Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.06.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-31763
Tsiviilasi
J. K. ja A. P. hagi WKSM Grupp OÜ vastu töötasu saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8297.24 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 23.01.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
WKSM Grupp OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja J. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht X
X XX-XX X X)
Hageja A. P. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht X
X X-X X X X X X)
Hagejate lepinguline esindaja Thea Rohtla Kostja WKSM Grupp OÜ (registrikood 11959740, asukoht Soo t 2-38 Valga linnas), lepinguline esindaja v/adv Kalju Kutsar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 23.01.2012 otsus tühistada osaliselt A. P-le väljamõistetud summade ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada A. P. hagi osaliselt ja mõista WKSM Grupp OÜ-lt välja A. P. kasuks 4047.69 (neli tuhat nelikümmend seitse eurot 69 senti) eurot. Samuti jaotada uuesti menetluskulud.
3.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) J. K. hagi rahuldada täies ulatuses; 2) Mõista WKSM Grupp OÜ-lt välja J. K. kasuks 2726.03 (kaks tuhat seitsesada kakskümmend kuus eurot 03 senti) eurot;
3) J. K. menetluskulud nii maakohtus kui apellatsioonikohtus jätta WKSM Grupp OÜ kanda; 4) A. P. hagi rahuldada osaliselt; 5) Mõista WKSM Grupp OÜ-lt välja A. P. kasuks 4047.69 (neli tuhat nelikümmend seitse eurot 69 senti) eurot; 6) A. P. menetluskuludest nii maa- kui apellatsioonikohtus jätta 72,7% WKSM Grupp OÜ kanda; 7) WKSM Grupp OÜ menetluskuludest nii maa- kui apellatsioonikohtus jätta 27,3% A. P. kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.A. P. taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks jätta rahuldamata ja esitatud tõendid (teatis Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakoolist, väljavõte tööraamatust) tagastada vastustajale.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.08.07.2011 esitas WKSM Grupp OÜ Pärnu Maakohtusse taotluse töövaidlusasja hagimenetluse korras läbivaatamiseks. 02.06.2011 otsusega oli Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldanud osaliselt J. K. avalduse ning mõistis tööandjalt välja saamata jäänud töötasu 2726,03 eurot.
2.19.10.2011 määrusega liitis maakohus tsiviilasjaga A. P. hagi sama kostja vastu Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 02.06.2011 otsuse läbivaatamiseks hagimenetluse korras töötasu 5125,21 eurot saamiseks.
3.J. K. palus endiselt tööandjalt välja mõista ületunnitasu 1985,30 eurot ja saamata jäänud töötasu 740,70 eurot. A. P. palus välja mõista ületunnitasu 2479,32 eurot ja 3091,68 eurot saamata jäänud töötasu.
4.Hagejad töötasid kostja juures alates 01.07.2010 ehitustöölistena. Poolte vahel olid sõlmitud töölepingud vastavalt nr 02-2010 ja nr 03-2010. A. P. tööülesanneteks olid muuhulgas plaatimine ja betoonitööd. Töölepingute kohaselt oli tööandja poolt makstav tunnitasu töötajatele 8 eurot tunnis, tööülesannete täitmise asukohaks oli Soome Vabariik. 01.03.2011 väljastas tööandja avaldused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks
töötajatest tulenevatel põhjustel töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel. Tööandja jättis maksmata ületunnitasu ja arvestas töötasu vähem, kui Soome Vabariigis ehitustöölistele kohalduv kollektiivleping ette näeb. