Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda ning mõista AS-ilt F MP kasuks välja hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise 90-päevase etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu iga tööpäev eest MP keskmise päevapalga ulatuses kokku summas 8537,98 eurot

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta 93% ulatuses MP ja 7% ulatuses AS-i F kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest

Eelnev menetluskäik, hagiavalduse nõuded ja asjaolud

Hageja asus kostja juurde tööle 08. jaanuaril 1993.a. 25. augustil 2009.a sõlmitud töölepingu nr 293 redaktsiooni kohaselt töötas hageja kostja juures projektihalduri ametikohal ettevõtte Lärisuunal, mille peamiseks tegevusalaks on ripplagede müük ja paigaldus.

lg-s 5 sätestatud hüvitist 133 590,30 krooni /8537,98 eurot. 2009.a suvel leppis tööandja juhatuse liige MP hagejaga suuliselt kokku, et Soome projekti (L ) läbiviimise eest makstakse hagejale perioodil september 2009.a – märts 2010.a lisatasu, mille kohta kirjalikku dokumenti ei koostatud. Igakuise lisatasu suurus oli netosummana 10 213 krooni, lisatasu suurus ei muutunud puhkuse ajal. Seega on hageja õigustatud töö eest lisatasu saama ka 2010.a jaanuaris, kuna ta tegi vastava projekti nimel tööd. 2010.a veebruaris töötas hageja 15 päeva, seega on veebruarikuu eest väljamõistetav summa 50% väiksem ehk 6342,50 krooni. Kokku on töötajal saamata lisatasu summas 19 027,50 krooni (netosumma vastavalt 15 319,50 krooni). Hageja saamata jäänud lisatasunõude esitamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 3 alusel kolm aastat. Hageja leiab, et nõue 83 865 krooni suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole aegunud, kuna ta eraldas 19. märtsil 2010.a oma nõuded ehk kõrvaldas 15. märtsi 2010.a avalduse puudused, mitte ei esitanud töövaidluskomisjonile uusi avaldusi. Lisaks peatus nõuete aegumine ajavahemikus 15. märts – 19. märts 2010. a, mistõttu juhul, kui hageja 19. märtsi 2010.a dokumente saaks käsitleda uute avaldustena, on need esitatud töövaidluskomisjonile tähtaegselt. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja pani toime teod, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Hageja esitas hageja pahatahtlikult Soome klientidele hinnapakkumised 02.11.2009.a L OY-le ja 09.11.2009.a YIT R OY-le kõrgemate hindadega, mis ei olnud konkurentsivõimelised ja hiljem 17.12.2009.a kostjale esitatud hinnapakkumistes muutis hindu oluliselt madalamaks, st konkurentsivõimelisemaks, jättes kostjale mulje, et tegemist on Soome klientidele esitatud hinnapakkumistega. Võrreldes L OY hinnapakkumisi nähtub, et hageja poolt kliendile saadetud hinnapakkumise maksumus on 356 805,20 eurot/ 5 582 788,24 krooni, kostjale esitatud hinnapakkumises on aga maksumuseks märgitud 266 720,20 eurot/ 4 173 264,28 krooni. Lisaks on hageja muutnud ka pakkumise sisu jättes välja positsioonid AK2, AK3, AK4, AK5, AK6 ja AV1. Võrreldes YIT R OY hinnapakkumisi nähtub, et hageja poolt kliendile saadetud hinnapakkumises on kajastatud lisatööd, mis kokkuvõttes suurendasid pakkumise maksumust. Kostja ei ole andnud korraldust hagejale koostada informatiivseid pakkumisi. Soome klientide ehitusobjektidele tehtud pakkumiste võitjad olid 17. detsembriks 2009.a selgunud, mistõttu hinnapakkumiste muutmine ei omanud enam mingit majanduslikku sisu. Kostjale tahtlikult valeandmete esitamisega põhjustas hageja tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Hageja on saanud kätte ülesütlemisavalduse, milles kajastub kostja otsene tahteavaldus öelda tööleping erakorraliselt üles hagejast tuleneval põhjusel usalduse kaotuse tõttu, kuna hageja pani toime teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Hageja väide, et ülesütlemisavaldus on tühine juhul, kui seal puudub viide paragrahvi numbrile, on väär. Kostja ei nõustu väitega, et ta ei öelnud töölepingut üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama, kuna töölepingu ülesütlemisavalduse näol on tegemist tööandja kaalutletud otsusega, mille tegemise eel tuleb välja selgitada olulised asjaolud. Hageja esitas kostjale Soome klientidele tehtud hinnapakkumised alles 17.12.2009.a., misjärel kostja pöördus klientide poole päringuga saamaks selgust, miks hinnapakkumised ei osutunud edukaks. Hageja teo tagamaid ja asjaolu, kas hageja esitas 17.12.2009.a valeandmed tahtlikult või tahtmatult, asuti selgitama jaanuaris 2010.a. pärast 23.12.2009 - 03.01.2010.a kestnud kollektiivpuhkust. Hageja viibis korralisel puhkuse ajavahemikul 25.01.2010 - 07.02.2010.a ning 10.02.2010 - 11.02.2010.a Soomes töölähetuses. Selgitamaks välja hageja suhtumist oma teguviisi palus kostja ta selgitusi andma 12.02.2010.a. Esmalt hageja eitas toimunut, kui hageja kasutuses olnud arvuti failiregistrist nähtus, et ehitusobjektidele TI ja KLon koostatud kaks hinnapakkumist, kusjuures esialgseid pakkumisi on muudetud (modifitseeritud), siis hageja oma teguviisis midagi taunivat ei leidnud ning leidis, et ta seisis Lärisuuna huvide eest. Kostja juhtkonnale selgitas hageja oma tegu 15.02.2010.a.

