Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.03.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-21883
Tsiviilasi
V B hagi OÜ Helvonia vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks ja saamata töötasu väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1668.03 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.06.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V B apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant V B (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxxxxxxxx xxxxxx xxxxx), lepinguline esindaja Aleksei Smelov Kostja/vastustaja OÜ Helvonia (registrikood 10239618, asukoht Narva mnt 10 Tallinnas), lepinguline esindaja Angelina Aaman
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 22.06.2011 otsus tühistada osas, millega maakohus jättis resolutsioonis lahendamata keskmise töötasu nõude. Samuti tuleb muuta otsuse põhjendusi VÕS § 108 lg 3 rakendamise kohta. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Tunnistada OÜ Helvonia ja V B vahelise töölepingu ülesütlemine 23.11.2009 avaldusega tühiseks; 3) Lugeda OÜ Helvonia ja V B vaheline tööleping lõppenuks alates 24.11.2009; 4) Mõista OÜ-lt Helvonia välja V B kasuks kohtus töösuhte lõpetamise hüvitis suuruses 69.50 (kuuskümmend üheksa eurot 50 senti) eurot;
5) Jätta rahuldamata V B nõue keskmise töötasu väljamõistmiseks; 6) Menetluskulud jätta poolte kanda.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.07.05.2010 esitas V B hagi Harju Maakohtusse OÜ Helvonia vastu töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks või ülesütlemisavalduse tühistamiseks ja töötasu perioodi 08.10.-23.11.2009 eest summas 6478 krooni, perioodi 24.11.200913.01.2010 eest summas 7125 krooni ja perioodi eest 14.01.-08.04.2010 summas 12 496 krooni saamiseks.
2.Pooled sõlmisid suulise töölepingu, milles lepiti kokku hageja tööle asumises kostja toitlustusettevõtte köögis alates 15.06.2009 töötasuga 4350 krooni kuus. Kostja tunnistas, et hageja töötas köögitöölisena. 24.06.2009 jäi hageja haigeks ja oli perioodil 25.06.2009 kuni 10.07.2009 haiguslehel. 13.07.2009 tuli hageja tööle, kuid kostja teatas suuliselt, et hageja on vallandatud alates 25.06.2009, kuna ei tulnud sel päeval tööle.
3.Hageja ja kostja vahel on kehtiv tööleping, hageja on valmis töö tegemiseks, kuid kostja ei ole tööd andnud. Tulenevalt töölepinguseaduse (TLS) §-st 35 on hagejal tekkinud õigus saada keskmist töötasu alates kuupäevast, millal kostja sai teada, et hageja on valmis töö tegemiseks. Kostja väide, et hageja on ise töölt lahkunud ega ole oma soovist teha tööd teatanud kordagi enne 23.11.2009, on vastuolus tõenditega. Hageja ei ole ise töölt lahkunud, mida tõendab ka 23.11.2009 otsus töövaidlusasjas nr 9.4-02/4270/09. Otsuses on tuvastatud, et kuni 23.11.2009 oli kostja seisukohal, et ta ei pea andma hagejale tööd. Seega kostja ise ei tahtnud hagejale tööd anda.
4.Kostja edastas ülesütlemisavalduse, milles teatas lepingu ülesütlemisest alates 24.11.2009, alles 31.03.2010, seega tagasiulatuvalt. Ülesütlemise põhjusena oli viidatud TLS § 88 lg 1 p-le 3. Ülesütlemisavaldus on vastuolus seaduse ja hea usu põhimõttega. Kui tööleping öelda üles tagasiulatuvalt, puudub hagejal õigus taotleda enda töötuna arvele võtmist tagasiulatuvalt ja sellega rikutakse hageja õigust olla Eesti Töötukassas töötuna arvel ning saada seadusega ettenähtud toetusi. Kostja ei ole hagejat hoiatanud töökohustuste rikkumisest ja seega puudub alus TLS § 88 lg 1 p 3 rakendamiseks. TLS § 104 lg 1 kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu
ülesütlemine on tühine. Ülesütlemise alus, et hageja puudus töölt alates 24.06.2009, on põhjendamatu, sest 24.06.2009 oli puhkepäev ja 25.06.2009 - 10.07.2009 oli hageja haiguslehel. Kostja oli sellest teadlik. Töölt puudumine ei ole iseenesest töökohustuste rikkumine. Töövaidluskomisjonis asja arutamisel kinnitas kostja, et ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Pärast töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist asus kostja vastupidisele seisukohale ja 31.03.2010 esitas töölepingu ülesütlemise avalduse ülesütlemise kohta alates 24.11.2009.
5.Kostja seletused 2009. aasta juunis-juulis toimunud faktiliste asjaoludega seoses on asjakohatud. Neid on juba menetletud töövaidlusasjas nr 9.4-02/4270-09 ja selle kohta on jõustunud töövaidluskomisjoni 23.11.2009 otsus. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud. 08.06.2009 toimunud eelläbirääkimistel tehti hagejale selgeks, mis tingimustel võidakse ta puuduva töötaja asendamiseks tööle võtta. Alates 15.06.2009 lubati hageja tööle köögitöölisena. Algusest peale selgus, et hageja ei tule tööga toime, tal puuduvad kogemused. 22.06.2009 viibis hageja tööl kuni kella 15.00-ni. 23.06.2009 24.06.2009 oli kohvik suletud. 24.06.2009 helistas hageja juhatajale ning ütles, et enam tööle ei tule ning alates sellest päevast ei ole midagi tööandjale enda kohta teatanud. Seega on hageja käinud tööl kokku 8 päeva (15.06.2009 - 22.06.2009).
7.Kostja üllatuseks ilmus hageja 14.07.2009 kohvikusse ning nõudis töötasu 08.06.2009 ja 14.06.2009 - 22.06.2009 tööpäevade eest. Soovi tööle asuda ta ei väljendanud. Vaatamata sellele, et töölepingut poolte vahel ei sõlmitud ning vastavalt kokkuleppele, et 15.06.2009 22.06.2009 läbis hageja köögis tasuta praktikat, otsustas juhataja arusaamatuste vältimiseks maksta hagejale töötasu 8 tööpäeva eest, lähtudes köögitöölise miinimumpalgast 4350 krooni kuus. Kuna kostjal puudusid hageja isiklikud andmed ning e-kirjadele ta ei reageerinud, siis töötasu sai tööandja temale üle kanda alles 20.07.2009, kui hageja taas ilmus kohvikusse ja teatas oma isikukoodi. Seekord nõudis hageja kostjalt käskkirja väljastamist palga arvestamise kohta ning töötasu 10 päeva eest. Töötasu 2542 krooni kanti hagejale samal päeval üle ning väljastati käskkirja koopia, mille kohta allkirja andmisest hageja keeldus.
8.Hageja järjekordne visiit kostja juurde toimus augustikuus, kui ta esitas juhatajale töövõimetuslehe perioodi 25.06.2009-10.07.2009 kohta. Hageja oleks pidanud asuma tööle juba 11.07.2009, kuid ei teinud seda. Kostja keeldus töövõimetuslehe vastuvõtmisest, sest Haigekassa selgituse kohaselt ei pea hüvitist maksma, kui isik on töötanud ettevõttes mitte rohkem kui kuu aega. Kostja ei ole hagejaga määramata ajaks töölepingut sõlminud.
9.14.08.2009 hageja esitas avalduse töövaidluskomisjonile, milles väitis, et 08.06.2009 on kostja sõlminud temaga tähtajatu töölepingu ja palus lugeda, et tööleping ei ole lõppenud kostjapoolse ülesütlemisega, nõudis tööle ennistamist ja kostjalt kahju hüvitamist saamata töötasu alates 13.07.2009, samuti 2009. aasta juunikuu eest töötasu 1802 krooni ja viivist 146.61 krooni. Töövaidlusasjas nr 9.4-02/4270/09 töövaidluskomisjon leidis, et poolte vahel on sõlmitud tähtajatu tööleping, mis ei ole üles öeldud. Töötasu nõuet pidas töövaidluskomisjon siiski põhjendamatuks, sest avaldaja ei olnud tõendanud 506 kroonise päevatasu mõistlikkust.
10.Hageja pöördus 29.01.2010 töövaidluskomisjoni poole uue avaldusega (töövaidlusasi nr 9.4-2/348-10), milles hakkas nõudma kostjalt töötasu alates 02.10.2009 kuni otsuse tegemiseni või alates 23.11.2009 või alates 13.01.2010. Selles avalduses ei ole hageja esitanud soovi OÜ-s Helvonia tööd jätkata.
11.08.04.2010 otsusega rahuldati hageja avaldus osaliselt ning otsustati tuvastada töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise tühisus TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel 24.11.2009 ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis kahe nädala keskmise töötasu ulatuses kokku 2175 krooni. Töövaidluskomisjon leidis, et hageja
sai töölepingu ülesütlemisest teada 13.07.2009 ja lepingu täitmist ei nõudnud. Komisjon jättis rahuldamata nõuded töötasu välja mõistmiseks alates 02.10.2009, sest hageja töötasu nõuded alates 13.07.2009 - 23.11.2009 jäid rahuldamata töövaidluskomisjoni 23.11.2009 otsusega nr 9.4-02-4270-09.
