2-11-34069/27 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Menetluse eelnev käik ja hageja nõue A K asus tööle Urve Saunik Loomapoodi müüja-konsultandina 01.02.2011. Töölepingu kohaselt oli tema töötasuks (põhipalk) kaks eurot tunnis, palk tuli maksta välja järgneva kuu 15. kuupäevaks, iga-aastase põhipuhkuse kestuseks oli 28 kalendripäeva, tööaja osas tööleping kokkulepet ei sisaldanud. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt saatis töötaja tööandjale 12.04.2011 töölepingu ülesütlemise avalduse, viitega TLS § 91 lg-le 1 ja lg 2 p-dele 1 ja 2, s.o tööandjapoolsele lepingutingimuste olulisele rikkumisele: tööandja ei kindlustanud töötajat täistööaja mahus tööga, maksis töötasu ettenähtust vähem, jättis maksmata keskmise töötasu töö mitteandmisel ja kohtles töötajat ebaväärikalt (nõudis töötajalt avaldust töölt lahkumiseks ega lubanud teda alates 12.04.2011 enam tööle). Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (18.05.2011 avaldus) esitas A K järgmised rahalised nõuded: 1) saamata jäänud töötasu ja tasu tööga kindlustamata jäänud aja eest: veebruaris 2011 kokku 100 eurot (bruto), s.h vastavalt 78 eurot ja 22 eurot, märtsis 2011 kokku 368 eurot (bruto), s.h vastavalt 302 eurot ja 66 eurot, aprillis 2011 kokku 100 eurot (bruto), seega moodustas töötasu nõue ajavahemiku 01.02.201112.04.2011 eest 568 eurot (bruto); 2) hüvitis kasutamata puhkuse eest 50, 28 eurot (bruto); 3) hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest 993, 60 eurot. Lisaks neile kolmele nõudele esitas A K veel kaks nõuet, samuti esitas oma nõuded tööandja, kuid selles osas ei ole töövaidluskomisjoni otsuse uut läbivaatamist taotletud. Seega on praeguses hagimenetluses läbivaatamisel A Ku nõuded töötasu (s.h TLS § 35 järgne tasu), puhkusehüvitise ja töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise nõudes, mille osas tegi töövaidluskomisjon avaldust rahuldava otsuse. Töövaidluskomisjon, arvestades tööandja poolt 03.06.2011 töötajale väljamakstud summat, mõistis 08.06.2011 otsusega Urve Saunikult välja A Ku kasuks töötasu 186 eurot, puhkusehüvitise 10, 59 eurot ja hüvitise töölepingu TLS § 100 lg 4 alusel ülesütlemise eest kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 993, 60 eurot. Selles osas on tööandja pöördunud avaldusega kohtusse ja palunud töövaidluse uuesti läbi vaadata. Pärnu Maakohtule esitatud avalduses palus hageja kostjalt välja mõista samad summad, mis töövaidluskomisjon oma otsusega tema kasuks välja mõistis, s.o summas 1190, 19 eurot. Hagiavalduse kohaselt ei olnud pooltevahelises töölepingus kokkulepet tööaja osas, mistõttu tuli TLS § 43 lg 1 alusel eeldada, et tööleping oli sõlmitud töötamiseks täistööajaga. Vaatamata sellele tasus tööandja töötajale palka ettenähtust vähem ning ei kindlustanud töötajat tööga. 07.04.2011 teatas kostja kui tööandja hagejale, et tema tööleping tuleb lõpetada, sest kaupluse läbimüük on väike. 09.04.2011 andis tööandja töötajale üle töölepingu lõpetamise kandega tööraamatu ning nõudis töötajalt, et viimane allkirjastaks tööandja koostatud avalduse töölepingu korraliseks ülesütlemiseks töötaja algatusel. Hageja sellest keeldus. 12.04.2011 hommikul ei lubanud kostja hagejal tööülesandeid täitma asuda ja nõudis uuesti kõnealuse avalduse allkirjastamist. Kuna kostja ei kindlustanud tööandjana töötajat tööga, vaid nõudis töölepingu ülesütlemiseks töötajalt avaldust, siis on tööandja kohustuse rikkumine oluline ja pahatahtlik. Ühtlasi rikkus selline käitumine tööandja kohustust kohelda töötajat väärikalt. Eelnimetatud põhjustel esitas hageja 12.04.2011 töölepingu ülesütlemisavalduse, mille tööandja sai kätte 13.04.2011. Kostja ei vaidlustanud hageja poolset töölepingu ülesütlemist TLS § 105 lg-s 1 ettenähtud tähtajal ja korras. Kuna kostja ülesütlemist ei vaidlustanud, on töölepingu erakorraline ülesütlemine vastavalt TLS § 105 lg-le 2 kehtiv ning tööleping on lõppenud avalduses märgitud alusel alates 13.04.2011. Töölepingu ülesütlemisega muutusid kõik töötaja nõuded TLS § 84 lg 1 alusel sissenõutavaks. Arvestades reaalselt töötatud aega ning aega, mil tööandja ei kindlustanud töötajat tööga, on kostja tööandjana kohustatud tasuma hagejale vähemtasutud töötasu (TLS § 28 lg 2 p 2 ja § 35). Ajavahemikus 01.02.2011-12.04.2011 oli kalendrikuus keskmiselt 20,7 tööpäeva, s.o (19+23+20) : 3, siis on keskmine töötasu 331, 20 eurot. Hageja nõutav hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel moodustab seega kokku 993, 60 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista puhkusehüvitis.

Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Kostja kandis enne töövaidluskomisjoni poolt asja lahendamist hagejale üle 437, 63 eurot, mis brutosummas on 572, 27 eurot, s.h veebruari, märtsi ja aprilli töötasu 382 eurot, hüvitist TLS § 35 alusel 145 eurot, puhkusehüvitist 39, 69 eurot, viivist 5, 58 eurot ja majanduskulu 2, 72 eurot. Seega jäi hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud täpsustatud töötasu (s.h tasu TLS § 35 alusel) nõudest puudu kokku 39, 42 eurot, puhkusehüvitise nõudest 10, 86 eurot ja hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostjalt välja töötasu 186 eurot ehk 146, 58 eurot enam kui hageja avalduses nõudis. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et vaidlusalune tööleping sõlmiti täistööajaga. Kostja ei nõustu hageja väitega, et ta viivitas oluliselt töötasu maksmisega, ei kindlustanud töötajat kokkulepitud tööga ja kohtles töötajat ebaväärikalt. Veebruari 2011 eest arvestatud töötasu 181 eurot (neto) sai hageja kätte 10.03.2011, s.o hageja enda poolt arvutatuna 119 tunni eest 238 eurot (bruto). Töölepingu ülesütlemise ajaks ei olnud märtsikuu töötasu väljamaksmise aeg veel saabunud. Töötaja ei esitanud avaldust tulumaksuvabastuse saamiseks maksuvaba miinimumi ulatuse. Ilma töötaja kirjaliku avalduseta puudus tööandjal õigus seda arvestada. Kostja ei nõustu hageja nõudega TLS § 100 lg 4 alusel, sest kostja ei ole töölepingut oluliselt rikkunud. Vastupidi, hageja on ise töölepingut korduvalt rikkunud, sulgedes kaupluse tööajal klientidele ja ajades sel ajal isiklikke asju, ei täitnud kokkulepitud töökohustusi jne. Arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid, taotles kostja vähendada hüvitise nõuet 0 euroni. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja töötasu ajavahemiku 01.02.2011 kuni 12.04.2011 eest 174 eurot, puhkusehüvitise 10, 59 eurot ja hüvitise töölepingu erakorralise ülesütlemise eest 662, 40 eurot (kahe kuu keskmise palga), seega kokku 846, 99 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Töötasu väljamõistmise osas lähtus kohus normtundide võrdlemisest töötatud ajaga ning lähtuvalt nende vahest ja tunnipalgast mõistis välja saamata jäänud töötasu. Kohus leidis, et hageja on kahe ja poole kuu jooksul töötanud vähem 107 tundi, mille eest on tal õigus saada tasu. Lühendatud tööaega ei ole pooled kokku leppinud. Seega tuleks kostjal maksta 214 eurot, milles ta 03.06.2011 tasus 40 eurot, mistõttu tuleb välja mõista 174 euro. Kuna hageja töötamine oli lühiajaline, lähtus kohus töötasu arvestamisel kokkuleppelisest tunnitasust. Töötatud aja jooksul ei kindlustanud tööandja töötajat tööga, mistõttu oleks osaliselt makstud tasu alusel keskmise töötasu arvutamine hageja suhtes ebaõiglane. TLS § 71 järgi on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Vaidlust ei ole selles, et töötatud kahe kuu eest on hagejal õigus saada puhkust 4,66 päeva (28:12x2). Hageja kalendripäeva tasuks on 11, 48 eurot, seega on puhkusehüvitise suuruseks 53, 49 eurot, millest on välja makstud 39, 69 eurot, vahe seega 13, 81 eurot. Hageja vastav nõue oli 10, 59 eurot, mille kohus ka rahuldas. 12.04.2011 esitas hageja kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. TLS § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Kohus asus seisukohale, et kostja võttis poolte vahel sõlmitud töölepinguga hageja tööle täistööajaga ning oli kohustatud kindlustama teda tööga normaja ulatuses. Hagejal oli põhjendatud ootus saada selle eest tasu. Antud juhul jäi töötasu oodatust oluliselt madalamaks. Kuna tööaeg ja töötasu on töölepingu olulised tingimused, siis

