Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Ringkonnakohus menetleb hageja apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

KIRJELDAV JA PÕHJENDAV OSA

Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja kostja sõlmisid 07.03.2008 laenulepingu nr 0813071/96rk, mille alusel väljastas laenuandja kostjale laenu 3000 krooni (191,73 eurot) tagastamise tähtajaga 60 kalendripäeva. Kostja oma kohustust ei täitnud ja laenu ei tagastanud. Hageja omandas 23.02.2011 laenuandja nõude kostja vastu täies ulatuses, st nii nõude kui ka kõik võimalikud nõude loovutamise hetkeks tekkinud kõrvalnõuded, samuti nõudega soetud tagatisõigused. Hageja nõuab kostjalt lepinguliste kohustuste täitmist, käsitledes kostja lepinguliste kohustustena kohustust tasuda hagejale laenu põhiosa summas 191,73 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 447,21 eurot 933 päeva eest. Seega on kostja koguvõlgnevus hageja ees 638,94 eurot, mille väljamõistmist hageja kostjalt taotleb. Samuti palub hageja jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 469,47 eurot (hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 89,47 eurot, õigusabikulud 270 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 110 eurot). Kohus kohustas kostjat hagi menetlusse võtmise määruses vastama hagile 20 päeva jooksul pärast hagi avalikult kättetoimetamist. Kohus hoiatas, et kui kostja kohtule tähtaegselt kirjalikult ei vasta, on kohtul õigus hagi hageja taotlusel tagaseljaotsusega rahuldada. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kätte toimetatud kostjale 18.07.2012 teatega Ametlike Teadaannete kaudu 18.06.2012. Kostja ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg-st 3 tulenevalt võib kohus teha tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg-s 1 nimetatud juhul kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja taotleb TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud juhul tagaseljaotsuse tegemist, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt TsMS § 407 lg 1 ja 6 koostoimes. Hageja on esitanud kohtule Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja kostja vahel 07.03.2008 sõlmitud laenulepingu nr 0813071/96rk rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule esitatud maksekorraldusest (tl 11) nähtub, et kostja sai 07.03.2008 Balti Investeeringute Grupi Pank AS-lt laenu summas 3000 krooni ja kohustus laenu tagastama hiljemalt 6.04.2008. Hageja on omandanud Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja kostja vahel sõlmitud lepingust tuleneva nõude kostja vastu 23.02.2011 sõlmitud nõuete loovutamise lepingu alusel (tl 15-17). Kostja ei ole laenuandjalt laenu saamise, lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise ega nõude loovutamise osas vastuväiteid esitanud. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja 191,73 eurot tagastamata laenusumma katteks. Hageja nõuab kostjalt laenuandja krediidilepingute üldtingimuste RK (tl 22-24) p 8.1 alusel viivist 0,25% tasumisele kuuluvalt summalt päevas, so 91,25% aastas. Hagiavalduse kohaselt moodustab 3.02.2012 seisuga tasumisele kuuluv viivis 933 päeva eest 447,21 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisenõue taotletud suuruses ei ole põhjendatud. Laenuandja krediidilepingute üldtingimuste RK p-dest 2 ja 3 nähtub, et Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja Alexander Garskiy tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusummat ja selle kasutamise tähtaega. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 (07.03.2008 kehtinud redaktsioon) sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus märgib, et üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et Balti Investeeringute Grupi Pank AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu p 8.1 on tühine 0,25% suuruse viivise määra tõttu, sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata 3000 kroonilt alates 7.04.2008. Hageja on palunud viivise välja mõista 933 päeva eest alates 7.04.2008. Seega on viivise arvestamise periood 7.04.2008 - 26.10.2010 (aeg, milleni hageja on ise viivist arvestanud, hageja on taotlenud viivise väljamõistmist 933 päeva eest). Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 01.01.2008 kuni 31.12.2008 oli 11% aastas, alates 01.01.2009 kuni 30.06.2009 9,5% aastas, alates 01.07.2009 kuni 31.12.2010 8% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 7.04.2008 kuni 31.12.2008 summas 243.20 krooni (3000 krooni x 11%x 269/365 päevaga); perioodi eest 1.01.2009 – 30.06.2009 summas 141.32 krooni (3000 x 9,5% x181 päeva/365) ning perioodi eest 1.07.2009 kuni 26.10.2010 summas 317.58 krooni (3000 x 8% x 483/365). Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 7.04.2008 kuni 26.10.2010 ( 243.20 + 141.32 + 317.58) 702.10 krooni so. 44.87 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt välja põhivõla 191,73 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 933 päeva eest 44.87 eurot, kokku seega 236.60 eurot. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude ( 236.60/638.94x 100) 37% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 37% ulatuses kostja ja 63% ulatuses hageja kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 89,47 eurot, teate väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise eest tasutud riigilõiv 6.39 eurot, õigusabikulud 270 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 110 eurot, kokku seega 475.86 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg-st 2 tuleneb, et kohtukuluks on riigilõiv. TsMS § 139 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt riigilõiv on menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma, mida tuleb tasuda hagilt ja mille suurus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Asja materjalidest nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud 3.02.2012 riigilõivu 89,47 eurot. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 122 lg 1 ja 2, § 123, § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja 2 ning § 134 lg 1 järgi 447,21 eurot, millelt tuli nõude kohtusse esitamise ajal tasuda riigilõivu 89,47 eurot. Eeltoodust tuleneb, et hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu seaduses sätestatud määras. 30.05.2012 tasus hageja teate väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise eest riigilõivu 6.39 eurot. Kuna riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja kohtukulu (riigilõiv) summas 95.86 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nimetatud sätte eesmärk on muuhulgas kaitsta vastaspoolt ülemääraste kulude hüvitamise eest. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses, so summas 270 eurot, kostjalt välja mõistmist. Antud hagi näol on tegemist nn masshagiga, mida

kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse vormi ja asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust ning kohus lahendas asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 50 eurot. Hageja nõuab kostjalt menetluskuluna võla sissenõudmisega seotud kulu summas 110 euro väljamõistmist. Kohus selgitab, et menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud kulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Seega ei ole sissenõudekulu 110 eurot käesoleva tsiviilasja menetluskulu ega kuulu menetluskulude kindlaksmääramise korras hüvitamisele. Eeltoodud kohtu põhjendusi arvestades määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 145.86 eurot (95.86 + 50). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 37% kindlaksmääratud menetluskuludest, milleks on 53.97 eurot. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.