Mõista Mati Kaalma ́lt Korteriühistu Rahnu kasuks välja 451,85 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Jätta Mati Kaalma maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu tema enda kanda ja Korteriühistu Rahnu maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu jätta 82,3% ulatuses Mati Kaalma kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-16537 pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.09.04.2010.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista majandamiskulude põhivõlgnevuse summmas 8 591 krooni (549,06 eurot) ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on Korteriühistu Rahnu loodud Aruküla alevikus asuvate elamute, sealhulgas Tallinna mnt 30, haldamiseks. Kostjale kuulub korteriomand aadressil Tallinna mnt 30-12 ja kostja on Korteriühistu Rahnu liige. Hageja esitas kostjale igakuiselt arve majandamiskulude eest, millel olid kululiikidena välja toodud teenused, mida korteriühistu liige on tarbinud ja mille eest ta on kohustatud tasuma, samuti maksete tasumise tähtaeg. Kostja oma kohustusi ühistu ees ei täitnud ning tal tekkis võlgnevus perioodi 2008. september kuni 31.03.2009 eest summas 8 591 krooni. Hageja õigus nõuda maksete tasumist tulenes korteriühistuseadusest ja hageja põhikirjast. Ebaõige on kostja väide, et küttekulude eest võib ta tasuda osaliselt. 2010. veebruarini kehtinud hageja põhikirja kohaselt kohustusid korteriühistu liikmed tasuma tähtaegselt sihtotstarbelisi makseid. Makse suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse liikme omanduses oleva korteri üldpinna osast majas asuvate korterite üldpinnast, v.a. elanike kohta arvestatavad maksed. 2010. veebruarist kehtima hakanud põhikirja p 4.2.6.12 kohaselt võetakse küttekulude arvestamise aluseks eelmisel kuul tarbitud soojuse näidud tarnija arvete kohaselt, kinnistusraamatusse kantud korteriomandi reaalosa ruutmeetri kohta. Iga korterelamu otsustab maja üldkoosolekul kuidas elamus küte jagada. Kui korterelamu otsust teha ei suuda, teeb seda juhatus. Elamu, kus kostja elab, on teinud otsuse, et küttekulud jagatakse vastavalt korteriühistu põhikirjas sätestatule ja erandeid ühegi korteriomandi suhtes ei tehta. Nimetatud otsused on vaidlustamata ja kehtivad. Hageja lähtus kulusid arvestades hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kui ühistus ei võetud vastu otsust teha erand keskküttesüsteemist eraldunud korteriomanikele, tuleb küttekulude eest tasuda (seda kinnitavad ringkonnakohtu lahendid tsiviilasjades 2-07-41997 ja 2-05-3291). Kostja tellitud ekspertiis ei ole korteriühistule aluseks arvestada kostjale kulud erinevalt ülejäänud liikmetest. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Umbes 12 aastat tagasi asendas kostja temale kuuluvas korteris tavalised keskkütteradiaatorid (korteris on radiaatorid maha lõigatud) elektriradiaatoritega tolleaegse juhatuse suulisel nõusolekul. 10 aasta vältel kostjale soojuse (s.o. kaugkütte eest) arveid ei esitatud. 2008. veebruaris hakkas korteriühistu arvetel eraldi nõudma soojuse eest tasumist. On heaks tavaks, et gaasiküttest loobuja tasub kaasomandis oleva küttesüsteemi korrashoiu ja ekspluatatsioonikulude eest kuni 15% arvestuslikust üldamortisatsioonist, mittetarbitud gaasi eest ei ole vaja tasuda. Sellest lähtudes tasus kostja 30% kütte summast. 100% tasu nõudmine on sisuliselt alusetu rikastumise katse.
