Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja nõue, põhjendused Hageja sõlmis kostja õiguseellasega, so ATK OÜ-ga sõiduki Renault Grand Scenic II reg.m xxxliisinglepingu perioodiks 25.11.2005-15.11.2010, liisinguvõtja sai liisingesme enda valdusse 23.11.2005, kohustudes tasuma liisingmakseid vastavalt esiatud arvetele. 25.11.2005 omandas hageja müüjalt vastaa sõiduki, tasudes müüjale AS-le A 327 546 kr. 23.12.09 hoiatas hageja kostjat, et kui võlga 05.01.2010 ära ei tasu, siis ütleb hageja kostjale võla tõttu lepingu üles 06.01.2010 ja hoiatas, et nõuab kostjalt leppetrahvi. Kostja võlga ei tasunud ja leping öeldi üles 06.01.2010 seisuga. Hageja sai sõiduki tagasi esindaja A OÜ vahendusel. 21.01.2010 pandi see müüki 105000 kr eest, 09.02.2010 langetati hinda 95 000 kroonile seoses huvi puudumisega, 19.03.2010 müüdi auto 94800 kr eest (sh käibemaks 20%).08.12.2010 seisga ei olnud kotja võlga tasunud. Hageja tugineb liisinglepingu p 10.1 p1,2., p 10.2 Kostja võlg liisingmaksetega enne lepingu ülesütlemist tekkis alates 2009.a. novembrist. Hageja tasus ise liisingeseme müüjale 327 546 kr ja sai müügist ja kostja poolt tasutust kokku 312 666,05 kr. Kostja võlg oli järgmine: igakuiste rendi - ja kindlustusmaksete võlg 14879,95 kr, leppetrahv 5000 kr, müügikahju 27709,08 kr, müügiteenuse võlg 4740 kr, tasumata kindlustuse võlg 533,39 kr, lepingu lõpetamise teate tasu 120 kr, viivised olid 06.12.2010 seisuga 4819,47 kr, kokku 57801,89 kr. Kostja tasus 06.12.2010 37027,50 kr. Kostja võlg on 20774,39 krooni, millest rendi ja kindlustusmaksete võlg on 14879,95 kr, võlgnetav leppetrahv 1075,01 kr ja viivis 4819,47 kr. Hageja palub kostjalt välja mõista 20774,39 kr ja jätta menetluskulud kostja kanda (lk 19-22, 159-164). Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Pooled ei ole lepingu lõpetamises 2009.a. kokkulepet saavutanud, samuti ei ole saavutanud võla tasumise kokkulepet 2010.a. aastal kostjast tulenevatel asjaoludel. Leppetrahv ja viivis ei ole suured, leppetrahvinõue on esitatud viivitamatult, hageja ei ole saanud tagasi muid rehve kui need, mis olid müügipakkumises, tasaarvestus ei ole lubatav. Hageja ei ole saanud kasu kostja poolt tasutust ja sõiduki müügist, vaid kostja on jäänud võlgu, arvestades liisingeseme finantseerimise kulusid ja lepingu lõpetamisega seotud kulusid, viivised, leppetrahvi. Tõendid: liisingleping, müügilepingud, üleandmis-vastuvõtuakt, teatis lepingu lõpetamise kohta, pooltevaheline e-kirjavahetus, krediidikomitee otsus, lepingu lõpetamise ja laenulepingu ja võlalepingu projektid, sõiduki müügipakkumine, halduri raport, päring City Motors AS-le koos vastusega, leppetrahvi arve. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal olid makseraskused ja ta palus lepingu 2009.a. kevadel hagejal mõistlikel tingimustel lõpetada, kuid hageja seda ei teinud. Samal ajal jätkas kostja lepingu korrektset täitmist ning kui kostja jäi maksetega võlgu, ütles hageja lepingu üles. Selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja sai tegelikult auto tagasi 06.01.-08.01.2010 mitte 13.02.2010, akt

vormistati veel hiljem. Pooled vormistasid võla 12.04.2010 laenuna, selleks oli krediidikomitee nõusolek, mida kinnitas hageja töötaja. Kuna hageja sai auto tagasi oma esindaja A vahendusel ja autol olid all talverehvid NOKIA (teised rehvid jäid autosse), mille ostis kostja, siis palus ta hagejal need tagastada või hüvitada. Hageja neid ei tagatanud ega hüvitanud ja kostja tasaarvestas oma nõude rehvide väärtuses 5600 krooni hageja nõudega. Kostja maksis hagejale 37 027,50 kr ja sellega oli hageja nõue 42627,50 kr lõppenud (42627,50-5600). Kostja ei ole rikkunud lepingut ega ole hagejale müügikahju põhjustanud, selline kahju tekkimine ei ole ettenähtav. Hageja on ise tekkinud kahju eest vastutav. Kuna hagejal ei ole põhinõuet kostja vastu, ei saa tal olla ka kõrvalnõudeid. Hageja ei ole leppetrahvi nõuet õigeaegselt esitanud ja on kaotanud õiguse seda nõuda. Lisaks on see ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada. Viivisenõude aluseks olevad asjaolud on arusaamatud, kuna ei nähtu, milliselt ja kui suurelt võla(osalt) ja mis perioodilt on see arvestatud, seega on põhjendamatu, lisaks on see ebamõistlikult suur, mida tuleks vähendada. Kostja tasus hagejale alates lepingu sõlmimist 202 170,24 kr (neto), sõiduk realiseeriti 79 000 kr ning hageja sai kasu 40616,38 kr (lk 61-69, 195-205). Tõendid: poolte e-kirjavahetus, ABC M e-kiri, 12.04.2010 protokoll, rehvide vahetuse arve ja nende ostuarve, tasaarvestusavaldus, maksekorraldus, võlalepingu projekt, kostja koostatud rendimaksete graafik, fotod autost, arve keskkonsooli eest, Škoda Ocavia Elegance üleandmisakt. Kohtu põhjendused Hageja sõlmis kostja õiguseellasega (ATK OÜ) Renault Grand Scenic II reg.m xxx liisinglepingu sõiduki kasutamiseks. Leping sõlmiti 25.11.2005 tähtajaga 15.11.2010. Hageja ostis sõiduki kostjale liisimiseks vastavalt CMAS-lt (end. nimi A AS) 327546 krooni eest ja omandas vastava sõiduki, mis anti liisinglepingu alusel kostja õiguseellase valdusse ja kasutusse 23.11.2005. Kostja jäi lepingu täitmisel liisingmaksetega võlgu alates novembrist 2009, mille pärast teatas hageja kostjale, et ütleb lepingu p 10.1. p 1) ja 2) alusel lepingu üles kui kostja ei maksa ükskõik millist liisingumakset täielikult või osalisel järjestikusel maksetähtpäeval. 23.12.2009 teatas hageja kostjale, et ütleb lepingu üles kui kostja võlga 05.01.2010 ära ei tasu, mida kostja ei teinud. Leping on hageja poolt üles öeldud 06.01.2010. 21.01.2010 pani hageja sõiduki müüki hinnaga 105 000 kr, 09.02.2010 langetati hinda 95 000 kr-le ja kuivõrd ostuhuvi puudus, müüs hageja 19.03.2010 sõiduki hinnaga 94800 kr (sh käibemaks 20%) eest). Nende asjaolude üle vaidlus puudus. Kostja väitis, et hageja ei ole käitunud lepingut üles öeldes hea usu põhimõttega kooskõlas, kuna kostja soovis lepingut lõpetada juba 2009a. kevadest seoses majanduslike raskustega. Makseraskuste ajal maksis kostja korrektselt rendimakseid, kuid hageja keeldus lepingut lõpetamast. Makseraskuste tõttu jäi kostja võlgu ja siis ütles hageja kohe lepingu üles. Kohtule esitatud e- kirjavahetusest hagejaga 2009. mais nähtub, et kostja soovis lepingut lõpetada, kuna puudus tulubaas (lk 72 04.05.2009). 04.05.2009 e-kirjast kostjale nähtub hageja selgitus kostjale, et leping on tähtajaline ning kostjal ei ole õigust seda enne tähtaeg üles öelda, samuti on selgitatud lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgi (lk 71). Kostja ekirjadest hagejale 05.05.09 (lk 72, 75) on kostja nõudnud, et hageja tegeleks lepingu lõpetamise teemaga, vastasel korral tagastab kostja sõiduki 15.05.09. Pooltevahelisest ekirjavahetusest (lk 73-78) 13.05.2009-15.05.09 nähtub, et kostja on jätkuvalt avaldanud soovi lepingut lõpetada ning pooled on sellel perioodil üritanud läbi rääkida lõpetamise tingimusi, sh on pooled vaielnud lepingu enda terminite ja sisu üle. Lisaks on kostja nõudnud liisingeseme müügilepingut ennast, esitanud endapoolsed lepingu lõpetamise tingimused (vt

poolte e-kirjad 15.05.09, lk 75, hageja e-kiri 14.05.09, lk 73, e-kirjad 28.05.09- 09.06.2009). Seega nähtub viidatud tõendeist, et lepingu lõpetamise tungiva nõude hageja vastu on esitanud kostja, kui on korduvalt (lk 72, 75) teavitanud panka sellest, et kavatseb sõiduki ära tuua 15.05.09, samal ajal kui võimaliku lepingulise suhte jätkuvuse põhjuse (tulubaasi vähenemine) on märgitud vaid ühes kirjas. Märgitud kirjavahetusest ei nähtu aga seda, et hageja ehk liisinguvõtja oleks keeldunud arutamast lepingu lõpetamise asjaolusid. Seega leiab kohus, et eelviidatud kirjavahetus ei kinnita kostja väiteid, justkui oleks hageja pahatahtlikult keeldunud kostjaga lepingut lõpetamast, olukorras kus kostjal on raske lepingut täita. Sellest ülalviidatud kirjavahetusest võib järeldada vaid kostja nõudmisi hageja vastu. Kohus peab vajalikuks märkida, et kehtiv leping on VÕS § 8 ja 76 lg 1 alusel pooltele täitmiseks lepingu perioodil kohustuslik ning lepingu ülesütlemine on kujundusõigus, mida pool saab kasutada kas lepingus ettenähtud tingimustel või seadusest tulenevalt (VÕS § 186 p 6 /lepingu ülesütlemisega leping lõpeb/, § 101 lg 4/ülesütlemine II poole kohustuse rikkumise tõttu/, § 195 lg 2 /korraline ülesütlemine/, § 196 koos § 116 lg 1, 2/ erakorraline ülesütlemine mõjuval põhjustel ülesütlejaist tingitud põhjustel või vastaspoolest tingitud põhjustel või objektiivsetel asjaoludel /näit. asja hävimine). Kostja ei ole kordagi väitnud, et ta oleks kasutanud ise nn kujundusõigust ning lepingu üles öelnud olukorras kus mõistlikult võttes ei olnud tema arvates poolte huvisid kaaludes lepingu jätkamine võimalik /§ 196 lg 1, 2/ ja mis toonuks kaasa lepingu lõppemise ja sellest tulenevalt liisingumaksete maksmise kohustuse lõppemise. Eeltoodu tõttu ei nõustu kohus kostjaga, et hageja poolt lepingu lõpetamata jätmine kostja nõudel oleks kuidagi hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine ja mõjutaks kuidagi hageja õigust kostjale leping üles öelda kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu. Seda väidet, et kostja oleks leidnud sõidukile ise ostja või et ta seda otsis 2009.a. kevadel ja et hageja oleks keeldunud pakutud vastu võtmast, ei ole kostja tõendanud; ülapool viidatud e-kirjavahetusest selliseid asjaolusid ja väiteid ei nähtu. Kohtule esitatud aktist (lk 41) nähtuvalt tagastati liisingese hageja esindajale A OÜ-le 13.01.2010. Ehkki kostja väitis, et sõiduk tagastati perioodil 06.01-08.01.2010, ei ole sellel vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust, kuna ajavahe on väike ning ei kostja ei ole väitnud, et märgitu oleks mõjutanud sõiduki turuhinda ja sellest lähtuvat müügihinda. Seega puudub vajadus anda hinnangut kostja esitatud AM AS nimel vastava vastuse koostanud P. H ’i ekirjale (lk 86). Kostja väitis, et kui vaidlusalune sõiduk hageja esindajale A OÜ-le üle anti, jäid sinna sisse ka tema poolt soetud talverehvid 5600 krooni, mis olid sõidukil all samal ajal kui teised rehvid jäid autosse. Kohtule esitatud AEI OÜ arvest (kostja õiguseellane, vaidlus puudus) nr 94-824 02.11.09 nähtub, et vaidlusalusele sõidukile on tehtud rehvide vahetus, rehvi andmeid ise kirjas pole. Kostja esitatud arvest 05.11.2008 nr 81585 (lk 101-102) nähtub, et kostja on soetanud rehvid 195/60R15 NOKIAN koos käibemaksuga 5762,71 kr. Märgitud arvest nähtub, et tegemist on Škoda Octavia rehvidega, samas nähtub, et ostetud on NOKIA rehvid. Kostja esitatud ekirjast 30.04.2010 hagejale nähtub, et kostja on teavitanud, et sõidukil olid all kostja poolt soetatud rehvid, ja juhul kui hageja neid ei hüvita, siis palub kostja need tagastada. Esitatud hageja vastusest (e-kiri) kostjale nähtub, et hageja ei kavatse nende väärtust hüvitada (lk 30.04.2010 e-kiri lk 103 ülal). Hageja esitatud vara tagastamise aktist ei nähtu (lk 41), et sõidukil oleks all olnud need rehvid, mis väidetavalt olid sõiduki pakkumises (lk 135, 188193) - naastrehvid 4tk 205/55R UG 500/ ja samuti ei nähtu, millise suurusega veljed olid sõidukil tagastamise ajal all. Eeltoodud tõendeid hinnates leiab kohus, et kostja on tõendanud, et sõiduki tagastamise ajal talvel 06.01.2010 olid sõidukil all kostja soetatud rehvid (vahetus

aeg 02.11.09) ning hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid sellest, et liisinguesemel olid all tagastamise ajal kostja poolt soetatud rehvid. Kuna hageja ei ole ise soovinud neid hüvitada ega nähtu ka seda, et oleks soovinud neid tagastada, siis oli kohtu arvates kostjal õigus tasaarvestada rehvide väärtuse 5600 krooni (väärtuse üle vaidlus puudus/ nõue hageja nõudega kostja vastu kooskõlas VÕS 197 lg 1. Vastavasisulise avalduse hagejale on kostja teinud 07.12.2010 (lk 105). Eeltoodu tõttu on VÕS § 197 lg 2 alusel alates 07.12.2010 hageja nõue 5600 kr ulatuses kostja vastu vähenenud. Ülaltoodu põhjustel puudub kohtul vajadus anda hinnangut kostja esitatud P. H ’i ja kostja vahelisele e-kirjavahetusel rehvide vahetusest (lk 146-147), kostja esitatud arvest istmetevahelise konsoolivahetusele (Lk 207), sõidukist tehtud fotodele (lk 208), Škoda Octavia Elegance üleandmis-vastuvõtuaktile. Mis puudutab kostja väiteid sõiduki vigastustest seoses plahvatusega 22.10.2009/23.10.2009, siis märgitud väited ei oma vaidluses tähendust, sest sellest tulenevaid nõudeid ei ole pooled teineteisele esitanud. Kostja leidis, et pooled sõlmisid lepingu lõpetamisel kokkuleppe, mille kohaselt võlgnes kostja lepingu lõppedes hagejale 42627,50 krooni, mis refinantseeritakse tagatisega või tagatiseta laenulepingu kaudu selliselt, et laenusumma moodustab 42627,50 kr, intress 5%. Kostja leidis, et tasus (arvestades tasaarveldusavaldust 5600 kr) vastavalt 37027,50 krooni ja sellega on pooltevahelised suhted lõppenud ning hagejal ei ole nõudeid kostja vastu. Vaidlust ei ole selles, et pooled pidasid läbirääkimisi pärast 06.01.2010 lepingu lõppemist võla osas ning selle refinantseerimises. Märgitu nähtub kostja esitatud tema ja liisinguandja vahelisest e-kirjavahetusest perioodil 23.02.2010-23.03.2010 (lk 87-93) ning poolte läbirääkimiste protokollist (lk 94-95), mille on koostanud kostja (vt protokollija on kostja esindaja RT) poolt 12.04.2010. Viidatud protokoll kajastab poolte kavatsust edaspidise lepingu sõlmimise tingimustest, sj nähtub sellest, et tulevase lepingu sõlmimise eelduseks on laenukomitee otsus (p 11). Protokollist endast nähtuvalt toimub edaspidi laenulepingu vormistamine, sh on märgitud laenu võimalikud tagatised ja notariaaltoimingute kulude kandmine. Seega leiab kohus, et märgitud protokoll kajastab poolte nägemusi edaspidi sõlmitava lepingu tingimustest, mitte ei ole pooltevaheline tahteavalduste vahetamine, millega oleks saavutatud veel pooli õiguslikult siduv leping VÕS § 8 lg 1, 9 lg 1-3. Ka kostja enda esitatud hageja ekiri 21.04.2010 (kostjale) viitab, et seisuga 21.04.2010 on olemas otsus laenu vormistamiseks ning kostjale on tehtud ettepanek lepingu allakirjutamiseks. Seega on 21.04.2010 hageja ekirjast üheselt arusaadav koos kostja koostatud protokolliga, et leping poolte vahel tuleb alles sõlmida. Ka kostja enda 26.04.2010 e-kirjast nähtub, et „selle“ nädala jooksul peaksid pooled suutma lepingu kooskõlastada ja pooli rahuldavasse vormi valada ja notari juures järgnevalt ära käima. Seega ei olnud pooled 12.04.2010 koostatud protokolli ajal veel lepingut liisinglepingust tuleneva võla vormistamiseks laenuna VÕS § 396 lg 2 järgi nende poolt vajalikus vormis sõlminud (VÕS § 11 lg 2 järgi peab leping vastavalt seadusele, poolte kokkuleppele või ühe poole taotlusel olema teatud vormis) ja seega on alusetu kostja väide, et 12.04.2010 saavutasid pooled võla kohta kokkuleppe. Kokkuleppe enda vormi ei ole pooled maininud, kuid lepinguks ei ole pooled pidanud 12.04.2010 koostatud protokolli. Iseenesest on õige kostja väide, et R. K oli hageja töötaja ja et kinnitades laenukomitee otsuse olemasolu, on ta vastutav TsÜS § 116 lg 2 alusel oma avalduste ja kinnituste eest. Küll aga ei tähenda märgitu seda, et liisinglepingust tuleneva võla tasumise kokkulepe oleks 12.04.2010 koostatud protokoll, sest ka kostja enda 26.04.2010 e-kiri hagejale kinnitab seda, et alles tulevikus sõlmitakse leping. Hageja esita küll krediidikomitee otsuse 22.04.10 (lk 179), mis kinnitab hageja valmisolekut lepingut sõlmima, kuid iseenesest ei tähenda lepingu sõlmimist. Seda, et tulevikus jäi leping sõlmimata, ei ole eitanud kumbki pool, lisaks kinnitavad pooltevaheliste lepinguliste läbirääkimiste jätkumist pärast 12.04.2010 koostatud protokolli

hageja esitatud pooltevahelised e-kirjad 20.04.2010-26.04.2010 (lk 166-177). Nimetatud kaalutlustel puudub vajadus anda hinnang hageja esitatud laenulepingu XXX projektile (lk 181-182), hageja esitatud rendilepingu lõpetamise kokkuleppe projektile (lk 183) koos asutusesisese kliendiprobleemi kirjeldusega (lk 184-185) ja e-kirjavahetusele krediidiinfos oleva infoga (lk 177-178). Eeltoodu alusel ei ole tõendanud kostja väide, et pooled saavutasid 12.04.2010 kokkuleppe selle kohta, et liisinglepingus tuleneva võla võlgneb kostja laenuna VÕS § 396 lg 2 järgi. Hageja ütles lepingu kostjale üles 06.01.2010 seoses kostja võlaga, mis tekkis 2009 a. novembrist alates. Kostja ei ole eelmärgitud asjaolu vaidlustanud, samuti ei ole kostja vaidlustanud seda, et rikkumise tõttu lepingu ülesütlemine oleks olnud lepingust tulenevalt alusetu. Eeltoodu tõttu on leping lõppenud hageja poolt ülesütlemisega 06.01.2010. Liisinglepingu p 10.2 järgi peab liisingvõtja maksma liisingandjale kõik lepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad summad ja hüvitama kõik liisingandjale lepingu ülesütlemiseni tekkinud kahjud. VÕS § 367 lg 1 alusel peab liisingandja hüvitama liisinglepingu lõpetamisel liisingeseme finantseerimise kulud, va need mis kaetud maksetega ning lg 2 kohaselt arvestatakse kulude määramisel lähtutakse tasumata jäänud liisingmaksete suumast. Kostja leidis, et tema ei ole hagejale müügikahju tekitanud, kahju saabumine ei olnud ettenähtav. Liisingeseme finantseerimise kulud olid 327 546 kr, millest hageja sai tagasi 316 666,05 krooni, mis sisaldab endast kostja poolt tasutud summasid ja müügist laekunud summasid ja milleks oli 94800 kr (sh käibemaks). Kostja esitatud ja tema koostatud maksegraafik seda ümber ei lükka. Sisuliselt puudus vaidlus selles, et kostja rendi -ja kindlustusmaksete võlg oli 14879,95 kr, et tasumata müügiteenuse võlg oli 4740 kr, tasumata kindlustusmaksete võlg oli 533,39 kr ja et lepingu lõpetamise teate tasu võlg oli 1200 kr. Pooltevahelise liisinglepingu järgi on hagejal õigus nõuda lepingu p 10.1 järgi lepingu ülesütlemist kui kostja jääb liisingmaksetega võlgu ning p 10.2 alusel ning VÕS § 367 lg 1, 4 alusel on hagejal õigus nõuda finantseerimise kulusid ja muid lisakulusid ehk kahju kui leping lõpetatakse ennetähtaegselt lepingu p 10.1 tõttu. Leping öeldi kostjale üles 06.01.2010 seoses kostjapoolse kohustuse rikkumisega 2009a. novembrist alates, kuna kostja jäi lepingujärgsete maksetega võlga, seega rikkus kostja lepingut VÕS § 100 tähenduses. Seega pidi kostjal olema ette näha kulud ja kahjud, mis võivad tekkida, kui liisingeseme turuväärtus selle tagastamise ajal ei kata finantseerimise kulusid, aga ka kõiki muid liisingulepingu ülesütlemisest tingituid kulusid. Seda ei ole kostja vaidlustanud, et liisingese müüdi turuväärtusega 94800 kr (käibemaksuga), seega ei katnud see koos kostja poolt tasutuga, kokku 316 666,05 kr, finantseerimise kulusid 327 546 kr ning muid kulusid nagu ülapool viidatud müügiteenuse kulud, kindlustusmaksete võlg ning lepingu lõpetamisega seotud teate kulud. Eeltoodu alusel on ebaõiged kostja väited, et hageja on endale ise põhjustanud kahju ning et kahju (müügikahju) tekkimine ei olnud kostjale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal (VÕS § 127 lg 3). Kostja leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda leppetrahvi, kuna see on esitatud hilinemisega, see on põhjendamatult suur. Hageja leidis, et leppetrahvi nõue on esitatud koheselt võlanõude ja lepingu ülesütlemise hoiatuses.

