2-09-590/46 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.3 kohaselt sai hageja üksnes võimaluse elanikega lepingu sõlmimiseks ja neile arvete esitamiseks. Poolte ühiseks tahteks oli see, et hageja asuks sõlmima lepinguid Tiskre elanikega, mis reguleeriksid vastastikuseid õigusi ja kohustusi hageja ja elaniku vahel. Sellist lepingut kostjaga sõlmitud ei ole. Kostjat ei ole ei hageja ega KMG teavitanud loovutatud nõudeõigusest tee korrashoiuga seotud kulutuste hüvitamiseks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 170). Kostja võib keelduda kohustuse täitmisest hagejale, kuna talle ei ole antud senise väidetava võlausaldaja poolt dokumenti nõude loovutamise kohta hagejale (VÕS § 172 lg. 1). Samuti on tee kasutamisega seonduvad kulud tõendamata. Hageja poolt esitatud tabelid käsitlevad vaid hageja majandustegevust üldiselt ega tõenda, millised olid konkreetsed kulud seoses kostja poolt eratee kasutamisega. Väidetavad kulutused teehooldusele ühe majapidamise kohta ei anna alust järeldada, et need kulud olid põhjustatud kostja poolt tee kasutamisega seoses TeeS § 37 lg. 3 mõttes. Hageja ei saa kostjalt nõuda tasu teenuste eest, kuna VÕS § 1028 kohaldamine on välistatud. Hageja nõude aluseks ei saa olla alusetu rikastumine ega käsundita asjaajamine (Riigikohtu lahend 3-2-1-44-11). Menetluse edasine käik Harju Maakohus rahuldas 11. mai 2010. a. otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 18.150 krooni ning tuvastas kostja kohustuse sõlmida hagejaga varahalduse või -hoolduse leping tulenevalt eellepingu punktist 5. 5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. detsembri 2010. a. otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamiseks rahuldamata ning saatis nõude 24.420 krooni väljamõistmiseks uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. 8. juuni 2011. a. otsusega tsiviilasjas 3-2-1-46-11 jättis Riigikohus muutmata ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis rahuldamata hagi lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamiseks. 3(10)

5.septembri 2011. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi kostjalt 1160 euro (18.150 krooni) väljamõistmiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2277, 08 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja taotluse menetleda asja üldmenetluses, kuna täidetud on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-i 405 kohaldamise eeldus, sest hagihind menetletavas asjas ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Otsuse kohaselt ei ole vaidluse all järgmised asjaolud: KMG on kinnisvaraarendajana rajanud Tiskre elurajooni ja võõrandanud sealsed elamukrundid; kostja on Tiskres asuva kinnistu Postitalu 4 omanik (kd. I, tl. 78 - 83); Tiskre tänavate ning üldkasutatavate haljasalade ja mänguväljakute kinnisasjade omanikuks on KMG; 29. detsembril 2004. a. sõlmisid hageja ja KMG hooldusteenuste osutamise kohta Tiskres alates 4. jaanuarist 2005. a. koostöölepingu (kd. I, tl. 32 - 33), mille alusel on hageja sõlminud lepingud enamiku Tiskre elanikega; kostjaga lepingut sõlmitud ei ole; hageja 16. detsembri 2004. a. üldkoosoleku otsuse kohaselt hakkas hageja alates 4. jaanuarist 2005. a. väljastama Tiskre elanikele arveid ning isikutele, kes ei ole hageja liikmeteks, kehtestati tasu suuruseks 555 krooni kuus, millest halduskorralduse kuutasu 230 krooni ja valveteenuse kuutasu 325 krooni (kd. I, tl. 136 - 137). Hageja esitas nõude VÕS § 1028 lg. 1, § 1032 lõigete 1 ja 2 ning TeeS § 37 lg. 3 alusel, leides, et kostja peab hagejale tasuma alusetult kokku hoitud hageja kantud kulutused. Nõude perioodiks on ajavahemik 12. jaanuarist 2006. a. kuni 12. jaanuarini 2009. a. ning ühe kuu määraks on 555 krooni. Riigikohus on lahendi 3-2-1-46-11 punktis 12 selgitanud, et VÕS § 1028 