12.Kostja ei pea maksma palka isikule, kes tegelikult ei olegi tema juures töötanud ega teatanud soovist tööd teha. Tööandja ei pea TLS §-st 35 tulenevalt töötasu maksma isikule, kes on töökohalt lahkunud. Läbirääkimistel 08.06.2009 viis hageja kostja eksitusse, väites, et on töötanud kokana. Hagejal ei olnud väljaõpet ja kogemusi, mis leidis tõendamist ka töövaidluskomisjoni istungil esimese töövaidluse läbivaatamisel.
13.Hagejaga oli sõlmitud tähtajaline leping puuduva töötaja asendamiseks tähtajal 15.28.06.2009. Et hageja „on valmis tegema tööd", hakkas ta avaldama pärast menetluse lõpetamist teises töövaidluses. Esimese astme kohtu otsus
14.22.06.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus tunnistas poolte vahel sõlmitud töölepingu 31.03.2010 ülesütlemise tühiseks ja lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 24.11.2009 ning mõistis hageja kasuks välja hüvitise ühe nädala keskmise töötasu ulatuses suuruses 69.50 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
15.Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja asus 15.06.2009 faktiliselt tööle kostja köögis kirjalikku lepingut vormistamata ning töötas seal kuni 22.06.2009, kostja tasus hagejale 20.07.2009 töötasu 2542 krooni ning 31.03.2010 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu ülesütlemiseks alates 24.11.2009. Kostja ei vaidlustanud hageja nõuete aluseks olevat töötasu määra 4350 krooni kuus. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud tööleping, kas see on kehtiv ning kas kostjal oli kohustus anda hagejale tööd ja maksta selle eest keskmist töötasu.
16.Kohus leidis, et poolte vahel oli 15.06.2009 sõlmitud kehtiv tööleping. Kostja seisukohad selles on vastuolulised. Osaliselt on kostja eitanud töölepingu sõlmimist, teisalt tasus kostja hagejale 2009. aasta juulikuus töötasu, esitas lepingu ülesütlemisavalduse ning menetlusdokumendis väljendas ka seisukohta, et hagejaga oli sõlmitud tähtajaline leping puuduva töötaja asendamiseks tähtajaga 15. - 28.06.2009. Faktilist töötamist vähemalt abilisena köögis perioodil 15. - 22.06.2009 kostja ka kinnitas. Kehtinud TLS § 28 lg 2 kohaselt tegelikult tööle lubamine tööandja poolt oli võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Kostja ei esitanud tõendeid, kinnitamaks enda väidet lepingu tähtajalisuse kohta. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv tööleping. Seejuures ei ole olulised poolte väited ja tõendid hageja töökogemuse, kvalifikatsiooni jms kohta.
17.Puudus vaidlus, et kostja esitas hagejale 31.03.2010 töölepingu ülesütlemisavalduse, milles ütles lepingu üles tagasiulatuvalt alates 24.11.2009. Lepingu ülesütlemisavaldus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 1 järgi kindlale isikule suunatud tahteavaldus ning see muutub tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi kehtivaks kättesaamisega. TLS § 97 lg-te 1 ja 3 ning ka VÕS-s sätestatud kestvuslepingu ülesütlemise regulatsiooni mõttest tuleneb, et töölepingut ei saa üles öelda tagasiulatuvalt. Seega ei vasta kostja 23.11.2009 ülesütlemisavaldus seaduse nõuetele ja on TLS § 104 lg 1 järgi tühine.
18.Lähtudes TLS § 107 lg-st 2 lõpetab kohus töölepingu alates 24.11.2009. TLS § 109 lg 1 järgi tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu. Arvestades, et hageja töötas kostja juures reaalselt üksnes 8 päeva, on õiglane hüvitis ühe nädala keskmine töötasu 1087.50 krooni ehk 69.50 eurot.
19.Hageja ei ole nõuet ülesütlemisavalduse tühistamise kohta mingilgi määral põhjendanud ega märkinud, milliste TsÜS §-dest 90-94 nähtuvate asjaolude tõttu peaks ülesütlemisavaldus olema tühistatav. Hageja ei ole ka märkinud, et ta oleks teinud kostjale TsÜS § 98 lg 1 kohase tühistamisavalduse.
