2-12-5358/3 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

2-12-5358 Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui: 1) ta jättis kohtule kirjalikult vastamata mõjuva põhjuse tõttu; 2) hagimaterjale ei toimetatud talle või tema esindajale kätte isiklikult allkirja vastu üleandmisega; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või arvelduskontole nr 221023778606 (Swedbank), mõlemal juhul viitenumber 3100057455. Menetluse käik Pharmainvest OÜ esitas 07.02.2012. a kohtule hagiavalduse Vxxxxx Txxxxxx vastu võlgnevuse summas 127,82 euro ja viivise summas 447,37 euro nõudes. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas kostjat vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse määrus isiklikult kätte 30.03.2012.a. Kostjat hoiatati TsMS § 407 võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile mittevastamise korral. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik, vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 lahendada asi tagaseljaotsusega. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Hagimaterjalide põhjal on kostja sõlminud 29.02.2008. a AS-iga Balti Investeeringute Grupi Pank laenulepingu, mille alusel anti kostjale laenu 2000 krooni intressimääraga (60 päeva eest 332 krooni) 99,6 % aastas. Kostja on lepingut rikkunud ja võlausaldaja on loovutanud oma nõude hagejale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

Vabariigi Valitsuse poolt 07.08.2002. a määrusega nr 98 kehtestatud „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvestamise korra“ § 3 kohaselt arvutades kujuneb poolte vahel sõlmitud laenulepingu krediidikulukuse määraks 843,77 %. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 01.05.2009. a jõustunud redaktsiooni § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 2. lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt veebruaris 2008 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 24,87 %. Seega ületab poolte vahelise lepingu järgi kostja poolt tasutav krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. 01.05.2009. a jõustunud TsÜS redaktsiooni § 86 lg 1 alusel oleks seega kostja kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja tarbijakrediidileping tühine. Kohus on seisukohal, et kuivõrd laenulepingu sõlmimise ajal veebruaris 2008. a ei kehtinud TsÜS § 86 uues redaktsioonis, millega piirati laenu kasutamise tasu suurust ehk intressi, tuleb lähtuda kehtinud seadusest, mille kohaselt ei olnud tarbijat ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mis puudutas lepingu eseme hinda ja üleantu väärtust, seega laenusummat ja laenu hinda ehk intressi. Seega on põhjendatud hageja nõue laenu põhiosa ja intressi nõudes. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingu järgi saadud 2 000 krooni, mis vastab 127,82 eurole. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on arvestanud viivist viivitatud 1400 päeva eest kokkulepitud viivisemääras (0,25 %), kokku summas 447,47 eurot. Kostja ei ole esitanud viivisenõudele vastuväiteid ega taotlenud viivise vähendamist. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 575,19 eurot, millest moodustab põhivõlg 127,82 eurot ja viivis 447,37 eurot. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

2-12-5358 Hageja on esitanud koos hagiga menetluskulude kindlaksmääramise taotluse. Hageja on esitanud tõendid alljärgnevate menetluskulude kohta: hagilt tasutud riigilõiv summas 89,47 eurot, hageja lepingulise esindaja tasu summas 270 eurot ja võla sissenõudmise kulu summas 110 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud hageja menetluskuludeks on tasutud riigilõiv ja osaliselt lepingulise esindaja kulu. Hageja on tasunud riigilõivu hagi esitamisel 89,47 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja lepingulise esindaja tasu on 270 eurot. Arve selgituses on märgitud tööhulgaks kokku 3 tundi asja materjalidega tutvumisele ja hagiavalduse koostamisele, tasumääraga 75 eurot tund. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et antud juhul ei ole lepingulise esindaja kulude väljamõistmine kostjalt hageja taotletud ulatuses põhjendatud. Taotletav summa jääb küll Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a. määrusega nr 137 kehtestatud teistelt menetlusosalistelt sissenõutava lepingulise esindaja kulude maksimaalse kulu piiresse. Samas ei ole tegemist keeruka juriidilise vaidlusega, seega ei ole ka ajakulu hagi koostamisele suur- nõue on esitatud ühest lepingust tuleneva võla väljanõudmiseks, leping ise on tavapärane, keerukaid juriidilist argumentatsiooni ja nõude erakorralist põhjendamist hagi ei sisaldanud. Ka hagi lisad on üsna tavapärased ning nende kogumine ja esitamine ei nõudnud erakorralist tööd või muud pingutust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue lepingulise esindaja tasu 270 euro suuruses summas on ebamõistlikult suur ja põhjendatud on kostjalt välja mõista hageja lepingulise esindaja tasu summas 100 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 189,47 eurot. Kohus leiab, et hüvitatava menetluskuluna ei ole põhjendatud võla sissenõudmise kulu 110 eurot. Hageja on hagiavalduses märkinud, et võlausaldaja ja kostja on kokku leppinud, et lepingu punkti 8.3 kohaselt on õigus nõuda laenusaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulude hüvitamist ning laenusaajale saadetud meeldetuletuskirjade tasude maksmist. Kohus selgitab, et menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud kulude hüvitamist ei saa nõuda TsMSi menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätab kohus võla sissenõudmise kulu 110 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõistmata.