Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tsiviilasi nr. 2-10-15129 Pankrotimenetluses hageja poolt esitatud teise järgu nõuet kokku 51 495 169 krooni ei tunnustatud. Vastuväite esitas AS Swedbank. Hageja leidis, et vastuväide on alusetu. Kostja AS Swedbank vaidles hagile vastu. Kostjale teadaolevalt kuulub välisriigi äriühing Supremex Shipping&Chartering Inc hagejale Mihhail Stakantšikovile, kes omakorda on võlgnikuga lähedalt seotud ja kellel on võlgnikuga ühised majanduslikud huvid. Kostja on veendunud, et esitatud dokumendid on fiktiivsed ja tagantjärele koostatud. Kahtlusele annab kostja hinnangul aluse ka asjaolu, et võlg ei kajastu võlgniku 2008.a majandusaruandes. 22.10.2010.a määras kohus asjas dokumendiekspertiisi, selgitamaks tõenditena esitatud dokumentide koostamise tegelikku aega. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja nõue tunnistada kehtetuks I Me (pankrotis) pankrotimenetluses nõuete kaitsmise protokolliline otsus, millega on otsustatud jätta tunnustamata hageja nõue summas 30 000 000,00 krooni tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et pankrotiseadusest ei tulene võlausaldaja õigust nõuda vastava otsuse kehtetuks tunnistamist põhjusel, et tema nõue jäi osaliselt tunnustamata. Kohtule esitatud dokumendid ei sisalda andmeid, mis lubaks tehtud ülekandeid tõlgendada laenusumma kandmisena võlgnikule. Ühestki dokumendist ei selgu, et nimetatud summad kanti üle võlgnikule laenu andmiseks või et tegu ei ole Ficom ApS arvega, vaid I Me arvega, pigem vastupidi. Ka ei ole pank võlgnikul sellise arve olemasolu kinnitanud. Hageja ei ole tõendanud laenusuhte või muu kohustuse olemasolu tema ja Ficom ApS vahel, mille tagasimaksmisel oleks olnud võimalik võlguolevat raha kanda hageja asemel võlgniku arvele. Äriregistri andmetel on võlgnik ja hageja olnud pikaajalised äripartnerid. Seda nii omavahel sõlmitud rendilepingute kaudu, mis on välja toodud kostja poolt, kui äriühingute kaudu (OÜ International Language and education centre Evenor, OÜ Telliskivi Invest jne). See tähendab, et tegemist on lähikondsetega Pankrs § 117 mõistes. Asjaolu, et tegu oli lähikondsete vaheliste lepingutega näitab ka see, et hageja nõude aluseks olevad lepingud on vormistatud esialgselt laenuna ilma intresse arvestamata. Alles lisakokkulepetega on lepingutesse väidetavalt viidud intressi arvestus. Antud juhul ongi hageja esitanud kohtule rea dokumente, mis ekspertide hinnangul on koostatud dokumendil olevast kuupäevast hilisemal ajal; osa väidetavalt erineval ajal koostatud dokumente on koostatud samal ajal. See tähendab, et need võidi koostada ka ajal, kui pankrotimenetluses oli vaja esitada nõudeid võlgniku vastu. Seega ei saa neid tõenditena arvesse võtta. Kui arvestada kokku hageja poolt välja toodud nõuete summad, on võlasumma 47 892 092 kr., millest pankrotimenetluses on tunnustatud 21 495 169 kr., seega on vahe mitte 30 000 000 vaid 26 396 923 krooni. Raha ülekandmine on tõendatud vaid 6 946 533 krooni osas.