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 1 kohaselt tagavad kõik liikmesriigid olenemata töösuhte osas kohaldatavatest õigusaktidest, et art 1 lg-s 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestatud. Kuna Soome Vabariik on taganud lähetatud töötajatele üldsiduva kollektiivlepinguga miinimumtasude määrad ja nende maksmise kohustuse, siis on tööandja rikkunud seda kohustust hagejate suhtes. Lähetatud töötajatele makstakse Soomes töötatud aja eest palka vastavalt üldkohustava kollektiivlepingu miinimumpalgale. Juhul, kui alal sellist ei ole, makstakse töötajale Soome tavakohane ja mõõdukas töötasu ka sel juhul, kui välismaine tööandja ja lähetatud töötaja on omavahel kokku leppinud oluliselt väiksema palga suhtes. Ehitus-, puhastus- ja koristus-, majutus- ja toitlustusalal ning maapiirkondade tegevusaladel (põllumajandus ja marjakorjamine) on kollektiivlepingud üldkohustavad. Töölähetusse saadetud töötaja all mõeldakse töötajat, kes tavaliselt töötab muus riigis kui Soomes ja kelle teise riigi residendist tööandja on piireületavate teenuste pakkumise raames piiratud ajaks Soome tööle saatnud. Tööandja on kohustatud järgima vähemalt riiklikult üldkehtivaid kollektiivlepingus sätestatud sätteid töösuhtes ja töötingimuste kohta. Kostja on registreeritud elamuehituse tegevusvaldkonda, mistõttu kuulub antud ettevõte kollektiivlepingu sõlminud tööandjate liitu. Vastavalt kollektiivlepingule on ajatöö tasu palgakategooriaid kuus. A. P. kuulub kategooriasse IV (uus oskustööline) palga alammääraga 11,36 eurot/tunnis ning J. K. kategooriasse II (mõningate kogemustega tööline) palga alammääraga 10,30 eurot/tunnis.
5.TLS § 44 lg 6 alusel hüvitab tööandja töötajale ületunnitöö vaba ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud töö hüvitamist rahas. Kostja ei ole kordagi hüvitanud tehtud ületunde vaba ajaga võrdses ulatuses ega rahaliselt ning tulenevalt asjaolust, et töösuhe poolte vahel lõppes, ei ole võimalik tööandjal ületunde hüvitada vaba ajaga. TLS § 44 lg 7 alusel maksab tööandja ületundide rahas hüvitamise korras töötajale 1,5-kordset tasu. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejad said ületundide eest vaba aega ning tasustamata ületundide eest lisatasu maksmisel tuleb lähtuda hagejatega sõlmitud töölepingus sätestatud palgamäärast. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni käsitlusega Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi kohaldamisest. Viidatud akti art 83 lg 8 kohaselt hõlmab mõiste „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud või vahekohtu otsused“ kollektiivlepinguid ja vahekohtu otsuseid, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus. Kostja ei ole sõlminud kollektiivlepinguid Soome Vabariigis, hagejad ei kuulunud Soomes registreeritud ametiühingusse ning seega ei laiene kollektiivlepingu tingimused poolte töösuhtele. Kostja on registreeritud Eesti Vabariigis ning talle ei laiene Soome Vabariigis tööandjate ja töötajate vahel sõlmitud kollektiivlepingud. Hagejad said töötasu Eesti Vabariigis ning sellelt on kinnipeetud maksud vastavalt Eestis kehtivatele seadustele. Hagejatel ei ole õigust nõuda Soome Vabariigis sõlmitud kollektiivlepingutest tulenevaid soodustusi, sealhulgas töötasu. Samuti ei ole tõendatud, et hageja A. P. oleks oskustööline. Esimese astme kohtu otsus
7.23.01.2012 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis kostjalt A. P. kasuks välja töötasu 5571,21 eurot ja J. K. kasuks 2726,03 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.
8.Vaidlust ei olnud selle üle, et poolte vahel olid töösuhted ning kostja lähetas hagejad Soome Vabariigi territooriumile teatud ajaks tööle. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
direktiivi nr 96/71/EÜ kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevaheliste teenuste osutamisega lähetavad töötajaid liikmesriigi territooriumile. Nimetatud direktiivi kohaselt töötasu miinimummäär kehtestatakse vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele seadustele, mille territooriumile töötaja lähetatakse. Seega kostja peab kindlustama lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud. Soome Vabariigis on ehitusaladel kollektiivlepingud üldkohustavad. Seega asjas ei oma tähtsust, kas kostja on sõlminud kollektiivlepinguid Soome Vabariigis või mitte, kas hagejad kuuluvad Soome Vabariigis registreeritud ametiühingusse või mitte. Kostja on kohustatud järgima Soome Vabariigis kehtivat üldsiduvat kollektiivlepingut. Soome Vabariik on taganud lähetatud töötajatele üldsiduva kollektiivlepinguga miinimumtasude määrad ja nende maksmise kohustuse.
