Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-3-12 Tartu, 21. märts 2012. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik A. M hagi A. K vastu elatise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-2113 A. K määruskaebus Hageja A. M (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja (ema) A. M (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja A. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann 20. veebruar 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 6. juuli 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-2113 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada A. K-le määruskaebuselt 6. oktoobril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
4.Jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
A. M esitas 19. jaanuaril 2011 oma lapse A. M (hageja) seadusliku esindajana A. K (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja on lapse isa, ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatise 210 eurot kuus.
2.Kostja nõustus hagiga osaliselt ja oli nõus maksma lapsele elatist, kui tuvastatakse, et ta on lapse isa. Arvestades oma sissetulekut, ei olnud kostja nõus maksma elatist hageja nõutud suuruses. Kostja brutosissetulek on 319 eurot 56 senti (netosissetulek 270 eurot 54 senti). Kostja abikaasa sissetulek on 294 eurot 57 senti, mida tõendab kostja abikaasa palgatõend. Lisaks saab kostja abikaasa laste ülalpidamiseks ca 130 eurot kuus. Seega on perekonna sissetulek ca 695 eurot kuus. Kostjal on oma abikaasaga kaheksa last, neist neli alaealised ja abikaasade ülalpidamisel. Kostja varalist seisundit arvestades on ta suuteline maksma lapse ülalpidamiseks 70 eurot kuus alates kohtuotsuse tegemisest, et mitte jätta temaga koos elavaid lapsi oluliselt halvemasse olukorda võrreldes elatist saava lapsega. Kuna varasematel aastatel on kostjaga koos elavad lapsed olnud eelisseisus võrreldes temast lahus elava lapsega, soovib kostja näidata üles head tahet ja hoolivust ning on nõus sõlmima hagejaga kompromissi, et maksab lahus elavale lapsele elatist 100 eurot kuus alates kohtuotsuse tegemisest.
3.Harju Maakohtus 1. juulil 2011 toimunud kohtuistungil esitasid hageja ja kostja elatisenõude kohta kohtule kinnitamiseks allkirjastatud kompromissilepingu. Kompromissilepingu p 1 järgi kohustus kostja maksma lapse ülalpidamiseks alates 1. juulist 2011 kuni lapse täisealiseks saamiseni elatist
160 eurot kuus. Kompromissilepingu p 2 järgi kohustus kostja tasuma elatise võlgnevuse 1920 eurot osamaksetena (100 eurot kuus kuni võlgnevuse tasumiseni). Samal päeval pärast kohtuistungit esitas hageja avalduse, milles palus jätta kompromissilepingu kinnitamata, kuna mõtles elatise suuruse osas ümber. Maakohus edastas avalduse kostjale ja palus kostjal esitada oma seisukoha.
4.Kostja edastas 6. juulil 2011 kohtule seisukoha ja märkis, et kuna kohtulik kompromiss jõustub alates selle kinnitamisest ja hageja on enne kinnitamist oma tahteavalduse tagasi võtnud (sellest taganenud), tuleb asi sisuliselt läbi vaadata. Kostja jäi oma esialgsete seisukohtade juurde ja palus elatisena välja mõista 70 eurot kuus.
5.Harju Maakohus rahuldas 6. juuli 2011. a otsusega isaduse tuvastamise nõude ja tuvastas, et kostja on lapse isa. Samal päeval tegi maakohus ka määruse, millega kinnitas poolte kompromissilepingu ja lõpetas elatise nõudes menetluse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei esine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg-s 3 sätestatud kompromissi kinnitamist takistavaid asjaolusid. Arvestades asjaolu, et kostja ülalpidamisel on lisaks kostjast lahus elavale lapsele veel neli kostjaga koos elavat last, ja et kostja sissetulek on 319 eurot (bruto), on kompromiss hagejale erakordselt soodne ja tuleb kinnitada. Kompromissi kinnitamata jätmine ei oleks hageja huvides.
6.Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja jätkata tsiviilasja menetlemist, sest hageja loobus tahteavaldusega kompromissist, mistõttu ei saanud kohus seda enam kinnitada. Samuti ei vasta kompromiss kostja varalisele seisundile ja jätab kostjaga koos elavad lapsed halvemasse olukorda.
