Võlaõigus › Võõrandamislepingud

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse. Hageja nõue ja põhjendused (tl 4-9) Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja Siim Vahhi (liisinguvõtja) sõlmisid 29.02.2008 järelmaksuga müügilepingu nr 0192373L, millega liisinguandja finantseeris sõiduauto BMW 730 D, 3.0 (liisinguese) liisinguvõtjale tulevikus omandamise võimaldamiseks vajalikku tehingut. Hageja kohustus sõiduauto andma liisinguvõtja valdusse ja kasutusse ning viimane kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule. Lepingust tulenevate Siim Vahhi kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ning Delyar Pärn (kostja, käendaja) ja Siim Vaard (käendaja) 29.02.2008 käenduslepingud nr 0192373L, kus fikseeriti käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma 366 738 krooni. Hageja andis liisingueseme liisinguvõtjale üle 29.02.2008. Kuna liisinguvõtja ei tasunud hagejale lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, siis saatis hageja 17.06.2008 Siim Vahhile kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta, paludes tasuda kogunenud võlgnevus 14 päeva jooksul ja hoiatades, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse leping erakorraliselt üles, mille tulemusena tuleb liisinguvõtjal sõiduauto tagastada. 17.06.2008 teavitas hageja Delyar Pärna, et liisinguvõtja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja palus kostjal võlgnevuse tasuda käenduslepingu alusel. Samasisuline teavitus saadeti 04.08.2008 Siim Vaardile. Kuna keegi lepingujärgset võlgnevust hagejale ei tasunud, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles. Lepingu ülesütlemisel ostja süülise käitumise tõttu on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale kõik põhjendatud kulud, mida firma kannab seoses lepingu ülesütlemisega. Samuti on ostja kohustatud viivitamatult andma liisingufirmale üle vara valduse. Hoolimata vara valduse kohesest üleandmise kohustusest taastati vara valdus 16.09.2008 ja hageja tasus vara valduse taastamise eest OÜ-le Reeborn 4720 krooni. Vara tagastamisel tuvastati järgmised puudused: vasakpoolsel tagaspoileri osal kriimtäke, vasakpoolsel esiveljel tugevam kriimdefekt, vasakpoolse esitule pesur defektiga. Sõiduk toodi treileriga, tal puudusid numbrimärgid ja dokumendid, teostamata oli tehniline ülevaatus. Hageja müüs sõiduauto 166 250 krooni (ilma käibemaksuta) eest, olles vara realiseerimisel tasunud ASle Saksa Auto müügieelse tehnilise ülevaatuse eest 555 krooni, AS-le United Motors remondikulude eest 34 173,10 krooni ja AS-le Saksa Auto sõiduki realiseerimise tasu 8313 krooni. Vara realiseerimisest saadu (166 250 krooni) ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet (360 422,98 krooni) Siim Vahhi vastu, mistõttu saatis hageja 08.06.2009 põhivõlgnikule ja käendajatele teatise hüvitamisele kuuluva summa 194 172,98 krooni tasumiseks 14 päeva jooksul. Kuna keegi võlgnevust ei tasunud, siis nõuab hageja põhivõlgnikult ja käendajatelt solidaarselt 194 172,98 krooni (12 409,92 euro) väljamõistmist koos lisanduva viivisega seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 29.02.2008 järelmaksuga müügilepingust nr 0192373L koos maksegraafiku ja lepingu üldtingimustega, 29.02.2008 liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktist, 29.02.2008 käenduslepingutest nr 0192373L, hageja poolt Siim Vahhile saadetud arvetest, 17.06.2008 Siim Vahhile saadetud teatisest lepingute ülesütlemise kohta koos väljastusteatega, 17.06.2008 Delyar Pärnale saadetud nõudest koos väljastusteatega, 04.08.2008 Siim Vaardile saadetud nõudest koos väljastusteatega, 16.09.2008 vara üleandmise-vastuvõtmise aktist, OÜ Reeborn arvest, 19.09.2008 vara üleandmise-vastuvõtmise aktist, 09.04.2009 müügilepingust, Saksa Auto AS arvest, AS United Motors arvest, Saksa Auto AS arvest, 10.07.2009 õiendist vara müügi ja nõude arvestuse kohta ning 08.06.2009 kostjatele saadetud kirjadest koos nõude kalkulatsiooni ja väljastusteadetega (tl 10-46). Kostja vastus hagile (tl 124-129) Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 29.02.2008 järelmaksuga müügilepingu, mille täitmist tagasid samal päeval sõlmitud käenduslepingud. Kostja sai 26.06.2008 kätte hageja 17.06.2008 nõude võlgnevuse tasumiseks, kuid kostjal puudusid vahendid nõude rahuldamiseks. Kostja ei vaidle vastu, et liisinguleping on ülesütlemise tõttu lõppenud, kuid kostjale ei ole lepingu erakorralisest ülesütlemisest teatatud, samuti ei ole kostja kätte saanud hageja 2(9)

