2-11-31978/25 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Käesoleval juhul on pankrotimenetlus alles algusjärgus ja pankrotivara müüdud ei ole. Seetõttu on mõistlik võtta halduri tasu arvestamise aluseks tema ülesannete täitmiseks kulunud aeg, rakendades analoogiat ajutise halduri tasu määramisega PankrS § 23 järgi. Pankrotihalduri tasu ja kulude arvestamist reguleerib täpsustavalt justiitsministri 18.12.2003 määrus nr 71, mille § 1 lg 4 ja § 2 lg 4 panevad kohtule kohustuse selgitada välja asjaolud, mis omavad tähtsust halduri tasu ja kulude arvestamisel ja kohustuse arvestada tasu määramisel ülesannete iseloomu ja mahtu ning nende täitmiseks kulunud aega, s.h § 3 lg-s 4 nimetatud asjaolusid. Kohus leidis, et pärast 30.08.2011 toimunud kohtuistungit tehtud töö (kuni 04.10.2011) on hinnatav 4 tunniga. Haldur soovib oma tasutariifiks 96 eurot tund, mis on (võrreldes ajutisele haldurile kohaldatava tasumääraga) tasu ülemmäär. Pankrotihalduri töö on oma olemuselt kõrgkvalifikatsiooniga juristi töö, mille puhul kõrged tasumäärad kajastavad väga suurt efektiivsust, kõrget baasteadmiste määra ja mille puhul hõlmatud abitegevused eraldi ajana ei kajastu. Ainult sellisel juhul on põhjendatud rakendada tasu ülemmääras. Seetõttu ei saa kohus lugeda eraldi ajakuluna suhtlemist võlgnikuga, paljundamistööd, kohtule teate saatmist (aruandes märgitud teadet võlausaldajatele määratud häälte arvu kohta kohtule tegelikult saadetud ei ole). Võlgniku vara on olemas 2 nimetust, mille ülevaatamiseks 3 tundi kulutada ei ole vajalik ega efektiivne. Kuna menetluses on kaks võlausaldajat, ei tingi ka võlausaldajate arv suurt töömahtu. Võttes aluseks vajalikku töömahu 4 tundi, on haldurile määratav tasu 4x96= 384 eurot, arvestuslik sotsiaalmaks 126.72 eurot. Pankrotihaldur on taotlenud arvestuslike bürookulude hüvitamist perioodil 16.09.2011 kuni 04.10.2011 summas 301.97 eurot ja transpordikulu summas 68.03 eurot hüvitamist, lisandub käibemaks, kulud kokku 444 eurot. Pankrotihaldur tegutseb Advokaadibüroo Eipre & Partnerid kaudu, bürookulud on taotletud hüvitada OÜ Polero Konsultatsioonid arvele. Bürookulu on arvestuslik, arvet koos kulutuste arvestusega esitatud ei ole. Pankrotimenetluses kuuluvad hüvitamisele vajalikud ja põhjendatud kulud. Arvestuslik ja tõendamata bürookulu ei kuulu hüvitamisele. Transpordikulu hüvitamist on haldur taotlenud 63,43 liitri autokütuse eest maksumusega 1.073 eurot, kokku 68.03 eurot. Kuna halduri tegutsemiskoht on Tallinnas, kaasnevad tema büroo asukohast kohtumenetluse ja võlgniku asukohta Jõgevale liikumisega kulud. Vahemaa Tallinnast Jõgevale on 157 kilomeetrit. Aruandes loetletud tegevused, s.h liikumine marsruudil Tallinn-Jõgeva-Tallinn kohtuistungile ja tagasi (selle marsruudi sisse võib kuuluda suhtlemine võlgnikuga ja vara ülevaatamine, mis asub liiklustee ääres Jõgeva vallas) tähendab 314 km läbimist. Selleks ei saa kuluda autokütust rohkem kui 31 liitrit ehk 39.90 euro eest, mis tuleb hüvitada. PankrS § 65 lg 3 järgi määratakse halduri esialgne tasu pärast pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist. Käesolevas asjas pankrotitoimkonda moodustatud ei ole ja pankrotitoimkonna ülesandeid täidab võlausaldajate üldkoosolek. Võlausaldajate üldkoosolekul kohalolnud võlausaldaja avaldas kahtlust tasu maksmise võimalikkuse üle. Kohus asus seisukohale, et tehtud töö eest tasu määramine on kooskõlas PankrS § 65 lg-ga 3.

