhatuse liikme vande all ülekuulamist. Kaebusest ei nähtu, millist selgitust kostja väidetavalt ootas maakohtult peale 05.11.2021 korraldavat määrust (t II kd lk 35-38), millega kohus lahendas poolte menetluslikud taotlused, sh rahuldas kostja tõenditega seonduvad taotlused osaliselt. See ei selgu ka 16.11.2021 kohtuistungi protokollist, sest istungil kostja esindaja vastavasisulisi taotlusi ei esitanud.
67.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu ei oleks ta 21.10.2021 menetlusdokumendis oma senist menetluslikku positsiooni täielikult muutnud. Kostjat on alates esimesest vastusest hagile 12.11.2019 esindanud õigusteadmistega ja pika tsiviilkohtumenetluse kogemusega jurist. TsMS § 217 lõike 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Seega pidi kostja olema esimesest kohtule esitatud menetlusdokumendist teadlik kohustusest kasutada oma menetlusõigusi heauskselt (TsMS § 200 lõige 1) ja tuua kohtu ette tõeseid faktilisi asjaolusid (TsMS § 328 lõige 1). Praeguses asjas tõi kostja, kelle juhatuse liige allkirjastas vaidlusaluse tehingu mõlema lepingupoole esindajana, kuni 21.10.2021 menetlusdokumendini kohtu ette faktilise asjaolu, mille ebaõigsuse 21.10.2021 ise selgelt esile tõi. Kostja oli kõigis kohtule esitatud avaldustes väitnud, et ostjal olid müüja vastu vaidlusaluses tehingus tasaarvestatud nõuded (nt 12.11.2019 vastuse punktis 6.1, 15.04.2020 dokumendi punktis 2.2, 30.04.2020 dokumendi punktides 2 ja 5 jne).
Ringkonnakohus saatis asja maakohtule tagasi selgitusega, et tasaarvestuseks kasutatud nõuete olemasolu peab tõendama pool, kes väidab, et tal on teise poole vastu nõue (19.02.2021 lahendi põhjenduste punkt 13). Alles 21.10.2021 (dokumendi punktis 2.1) kinnitas kostja, et väidetud sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis lepingu punkti 2.7.1 kohaselt olid tekkinud ajavahemikus 12.09.2016 kuni 03.05.2017 sõlmitud ja kohaselt täitmata müügilepingutest, ostjal faktiliselt ei eksisteerinud. Menetlusosalise kohustus tuua kohtu ette tõesed faktilised asjaolud ei sõltu sellest, kas kohus nende esitamist nõuab või mitte. Praeguses asjas hagile heas usus vastates sai ja pidi kostja vastama hageja väitele tasaarvestatavate nõuete puudumise kohta ja nagu 21.10.2021 menetlusdokumendist selgus, sai tõeseks vastuseks olla, et sellised nõuded tegelikkuses puudusid. Väide, et kostja piirdus kuni 21.10.2021 müügilepingu ja selles sisalduvate tahteavalduste tõlgendamisega ja asjaolu, et juba 04.02.2020 tõi kostja esile alternatiivsed vastuväited juhuks, kui tasaarvestus osutub alusetuks või tühiseks, kostja käitumist ei õigusta. Kostja juhatuse liikmele kui 04.05.2018 tehingu allkirjastanud isikule olid teada lepingu sõlmimisega seotud tegelikud faktilised asjaolud ja ta oli kohustatud need tooma kohtu ette juba esimeses vastuses hagile (TsMS § 394 lõike 2 punkt 3). Kuna kostja ei olnud kasutanud oma menetlusõigusi 2 aasta jooksul kahes kohtuastmes heauskselt, andis see maakohtule põhjendatud aluse kahelda ka juhatuse liikme kinnituskirjade kui tõendite usaldusväärsuses (TsMS § 238 lõike 5 viimane lause). Asjaolu, et vaidluse lahendamisel omab tähtsust, kas lepingus sisalduva tasaarvestuse eeldused on täidetud või mitte, tuvastas ringkonnakohus 19.02.2021 lahendis, öeldes selgelt, et vaidluse lahendamine eeldab tehingu sisulist hindamist ja et maakohtu esimene koosseis jättis selle sisuliselt tegemata, kui ei hinnanud tasaarvestuse eeldusi (lahendi põhjenduste punktid 13, 14). Riigikohus kostja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Seega on tegemist ringkonnakohtu jõustunud kohtulahendiga, mis oli asja uuel läbivaatamisel ja vaidlustatud otsuse tegemisel maakohtule õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise osas kohustuslik (TsMS § 658 lõige 2) ja kaebaja vastupidised väited ei ole asjakohased.
69.Maakohus rahuldas hagi kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: tasaarvestusavalduse esitamine on kujundusõiguse teostamine ega saa olla tühine TsÜS § 89 lõike 2 järgi; kostja võttis omaks, et tal puudusid müügilepingu punktis 2.7.1 esiletoodud nõuded müüja vastu ja tasaarvestuse eeldused ei olnud täidetud; pooled leppisid kokku müügihinnas 1 809 343 eurot; tõendamist ei leidnud ka muud alused ostuhinna osaliselt tasumata jätmiseks, st tegemist ei olnud müüja poolt osaliselt müügihinna saamisest loobumisega ega poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamiseks ega müüja antud konstitutiivse võlatunnistusega. Apellatsioonkaebuses toob kostja esile samad õiguslikud vastuväited, mis olid senises menetluses juba esitatud ja millele maakohus kolleegiumi hinnangul vastas TsMS § 442 lõike 8 kohase põhjendusega.
