Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Marie Tsine
vastu võlgnevuse
Kostja X.U (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi X.U (isikukood XXX ) vastu.
2.Välja mõista X.U-lt B2 Impact OÜ kasuks põhinõue 1731,47 eurot.
3.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi X.U vastu 2152,65 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 1267,64 eurot, intressinõue 375,66 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 35 eurot ja viivisenõue 474,35 eurot.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 09.04.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse X.U (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas hagi 11.06.2024. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 3884,12 eurot, millest põhinõue on 2999,11 eurot, intress on 375,66 eurot, sissenõudmiskulud on 35 eurot ja viivis on 474,35 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (krediidiandja) ja kostja 22.08.2022 tähtajatu krediidilepingu, millega võimaldati kostjale krediidilimiiti kuni 3000 eurot. Kostja arvelduskontole kanti 23.08.2022 2455 eurot, 15.09.2022 545 eurot, 04.11.2022 127 eurot, 01.12.2022 51 eurot, 03.02.2023 101 eurot, 04.03.2023 64 eurot, 06.04.2023 52 eurot, 07.05.2023 64 eurot, 21.06.2023 42 eurot, 03.08.2023 101 eurot, 01.10.2023 108 eurot, kokku 3710 eurot. Lepingust tulenevalt on intressimäär 40,4785% aastas (0,1109% päevas), krediidi kulukuse määr 48,90% aastas. Lepingu kohaselt pidi kostja tagastama laenu igakuiselt krediidiandja esitatud arvete alusel. Arved koostatakse iseteeninduskeskkonnas 15 päeva pärast algset väljamakset ning arvel näidatakse miinimumsumma, laen ja teenustasu, tähtpäev ning muud maksmisele kuuluvad summad, sh viivis. Miinimumsumma on 5% laenuvõtjale kuuluvast võlgnevusest (laen ja teenustasud) või 10 eurot, sõltuvalt kumb on suurem. Kui kogu jääk koos tasudega on alla 10 euro, on miinimumsumma kogu jääk. Kostja tegi perioodil 15.09.2022–30.09.2023 makseid kokku 1978,53 eurot, millest krediidisumma katteks 710,89 eurot, kulude katteks 39,41 eurot ja intressi katteks 1228,23 eurot. Viimane põhiosa makse tehti 30.09.2023. Kostja jättis tasumata järgmised miinimumosamaksed: oktoobrikuu 153,93 eurot (tähtaeg 22.10.2023), novembrikuu 159,34 eurot (tähtaeg 22.11.2023), detsembrikuu 164,34 eurot (tähtaeg 22.12.2023) ja jaanuarikuu 169,50 eurot (tähtaeg 22.01.2024). Krediidiandja edastas 05.01.2024 kostjale meeldetuletuse lepingu lõpetamise kohta ning hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja kogu võlg muutub sissenõutavaks. Kuna minimaalset makset tähtaegselt ei tasutud, lõppes leping 20.01.2024 ja kostjal tekkis kohustus tasuda kogu senine võlgnevus. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 2999,11 eurot (väljastatud krediit 3710 eurot – põhiosa tagasimaksed 710,89 eurot). Intressinõue perioodi 30.09.2023–20.01.2024 eest on 375,66 eurot. Viivisenõue perioodi 21.01.2024–11.06.2024 eest on 474,35 eurot. Lepingu eritingimuste kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga, s.o. 40,4785% aastas ja 0,1109% päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35 eurot (VÕS § 113 2 lg 2 alusel): 02.02.2024 nõudekiri 25 eurot,
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 12.10.2024 avalikult väljavõtete avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 14 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 28.10.2024. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, , p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, , p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud,
3 (9)
peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2 kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hageja on esitanud kohtule tõendina Multitude Bank p.l.c (krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud laenulimiidi laenulepingu (dtl 29 jj). Lepingu kohaselt oli krediidikonto limiidiks 3000 eurot. Leping on allkirjastamata. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Leping oli sõlmitud määramata ajaks. Minimaalne tasumisele kuuluv summa tuli maksta arve kuupäevast 15 päeva jooksul. Minimaalsumma on kas 5% kliendi kogu võlgnevusest (laen koos teenustasudega) või 10 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Kui kogu võlgnevus koos tasudega on alla 10 euro, tuli maksta kogu see summa 15 päeva jooksul. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt: 23.08.2022 – 2455 eurot, 15.09.2022 – 545 eurot, 04.11.2022 – 127 eurot, 01.12.2022 – 51 eurot, 03.02.2023 – 101 eurot, 04.03.2023 – 64 eurot, 06.04.2023 – 52 eurot, 07.05.2023 – 64 eurot, 21.06.2023 – 42 eurot, 03.08.2023 – 101 eurot, 01.10.2023 – 108 eurot, kokku 3710 eurot (dtl 239 jj, 270). Hageja on tõendanud, et kostjale on lepingu alusel raha üle kantud. Kostja sai laenu kätte. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel lepingu. Krediidi kulukuse määr
7.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 22.08.2022 sõlmitud lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 48,9%. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 22.08.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) kolmekordne määr oli seega 48,9%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 48,9%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ja selle suurendamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
8.Sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4 (9)
9.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr , p-d 13 ja 17).
10.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr , p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et
5 (9)
krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr , p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr , p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, , p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, , p 35).
