Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 10.10.2005 sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane Refonda OÜ töölepingu nr 33, mille alusel asus hageja kostja juures tööle osakonnajuhatajana. 10.10.2008 alates on hageja tööandjaks kostja. 10.06.2009 võttis kostja hagejalt ära töötelefoni ja tööauto ning ei lubanud hagejat enam töökohale. Hageja pöördus Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni, kes 19.04.2010 otsusega jättis R K i avalduse rahuldamata. 28.05.2010 maakohtule esitatud hagiavalduses palub hageja tunnistada pooltevaheline tööleping lõppenuks alates 14.08.2009 TLS § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel, välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu 3 329,52 eurot, hüvitise 2 912,31 eurot ja viivise seisuga 27.05.2010. 22.09.2011 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja rahalist nõuet, selgitades, et kostjal on hagejale tasumata 2009 töötasu mai eest 15 189,29 krooni, juuni eest 8 975,20 krooni, juuli eest 15 189,29 krooni ja 01.-14. augusti eest 6 904 krooni. Hageja keskmine töötasu kostja juures oli 15 189,29 krooni ehk päevatasu 725,31 krooni. Hagejale soovib saada hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ehk summas 45 567,87 krooni. Hageja on arvestanud viivist VÕS § 113 lg 1 alusel seisuga 27.05.2010 mai töötasult 1 115,56 krooni, juunikuu töötasult 1 015,36 krooni, juulikuu töötasult 915,16 krooni ja augustikuu töötasult 351,36 krooni. Hageja haigestus ja oli sunnitud viibima töövõimetuslehel alates 11.06.2009-22.06.2009. Töövõimetuslehe edastas hageja kostjale tähitud postiga, millise kostja on kätte saanud 02.07.2009. Peale tervenemist 26.06.2009 hagejat enam kostja territooriumile ei lastud ja adekvaatseid selgitusi telefoni teel hagejale ei antud, samuti ei tutvustatud ühtegi dokumenti. 01.07.2009 kostjale edastatud e-kirjas palus hageja tagastada oma isiklikud asjad, kuid kostja kirjale ei reageerinud. Samuti üritas hageja veel mitmel korral pääseda töökohale oma igapäevast tööd tegema, kuid asjatult, mistõttu edastas hageja kostjale 14.08.2009 e-kirjaga ja 17.08.2009 tähitud kirjaga TLS § 28, § 91 lg 2 p 1 ja 2 ja § 98 lg 2 alusel 14.08.2009 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mida kostja ei vaidlustanud. Seega lõppes pooltevaheline leping alates 14.08.2009. Kostja ei ole hagejale maksnud saamata jäänud töötasu ja hüvitist. Asjaolu, et hageja töötas kostja juures mais ja juunis 2009, tõendab kostja koostööpartneri AS WeeRec kiri, hageja poolt koostööparterile saadetud 18.05.2009 e-kirjavahetus ja 08.06.2009 ekiri. Samuti on hagejale laekunud 23.05.2009 aprilli 2009 töötasu, mis on identne märtsi 2009 töötasuga summas 18 555 krooni. Kui hagejaga oleks tööleping lõppenud 30.04.2009, siis oleks

kostja pidanud töölepingu lõpetamise päeval maksma hagejale lõpparve. Töösuhet mais ja juunis tõendavad ka töötelefoni väljavõtted, millise kostja võttis ära hagejalt 10.06.2009. Hageja on mais ja juunis 2009 helistanud igapäevaselt töötelefonilt oma lähedastele, mis oleks aga olnud võimatu, kui töösuhe oleks lõppenud 30.04.2009. Hageja käes on maikuus 2009 kostjale kuuluvale töösõidukile määratud parkimistrahve. Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et kui pooltevaheline töösuhe lõppes 30.04.2009, siis oleks kostja võinud seda kostjale 11.06.2009, 15.06.2009 ja 22.06.2009 edastatud e-kirjade vastustena teatada. Kostja käitumine näitab, et ta ei suutnud ka ise otsustada, kuidas edasi käituda. Seoses kostja juhatuse liikmele edastatud eesti keelsete kirjadega märgib hageja, et edastas kirjad eesti keeles, kuna eesti keel on ametlik keel Eesti Vabariigis ning, kui kostja juhatuse liikmel oli raskusi kirjadest arusaamisel, siis kostja juures töötab piisavalt inimesi, kes oleks võinud kirja sisu kostja juhatuse liikmele tõlkida. Kostja väited, et hageja on kasutanud teiste isikute pangakontosid rahade kandmiseks, on alusetud ja tõendamata. Samuti ei ole usutavad kostja väited, et kostja on hageja töötelefoniga teinud mais ja juunis 2009 kõnesid hageja lähedastele selgituste saamiseks ja kahju välja selgitamiseks. Kostja vastuväited Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Nõuded on kuni 01.07.2009 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 alusel aegunud, kuna pooltevaheline tööleping lõppes 30.04.2009. Sisekontrolli käigus ja kostja klientide poolt saadud seletuste alusel tuvastati, et hageja leppis vanametalli ostjatega regulaarselt kokku kauba eest tasumisest kahes osas. Üks osa tasuti ostumüügilepingu alusel ja teine varjatuna hagejale tema poolt näidatud kontole. Seoses avastatud vara omastamisega lõpetas kostja hagejaga töölepingu alates 30.04.2009 töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 86 lg 7 alusel töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu. Hageja 14.08.2009 töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, sest tööleping lõpetati hagejaga kostja poolt juba 30.04.2009 töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 86 lg 7 alusel. Seoses asjaoluga, et hageja, vaatamata kostja korduvatele pöördumistele, ei ilmunud kostja juurde, edastas kostja 30.04.2009 töölepingu lõpetamise teatise 12.06.2009 tähitud kirjaga Repforce OÜ-le, mille juhatuse liikmeks hageja oli, ja 17.06.2009 töölepingus märgitud hageja aadressile Luha 2-25, Tartu. Hageja kirju vastu ei võtnud. Kuna hageja ei ole ühe kuu jooksul töölepingu lõpetamise õigsust vaidlustanud, siis on töölepingu lõpetamise vaidlustamise õigus aegunud. Eeltoodust tulenevalt on alusetud ja aegunud ka hageja nõuded saamata jäänud töötasu, viivise ja hüvitise saamiseks. Hageja töötamist kostja juures ei saa tõendada hagile lisatud tunnistajate V O i ja E I i seletused. Tööleping V O iga lõpetati 19.06.2009, mistõttu ei saanud ta omada täieliku informatsiooni hageja tööl viibimise kohta nimetatud perioodil. V O i ja E I i töökohad asusid Pärnus ja Tartus. Hageja töötas Tallinnas. Seega ei ole V O ja E I töötanud koos hagejaga ja ei saa anda ütlusi hageja väidetava tööl viibimise kohta. Usaldusväärsed ei ole ka V O i ja E I i ütlused, et nad viibisid hagejaga koos tööl mais ja juunis 2009, sest hageja tõendina esitatud haiguslehest ja e-kirjadest nähtub, et hageja ei viibinud tööl suurema osa juunikuust. Kostja tööl viibimiseks ei saa lugeda asjaolu, et hageja on seoses haiguslehel viibimisega edastanud kostjale kolm e-kirja, millele kostja ei ole reageerinud. E-kirjad on saadetud kostja juhatuse liikmele V. S eesti keeles. Kostja on teadlik, et juhatuse liige V. Sagal ei valda eesti keelt ja et firmasiseseks keeleks on vene keel. Hageja sooviks oli saada tõendusmaterjale, et kostja arvelt alusetult rikastuda. Hageja töötelefonilt hageja lähedastele võetud kõned on teinud kostja ise, kuna tal ei olnud võimalik

