Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Nõue, põhjendused Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista (t lk 58, avaldus 07.09.2010, t lk 128 12.10.2011) viivised 157 300 krooni ning menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja ja kostja 1 sõlmisid järgmised laenulepingud: - 23.10.08 laenuleping (koos lisadega 23.11.08 ja 17.07.09), mille järgi sai kostja 1 laenu 200 000 kr, hiljem muutusid 2 korda selle tagastamise tähtaega ja muudatuste kohaselt pidi tagastama laenu hiljemalt 21.09.2009. - 21.05.09 laenuleping (koos lisadega 17.07.09), mille järgi sai kostja laenu 60 000 kr, ning vastavalt muudatustele pidi laenu tagastama 21.09.09. Mõlema lepingu järgi (p 3.1) järgi oli intress laenult 36% aastas ning viivis oli lepingute p 5.1 järgi 0,5% päevas tähtaegselt tagastama summalt (tõendid: ülalviidatud laenulepingud koos lisadega) Mõlema laenulepingu täitmise tagamiseks oli sõlmitud hagejal JV käenduslepingud 23.10.08 ja

Hageja ei ole viiviste nõudest loobunud, sest hageja on 26.01.2010 ja 02.02.2001 ning 18.01.2010 nõudnud viiviste tasumist ega ole loobumise nõuet kunagi avaldanud (tõendid: 02.02.2010 pretensioon, 02.02.2010 e-kiri, O. I ütlus) 29.02.2010 loovutas OÜ Julianus Inkasso viivisenõude OÜ-le LI. Nõude tagasiloovutamisest on kostjad teadlikud, sest lepingust nähtub, et loovutatud on nõude omandaja kasuks kõikvõimalikud nõudeõigused OÜ A ja käendaja JV vastu, mis tulenevad XXXsõlmitud nõude loovutamise lepingu nr XXX lisast 10. See tähendab, et Julianus Inkasso on loovutanud 23.03.10 hagejale OÜ-le LI tagasi nõude, mille LIOÜ loovutas varem OÜ-le Julianus Inkasso poolte vahel XXXsõlmitud

