Pankrotiõigus › Muud pankrotiasjad

MAAKOHTU LAHEND

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1) on maakohus valesti tõlgendanud TsMS § 660 lg-s 3 sätestatut. Määruskaebuse esitaja hinnangul, arvestades TsMS § 475 lg 1 p-is 122 esitatut, on maakohtu 21.02.2012 määrus tehtud hagita menetluses ning tegu on menetlust sisuliselt lõpetava määrusega. Vastavat asjaolu kinnitab kohtu poolt 21.02.2012 ja 05.03.2012 määruse selgitustes antud hinnang: „Pankroti väljakuulutamine oleks võimalik vaid siis, kui edaspidise menetluse vahendite tarbeks oleks deponeeritud minimaalselt vajalik summa”, samuti ka PankrS §-d 29 ja 30. Kui kohtu deposiiti vajalikku summat ei kanta, teeb kohus uue määruse, millega lõpetab menetluse OÜ BIO Estoil pankrotti väljakuulutamata. Vastava uue määruse aluseks ja tegelikuks sisuks on aga 21.02.2012 määrusega nimetatud summa tasumata jätmine, mille tõttu sisuliselt menetlus raugekski. Vastava raugemise määruse korral ei ole võimalik vaidlustada deposiidi suuruse määranud määrust, mis sisuliselt on võtmetähendusega võimaliku pankrotimenetluse tähenduses; 2) lubab PankrS § 29 lg 6 vaidlustada pankrotimenetluse lõpetamise raugemise tõttu. Seega enne seda tehtud määrus, millega määrati deposiidi suurus, peab olema samuti vaidlustatav. Vastupidisel juhul tekiks kohtul põhjendamatu õigus määrata ilma kontrollita deposiidi suurus ja selliselt lõpetada mõnel juhul sisuliselt ka pankrotiprotsess; 3) kitsendab 21.02.2011 määrus määruskaebuse esitaja õigusi, kuna toob määruskaebuse esitajale kohustuse tasuda kohtu deposiitkontole 4 000 eurot, vaatamata asjaolule, et määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole kohtul üleüldse põhjust nõuda deposiidi tasumist, ning isegi kui nõuda deposiidi tasumist, on tegu kordades põhjendamatu deposiitnõudega; 4) peab määruskaebuse esitaja vajalikuks märkida, et maakohus on 05.03.2012 määrust sisustades asunud sisuliselt motiveerima oma varasemat 21.02.2012 puudulikku määrust (TsMS § 465 lg 2 p 8), mis ise juba kinnitab 21.02.2012 määruse menetlusõigusnormi rikkumist.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

seadustikus sätestatule. Lisaks eeltoodule ei tulene ka TsMS § 660 lg-st 3 käesoleval juhul määruskaebuse esitajale kaebeõigust, kuivõrd tegemist ei ole menetlust lõpetava määrusega; 3) puuduks alus maakohtu 21.02.2012 määruse tühistamiseks ka siis, kui määruskaebuse esitajal oleks võimalik seda vaidlustada. Pankrotimenetluse kulude katteks raha deponeerimise eesmärk on võimaldada pankrotihalduril pankrotimenetlus läbi viia, sealhulgas pankrotivara müüa ning võimalusel ka vara tagasivõitmise ja -nõudmise läbi pankrotivara suurendada. Pankrotimenetluse alustamise staadiumis puudub võlgnikul enamasti likviidne vara, mistõttu tuleb pankrotihalduril teha kulutusi pankrotivara hulka kuuluvate asjade müümiseks ning seeläbi raha saamiseks, millist lõpptulemusena võlausaldajate vahel jagada. Seega on asjakohatud määruskaebuse esitaja väited, et pankrotivara hulka kuuluvad seadmed, milliste arvel on võimalik pankrotimenetluse kulud katta. Nimetatud seadmete realiseerimiseks tuleb teha kulusid, milliseks pankrotivara hulgas vabad rahalised vahendid puuduvad. Määruskaebuse esitaja on ise nii pankrotihaldurile kui ka 01.03.2012 määruskaebuses avaldanud, et tegemist on spetsiifiliste ja ilmselt raskesti realiseeritavate seadmetega. Seetõttu on käesolevas menetlusstaadiumis vajalik tasuda deposiiti kohtu poolt määratud summa pankrotimenetluse läbiviimiseks ning kui määruskaebuse esitaja ei soovi pankrotimenetluse lõpetamist raugemise tõttu, tuleb tal vastavad kulutused ka teha; 4) sätestab PankrS § 30 lg 4, et kohtu deposiiti tasutud raha tagastatakse makse teinud isikule vastavalt käesoleva seaduse § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatule, s.o enne jaotise alusel raha välja maksmist. Seega saab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti summa tasunud isik raha tagasi ning seda enne, kui makstakse jaotise alusel raha välja teistele võlausaldajatele. Seda muidugi juhul, kui pankrotimenetluses õnnestub vara realiseerida kõrgema hinnaga, kui on tehtud kulutusi pankrotimenetluse läbiviimiseks, millist määruskaebuse esitaja enne raha deponeerimist peakski hindama; 5) ei ole deposiiti tasumisele kuuluv summa 4 000 eurot ebatavaliselt kõrge, vaid tegemist on summaga tavapärases suuruses. Kohtud on määranud korduvalt pankrotimenetluse kulude katteks tasumisele kuuluvaks summaks 4 000 eurot ning ka seda ületavaid summasid. Ajutine pankrotihaldur on hinnanud pankrotimenetluse kulude katteks vajalikuks summaks 4 000 eurot, s.o summa, milline kattub kohtu poolt määratud summaga. Kohtu ülesanne deponeeritavat summat määrates on kontrollida halduri ettepaneku põhjendatust. Võlausaldaja, omamata eelnimetatud teavet, ei saa ka hinnata, milline oleks pankrotimenetluse kulude katteks deponeeritav põhjendatud summa. Seega on põhjendatud pankrotiseaduse regulatsioon, millise kohaselt ei võimaldata pankrotimenetlusega küll seotud, kuid siiski alainformeeritud, isikutel vaidlustada kohtumäärusi, millega määratakse deposiiti tasumisele kuuluva summa suurus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

PankrS § 30, mis on olnud aluseks kohtu deposiiti makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja määramisel, ei sätesta võimalust esitada vastava kohtumääruse peale määruskaebust. Seega on maakohus õigesti asunud seisukohale, et tulenevalt PankrS §-st 5 lg 1 on antud juhul esitatud määruskaebus kohtumääruse peale, millele ei ole võimalik määruskaebust esitada ning seetõttu on kohus keeldunud õigesti määruskaebuse menetlusse võtmisest.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.