Tsiviilasi nr. 2-10-15129

Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et hageja ei ole tõendanud enda nõuet võlgniku I M vastu suuremas summas kui seda tunnustati pankrotimenetluses. Esitatud tõenditest ei selgu raha tegelik üleandmine võlgnikule ja ebausutav on, et raha anti üle sularahas, sest tegemist on suurte summadega. Juhul kui sellised summad oleksid laekunud I Me arvele ja pank aastaid hiljem ei saa väljastada sellekohast kinnitust, siis peaks füüsilisest isikust ettevõtjal olema võimalik seda tõendada oma raamatupidamisdokumentidega. Kuna hageja ei ole tõendanud laenuna raha ülekandmist (üleandmist), v.a. 259 960 USD, võlgnikule, leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud nõude olemasolu suuremas summas kui seda juba tunnustati pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses on ajutine haldur tuvastanud võlgnikul vara väärtuses 34 560 054,34 krooni. Kinnistu müügihind võib kujuneda ka madalamaks. Kinnistu on koormatud esimese järjekoha hüpoteegiga kostja kasuks, kostja tunnustatud nõue on 27 240 326,90 kr. See tähendab, et peale PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud maksete tegemist ja pandiga tagatud nõude rahuldamist on teise järgu nõuete rahuldamine vähetõenäoline. Mis tähendab, et ka nõude täieliku tunnustamise järel jääb hageja nõue pankrotimenetluses rahalise katteta. Apellatsioonkaebus Hageja ei nõustu maakohtu otsuses kajastatud seisukohtadega. Kohtuotsuses jääb selgusetuks, millisel põhjusel kohus arvab, et intressi nõue on alusetu ja põhjendamatu. Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-108-02 punktile 10 toetudes on hageja intressi nõue summas 10 339 814 krooni põhjendatud ning ei ole vastuolus kohtupraktikaga. Hageja hinnangul on ka arusaamatu, mille alusel maakohus tegi järelduse, et võlakirjad võisid olla koostatud vaid pankrotimenetluses ja tegelikku raha üleandmist ei toimunud. Möödunud on vaid 18 aastat ning sularaha liikumine sellistes summades oli tol ajal tavaline. Esimese astme kohtu poolt on antud ebaõige hinnang hageja poolt esitatud võlgnevusteatises märgitud andmetele. Eelnimetatud võlgnevusteatisest nähtub, et firma Eurodek Copenhagen ApS kinnitab, et tema poolt on tehtud ülekanded pangakontole nr 5005615844 vastavalt AS Ficom juhistele. Samuti sisaldab võlgnevusteatis punkti „Märkused“: Ficom ApS I M. Hageja ei nõustu kohtu arvamusega, et pank pole võlgniku sellise arve olemasolu kinnitanud. Kohus ei ole ka õigesti hinnanud tõendeid. Nimelt ei saa hageja nõustuda esimese astme kohtu arvamusega, et raha ülekandmise kohta kõnealusel ajavahemikul tõendeid esitatud ei ole. 28.09.2010.a esitas hageja kohtule raha ülekandmise tõendamiseks kolm Unibanga originaalväljavõtet, millest nähtub, et pangakonto nr 5005615844 Unibank International Branch kuulus võlgnikule I Mele. Millised suhted olid Ficom ApS ja Eurodec Copenhagen ApS vahel hageja ei tea ning hageja hinnangul ei ole see ka tähtis, kuna ei ole seotud hageja ja võlgniku vahelise võlasuhetega. Oluline on vaid see, et Ficom ApS tagastas krediidi hagejale ja krediidi tagastamisel olid täidetud hageja korraldused. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-67-06 punktist 12 tulenevalt tõendavad eelnimetatud dokumendid fakti, et tegelikult hageja ja võlgniku vahel olid laenusuhted ja 02.04.1993.a sõlmitud laenulepingu alusel sai võlgnik hagejalt laenu summas 23 000 000 krooni. Seega ei saa hageja nõustuda esimese