70.Ringkonnakohus ei näe alust maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamiseks (TsMS § 653). Mh asus maakohus põhjendatud ja loogilise mõttekäigu tulemusena seisukohale, et kostja väited ja tema juhatuse liikme poolt kohtumenetluses antud kinnitused on tema poolt oma menetlusõiguste pahauskse kasutamise tõttu olulises osas kaotanud usaldusväärsuse. Kolleegium on seisukohal, et sellises olukorras ei oleks kostja väidete usaldusväärsust tõstnud ka asjaolu, kui juhatuse liige oleks vande all üle kuulatud. Eelduslikult oleks isik kinnitanud 21.10.2021 kinnituskirjas esitatud väiteid, mis aga ei oleks andnud praeguses menetluses kohtutele täiendavat TsMS § 232 lõike 1 kohast siseveendumust selle kohta, et tema väited on tõendatud. Erinevalt tunnistajast ei hoiatata menetlusosalist enne vande all üle kuulamist seletuse andmisest seadusliku
aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest (TsMS § 269 lõige vs § 262 lõige 2). Sellises menetluslikus olukorras tõlgendas maakohus põhjendatult müügitehingut VÕS § 29 lõike 4 alusel ja tuvastas hinnakokkuleppe.
71.Asjakohane ei ole kaebuse viide tasaarvestuse avaldusega nõude tunnustamisele viitega Riigikohtu lahendile nr 2-16-11056 (punkt 31). Riigikohus käsitleb selles tasaarvestusavalduse õiguslikku tähendust nõude aegumisele ja leiab, et tegemist saab olla nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lõike 1 tähenduses, mis katkestas aegumise. Praeguses asjas on kostja võtnud omaks, et kostjal ostjana puudusid nõuded müüja vastu, mida oleks saanud tasaarvestada. Seega puudusid ka nõuded, mida tasaarvestuse tahteavaldusega tunnustada. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-87-07 oli tegemist faktilise olukorraga, kus võimalikud tasaarvestuseks kasutatavad nõuded eksisteerisid, praeguses asjas aga mitte.
72.Ringkonnakohus ei nõustu, et hageja oleks kaotanud õiguse menetletavat nõuet esitada vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lõike 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtudes. Sama sätte lõikest 2 tulenevalt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. TsÜS § 138 lõike 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama sätte lõike 2 järgi ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Praeguses asjas on üks äriühing (kinnisasja müüja) esitanud teise äriühingu (kinnisasja ostja) vastu nõude müügilepingu alusel tasumata ostuhinna saamiseks. Puudub vaidlus, et kinnisasja omand läks samal ajal sõlmitud asjaõiguslepingu alusel ostjale üle ja lepingust nähtuvat hinda osaliselt tasutud ei ole. Sellises olukorras kuulub raha saamise hagi esitamine müüja juhatuse liikme hoolsuskohustuse hulka (äriseadustiku (ÄS) § 187 lõige 1).
73.Eelpool käsitlemata kaebuse väidetele on kas maakohus asjakohases juba vastanud või ei oma need asja õigeks lahendamiseks tähtsust, mistõttu menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ringkonnakohus neid ei käsita.
74.Alternatiivseid vastuväiteid maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja menetluskulude suurusele kaebuses esitatud ei ole. Seega selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrolli (TsMS § 651 lõige 1).
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
75.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
76.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Menetluskulude nimekirja (t II kd lk 91) kohaselt kulutas vastustaja vandeadvokaadist lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses aega järgmiste toimingute peale: tutvus apellatsioonkaebusega ja koostas sellele vastu 10 h, valmistas ette kohtuistungiks 2 h ja võttis osa kohtuistungist 1h. Esindaja tunnitasuks on käibemaksuta 140 eurot. Kohtuistungil vaidles apellandi esindaja vastu kaebusega tutvumise ja sellele vastamise ajakulule, leides, et põhjendatud oleks olnud kulutada 8 h.
77.TsMS § 175 lõikest 1 tulenevalt peab menetlusosaline kandma teise esindaja lepingulise esindaja kulusid vaid põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ja neile kulutatud aeg oli põhjendatud ja vajalik esindatava õiguste kaitseks, arvestades konkreetse menetluse sisu ja mahtu. Apellant esitas kaebuse kokku 14 lehel, vaidlustades lisaks kogu maakohtu lahendile ka kohtu tegevust asja menetlemisel, sh taotles täiendavate tõendite kogumist. Apellandi kulude nimekirja kohaselt kulutas ta kaebuse koostamisele aega 16 h. Hageja 10-leheküljeline vastus sisaldab üksikasjalikke seisukohti kõigile kaebuse väidetele ja taotluste kohta. Kolleegiumil puudub alus nõustuda apellandiga, et 10 h asemel oleks hageja pidanud hakkama saama 8 h-ga. Arvestades, et viimased toimingud olid tsiviilasjas tehtud veebruaris 2022, oli lepingulise esindajal põhjendatud kulutada asjaolude ja seisukohtade meelde tuletamiseks enne kohtuistungit 2 h.
78.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) vastab kohtupraktikas aktsepteeritud vandeadvokaadist esindaja tasu turuhinnale. Seega tuleb apellandil hüvitada hagejale apellatsioonimenetluse kulude hüvitisena 13 x 140 = 1820 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.