20.Hageja leidis, et tal on lepingu kehtivuse jooksul õigus saada keskmist töötasu, sest kostja ei ole talle tööd võimaldanud. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Selle sätte kohaldamise eelduseks on, et töötaja esitas tööandjale vastavasisulise nõude, see tähendab, et teatas, et on valmis töö tegemiseks ning nõudis tööd. VÕS § 108 lg 3 järgi tuleb selline nõue esitada mõistliku aja jooksul. Hageja sai enda sõnade kohaselt 13.07.2009 tööle tulles teada, et tööd talle ei anta ning ta on vallandatud. Tunnistaja V.Tsenkmani sõnade kohaselt käis hageja juulis ja augustis tööandja juures sooviga saada raha ja esitas haiguslehe. Kostjale teatas ta esimest korda oma valmisolekust teha tööd alles 12.08.2009 avaldusega töövaidlusasjas nr 9.402/4270/09, mille kostja sai kätte 08.10.2009. Lähtuvalt eelnevalt viidatud TsÜS § 69 lg-st 1 tuleb lugeda tahteavalduse kuupäevaks seega 08.10.2009. Tahteavalduse kuupäevaks ei saa lugeda avalduse töövaidluskomisjonile esitamise kuupäeva. Tahteavalduse esitamist töövaidlusorganile teadmisega, et see lõpuks edastatakse teisele poolele, ei saa võrdsustada tahteavalduse tegemisega tehingu teisele poolele TsÜS § 69 lg 1 mõttes. Sõltumata sellest, kas lugeda kostjat teavitamise kuupäevaks 08.10.2009 või 23.11.2009, mida väitis kostja, on hageja teinud seda pärast mõistliku tähtaja möödumist. Kohus leidis, et töövaidluses ei saa selline tähtaeg olla pikem TLS § 105 lg-s 1 sätestatud vaidlustamistähtajast ehk 30 päevast. Seega ei ole hagejal õigust nõuda töötasu. Apellatsioonkaebus
21.V B palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega välja mõista vastustajalt töötasu perioodi eest 08.10.2009 - 23.11.2009 6478 krooni, alates 24.11.2009 - 13.01.2010 7125 krooni ja alates 14.01.2010 - 08.04.2010 12 496 krooni ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.
22.Tõendatud on asjaolu, et poolte vahel sõlmiti tähtajatu tööleping alates 15.06.2009. Tähtajatu tööleping on oma olemuselt kestvusleping. Töölepingu kehtivuse jooksul on tööandjal kohustus täita lepingut, sealhulgas anda töötajale tööd, mis tuleneb VÕS § 2 lg-st 1, § 8 lg-st 2, § 76 lg-st 1 ja TLS § 28 lg-st 2, mille kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. Seadus ei sätesta, et tööandja on kohustatud täitma oma lepingulist kohustust anda tööd vaid mõistliku aja jooksul. Tööandja kohustus kindlustada töötaja kokkulepitud tööga, kehtib töölepingu kehtivusaja jooksul, tingimusel, et töötaja on valmis tegema tööd. Kui tööandja ei soovi kindlustada töötajat kokkulepitud tööga, siis temal on õigus töötaja nõusolekuta iga hetk tööleping üles öelda.
23.Maakohus leidis, et vastustaja ülesütlemisavaldus, mille hageja sai kätte 31.03.2010, ei vasta seaduse nõuetele ja on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Seega leiab apellant, et kuna 15.06.2009 sõlmitud töölepingut kehtivalt üles öeldud ei ole, kehtib leping edasi.
24.Kohus lõpetas töölepingu tagasiulatavalt alates 24.11.2011. Kohus ei põhjendanud, millise seaduse alusel on lubatud tööleping üles öelda tagasiulatavalt. Kohus küll viidas TLS § 107 lg-le 2, kuid selles seaduse sättes puudub viide võimalusele lõpetada tööleping tagasiulatavalt. Kumbki pool ei taotlenud kohtus töölepingu lõpetamist. Kohus ületas TLS § 107 lg 2 normi piire, lõpetades omaalgatuslikult töölepingu kummagi poole taotluseta, mis on vastuolus antud normi mõttega.
25.Kohus võttis hüvitise suuruse muutmise aluseks asjaolu, kui palju päevi apellant töötas vastustaja juures. TLS § 109 lg 1 ei sätesta, et hüvitise suurust võib muuta lähtudes sellest, kui palju päevi töötaja töötas tööandja juures. Seega kohaldas kohus ebaõigesti TLS § 109 lg-t 1.
