Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 27.10.2011.a esitatud hagiavalduse kohaselt ostis hageja 28.08.2010.a kostjalt mobiiltelefoni iPhone 4G. Telefon ei olnud töökorras ja hageja andis selle kostjale 26.10.2010.a tagasi. Kostja teatas hagejale, et telefoni ei ole võimalik kasutada. Sellest tulenevalt teatas hageja, et ütleb lepingu üles alates telefoni tagastamisest. Kostja pakkus hagejale uut telefoni juhul, kui hageja teeb täiendava juurdemakse. See ei olnud hagejale vastuvõetav. Hageja oli juba ostnud uue telefoni. Hageja ei saa oodata rohkem kui kuus kuud telefoni asendamist või parandamist. Kostja ei ole telefoni hinda summas 13 700 krooni tagastanud. Kuna kostja ei ole raha tagastanud, on hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist ühe aasta eest summas 81 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista võla 875,62 eurot ja viivised 81 eurot. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Telefon oli tarkvaraliselt operaatori võrgulukust lahti ühendatud, mistõttu ei tohtinud telefonil uuendada tarkvara. Hageja oli sellest teadlik ja sellega nõus. Kuna hageja uuendas tarkvara, siis muutus telefon kasutuskõlbmatuks (kõik toimis, v.a helistamine). Kostja sai hagejalt esimese nõude 01.06.2011.a. Kostja oli eelnevalt pakkunud ka telefoni asendamist, kuid hageja sellega ei nõustunud. Kostja on ka praegu nõus telefoni tasuta asendama. Kohtu põhjendused Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ostis kostjalt 28.08.2010.a mobiiltelefoni iPhone 4G hinnaga 13 700 krooni. Samuti puudub vaidlus selles, et natuke vähem kui kaks kuud pärast ostu-müügilepingu sõlmimist ei olnud telefon enam töökorras, kuna sellega ei olnud võimalik helistada. Kostja selgituste kohaselt muutus telefon helistamiskõlbmatuks seetõttu, et hageja uuendas tarkvara. Kostja väide, et hageja oli teadlik ja nõus asjaoluga, et tarkvara ei tohi uuendada, on jäänud paljasõnaliseks. Selle kinnituseks ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele. Kuna telefoniga ei saanud vähem kui kaks kuud pärast lepingu sõlmimist enam helistada, siis ei vastanud telefon lepingutingimustele. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ei ole telefoni parandanud. Hageja väitis, et pärast seda, kui ta sai teada telefoni kasutuskõlbmatusest, taganes ta lepingust alates hetkest, mil telefon tagastati. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta teatas lepingust taganemisest juba 2010.a oktoobris. Kostja vastuse kohaselt sai ta esimese nõude hagejalt 01.06.2011.a. Kohtu hinnangul võib seda päeva (01.06.2011.a) lugeda hageja poolt lepingust taganemise päevaks. VÕS § 223 lg 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks ka siis, kui müüja ei paranda või asenda asja mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kostja väited, et ta on pakkunud enne 1. juunit 2011.a telefoni tasuta asendamist, on tõendamata. Kostja 14.06.2011.a e-kirjast nähtuvalt pakkus ta telefoni asendamist 03.06.2011.a. Kuna kostja ei olnud rohkem kui pool aastat pärast telefoni kasutuskõlbmatuks muutumist pakkunud telefoni tasuta asendamist, siis oli kostja pannud toime olulise lepingurikkumise ja hageja oli õigustatud lepingust taganema. Tulenevalt VÕS § 189 lg 1 võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta

tagastab kõik üleantu. Seega tuleb kostjalt välja nõuda lepingu alusel saadud 875,59 eurot (13 700 krooni). Hageja on nõudnud kostjalt ka seaduses sätestatud viivist ajavahemiku 27.10.2010.a – 27.10.2011.a eest summas 81 eurot. Kohus leiab, et kuna kostja on viivitanud raha tagastamisega, siis on hagejal õigus nõuda viivist, kuid mitte alates 26.10.2010.a. Hageja taganes lepingust 01.06.2011.a. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohus leiab, et mõistlik vajalik aeg raha tagastamiseks on 14 päeva lepingust taganemisest alates. Seega on hageja õigustatud nõudma viivist alates 16.06.2011 kuni 27.10.2011.a. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis 23,47 eurot. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt hageja kasuks välja mõista 899,06 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolt endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb menetluskulud jätta 6 % ulatuses hageja kanda ja 94 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.