08.06.2009 teadet liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta selle esitamise järgselt ja sellest tulenevat nõuet 194 172,98 krooni. Kostja märgib, et ei nõustu hageja nõuetega. Kostja on seisukohal, et auto tagastusteenuse ja muude kulude tasumise nõue on põhjendamatu ja tõendamata. Kostja hinnangul on väär hageja väide, et vara valdus taastati 16.09.2008, sest sõiduauto remontimiseks esitati tellimus AS-le United Motors 02.09.2008 ja arve remondikulude tasumiseks väljastati hagejale 03.09.2008. Seega sai hageja vara kätte enne sõiduki remonti andmist. Kostja arvates ei olnud vajadust peale remonti toimetada sõidukorras autot Tartust Tallinnasse puksiirteenuse abil (treileriga), mistõttu ei ole põhjendatud arvestada veokulu 4720 krooni kostja kohustusena. Pealegi on võimalik panna sõiduk müüki ka Tartus. Kostjale on arusaamatu sõiduki spidomeetri näitude vahe 926 km – 03.09.2008 remondi arvel 219 559 km ja 16.09.2008 vara üleandmise-vastuvõtmise aktil 220 485 km. Kostja arvates oli auto remondi ajal ja peale seda ilmselt kolmandate isikute kasutuses ja kuna liisinguvõtjaga vara üleandmise dokumente vormistatud ei ole, sh auto tehniliste ega väliste defektide kohta, siis ei ole autol esinenud puuduste tekkimises tõendatud liisinguvõtja süü ja vastutus. Põhjendamatu on nõuda kostjalt müügiteenuse hüvitamist, kuna nõude arvestuse aluseks tuleb võtta auto väärtus selle tagastamise ajal, mitte selle müügiga seotud kulud või tulem. Hageja nõude suuruse lõpliku suuruse kindlakstegemiseks tuleb kõrvutada tasumata väljaostumaksed (auto jääkmaksumus) auto jääkväärtusega. Hageja on nõude kalkulatsioonis toonud auto jääkväärtuseks 285 881,69 krooni. Tasumata väljaostumaksed moodustavad maksegraafiku kohaselt 285 881,77 krooni ja debitoorne võlgnevus moodustab 34 066,20 krooni. Auto osteti 29.02.2008 liisingumaksumusega (turuhind) 340 944,73 krooni ja kostja hinnangul ei ole auto väärtus langenud selle tagastamisel rohkem kui 5%, so 17 047,25 krooni, mistõttu on põhjendatud arvestada auto jääkväärtuseks 323 897,50 krooni (340 944,73 – 17 047,25) 285 881,69 krooni asemel. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendamatu. Debitoorse võlgnevuse kohustuse täitmisest järelejääv rahasumma 3949 krooni (285 881,77 + 34 066,20 – 323 897,50), mis moodustab 252,42 eurot, on asjas kohane hagejal tasuda liisinguvõtjale. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja vastus kostja vastuväidetele (tl 157-159, 171-175) Hageja selgitab, et liisinguvõtja ei tagastanud hagejale autot vastavalt liisingulepingus kokkulepitule, mistõttu oli hageja sunnitud valduse taastamiseks kasutama tagastusteenust, sealjuures oli vaja kasutada auto transportimiseks puksiirteenust. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole sõiduautode tagastamisega tegelemine, siis puudub hagejal selleks vajalik personal, aga ka tehnilised vahendid. Seetõttu on hageja sõlminud vastava teenuse osutamise lepingu äriühinguga, kelle põhitegevuseks on sõiduautode tagastusteenus. Teenuse sisseostmine tagab korrektse asjaajamise ja eelkõige kulude kokkuhoiu. Kuivõrd liisinguvõtja jättis teenindusse viidud liisingueseme remonti, siis oli hageja sunnitud sõiduki kättesaamiseks tasuma liisinguvõtja eest remondiarve, vastasel juhul ei oleks hagejale sõidukit antud. Arve tasuti 09.09.2008 ja pärast seda andis hageja käsundi vara tagastusteenust pakkuvale