9.Elamuehitus 2010 (Talonrakennusala) sätestab ajatöö tasuks II kategooria töötajale, kes on mõningate kogemustega, 10,30 eurot/tunnis ning III kategooria töötajale, kes on uus oskustööline, 11.36 eurot/tunnis. Avalduses viitas A. P. IV kategooriale, kuid tegelikult sisustab selle III kategooria töötajale ja töötasule ettenähtud andmetega. Juba avalduses töövaidluskomisjonile palus A. P. kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu uue oskustöölise kategooria järgi palga alammääraga 11,36 eurot/tunnis, kuna avaldaja tööülesanneteks olid muuhulgas plaatimine ja betoonitööd, mis nõuavad oskustöölise teadmisi. Sellele asjaolule, et A. P. on uus oskustööline, ei ole kostja töövaidluskomisjonis, taotluses töövaidlusasja hagimenetluse korras läbivaatamiseks ega eelmenetluses kordagi vastu vaielnud. Alles kohtuistungil kostja esindaja leidis, et A. P. ei ole tõendanud, et ta on oskustööline. Kohus leidis, et kohtuistungil ei ole hagejal enam võimalust esitada uusi tõendeid ning jättis tähelepanuta kostja vastuväite. Kostja ei tõendanud, et hageja ei ole oskustööline. Seega lähtus kohus saamata jäänud töötasu arvestamisel A. P. suhtes töötasu III kategooriale ettenähtud andmetest. Kohus võttis töötasu arvestamise aluseks hagejate esitatud andmed töötundide kohta, kuna kostja ei ole neid vaidlustanud.
12.Töölepingutest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud ületunnitöö hüvitamise viisis (TLS § 44). Kui pooled ei ole ületunnitöö hüvitamise osas kokkulepet sõlminud, hüvitatakse ületunnitöö vaba aja andmisega töötajale. Töölepingute lõppemise tõttu ei ole võimalik ületunnitööd vaba ajaga kompenseerida. Seega kohustub kostja hüvitamata ületunnitöö kompenseerima rahas. Hageja J. K. töötundide arvestusega ning kostja palgalehtede ja maksekorraldustega on tõendamist leidnud, et kostja on võimaldanud hagejale vaba aega oktoobris 2010 töötatud 45,5 ületunni eest novembris 18 tunni ulatuses ja detsembris 2010 töötatud 26 ületunni eest jaanuaris 2011 24 tunni ulatuses.
13.J. K. ületunnitöö arvestus on järgmine: 2010 juulikuu eest 27,5x15,45=424,875; 2010 augustikuu eest 41,5x15,45=641,175; 2010 septembrikuu eest 30x15,45=463,50; 2010 oktoobrikuu eest: 18 ületundi on hüvitatud novembrikuus. Seega 45,5-18= 27,5, 27,5x15,45=424,875; 2010 detsembrikuu eest: 24 ületundi on hüvitatud jaanuaris 2011. Seega 26-24=2; 2x 15,45=30,90; kokku 2479,32 eurot. Kostja võttis omaks, et J. K-le on hüvitamata ületunnitöö 514 eurot. Kohus leidis, et ületunnitöö arvestuses on arvestatud juba tõendamist leidnud ületunnitöö kompenseerimine vaba ajaga. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et on kõik tehtud ületunnitöö kompenseerinud vaba aja andmisega. Kostja sellekohased väited on jäänud paljasõnaliseks.
14.A. P. töötundide arvestusega ning kostja palgalehtede ja maksekorraldustega on tõendamist leidnud, et kostja ei ole võimaldanud hagejale vaba aega ületunnitöö eest. Ületunnitöö arvestus on järgmine: 2010 augustikuu eest 26x17,04=443,04; 2010 oktoobrikuu eest: 65x17,04= 1107,60; 2010 novembrikuu eest: 5x17,04=85,20; 2010 detsembrikuu eest: 49x17,04= 834,96; 834,96-73,46-=761,50; 2011 jaanuarikuu eest: 0.5x17,04=8,52. Kokku 2479,32 eurot. Kostja võttis omaks, et A. P-le on hüvitamata ületunnitöö 446 eurot. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta on ülejäänud ületunnitöö hüvitanud vaba ajaga. Apellatsioonkaebus
15.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustajate kanda.