hagejat tabada seletuste saamiseks. Andmed hageja lähedaste numbrite kohta sai kostja hageja kasutuses olnud telefoniraamatust ning ei oska välja tuua kellega ja millal kostja suhtles. Väited parkimistrahvide kohta on tõendamata ja alusetud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus tunnistas R K i ja osaühingu Vakaru Refona vahel sõlmitud tööleping lõppenuks alates 14.08.2009 TLS § 91 lg 2 alusel. Kohus mõistis osaühingult Vakaru Refonda R K i kasuks saamata jäänud töötasu 2 931,23 eurot, hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel summas 970,77 eurot, viivise seisuga 27.05.2010 summas 190,52 eurot ja viivise alates 28.05.2010 0,73 eurot päevas saamata jäänud töötasult kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud 70% ulatuses kostja kanda ja 30% ulatuses hageja kanda. Asja lahendamisel kohaldas kohus töölepingu seaduse (TLS) § 131 lg 1 ja 2 alusel kehtivat TLS ja kuni 01.07.2009 kehtinud TLS. Poolte vahel puudub vaidlus, et 10.10.2005 sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane Refonda OÜ töölepingu nr 33, mille alusel asus hageja kostja juures tööle osakonnajuhatajana. Alates 10.10.2008 on hageja tööandjaks kostja. Poolte vahel on vaidlus töösuhte lõppemise osas. Maakohus asus seisukohale, et hageja töösuhe kestis kostjaga kuni 10.06.2009. Eeltoodu on leidnud tõendamist kohtule esitatud järgmiste tõenditega: 11.06.2009, 15.06.2009 ja 22.06.2009 hageja e-kirjadega kostjale, et hageja on haiguslehel; 26.05.2010 AS WeeRec juhatuse liikme kinnituskirjaga, et hageja on pidanud kostja kliendiga e-kirjavahetust kuni 08.06.2009; 18.05.2011 hageja ja kostja kliendi vahelise e-kirjavahetusega; hageja töötelefoni väljavõttega, kust nähtub, et hageja on teinud päevas mitmeid kõnesid oma lähedastele kuni 10.06.2011 ja peale mida on tehtud ainult üksikud kõned päevas (telef nr-d II tl 3, 39); tunnistaja E I i ütlustega kohtuistungil, et hageja töösuhe kestis kostjaga kuni 10.06.2009. Tõendamata ja alusetud on kostja väited, et kostja on ise helistanud hageja töötelefoniga mais ja juunis igapäevaselt hageja lähedastele. Kostja ei osanud välja tuua ühtegi numbrit, millele kostja on helistanud, samuti ei ole usutav, et kostjal on kõikide hagejate sõprade ja sugulaste telefoninumbrid, samas kui hageja on märkinud numbrid, millised on hageja sugulaste ja sõprade omad ja esitanud kohtule oma ema liitumislepingu, kus nähtub, et number 51947138, millele on hageja teinud töötelefonilt kõnesid, kuulub hageja emale. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et tunnistajate ütlustega ei saa tõendada hageja töötamist kostja juures. Tunnistaja E I i ütlustega on tõendatud, et tunnistaja suhtles hagejaga tööalaselt telefoni teel, kuna hageja määras hindasid, samuti kohtus tunnistaja hagejaga koosolekutel Tallinnas. Tunnistaja E I i ütlused on usaldusväärsed ning kostja ei ole esitanud tõendeid, et tunnistaja ei ole osalenud koos hagejaga koosolekutel. Kostja väited, et hageja e-kirjavahetus kostja kliendiga ei tõenda hageja töötamist kostja juures pärast aprilli 2009, on alusetud. Kinnituskirjast ja e-kirjavahetusest nähtub, et hageja on suhelnud kostja kliendiga AS WeeRec kuni 08.06.2009. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hagejal oli ligipääs töö e-postile ka väljaspool töökohta ning et AS WeeRec ei ole kostja kliendiks. Puudub alus arvata, et kostja saatis hageja nimel kostja klientidele kirju ajal, mil hageja ei olnud enam kostja töötaja. Asjaolu, et hageja on edastanud kostja juhatuse liikmele eesti keelsed e-kirjad oma haiguslehel viibimise kohta ei näita, et hageja ei töötanud kostja juures pärast 30.04.2009. Samuti ei vastanud kostja ühelegi kirjale, et pooltevaheline töösuhe on lõppenud, mis näitab samuti, et töösuhe jätkus pärast 30.04.2009. Seega ei saa lugeda usutavaks kostja 30.04.2009 töölepingu ülesütlemist kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 86 lg 7 alusel. Kostja nimetatud ülesütlemisavaldust ei ole hagejale kätte toimetanud aprillis 2009, vaid on üritanud kätte toimetada 12.06.2009 tähitud kirjaga äriühingusse, mille juhatuse liige hageja on, ja 17.06.2009