jj. kohaldamine on selles asjas välistatud juba üksnes selle tõttu, et hageja ei ole väitnud, et ta tahtis kostjale teenuste osutamisega täita mingit olemasolevat või tulevast kohustust, mida kas polnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Riigikohus on selgitanud, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus arvestama tsiviilasja 3-2-1-44-11 punktides 30 - 33 toodud seisukohtadega. Riigikohtu lahendi 3-2-1-46-11 p. 11 kohaselt on asja uueks läbivaatamiseks saatmine samale maakohtule põhjendatud, kuna maakohus pole hagejale selgitanud, et hageja peab nimetama ja tõendama kostjale osutatud teenused ja tõendama iga osutatud teenuse väärtuse. Seda selgitas maakohus hagejale 15. juuni 2011. a. kirjas (kd. II, tl. 178), kuid sellele vaatamata on hageja jäänud oma nõude juurde ning on viidanud kulutuste osas kolmandate isikutega sõlmitud lepingutele ning kulutuste tabelitele (kd. I, tl. 157 - 210, 217 - 227, 214 - 216). Seega ei tulene hageja nõue tehtud kulutustest, kuna selle aluseks on üldkoosoleku otsusega kehtestatud tasu 555 krooni kuus. Hageja ei ole kohtu nõudele vaatamata välja toonud konkreetset arvestust, millist teenust ja millises maksumuses on kostjale osutatud. Hageja on esitanud dokumentaalseid tõendeid selle kohta, milliste teenuse osutajatega on lepinguid sõlmitud ning ka majandusaasta aruanded, millest ilmneb, et hageja kannab kulutusi seoses Tiskre korrashoiu ja turvalisuse tagamisega ning sellest on hageja tuletanud tehtud kulutuste summad kostja osas (kd. II, tl. 182). Kulutused, mille eest kostja peaks maksma, on: haljastus, värav, hooldus, elekter, KH müük, prügi, valve, side, raamatupidamine, rent (interneti vastuvõtuseade), pangateenused, õigusabi, riigilõiv, halduri palgakulu, sotsmaksud, viivis, liisinguintress, masinad ja seadmed amort. Nimetatud arvestus sisaldab ka hageja tegevusega seonduvaid kulusid (näit. halduri palgakulu). Samuti nähtub nimetatud 4(10)

arvestusest, et keskmine kulu ühe majapidamise kohta on väiksem kui hageja esitatud nõue 555 krooni kuus. Nõude lahendamisel kuuluvad kohaldamisele käsundita asjaajamise sätted (v. a. osas, milles hageja võib nõuda kostjalt KMG loovutatud nõude alusel tee kasutamise eest tasu või sellega seotud kulutuste hüvitamist). Hageja on hagiavalduses välja toonud, et hageja eesmärk on olnud pakkuda Tiskres terviklikku ja kvaliteetset elukeskkonda. VÕS § 1018 lg. 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal sama seaduse §-des 1019 – 1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Hageja väitel oli tema tahe soodustada kostjat, kes elab hageja poolt hallatavas piirkonnas ning poolte vahel puudub lepinguline suhe. VÕS § 1023 lg. 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Kostja on jätnud hageja poolt esitatud arved tasumata alates 4. jaanuarist 2005. a., kuid vaatamata sellele on hageja sooritusi edasi teinud. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud soovi saada hagejalt teenust või teenuse osutamise hiljem heaks kiitnud. Tõendamata on, milliseid teenuseid on kostjale igakuiselt osutatud ja mida kostja on nendest teenustest reaalselt tarbinud. Hageja arvestus sisaldab ka hageja tegevusega seonduvaid kulusid (näit. halduri palgakulu, õigusabi, inkasso, riigilõiv). Isegi kui käsundita asjaajamisest tuleneva nõude rahuldamise eeldused oleksid täidetud, ei ole hageja tõendanud käsundita asjaajamise kulutusi, sest VÕS § 1023 lg. 1 kohaselt saab asjaajaja nõuda asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist. Hageja ei ole oma nõuet kulupõhiseks teinud ega tõendanud, et nõude aluseks olevate kulutustega soodustatakse kostjat. Hageja nõue saab põhineda tegelikult kantud kuludel, mitte kuutasul. Eeltoodust lähtuvalt ei saa hagejal olla kostja vastu nõuet käsundita asjaajamisest