olulisi kõrvalekaldumise nende osas tuleb lugeda tööandjapoolseks oluliseks rikkumiseks. Seega on põhjendatud töötajapoolne töölepingu ülesütlemine eelmärgitud alustel. Ülesütlemist ei ole tööandja seaduses ettenähtud 30 päevase tähtaja jooksul vaidlustanud. TLS § 100 lg 4 järgi kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kohus ei nõustunud kostja taotlusega vähendada hüvitist 0 euroni, kuid pidas võimalikuks vähendada seda ühe keskmise kuupalga võrra ning välja mõista töötaja kahe kuu töötasu suurune hüvitis, s.o 662, 60 eurot. Kohus arvestas seejuures hageja töötamise lühiajalisust ning tööandja poolt toimepandud rikkumise iseloomu. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Pärnu Maakohtu otsus hagi rahuldavas osas tervikuna. Kohus on rikkunud nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme. Töövaidluskomisjon ega maakohus ei arvestanud töötasu nõude rahuldamisel kostja poolt 03.06.2011 hagejale tasutud summat 437, 63 eurot (neto), s.o brutos 572, 27 eurot, mille hulgas oli veebruari, märtsi ja aprilli töötasu 382 eurot, hüvitis TLS § 35 alusel 145 eurot, kasutamata puhkuse hüvitis 39, 69 eurot, viivis 5, 58 eurot ja majanduskulu 2, 72 eurot. Seega jäi kostja poolt enne töövaidluskomisjoni otsust hageja nõudest rahuldamata töötasu koos hüvitisega TLS § 35 alusel 39, 42 eurot, puhkusehüvitis 10, 86 eurot ja hüvitis töölepingu lõpetamise eest 993, 60 eurot. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti aga välja töötasu 186 eurot, s.o 146, 58 eurot enam kui hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis. Ühtlasi esitas kostja töövaidluskomisjonile avalduse, juhindudes TLS § 100 lg-st 4, töölepingu ülesütlemise asjaolude arvestamiseks ning hüvitise suuruse vähendamiseks 0 euroni. Töövaidluskomisjon avaldust ei arutanud ja otsust ei langetanud. Kuna kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega, esitas ta avalduse kohtule, s.h taotluse vähendada TLS § 100 lg 4 järgset hüvitist 0 euroni. Kohus tuvastas ebaõigesti, nagu vaidleksid pooled selle üle, kas neil oli kokku lepitud täistööaeg või mitte. Selle üle vaidlust pooltel juba töövaidluskomisjonis ei olnud. Samuti tuvastas kohus ebaõigesti aprillis 2011 töötatud tunnid. 12.04.2011 oli töösuhe lõppenud, sest sel päeval hageja tööle ei tulnud. Seega oli hageja töötanud täistööajast vähem kokku 99 tundi, mitte 107, nagu märkis maakohus (aprillis oli vähem töötatud 13 tundi, mitte 21). Seejuures on kohus rikkunud TLS §-s 35 sisalduvat ega ole märgitut sisuliselt rakendanud. Kohus võttis hüvitise arvestamisel aluseks töölepingus kokkulepitud tasu. Viidatud sätte järgi tuleb hüvitist arvestada keskmises töötasu suuruses tunnis. Vabariigi Valitsuse 11,06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu arvestuse kord“ kohaselt oli hageja keskmine tunnitasu 1, 60 eurot. Sellest lähtuvalt arvestas kostja ka lisanduva töötasu, mille maksis tervikuna välja 03.06.2011. Nimetatud kuupäeval tasutud summa kohta esitas kostja nii töövaidluskomisjonile kui maakohtule tõendid koos selgitusega, millest summa 437, 63 eurot (neto) koosnes. Kuigi kostja on oma sellekohast väidet tõendanud, ei ole kohus sellega arvestanud. Kostja arvestuse kohaselt peaks seadusjärgne väljamakse töötasu ja TLS § 35 järgse hüvitise osas olema kokku 540, 09 eurot (bruto), s.o netosummas 406, 19 eurot, kuid kostja teostas väljamakse summas 437, 63 eurot, mis brutosummas on 581 eurot, s.o 40 eurot enam. Apellant on seisukohal, et ta on maakohtu menetluses tõendanud, et on hageja töötasu 2 eurot tund ja TLS § 35 alusel keskmise töötasu 1, 60 eurot tund hagejale välja maksnud. Kohus ei ole sellega aga arvestanud. Ka puhkusehüvitise osas ei ole kohus kostja väiteid arvestanud. Kostja tasus 03.06.2011 hüvitise saamata jäänud puhkuse eest 39, 69 eurot. Arvestuse aluseks oli Vabariigi Valitsuse määrus nr 91.