tähitud kirjaga hageja töölepingus märgitud aadressile, milliseid hageja ei ole kätte saanud, mis kinnitab, et pooltevaheline töösuhe kestis pärast aprilli 2009. Seega ei saa olla kostjapoolne töölepingu ülesütlemine alates 30.04.2009 kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 86 lg 7 alusel õiguslikult kehtiv ning puuduvad nimetatud ülesütlemisavaldusel õiguslikud tagajärjed. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et pooltevaheline töösuhe ei lõppenud alates 30.04.2009, vaid kestis kuni 10.06.2009. Seega on alusetud kostja väited nõuete aegumise kohta. Hageja ütles kostjaga töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse alusel üles alates 14.08.2009 TLS § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ülesütlemisavalduse kättesaamise kohta, samuti ei ole kostja vaidlustanud ülesütlemisavaldust, seega tuleb tunnistada pooltevaheline tööleping lõppenuks alates 14.08.2009 TLS § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel. Kostja on jätnud järgimata TLS § 28 lg 2 p 1-2, sest ei ole hagejale tasunud töötasu alates maist 2009 kuni 14.08.2009. Hageja keskmine töötasu kostja juures oli 15 189,29 krooni, millisele summale ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kokku on hagejal saamata jäänud töötasu 2 931,23 eurot. Töötasu nõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus juhindus viivise arvestamisel VÕS § 113 lg-st 1 ja VÕS § 94 lg-st 1. Intressimääraks 01.01.2009 kuni 01.01.2010 oli 8% aastas, mis teeb 0,022% päevas. Kostja pidi hageja töötasu maksma iga kuu 23-ndaks kuupäevaks, millele kostja ei ole vastu vaielnud. Hageja on arvestanud viivist 27.05.2010 seisuga. Kokku võlgneb kostja seisuga 27.05.2010 hagejale viiviseid summas 190,52 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivise 0.73 eurot päevas. Viivisenõue on kohtu hinnangul põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. TLS § 100 lg 4 alusel, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kuna hagejale oli teada, et pooltevaheline töösuhe on lõppenud 10.06.2009 ning oleks võinud esitada töölepingu ülesütlemise avalduse varasemalt, siis on mõistlik mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis hageja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 970,77 eurot. Kohus jättis tähelepanuta hagejale kuuluvate äriühingute majandusaasta aruanded, sest on tõendatud, et tööleping lõppes 14.08.2009, mitte 30.04.2009. Antud vaidlusesse ei puutu asjaolu, et hageja oli juhatuse liige teistes äriühingutes. Kohus jättis tähelepanuta tunnistaja Vitali Terentjevi ütlused, kuna tegemist on hageja lapsepõlvesõbraga, kelle antud ütlused tuginevad hagejalt kuuldule. Kooskõlas TsMS §-ga § 163 lg 1 jättis kohus menetluskulud 70% ulatuses kostja kanda ja 30% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu 24.10.2011 otsuse, teha uus otsus, millega jätta R K i hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus on TsMS § 436 lg-st 1 tulenevalt seadusega vastuolus, sest kohus jätnud kostja taotluse aegumise kohaldamiseks tähelepanuta. Kohus on ekslikult leidnud, et töösuhe kestis kuni 10.06.2009, kui hagejalt võeti ära tööauto ja telefon ning kostja ei lasknud hagejat enam ametiruumidesse. Kuigi kostja on jätkuvalt seisukohal, et töösuhe lõppes 30.04.2009, on hageja tuttava Vitali Terentjevi ütlustega tõendatud, et vähemalt alates 2009 juuni algusest oli hageja teadlik töösuhte lõpetamisest. Tulenevalt ITLS § 6 lg-st 1, pidi hageja kaebus laekuma kohtusse või töövaidluskomisjoni hiljemalt 2009. aasta oktoobris. Avaldus laekus alles 03.12.2009.