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-16537 Tasutud summa katab kogu kostja kui kaasomaniku osa küttesüsteemi korrashoiu kuludest. Hageja võttis kostja tasutud summad vastu, seega VÕS § 76 lg 4 järgi tuleb lugeda kohustus kohaselt täidetuks. Korteriühistu ühine majandamine ei saa toimuda alusetu rikastumise eesmärgil, isegi kui ühistu liikmetel on ühine huvi teiste või mõne ühistu liikme arvel rikastuda. VÕS § 1028 mõttes sissenõutavat kohustust ei ole kostjal tekkinud. Tegemist on hageja pahausksusega VÕS § 1039 mõttes. Korteriühistu juhatus oli kogu aeg informeeritud ja aktsepteeris aastaid, et kostjal puudusid radiaatorid ning ta ei tarbinud kaugkütet. Hageja viidatud kohtulahendid ei ole asjakohased, õiguslikud alused ja kostja vastuväited antud asjas on teistsugused. Ebaõiged on väited, et teised ühistu liikmed tasuvad kostja tarbitud sooja eest. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 24.10.2011.a otsuse, millega jättis Korteriühistu Rahnu hagi Mati Kaalma vastu täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Puudub vaidlus selles, et kostja on Korteriühistu Rahnu liige ning on jätnud osaliselt hagejale tasumata esitatud arvetel nõutud keskkütte eest, tasudes nõutud summadest 30%. Võlgnevuse tekkimise perioodil kostja keskkütet enda korteri kütmiseks ei kasutanud, radiaatorid olid lahti ühendatud. Kostja võlgnevuse summat ei vaidlustanud, kuid leidis, et tal on õigus jätta maksed nimetatud ulatuses tasumata. Korteriühistu põhikirja ja otsuseid ei ole vaidlustatud ning need kehtivad. Kostja leidis, et kuivõrd tema reaalselt keskkütet ei tarbinud, oli tal õigus tasuda selle eest osaliselt. KÜS § 151 lg 1 kohaselt majandamiskulud käesoleva seaduse tähenduses on korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Sättest järeldub, et kulude kandmise kord ja korteriomanike täpsemad kohustused nähakse detailsemalt ette korteriühistu põhikirjas. Kui põhikirjas ei ole sätestatud teisiti, lähtutakse seaduslikust korrast. KÜS § 13 lg 4 kohaselt korteriühistu otsused elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Seega saab kostjal olla õigus mitte tasuda osaliselt keskkütte eest üksnes juhul, kui selline võimalus on sätestatud hageja põhikirjas või ette nähtud otsusega. Käesoleval juhul sellist võimalust ei esine. Hageja põhikirja (vastu võetud 11.03.1998 üldkoosolekul, muudetud 10.01.2002), p 3.2.4 kohaselt ühistu liige on kohustatud tasuma tähtaegselt sihtotstarbelised maksed. Makse suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse liikme omanduses oleva korteri üldpinna osast majas asuvate korterite üldpinnast, välja arvatud elanike kohta arvestatavad sihtotstarbelised maksed. Sama kordab p 7.2, mille kohaselt elamu majandamise kulusid kannavad ühistu liikmed proportsionaalselt võrreldes nende omandis oleva korteri üldpinna suurusega ja elamu üldpinnaga. Korteriühistu Rahnu põhikirja (muudatus 22.11.2009) p 4.2.6 ja p 4.2.6.12 kohaselt on ühistu liige kohustatud tasuma regulaarselt üks kord kuus, hiljemalt iga kuu 25 kuupäevaks, juhatuse poolt kindlaksmääratud, elamu majandamise jooksvate kulude katteks sihtotstarbelisi makseid üldkoosoleku ja majakoosoleku poolt kehtestatud suuruses ja korras. Arvestuse aluseks võetakse küte – vastavalt eelmisel kuul tarbitud soojuse näitudele tarnija poolt esitatud arvele, kinnistusraamatusse kantud korteriomandi reaalosa suuruse ruutmeetri kohta. Iga korterelamu otsustab oma maja üldkoosolekul kuidas küte majas jagada. Kui kortermaja ei suuda otsustada, teeb seda juhatus. Nimetatud dokumentidest ei nähtu võimalust teha erandeid üldisest arvestusest, s.t. kütte eest tuleb tasuda lähtuvalt korteri suurusest,
