Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 11.03.2008 liisinguleping nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto BMW 530D T, 3.0, ehitusaasta: 2003. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid, sh intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.1. 13.03.2008 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja lepingu teenuste lisa, mille kohaselt võimaldas hageja kostjale lisateenuse näol Statoil kütuse krediitkaardi kasutamist, punkti 4 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale teenuste eest vastavalt hageja poolt esitatavatele arvetele. Kostja rikkus lepingust ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja teenuste lisa alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Kostja poolt on hagejale tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel kostjale esitatud arved kokku summas 1 616.48 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas. Viivisvõlgnevus moodustab 18,20 eurot. Seoses kostjapoolse võlgnevusega saatis hageja kostjale 25.11.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris hageja kostjat võlgnevuse suurusest ja palus kostjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu ütles hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Kostja oli tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. kohustatud andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri CEOÜ poole. Vara valdus taastati 05.02.2010. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle OÜ-le BR. CEOÜ ja OÜ BR esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved kokku summas 275.69 eurot, mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Liisinguese võõrandati hinnaga 91 000 krooni, millele lisati kostjapoolne ettemaks summas 489,00 krooni, kokku 91 489,00 krooni. Nimetatud summa kattis kogu ulatuses vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud summas 4 313,52 krooni, samuti kogu ulatuses debitoorse võlgnevuse summas 25 292,35 krooni ning osaliselt, s.o summas 61 883,13 krooni vara jääkmaksumuse. Seega jäid kustutamata veel vara jääkmaksumus summas 74 486,85 krooni ja viivismaksete võlgnevus summas 284,84 krooni. Hageja kogunõue on 74 486,65 krooni + 284,84 krooni = 74 771,69 krooni, s.o 4 778,78 eurot. Hageja põhinõudeks on 74 486,85 Eesti krooni, s.o 4 760,58 eurot. Hageja põhinõue ei sisalda intressi ega viivist. 05.2010 saadetud kirjas teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest ja palus tasuda kõik võlgnevused. Hagiavalduse täpsustuses palus hageja kostjalt välja mõista 4 778.78 eurot ning viivis protsendina põhinõudest 4760.58 alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7 % aastas. Kostja vastuväited Kostja hagi õigeks ei võtnud. Vastuväidete kohaselt tekkisid kostjal liisingu maksete tasumisega raskused pärast tööõnnetust ja kauaaegset haiguslehel viibimist. Kostja ei nõustunud põhinõudega 4779,16 eurot, kuna kostja arvates oli vara jääkmaksumus 8716,00 eurot madalam keskmisest turuhinnast, vara realiseeriti aga 5815,96 euro eest. Kostja ei nõustu ka vara tagastusteenuse eest esitatud arvega summas 275,69 eurot, kuna ta tagastas vara ise. Kostja leidis ise varale ostja, kes oli nõus liisingulepingu üle võtma, kuid keda hageja ei aktsepteerinud. Kohtuotsuse põhjendused Pooltel ei ole vaidlust 11.03.2008 sõlmitud liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto BMW 530D T, 3.0, ehitusaasta 2003, ennetähtaegse lõpetamise üle. Pooltel on vaidlus põhinõude suuruse, sealhulgas tagastusteenuse osutamisega seotud kulude ja sõiduki müügikahju üle. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.