Tsiviilasi nr. 2-10-15129 astme kohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud laenusuhte või muu kohustuse olemasolu tema ja Ficom ApS vahel. Kohtuotsuse punktis 2.2. on märgitud, et raha üleandmine on tõendatud vaid 6 946 533 krooni ulatuses, samal ajal kohtuotsuse punktis 2.5. kohus on märkinud, et „kuna hageja ei ole tõendanud laenuna raha ülekandmist (üleandmist), v.a. 259 960 USD, võlgnikule, leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud nõude olemasolu suuremas summas kui seda juba tunnustati pankrotimenetluses". Kuna 259 960 USD võrdub 2 732 049.60 krooniga, siis jääb arusaamatuks, millise lepingu alusel on tõendatud ülejäänud summa 4 214 483.30 krooni üleandmine. Väär on kohtu seisukoht selle kohta et kuna võlg ei kajastu 01.09.2008 võlgniku bilansi väljavõttes ajavahemikul 01.01.2008 - 31.12.2008, siis see tähendab seda, et võlgnikul puudub võlg kahe lepingu alusel. Peale selle, 28.02.2011 esitas hageja kohtule avalduse oma nõusoleku asja kirjalikus menetluses lahendamiseks tagasivõtmiseks ning vaidlustas ekspertiisiakti nr DM-0190-10/3 906 ja palus määrata kohtuistung ning kuulata üle tunnistajad I M ja V B. Kuna avaldus jäeti rahuldamata, ei saanud võlgnik anda kohtule selgitusi, miks võlgnevus bilansis ei kajastu. Sel põhjusel oli hageja sunnitud pöörduma ka Mainor Audit ja Partnerite OÜ poole, kes teostas FIE I Me raamatupidamise arvestusi, palvega seletada, mis põhjusel eelnimetatud bilansis võlgnevus ei kajastu. Hageja ei nõustu kohtu arvamusega, et 04.02.1993.a I Me ja V Bi vahel sõlmitud krediidiliini leping, mis on esitatud kohtule tõendiks, et I Mel olid taolised rahalised vahendid, ei puutu asjasse. Hageja ei saa nõustuda ka sellega, et hageja ja võlgniku I Me vahel on lähikondsus PankrS § 117 mõistes. Asjaolu et 1992.a ja 1993.a hageja poolt käsitsi kirjutatud laenulepingu alusel oli antud võlgnikule 581 185 DEM ja 1 399 718.90 USD laenu, ei saa olla tõendiks, et hageja oli või on võlgnikuga ühine majapidamine või sugulussuhted. See, et hageja rendib võlgnikule kuuluvat kinnistut asukohaga Suur-Karja 10, Tallinn soodsatel tingimustel ei ole samuti tõendiks pooltevahelistele lähedastele suhetele. Kuna alates 2008.a. tekkis kinnisvaraturul äripindade rentimise nõudluse langus, siis taolised soodsad tingimused ruumide rentimisel ei olnud erandiks, vaid pigem kehtivaks turureegliks. Õige ei ole esimese astme seisukoht selle kohta, et alles lisakokkulepetega viidi lepingutesse sisse intressi arvestus ning kuna ekspertiisi tulemusena leiti, et lepingu lisad on vormistatud üheaegselt (dateeritud erinevalt), siis ei saa neid tõenditena arvesse võtta. Tegelikult ekspertiisi tulemusena leiti, et laenulepingu kuupäevaga 02.04.1993.a., laenulepingu lisa nr 1 kuupäevaga 16.08.1993.a, lisa kuupäevaga 04.01.1994.a, kinnituskirjade kuupäevadega 03.09.1992.a. ja 16.08.1993.a. koostamise aega määrata ei ole võimalik. Arvestades seda, millal ja kuidas on koostatud ning näevad kõnealused dokumendid välja, on mõistetav eksperdi järeldus, et nad on koostatud tõenäoliselt samaaegselt. Vastustaja seisukoht AS Swedbank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täpsustada, kuid otsus tuleb lõppjäreldusena jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tsiviilasi nr. 2-10-15129