Nimetatud määruse kohaselt tuleb arvestada veebruaris-märtsis 2011 teenitud töötasu (238 + 256) alusel kalendripäeva tasuks 8, 52 eurot (veebruaris-märtsis oli 58 kalendripäeva), hüvitist tuleb arvestada 4,66 päeva (28:12x2) eest. Hageja esitas nõude 50, 28 eurot, mis oleks õige sel juhul, kui talle oleks hüvitist töö mitteandmise tõttu välja arvutatud töölepingus kokkulepitud tunnitasu alusel, mitte aga rakendatud TLS §-s 35 sätestatud hüvitist keskmise töötasu suuruses. Kohus ei põhjendanud, miks ta kostja seisukohaga ei nõustu. Apellant ei nõustu maakohtuga, et kostja on tööandjana töölepingut oluliselt rikkunud, mistõttu oli hagejal töötajana õigus tööleping erakorraliselt üles öelda. Kohus on sisuliselt tuvastanud, et kostjal jäi tähtaegselt maksmata veebruari 2001 eest 36, 35 eurot (30 tunni eest arvestusega 1, 60 eurot tunnis), mille tasumiseks hageja ei andnud kostjale isegi tähtaega. Kõnealuse summa maksmata jätmine ei ole oluline töölepingu rikkumine. Pealegi palus tööandja veel 21.04.2011 tulla töötajal tööle. TLS § 100 lg 4 ei näe ette, et kui tööandja ei ole vaidlustanud töölepingu alusetut ja algusest peale kehtetut ülesütlemisavaldust, tuleb tööandjal maksta hüvitist. Seadus näeb hüvitise maksmise kohustuse ette vaid põhjusel, et tööandja on töölepingut oluliselt rikkunud. Ka puudub töötajal TLS § 98 lg 2 kohaselt seaduslik õigus tööle mittetulemisest tagantjärele teatada. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kuni 12.04.2011 töölepingut rikkunud, s.o päeval, mil töötaja ülesütlemisavalduse vormistas ja tööluusi tegi. Kohus on jätnud hindamata kostja vastuväited ülesütlemise tühisuse kohta. Ka ei ole kohtuotsuse põhjendavas osas märgitud hüvitise summa sama mis resolutsioonis. Kohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Kuigi maakohus rahuldas hagi osaliselt, ta seda menetluskulude jaotamisel ei arvestanud. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsust tuleb töötasu väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse ning otsuse põhjenduste osas muuta. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-dega 2 ja 21 vähendab ringkonnakohus kostjalt väljamõistetavat summat 133 euro võrra, täiendab otsuse põhjendusi ning jaotab ümber menetluskulud. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et töötasu väljamõistmise osas ei arvestanud kohus kostja poolt 03.06.2011 hageja pangakontole kantud summat. Toimiku materjalist nähtuvalt esitas A K töövaidluskomisjonile töötasu (vähemmakstud töötasu ja töötasu seoses töö mitte-andmisega) nõude ajavahemiku 01.02.2011-12.04.2011 eest summas 568 eurot (bruto). Enne töövaidluskomisjoni poolt asja lahendamist kandis kostja hagejale üle 437, 63 eurot, mis brutosummas on 572, 27 eurot, millest töötasu moodustas 527 eurot (bruto). Seega tasus kostja hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud täpsustatud töötasunõudest (18.05.2011 avaldus) vähem 41 eurot, millest suuremas summas ei olnud võimalik hageja töötasunõuet rahuldada. Maakohus oleks pidanud neid asjaolusid arvestama. Nii tuleb töötasu summat, mis kostjalt välja mõistetakse, vähendada 133 euro võrra. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellandi käsitlusega, nagu tuleks ka praegusel juhul lähtuda keskmise palga arvutamisel Vabariigi Valitsuse määrusest nr 91. Kohus tuvastas õigesti, et aluseks tuleb võtta töölepingus kokkulepitud ning tegelikult töötatud tundide eest makstud töötasu, s.o 2-eurone tunnipalk. Töötaja suhtes oleks ebaõiglane, kui arvutatav keskmine palk oleks alla kokkuleppelist põhitöötasu seetõttu, et tööandja on rikkunud kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud mahus tööga. Ka VÕS § 6 lg-st 2 tuleneb võimalus, jätta võlasuhtele kohaldamata seadusest tulenev, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Nii töövaidluskomisjon kui maakohus on seega arvestanud päevatasu õigesti ning sellest lähtuvalt välja mõistnud töötasu ja TLS § 71 alusel puhkusehüvitise. Kolleegium ei nõustu apellandi