VÕS § 101 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 367 lg 1 ja 3 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ning kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Lepingu üldtingimuste punkti 3.7. kohaselt, juhul kui hageja, tuginedes lepingute üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingud üles ning võõrandab vara, on kostja kohustatud hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt oli vara jääkmaksumus 8 716,00 eurot. Vara müügiaktiga nr XXX 06.04.2010 on tõendatud, et sõiduk võõrandati hinnaga 91 000,00 krooni/ 5815,96 eurot (ilma käibemaksuta). Vara jääkväärtuse ja müügihinna vahe on seega 2900,04 eurot. Hageja tuginedes liisingulepingu üldtingimustele on seisukohal, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis peab liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud (viimane RKL 3-2-1-52-11), et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punkt 3.7, mille kohaselt on kostja kohustatud hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine) VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kuna see on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on otsustes (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning, et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Hageja on asunud seisukohale, et liisingueseme väärtuseks selle üleandmise ajal oligi sõiduki müügihind. Hageja kohtule esitatud teatisega 18.02.2010 nr.200.127-030 ja sõiduki müüki suunamise protokolliga 12.02.2010 on tõendatud, et sõiduauto BMW 530DT Universaal, suunati müüki 12.02.2010 hinnaga 119 000,00 krooni/7605,49 eurot, mida saab pidada sõiduki väärtuseks üleandmise ajal. Sõiduki hinda alandati 2010 aasta märtsikuus 107 000,00 kroonile/6838,55 eurole ja see müüdi 06.04.2010 hinnaga 91 000,00 krooni/ 5815,96 eurot.

Kostja vastuväidete kohaselt oli sõiduki väärtus kõrgem, kui vara jääkmaksumus ja vara realiseerimise hind, kuid ta ei ole oma väidet ühegi tõendiga tõendanud. Tunnistaja JS ütluste kohaselt BRC Autokeskuses ei olnud auto hinnast juttu, turu keskmine hind oli 140 000 krooni. Kohus on seisukohal, et sõiduki väärtust ei saa tõendada asjatundjaks mitte oleva tunnistaja ütlustega, mistõttu ei saa kohus pidada antud hinnangut usaldusväärseks. Tunnistaja JS ütluste kohaselt soovis liisingulepingu üle võtta IV, kuid pank keeldus sellest, kuna ta oli mingi lepingu täitmisega viivituses. Poolte kirjavahetusega on tõendatud, et hageja keeldus kostja pakutud isiku ostu finantseerimast, raha sõiduki koheseks väljaostuks isikul ei olnud. Esialgselt määratud turuhinna ja tegeliku müügihinna vahe oli 28 000,00 krooni/ 1789,53 eurot, mis on 24%. Kuna sõiduk müüdi 2 kuu ja 4 päevaga, siis saab sõiduki müügihinda pidada kiirmüügi hinnaks, mis üldteadaolevalt on soodne sõiduki ostjale aga mitte müüjale. Järelikult ei ole hageja teinud kõike endast olenevat, et müüa sõiduk parima hinnaga. Eelnevast tulenevalt ei saa pidada sõiduki müügihinda 91 000,00 krooni/ 5815,96 eurot ka mõistlikuks ega lubatavaks. Hageja on väitnud, et sõidukile ei suudetud ostjat leida tulenevalt liisingu eseme seisukorrast. Tunnistaja JS ütluste kohaselt oli sõiduki esistangel pragu, kuid muidu oli sõiduk töökorras; sõiduki üle vaadanud meesterahvas vaatas autot, võttis vastu võtmed, koostas akti, millesse märkis esipampri vigastuse; sõiduk käivitus ilusti, parkimise andurid ja immobilisaator töötasid, sõiduki vastuvõtnud meesterahvas viis selle hoonesse sisse, teiste puuduste kohta midagi ei öeldud. CE05.02.10 ülaandmise-vastuvõtu aktist, mis