Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.03.2012 Tallinnas
Tsiviilasja number
2-08-82032
Tsiviilasi
Khalit Kaybyshevi (Halit Kaibõševi) hagi EestiAmeerika Äriakadeemia AS-i vastu viivise 31 995,82 eurot saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
31 995,82 eurot (500 000 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7.02.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Halit Kaibõševi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus
Menetluse liik
Apellant: (hageja): Khalit Kaybyshevi (Halit Kaibõšev) (IK xxxxxxxxxx, elukoht: xxxxxx xx, xxxxxx xxxxxxx);
Menetlusosalised ja nende esindajad
Esindaja: vandeadvokaat Natalia Lausmaa Advokaadibüroo Natalia Lausmaa (asukoht: Herne 232, 10135, Tallinn, e-post [email protected]); Vastustaja: (kostja): Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS (RK 10067838, asukoht: Punane 29, Tallinn); Esindaja: Marina Smirnova OÜ Dorida (asukoht: Tuulemäe 5-109, 11411, Tallinn, e-post [email protected]).
Harju Maakohtu 07.02.2011 otsus tsiviilasjas nr. 2-08-82032 tühistada osas, millega jäeti hagi viiviste nõudes terves osas rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas, ja teha selles osas uus otsus hagi osaliseks rahuldamiseks.
Välja mõista Eesti Ameerika Ärikolledži AS-lt (reg.kood 10067838) 31 995,82 eurot viiviseid Halit Kaibõševi (i.k. xxxxxxxxx) kasuks. Jätta poolte menetluskulud 81% ulatuses hageja ja 19% ulatuses kostja kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud Hagi põhjenduste kohaselt olid hageja ja kostja vahel alates 1999.a. laenusuhted, mille käigus hageja andis kostjale korduvalt laenu. Võlasuhte pooled vormistasid igal laenuandmise korral uue laenulepingu, milles määrasid laenu andmise hetkel tagastamata laenusumma ja tasumata summalt tasutava intressi. 21.07.2002 vormistati viimane laenuleping. 07.08.2002 vormistasid pooled lõpliku võlatunnistuse, kus määratlesid kostja kohustuste lõpliku ulatuse ning määrasid võla tagastamise tähtaja. Seisuga 07.08.2002 võlgnes kostja hagejale võlatunnistuse kohaselt 3 000 000 krooni ning kohustus võla tasuma hiljemalt 07.08.2003. Tähtajaks täitmata võlakohustuse summalt kohustus kostja tasuma 3,5 % kuus kuni võla tasumiseni. Kostja tasus hagejale erinevate maksetena kuni 07.08.2003 kokku 2 000 000 krooni, tagastamata jäi seisuga 07.08.2003 1 000 000 krooni. Kostja leidis, et olenemata faktist, et võlasuhte pooled 07.08.2002 leppisid kokku, et kui kostja ei tagasta 3 000 000 krooni kuni 07.08.2003, kohustub ta hagejale maksma intressi laenude eest 3,5 % kuus, on nimetatud kokkulepe vastuolus heade kommetega ja seadusega ning sellel põhjusel kokkulepet intresside tasumise kohta tuleb lugeda kokkuleppeks leppetrahvi tasumise kohta. Kostja leidis ka, et hageja ei ole lepingu täitmisel käitunud hea usu kohaselt ja palus kohtul vähendada hageja nõude suurust. 22.10.2004 esitas hageja kohtule hagi 500 000 krooni põhivõla nõudes. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 15.10.2008 mõisteti see summa kostjalt välja ning too tasus selle vabatahtlikult enne kohtuotsuse jõustumist 14.10.2008.
03.12.2008 esitas hageja uue hagi tasumata põhivõla 500 000 krooni ning lepingukohase intressi nõudes. Intressi arvestas kostja alates 07.08.2003 kuni 14.10.2008 3,5 % tasumata summalt (1 000 000 krooni) ning edaspidi tasumata põhinõudelt 500 000 krooni kuni võlgnevuse kustutamiseni.