Kohus on ilma põhjenduseta omaks võtnud kõik hageja esitatud väited ja tõendid ning jätnud tähelepanuta kostja esitatud vastuväited. Tuginedes hageja esitatud 11.06.2009, 15.06.2009 ja 22.06.2009 e-kirjadele, on kohus ekslikult leidnud, et töösuhe jätkus ka pärast 30.04.2009. Kohus on jätnud tähelepanuta, et eelnimetatud e-kirjad edastas hageja kostjale pärast seda, kui kohtu enda arvates sai juba hageja teada töösuhte lõppemisest. E-kirjade saatmise eesmärgiks oli kunstlik tõendusbaasi loomine alusetuks rikastumiseks. Tuginedes hageja esitatud kahele e-kirjale kostja klientidele, leidis kohus, et ka need tõendavad hageja töötamist kostja juures, jättes tähelepanuta kostja vastuväited sellest, et hageja on osanik nendes ettevõtetes, mis tegutsevad samas tegevusvaldkonnas, kus kostja, ning et kostja hinnangul kasutas hageja kostja kliendibaasi ära enda äri edendamiseks. Kohus pidi enne otsuse tegemist kaaluma ka kostja vastuväited, arvestades sealjuures töölepingu lõpetamise aluseks olevate asjaoludega. Asjaolu, et hagejal oli liigipääs oma e-postile ka väljaspool töökohta, on tõenäoline, kuna kostja loodud tehnilised võimalused ja rakendused loovad võimaluse kasutada seda kus iganes, mistõttu kohtu seisukoht, et nimetatud asjaolu ei ole kostja poolt tõendatud, on asjakohatu. Kohus ei põhjenda oma järeldust miks just hageja helistas oma lähedastele töötelefonilt, jättes tähelepanuta kostja vastuväited selle kohta, et kostja ise helistas hageja lähedastele. Kuigi kohus peab vastavalt TsMS § 232 lg 1 hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ei ole kohus hinnanud kostja antud selgitusi. Otsuse tegemisel tugines kohus tunnistaja Eduard lvanovi ütlustele, vaatamata sellele, et viimane töötas Vakaru Refonda Tartu filiaalis, samas kui hageja endine töökoht asus Tallinnas. Lisaks on E I i antud ütlused segased. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et tunnistaja v i i b i s kuu lõpus koos hagejaga kostja tööruumides koosolekul, kuid seadis kahtluse alla konkreetse kuu, millal selline koosolek aset leidis. Tunnistaja k irj eld as mitte mai lõpus toimunud koosolekut, vaid aprillis toimunud koosolekut. Tunnistaja ei suutnud täpselt öelda, millal sai ta tuttavaks vastustajaga. Samuti ei osanud ta isegi umbkaudselt nimetada väidetava koosoleku toimumise kuupäeva, vaid oletas, et see oli maikuu lõpus. Kohus otsustas põhjendamatult, et kostja vastuväited ei ole usutavad ning et tunnistaja ütlused on piisavad hageja väidete toetamiseks. Hageja on palunud välja mõista kostjalt viivise summas 217,13 eurot ning hiljem täpsustas oma nõuet vähendades v i i v i s e summal kuni 190.52 euroni. Vastavalt TsMS § 439, ei või kohus ületada nõude pi ire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega, pannes kostjale kohustuse tasuda hagejale summat, mida ei ole hageja nõudnud, on kohus ületanud nõude piire. Vaatamata asjaolule, et töösuhe lõppes enne 01.07.2009, rakendas kohus alates 01.07.2009 jõustunud TLS redaktsiooni. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi ning menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, sh tõendite ebaõige hindamise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Maakohus tuvastas, et hageja töösuhe kostja juures kestis kuni 10.06.2009, millist seisukohta on maakohus põhjendanud, hinnates tõendeid. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega ning ei korda maakohtu otsuses olevaid põhjendusi. Samas asus kohus seisukohale, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks 14.08.2009. Eelnimetatud järeldus on vastuolus otsuses oleva eelneva seisukohaga, et töösuhe kestis kuni 10.06.2009. TsMS § 436 lg 1 järgi otsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab ka seda, et see ei tohi olla vastuoluline. Apellant leiab, et töösuhe lõppes tegelikult varem, s.o 30.04.2009. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et puuduvad usaldusväärsed tõendid, et käskkiri hageja osas distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise kohta alates 30.04.2009 TLS § 86 p 7 alusel hagejale ka teatavaks tehti 30.04.2009. Toimikus olevad tähitud kirjad tõendavad kostja katset saata hagejale kirju 2009.a juunis ja juulis. Ka käskkirjast endast ei ilmne, millal see vormistati (käskkirja kuupäev puudub). Hagiavalduses hageja avaldas, et 10.06.2009 võttis kostja talt ära isiklikud asjad, töötelefoni ning ei lubanud enam tööle. Selle väite juurde jäi hageja ka ringkonnakohtu istungil. 22.09.2011 kohtuistungil hageja väitis, et talle öeldi töötelefoni äravõtmisel, et on vallandatud ning üritati paberit anda, millele allakirjutamisest ta keeldus (II kd. lk 37). See hageja väide on kooskõlas kostja vastuväitega, et hageja keeldus töölepingu lõpetamise teatele alla kirjutamast. Apellatsioonikohtu istungil hageja väitis, et ta pidi kirjutama selgituse, kuid see on vastuolus ta enda 22.09.2011 kohtuistungil antud selgitusega, et ta keeldus nimelt juba vormistatud paberile allakirja andmast. Seega kostja väidet tuleb lugeda usaldusväärsemaks, et vähemalt 10.06.2009 oli hageja teadlik, et temaga on tööleping lõpetatud. Asjaolu, et hageja oli teadlik töölepingu lõpetamisest 2009.a. juunis ilmneb ka tunnistaja V. T ütlustest, et hagejaga lõpetati tööleping päevapealt ja sellest sai hageja teada 2009.a juunis (II kd. lk.42). Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuivõrd tegemist on hageja lapsepõlvesõbraga, siis ei saa lugeda tunnistaja ütlusi usaldusväärseks. Ka tunnistaja E. Ivanovi ütluste kohaselt pärast 10.juunit hageja töötelefon ei vastanud ning sekretär ütles, et hageja ei tööta enam (II kd lk. 45). Seega tunnistajate ütlused kinnitavad kostja väidet, et vähemalt juunis pidi hageja olema teadlik, et temaga on töösuhe lõppenud. Seega eelnimetatud tõendid kinnitavad maakohtu seisukohta, et töösuhe poolte vahel lõppes 10.06.2009 ning sellel kuupäeval sai hageja teada, et temaga on tööleping lõpetatud. Töötaja oli õigustatud nõudma tööandjalt töölepingu lõpetamise dokumenti, mida ta ei teinud. Toimikust ei nähtu, et ta oleks seda tööandjalt ka küsinud. Vastupidi, tööandja on tõendanud, et ta üritas seda hagejale üle anda, kuid viimane ei võtnud seda vastu. Vastavalt töölepingu seaduse rakendussättele § 130 lg-le 1 töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Töölepingu lõpetamisest teadasaamisel 10.06.2009 ja sellega mittenõustumise korral oli hageja kehtinud TLS § 143 lg 2 järgi õigustatud pöörduma oma õiguste kaitseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest.