Eelviidatud kohtumise järel oli ilmne, et hageja esitas kostjale tahtlikult valeandmeid ning hagejaga otsustati töösuhe üles öelda. Kuna hageja tööleping on üles öeldud õiguspäraselt, siis puudub hagejal õiguslik alus nõuda hüvitist töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest. Isegi juhul, kui hagejal on õigus nõuda hüvitist, siis leiab kostja, et arvestades ITVS tulenevaid menetluslikke erisusi, töölepingu õigusvastase ülesütlemise hüvitise nõuet ITVS § 24 alusel maakohtus menetleda ei saa, kuna hageja loobus eelviidatud nõude menetlusest töövaidluskomisjonis. Töövaidluskomisjon hüvitise nõuet loobumise tõttu ei menetlenud ega selles osas otsust teinud. Tulenevalt ITVS § 15 lg 2 p 1 on hüvitise nõude menetlus lõpetatud. Nõudest loobumisel on materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed, mis ei võimalda nõuet maakohtus uuesti esitada. Kostja esitas vastuväite hageja alternatiivsele nõudele juhuks, kui maakohus käsitleb hageja hüvitise nõuet töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest uue nõudena ning taotleb kostja TsÜS § 143 kohaselt aegumise kohaldamist eelviidatud nõudele ITVS § 6 lg 1 alusel. Hageja on esitanud hüvitise nõude maakohtule 18.06.2010.a. Nõude tähtaegselt esitamata jätmisel kaotab töötaja õiguse hüvitist nõuda. Ühtlasi palus kostja vähendada hüvitise suurust arvestades ülesütlemise asjaolusid, kuna hüvitise välja mõistmine maksimaalmääras oleks ebaõiglane arvestades töötaja poolt tööandja eksitamist. Hagejaga sõlmitud töölepingu nr 293 punktis 6.2 on tööandja hoiatanud töötajat, et võib lepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, muu hulgas juhul, kui töötaja on pannud toime teo, millega on põhjustanud tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kuna hageja tööleping öeldi üles usalduse kaotamise tõttu ning arvestades hageja (projektihalduri) töö volituste mahtu, sh kostja mõistlikke võimalusi ajaliselt ja mahuliselt kontrollida hageja tööd ning vajadusel takistada kostjale kahju tekitamast, ei olnud mõistlik eeldada lepingu jätkamist kuni etteteatamistähtaja lõpuni, siis puudub hagejal õiguslik alus nõuda ülesütlemise hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Hageja nõue, et sõltumata töölepingu ülesütlemise õiguspärasusest, on tal tulenevalt pikast staažist tekkinud õigus nõuda TLS § 97 lg 2 p 4 sätestatud etteteatamistähtaja järgimist, ei ole kooskõlas TLS sätestatud põhimõtetega. Olenemata töötatud ajast lasub töötajal kohustus alluda tööandja juhtimisele ja kontrollile ning täita oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. TLS § 3 kohaselt peab tööandja kohtlema kõiki töötajaid võrdselt, pikaajaline staaž ei ole ülesütlemise piiranguks TLS § 92 mõttes. Hageja lisatasu nõude õiguslik alus on kostja arvates ebaselge, kuna hageja tugineb nii suulisele kokkuleppele, mille ta sõlmis 2009.a suvel juhatuse liikme MP kui ka L ärisuuna juhi EK11.12.2010.a meilikirjale. Kostja on maksnud hagejale preemiat, kuid on teinud seda subjektiivse hinnangu põhjal. Eha Kasel ei olnud volitusi sõlmida või muuta hageja töölepingut. EK11.12.2010.a meilikirjast nähtub kavatsus muuta töötasustamise tingimusi selliselt, et Soome projekti läbiviimise korral makstaks neile lisatasu. Meilikirjas toodud palgalisa maksmise korra kohaselt tekib palgalisale õigus Soomes läbiviidava Lastekliiniku projekti puhul. Kavatsuse kohaselt tulnuks II etapi palgalisa maksta 3 kuu eest, st. jaanuarist kuni märtsini või vastavalt projekti läbiviimise alguse edasi lükkamiseni. Seega oli palgalisa tingimuseks, et konkreetse Soomes läbiviidava projekti eest on õigus lisatasule. Hageja ei ole tõendanud, et ta viis 2010.a jaanuaris ja veebruaris Soomes läbi Lastekliiniku projekti. Hageja oli ajavahemikul 25.01.2010.a kuni 07.02.2010.a puhkusel. Kavandatavast palgalisa korrast ei nähtu, et õigus palgalisale olnuks ka ajal, mil hageja viibib puhkusel. Hagejal ei ole tekkinud õigust saada palgalisa 2010.a jaanuarikuu eest, kuna projekti algus lükkus edasi. Hageja esmane töölähetus Soome Lastekliiniku projekti läbiviimisega seoses toimus 10.02.- 11.02.2010.a. Kostja esitas hageja nõudele ITLS § 6 lg 1 alusel aegumise vastuväite, kuna hiljemalt 16.02.2010.a kui hageja kontole laekus lõpparve II osa pidi hageja saama oma õiguste väidetavast rikkumisest teada ning esitama lisatasu saamise õiguse tunnustamise nõude töövaidlusorganile hiljemalt 17.06.2010.