16.Maakohus asus seisukohale, et Soome Vabariigis on kollektiivlepingud ehitusalal üldkohustavad. Samas ei sisaldu otsuses viidet õigusnormile, millel väide põhineb. Kollektiivlepingu kehtivus isiku suhtes, kes ei ole lepingu pooleks, saab tuleneda vaid konkreetsest õigusnormist, millele peab kohus ka oma otsust motiveerides selgesõnaliselt viitama.
17.Maakohus jättis tähelepanuta, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 96/71/EÜ art 83 lg 8 kohaselt hõlmab mõiste "üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud või vahekohtu otsused" kollektiivlepinguid ja vahekohtu otsuseid, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus. Kostja ei ole sõlminud kollektiivlepinguid Soome Vabariigis, J. K. ja A. P. ei kuulunud Soomes registreeritud ametiühingusse ning seega ei laiene kollektiivlepingu tingimused automaatselt nende töösuhetele. Ainuüksi viide Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 96/71/EÜ regulatsioonile ei ole piisav, põhjendamaks, et Soome Vabariigis sõlmitud kollektiivleping on siduv ka Eesti Vabariigis registreeritud tööandjale.
18.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale ning juhul, kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada
kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Eeltoodut arvestades pidanuks maakohus vaatama J. K. ja A. P. avaldused läbi hagimenetluse korras, lähtudes kõigist tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) hagimenetluse kohta sätestatud reeglitest.
19.Maakohus käsitles töövaidluskomisjonile esitatud avaldusi hagiavaldustena ning hagejad ei ole oma nõuet täpsustanud ega täiendavaid tõendeid esitanud. Kostja vaidlustas saamata jäänud töötasu nõude ning leidis, et J. K-l ja A. P-l ei ole õigust saada töötasu vastavalt Soome Vabariigis kehtivate kollektiivlepingutes sätestatud määrades. A. P. nõudis kõrgemat töötasu, väites, et ta oli oskustööline. Nimetatud väide põhineb vaid tema poolt kohtuistungil esitatud selgitusel, et tal on kutseharidus ehitaja erialal ehkki TsMS § 229 lg 2 kohaselt ei ole poole seletus tõendiks. Samas on tsiviilasja materjalide hulgas töölepingud, millest nähtuvalt olid hagejate tööülesanded sarnased ning seetõttu ei ole tõendatud A. P. väide, et tal on õigus kõrgemale töötasule.
20.Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud maakohtu etteheided kostjale, kes ei olevat esitanud vastuväidet A. P. nõudele kõrgema töötasu saamiseks. Hagejana oli A. P. kohustatud tõendama kõiki oma väiteid, sealhulgas ka väidet, et ta on oskustööline. A. P. selgitas alles kohtuistungil, et tema nõue kõrgema töötasu saamiseks põhineb kutsehariduse olemasolul. Vastavat dokumenti ei ole ta aga kunagi tööandjale ega kohtule esitanud. Samas oli kostja vaidlustanud tema nõude tervikuna, mistõttu pidanuks A. P. tõendama nii õigust saada töötasu Soome Vabariigis kehtiva kollektiivlepingu alusel kui ka seda, millist tariifi tema suhtes tuleks rakendada. TsMS § 231 lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kostja ei ole kunagi mingil viisil võtnud õigeks, et A. P. oleks olnud oskustööline ja et tema töökohustused oleksid erinenud J. K. kohustustest. Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja vastuväide rakendatava tunnitasu suuruse kohta tuleb jätta kõrvale. Kui maakohus leidis, et A. P-l on õigus kõrgemale töötasule kui J. K-l, tulnuks viidata ka vastavat seisukohta kinnitavatele tõenditele, mida aga vaidlustatud lahendis ei ole peetud vajalikuks teha. Vastustajate seisukoht
21.Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
22.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks A. P-le väljamõistetud summa osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse ja rahuldada A. P. hagi osaliselt. Seoses otsuse osalise tühistamisega tuleb ümber jaotada ka menetluskulud. J. K. hagi osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid.