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-16537 olenemata reaalsest keskküttesoojuse tarbimisest. Esitatud ei ole muid dokumente (põhikirjas viidatud otsused), mis viitaksid võimalusele teha erandeid. Seega tuleb kostjal tasuda kütte eest sõltumata küttesüsteemi lahtiühendamisest. Kostja vastuväited alusetu rikastumisega seonduvalt on asjakohatud. Korteriühistu ja selle liikme majandamiskulude tasumisega seotud suhetele ei kohaldu lepinguväliseid õigussuhteid käsitlevad normid. Kostja viitas VÕS § 76 lg-le 2, mis käsitleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid. Riigikohus 25.05.2011 otsuse nr 3-2-1-28-11, p-s 16 leidis, et isegi juhul, kui korteriühistu põhikirjas on sätestatud, et konkreetsed kulutused jaotatakse muul kui seaduses sätestatud viisil, ei ole välistatud, et konkreetse põhikirja sätte rakendamine võib olla siiski takistatud selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Tulenevalt TsÜS §-st 32 peavad juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kui selliste põhikirja sätete alusel nõutakse majandamiskulude tasumist, on võimalik vastuväitega tugineda tasu nõudmise vastuolule hea usu põhimõttega. Kohus leidis, et antud juhul on tegemist samalaadse olukorraga. Kostja vastuväiteid läbib seisukoht, et kostjalt 100% küttekulu nõudmine on ebaõiglane ning vastuolus ühiskonnas kehtivate normide ja moraaliga. Kostja on täitnud KOS § 13 lg-s 1 toodud kohustuse ja tasunud kaasomandis oleva küttesüsteemi hoolduskulud (30% kütte kogukulust). Selle proportsiooni õigustatusele viitab kostja poolt esitatud eksperthinnang, mille kohaselt tuleks korteriomanikul tasuda kogukulust 31 - 32%. Asjas esitatud materjalid kinnitavad kostja väiteid, et hageja aktsepteeris varasemalt sellist tasumist. Kostja esitatud 03.12.2007 arvel on soojakulu arvestatud 21,2 ühiku eest summas 458,79 krooni. 05.02.2009 arvel on soojakulu arvestatud korteri 66,2 m2 järgi summas 1 522 krooni. Erinevused arvetel kinnitavad, et varem esitati arveid ~30% kulu ulatuses – 21,2 moodustab ligikaudu 30% pindalast 66,2 m2 ja 458,79 krooni moodustab samuti ligikaudu 30% 1 522 kroonist. Proportsioonid ei ole täpsed, kuid arvestada tuleb ka erinevate ilmastikutingimustega arvete perioodidel. Kohus leidis, et eeltoodud asjaoludel oli kostjalt hiljem 100% ulatuses soojakulude nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Isikult ei saa nõuda tasumist teenuste eest, mida ta ei ole reaalselt tarbinud. VÕS § 6 lg-st 2 tulenevalt tuleb seda nõudvad põhikirja sätted jätta kohaldamata. Juhindudes eelnevast ning Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjades nr 3-2-1-28-11 (p 16) ja nr 3-2-1-50-11 (p 11) jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus millega hagi rahuldatakse. Hagejale jääb arusaamatuks otsuses toodud kohtu seisukoha ja tuvastatud asjaolude, järelduste ja kohaldatava seaduse sisuline vastuolu. Otsuse p-s 3.2 on selgelt välja toodud, et kohtu tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on põhjendatud hagi täielik rahuldamine kostja suhtes ja kostjalt hageja kasuks 549,06 euro (8 591 krooni) väljamõistmine. Otsuse p-s 3.3 ja otsuse resolutsioonis on kohus asunud vastupidisele seisukohale ja hagi ei rahuldata. Maakohus jättis otsuses tähelepanuta asjaolu, et korteriühistu üldkoosoleku poolt vastu võetud otsused on jõustunud ja kostja ega ükski teine korteriühistu liige ei ole üldkoosolekutel vastu võetud otsuseid vaidlustanud. Kostja ei ole tuginenud sellele, et üldkoosolekutel vastuvõetud põhikirjade vastuvõtmise otsused oleks kehtetuks tunnistatud või kohtuotsusega oleks otsuse tühisus tuvastatud. Kostja ei ole esitanud vastavat nõuet ka käesoleva menetluse raames. Seega pidi hageja oma tegevuses lähtuma üldkoosoleku otsustest ja hageja seaduslikel
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-16537 esindajatel puudus õigus kostja kulude arvestamisel lähtuda teistsugustest alustest kui korteriühistu põhikirjas sätestatud. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb majandamis- ja küttekulusid tasuda vastavalt korteriomandi reaalosa suurusele kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. KÜS § 151 lg 1 näeb ette majandamiskulude ja küttekulude tasumise kohustuse. KÜS § 13 lg-st 4 tulenevalt on korteriühistu üldkoosoleku otsused kostjale täitmiseks kohustuslikud. Korteriühistu juhatus on kohustatud oma tegevuses lähtuma korterühistu põhikirjast ning ilma üldkoosoleku otsuseta ei ole korteriühistu juhatusel õigust lähtuda teistsugustest alustest, kui on põhikirjas sätestatud, välja arvatud juhul, kui põhikiri on vastuolus seadusega. Hageja põhikiri reguleerib korteriühistu liikme õigusi ja kohustusi väga täpselt. Samuti on selgelt reguleeritud korteriühistu liikmetele arvestatavate kulude määramise kord ja vastavate otsuste vastuvõtmise kord. KÜS § 13 lg 3 kohaselt on korteriühistu otsused elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Maakohus on otsuse tegemisel ja otsuse põhjendavas osas tuginenud kostja 11.02.2011 esitatud seisukohale hea usu printsiibi rikkumise osas, kuigi kostja vastavat seisukohta ega vastuväidet esitanud ei ole. Otsuses ei ole põhjendatud, mil viisil on hageja käitunud hea usu printsiibi vastaselt. Hageja on oma tegevuses lähtunud korteriühistu üldkoosoleku otsusest, korteriühistu kehtivast põhikirjast ja ühistu liikmete selgelt väljendatud tahtest. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et korteriühistu põhikiri rikuks tema õigusi, vaid on olnud veendumusel, et arved on esitatud ebaõigesti. Kohus märkis otsuses, et kostja on 11.02.2011 esitatud seisukohtades viidanud VÕS § 76 lg-le 2. Hageja ei leidnud kostja sellekohast viidet. Ainus mis viitab VÕS §-s 76 sätestatule, on lõikele 4 viidatu, mille kohaselt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine on täielik, täitmisena pakutu on võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kohus on ilma kostja poolt hea usu printsiibile viitamata asunud tegema otsust hea usu printsiibist lähtuvalt. Hagejale jääb arusaamatuks, milliste tõendite kohaselt on hageja varasemalt aktsepteerinud teistsugust kulude arvestamise korda. Kui kohus peab varasema perioodi all silmas perioodi, mil OÜ Raven (küttefirma piirkonnas, kus korteriühistu elamuid haldab) kostjale küttarveid esitas, siis hagejal puudus võimalus nn varasemal perioodil omapoolseid seisukohti välja tuua, kuna OÜ Raven ja kostja vahelises lepingus ei olnud hageja lepingu pooleks. Hageja ei ole käesoleva tsiviilasja menetluse raames nõustunud mingisugusel varasemal perioodil küttekulude määratlemisega. Kohus on jätnud märkimata, et 03.12.2007 küttekulude eest esitatud arvet ei esitanud hageja vaid kolmas isik. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega hagi osaliselt rahuldatakse. Maakohus kohaldas materiaalõigust valesti ja materiaalõiguse vale kohaldamine tõi kaasa asjas ebaõige kohtuotsuse tegemise.
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et korteriomanikust ühistuliikmelt oleks ebaõiglane ja seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus nõuda soojakulude hüvitamist täies
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-16537 ulatuses olukorras, kus korteris radiaatoreid ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul hageja nõude rahuldamist hea usu põhimõttega vastuolu ei välista. Kuigi hageja korteris vaidlusalusel perioodil radiaatoreid ei olnud, ei tähenda, et korteriomanikust kostja võiks keelduda osaliselt küttearvete tasumisest. Korteriühistuseaduse § 151 kohaselt tuleb iga korteri kohta tasuda kütte eest selliselt, et kogu maja küttearve jagatakse kõikide korterite peale lähtudes suhtest, mis moodustub konkreetse korteri üldpinnast ja kõikide korteri üldpindade summast. Seadus ei näe ette erandit, mille kohaselt võiks mõni korteriomanik keelduda sellisel alusel arvestatud soojaarve tasumisest põhjusel, et ta kõrvaldas oma korterist radiaatorid. Sellest tulenevalt esitas hageja kostja suhtes kohtusse seadusliku nõude. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine hea usu põhimõttega vastuolu, kui korteriomanikult, kes enda korteris olnud radiaatorid kõrvaldas, nõutakse soojakulude hüvitamist, lähtudes seaduses sätestatud määrast ja arvestusmetoodikast. Korteriühistuseadus on selle vastuvõtmisest alates ette näinud majandamiskulude jaotamisel sama metoodika. Korteriomanik ei saa enda tegevusega luua olukorda, kus ta peab majandamiskulude eest vähem tasuma. Vastasel korral võiks välja jõuda selleni, et mõni korteriomanik maksaks vähem prügiveo eest, sest tema väga palju prügi ei tekita või selleni, et mõni korteriomanik tasuks vähem näiteks trepikodade koristuse eest põhjusel, et ta mõne kuu jooksul korterit ei kasutanud. Kuivõrd kortermajas on paljude teenuste ja kulutuste osas tegelikku tarbimist ja kulutuste tegelikku põhjustajat raske leida, siis ongi seadusandja loonud lahenduse, mille kohaselt tuleb sellised kulutused jagada kõikide korteriomanike vahel korteriomandi mõttelise osa suurusest lähtuvalt. Käesoleval juhul ei viita mitte miski sellele, et korteriühistust hageja oleks kostjapoolset, väiksemas määras, kui seaduses sätestatud määras, soojakulude tasumist aktsepteerinud, sest varasemalt müüs kostjale sooja kolmas isik. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks väiksemas määras soojaarvete tasumist aktsepteerinud. Kuid isegi siis, kui see oleks nii olnud, et hageja oleks varasemalt nõudnud küttekulude eest tasu väiksemas määras, kui seadus ette näeb, siis see ei takista korteriühistut mingist hetkest alates edasiulatuvalt seaduses sätestatud suuruses tasu nõudmast ning mingist hetkest alates edasiulatuvalt seaduses sätestatud määras tasu nõudmine ei ole hea usu põhimõtte vastane. Käesoleval juhul see ka nii oli. Hageja ei nõudnud soojaarvete täielikku tasumist selle perioodi eest, mille osas kostjale väiksemad arved väljastati, vaid hageja, hakates maja majandama, hakkas kostjalt nõudma soojaarvete tasumist seaduses sätestatud suuruses.
8.Hea usu põhimõtte vastasust ei põhjusta ka see, et kostja sai vaidlusalusel perioodil vähem soojateenust, sest tema korteris radiaatoreid ei olnud. Korteriühistuseadus paneb korteriomanikule kohustuse tasuda mh soojaarvete eest eespool viidatud määras ja samas annab korteriühistuseadus ühistu liikmest korteriomanikule õiguse nõuda kohast maja majandamist, mille hulka kuulub ka kohase ja teiste korteritega võrreldava kütte tagamine korteris. Seega oleks kostja saanud nõuda, näiteks siis, kui ta sai teada, et temalt nõutakse soojakulude hüvitamist seaduses sätestatud määras, radiaatorite taastamist. Juhul, kui korteriühistu oleks õigusvastaselt viivitanud radiaatorite taastamisega, võiks tulla kõne alla küttearvete tasumisest osaline keeldumine VÕS § 110 või § 111 alusel ning võib-olla selles osas näiteks ka hinna alandamine VÕS § 114 alusel. Kuid antud juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et korteriühistu oleks omalt poolt keeldunud radiaatorite taastamisest. Sellel põhjusel ei saa öelda, et korteriühistu liige oleks olnud olukorras, kus temalt on võetud tema tahte vastaselt kütte saamise võimalus ning keeldutud kütte taastamisest korteris, samas aga esitatud ühistu liikmele arveid võrdselt nende korteriomanikega, kelle korterit köetakse.
9.Hagi rahuldamata jätmist ei saa tingida ka see kostja väide, et hagi rahuldamise korral oleks tegemist hagejapoolse alusetu rikastumisega. VÕS § 1028 eeldab rikastumiseks
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-16537 õigusliku aluse puudumist. Käesoleval juhul on aga hagejal õigus nõuda soojusteenuse eest tasumist VÕS § 108 lg 1, koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 1 ja korteriühistuseaduse §-ga 151, alusel. Seega on hagejal rikastumiseks õiguslik alus olemas. Hagi rahuldamata jätmist ei saa tingida ka see hageja väide, et hageja võttis kostjapoolse soorituse vastu ja aktsepteeris sellega väiksemat tasumist. Sellele, et hageja oleks aktsepteerinud seda, et kostja peab tasuma arveid väiksemas ulatuses, kui seadus ette näeb, ei viita mitte miski. Muuhulgas ei viita sellele see asjaolu, et hageja talus seda, et kostja kandis hageja pangaarvele väiksemad tasud, kui see, mida hageja nõudis. Olukorras, kus kostja on hagejale võlgu ja kostja tasub hagejale võlgnevuse osaliselt, ei viita mitte miski sellele, et hageja oleks aktsepteerinud väiksemat võlgnevust või seda, et kostja võib osa võlgnevusest tasumata jätta. Vastupidise seisukoha korral tuleks hagejal alati võlgnevuse osalise tasumise tagajärjel saadud summad kostjale tagastada. Nii see aga ei ole.