äriühingule, kelle töö tulemusena sai hageja vara valduse 16.09.2008. Seega on ebaõige kostja väide, et sõiduki valdus oli juba enne lepingu ülesütlemist hagejale üle läinud. Hageja hinnangul on kõik kostja vastuväited tagastusteenuse kasutamisele ning tehtud kuludele seoses tagastusteenuse (sh puksiirteenuse) kasutamisega eeltoodust tulenevalt põhjendamatud ja tõendamata. Liisinguese suunati müüki 03.10.2008 hinnaga 20 132,17 eurot. Sõidukile tehti seitse allahindlust, kuna ostjat ei leidunud. Müüki suunamine ning allahindluste tegemine nähtub hageja programmi overman.ee väljavõtetest. Liisinguese võõrandati 09.04.2009 hinnaga 166 250 krooni (10 625,31 eurot). Hageja on oma nõude arvestamisel võtnud aluseks liisingueseme võõrandamisest saadud summa, kuna hageja hinnangul on tegemist eseme turuhinnaga ning hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja peab vajalikuks märkida, et liisingueseme müügihind ja selle väärtus on omavahel tihedalt seotud mõisted. Eseme väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Seega juhul, kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme võõrandamisel. Arvestades liisinguesemeks olnud sõiduauto seisukorda (lisaks AS United Motors poolt tehtud remonttöödele oli liisinguesemel täiendavaid puudusi) ei olnud liisingueset võimalik võõrandada 3(9)

kõrgema hinnaga ning müügihind on turuhind. Lisaks tuli hagejal tasuda auto müügieelse tehnilise ülevaatuse eest ja sõiduki realiseerimise tasu. Tegemist on põhjendatud kuludega, mida hagejal tuli kanda ning mille tasumise kohustus on kostjal kui käendajal. Hageja on seisukohal, et liisingulepingust ja käenduslepingutest tulenev nõue on tõendatud ja põhjendatud. Hageja jääb oma nõude juurde, kuid arvestades asjaolu, et Siim Vahhi ja Siim Vaard täidavad kohtulikku kokkulepet, olles tasunud võlgnevuse katteks 3476 eurot, palub hageja kostjalt välja mõista 8933,50 eurot ja alates hagi esitamisest lisanduva viivise seadusjärgses määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja lisas vastusele koopia programmi overman.ee väljavõtetest, Saksa Auto AS pakkumisest nr 268946 ja müügikuulutusest portaalis auto24.ee (tl 177-180). Kostja seisukoht hageja vastuse osas (tl 187-195) Kostja märgib, et temale ei olnud lepingu erakorralisest ülesütlemisest teatatud ja seega oli temale teadmata eseme valduse üleandmise kohustuse tekkimine. Eelnevat arvestades on põhjendamatu nõuda kostjalt vara tagastamisega tekkinud kulude hüvitamist. Hageja on nõustunud sellega, et Siim Vahhi andis 02.09.2008 sõiduki remonti ja hagejale väljastati 03.09.2008 remondikulude eest tasumiseks arve. Seega on Siim Vahhi 03.09.2008 seisuga nõustunud liisingueseme valduse üleandmisega hagejale. Kuna hagejal oli võimalik otsene valdus asja üle saada koheselt 03.09.2008, siis tuleb lugeda sõiduki valdus liisinguvõtja poolt hagejale üleantuks ja hageja poolt vastuvõetuks AS United Motors Tartu esinduse asukohas 03.09.2008. Hageja poolt remondikulude arve tasumise näol on tegemist sõiduki valduse saamisega seotud erikuluga. Asjaolu, et hageja tellitud esindaja (Reeborn OÜ) läks sõidukile järele ja koostas üleandmise-vastuvõtmise akti alles 16.09.2008, ei tõenda hagejal valduse saamist sellest kuupäevast. Hageja ei ole selgitanud, mis on tinginud sõiduki täiendava läbisõidu 926 km peale sõiduki remonti andmist ehk ajal, kui sõiduk ei olnud enam Siim Vahhi valduses. Kostja arvates ei ole hageja tõendanud, et sõidukil esinevad puudused olid tekkinud sõiduki liisinguvõtja valduses oleku ajal. Pealegi on sõiduki remondikulud arvestatavad sõiduki väärtuses selle tagastamise hetkel ja ei kuulu veelkordselt arvestamisele. Kostja hinnangul ei ole põhjendatud ka vara tagastuskulude nõue seoses sõiduki toimetamisega Tallinnasse. Hagejal ei olnud selleks vajadust, kuna hagejal on esindus Tartus, samuti on Tartus hulgaliselt võimalusi vara realiseerimiseks. Kuskilt ei tulene, et sõiduk oleks tulnud toimetada Tallinnasse. Seega