26.Kohus lähtus VÕS § 108 lg-s 3 sätestatud mõistliku aja määramisel TLS § 105 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ettenähtud vaidlustamistähtajast ehk 30 päevast. Jääb arusaamatuks, kuidas saab siduda VÕS § 108 lg-s 3 olevat mõistlikku
tähtaega TLS § 105 lg-s 1 antud tähtajaga, sest oma olemuselt on tegu kahe erineva nõudega (üheltpoolt täitmisnõue ja teiselt poolt tühisuse tuvastamise nõue), mis ei käi omavahel kokku. VÕS § 108 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda VÕS § 108 lg-s 2 nimetatud kohustuse täitmist. Seega VÕS § 108 reguleerib ainult kohustuste täitmise nõuet. Apellant aga esitas vastustajale teated, et on valmis töö tegemiseks. Selline teade ei ole kohustuse täitmise nõue. Tööandja kohustus maksta töötajale keskmist töötasu juhul, kui ta ei anna temale tööd, tekib pärast seda, kui töötaja teatas või näitas tööandjale, et on töö tegemiseks valmis.
27.VÕS 108 lg 3 saab kohaldada ainult tööandja kohustuse rikkumisele, mis tekib pärast seda, kui tööandja tutvus töötaja teatega, et ta on valmis tegema tööd. Kui töötaja esitas tööandjale teatise, et ta on valmis tööks või tuli tööle ja näitas sellega, et on valmis töö tegemiseks, siis alates sellest hetkest tööandja peab kindlustama töötajat tööga. Kui tööandja ei anna tööd, siis alates teatise kätte saamise hetkest tööandjal tekib kohustus maksta töötajale keskmist töötasu.
28.Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-le 3 on töötasu nõude esitamise tähtajaks kolm aastat. Seega apellandil on õigus nõuda keskmise töötasu maksmist kolme aasta jooksul alates hetkest (töötaja teatise kätte saamisest), kui tööandja rikkus oma kohustust tulenevalt TLS §-st 3 maksta töötajale keskmist töötasu.
29.Seadus ei sätesta, et tööandja on kohustatud täitma oma lepingulist kohustust anda tööd vaid mõistliku aja jooksul. Tööandja kohustus kindlustada töötajat kokkulepitud tööga kehtib töölepingu kehtivusaja jooksul, tingimusel, et töötaja on valmis tegema tööd. Seadus ei sätesta, et töötaja võib olla valmis tegema tööd ainult mõistliku aja jooksul. Vastustaja ei ole töölepingut üles öelnud, seega on ta kohustatud täitma töölepingut ja kindlustama töötajat tööga. Kohus ei põhjendanud, millise seaduse kohaselt töölepingu (kestvuslepingu) täitmist saab nõuda ainult mõistliku aja jooksul. Kui töötaja tuli tööle, siis juba tööle tulekuga näitas ta tööandjale oma valmisolekut teha tööd.
30.V.B käis korduvalt OÜ-s Helvonia (13.07.2009, 14.07.2009 ja veel mitu korda juulis ja augustis 2009) tööl. Seega juba alates 13.07.2009 tööandja sai teada, et apellant on töö tegemiseks valmis. Kuid vaatama sellele tööandja tööd apellandile ei andnud. Seega juba alates 13.07.2009 vastustajal tekkis kohustus tulenevalt TLS §-st 35 maksta apellandile keskmist töötasu. Kohus jättis selle faktilise asjaolu hindamata.
31.25.07.2011 V.B tulenevalt TLS § 91 lg-st 1 ütles töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et OÜ Helvonia ei anna talle tööd. Vastustaja seisukoht
32.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis resolutsioonis lahendamata hageja nõude keskmise töötasu saamiseks. Selles osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata. Lisaks tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt muuta otsuse põhjendusi VÕS § 108 lg 3 rakendamise kohta. Muus osas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget tõlgendamist. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel võtab kolleegium aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
34.Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel lähtub kolleegium TsMS § 651 lg-st 1, mille kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas on kaebuse esitanud ainult hageja ja ta ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles tunnistati
pooltevahelise töölepingu ülesütlemine tööandja poolt 23.11.2009 avalduse alusel tühiseks. Seega selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 alusel jõustunud.
35.Esmalt vaidlustab apellant maakohtu otsust osas, millega kohus lõpetas pooltevahelise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 24.11.2009. Apellant on seisukohal, et kuna kumbki pooltest ei taotlenud kohtus lepingu lõpetamist, siis ületas kohus hagi piire, kui omaalgatuslikult luges töölepingu lõppenuks.
36.Ringkonnakohus nõustub apellandi käsitlusega TLS § 107 lg 2 tõlgendamise kohta, kuid leiab, et käesoleva tsiviilasja materjalid sisaldavad tööandja sellist seisukohta, mida nii töövaidluskomisjonil kui maakohtul oli alus käsitleda taotlusena töölepingu lõpetamiseks nimetatud sätte mõttes. Nimelt tõdes tööandja töövaidluskomisjonile 23.03.2010 esitatud vastuses avaldaja nõuetele, et kuna ettevõttel ei ole ühtegi vakantset kohta, ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist ning et lepingu võiks lugeda lõppenuks poolte kokkuleppel alates 14.07.2009 (tvk t lk 10-12). Sellega väljendas tööandja selget tahet lepinguliste suhete lõpetamiseks. Sellises olukorras poolte nö sundimine töösuhte jätkamiseks ei oleks kokkusobiv lepinguvabaduse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende vaba tahte vastaselt sundida jätkama töösuhet kui kestvussuhet.