10.1.Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 221 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitas kohtule kostja pangakonto väljavõtte (dtl 68 jj). Perioodil 01.02.2022– 31.07.2022 (kuus täiskuud enne laenu andmist) laekus kostjale töötasu keskmiselt 2100 eurot kuus. Märkimisväärne osa igakuisest sissetulekust kulus püsivate laenukohustuste teenindamiseks. Kostjal oli paralleelselt mitu kehtivat laenulepingut, mille kogumakse ulatus igakuiselt ligikaudu 640–680 euroni. Need maksed olid regulaarsed ja vältimatud ning püsisid stabiilselt kogu kuue kuu vältel. Kostja võttis ka uusi laene, sh 2022. aasta aprillis 400 eurot (Bondora) ja mais 3500 eurot (Bondora). Lisaks laenukohustustele esinesid igakuised tavapärased elamiskulud, sealhulgas kulutused toidule, transpordile, sideteenustele ja muudele igapäevastele vajadustele. Nende kulude keskmine tase oli ligikaudu 430–450 eurot kuus. Konto väljavõttest nähtub asjaolu, et kostja käitumises esines süstemaatiline ja korduv
6 (9)
hasartmängutegevus. Hasartmängukulud ei olnud juhuslikud ega üksikud, vaid avaldusid igakuiselt erinevates suurustes, ulatudes sadade kuni tuhandete eurodeni (ComeOn, SuomiKasino, PAF, Luckydino, Probe/Pledoo, CO-Gaming, Paysafe/Skrill jm). Selline riskikäitumine esines paralleelselt mitme laenu teenindamisega ning ei vähenenud ka perioodidel, mil sissetulek oli madalam või kohustused suuremad. Vastupidi, konto väljavõttest nähtub, et ka varasemate laenude laekumise järel liikus raha lühikese aja jooksul hasartmängudesse, mitte kostja majandusliku seisu stabiliseerimiseks. Krediidiandja ei hinnanud piisavalt kostja tegelikku maksevõimet, ei arvestanud olemasolevate kohustuste kogukoormust ega hasartmängukulusid. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr , p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
11.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja
7 (9)
mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
12.Lepingu kohaselt oli leping sõlmitud määramata ajaks. Minimaalne tasumisele kuuluv summa tuli maksta arve kuupäevast 15 päeva jooksul. Minimaalsumma oli kas 5% kliendi kogu võlgnevusest (laen koos teenustasudega) või 10 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Kui kogu võlgnevus koos tasudega on alla 10 euro, tuli maksta kogu see summa 15 päeva jooksul. Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata oktoobrikuu osamakse summas 153,93 eurot (maksetähtaeg 22.10.2023), novembrikuu osamakse summas 159,34 eurot (maksetähtaeg 22.11.2023), detsembrikuu osamakse summas 164,34 eurot (maksetähtaeg 22.12.2023) ja jaanuarikuu osamakse summas 169,50 eurot (maksetähtaeg 22.01.2024). Hageja ei ole lepingu ülesütlemist tõendanud, kuigi kohus andis selleks hagejale tähtaja. Seetõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Arvestades, et krediidileping oli sõlmitud määramata ajaks, on leping jätkuvalt kehtiv ka juhul, kui kostjal on tekkinud võlg, kuna võlgnevuse olemasolu iseenesest ei lõpeta tähtajatut lepingut. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025. a otsuse p-des 10–11 asjas nr selgitanud, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu. Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 3710 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 1978,53 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas põhivõla osas ümberarvestuse (dtl 234 jj). Hageja arvestas kostja tasutud summa 1978,53 eurot krediidisumma katteks. Kostja põhivõla suuruseks on 1731,47 eurot, arvestades, et kostjale anti krediiti 3710 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 1731,47 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 1267,64 euro ulatuses, arvestades, et hagis oli põhinõude suuruseks 2999,11 eurot.
13.Hageja esitas intressinõude osas ümberarvestuse, mis on ebaõige. Riigikohus on selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine vt nt (RKTKo 26.11.2012, , p 10). Riigikohtu arvates kohaldub sama põhimõte ka osamaksetena tagastatava laenu puhul viivituses oleva osamakse suhtes, st alates osamakse tasumise tähtaja saabumisest lõpeb tagasi makstava laenusumma osa suhtes intressi arvestus ning viivitusse sattumise korral asendab seda viivis (RKTKo 05.11.2008, , p 15). Hageja intressiarvestus põhivõla jäägilt 1731,47 eurolt on väär, kuna see hõlmab ka perioodi pärast vastavate osamaksete tähtaegu. Hageja intressinõue jääb rahuldamata.
8 (9)
14.Hageja esitas ümberarvestuse, milles palub kostjalt välja mõista viivise perioodi 23.06.2025–09.01.2026 eest summas 97,16 eurot (dtl 236). Hagis oli viivisenõue esitatud üksnes perioodi 21.01.2024–11.06.2024 eest. Ümberarvestusega ei saa esitada uusi nõudeid ega laiendada hagi eset. Seetõttu jääb hageja viivisenõue rahuldamata. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 113 2 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, , p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr , p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr , p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab, et suur osa menetlusest oli seotud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede hindamisega ning asjaoluga, et krediidileping ei olnud ülesütlemisega lõppenud. Samuti arvestab kohus, et hagi jääb olulises osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 3884,12 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 1731,47 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 45% ulatuses ning jättis rahuldamata 55% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.