on hageja saanud vara valduse Tartus, so asukohas, kuhu selle toimetas Siim Vahhi ja valduse ülevõtmisega (sõiduki tagastamisega) kulu ei tekkinud. Hageja poolt tagasisaadud vara enda suva kohaselt ükskõik millisesse teise asukohta viimisega seostuv kulu ei ole kulu, mida kostja peaks hagejale hüvitama. Lisaks on kostja hinnangul tagastusteenuse kulu 4720 krooni ebamõistlikult suur. Kostja on seisukohal, et ka müügikulu on teadaolevalt Tartus madalam kui Tallinnas ja seetõttu on põhjendatud hüvitada hagejale müügikulu 50% ulatuses, so 3522,25 krooni ehk 225,11 eurot. Kostja ei nõustu hageja väitega, et eseme turuhind ehk selle väärtus selgub eseme võõrandamisel. Kostja jääb enda juurde selles, et liisingulepingust tuleneva nõude suuruse arvestamisel tuleb lähtuda liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel, mitte selle hilisemast müügihinnast. Vastupidine müügitingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Hageja väitel suunati sõiduauto müüki 03.10.2008 hinnaga 20 132,17 eurot, kusjuures hagejale oli müügihinna määramisel teada sõiduki tegelik tehniline seisund, millest järeldub, et hageja oli seejuures arvestanud sõidukil esinevate puudustega. Kostja hinnangul on põhjendatud lugeda nimetatud summa sõiduauto väärtuseks selle tagastamise hetkel. Tegemist oli 2003. aastal toodetud autoga, mille Siim Vahhi liisis 29.02.2008 ostuhinnaga 21 790,62 eurot ja mis oli Siim Vahhi kasutuses ja valduses ainult pool aastat. Asjaolu, et sõiduk müüdi üle poole aasta hiljem, ei anna alust hinnata sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel müümisel saadud müügihinda. Kostja arvates on hageja lubamatult pannud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, samas kui viimane ei saanud mõjutada müügiprotsessi. Hageja ei ole tõendanud müügihinna alandamise õiguspärast käitumist, kusjuures põhivõlgnikku ja käendajaid ei teavitatud müügihinna alandamisest. Kostja leiab, et asjakohane on lugeda sõiduki kuue kuu kasutamise järgselt sõiduki hinna languseks 1658,87 eurot (21 790,62 – 20 132,17). Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud summas 37 900,73 krooni (360 422,98 – 4000 – 3522,25 – 315 000) ehk 2422,30 eurot. Mis puudutab hageja 4(9)

viivisenõuet, siis on põhjendatud jätta see kostja vastu rahuldamata, kuna hageja ei teatanud kostjale liisingulepingu ühepoolsest lõpetamisest, sõiduki tagastamise kohustuse tekkimisest, sõiduki müüki panemisest ega nõudest liisinguvõtja ja kostja vastu enne hagi esitamist. Tagaseljaotsuse tegemisel on kohus piiranud viivisenõuet põhinõude suurusega ja kostja taotleb viivise vähendamist. Arvestades hageja kinnitusega, et kompromissi alusel on nõude katteks laekunud 3476 eurot, on võlgnevus 2422,30 eurot hagejale tasutud. Enammakstud summa võiks lugeda viivisenõude katteks ning kokkuvõttes tuleks hageja nõue lugeda rahuldatuks. 23.05.2012 ja 15.08.2012 kohtuistung (tl 166, 210-211) Hageja lepingulise esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Kuna 3476 eurot on nõudest tasutud, siis on hageja nõue kostja vastu 8933,50 eurot. Samas on täna uus kompromissijärgne maksetähtpäev. Hageja täpsustab oma nõude üle ja on nõus jätkama asja edasise arutamisega kirjalikus menetluses. Kostja lepingulise esindaja selgituse kohaselt jääb kostja hagi vastustes esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde. Lähtuda tuleb auto väärtusest tagastamise hetkel ja kostja hinnangul oli see 20 132,17 eurot. Hageja müüs auto alla turuväärtuse. Kostja on nõus, et hageja täpsustab oma nõude ja et asja edasine lahendamine toimub kirjalikus menetluses. Hagi täpsustus (tl 215-216) Võlgnevuse katteks on laekunud 3706 eurot ja seega on hageja nõue 21.08.2012 seisuga kostja vastu 8703,92 eurot (12 409,92 – 3706). Hageja palub nimetatud summa kostjalt välja mõista koos lisanduva viivisega. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus hageja täpsustatud nõudele (tl 219-221) Kostja jääb kõigi oma varem esitatud sisuliste vastuväidete juurde ega nõustu hageja nõudega. Kostja hinnangul on oluline arvestada vaidluse lahendamisel ka hinnaga, millega sõiduauto 29.02.2008 liisingusse võeti, sest tegemist on sõiduki turuväärtusega liisingusse võtmise hetkel. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