Nõude aegumise üldiseks tähtajaks oli ja on individuaalse töövaidluste lahendamise seaduse § 6 lg 1 järgi neli kuud. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni alles 03.12.2009. Seega on hageja nõue töölepingu lõpetamiseks alates 14.08.2009 TLS § 91 lg 2 järgi ning hüvitise saamiseks aegunud, kuivõrd töösuhe lõppes 10.06.2009. Kehtinud TLS § 74 lg 2 järgi ja ka kehtiva töölepingu seaduse järgi tuleb töölepingu lõpetamisel maksta töötajale lõpparve, mis sisaldab ka saamata jäänud töötasu. Hageja esitas nõude arvestuse, milles taotles saamata jäänud töötasu 3329,51 eurot, hüvitise kolme kuu palga ulatuses 2912,31 eurot ja viivise väljamõistmist (II kd. lk. 34). Kasutamata jäänud puhkusekompensatsiooni nõuet hageja ei esitanud ning otsust ei ole eelnimetatu osas ka vaidlustatud. Vaidlus puudub, et hagejale lõpparvet välja ei makstud ning ta ei ole saanud töötasu 2009.a. mai ja juuni eest. Kostja tõendas, et aprilli eest ta kandis hageja arvele palga 22.05.2009. Palganõuete osas on ITVLS § 6 lg 3 järgi aegumistähtajaks kolm aastat. Seega hagi kuulub rahuldamisele saamata jäänud palga osas alates 01.05.2009 kuni 10.06.2009. Eelnimetatud nõue ei ole aegunud. Hageja arvestuse kohaselt oli tema keskmiseks palgaks kuus 15 189, 29 krooni ja keskmine päevatasu 725,31 krooni. Eelnimetatud arvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Seega oli hageja õigustatud saama maikuu töötasu 15 189,29 krooni ja 8 tööpäeva eest juunis 2009 6527.79 krooni, seega kokku 21 717,08 krooni, mis vastab 1387,97 eurole. Eelnimetatud summa pidi kostja hagejale välja maksma 10.06.2009 ning arvates 11.06.2009 muutus eelnimetatud summa sissenõutavaks ning kostja on sellest ajast alates viivituses. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et VÕS § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud nõudma viivist. Maakohus mõistis välja viivise 27.05.2010 seisuga 190,52 eurot ja edasi kuni kohase täitmiseni 0,73 eurot päevas. Hageja ei ole otsust eelnimetatud nõude osas vaidlustanud. Kostja on vaidlustanud otsuse ka viivise osas, leides, et maakohus on nõude piire ületanud. Kolleegium nõude piiride ületamist ei tuvastanud, küll aga leiab, et otsust viivise osas tuleb muuta, arvestades väljamõistmisele kuuluva põhivõla suurust. Kolleegiumi arvestuse kohaselt tuleb viivis välja mõista mitte alates 23.06.2009, vaid alates 11.06.2009 ning seisuga 27.05.2010 on kostja viivituses mai ja juuni kuu saamata jäänud palga 21 717,08 krooni osas 351 päeva, mis teeb viivise suuruseks 1677,78 krooni ehk 107,23 eurot (21717,08 x 0,022:100═4.78 x 351). VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 järgi oli 2009 ja 2010.a seadusejärgseks intressiks võlasuhtes 8 % aastas ning päeva kohta moodustas viivise protsent 0,022%. Summalt 21717,08 krooni tuleb viivisemääraks päevas 4,78 krooni. Vastavalt TsMS § 367 tuleb viivis välja mõista kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni protsendina põhivõlalt. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis põhivõlalt 1387,97 eurot VÕS § 113 lg 1 järgi kuni otsuse täitmiseni alates 28.05.2010. Menetluskulud jaotus Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 ja §171 lg-le 1 tuleb kohtuotsust muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele põhinõude osas 22,2 % ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta 22,2% ulatuses kostja kanda ja 77,8 % ulatuses hageja kanda.

Mare Merimaa

Ande Tänav

Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.