koostati liisinguvõtja juuresolekul, nähtuvalt oli sõiduki kõrvalistuja poolne esipampri nurk lahti ning OÜ BR üleandmise-vastuvõtu akti, mis koostati hageja koostööpartnerite vahel, kohaselt oli sõiduki esistange katki, kapotil kivitäkked, probleemid paigaldatud immobilisaatoriga, patronic ei töötanud. Seega on tõendid sõiduki puuduste kohta vastuolulised, selgusetuks jääb, miks ajavahemikul 05.02.2010-11.02.2010, kui sõiduk oli hageja koostööpartnerite käes, on sõidukile puudusi tekkinud enam, kui fikseeriti neid sõiduki kostjalt ülevõtmisel. Järelikult saab pidada tõendatuks, et sõiduki esistange oli katki, muid vigastusi ei saa kohus pidada usaldusväärselt tõendatuks. Seega tagastas liisinguvõtja sõiduki tavapärasest kasutamisest ja kulumisest halvemas seisukorras ning katkine esistange võis mõjutada sõiduki müügihinda. Sõiduki halva seiskorra eest on vastutav liisinguvõtja. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 rõhutanud, et kasutatud auto väärtuse puhul tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Kuna sõiduki puudus oli esile toodud vara üleandmise-vastuvõtmise aktis, siis sai hageja sellega sõiduki väärtuse määramisel ja müüki suunamisel arvestada. Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et sõiduki üleandmise ajal määratud väärtuse ja müügihinna vahe 1789,53 eurot, tuleb jätta hageja ja kostja kanda võrdses ulatuses, summas 894,76 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõistetavat müügikahju vähendada 894,76 euro võrra. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt ei tagastanud kostja pärast lepingu ülesütlemist vara vabatahtlikult, mistõttu kasutas hageja vara valduse taastamiseks enda koostööpartneri OÜ CE teenust. Kostja vaidles sellele vastu. Lepingu ülesütlemise teatisest 25.11.2009 nr. 200.103-030 nähtuvalt teatas hageja, et kostjal tuleb võlgnevus tasuda hiljemalt 15.12.2009, võlgnevuse mittetasumisel loetakse leping üles öelduks 16.12.2009 ning vara tuleb tagastada hiljemalt 17.12.2009. Tegelikult ütles hageja lepingu üles alles 19.01.2010, mistõttu ei saa 25.11.2009 nr. 200.103-030 teatises märgitud sõiduki tagastamise tähtaega lugeda kostjale siduvaks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kuidas ja millal kostjat lepingu ülesütlemisest 19.01.2010 teavitati ning millal ja kuhu tuli kostjal sõiduk tagastada. Kostja väited, et ta tagastas vara vabatahtlikult, on tõendatud tunnistaja JS ütlustega, mille kohaselt viisid nad koos kostjaga sõiduki 05.05.2010 ise OÜ BRe müügiplatsile Tabasalu lähedal. Tema abikaasale öeldi pangast, millal tuleb sõiduk ära viia.

OÜ CE koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt andis AS sõiduki BMW 530D üle 05.02.2010. Liisingueseme vastuvõtjateks on olnud nii CE kui ka OÜ BR esindaja. Üleandmisevastuvõtu aktidelt nähtub, et CEOÜ asukohaks on Mustamäe tee 6b Tallinnas ja OÜ BR aadressiks XXX. Järelikult viis kostja sõiduki hageja teise koostööpartneri ja müüja OÜ BRe müügiplatsile, mistõttu asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud CEOÜ arvel nr 01595 05.02.2010 märgitud tagastusteenuse osutamist. Hageja ja OÜ CE vahel 11.03.2009 sõlmitud käsunduslepingu nr XXX punktis 2.1 on käsunduslepingu pooled kokku leppinud, et käsundisaaja teostab käsundiandjale kuuluva vara otsese valduse taastamist selgitades välja vara asukoha, võttes vara valduse võlgnikult või kolmandalt isikult üle ning annab vara seejärel käsundiandja valdusesse. Käsunduslepingu punkti 2.2 kohaselt vara valduse taastamisel on käsundisaajal õigus saada punktis 2.1 