(põhivõlgnikule väljastatud arvete alusel tasumata osamaksed, intress ja volikirja kinnitamise tasu) 2177,23 eurot (34 066,20 krooni) (tl 40); - sõiduauto suunati hageja poolt 03.10.2008 müüki alghinnaga 20 132,17 eurot (315 000 krooni) ja hageja alandas enne sõiduauto müüki selle hinda seitse korda (tl 177-178); - sõiduauto realiseeriti 09.04.2009 10 625,31 euro (166 250 krooni) eest (tl 36).

valduse üle võtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 7.4.1 järgi kui eseme võõrandamisest saadav summa ei kata kõiki ostja poolt liisingfirmale tasumisele kuuluvaid summasid, on ostja kohustatud viivitamatult tasuma liisingfirmale puudujääva osa. Seega erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 nähtub hageja tüüptingimustest, et liisinguvõtja kohustus hüvitada kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (3-2-1-33-08 p 17 ja 3-2-1-52-11 p 15). Kohus leiab, et hageja üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tüüptingimustena vastavas osas teist poolt ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised, mistõttu tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda VÕS § 367 lg 3 järgi sõiduki väärtusest selle tagastamise ajal. Kohtule ei ole esitatud sõiduauto hindamisakti selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samas nähtub asja materjalidest, et liisinguese suunati hageja poolt müüki 03.10.2008 alghinnaga 20 132,17 eurot (ilma käibemaksuta) (tl 177). Eelnevalt oli auto remonditud United Motors AS-s (tl 38), samuti oli teostatud müügieelne tehniline ülevaatus Saksa Auto AS-s (tl 37). Hagejale kui liisinguandjale olid teada sõiduautol fikseeritud puudused (tl 32, 35) selle üleandmisel hagejale, aga ka täiendavate remonttööde vajadus vastavalt Saksa Auto AS pakkumisele (tl 179). Eeltoodust tulenevalt on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Eelduslikult on hageja sõiduauto müüki pannud turuhinnaga. Hageja ise ei ole kohtumenetluses väitnud, et sõiduauto tegelik väärtus oli selle temale tagastamise ajal madalam 20 132,17 eurost (müüki pandud hinnast). Hageja on esitanud kohtule liisingueseme müügiprotseduuri kinnitava programmi overman.ee väljavõtted (tl 177, 178), millest nähtub, et esialgset müügihinda alandati seitsmel korral. Asjas puuduvad andmed, et hageja oleks põhivõlgnikku ja käendajaid teavitanud liisingueseme võõrandamisprotsessist ja müügihinna alandamisest. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-77-08 p 16), et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Kuna hageja oma teavitamiskohustust täitnud ei ole, siis tuleneb eeltoodust, et hageja on müügiprotseduuri rikkunud ja et kostjat ei ole müügiprotseduuri kaasatud. Ainuüksi liisinguvõtja ja käendajate teadlikkus asjaolust, et pärast liisingueseme tagastamist kuulub see võõrandamisele, ei taga põhivõlgnikule ja käendajatele müügiprotsessis osalemise võimalust, rääkimata müügi kontrollimise ja mõjutamise võimalusest. Kui liisinguandja võtab vara vastu ilma seda hindamata ja liisinguvõtjat ning käendajaid hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda vara turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju võib jääda tema kanda. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et ta suunas sõiduauto algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga, tuleb sõiduki väärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 kontekstis käesolevas asjas lähtuda sõiduki müüki suunamisel fikseeritud väärtusest. Kostja on nimetatuga nõustunud. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt tuvastab kohus sõiduauto turuväärtusena selle tagastamise hetkel 20 132,17 eurot.