Kostja toetus eelistungil aegumisele ning Riigikohtu 3-2-1-30-10 lahendile ja palus jätta hagi rahuldamata. Harju Maakohus jättis 25.06.2009 vaheotsusega hagi aegumise tõttu täielikult rahuldamata. Maakohus leidis, et põhinõude osaline esitamine ei peata teise osa põhivõla suhtes aegumist ning sellele tuginevalt jättis kogu nõude rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.11.2009 otsusega osaliselt apellatsioonikaebuse, lõpetas põhivõlanõudes menetluse, jättis intressinõudele aegumise kohaldamata ning saatis asja selles osas maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu otsusega 29.09.2010 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2009 otsus osas, millega ringkonnakohus lõpetas põhivõlanõude menetluse, ja jäeti selles osas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmiseks muutmata. Hageja täpsustas 07.10.2010 oma nõuet ja palus välja mõista vastustajalt viivised ja intressid 14.11.2008 vastustaja poolt tasutud 500 000 krooni suuruses põhivõla tasumisega viivitamise eest 3,5 % kuus, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest (7.08.2003) kuni 14.11.2008. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-1432 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 500 000 krooni. Apellant tsiviilasjas nr 2-04-1432 intressi- ega viivisenõuet ei esitanud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi 7.08.2002 deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva võla tasuma ühe aasta jooksul, s.o. hiljemalt 7.08.2003. TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi lõppes põhinõude aegumistähtaeg 7.08.2006. Hageja esitas hagi 3.12.2008 ehk pärast aegumistähtaja möödumist. Apellandi arusaam, et tema viivisenõue ei ole aegunud, sest aegumine peatus eelmise hagimenetluse ajaks, on põhjendamatu. Õige on vastustaja osundamine Riigikohtu 29.09.2010 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10 punktile 12, mille kohaselt kolleegiumi arvates ei ole TsÜS § 160 lg 1 tõlgendatav selliselt, et võlanõude osaliseks rahuldamiseks hagi esitamisel peatub kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine. Kolleegium märkis täiendavalt, et põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivisenõude aegumine. Aegumise vältimiseks pidanuks hageja esitama hagi viivise väljamõistmiseks kolme aasta jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist, s.o. alates 8.08.2003 ja hiljemalt 7.08.2006. Kuna hagi on aegunud jätab kohus ülejäänud hageja väited ja kostja vastuväited tähelepanuta. TsMS § 163 lg 1 jätis kohus menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus
Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 7.02.2011 otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja nõue kostja vastu suuruses 31 955.82 eurot. VÕS § 113 lg 1 tulenevalt ei ole seaduse mõtte kohaselt oluline, kuidas lepingus on kohustuse täitmisega viivitamise korral sissenõutavat makset nimetatud; põhiline on, et seadus näeb ette rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral kohustatud isiku rahalise kohustuse suurenemist kas seaduses või lepingus ettenähtud määra võrra, et motiveerida kohustatud isikut oma rahalisi kohustusi täitma õigeaegselt ja vastavalt lepingule. Seega ei ole oluline, kuidas hageja on sõnastanud oma nõude (viivise või intressinõudena), põhiline on see, et kostja ei täitnud oma rahalist kohustust õigeaegselt ja selle tõttu tekkis tal täiendav kohustus maksta igakuiselt 3,5 % tasumata summalt lisaks põhivõlgnevusele. Seda kohustust tuli tal täita alates 07.08.2004 kuni põhivõla kustutamiseni 14.11.2008. Apellant leiab, et kuivõrd viiviste nõude näol on tegemist korduvate kohustustega, mida tuli täita igal rahalise kohustuse mitteõigeaegse täitmise kuul uuesti, siis algas igakuulise viivise sissenõudmise tähtaeg igal järgneval kuul uuesti. TsÜS § 154 tulenevalt ning