7.oktoobri 2011 määruse ning teha uus määrus, millega määratakse T. Eipre kulude hüvitis Ü. Rohingu pankrotimenetluses summas 39.90 (s.h käibemaks 6.65 eurot) ning tühistada ülejäänud osas Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2011 määrus või vajadusel saata asi Tartu Maakohtule uueks lahendamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus tuginenud alates 01.01.2010 kehtetule 18.12.2003 Justiitsministri määrusele nr 71, mistõttu juba selle pärast tuleb vaidlusalune kohtumäärus tühistada, kuivõrd kohus on tuginenud kehtetule õigusaktile; 2) saab halduri tasu määrata kohus menetluse lõpus ja tasu sõltub pankrotivarasse laekunud rahast. Kuivõrd ajutise pankrotihalduri T. Eipre hinnangul on võlgnikul vara ca 63 000 eurot, millest ca 3000 eurot maksab sõiduk ja 60 000 eurot kinnistu, siis kinnistu kui pandieseme realiseerimisel saab selle müügitulust katta menetluskuluna maksimaalselt 15% vastavalt PankrS § 153 lg-s 2 sätestatule, s.o 9 000 eurot. Seega kuludeks selles menetluses oleks maksimaalselt 12 000 eurot. Pankrotivaralt 63 000 eurot oleks halduri tasu alammääras ca 7765 eurot + 33% (2562 eurot) = 10 327 eurot. Lisaks on juba kinnitatud T. Eipre kui ajutise pankrotihalduri tasu ja kulud summas 1116 eurot. Kokku halduriga seotud kulusid on ca 11 443 eurot. Kui tegelik vara müük toimub madalamate hindadega, siis tekib olukord, kus ei jätku raha minimaalsete menetluskulude katteks. Samuti peab arvestada, et lisaks halduri kuludele lisanduvad ka menetluskulud, nagu kinnistu korrashoid ja valvekulu, elektrikulu, maamaks, kuulutuste tasu ja riigilõivud. Seega arvestades ülaltoodut, ei saa enne pankrotivara müügitulemusi kinnitada suures mahus kulutusi. Vastasel korral võib tekkida olukord, kus tuleb menetlus lasta raugeda, kuna ei jätku vara kulude katteks; 3) jääb mõistmatuks, millisel alusel on kohus üldse otsustanud määrata T. Eiprele tasu, kes ei olnud enam määruse tegemise ajal ei ajutine haldur ega ka pankrotihaldur. Jääb selgusetuks, et kui PankrS § 65 lg 1 sätestab, et halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest, siis olukorras, kus T. Eipre oli ajutise haldurina juba kohtule esitanud oma aruande ja kirjeldanud, milles seisnesid tema ülesanded, mille eest tema soovis tasu saada, on ilma mistahes õigusliku aluseta täiendavate tasu ja kulude väljamõistmine põhjendamata. Kohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõigusnormi. Väidetav täiendav töö, mida T. Eipre oli väidetavalt teinud, on sisuliselt sama töö, mis pidi olema tehtud ajutise halduri aruande koostamise eelselt (kinnistutega tutvumine, võlgnikuga suhtlemine, paljundustööd jne), mille eest on kohus juba 16.09.2011 kohtumäärusega määranud T. Eiprele tasu kui ajutisele haldurile. Seega oleks käesoleval juhul äärmisel juhul õiglane määrata T. Eiprele vaid transpordikulud vaidlusaluses määruses sätestatud suuruses ning ülejäänud osas tühistada määrus, kuivõrd kohtul ei olnud õiguslikku alust määrata tasu T. Eiprele. Juhul kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et T. Eiprele tuleb mingi kuluhüvitis määrata, siis tuginedes PankrS §-le 66 on määruskaebuse esitaja nõus, kui kohus määraks T. Eipre kulude hüvitise summas 39.90 (s.h käibemaks 6,65 eurot). Määruses märgitud tasu 4 tunni eest, mida kohus pidas mõistlikuks, võib määrata tuginedes PankrS § 65 lg-s 9 sätestatule, kuid seda samuti üksnes pankrotimenetluse lõpus. Sellisel juhul peab kohus halduri tasu määrates märkima, et milline on tasu summa kokku ja milline summa läheb sellest tasust esimesele haldurile (T. Eipre) ja milline teisele (K. Mitt).

Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) nõustub vastustaja kaebuse esitaja väidetega, et kohus on pankrotihalduri T. Eipre tasu määramisel juhindunud ekslikult muuhulgas kehtetust justiitsministri 18.12.2003 määrusest nr 71. Lisaks on kohus pidanud oma määruse põhjendavas osas PankrS § 65 lg 2 asemel silmas ilmselt PankrS § 65 lg 3; 2) möönab vastustaja, et PankrS § 65 lg 1 kohaselt oleks kohus pidanud haldurile tasu määrama alles pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel. Pankr§ 65 lg 2 grammatilise tõlgendamise kohaselt tuleks halduritasu tõepoolest arvestada ainuüksi pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes. Samas PankrS § 65 lg 1 esimese lause kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. Pankroti väljakuulutamise ja võlausaldajate esimese üldkoosoleku vahepealsel ajal (mis võib PankrS § 78 lg 1 kohaselt olla isegi 30 kalendripäeva) peab pankrotihaldur üldjuhul tegema mitmeid toiminguid – näiteks teatama võlausaldajatele võlgniku pankroti väljakuulutamisest ja võlausaldajate üldkoosoleku toimumisest; valitsema pankrotivara (sh tegema toiminguid pankrotivara säilitamiseks, võtma seisukoha mitmesuguste lepingute pankrotimenetluse ajal täitmiseks võtmise kohta jne), ette valmistama ja läbi viima võlausaldajate esimese üldkoosoleku. Nimetatud tegevused ei ole olulises osas seotud pankrotivarasse laekumistega, kuid on otseselt haldurile seadusega pandud ülesanded. Eeltoodut arvestades ei pea vastustaja põhjendatuks ka sellist olukorda, kus haldurile, kes on võlgniku pankroti väljakuulutamisel kohtu poolt halduriks nimetatud ja kes täidab kuni võlausaldajate esimese üldkoosolekuni nõuetekohaselt pankrotiseadusest tulenevaid ülesandeid, ei määrata üldse tasu ainuüksi seetõttu, et võlausaldajate esimene üldkoosolek teda ei kinnita ja võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise hetkeks puuduvad laekumised pankrotivarasse. Sellisel juhul on kohtul lõpparuande kinnitamisel ning halduritasu määramisel siiski õigus kaaluda ka võlausaldajate esimesel üldkoosolekul kinnitamata jäänud haldurile tasu määramist, hinnates tema poolt kuni võlausaldajate esimese üldkoosolekuni tehtud töö hulka, keerukust ja kulutatud aega, ning sellisele haldurile tasu määramisel on muude aluste puudumisel põhjendatud võtta aluseks halduri poolt kulutatud aeg (st tunnitasu) analoogiliselt PankrS §-ga 23.

tulemusel on kohus leidnud, et tehtud töö on hinnatav 4 tunniga. Kohus on kinnitanud tasutariifiks 96 eurot tund, mis tuleneb PankrS § 23 lg-st 3. Seega tasu arvestamisel on kohus tuginenud kehtivatele pankrotiseaduse sätetele; 4) jääb arusaamatuks määruskaebuse esitaja katse koostada tasu arvestust, mis tugineb ajutises pankrotimenetluses tuvastatud võlgniku vara hinnangulisele väärtusele. Määruskaebuse esitaja arvestuse kohaselt oleks halduri tasu alammääras 10 327 eurot, kuid see ei vasta PankrS § 651 lg-s 1 sätestatud halduri tasu piirmääradele. Määruskaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et käesolevas menetluses ei saa halduri tasu arvestamise aluseks olla pankrotivara müügist ja halduri tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud raha, kuna võlgniku pankrotimenetlus on alles algjärgus ning pankrotivara müüdud ei ole. Kohus on sellele asjaolule juba määruses viidanud; 5) väidab määruskaebuse esitaja, et kohus on alusetult määranud T. Eiprele tasu, kuna ta ei olnud määruse tegemise ajal ajutine pankrotihaldur ega ka pankrotihaldur. See väide on asjakohatu. Asjaolu, et 16.09.2011 määruses nimetatud pankrotihalduri volitused võlgniku pankrotihaldurina Tartu Maakohtu 7.10.2011 määruse alusel ei jõustunud, ei muuda olematuks fakti, et endine pankrotihaldur tegutses võlgniku haldurina kuni kohus kinnitas võlausaldajate otsuse alusel uue halduri. Kohtu poolt nimetatud haldur, keda võlausaldajate üldkoosolek ei kinnita, on õigustatud saama tasu töö eest, mida haldur on teinud selles menetluses pärast tema ajutise halduri staatuse lõppemist; 6) ei ole määruskaebuse esitaja kaebuses kindlat seisukohta kujundanud, kas tema arvates endisele haldurile tasu määramine on üleüldse võimalik. Määruskaebuse esitaja on kord tasu määramise poolt, kord vastu. Määruskaebuse esitaja on kaebuse viimases punktis märkinud, et vaidlusaluses määruses märgitud tasu 4 tunni eest, mida kohus pidas mõistlikuks, võib määruskaebuse esitaja arvates määrata tuginedes PankrS § 65 lg-s 9 sätestatule, kuid seda samuti üksnes pankrotimenetluse lõpus. Sellest seisukohast võib järeldada, et määruskaebuse esitaja peab ikkagi võimalikuks endisele haldurile tasu määramist; 7) sätestab PankrS § 65 lg 9, et kui pankrotimenetlust viib läbi enam kui üks haldur, jaotatakse halduri tasu nende vahel. Määruskaebuse esitajale on nimetatud sätte mõte ja eesmärk jäänud ilmselt selgusetuks. PankrS § 65 lg-t 9 ei saa kohaldada käesolevas menetluses halduri tasu määramisel, kuna T. Eipre ning K. Mitt ei vii korraga läbi võlgniku pankrotimenetlust. PankrS §-st 65 tuleneb pankrotihalduri õiguspärane ootus saada oma ülesannete täitmise eest õiglast tasu. Kohtu poolt nimetatud haldur, keda võlausaldajate üldkoosolek ei kinnita, on õigustatud saama tasu töö eest, mida haldur on teinud selles menetluses pärast tema ajutise halduri staatuse lõppemist. Käesolevas asjas määruskaebuse esitaja ilmselt eeldab, et pankrotihaldur peab täitma halduri kohustusi selle eest tasu saamata; 8) kuna kuluhüvitise osas vaidlus puudub, siis vastustaja hüvitise määramist pikemalt ei analüüsi.