teistsuguse käsitlusega. Maakohus tuvastas õigesti, et pooltevahelise töösuhte viimaseks päevaks oli 12.04.2011, mistõttu tuli töötasu välja mõista ka selle päeva eest. Hageja esitatud töölepingu ülesütlemisavalduses on märgitud asjaolud, millest nähtuvalt ei puudunud hageja 12.04.2011 töölt omavolilisest ega sooritanud muud rikkumist. Viidatud avalduse kohaselt nõudis kostja hagejalt korduvalt allkirja töölepingu ülesütlemisavaldusele, milles töösuhte lõppemise põhjuseks oleks töötaja soov; kuna hageja allkirja andmisest keeldus, ei lubanud kostja teda 12.04.2011 enam tööle. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud. Kui kostja ei nõustunud töötaja avalduses märgituga ega seetõttu ka töölepingu erakorralise ülesütlemisega, oli tal võimalus pöörduda TLS § 105 lg 1 alusel töövaidlusorgani poole. TLS § 105 lg 2 kohaselt kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kostja viide TLS § 104 lg-le 1, mis käsitleb töölepingu ülesütlemise tühisust, ei ole praeguses menetluses enam asjakohane. Seega on pooltevaheline leping lõppenud erakorralise ülesütlemisega. Kohtul ei ole alust pidada lepingut varem lõppenuks, nagu soovitakse kaebuses, ning jätta seetõttu ühe päeva eest tasu arvestamata. TLS §-st 100 tuleneva hüvitise osas kohaldas maakohus seadust õigesti. TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on töölepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Samast sättest tulenevalt võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, kui töölepingu ülesütlemise asjaolud ja mõlema poole huvid seda tingivad. Nimetatud normi mõttega oleks vastuolus hüvitise tervikuna väljamõistmata jätmine, mida kostja kaebuses jätkuvalt taotleb. Hüvitise suuruse muutmiseks esitatud kostja taotluse jättis töövaidluskomisjon kui alusetu rahuldamata, sest leidis, et tõendamata on sellised erakorralised asjaolud, mis seda võimaldaksid. Maakohus pidas hüvitise vähendamist tingivaks asjaoluks töösuhte lühiajalisust, viidates ühtlasi töölepingu ülesütlemise asjaoludele, viimaseid täpsustamata. Kolleegium ei näe alust hüvitise enamaks vähendamiseks. Apellandi käsitlus, nagu oleks veebruari 2011 töötasu osaliselt maksmata jätmise puhul tegemist summa väiksuse tõttu tühise rikkumisega, ei ole õige. Nimetatud perioodi eest jäi hagejal saamata ligi 1/3 lepingujärgsest töötasust, mis töötasu suurust arvestades ei olnud kindlasti töötaja jaoks ebaoluline. Pealegi võis hageja tööandjaga tekkinud konfliktist järeldada, et sarnane olukord tekkib ka märtsi 2011 töötasu maksmise osas. Apellandi märkus hüvitise summade erinevusest kohtuotsuse põhjendustes ja resolutsioonis on õige, kuid see vahe on ebaoluline (20 senti) ja parandatud resolutsioonis (kahe kuupalga suurune hüvitis on 662, 40 eurot). Menetluskulud Hageja esitas kohtule kostja vastu nõude 1190, 19 euro saamiseks. Käesoleva otsuse tulemusel rahuldatakse hagi osaliselt summas 713, 99 eurot, s.o 60 % ulatuses nõutust. Vastavalt sellele tuleb jaotada ka menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus poolte kantud menetluskulud 60% ulatuses kostja kanda ning 40% ulatuses hageja kanda.