kohustuse kohase täitmise 14.11.2008 ja hagi esitamise kuupäeva arvesse võttes 3.12.2008, ei ole perioodi 3.12.2005 kuni 14.11.2008 eest viiviste nõue aegunud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega hagi 500 000 kr. (31 955,82 euro) väljamõistmiseks rahuldada. Vastavalt poolte 07.08.2002 võlatunnistuses kokkulepitule kohustus kostja tagastama hagejalt laenatud raha 3 000 0000 kr. hiljemalt 07.08.2003, selle kohustuse täimata jäämisel aga maksma hagejale võlgnetavalt summalt intressi 3,5% kuus. Hageja väitel jäi kostja võlgnevuseks 07.08.2003 seisuga 1 000 000 kr. 500 000 kr. sellest mõisteti kostjalt välja Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2008 otsusega ja kostja täitis selle nõude 14.11.2008. Käesolevas hagis esitatud ülejäänud 500 000 kr. põhivõla väljamõistmise nõude osas jäeti Riigikohtu 29.09.2010 otsusega Harju Maakohtu 25.06.2009 otsus selle nõude rahuldamata jätmiseks aegumise tõttu muutmata. Kuna kõrvalnõuded aeguvad koos põhinõudega, siis on aegunud ka viiviste nõue täiendavalt esitatud põhivõlgnevuselt. Kuna hageja nõudis viiviseid ka täiendavalt esitatud põhivõlanõudelt, siis selles osas on maakohtu otsus aegumise suhtes õige. Küsimus on viiviste nõude aegumises hageja esialgselt põhivõlanõudelt 500 000 kr. Hageja arvestas ja nõudis viiviseid perioodi eest 07.08.2003 kuni 14.11.2008. Maakohus otsusest nähtub, et maakohus kohaldas ka selles osas aegumist, leides, et võlatunnistusest tuleneva viivisenõude esitas hageja 03.12.2008, viivisenõude aegumise vältimiseks pidi hageja esitama hagi viiviste väljamõistmiseks kolme aasta jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist, s.o. hiljemalt 7. augustiks 2006. Maakohus on ekslikult arvestamata jätnud TsÜS § 154 sätted, mille kohaselt korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on
kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustustele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nimetatud sätted kehtivad ka perioodiliste intressimaksete , s.h. viivisemaksete kohta. (vt. TsÜS Kommenteeritud väljaanne, lk. 494.). TsÜS 154 kohaselt algas viivisenõude aegumine 2003.a. kuude eest 01.01.2004 ja lõppes TsÜS § 146 lg. 1 järgi 31.12.2006. Viivisenõude aegumine 2004.a. kuude eest algas 01.01.2005 ja lõppes 31.12.2007. Seega nende perioodide osas on hageja viivisenõue aegunud. Viivisenõuded kuude eest alates 2005.a jaanuarist kuni põhivõlgnevus tasumiseni 14.11.2008 hagi esitamiseni 3.12.2008 ei ole seega aegunud. Arvestades üksnes täiskuid, mida on 01.01.2005 kuni 14.11.2008 kokku 46 kuud, ning et 3.5% 500 000 kroonist on 17 500 kr. , siis ei ole viivisenõue vähemalt 805 000 kr. ulatuses aegunud. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses viisite väljamõistmist 500 000 kr. ulatuses, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus ja hageja viivisnõue 07.08.2002 kokkuleppe ja VÕS § 113 lg. 1 järgi selles ulatuse rahuldada. Kuigi võlatunnistuses kasutatakse sõna „intress“, on siiski tegemist viivitusintressi (viivise) kokkuleppega, kuivõrd lepiti kokku kostja poolt tekkivas rahalises kohustuses põhikohustuse täitmisega viivitamise aja eest. Seetõttu on alusetu kostja vastuväide, mille kohaselt laenukohustuse tähtaja saabumisega lõpeb õiguslik alus intressi arvestamiseks, samuti kostja käsitlus märgitud kõrvalkohusest kui leppetrahvist ja viivisintressi kokkuleppe vastuolust heade kommetega. Kuna hageja on lõppkokkuvõttes vähendanud viivisenõuet põhivõla suuruseni, siis puudub alus seda VÕS §-de 113 lg. 8 ja 162 alusel veelgi vähendada. Hagi hind selle esitamisel oli 2 670 000 kr. Sellest rahuldatakse ca 19%. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetlusosaliste antud asjaga seotud menetluskuludest 19% kostja ja 81% hageja kanda.
Tiit Kollom
Kaupo Paal
Reet Allikvere
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.