nimetatud toimingute teostamise eest sõiduauto valduse taastamisel 2500,00 krooni, millele lisandub käibemaks. Kostja ei ole käsunduslepingu pooleks ning hageja ja CEOÜ lepingust ei tulene talle mingeid kohustusi. Kostjalt VÕS § 367 lg 4 alusel 2500,00 krooni väljamõistmist üksnes OÜ BR müügiplatsil sõiduki ja selle võtmete vastuvõtmise ning sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise eest, mida OÜ CE tegi koos OÜ BR, kes oli samuti sõiduki vastuvõtjaks ning hoidjaks ja müüjaks, ei saa pidada mõistlikuks ja põhjendatuks. BRe OÜ arvelt nr 100926 08.04.2010 nähtuvalt, on ka OÜ BR võtnud sõiduki vastuvõtutasu 390,00 krooni, seega ei ole põhjendatud välja mõista kostjalt sõiduki vastuvõtmise tasu mõlema hageja koostööpartneri samasisulise töö eest. Järelikult tuleb nõue summas 2500,00 krooni/ 159,78 eurot, mis põhineb OÜ CE arvel, jätta rahuldamata. OÜ BR on esitanud hagejale arve nr 100926, milles nõudis hagejalt hoiutasu ja vastuvõtutasu tasumist vastavalt hageja ja OÜ BR vahel sõlmitud koostöölepingule nr 26022009. Koostöölepingu nr 26022009 lisa nr 1 väljavõtte punktist 4 nähtub, et koostöölepingu pooled on kokku leppinud vastuvõtutasuna 390,00 krooni ja parkimistasuna sõiduauto puhul 25,42 krooni päevas ilma käibemaksuta. Nimetatud lisa kohaselt arvestatakse parkimistasu üleandmise-vastuvõtu aktiga koostööpartnerile, s.o OÜ BR, sõiduki üleandmise kuupäevast. Sõiduki üleandmise aktist nähtub, et sõiduk anti OÜ-le BR üle 11.02.2010, seega on tasu nõudmine alates 11.02.2010 kuni 07.04.2010, mil toimus vara müük, põhjendatud. Tasu suurus on mõistlik. Seega peab kohus põhjendatuks OÜ BR arvel märgitud teenuste kokku 1813,52 krooni/115,91 kostjalt väljamõistmist VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna need teenused olid sõiduki müügiks vajalikud ja põhjendatud. Hageja ütles lepingu liisinguvõtjale üles 19.01.2010. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt oli debitoorne võlgnevus summas 25 292,35 krooni/ 1616,48 eurot, mille tõendamiseks on esitatud arved perioodil 08.10.2009 kuni 15.02.2010. Arve nr 8570405726 18.02.2010 on esitatud kostjale lisateenuste eest perioodil 16.01.2010 – 15.02.2010. Hageja selgituste kohaselt on tegemist vara kindlustusmaksega. VÕS § 455 lõike 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et, kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Müügilepingu üldtingimuste punktidest 6.3 ja 6.3.1 tuleneb, et kindlustusmakseid ning kindlustusega seotud muid kulutusi tasub ostja kuni eseme kasutamise tähtaja lõpuni. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja andis vara üle 05.02.2010.

Seega esitati kostjale arve kindlustusmaksete eest perioodil 06.02.2010-15.02.2010 kokku 10 päeva eest ilma õigusliku aluseta, mistõttu tuleb kostja vastu esitatud nõuet vähendada 686,30 krooni/ 43,86 euro võrra. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlg 3680,38 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Viivisarvetest nähtuvalt ei ole arves nr. 8570405726 18.02.2010 märgitud summalt viivist arvestatud, seega ei kuulu sissenõutavaks muutunud viivise 18.20 euro nõue vähendamisele. Kuna kohus rahuldab hageja põhivõla osaliselt, siis on põhivõlaks, millelt arvestada viivist TsMS § 367 järgi 3662.18 eurot (3680,38 – 18.20), mis tuleb kostjalt lepingu punktis 5.1 sätestatud määras 7% aastas välja mõista alates hagi esitamisest 27.01.2011 kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb menetluskulud jätta 77% ulatuses kostja kanda ja 23% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.