Kostja ei ole võlausaldajate üldkoosolekul näidanud, miks ta ei vaidle vastu hageja nõudele suuruses 21 495 169 kr. ja miks ta vaidles vastu nõudele summas 30 000 000kr., ja seadusest tulenevalt ta ei peagi seda põhjendama. Seega, hinnates hageja nõuet tunnustada tema nõuet 30 000 000 kr., tuli kohtul hinnata hageja esitatud mõlema laenulepingust tuleneva nõude põhjendatust, ja kui tõendatuks ning põhjendatuks osutus nõue väiksemas ulatuses, kui hageja tunnustamist leidnud nõude suurus, siis esines alus hagi rahuldamata jätmiseks. Seda on kohus ka teinud. Kolleegium märgib, et maakohtu põhjendus selle kohta, et ka nõude terves osas tunnustamisel ei ole I Me pankrotimenetluses võimalik nõuet vähimalgi määral rahuldada, omab õiguslikku tähendust hagi hinna määramisel, mitte aga nõude põhjendatuse hindamisel. Nagu apellant õigesti rõhutab, oli esitatud laenulepingute sõlmimise ajal kehtiv tsiviilkoodeks, mille § 272 kg. 2 kohaselt laenuleping on reaalne leping, s.o. laenuleping loeti sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole laenuandjatelt I Mele raha üleandmine usaldusväärselt tõendatud. Tulenevalt pankrotimenetluse eripärast peab just hageja tõendama, et laenulepingutes märgitud summad on I Mele laenuandjatelt üle antud. Tõendamiskoormuse jaotamisel ei ole siin kohaldatav TsK §-i 276 lg. 1 sätted, mille kohaselt laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et raha või asju laenutajalt tegelikult ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud, kuivõrd see säte käib lepingu poolte kohta. Asjakohatu on ka apellandi viide TsK§-le 272 lg. 3, mille kohaselt pooled võivad iga võla, mis on tekkinud muust alusest, vormistada laenulepinguna: hageja ei ole väitnud, et laenulepinguna vormistati muust alusest tekkinud võlgnevus. Maakohus on tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates põhjendatult leidnud, et I Me kirjalikud kinnitused laenusummade kättesaamise kohta ei ole usaldusväärsed tõendid, mistõttu maakohus neid ei arvesta. Siinkohal on maakohus põhjendatult arvestanud, et niivõrd suurte summade sularahas üleandmine on kaheldav, et I M ja hageja olid kauaaegsed äripartnerid ehk lähikondsed pankrotiseaduse mõttes, et FIE I Me võidetav võlgnevus laenuandjate ees ei ole kajastatud tema bilansis 2008.a. kohta ning seda, et dokumendiekspertiisi kohaselt vähemalt osa esitatud dokumentidest on intellektuaalse võltsimise tunnustega: eksperdid on järeldanud, et 03.09.1992 ja 16.08.1993 võlakirjad on tõenäoliselt koostatud samaaegselt ja juhtinud tähelepanu, et lisa nr. 2 kuupäevaga 02.04.1993, millega on laenu tagastamise tähtaega pikendatud, on viidatud, et Eesti krooni kursi muutumisel euro suhtes või Eesti üleminekul eurole teostatakse kõik lepingukohased areldused selliselt, et summa ekvivalent vastaks euro ekvivalendile vahekorras 1 euro on võrdne 15,6466 kr. Eesti krooniga, samal ajal kui Eesti krooni selline kurss euro suhtes fikseeriti alles 1999.a. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanuga ülalmärgitud tõenditele ja leiab, et apellatsioonkaebuses selle kohta esitatud väited ei anna alust neile teistsugust hinnangut anda. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et laenu andmine võib toimuda ka selliselt, et laenuandja annab korralduse isikule, kes on talle võlgu, võlgnetav summa anda üle laenusaajale, s.o. antud juhul I Mele. Maakohus on aga õigesti tuvastanud, et konto nr. 5005615844 Unibangas kuulus mitte I Mele, vaid juriidilisele isikule Ficom AbS. See järeldub võlgnevusteatistest, mille kohaselt Eurodek Copenhagen ApS on teinud ülekandeid Ficom ApS kontole, kasusaajana on märgitud Ficom ApS. Nimetatud lükkavad ümber apellatsioonkaebuses osundatud Unibanga 1993. aastas

Tsiviilasi nr. 2-10-15129 pärinevad teatised. Ringkonnakohus märgib, et viimastes ei ole kinnitust selle kohta, et konto 5005615844 kuulub I Mele. Intressid tingimuse koha pealt on maakohus üksnes sedastanud, et algselt laenulepingutes intressikokkulepe puudus. Kohus ei ole leidnud, et seetõttu puudub hagejal õigus intresse nõuda. Maakohus on tuvastanud, et raha ülekandmine Supremex Shipping & Chatering Inc. poolt I Me kontole SEB Pangas 01.03.2001 ja 12.03.2001 on dokumentaalselt pangakonto väljavõttega tõendatud kokku summas 259 960 USD ulatuses. Kolleegium nõustub apellandiga, et nimetatud summa võrdub 2 732 049 krooniga, mistõttu on ekslik maakohtu järeldus, et raha ülekandmine on tõendatud 6 946 533 kr. ulatuses. Kui lisada summale 259 960 USD lisakokkuleppega märgitud intress, siis ei ületa hageja põhjendatud nõue võlausaldajate üldkoosolekul juba tunnustamist leidnud nõude summat, ehk siis maakohus on hagi täiendavalt 30 000 000 kr. tunnustamiseks jätnud õigesti rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtus seisukohaga, et ekspertide arvamuse saabumine, mis hagejale ei meeldi, ei ole menetlusliku olukorra selline muutumine, mis annab alust nõusoleku tagasivõtmiseks asja menetlemiseks kirjalikus menetluses, ja täiendavate tõendite esitamiseks. Nähes täiendavate tõendite vastuvõtmisest keeldumises protsessuaalset rikkumist, oleks hageja pidanud esitama apellatsioonkaebuses taotluse täiendate tõendite vastuvõtmiseks, apellant aga seda ei teinud. Ringkonnakohus märgib, et kinnitades kohtule maakohtu 25.03.2011 määruse kättesaamist, ei ole hageja esitanud vastuväidet kohtu tegevuse peale, mistõttu TsMS § 333 lg. 1, 2 ja 3 kohaselt ei saa ta väidetavale rikkumisele kohtuotsuse peale edasi kaevates enam tugineda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud apellandi kanda.

Tiit Kollom

Kaupo Paal

ringkonnakohus

poolte

Reet Allikvere

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.