tulenevalt, sest ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg. 1 punktides 1 - 3 nimetatud eeldustest. Samuti on välistatud nõude rahuldamine VÕS § 1024 lg. 4 järgi, mille kohaselt juhul, kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus vastavalt VÕS § 1018 lõikele 1, peab soodustatu andma seoses asjaajamisega saadu asjaajajale välja alusetu rikastumise sätete järgi. Kostjale on VÕS § 1018 lg. 1 punktides 1 - 3 sätestatule mittevastav teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg. 1 ja § 1024 lg. 1 järgi, mistõttu on sellisel juhul välistatud ka hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg. 4 järgi. TeeS § 37 lg. 3 alusel esitatud teehoolduskulu nõude rahuldamise eelduseks on, et tee omanik KMG oleks loovutanud selle nõude hagejale. Samuti saaks sellisel juhul kõne alla tulla üksnes tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamine. Hageja arvestuse kohaselt on ühe majapidamise kohta teehoolduskulu keskmiselt 2007. a. 101 krooni, 2008. a. 74, 60 krooni, 2009.a 73, 70 krooni. Esitatud asjaoludest nähtub, et vaidlusalusel perioodil ei ole KMG Tiskre maa omanikuna ise maa kasutamist korraldanud ega selle eest Tiskre elanikelt tasu võtnud. Puudub vaidlus, et Tiskres asuvate teede alune maa ning haljasalad kuuluvad KMG-le ja tegemist on erateega TeeS § 52 mõttes. TeeS § 37 lg. 3 kohaselt on tee omanikul õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. VÕS § 164 lg. 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Loovutada võib VÕS §-st 165 tulenevalt ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on 5(10)

loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Eeltoodust lähtuvalt võib teeomanik loovutada TeeS-st ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lõikest 1 tuleneva õiguse nõuda oma tee kasutamise eest tasu või kulutuste hüvitamist. Hageja leiab, et koostöölepingu sõlminud poolte tahe oli tee kasutamise tasunõude loovutamine ning koostöölepinguga on KMG hagejale loovutanud tee kasutamise tasunõude kostja vastu. Koostöölepingu p. 1. 3 kohaselt soovib hageja alates 1. jaanuarist 2005. a. osutada haldus- ja hooldusteenuseid Tiskres. Hageja soovib saada võimalust elanikega lepingu sõlmimiseks ja neile arvete saatmiseks haljastuse, valgustuse, prügiveo, valveteenuse jmt. eest, asudes ise täitma senise haldaja TKH funktsioone. Koostöölepingu p. 3. 2 kohaselt kohustub hageja lepinguga tagama Tiskres alates 4. jaanuarist 2005. a. punktides 3. 2. 1 3. 3. 4 märgitud haldus- ja hooldusteenuste teostamise tingimustel, mis tagavad elanikele heausksuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte. Hageja leiab, et koos tänavate korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamise kohustuse seadmisega loovutas KMG talle õiguse nõuda erateede kasutamise eest hüvitist teede kasutajatelt, s. h. kostjalt. Nõustuda ei saa, et nõude loovutamine tuleneb koostöölepingu punktist 3. 1. Nimetatud lepingupunktist ei nähtu koostöölepingu sõlminud poolte loovutamislepingu sõlmimise tahet. Nimetatud lepingupunkti kohaselt kohustub hageja saavutama kokkuleppe Tiskre elanikega, et need on nõus TKH-ga sõlmitud ja seni kehtivate teenuslepingute lõpetamisega ning uute sõlmimisega hagejaga vähemalt tänavate üldise korrashoiu küsimustes. Teenuste osutamise maht, hind ja tähtajad on reguleeritud hageja ja Tiskre elanike vahel sõlmitavate uute lepingutega. Koostöölepingust tulenevalt on hageja põhikohustuseks lepingu punktide 3. 2 ja 3. 3 järgi tagada maa-ala korrashoid ja turvalisus omal kulul ning sisuliselt on koostöölepingu eesmärk anda KMG omandis olev maa hageja kasutada kohustusega, et hageja hoiaks selle omal kulul korras, võimaldades maad kasutada Tiskre elanikel, kes hüvitavad maa korrashoiuga seotud kulud hagejale (Riigikohtu lahend 3-2-1-44-11 p. 22). Eeltoodu alusel ei saa järeldada, et tee omanik oleks hagejale võimalikud nõuded loovutanud. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg. 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS § 405 lg. 1 punktist 3 tulenevalt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid summas 1471, 32 eurot (kd. II, tl. 193 - 195). Kostja on esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud menetluskulusid summas 2277, 08 eurot (kd. III, tl. 5 - 7). Hagi esitades oli hagihind 39.420 krooni (24.420 krooni saamiseks ja lepingu sõlmimise kohustuse täitmiseks). Osaliselt jõustunud lahendi osas ei ole menetluskulude jaotust ega kindlaksmääramist tehtud. Menetluskulude jaotus on TsMS § 173 lg. 3 teise lause alusel jäetud määramiseks asja uuel läbivaatamisel, mistõttu lähtuda tuleb esialgselt esitatud hagi hinnast. Kostja lepingulise esindaja kulu on 2277, 08 eurot. Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad on kehtestatud Vabariigi Valitsuse

4.jaanuarist 2005. a. käsitleda käsundita asjaajamisena, kuna see tegevus oli suunatud mitte ainult KMG-ga sõlmitud koostöölepingu täitmisele ja hageja 124 liikme, vaid kõigi Tiskre elanike, s. h. kostja kasuks ja soodustamiseks. Kostja on alates kinnistu ostmisest kasutanud kõiki hageja poolt osutatavaid teenuseid ning on oma kinnistule liikumiseks kasutanud hageja poolt kõigi elanike huvides hooldatud Tiskre valgustatud tänavavõrku ja tema kinnistule laienes hageja poolt elurajoonis turvalisuse tõstmiseks korraldatud täiendav valveteenus. Seega on täidetud VÕS § 1018 lg. 1 punktide 2 ja 3 ning lõike 2 tunnused. Hageja poolt osutatud teenus on olnud kostjale kasulik ja vajalik, kusjuures kostja ei ole teenuste osutamisele enne kohtumenetluse algust kordagi selgesõnaliselt vastu vaielnud ega väitnud, et ta teenuseid ei soovi. Seetõttu vastavad hageja poolt osutatud teenused, s. t. asjaajamisele asumine soodustatu ehk kostja huvile ning ka eeldatavale tahtele VÕS § 1018 lg. 1 p. 2 mõistes. Hageja on osutanud teenuseid mõistlike kuludega, mistõttu kulutuste tegemist tuleb lugeda mõistlikult vajalikuks. Hageja on esitanud konkreetsed tõendid teenuste osutamise, olemuse ja maksumuse kohta. Hageja esitas kohtule kõik lepingud, mis on sõlmitud kolmandate isikutega elamurajooni siseste teenuste osutamiseks. Lisaks sellele majandusaasta aruanded, millest nähtub osutatud teenuste rahaline maksumus ja raamatupidamistabelid, millest nähtub, kui palju on iga elamurajooni elanik hageja poolt osutatud teenuseid tarbinud. Seetõttu jääb hagejale arusaamatuks, kuidas ta oleks saanud teenuste osutamist ja nende mahtu veel täiendavalt tõendada ning seda ei ole täpsustanud ka kohus. Hageja hinnangul oleks kõigi raamatupidamisdokumentide esitamine ebavajalik, menetlust liialt koormav ning kohtud ei ole seda siiamaani ka hagejalt nõudnud. Hageja on tõendanud teenuste kulupõhise maksumuse. Ka on tõendatud teenuse harilik väärtus VÕS § 1032 lg. 2 mõistes. Tegemist on tavapärase ja mõistliku teenuse hinnaga ning esitatud on kõik asjakohased lepingud, mille alusel teenuse osutamine toimub. Kui kostja leidis, et teenuseid osutatakse ülemäärase hinnaga, oli tal võimalus tõendada, et hageja tellib teenuseid liialt kallilt. Hageja on seisukohal, et kõik osutatud teenused – nii hooldus- kui valveteenused - on olnud kostja huvides ja kasuks ning kostjal lasub vastavalt VÕS § 1028 lõikele 1 kohustus nende eest tasuda, kuivõrd kostja on teenuseid saanud ja vastavalt rikastunud. Alternatiivselt tuleb nende eest tasuda VÕS § 1018 lg. 1 p. 2 alusel. Hageja palub võtta asja materjalide juurde KMG (pankrotis) endise juhatuse liikme U L ja hageja juhatuse liikme Ü Ti kirjaliku selgituse selle kohta, kuidas mõistsid pooled 29. detsembri 2004. a. koostöölepingut ning milline oli poolte tahe selle kokkuleppe sõlmimisel suunatud. Viidatud dokumendist nähtub, et koostöölepingut tuleb mõista selliselt, et KMG loovutas hagejale kõik õigused nõuda Tiskre elanikelt tasu neile osutatavate teenuste (s. h. teehoolduse) eest. Lisaks sellele loovutas KMG sama koostöölepinguga hagejale ka kõik õigused nõuda Tiskre elanikelt nendega sõlmitud kinnisasjade müügilepingutest ja 7(10)

Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada osaliselt – hagejalt kostja kasuks menetluskulu 2277, 08 euro väljamõistmise osas. Tsiviilasja hinnaks maakohtus tuleb määrata 3158, 52 eurot (49.420 krooni). Ülejäänud osas maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna, otsus tuleb vaidluse sisu puudutavas osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et käsundita asjaajamisele tugineva nõude esitamiseks peavad olema täidetud VÕS § 1018 eeldused. Maakohus on õigesti leidnud, et nimetatud eeldused ei ole vaidlusalusel juhul täidetud. Käsundita asjaajamise esmaseks eelduseks VÕS § 1018 lg. 1 järgi on, et midagi oleks tehtud teise isiku kasuks. Lisaks sellele peab olema täidetud ka mingi VÕS § 1018 lg. 1 punktides 1 – 3 ettenähtud tingimus. Käsundita asjaajamise mõtteks ei saa olla suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, luues seega sisuliselt lepingu, mida isik ei ole soovinud. Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks väidetava asjaajamise heaks kiitnud (VÕS § 1018 lg. 1 p. 1) või et asjaajamine oleks olnud oluline avalikes huvides (VÕS § 1018 .g 1 p. 3). Kui ühtegi VÕS § 1018 lg. 1 punktides 1 – 3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg. 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg. 4 järgi. Samas oleks kostjale VÕS § 1018 lg. 1 punktides 1 – 3 sätestatule mittevastav teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg. 1 ja § 1024 lg. 1 järgi, mistõttu on sellisel juhul välistatud hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg. 4 alusel. Isegi siis, kui käsundita asjaajamisest tuleneva nõude rahuldamise eeldused oleksid täidetud, ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud käsundita asjaajamise kulutusi, sest VÕS § 1023 lg. 1 kohaselt saab asjaajaja nõuda asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist. Kohane ei oleks arvestada neid kulutusi, mida hageja tegi kogu piirkonna osas. Samuti ei saaks lähtuda kõigist hageja tegevuskuludest ja hageja poolt tellitud teenustele tehtud kulutustest, vaid üksnes nendest, mida saaks lugeda kostja kasuks tehtud kuludeks eeldusel, et hageja oleks sooritused teinud kostjale. Hageja ei ole taolisi kulutusi esile toonud. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant teinud vahet asjaolude esiletoomisel ja tõendamisel. Esmalt tuleb hagejal esile tuua faktilised asjaolud, millele tuginedes ta on nõude esitanud (TsMS § 5 lg. 1, § 363 lg. 1 p. 2), vaidlusalusel juhul muuhulgas arvandmed selle kohta, milliseid konkreetseid kulutusi millistele konkreetsetele kostjat soodustavatele tegevustele on kulutatud. Tõendamise küsimus kerkib alles siis, kui need asjaolud on esile toodud, sest tõendada saab ja tuleb asjaolusid, millele hageja nõude alusena on tuginenud (TsMS § 230 lg. 1, § 236 lg. 3, § 238 lg. 1 p. 1 jt.). Apellatsioonkaebuses on apellant põhjendamatult leidnud, et kui ta on esitanud kohtule lepingud kogu piirkonnale vahendatud teenuste kohta, siis oleks kohus pidanud ise nende tõendite alusel tuletama asjaolud selle kohta, millises ulatuses ja milliseid kulutusi on tehtud kostja soodustamiseks VÕS § 1023 lg. 1 tähenduses. Niisugune käsitlus on vastuolus dispositiivse kohtumenetluse põhimõtetega, sealhulgas hageja õigusega otsustada mitte üksnes hagi eseme, vaid ka selle aluse üle (lisaks eespooltoodud normidele § 206 lg. 1, § 436 lõiked 4, 6 ja 7 jt.).