nõude loovutamise lepingu nr XXXalusel 22.01.2010 sõlmitud lisaga 10. Nõude loovutamisele 22.01.2010 ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Kostjad said nõude tagasiloovutamisest teada hiljemalt hagiavalduse ja selle lisa nr 8 (mis teatab nõude tagasiloovutamisest) kättesaamisest 10.06.2010. Kui kostjatele on esitatud loovutamisdokument, loetakse loovutamine toimunuks VÕS § 170 alusel võlgniku suhtes toimunuks. (tõend: Lisa 10, 29.02.2010 nõude loovutamise lepingule XXX, hagi lisa 8, 11.11.2011 kinnitus nõude loovutamise kohta). Laenulepingu järgsed intressid olid vastavalt laenu tagastamise tähtajani kokku 72 966,47 kr, millest hageja on nõudnud kummagi laenu katteks vaid 10587 krooni, mis näitab heas usus käitumist kostjate suhtes. Kostja vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata, menetluskulud palusid jätta hageja kanda. Kostjad ei vaidle sellele vastu, et 02.02.2010 tasutud 270587 krooni on arvestatud põhivõla, intresside katteks ja nii põhivõlg kui nõutud intress on tasutud. Hageja on viivisenõudest loobunud, sest Julianus Inkasso ja kostja 1 leppisid selles kokku 02.02.2010 toimunud kohtumisel, märgitu kehtib ka hageja suhtes. Seega ei tõenda hageja esitatud e-kiri ja võlateatis viivise nõudest loobumist ning 02.02.2010 esitatud pretensioon oli üllatuslik. Lisaks on viivis ebamõistlikult suur, see moodustab 60% põhinõudest, kuigi tagasiviivitus oli vaid 4 kuud, kostjad on tasunud põhivõla ja intressid ning sellise lühikese viivituse ees on nõutav viivis ebamõistlikult suur, hagejal ei saanud kahju tekkida. Kui hageja oleks 270 587 krooni hoiustanud 4 kuud, siis oleks intress maksimaalselt 1500 krooni. Viivisenõue on suurem ka seadusjärgsest viivisest. Perioodil 01.07.09-30.06.2010 oli VÕS § 94 lg 1 järgne intress 1%, viivis oleks olnud 0,22% päevas (VÕS §113 lg 1 ja § 94 järgi 1 %+7%) ja viivitatud perioodi 22.02.-2009-02.02.09 134 päeva. Kahju, mida hageja võinuks saada ja mida peaks viivistega kompenseerima, oleks 7976,90 kr. Hageja viivisenõue ületab seda 20 korda. Intress oli 36% aastas, seega tuleks lähtuda viivise vähendamisel viivise ja intressi suuruse võrdlemisest. Nõude tagasiloovutamisest ei ole kostjaid teavitatud, see on tõendamata. OÜ Julianus Inkasso ei ole teatanud kostjatele nõude tagasiloovutamisest kirjalikult ning 29.02.2010 sõlmitud leping ei ole käsitletav senise võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta väljaantud dokumendina, sest sellest ei nähtu, et kõnealune nõue oleks loovutatud OÜ Julianuse Inkasso poolt kostjate vastu hagejale. Sellest nähtub, et loovutatud on XXXsõlmitud nõude loovutamise lepingu lisast nr 10 tulenevad nõudeõigused, samas tulenevad hageja nõuded kostjate vastu 23.10.08 ja 21.05.09 sõlmitud laenuja käenduslepinguist, mitte 24.09.2008 lepingu lisast nr 10. Kaheldav on hagiavalduse lisa 8 esitatud lepingu kehtivus, sest päises märgitud OÜ Julianus Inkasso esindajana märgitud isik ei ole seda allkirjastanud. Hagiavalduse esitamisega ei ole hagejad teada saanud nõude tagasiloovutamisest VÕS § 172 järgi ja kostjatel on õigus keelduda viivise maksmisest. 22.01.2010 nõude loovutamise teatele ei pidanud kostja vastu vaidlema, sest siis teavitas nõude loovutaja ehk senine võlausaldaja kostjaid nõude loovutamisest uuele võlausaldajale OÜ-le Julianus Inkasso. Tõendid: AG ja OI ütlused. Kohtu põhjendused

VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS §100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse (VÕS) §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: -

-

OÜ LI ja OÜ A sõlmisid 23.10.08 laenulepingu 200 000 kr tähtajaga 21.09.2009, 21.05.09 laenulepingu 60 000 kr tähtajaga 21.09.09 Mõlema lepingu järgi (p 3.1) järgi oli intress laenult 36% aastas. Mõlema lepingu järgi oli viivis (p 5.1) järgi 0,5% päevas tähtaegselt tagastama summalt. Mõlema laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmisid OÜ L ja JV käenduslepingud 23.10.08 ja