10.Kohus leiab, et hagi kuulub käesolevas asjas rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 1 ja KÜS §-ga 151. Hagi rahuldamine eeldab seda, et hageja oleks korteriühistu, et kostja oleks korteriühistu liige, et hageja oleks teinud KÜS §-s 151 sätestatud kulutusi ja et kostja oleks jätnud need tasumata. Asjaolude üle, et hageja on korteriühistu ja et kostja on korteriühistu liige, pooltel vaidlus puudub. Hageja palub hagi rahuldada majandamiskulude osas, mis kanti perioodil sept 2008 kuni märts 2009.a. Vastavate majandamiskulude esiletoomiseks esitas hageja kohtule majandamiskulude arved. Kostja esitas kohtule kirjaliku vastuse hagile, milles märkis, et ei tasunud neid arveid osaliselt seetõttu, et ta ei nõustunud arvetest soojuse tasu täieliku tasumisega, põhjusel, et tema korteris radiaatoreid viidatud perioodil ei olnud ja et just soojuse eest ei ole kostja nõus täiel määral maksma ning et soojakulude osas nõuete osaline mittetunnistamine on põhjuseks, miks kostja arveid täielikult ei tasunud. Seega esitas kostja hagile konkreetse vastuväite ja ringkonnakohus leiab, et seetõttu tuleb kontrollida, kas ja kui suures ulatuses on viidatud perioodi jooksul hageja poolt vastavale majale soojateenust ostetud, kui palju tuleb kostjal eespool viidatud seadusest tuleneva määra alusel soojuse eest tasuda ja kui palju on kostja, arvestades hageja poolt esitatud arvete osalist tasumist, tasumata jätnud.
11.Ringkonnakohus tegi hagejale ettepaneku esitada hagetava perioodi jooksul soojusteenuse kulu kandmist tõendavad dokumendid. Hageja esitas vastavad tõendid 09.02.2012.a. Tõendite apellatsioonimenetluses esitamise lubatavus oli tingitud sellest, et maakohus ei selgitanud hagejale, et hagi rahuldamise eeldusena tuleb hagejal tõendada soojusenergia eest tasumise kohustuse tekkimist ning hageja ei saanud ise sellest tõendamisele kuuluvast asjaolust aru. Tõendite kohaselt tasuti vaidlusalusel perioodil kogu maja osas sooja eest kokku 124884,25 krooni (sisaldab käibemaksu). Arvestades kostjale kuuluva korteriomandi mõttelise osa suurust, tuleb kostjal tasuda kõikidest majandamiskuludest kokku 5,939%. Seega tuleb kostja tasuda hagetava perioodi osas sooja eest 7416,88 krooni. T lk 32 tõendi kohaselt kostjal hagetava perioodi alguses võlgnevust ei olnud. T lk 31 alusel loeb kohus tõendatuks, et kostjal oli 01.03.2009.a seisuga võlgnevus 7070 krooni. Hageja möönis 09.03.2012.a kohtuistungil, et kostja 2009.a märtsi jooksul ilmselt osaliselt majandamiskulude eest midagi tasus, kuid kui palju, ei ole hageja kohtu ette toonud. Sellel põhjusel leiab ringkonnakohus, et selge võlgnevus on kohtu ette toodud asjaoludel tuvastatav 01.03.2009.a seisuga summas 7070 krooni. See summa on väiksem, kui hagetava perioodi eest tasumisele kuuluv sooja tasu, mis oleks olnud summa 7416,88 krooni. Kuivõrd täpselt on teada kostja võlgnevus seisuga 01.03.2009.a summas 7070 krooni ja kostja võlgnevus seisuga 31.03.2009.a (hagetava perioodi lõpp) ei ole teada, saab hagi rahuldada selle võlgnevuse osas, milles kohustuse mittetäitmine on täpselt teada, ehk siis summas 7070 krooni.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-10-16537
Menetluskulude jaotus
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kostja menetluskulud tema enda kanda ja hageja menetluskulud 82,3% ulatuses kostja kanda, sest see vastab hagi rahuldamise proportsioonile. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Margo Klaar
Mare Merimaa
Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.