7.Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja arvates ei ole kompromissist võimalik loobuda.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. septembri 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei tugine kostja apellatsioonkaebuses asjaolule, et tema õigusi on kompromissilepingu kinnitamisega rikutud. Kostja on kompromissilepingu allkirjastanud ega ole esitanud maakohtule või hagejale kompromissilepingust taganemise avaldust. Hageja ei ole maakohtu määrust vaidlustanud. Seega on hageja nõustunud maakohtu järeldustega, et hageja esitatud kompromissilepingust taganemise avaldusel ei ole õiguslikku alust. Kostja ei saa esitada apellatsioonkaebust hageja huvides. Pooled sõlmisid 1. juuli 2011. a kohtuistungil kompromissi ja kinnitasid seda oma allkirjaga. Maakohus ei tuvastanud kompromissi sõlmimist välistavaid asjaolusid TsMS § 430 lg 3 mõttes ja kinnitas selle. Asjaolu, et hageja avaldas hiljem kohtule, et ta ei soovi sellistel tingimustel kompromissi sõlmida, ei anna alust jätta kompromiss kinnitamata. Kuna kompromissi kinnitamisel ei
hinda kohus kompromissi tingimusi sisuliselt, ei ole alust määruskaebuse väitel, et kompromissi tulemusena jäävad kostja ülejäänud neli last vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt mõistsid kohtud vääralt kohtuliku kompromissi olemust. Tegemist on tehinguga, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile. Maakohus kinnitas asjas vääralt kompromissi, kuigi hageja oli sellest enne kohtulikku kinnitamist loobunud ja kostja oli kinnitanud, et asi tuleb sisuliselt läbi vaadata. Kuna kompromissileping jõustub kohtuliku kinnitamisega ja pooled olid enne kompromissi kinnitamist kokkuleppest loobunud, ei saanud maakohus kompromissi kinnitada. Kohtud jätsid põhjendamatult hindamata kompromissi tingimused. Kompromissi kinnitamisel peab kohus hindama, et kompromiss oleks kooskõlas seaduse ja heade kommetega ega kahjustaks ebaproportsionaalselt mõnda osalist. Kuna kompromissileping ei ole kooskõlas perekonnaseaduse §ga 102, sest kostjaga koos elavad neli alaealist last on jäetud halvemasse olukorda kui elatist saav laps, ei tohtinud maakohus kompromissi kinnitada. Perekonnaasjas ei ole kohus kompromissiga seotud ning kohus pidi kontrollima, et kostja teised lapsed ei osutuks vähem kindlustatuks.
11.Hageja pole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas maakohus kinnitas talle 1. juuli 2011. a kohtuistungil esitatud kompromissilepingu kooskõlas TsMS §-ga 430 ja lõpetas sellest tulenevalt õigesti TsMS § 428 lg 1 p 4 alusel asjas menetluse otsust tegemata.
14.Kostja väitel ei saanud maakohus kompromissilepingut kinnitada esmalt seetõttu, et hageja oli sellest enne kompromissilepingu kinnitamist loobunud ja kostja oli kinnitanud oma soovi sellisel juhul asi sisuliselt läbi vaadata. Kolleegium märgib, et iseenesest on pooltel TsMS § 4 lg 3 ja § 206 lg 2 järgi õigus lõpetada hagimenetlus kohtuliku kompromissi sõlmimisega ning kui see on kohtu hinnangul mõistlik, peab kohus TsMS § 4 lg 4 järgi igasugust tsiviilasja lahendades tegema kogu menetluse ajal kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Selline poolte kohtumenetluses vaieldava kohustuse kohta sõlmitud kokkulepe on VÕS § 578 mõttes käsitatav kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14). Kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe muutub pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub kompromissi kinnitav kohtumäärus (vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14).
Kolleegium leiab, et seni, kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust, võivad pooled kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda. Selline poole õigus tuleneb kolleegiumi hinnangul TsMS §-s 4 sätestatud poole õigusest käsutada menetlusõigusi, sh määrata TsMS § 4 lg 2 järgi menetluse käik.
15.Asja materjalidest nähtuvalt esitasid pooled 1. juuli 2011. a kohtuistungil kohtule kinnitamiseks kompromissilepingu. Kohtuistungi protokolli kohaselt teatas kohus, et teeb määruse kompromissi kinnitamise kohta teatavaks kohtu kantselei kaudu mõistliku aja jooksul. Samal päeval pärast kohtuistungit esitas hageja kohtule avalduse, milles palus jätta kompromissilepingu kinnitamata, kuna mõtles elatise suuruse osas ümber. Maakohus palus esitada kostjal kohe oma seisukoht hageja avalduse kohta. Kostja teatas 6. juulil 2011, et kuna hageja taganes kompromissilepingust enne selle kinnitamist, on ta nõus asja sisulise läbivaatamisega ja jääb oma esialgsete vastuväidete juurde. Kuna nii hageja kui ka kostja loobusid kompromissilepinguga asja menetluse lõpetamisest juba enne kompromissilepingu kinnitamist ja soovisid asja sisuliselt lahendada, ei saanud kolleegiumi arvates maakohus kohtuistungil kinnitamiseks esitatud kompromissilepingut enam kinnitada ega asja menetlust lõpetada, sest pooled olid otsustanud kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda ja jätkata menetlust.
16.Samuti on õige kostja väide, et maakohus ei tohtinud kompromissi kinnitamisel lähtuda üksnes selle formaalsest õiguspärasusest, vaid pidi kompromissi kinnitades hindama kompromissi tingimusi ka sisuliselt (vt Riigikohtu 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 21), sh arvestama asjaolu, et kostjal on lisaks temast lahus elavale lapsele kohustus ülal pidada ka temaga koos elavaid alaealisi lapsi. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et kohustatud isiku teised ülalpeetavad lapsed ei osutuks vähem kindlustatuks (vt viimati Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 20). Arvestades kohustatud isiku teiste alaealiste laste huve, tuleb kohtul seda asjaolu arvestada ka siis, kui elatiseasja soovitakse lõpetada kompromissiga. Perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 430 lg 3 teise lause järgi kompromissiga seotud ega pea seda kinnitama.
17.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud kostja. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.