Kostjad väitsid, et eelmine võlasusaldaja leppis kostjaga 1 kokku, et vaidlusalustest laenulepingutest tulenevaid viiviseid ei nõuta, et neist on loobutud ja selle kohta on võlausaldaja ja kostjal 1 vastav kokkulepe. VÕS § 207 lg 1 järgi lõpeb võlasuhe kui võlgnik ja võlasusaldaja on võlasuhtes kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Kohtus ülekuulatud hageja ja kostja tunnistaja O. I (OÜ Julianus Inkasso töötaja) ütlustest nähtub, et OÜ Julianus Inkasso (ajal kui tema oli võlasusaldaja) nõudis kostjatelt võla, intresside, võla, sissenõudmiskulude ja viiviste tasumist, mille koha teatise andis üle J. V kohtumisel 27.01.10, sj andis üle vastava võlateatise. Võlg oli üle 270 000 krooni ja sellest võlast pidi olema ca 270 000 kr 7 päeva jooksul so 02.02.10 ning veel nähtub ütlustest, et kui märgitud osa võlast, so ca 270 000 kr tasutakse ära, ei avaldata andmeid kostjate kohta vastavates hageja poolt avaldatavais võlgnike tabeleis. Märgitud ca 270 000 krooni tasuti ära ja võla kohta andmeid ajakirjanduses kostjatekohta ei avaldatud. Maksedokumente kontrollides selgus, võlgnik oli nimetanud maksedokumendis ära põhisumma ja intressid. 02.02.10 toimunud telefonivestluses pakkus kostja veel 30 000 kr kõrvalnõuete katteks, kuid mille kohta tunnistaja ütles J. V , et kompromissi ei tule. Kostja tunnistaja A. G ütluste kohaselt oli ta J. V ja O. I kohtumise juures. Tunnistaja teada käis jutt laenulepinguist, sj oli laenusumma 260 000 kr., intressid 10 000 kr., viivised 150000-160000 krooni. Veel ütles tunnistaja, et Janek tegi sellise pakkumise, kui ta maksab ära põhivõla, intressid, et siis ei pandaks teda „Äripäeva“ üles ning et see sobis O. I ; vaidlus tekkis vaid sissenõudmiskulude üle. Nimelt soovis O. I 39 000 kr, J. V pakkus 30 000 kr, kuid I pidi selle suuruse läbi rääkima juhtkonnaga. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli 260 000 + intressid 10 000 kr ära tasuda koheselt. Hinnates märgitud tunnistajate ütlusi omavahel, leiab kohus, et need on ühtelangevad osas, mille kohaselt pidi kostja ära tasuma hiljemalt 02.02.10 ca 270 000 krooni ning et selle summa tasumise korral ei avalda OÜ Julianus Inkasso kostja 1 kohta andmeid ajakirjanduses. Ka langevad mõlema tunnistaja ütlused kokku osas, mis puudutavad vaidlust sissenõudmiskulude suuruse üle ja nimelt selles, et OÜ Julianus Inkasso ei olnud nõus pakutud 30 000 krooniga. Samas ei nähtu kummagi tunnistajate ütlustest seda, et OÜ Julianus Inkasso oleks soovi avaldanud loobuda viiviste nõudest võlgnike vastu juhul kui 02.02.10 on tasutud ära lubatud 270 000 krooni. Kohtu arvates nähtub tunnistajate ütlustest kokkulepe selles, et 270 000 krooni tasumisel hiljemalt 02.02.10, ei avalda Julianus Inkasso kostja 1 kui võlgniku kohta andmeid ajakirjanduses ja et see oli kindel võlgniku soov. Seega ei ole kostja tõendanud, et OÜ Julianus Inkasso oleks saavutatud kokkulepe VÕS § 207 lg 1 tähenduses selliselt, et tollane võlasusaldaja Julianus Inkasso OÜ oleks viivisenõudest loobunud ning võlasuhe viidatud laenulepingust tulenevalt kostjaga 1 lõppenud siis, kui 270 000 krooni on 02.02.10 OÜ-le Julianus Inkasso ära tasutud. Kuna OÜ A tasus endisele võlausaldajale põhivõla viivitusega, siis on ta VÕS § 100 tähenduses kohustust rikkunud ning hagejal kui uuel võlasusaldajal on õigus nõuda laenulepingutest tulenevalt kohustuse täitmisega viivitamise tõttu VÕS 76 lg 1 ja § 113 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 alusel lepingutes kokkulepitud viivist. Viivise suurus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 sätestab, et kui viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus võlgniku taotlusel vähendada seda mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Vaidlust ei olnud selles, et viivis perioodi eest 22.09.2009 - 21.01.2010 seisuga on mõlema laenulepingu järgi kokku 157 300 krooni. Märgitud summa ei ületa laenusummat mõlema lepingu järgi (200 000 + 60 000), kuid samas moodustab see laenust 60,5%. Esimese lepingu järgi oli laenu tagastamise tähtaeg ca 1 kuu vähem kui 2 aastat (23.10.08-21.09.2010), teise järgi 4 kuud