23.Vaieldes vastu maakohtu seisukohale Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 96/71/EÜ kohaldatavusele pooltevahelistele töösuhetele, kordab kostja oma väiteid, millised ta oli esitanud eelnevalt nii töövaidluskomisjonis kui maakohtus. Kolleegium nõustub mõlema organi põhjendustega. Asjaolu, et Eestis sõlmitud pooltevahelistele töölepingutele tõepoolest teatud tingimustel laieneb Soome seadusandlus, tuleneb esmalt rahvusvahelisest eraõiguse seadusest (REÕS), mille § 1 kohaselt kohaldatakse nimetatud seadust juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. Vaidlusaluste töölepingute kohaselt oli tööülesannete täitmise kohaks Soome Vabariik (lepingute p-d 1.5). Sama seaduse § 2 lg 1 kohaselt kui seaduse, välislepingu või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sõltumata sellest, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. Viidatud direktiivis sätestatud eesmärgi saavutamiseks on liikmesriigid, sealhulgas Soome Vabariik, võtnud vastu siseriikliku
seaduse Soomesse lähetatud töötajate seaduse näol (Laki lähetetyistä työntekijöistä 9.12.1999/1146). Läbi nimetatud siseriikliku seaduse § 1 lg 1 ja § 2 rakendubki Soome TLS 2.osa § 7 ning vastava kollektiivlepinguga kehtestatud Soomes üldkohustuslikud ehitustööliste palgakategooriad. Samasisuline regulatsioon on kehtestatud ka Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse näol.
24.Teine etteheide maakohtule seisneb selles, nagu ei oleks A. P. tõendanud väidet oskustööliseks olemise kohta, kuid sellele vaatamata rakendas kohus tema osas kõrgemaid töötasu tariife kui teise vastustaja osas. Selle etteheitega kolleegium nõustub. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tõi A. P. muude asjaolude hulgas välja, et kuulub vastavalt Soomes elamuehituse valdkonnas sõlmitud kollektiivlepingule IV kategooriasse, kelle palga alammääraks on kokku lepitud 11.36 eurot tunnis (uus oskustööline; tvk t nr 4.2-2/1161-2011 lk 4). Vastuses töövaidluskomisjonile tööandja tõepoolest ei esitanud vastuväidet väitele, et A. P. näol on tegemist oskustöölisega (samas lk 26). Sellise vastuväite esitamine nähtub aga 14.11.2011 vastusest maakohtule, kus kostja selgitas, et A. P. ei ole esitanud tööandjale oma ehitusliku hariduse või koolituse kohta pabereid, mille alusel võiks teda pidada kvalifitseeritud tööliseks (t lk 49). Seega ei saa nõustuda vastustajate esindaja seisukohaga, nagu ei oleks kostja enne kohtuistungit hageja väitele vastu vaielnud. Seega tekkis selle vastuväite saamisel hagejal kohustus TsMS § 230 lg 1 alusel oma väidet tõendada. Sama vastuväite juurde jäi kostja ka kohtuistungil (protokoll t lk 121-124). Kuigi A. P. selgitas kohtuistungil, et plaatija töö on oskustöö ja et ta on käinud Kehtna Kõrgemas Põllumajanduskoolis ehituserialal peaaegu 3 aastat, tuleb nõustuda apellandiga, et poole seletus, milline ei ole antud vande all, ei ole tsiviilkohtukõlbulik tõend TsMS § 229 lg 1 mõttes. Tõendi esitamist oma väite tõendamiseks hageja kohtuistungil ei taotlenud. Seega on tõendamata A. P. väide, et temal on õigus saada miinimumpalka kõrgema kategooria järgi võrreldes teise hagejaga. Ka vastuses apellatsioonkaebusele selgitab hagejate esindaja, et mõlemad tegid Soomes samasugust tööd ning erinevused palgakategooriates tulenevad oskuste ja kvalifikatsiooni erinevustest. Seega pidi A. P. oma kõrgemat kvalifikatsiooni ja paremaid oskusi võrreldes J. K-ga maakohtus tõendama.