Kohtuotsuse põhjendused Töövaidluskomisjoni 13.mai 2010 otsusest ning töövaidlusasjade toimikutes nr. 9.4-2/969-10 ja nr. 9.4-2/1090-10 olevatest hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldustest nähtub, et 15.märtsil 2010.a esitas hageja töötajana Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse kokku nelja nõudega - töölepingu ülesütlemise kehtivuse vaidlustamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 83 865 krooni, hüvitise maksmiseks töölepingu erakorralise ülesütlemise 90-päevase etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu iga tööpäeva eest keskmise päevapalga ulatuses summas 133 590,30 krooni ning maksmata jäänud välislähetuse lisatasude saamiseks novembri ja detsembri kuude eest summas 25 370 krooni. Avaldus registreeriti 15.märtsi 2010 kuupäevaga ja numbriks märgiti 9.4-2/969. IVTS § 4 lg 11 sätestab, et töövaidluskomisjonis ei lahendata vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis ületavad 150 000 krooni. Kuna 15.märtsil 2010 esitatud avaldus ületas ITVS § 4 lõikes 11 sätestatud piirangu, siis esitas hageja 19. märtsil 2010.a uued avaldused, milles olid nõuded eraldatud kahte avaldusse. Töövaidluskomisjonile esitatud uutest avaldustest nähtub, et ühes avalduses esitas hageja kaks nõuet – töölepingu ülesütlemise kehtivuse vaidlustamiseks ja hüvitise saamiseks töölepingu erakorralise ülesütlemise 90-päevase etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu iga tööpäeva eest päevapalga ulatuses summas 133 590,3 krooni, sellele märgiti 15.märtsil 2010 registreeritud asja number 9.4-2/969, templiga pandi kuupäevaks 19.03.2010, käsikirjas kirjutati kuupäevaks I avalduse esitamise aeg 15.03.2010 ning teises avalduses esitas hageja kolm nõuet – töölepingu ülesütlemise kehtivuse vaidlustamiseks (korduvalt), töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise saamiseks töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 83 865 krooni ja maksmata jäänud välislähetuse lisatasude saamiseks kahe kuu eest summas 25 370 krooni, avaldus registreeriti uue numbriga 9.4-2/1090 ja sellele pandi samuti kaks kuupäeva - templiga märgiti kuupäev 19.03.2010 ja käsikirjas kirjutati I avalduse esitamise aeg 15.03.2010. Tunnistaja KH ütlustest nähtub, et 19.märtsil 2010 esitas hageja uued avaldused seetõttu, et nõuete summa ületas komisjonile arutamiseks lubatud nõuete summa piiri ning, et üks avaldustest registreeriti esmase numbriga 9.4-2/969-10 ning teine uue numbriga 9.4-2/109010. Tunnistaja möönis kohtuistungil, et tegelikult esitati kõik avaldustes sisalduvad nõuded esmakordselt 15.03.2010. Töövaidluskomisjoni otsusest nähtuvalt arutati 13.mail 2010 alljärgnevaid nõudeid: töölepingu ülesütlemise vaidlustamises, hüvitise nõudes töölepingu erakorralise ülesütlemise 90-päevase etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest summas 133 590.30 krooni ja maksmata välislähetuse lisatasu osas summas 16 409.70 krooni, kokku nõudeid summas 150 000 krooni jättes need rahuldamata. Kostja taotluse alusel kohaldati aegumist hageja 19.03.2010 avalduses esitatud nõuetele, seejuures jäeti otsuses täpsustamata, millistele avaldaja nõuetele aegumist kohaldatakse. Otsust on põhjendatud üksnes töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude osas. Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt loobus hageja 15.03.2010 avalduses esitatud nõudest hüvitise saamiseks töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 83 865 krooni. ITVS § 15 lg 2 p 1 sätestab, et töövaidluskomisjon lõpetab asja menetluse, kui avaldaja loobub enne töövaidluskomisjoni istungit või istungi ajal kõikidest esitatud nõuetest, üksikutest nõuetest loobumisel lõpetab töövaidluskomisjon menetluse loobutud nõuetes. Hageja eitab nõudest loobumist, seda ei ole kajastatud istungi protokollis ega võetud eraldi avaldusena töövaidluskomisjoni asja juurde. Tunnistaja KH ütlustest avaldaja nõudest loobumise asjaolude kohta lisateavet ei nähtu. Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt seda hageja nõuet komisjoni istungil ei arutatud, kuid ka menetluse lõpetamise kohta ei ole seisukohta võetud ega menetluse lõpetamist otsust resolutsioonis vormistatud, mistõttu asub kohus seisukohale, et antud nõue on jäetud töövaidluskomisjonis alusetult lahendamata ning kuulub seetõttu kohtu poolt läbivaatamisele. Tulenevalt ITVS § 4 11 ei saanud töövaidluskomisjon pädevust ületamata lahendada hageja