Mis puudutab hageja kantud remondikulusid, siis on Riigikohus leidnud (3-2-1-52-11 p 17), et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Eeltoodust lähtudes tuleb hagi remondikulude (ilma käibemaksuta 28 960,26 krooni ehk 1850,90 eurot) hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata. Samas on Riigikohus leidnud, et liisingueseme tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud ja müügikulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud kulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud (3-2-1-112-06 p 9, 11). Vaidlust ei ole selles, et lepingu ülesütlemise põhjustasid liisinguvõtjast tulenevad asjaolud. Üldtingimuste p 7.5 järgi kohustus ostja lepingu ülesütlemisel viivitamatult eseme valduse üle andma liisingfirma volitatud esindajale, vastavalt liisingfirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Kohtu hinnangul ei saa Siim Vahhi poolt sõiduauto 02.09.2008 remonti viimist ja sinna jätmist pidada üldtingimuste p 7.5 kohaseks täitmiseks nagu on leidnud kostja. Kostja vastuväited, et tema ei teadnud, millal ja kuhu tuli auto tagastada, ei tingi hagi selles osas rahuldamata jätmist. Kohus märgib, et liisinguandja tegevus on üldjuhul suunatud liisinguesemeks olnud ja lepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõidukite võõrandamisele. Võõrandamistegevusega tekkivad kulud – vajadus sõiduki transportimiseks kõrgema hinna saamiseks ühest kohast teise nii juhul, kui seda teeb liisinguandja ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab selleks teenust – on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kohtu arvates ei saa hageja temale tagastusteenust osutavale firmale käsundit andes ette määrata, kuidas tuleb sõiduk transportida hageja näidatud kohta, mistõttu ei ole kohtul alust pidada liisingueseme tagastamisega seotud kulu ebamõistlikuks või põhjendamatuks. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus sõidukil puudusid numbrimärgid ja dokumendid ning teostamata oli tehniline ülevaatus, oli põhjendatud ja vajalik puksiirteenuse kasutamine. Eeltoodut arvestades on kostjalt hageja kasuks tagastuskulude katteks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 255,65 eurot (4000 krooni) ilma käibemaksuta. Kostja on vaielnud vastu müügikulu suurusele 7044,49 krooni ilma käibemaksuta, leides, et müügikulu on teadaolevalt Tartus madalam kui Tallinnas ja seetõttu on põhjendatud hüvitada hagejale müügikulu 50% ulatuses, so 3522,25 krooni ehk 225,11 eurot. Kohus kostja antud seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole tegemist üldtuntud asjaoluga (Tartus on sõiduautode müügikulu poole väiksem kui Tallinnas), mis vabastaks kostja selle asjaolu tõendamisest. Kostjal tuli müügikulude ebamõistlikule suurusele tugines esitada vastavad tõendid (erinevate ettevõtjate hinnad sõiduautode sisseostetava müügiteenuse kasutamise korral, et kohus saanuks lähtuda madalama hinnaga teenusest ja seega ka madalamatest müügikuludest), kuid kostja seda teinud ei ole. Liisinguese müüdi hinnaga 166 250 krooni ja seejuures on müügiteenuse eest tasutud 8313 krooni, mis teeb teenustasuks 5%. Kohtu hinnangul ei saa sellist tasu pidada ülemäära kõrgeks ja tavapärast tasu ületavaks, mistõttu on hageja nõue müügikulu osas põhjendatud 7044,49 krooni ehk 450,22 euro ulatuses ilma käibemaksuta. Eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades on hageja lisakuluks kokku 735,93 eurot (30,06 + 255,65 + 450,22).

8(9)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.