(21.05.09-21.09.09). Mõlema lepingu järgi oli laenu intress oli 36% aastas, samas kui viivis oli päevas 0,5%. Seega on viivise määr oluliselt suurem kui tasu raha kasutamise eest päevas vastavalt 0,098%. Mõlema lepingu järgi oli tagastamise tähtaeg 21.09.2009, kostja tasus võla ja intressid 134 päevase viivitusega 02.02. Kohus nõustub kostjaga, et viidatud perioodi eest nõutavad viivised 157300 krooni on ebamõistlikult suur. Ehkki kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivis, mis on põhivõla suurune, ei ole reeglina ebamõistlikult suur, leiab kohus, et ka teatud juhtudel võib olla viivis, mis on põhivõlast väiksem, samuti olla ebamõistlikult suur. Käesoleval juhul on tasu (intress) raha kasutamise eest lepingu järgi oluliselt väiksem (so 5 korda – 0,5/0,098=5,1) võrreldes kokkulepitud viivise kui õiguskaitsevahendiga. Ühe laenulepingu järgi oli kohustuse täitmise tähtaeg 1 ja ca 11 kuud ning teise laenulepingu järgi 4 kuud ning samas arvestades viivise suurust 134 päeva eest, on see 60% laenusummast, mis teeb kohtu arvates nõutava viivise ülemäära suuruseks arvestades seda, et laen ja intress on tasutud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et viivist tuleb eelkõige arvestades lepingu täitmise ulatust ja viivitatud perioodi vähendada mõistliku suuruseni, milleks on kohtu arvates 78650 krooni. Kostja väitis, et hageja ei ole kahju saanud ning maksimaalne kahju oleks olnud vaid 7976,90 krooni, mida peaks viivistega kompenseerima. Kohus sellise väitega ei nõustu, sest kahju tekkimist või selle olemasolu peab hageja tõendama eelkõige siis kui ta nõuaks põhivõlast suuremat kahju, mida käesoleval juhul ei ole hageja nõudnud. VÕS § 65 lg 1 ja § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2 järgi vastutavad solidaarvõlgnikud võlausaldaja ees solidaarselt ning käendaja vastutab võlasusaldaja ees koos põhivõlgnikuga solidaarselt kohustuse rikkumise korral ka viiviste eest. Vaidlus puudub selles, et kostjad ei ole laenulepingute täitmise viivitamise tõttu viiviseid tasunud. Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjatelt kui solidaarvõlgnikelt tuleb hageja kasuks viivis VÕS § 113 lg 1, 8, § 101 lg 1 p 6 ja § 76 lg 1 ning § 65 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2, § 162 lg 2 alusel solidaarselt kohtu poolt vähendatud ulatuses 78650 krooni e 5026,65€ välja mõista. Menetluskulude jaotus, tsiviilasja hind Tsiviilasja hind on TsMS § 133 lg 2 viimase lause järgi 10053,30€ (157300 kr). TsMS §163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannava menetlusosalised menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 50 % ulatuses, mistõttu jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda TsMS § 163 lg 1 järgi. Sõltumata kulude jaotusest selgitab kohus, et menetluskulude hüvitamise taotlus esitatakse maakohtule koos tõenditega 30 päeva jooksul arvates lahendis jõustamisest. Protokolli parandamine Asjas pidas kohus istungi 30.01.2012, mille kohta on koostatud protokoll. Kostjad palusid teha protokolli parandused, millele hageja ei vaielnud vastu. Kohus leiab, et TsMS § 50 lg 4 alusel kuulub kostjate taotlus rahuldamisele ja 30.01.2012 istungi protokolli tuleb parandada järgmiselt: - täiendada protokolli 6. leheküljel II lõigus kostjate esindaja selgitusi ja lugeda lause, mis algab sõnadega „O. I ütlustest...“ asemel õigeks järgmine: „O. I ütlustest nähtub, et O. I nõudis J. V ja A. G toimunud kohtumisel, et kostjad tasuksid 02.02.2010.a. ca 270 000 krooni, mis

-

vastas laenujäägi ja intresside summale.“ täiendada protokolli 6. leheküljel kostjate esindaja selgitusi enne osa „pooltel taotlusi ei ole“ ja lisada selgituste lõppu „Viide TsMS § 116 lg 1 ja § 132.“.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.