37.Eraldi vaidlustas apellant lepingu lõppenuks lugemise kuupäeva, leides, et kuna tegemist oli tühise ülesütlemisega, siis ei saa ka kohus sellest kuupäevast lepingut tagantjärgi lõpetada. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt apellatsioonkaebuse piiridest on kolleegium seotud maakohtu otsusega selles osas, millega tuvastati 23.11.2009 avaldusega teostatud ülesütlemise tühisus. Eelpool nõustus kolleegium maakohtu õigusega lugeda pooltevaheline tööleping lõppenuks. TLS § 107 lg 2 kohaselt lõpetab kohus või töövaidluskomisjon töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. 23.11.2009 avalduse (tvk t lk 13) kohaselt ütles tööandja lepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel alates 24.11.2009 ja tulenevalt TLS § 97 lg-st 3 võis sellisel alusel ülesütlemise teha etteteatamistähtaega järgimata. Seega kui selline ülesütlemine oleks osutunud kehtivaks, oleks tööleping lõppenud 24.11.2009.
38.Järgnevalt vaidlustas apellant maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suuruse, leides, et maakohtul ei olnud õigust esiletoodud asjaoludel (vastustaja juures töötatud päevade arv) hüvitise suurust muuta. Kolleegium apellandi sellise seisukohaga ei nõustu. TLS § 109 lg 1 viimase lause kohaselt võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega annab seadus töövaidlust lahendavale organile diskretsiooniõiguse ehk õiguse kaaludes kõiki asjaolusid jõuda õiglasele ja põhjendatud otsustusele, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui ületatakse diskretsioonipiire. Maakohus ei ole otsuse tegemisel võtnud arvesse mitte ainult reaalselt töötatud kaheksat päeva juunis 2009, vaid ka muid asja materjale. Kuigi maakohus ei ole nimetatud muid asjaolusid otsuses põhjalikult kirjeldanud, leiab kolleegium, et töövaidluskomisjoni ja maakohtu materjalidest nähtuvad järgmised poolte töösuhet ja huve iseloomustavad asjaolud, millised kogumis annavad maakohtu diskretsiooniotsusele veenva aluse: 1) hageja tegi töölepingujärgset tööd kostja juures faktiliselt kaheksa päeva juunis 2009 (selle üle vaidlus puudub); 2) dokumendi töövõimetuse kohta juunis-juulis esitas ta kostjale alles augustis (tõendatud tunnistaja V.Tsenkmani ütlustega; t lk 109); 3) juulis käis hageja tööandja juures 13. ja 14. kuupäeval juuni töötasu nõudmas; puuduvad tõendid, et kui tööandja teatas talle 13.07.2009, et on vallandatud, oleks hageja teatanud, et lisaks töötasule tahab siiski edasi töötada; 4) 20.07.2009 sai juuni töötasu kätte ega pöördunud tööandja poole töösuhte jätkamiseks; 5) 14.08.2009 esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles esimest korda teatas, et tahab tagasi tööle (et nimelt siis oli esimest korda, on hageja ka ise kinnitanud menetlusdokumendis töövaidluskomisjonile 07.04.2010; t lk 10-14); nimetatud avalduse esitas hageja töövaidluskomisjonile, mitte aga tööandjale, mis oleks töölepingu täitmise nõude puhul olnud mõistlik ja näidanud töötaja tahet ka tegelikkuses tööd tegema hakata; 6) tööandja sai töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest teada ja sellega tutvuda alles
02.10.2009, seega peaaegu kolme kuu möödumisel päevast, mil lõppes hageja töövõimetus ja tal oli võimalik tööandjale anda teada oma seisukoht töölepingu kehtivuse ja töö tegemise tahte kohta; 7) peale töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus end tööle ennistada, esitamist esitas hageja 25.08.2009 Eesti Töötukassale avalduse enda töötuna arvele võtmiseks, kinnitades allkirjaga, et ei tööta töölepingu alusel (tõendatud Eesti Töötukassa otsusega 29.01.2010, millega 25.08.2009 otsus töötuna arvele võtmise kohta tunnistati edasiulatuvalt kehtetuks; t lk 22); 8) 23.11.2009 otsusega jättis töövaidluskomisjon hageja avalduse täies ulatuses rahuldamata, sealhulgas ka töötasu nõude perioodi eest alates 13.07.2009, põhjendusega, et nõue on esitatud peale mõistlikku aega; avaldaja vaidluse lahendamiseks maakohtusse ei pöördunud, vaid asus esitama kostjale korduvaid teateid valmisolekust teha tööd, teades samal ajal tööandja seisukohta, et tööd talle anda ei ole; 9) 29.01.2010 esitas hageja uue avalduse töövaidluskomisjonile, nõudes taas töötasu TLS § 35 alusel; 10) töölepingu ülesütlemisavalduse esitas hageja alles peale maakohtu otsuse kättesaamist. Selliselt kestnud töösuhet püüdis tööandja lõpetada 23.11.2009 avaldusega ja kuigi on tuvastatud selle ülesütlemise tühisus, siis suurema hüvitise väljamõistmine tööandjalt õiglane ja põhjendatud ei ole.
39.Maakohus ei ole kohtuotsuse resolutsioonis võtnud seisukohta töötaja nõude osas keskmise töötasu saamiseks TLS § 35 alusel. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 5, mille kohaselt tuleb poolte nõuded lahendada selgelt ja ühemõtteliselt otsuse resolutsioonis. Maakohus on seda nõuet siiski käsitlenud otsuse põhjendustes, seega on ringkonnakohtul võimalik otsus selles osas ise teha saatmata asja uueks lahendamiseks esimese astme kohtule. Kuna töösuhe lõppes 24.11.2009, siis saab keskmise töötasu nõue tulla kõne alla perioodi eest kuni nimetatud kuupäevani.
40.Kolleegium on tsiviilasja, sealhulgas töövaidlusasja nr 9.4-2/348-10, materjalide alusel seisukohal, et hageja nõue töötasu saamiseks rahuldamisele ei kuulu. Seejuures ei nõustu kolleegium maakohtu põhjendustega VÕS § 108 lg 3 alusel, sest TLS-i sätted ei näe ette töötaja kohustust tööd nõuda. Nimetatud järeldusele on jõudnud Riigikohus muuhulgas lahendis nr 3-2-1-117-11. TLS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt on töötaja töölepingujärgseteks kohustusteks muuhulgas teha kokkulepitud tööd ja täita töö iseloomust tulenevaid kohustusi ning täita õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Kohustus kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning anda selgeid ja õigeaegseid korraldusi lasub TLS § 28 lg 2 p 1 kohaselt tööandjal. Seega, aktsepteerides töövaidluskomisjoni 23.11.2009 otsuse põhjendustes esitatud seisukohti tähtajatu töölepingu olemasolu kohta poolte vahel, mida tõendab samal kuupäeval töölepingu ülesütlemise avalduse vormistamine, pidi tööandja arvestama töötasu maksmise kohustusega TLS § 35 alusel, kui kõik selle rakendamise eeldused on täidetud ning seda sõltumata sellest, kas töötaja lepingu kehtivuse perioodil tööd nõudis.
41.TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Lahendis nr 3-2-1-117-11 on Riigikohus asunud seisukohale, et tööandjal on õigus keelduda selle sätte alusel töötajale tasu maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Käesolevas asjas tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et tööandja on nii töövaidluskomisjoni kui maakohtu menetluses korduvalt selgitanud, et tal ei olnud hagejale tööd anda ja ta ei plaaninudki seda teha, sest vakantset töökohta ei olnud, et tööd oli hagejale pakutud vaid köögitöölisena koka puhkuse ajaks. Seega asjaolu, kas töötaja oli või ei olnud valmis tööd tegema, käesolevas asjas tähtsust ei oma, sest tööandjal ei olnudki talle kokkulepitud tööd pakkuda.