25.Koos vastusega kaebusele esitas A. P. tõendi Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakoolist selle kohta, et õppis maaehituse erialal alates XX.XX.XXXX, kuid arvati õpilaste nimekirjast välja XX.XX.XXXX (õppe nominaalajaks pidi olema 3a 10k). Samuti esitas väljavõtted tööraamatu kannetest, kust nähtuvad töötamised AS-s Projekt E perioodil XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX, Alforem Baltic OÜ-s perioodil XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX ja Igrek OÜ-s perioodil XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX. Ringkonnakohtus tõendite esitamine on piiratud ja saab toimuda vaid TsMS §-s 652 sätestatud alustel. Kolleegium on seisukohal, et ükski nimetatud sättes esile toodud alustest käesolevas asjas põhistatud ei ole. Kostja 14.11.2011 selgituse, milles sisaldus vastuväide A. P. väitele, sai hagejate esindaja kätte 15.11.2011 (kinnitus t lk 106). Kohtuistung toimus 16.12.2011. Seega oli hagejal piisavalt aega ja võimalusi esitada tõendeid maakohtus. Ka vastuses ei ole esile toodud muud esitamata jätmise põhjendust, kui ekslik väide, nagu ei oleks kostja enne maakohtu istungit hageja väitele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt puudub apellatsioonikohtul seaduslik alus võtta vastu vastustaja täiendavaid tõendeid ja need tuleb esitajale tagastada.
26.Eeltoodust tulenevalt tuleb teha A. P-e väljamõistetud vähemsaadud töötasu osas ümberarvestus, võttes aluseks J. K-ga võrdse miinimumtasu suuruse 10,30 eurot tunnis: 2010 juulikuu tasu = 165x10,30= 1699,50; 1699,50-1320,03= 379,47 eurot; 2010 augustikuu tasu = 168x10,30= 1730,40; 1730,40-1552,03= 178,37 eurot; 2010 septembrikuu tasu= 143x10,30= 1472,90; 1472,90-1139,99= 332,91 eurot; 2010 oktoobrikuu tasu= 168x10,30= 1730,40; 1730,40-1863,98= sai rohkem 133,58 eurot; 2010 novembrikuu tasu= 176x10,30= 1812,80; 1812,80-1447,98= 364,82 eurot; 2010 detsembrikuu tasu= 96x10,30= 988,80; 988,80-1164,02= sai rohkem 175,22 eurot;
2011 jaanuarikuu tasu= 168x10,30= 1730,40; 1730,40-1348= 382,40 eurot; 2011 veebruarikuu tasu= 160x10,30= 1648; 1648-1104= 544 eurot. Seega kokku tuleb endisel tööandjal A. P-le juurde maksta töötasu 1873.17 eurot.
27.Samuti tuleb arvestada ümber hüvitis ületundide eest, võttes 1,5-kordse tasuna arvesse 10,3x1,5=15,45 eurot tunnis: 2010 augustikuu eest 26x15,45= 401,40 eurot; 2010 oktoobrikuu eest 65x15,45= 1004,25 eurot; 2010 novembrikuu eest 5x15,45= 77,25 eurot; 2010 detsembrikuu eest 49x15,45= 757,05; 757,05- 73,46= 683,59 eurot; 2011 jaanuarikuu eest 0,5x15,45= 7,725 eurot. Seega kokku tuleb endisel tööandjal hüvitada A. P-e tehtud ületundide eest veel 2174,52 eurot.
28.Seega kuulub A. P-le väljamõistetud töötasu osas kaebus rahuldamisele osaliselt ning maakohtu poolt väljamõistetud tasu väheneb 1523,53 euro võrra.
29.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad J. K. menetluskulud nii maa- kui apellatsioonikohtus täies ulatuses kostja/apellandi kanda. A. P. menetluskuludest jäävad 72,7% kostja/apellandi kanda. Kostja/apellandi menetluskuludest jäävad 27,3% A. P. kanda, kuna tema hagi jääb selles ulatuses rahuldamata.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.