Õige on maakohtu seisukoht, et nõude rahuldamiseks ei anna alust ka alusetu rikastumise sätted. Ekslik on hageja seisukoht, et kohaldamisele kuulub VÕS § 1028 lg. 1. Hagejal ei ole selle sätte järgi nõuet, kuna kostja ei ole saanud hagejalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja ei ole ka väitnud, nagu oleks ta täitnud hooldusteenuste osutamisega kostja kohustusi kolmanda isiku ees. Seetõttu ei ole hagejal ka õigust nõuda kulutuste hüvitamist VÕS § 1041 järgi. Nõuet ei ole hagejal samuti VÕS § 1042 lg. 1 alusel, kuna hageja ei olegi väitnud, nagu oleks ta kulutusi teinud kostja esemele. Maa, millele kulutusi on tehtud, kuulub Kodumajagrupi AS-le. Kostja kinnisasja juurde viivate teede valgustamine, hooldamine, haljasalade hooldamine jmt. ei ole kulutuste tegemine kostja esemele. Hagi ei saa samuti rahuldada TeeS alusel, kuna hageja ei ole tee omanik. TeeS säte, millele hageja tugineb, reguleerib tee omaniku õigusi. Asjaolust, et hageja võttis Kodumajagrupi AS-iga sõlmitud lepingu p. 3. 2. 1 järgi enda kanda tänavate üldise korrashoiu ehk TeeS § 37 lõikes 1 sätestatud avalikult kasutatava tee omaniku kohustused, ei anna talle iseenesest alust nõuda selle lepingulise kohustuse täitmise eest tasu kostjalt, kes ei ole lepingu pooleks. Koostöölepingust ei nähtu, et hagejale oleks loovutatud õigus nõuda tee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist TeeS § 37 lg. 3 alusel teeomaniku asemel. Apellandi taotluse – võtta asja materjali juurde täiendav tõend, milleks on Kodumajagrupi AS-i (pankrotis) endise juhatuse liikme U L ja hageja juhatuse liikme Ü Ti kirjalik selgitus selle kohta, kuidas mõistsid pooled 29. detsembri 2004. a. koostöölepingut – jätab kolleegium rahuldamata. Osundatud tõend ei ole seaduses sätestatud protsessivormis: TsMS § 229 lg. 2 kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus või menetlusosalise vande all antud seletus, mitte aga isiku kirjalik selgitus. Lisaks sellele on taotlus tõendi vastuvõtmiseks esitatud hilinemisega. Ringkonnakohtus saab kirjalikus menetluses avaldusi ja seisukohti kohtule esitada üksnes juhul ja ulatuses, milles TsMS seda võimaldab. TsMS § 652 lg. 3 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (p. 1) või kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Taolistele asjaoludele ei ole apellant tuginenud. Mõjuvateks põhjusteks, mis õigustaksid apellatsiooni-menetluses uue tõendi esitamist, ei saa pidada seda, et 16. juunil 2010. a. on välja kuulutatud Kodumajagrupi AS-i pankrot, et suvisele ajale langeb puhkusteperiood või et Kodumajagrupi AS-i pankrotihaldurile oli ebaselge, kas kohtule esitada soovitava kinnituse peaks andma tema või selle äriühingu juhatuse endine liige. Pealegi võimaldab TsMS § 236 lg. 2 menetlusosalisel taotleda tõendi kogumiseks kohtu abi, kui ta ei saa ise tõendit esitada. Apellant ei ole taolist abi taotlenud ega selgitanud, miks ei ole ta seda võimalust kasutanud, kui tõendi saamisel esinesid tema poolt kirjeldatud raskused. Mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada seda, kui tõendi õigeaegseks esitamiseks on apellant õigustamatult jätnud tegemata midagi, mis olenes temast endast. Tsiviilasja hinnaks maakohtus märkis maakohus otsuse sissejuhatuses ebaõigesti 1160 eurot (18.150 krooni). Vastavalt TsMS § 137 lõikele 11 võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Kolleegium leiab, et tsiviilasja hinnaks maakohtus tuleb lugeda 3158, 52 eurot (49.420 krooni). Nii on TsMS § 122 lõigete 1 ja 2 kohaselt tsiviilasja hind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus, kusjuures TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagiasjas tuleb seega tsiviilasja hind maakohtus määrata kindlaks hagi esitamise aja seisuga. Et hagis oli esitatud kaks nõuet – rahaline nõue 24.420 krooni ja kohustuse tuvastamise nõue hinnaga 25.000 krooni (TsMS § 125 ja § 132 lg. 1), siis tuleb nende nõuete hinnad liita vastavalt TsMS § 134 lõikele 1, mille kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis 9(10)