Esitatud võlanõudest 23.12.2009 nr XXXnähtuvalt on hageja märkinud, et nõuab lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vastavalt lepingu p 5.10 leppetrahvi ja kui võlga ära ei tasuta, siis öeldakse leping üles 06.01.2010. Lisaks esitas hageja kohtule ka leppetrahvi arve (lk 120) , millest nähtuvalt nõudis hageja arves 06.01.2010 leppetrahvi 5000 kr. Vaidlus puudus selles, et kostja jäi võlgu alates 2009.a. novembrist, seega on hageja oma leppetrahvi nõude esitanud viivitamatult pärast rikkumise avastamist, mistõttu on hageja lepingust tulenev leppetrahvi nõue lubatav kooskõlas VÕS 158 lg 1. Eeltoodu alusel on ebaõige kostja väide, et leppetrahvi nõue on esitatud hilinemisega VÕS § 163. Seda vaatab kohus edaspidi, kas leppetrahv 5000 kr kuulub vähendamisele. Kostja väitis, et viivis on lubamatu, kuna kostja soovis lepingu juba 2009.a. kevadel lõpetada, peale selle on põhjendamatult suur, tuleks vähendada, peale selle ei saa seda arvestada 5600 kroonilt, mis oli tasaarvestatud. Lisaks ole arusaadav, millelt on viivis arvestatud ning hageja ei ole seda õigel ajal esitanud. Hageja väitel oli kostja viivituses ning viivis on 4819,47 krooni. VÕS § 113 lg 1 ja § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 alusel on võlasusaldajal õigus nõuda viivist kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kostja tegi hagejale tasaarvestuse 07.12.2010 5600 kr, seega vähenes kostja võlg hageja ees 5600 krooni (VÕS § 197 lg 2 I. lause järgi). Eeltoodu alusel on õige kostja väide, et viivist ei saa arvestada sellelt tasaarvestatud 5600 kroonilt. Ärakuulamisel selgitas hageja, et viivist on arvestatud kuni 18.03.2010, samas ei nähtu hagiavaldusest ega täpsustatud hagiavalduselt (lk 21, 159-164) üldse millistelt ja kui suurtelt nõuetelt ja mis ajast arvates on hageja viivist kostjalt nõudnud, sh on hagiavalduses märgitud, et viivist on nõutud kuni 06.12.2010 (lk 21). Kohus nõustub kostjaga, et viivisenõue on põhjendamata, kuna selle aluseks olev põhinõude ulatus ja selle arvestamise aeg (sissnõutavus ning periood kokku) ei ole kontrollitavad. Kohus ei tuleta tõenditest asjaolusid ega tugine asjaolule, millele pool pole viidanud. Kuna kostja on vaidlustanud viivise põhjusel, et selle aluseks olev võlanõue ja periood ehk arvestus on arusaamatu, siis leiab kohus, et viivisenõue on põhjendamata. Seega puudub vajadus anda hinnangut muudele kostja väidetele viivisest. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja võlg oli kokku ilma viivisteta, arvestades kostja poolt tasaarvestatud 5600 krooni, vastavalt 47382,42 krooni (14879,95 + 5000 /leppetrahv/+ 27709,08 + 4740 + 533,39 +120 - 5600). Järgnevalt vaatleb kohus, kas leppetrahvi on kostja taotlusel võimalik vähendada. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel võib kohus poole taotlusel vähendada leppetrahvi kui see on ebamõistlikult suur kuni mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi, lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidlust ei ole selles, et kostja jäi võlgu alates 2009a. novembrist ning leping öeldi üles 06.01.2010 alates. Leping oli sõlmitud hageja ja kostja õiguseellase vahel perioodiks 25.11.2009-15.11.2010 ning leping lõppes vähem kui aasta enne selle lepingus kokku lepitud tähtaega. Kostjapoolne rendi ja kindlustusmaksete kohustuse rikkumise ulatus oli hagi kohaselt 14879,95 kr. Leppetrahv 5000 kr moodustab sellest võlguolevatest rendi -ja kindlustusmaksetest (millega kostja jäi võlgu enne lepingu ülesütlemist ja mille tõttu üldse leppetrahvi hageja nõuab, vt leppetrahvi nõudeavaldus 23.12.2009) 34%. Arvestades 1) rikkumise ulatust (14879,95 kr), mille tõttu leping üles öeldi ning leppetrahvi suurust sellesse (34%), 2) lepinguliste suhete pikkust 25.11.2005- 06.01.2009 lepingu

kehtivuse perioodi (peaaegu 5 aastat kestev leping öeldi üles veidi pärast 4 -aastast kehtivust), 3) rikkumise perioodi enne ülesütlemist (2009.a novembrist tekkinud rikkumine ja ülesütlemine 06.01.2010), 4) lepingu täitmist pea 4 aastat rikkumiseta, leiab kohus, et leppetrahv on ebamõistlikult suur ning seda tuleb vähendada kuni 50 kroonini. Kohtu arvates on hageja muud nõuded (va viivis) tõendatud, põhjendatud ning kuna hageja saab liisingeseme finantseerimise kulud ja muud võlad hüvitatud, siis on vähendatud leppetrahv 50 kr kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades piisav, selle kaudu ei rikastu hageja ning see ei koorma ebamõistlikult kostjat. Eeltoodu tõttu on hageja tõendatud, põhjendatud nõue kostja vastu VÕS § 367 lg 1, 4 järgi (liisingeseme finantseerimise kulud ja muud lepingu lõpetamisega seotud kulud) ning leppetrahv VÕS § 158 lg 1, 162 lg 1 vähendatud ulatuses kokku 47332,42 kr (47382,42 kr – 50 kr). Kuna kostja tasus 06.12.2010 37027,50 kr, siis on kostja võlg vastavalt 10304,92 krooni. Kuna kostjal on seni tasumata märgitud 10304,92 krooni, on hageja õigustatud nõudma kostjalt märgitud 10304,92 krooni tasumist VÕS § 101 lg 1 p, 108 lg 1, 158 lg 1, 162 lg 1, § 367 lg 1, 4 järgi. Seega on hageja nõue osaliselt tõendatud ja põhjendatud, kuulub osalisele rahuldamisele ja viidatud 10304,92 krooni ehk 658,60 € tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Menetluskulude jaotus, asja hind Istungil pakkus hageja välja kompromissiks 50% nõudest, mis on vastavalt hagetud 20774,39 kroonist 10387,20 krooni ehk 663,86€. Kohus rahuldas nõude 658,60€, st ligilähedaselt selles ulatuses, milles pakkus kompromissi välja hageja. Kostja kompromissiga ei nõustunud. Käesolev asi on lihtmenetlusi asi, kuna tsiviilasja hind on alla 2000 €, mistõttu saab kohus määrata kindlaks ka otsuses kulude rahalise suuruse TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt või sellesarnaselt ulatuses, nagu kohtumenetluses kompromissina pakkus üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kuivõrd kostja ei nõustunud hageja pakutud kompromissiga, jäävad tema enda ning hageja kõik menetluskulud kostja kanda, sõltumata kostja esitatud menetluskulude nimekirjast ning kohus nendele hinnangut ei anna, Hageja palus välja mõista kostjalt riigilõivu 191,73€. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 163 lg 2, § 405 lg 1 p 3 alusel välja mõista hagejalt riigilõiv 191,73€. Tsiviilasja hind on põhinõude väärtus 14879,95 kr 951,00€.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.