42.Küll aga on kolleegium seisukohal, et hageja nõue töötasu saamiseks 14.08.2009 töövaidluskomisjonile esitatud avalduse tööandja poolt kättesaamisest kuni töölepingu
lõppemiseni tuleb jätta rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, mistõttu on nimetatud nõue lubamatu. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama sätte lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ning sama sätte lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Samuti ei olnud hageja käitumine kooskõlas VÕS §-ga 7, mille lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama sätte lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- ja kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
43.Kolleegiumi veendumuse aluseks on järgmiste faktiliste asjaolude kogum: 1) hageja tegi töölepingujärgset tööd kostja juures faktiliselt kaheksa päeva juunis 2009; 2) perioodil 25.06.2009 – 10.07.2009 oli hageja töövõimetu, mille kohta dokumendi esitas kostjale alles augustis; 3) juulis käis hageja tööandja juures 13. ja 14. kuupäeval juuni töötasu nõudmas; puuduvad tõendid, et kui tööandja teatas talle 13.07.2009, et on vallandatud, oleks ta teatanud, et lisaks töötasule tahab siiski edasi töötada; 4) 20.07.2009 sai juuni töötasu kätte ega pöördunud tööandja poole töösuhte jätkamiseks; 5) 14.08.2009 esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles esimest korda teatas, et tahab tagasi tööle; nimetatud avalduse esitas hageja töövaidluskomisjonile, mitte aga tööandjale, mis oleks töölepingu täitmise nõude puhul olnud mõistlik ja näidanud töötaja tahet ka tegelikkuses tööd tegema hakata; 6) tööandja sai töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest teada ja sellega tutvuda alles 02.10.2009, seega peaaegu kolme kuu möödumisel päevast, mil lõppes hageja töövõimetus ja tal oli võimalik tööandjale anda teada oma seisukoht töölepingu kehtivuse ja töö tegemise tahte kohta; 7) peale töövaidluskomisjonile avalduse esitamist esitas hageja 25.08.2009 Eesti Töötukassale avalduse enda töötuna arvele võtmiseks, kinnitades allkirjaga, et ei tööta töölepingu alusel; 8) 23.11.2009 otsusega jättis töövaidluskomisjon hageja avalduse täies ulatuses rahuldamata, sealhulgas ka töötasu nõude perioodi eest alates 13.07.2009, põhjendusega, et nõue on esitatud peale mõistlikku aega; avaldaja vaidluse lahendamiseks maakohtusse ei pöördunud, vaid asus esitama kostjale korduvaid teateid valmisolekust teha tööd, teades samal ajal tööandja seisukohta, et tööd talle anda ei ole; 9) 29.01.2010 esitas hageja uue avalduse töövaidluskomisjonile, nõudes taas töötasu TLS § 35 alusel; 10) töölepingu ülesütlemisavalduse esitas peale maakohtu otsust 25.07.2011.
44.Loetletud asjaoludega on tõendamist leidnud hageja vastuoluline ja hea usu vastane käitumine – nõudes tööandjalt töötasu tehtud töö eest ja saades teada, et tööandja töösuhet ei tunnista, ei teinud ta tööandjale teatavaks oma tahet edasi töötada ega ka töölepingut lõpetada, vaid pöördus enam kui kuu möödudes samaaegselt nii töövaidluskomisjoni tööle ennistamise nõudega kui Töötukassasse enda töötuna arvele võtmiseks; nõustudes töövaidluskomisjoni otsusega selle kohta, et töötasu TLS § 35 alusel ei ole tal õigust saada, ei pöördunud ta tööandja poole avaldusega töölepingu ülesütlemiseks, vaid hakkas nõudma tööd, teades, et seda talle niikuinii anda ei ole. Kohus ei analüüsi siinkohal tööandja käitumist, sest tööandja mingit nõuet esitanud ei ole ja koheselt, kui sai teada töövaidluskomisjoni seisukoha töösuhte olemasolu kohta (otsus 23.11.2009), püüdis tekkinud olukorra lõpetada, esitades lepingu ülesütlemiseks avalduse. Tööandja käitumine töösuhet mitte tunnistades, kuid makstes välja tehtud töö eest tasu, oli samuti vastuoluline, kuid ei anna õigustust töötaja pikaajalisele süsteemsele tegutsemisele tööandjalt raha saamiseks, samas püüdmatagi tekkinud ebamõistlikku olukorda lepingu omapoolse ülesütlemisega mõistlikult lõpetada. Lisaks on tööandja täitnud töövaidluskomisjoni 08.04.2010 otsuse ja maksnud avaldajale väljamõistetud hüvitise välja.
45.Kuna apellant on kohtumenetluse käigus korduvalt viidanud oma nõuete tõendamisel töövaidluskomisjoni 23.11.2009 otsuse põhjendustele, peab kolleegium vajalikuks selgitada, et sarnaselt kohtuotsuse põhjendustega, erinevalt otsuse resolutsioonis tuvastatust, ei ole pooled järgmises vaidluses vabastatud jõustunud otsuse põhjendustes tuvastatud asjaolude tõendamisest. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama laieneb ka töövaidluskomisjoni otsusele (analüüsitud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-47-11). Muus osas, kui resolutsioonis tuvastatu, saab jõustunud kohtuotsust teistes menetlustes kasutada vaid dokumentaalse tõendina TsMS § 272 mõttes.
46.Apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolu, et hageja esitas 25.07.2011 TLS § 91 lg 1 alusel kostjale töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avalduse, käesoleva vaidlus lahendamisel tähtsust ei oma ja seega jätab kolleegium selle asjaolu tähelepanuta.
47.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.