õigus saada tasu ülesannete täitmise eest, mida ta on teinud ajavahemikul pankrotihalduriks määramisest kuni võlausaldajate esimese üldkoosolekuni. Määruskaebuses esitatud seisukoht, et puudub alus nimetatud ajavahemiku eest haldurile tasu määrata, ei ole põhjendatud. PankrS § 65 lg 3 sätestab, et halduri taotlusel määrab kohus pärast pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist haldurile esialgse tasu, mis tasaarvestatakse pankrotimenetluse lõppemisel haldurile määratud tasuga. Käesolevas pankrotiasjas ei ole pankrotitoimkonda moodustatud ning võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokollist (t.l 184) nähtuvalt on haldur T. Eipre selgitanud pärast pankroti väljakuulutamist tehtud töö hulka ja mahukust. Võlausaldajast määruskaebuse esitaja ei ole esitanud selgesõnaliselt vastuväidet halduri tasu määramisele enne pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et PankrS § 65 lg 3 võimaldab olukorras, kus kohtu määratud pankrotihaldurit võlausaldajate üldkoosolek ei kinnita, määrata haldurile tasu ülesannete täitmise eest kuni võlausaldajate esimese üldkoosolekuni ning seda enne pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamist. Antud asjas hõlmab see ajavahemikku 16.09.2011 kuni 04.10.2011. Määruskaebuses esitatud seisukoht, et T. Eipre poolt tehtud töö on sisuliselt sama, mida ta tegi ajutise haldurina, ning seetõttu ei ole T. Eiprel õigust tasu saada, on ekslik. Maakohus on hinnanud T. Eipre poolt esitatud pankrotihalduri tasu ja kulude arvestust (t.l 191-192) ning pidanud põhjendatuks ja vajalikuks üksnes töö hulka 4 tunni ulatuses. Samuti on maakohus põhjendanud tunnitasu 96 eurot rakendamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava põhjendusega. T. Eipre on esitanud võlausaldajate esimesele üldkoosolekule PankrS § 127 lg-s 1 nimetatud ettekande (t.l 176-179) ning korraldanud võlausaldajate esimese üldkoosoleku läbiviimise. Halduri ülesannete täitmine ei ole samastatav ajutise halduri tööga ning seetõttu on halduril õigus saada nimetatud ülesannete täitmise eest tasu. Vaidlustatud määrusest ei tulene, et maakohus oleks määranud T. Eiprele tasu kinnistutega tutvumise, võlgnikuga suhtlemise või paljundustööde eest. Määruskaebuse esitaja on möönnud, et maakohtu poolt nimetatud ülesannete täitmiseks arvestatud ajakulu 4 tundi on mõistlik aeg. Arvestades võlgniku hinnangulist vara väärtust, ei ole usutav määruskaebuse esitaja väide, et pärast T. Eiprele tasu määramist summas 384 eurot ei jätku enam raha minimaalsete menetluskulude katteks. Lisaks tasule on maakohus määranud T. Eiprele kulude hüvitise 39,90 eurot ning selle määramist ei ole määruskaebuse esitaja vaidlustanud. Iseenesest õige on määruskaebuses esitatud väide, et maakohus on vaidlustatud määruses tuginenud alates 01.01.2010 kehtetule 18.12.2003 Justiitsministri määrusele nr 71. Samas ei ole nimetatud asjaolu aluseks vaidlustatud määruse tühistamisele, kuna halduri tasu ja kulude väljamõistmisel on maakohus lähtunud kehtivatest pankrotiseaduse sätetest.