15.märtsil 2010 avalduses esitatud rahalisi nõudeid, mis ületasid 150 000 krooni. Kuna töövaidluskomisjon ei keeldunud 150 000 krooni ületavate nõuete menetlusse võtmisest ITVS § 15 lg 1 p 4 alusel, vaid andis hagejale võimaluse esitada nõuded uuesti eraldatuna kahte avaldusse, mida hageja tegi 19.03.2010, siis tuleb asuda seisukohale, et rahalise piirmäära ületanud nõudeid - hüvitise saamiseks töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 83 865 krooni ja maksmata jäänud välislähetuse lisatasude saamiseks kahe kuu eest summas 25 370 krooni, menetleti töövaidlusasjana 9-4./21090-10. Nõuete esitatuks lugemise kuupäevade osas ei ole töövaidluskomisjon olnud järjepidev, kuna hageja nõue hüvitise saamiseks töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 83 865 krooni, on registreeritud töövaidlusasjas nr 9-4./21090-10, mis uue kuupäevaga pidanuks tunnistaja KH ütluste kohaselt olema registreeritud 19.03.2010, kuid töövaidluskomisjoni otsuses on märgitud, et hageja loobus oma 15.03.2010 avalduses esitatud nõudest. Järelikult lähtus ka töövaidluskomisjon avalduse esitamise esmasest kuupäevast ehk 15.märtsist 2010. Lähtudes eeltoodust ning asjaolust, et kohtule esitatud töövaidluskomisjonis registreeritud hageja avaldustest, töövaidluskomisjoni otsusest ega tunnistaja KH ütlustest ei ole võimalik kohtul üheselt järeldada, millisel kuupäeval luges töövaidluskomisjon avaldaja nõuded esitatuks, tuleb lähtuda kõigi nõuete esitamise esialgsest kuupäevast so. 15.märtsist 2010. Töövaidluskomisjoni asjaajamise kord, kehtestatud Tööinspektsiooni 29.01.2008 käskkirjaga nr. 1-02/3, ei näe asjaajamisel ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TSMS) sätete kohaldamist, seega puudub kohtul alus hageja ettepanekul kohaldada töövaidluskomisjoni avalduste esitamisel TSMS-is sätestatut. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja sai töövaidluskomisjoni otsuse kätte 19. mail 2010.a. 18. juunil 2010.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, hüvitiste ja 2010.a jaanuaris-veebruaris saamata jäänud lisatasu väljamõistmise nõudes, kokku summas 236 482,80 krooni. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kohus on seisukohal, et lisatasude nõuet 2010.a jaanuari ja veebruari eest summas 19 027,50 krooni, tuleb menetleda uue nõudena, kuna töövaidluskomisjonile esitati lisatasude nõue novembri ja detsembrikuude eest summas 25 370 krooni, mida töövaidluskomisjon käsitles vähendatud, 16 409.70 krooni ulatuses ja millest hageja kohtuistungil loobus. Hagejaga sõlmitud töölepingu nr 293 uue, 25. augustil 2009.a, sõlmitud redaktsiooni kohaselt asus hageja kostja juurde tööle 08. jaanuaril 1993. a. projektihalduri ametikohale. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja töötas ettevõtte L ärisuunal ning tema tööülesannete hulka kuulus ripplagede müügi ja paigalduse hinnapakkumiste koostamine ja esitamine klientidele ning klientidega suhtlemine. Töölepingu erakorralise ülesütlemise teatega 15.02.2010 nr.10 (TVK 9.4-2/969-10 lk 48-50) on tõendatud, et kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles töötajast tuleneval põhjusel, kuna tööandja kaotas usalduse hageja suhtes. Ülesütlemisteate põhjenduste kohaselt esitas hageja tahtlikult Soome klientidele (02.11.2009.a L OY-le ja 09.11.2009.a YIT R OY-le) kõrgemate hindadega hinnapakkumised, mis ei olnud konkurentsivõimelised ja hiljem 17.12.2009.a kostjale esitatud hinnapakkumistes muutis hindu oluliselt madalamaks, st konkurentsivõimelisemaks, jättes kostjale mulje, et tegemist on Soome klientidele esitatud hinnapakkumistega. Võrreldes L OY hinnapakkumisi nähtub, et hageja poolt kliendile saadetud hinnapakkumise maksumus on 356 805,20 eurot/ 5 582 788,24 krooni, kostjale esitatud hinnapakkumises on aga maksumuseks märgitud 266 720,20 eurot/ 4 173 264,28 krooni. Lisaks on hageja muutnud ka pakkumise sisu jättes välja positsioonid AK2, AK3, AK4, AK5, AK6 ja AV1. Võrreldes YIT R OY hinnapakkumisi nähtub, et hageja poolt kliendile saadetud hinnapakkumises on kajastatud lisatööd, mis kokkuvõttes suurendasid pakkumise maksumust, tööandjale on näidatud sama pakkumist vähemate lisatingimustega.

Kostja märkis ülesütlemise teates, et hageja esitas klientidele pakkumised tähtaegu eirates, L OY-le 02.11.2009, tähtaeg oli 28.10.2009 ja YIT R OY-le KL objekti kohta 10.11.2009, tähtaeg oli 09.11.2009, mis näitab kostjat Soome turu klientide silmis ebausaldusväärse partnerina. Kostja leidis, et hageja esitas Profiline asju teadlikult kõrgema hinnaga, kui neid sel ajal tavapäraselt pakuti, isiklikel eesmärkidel, sooviga mitte saada kostjale nimetatud tööd, mida tõendab tema enda fabritseeritud hinnapakkumine, mille ta edastas 17.detsembril 2009 oma otsesele juhile ning lõi sellega tööandjale vale pildi põhjustest, miks IKEA objekti pakkumine ei osutunud edukaks. Kostjale antud selgitustes põhjendas hageja oma käitumist sellega, et ta ei usalda kostja juhtkonda, ei taha oma teadmisi töökaaslastega jagada ja püüab kaitsta L huve kostja eest. Kostja leidis, et hageja rikkus TLS § 15 lg 1 nõuet, mille kohaselt töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt, TLS § 15 lg 2 p 1 mille kohaselt peab töötaja tegema kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi, TLS § 15 lg 2 p3, mille kohaselt peab töötaja täitma õigel ajal ja täpselt tööandja korraldusi ja TLS §-i 15 lg 2 p 9, mille kohaselt peab töötaja hoiduma tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatuse tööandja vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et 02.11.2009.a koostas ja esitas hageja pakkumise ehitusobjekti IKEA TS kohta L OY-le, millel hageja on näidanud pakkumise saajana NCC R OY-d, kellel puudub seos eelviidatud ehitusobjektiga, summas 356 805,20 eurot (5 587 569,43 krooni) ja 09.11.2009.a ehitusobjekti KL kohta YIT R OY-le koos lisatöödega (TVK 9.4-2/969-10 lk 19,20,22). Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et 17.12.2009.a esitas hageja kostjale Soome objektidele L TI(TVK 9.4-2/969-10 lk 25) ja YIT KL tehtud pakkumised, mis erinesid L OY-le 02.11.2009 ja YIT R OY-le (TVK 9.4-2/969-10 lk 25 pöördel) 09.11.2009.a esitatud pakkumistest oma sisu ja maksumuse poolest, kuid mitte vormistuslikust küljest. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja andis hagejale korralduse esitada talle Soome objektidele 02.11.2009.a L OY-le TI ja YIT R OY-le KL09.11.2009.a tehtud hinnapakkumised ning kas hageja poolt toime pandud tegu on käsitletav teona, millega põhjustas kostja usalduse kaotuse enda vastu. Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt sai ta tagasiside L OY-lt selle kohta, et kostja ei võitnud pakkumist liiga kõrgete hindade tõttu ning et ta edastas detsembri keskpaiku saabunud EK pahase kirja peale kostjale info, millest oleks kostjal edaspidi kasu, sest sama kõrge pakkumise edastamisel oleks kostja samasse kohta jõudnud. Pooltevahelise meilikirjavahetusega (TVK 9.4-2/969-10 lk 23) on tõendatud, et 11.11.2009.a kell 9.22 saatis Profiline ärisuuna võtmekliendihaldur GK meilikirja insener-eelarvestaja EV, kus palus “Saata info (pakkumised) järgmiste objektide kohta YIT KL, PEAB ACV, L TI”. Samal kuupäeval kell 9.28 saatis insener-eelarvestaja EV meilikirja edasi hagejale (subject FW: Soome objektid) järgmise sisuga “minult soovitakse infot? Kas annad neile seda ise? Sest mina saan öelda neile ainult seda, et pakkumised on edastatud sinule. Audi objekti kohta ei tea mina midagi. /...../”. Samal kuupäeval kell 10.12 saatis hageja meilikirja teemaga Soome objektid edasi ärisuuna juhile Eha Kasele sisuga “???”. Ärisuuna juhi vastusest 11.11.2009.a kell 10.20 nähtub, et info on vajalik, kuna Gern paneb pakkumiste küsimised ja vastused ja tulemused tabelisse ja et Audi on ekslikult sattunud nimekirja. Hageja küsis 11.11.2009 kell 10.25 vastuses EK „Mis infot tahetakse?“, mille peale EKvastas 11.11.2009 kell 10.35 „Soovitakse teada, kas pakkumine saadetud/tehtud ja kas mingit tagasisidet on.“ Meilikirjavahetusega (TVK 9.4-2/969-10 lk 24) on tõendatud, et 07.12.2009.a kell 14.46 edastas kostja ärisuunajuht ja juhatuse liige MO Soome objektide kohta päringu EK „G ei ole siiani vastust saanud, kuigi on 2x küsinud. Küsin siis ise. Palun saada pakkumised? Mis nendest pakkumistest on edasi saanud?“. Meilikiri edastati L juhi EKpoolt 07.12.2009.a kell 14.54 hagejale, millele hageja vastas „Vastasin sulle ju tookord“.

14.12.2009.a kell 11.47 saatis EK meili hagejale „M soovib neid pakkumisi meilile“ millele hageja vastas 14.12.2009 kell 17.30 “Minu arvamus, ei saa saata või peab arutama, mida saata.... Milliseid pakkumisi me sealt saame? /.../ IKEA osas on otsus, materjal meie, läheb B ”. Tunnistaja EV ütlustega on tõendatud, et tema edastas hagejale G K kirja, milles viimane soovis näha hindadega pakkumisi, kuna tunnistaja hindadega ei tegelenud ning andis hagejale vajalikud mahud ja materjali kogused, mille järgi tehti hind. 15.02.2010 toimunud vestluse, millest võtsid osa MP, MO, hageja ja KL, protokolliga (TVK 9.42/969-10 lk 27-28) on tõendatud, et hageja võttis omaks asjaolu, et ta esitas erinevat infot klientidele ja kostja juhtkonnale, et temapoolse valikulise info andmise põhjustas omaniku otsus Laekeskus maha müüa ja vajadus L huve kaitsta, et ta ei tahtnud jagada oma teadmisi ja soovis neid hoida kostja eest, et ta ei ole valmis usaldama kostja juhtkonda. Tunnistaja K L ütlustega on tõendatud, et 17.12.2009 hageja poolt tööandjale saadetud pakkumise juures ei olnud selgitavat kaaskirja ega märkust, et klientidele tehtud pakkumist on muudetud, mida kinnitas ka hageja vande all antud ütlustes. Tunnistaja K L ütlustega on tõendatud, et 15.02.2010 koosolekul, mis järgnes 12.02.2009 koosolekule, paluti hagejal selgitada, miks ta esitas tööandjale teistsugust informatsiooni hinnapakkumiste kohta, kui kliendile, põhjendada oma käitumist ja tunnistada tehtud viga, kuid selget vastust hagejalt ei tulnud, hageja rääkis L huvide kaitsmisest, et ta püüdis jätta kostjale tõendit sobiva pakkumise kohta ning, et ta ei usalda kostja juhtkonda. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja ei vastanud koosolekul selgelt küsimusele, miks ta viivitas Soome firmadele saadetud pakkumiste esitamisega kostjale. Poolte meilikirjavahetusega, 15.02.2010 vestluse protokolliga ning tunnistajate K L ja EVütlustega on tõendatud kostja vastuväited ja töölepingu ülesütlemise teates märgitud asjaolud, et kostja tööandjana soovis hagejalt alates 11.novembrist 2009 teada saada, millised pakkumised hageja tegi YIT KLja L TIkohta, millised vastused pakkumistele saadi ning andis hagejale korduvalt korralduse edastada Soome klientidele edastatud hinnapakkumised. Eelnimetatud tõenditega on ümber lükatud hageja vande all antud ütlused, et kostja ei palunud temalt Soome tellijatele 02.11.2009.a ja 09.11.2009.a edastatud hinnapakkumisi, et ta esitas tagasisidena andmed tööandjale juba detsembri alguses ja, et pakkumisi küsiti alles 14.02.2009. Tõenditega on tõendatud ka, et kostja ei ole hagejalt soovinud saada või andnud talle korraldust saata informatiivseid pakkumisi. Asjaolu, et hageja ei märkinud kostjale 17.12.2009.a edastatud hinnapakkumistele, et tegemist on informatiivse pakkumistega ega neid kuupäevaliselt Soome klientidele esitatud algsetest hinnapakkumistest tõendab, et hageja esitas tahtlikult kostjale valeandmeid. Kuna nii hageja ütlustest kui ka eelpoolkäsitletud tõenditest nähtuvalt olid Soome klientide ehitusobjektidele tehtud pakkumiste võitjad 17.detsembriks 2009.a selgunud, siis ei omanud hinnapakkumiste muutmine tellijale sobivamaks või kostjale võimetekohasemaks enam tähtsust, mistõttu hageja käitumine oli vastuolus kostja korraldustega ja kostjat eksitav. Kohtul puudub alus kahelda 15.02.2010 toimunud vestluse protokolli tõepärasuses, kuna selles kajastatu langeb kokku tunnistaja K L kohtus antud ütlustega. Hageja väide, et ta sai GK soovist aru selliselt, et ta ei pea saatma tutvumiseks mitte konkreetseid pakkumisi, mis olid klientidele edastatud, vaid informatiivse pakkumise, mis vastaks kostja võimetele, ei ole uuritud tõendite põhjal mõistlikult võimalik ega usutav. Tõendamata on hageja väited selle kohta, et tekkinud olukorra põhjustasid teised kostja töötajad ning väited, et tegemist oli tema varjatud koondamisega. Hageja esitatud väljavõte kostja L töötajate internetis avaldatud kontaktandmetest (2-10-29884 lk115-118) ei tõenda hageja ametikoha koondamist. Tähtsust ei oma hageja väited selle kohta, kas kostja oleks saanud Soome objektidel inimressursi vms. puudumise tõttu ka tegelikult tööd teha või mitte. TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, kui töötaja on toime pannud teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu.

Kohus on seisukohal, et hagejaga töölepingu lõpetamine usalduse kaotuse tõttu on põhjendatud ja tõendatud, kuna hageja jättis esmalt rohkem kui kuu aja vältel kostjale tema poolt nõutud info esitamata ja seejärel andis ebaõigeid andmeid Soome klientidele saadetud hinnapakkumiste kohta. Nii töölepingu ülesütlemise teatest kui ka 15.02.2010 vestluse protokollist nähtub, et Soome tellimuste mittesaamise põhjuste väljaselgitamine oli kostjale majanduslikel põhjustel väga oluline, hageja esitatud pakkumistest olenes, kas kostja saab klientidelt tellimuse või mitte. Ekslik on hageja seisukoht, et TLS § 88 lg 1 p 5 sätestatud tööandja usalduse kaotuse põhjustamine peab olema seotud varalise kahju tekitamisega või lepingupartnerite usalduse kaotusega. Alates 01.07.2009.a kehtivas töölepinguseaduse redaktsioonis on tööandjale kahju tekitamise ja tööandja vastu kolmanda isiku usaldamatuse põhjustamine sätestatud eraldi töölepingu ülesütlemise alustena, vastavalt TLS § 88 lg 1 p 6 ja 7. Kohus on seisukohal, et TLS § 88 lg 1 p 5 alusel töölepingu lõpetamine töötajaga usalduse kaotuse tõttu ei eelda varalise kahju tekitamist tööandjale ega kolmanda isiku usaldamatuse põhjustamist, antud sätte kohaldamiseks piisab, et töötaja on tööandjat petnud, varastanud, esitanud talle ebaõigeid andmeid, viinud teda tahtlikult eksitusse või käitunud muul viisil tööandjaga ebaausalt. Töötaja ebaaus käitumine tööandja suhtes on antud juhul tõendatud. Asjaolu, millistel eesmärkidel hageja tööandjale ebaõiget teavet esitas ei oma TLS § 88 lg 1 p 5 kohaldamise mõttes tähtsust ega vaja tõendamist. Hagejaga töölepingu lõpetamisel usalduse kaotuse tõttu ei oma tähendust, et varasemalt oli hageja töötanud kostja juures seitseteist aastat ja käitunud tööandja suhtes lojaalselt ja korrektselt ning täitnud oma töökohustusi väga tulemuslikult ega ka see, et töötajaga läbi viidud arenguvestlused kinnitasid, et hageja on tööandja jaoks olnud väärtuslik töötaja, kes on alati olnud valmis vajadusel abistama teisi kolleege ning jagama nendega oma teadmisi, korraldades mitmeid koolitusi kliendihalduritele ja -teenindajatele, samuti projektijuhtidele (TVK 9.42/1090-10 lk 47,52). Kostja on sedasama kinnitanud ka oma vastuväidetes ning 15.02.2010 protokollist ja tunnistaja K.L ütlustes nähtuvalt on ta püüdnud välja selgitada võimalused pooltevahelise koostöö jätkamiseks. Töölepingu ülesütlemisel usalduse kaotuse tõttu ei pea eelnema TLS § 88 lg 3 sätestatud hoiatust, kuna nimetatud sätte kohaselt peab tööandja töötajat eelnevalt hoiatama kui ta ütleb lepingu üle töötaja kohustuste rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu. Kuigi tööandja on viidanud ülesütlemise teates töötaja kohustusi sätestatavate õigusnormide rikkumisele (TLS § 15), siis töötaja kohustuste rikkumise tõttu hagejaga töölepingut üles öeldud ei ole. Siiski on kostja hagejaga sõlmitud töölepingu nr 293 punktis 6.2 hoiatanud hagejat, et võib lepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, muu hulgas juhul, kui töötaja on pannud toime teo, millega on põhjustanud tööandja usalduse kaotuse enda vastu. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Antud juhul puudub vaidlus, et hageja on saanud kätte ja tutvunud ülesütlemisavaldusega, milles on ulatuslikult põhjendatud temaga töölepingu erakorralist ülesütlemist usalduse kaotuse tõttu. Ülesütlemisavalduses kajastub kostja otsene tahteavaldus TsÜS § 68 lg 2 mõttes, öelda tööleping erakorraliselt üles hagejast tuleneval põhjusel usalduse kaotuse tõttu, kuna hageja pani toime teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kuna ülesütlemisavalduses on selgelt väljendatud töölepingu erakorralise ülesütlemise alus, siis ei oma avalduse õiguspärasuse seisukohalt tähtsust, et selles puudub viide vastavale õigusnormile. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kostja ei öelnud töölepingut üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Töölepingu ülesütlemisavalduse näol on tegemist tööandja kaalutletud otsusega, mille tegemise eel tuleb välja selgitada olulised asjaolud. Tõendatud on, et hageja esitas kostjale Soome klientidele tehtud hinnapakkumised 17.12.2009.a. Kostja vastuväidete kohaselt pöördus ta klientide poole päringuga, miks hinnapakkumised ei

osutunud edukaks ning sai L OY-lt tagasiside koos neile esitatud kostja hinnapakkumistega 21.12.2009.a (KS kiri TVK 9.4-2/969-10 lk 21-22). Vastuväidete kohaselt asuti hageja teo tagamaid ja asjaolu, kas hageja esitas 17.12.2009.a valeandmed tahtlikult või tahtmatult, selgitama jaanuaris 2010.a. pärast 23.12 kuni 03.01.2010.a kestnud kollektiivpuhkust. Asjaolu, et eelviidatud ajavahemikul oli kostja juures kollektiivpuhkus on tõendatud juhtkonna meilikirjaga 01.12.2009.a (2-10-29884 lk 64). Seletuse juhtunust andis kostja kliendihaldur GK19.01.2010.a. (TVK 9.4-2/969-10 lk 29). Hageja puhkuse arvestusega ja töölähetus käskkirjaga nr 49 20.10.2010.a (2-10-29884 lk 65-67) on tõendatud tema puhkusel viibimine ajavahemikul 25.01.2010.a kuni 07.02.2010.a ning Soomes töölähetuses viibimine 10.02.2010.a kuni 11.02.2010.a. Hagejalt on tema teo kohta selgitusi küsitud 12.02.2010.a. (TVK 9.4-2/969-10 lk 29 pöördel). Hageja seletuskirjast nähtub vaid, et ta pole kedagi soovinud kahjustada ning seisab L ärisuuna huvide eest. 17.12.2009 esitatu kohta selles selgitust antud ei ole. Kostja väitel hageja esmalt eitas toimunut aga kui hageja kasutuses olnud arvuti failiregistrist nähtus, et ehitusobjektidele TI ja KL on koostatud kaks hinnapakkumist, kusjuures esialgseid pakkumisi on muudetud (modifitseeritud), siis hageja oma teguviisis midagi taunivat ei leidnud (TVK 9.4-2/1090-10 lk 30-31). 15.02.2010 vestluse protokolliga (TVK 9.4-2/969-10 lk 32-33) on tõendatud, et kostja juhtkonnale selgitas hageja oma tegu 15.02.2010.a., mille järel selgus kostjale lõplikult, et hageja esitas talle valeandmeid tahtlikult ning hagejaga otsustati töösuhe üles öelda. Esitatud tõenditest nähtub, et tööandjale oli oluline igakülgselt välja selgitada varasemalt väga hea ja lojaalse töötaja käitumise põhjused, motiivid ja võimalused jätkata temaga koostööd, mis aga 15.02.2010 toimunud vestlusel positiivseid tulemusi ei andnud. Seega ei lõpetanud kostja põhjendatult hagejaga töölepingut usalduse kaotamise tõttu kergekäeliselt ega kiirustades. Kohus võttes arvesse, et TLS § 95 lg 2 kohaselt peab tööandja erakorralist ülesütlemist põhjendama kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis, et töölepingu saab töötajaga üles öelda ainult seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, mis tuleb eelnevalt välja selgitada, et tööandja pidi teabe saamiseks pöörduma päringutega klientide poole, tööandja ja töötaja puhkusel viibimise aega, töötaja komandeeringus viibimise aega ning hagejalt ja töötajatelt selgituste saamiseks kulunud aega, aga ka aega oma töö ümberkorraldamiseks leiab, et tööleping lõpetati hagejaga VÕS § 196 lg 3 sätestatud mõistliku aja jooksul. Kohus leiab, et hageja kui lepingulise töötaja jaoks oli soodsam, et leping lõpetati 2010.a veebruaris, mitte 2009.a detsembris või 2010.a jaanuari alguses, mistõttu ei ole kostja hageja õigusi viivitamatult töölepingu ülesütlemata jätmisega mingil moel kahjustanud. Seega tuleb hagejaga 08.01.1993 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue jätta rahuldamata. Kuna hageja tööleping on üles öeldud õiguspäraselt, mistõttu jättis kohus hageja nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata, siis puudub hagejal õiguslik alus nõuda kohtult TLS 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamist alates 15.02.2010 ja TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitist töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest summas 83 865 krooni/ 5359,95 eurot, mistõttu ka see nõue tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta. TLS § 87 sätestab, et töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes käesolevas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 97 lg 2 p-i 4 kohaselt peab erakorralisest ülesütlemisest tööandja töötajale ette teatama 90 päeva, kui töösuhe tööandja juures on kestnud rohkem kui kümme tööaastat. TLS § 100 lg 5 tuleneb, et kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. TLS § 97 lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu üles öelda TLS § 88 lg 1 nimetatud alusel etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Töölepingu erakorralise ülesütlemise teates on tööandja põhjendanud töötajaga töölepingu ülesütlemist ilma etteteatamistähtajata sellega, et töötaja käitumine oli pahatahtlik, järjekindlalt tööandja korraldusi ja huve eirav, tööandjat eksitav, Profiline ärisuuna tööd takistav ning et

tööandjal oli kõiki asjaolusid kaaludes põhjust arvata, et hageja jätkab klientidega suhtlemisel tööandja huvide kahjustamist ning, et töötaja kontrollimine tema töö iseseisvat iseloomu ja mahtu (ettevõtte krediitkaartide kasutamine, lepingute allkirjastamine, läbirääkimiste pidamine jne.) arvestades ei ole mõistlikul viisil võimalik. Kohus leiab, et kostja on ülesütlemise avalduses piisavalt põhjendanud, millistest asjaoludest lähtudes ta leidis, et töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimist antud juhul arvestades kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi ei või mõistlikult nõuda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja töö oli iseseisev, et tema volituste maht oli suur, et ta koostas iseseisvalt pakkumisi ja suhtles klientidega, et hageja andis juhtkonnale oma tööst aru vaid juhtkonna nõudmisel, et hageja tööst sõltus, kas kostja saab klientidelt tellimusi või mitte. Pärast YIT R OY-le ja L OY-le konkurentsivõimetute ja hilinemisega saadetud pakkumisi, mille tõttu jäid kostjal vastavad tellimused saamata ning hageja 12.02.2010 ja 15.02.2010 väljendatud seisukohti, et L ja Profiline ärisuundade lahutamisega tekkis ettevõttes vastuolu ja, et ta kaitseb L ärisuuna huve, mis oli ainult üks kostja ettevõtte ärisuundadest, et ta ei usalda kostja juhtkonda ega taha kostjaga jagada oma teadmisi, ei saanud kostjalt mõistlikult nõuda lepingu jätkamist seaduses sätestatud 90-päevase etteteatamistähtaja lõpuni. Põhjendatud oli kostja kaalutlus ka selles osas, et ta ei saanud hageja volituste suure mahu ja töö iseseisvuse tõttu hagejat etteteatamistähtaja vältel kontrollida. Järelikult oli töölepingu lõpetamine ilma etteteatamistähtaega järgimata põhjendatud ning esitatud hagi 90 päeva eest keskmise päevapalga väljamõistmiseks või alternatiivselt selle õiguse tuvastamiseks ja sama summa väljamõistmiseks kokku 133 590,00 krooni ulatuses tuleb jätta rahuldamata. TLS § 29 kohaselt makstakse töötasu töö tegemise eest. Hageja väitel leppis ta 2009.a suvel tööandja juhatuse liikme MP suuliselt kokku, et Soome projekti (L ) läbiviimise eest makstakse hagejale perioodil september 2009.a – märts 2010.a lisatasu. M P ja hageja kokkulepet otseste tõenditega tõendatud ei ole. Kohtule esitatud L ärisuuna juhi EK kirjast nähtub, et hagejale makstakse palgalisa Soomes läbiviidava projekti (L ) puhul vastavalt kokkulepitule kahes etapis: I etapis - augusti, septembri, oktoobri ja novembri eest ning II etapis kolme kuu eest jaanuaris, veebruaris märtsis või vastavalt projekti läbiviimise alguse edasilükkumisest 3 kuu eest. Kirjast ei nähtu kokkuleppe pooled ega lisatasu maksmise kord töötajate puhkuse ajal. EK11. detsembri 2009.a e-kirjast nähtub, et Soome projekti palgalisa maksmise kord on saadetud koopiana (rida CC: MP) äriühingu juhatuse liikmele MP , millest saab järeldada, et viimane oli teadlik lisatasu maksmisest. Kirja kategoorilisest sõnastusest ja asjaolust, et kirjas märgiti ära lisatasu maksmine ka kirja saatmise ajale eelnenud kuude eest, ei saa järeldada, et tegemist oli alles kavatsusega hakata tulevikus mingitel tingimustel lisatasu maksma. Ka oli selleks ajaks hagejale lisatasu juba maksma hakatud. Töölepingu erakorralise ülesütlemise teates on kostja juhatuse liige MP märkinud muuhulgas, et Soomes töötamise eest oli hagejale ette nähtud motivatsioonitasu. Asjaolu, et hagejale on lisatasu osaliselt välja makstud, tõendab hageja pangakonto väljavõte (210-29884 lk 30/111), mille kohaselt maksis kostja hagejale lisatasu alates 2009.a septembrist. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et 09. oktoobril 2010 a on talle makstud välja septembrikuu töötasu summas 28 101 krooni, kuigi töötaja töölepingujärgne töötasu oli igakuiselt 17 888 krooni (neto). 09. novembril 2009.a on talle makstud oktoobrikuu töötasu kokku summas 28 101 krooni. 2009 a novembri töö eest on töötajale makstud põhipalk ning lisatasu välja eraldi, kuupalk summas 17 888 krooni on makstud välja 09. detsembril 2010.a ning lisatasu summas 10 213 krooni 21. detsembril 2009.a. Ka 08. jaanuaril 2010.a on töötajale makstud detsembrikuu töötasu summas 25 908 krooni, mis sisaldas ka lisatasu. Palgalehtedelt nähtub, et tööandja maksis töötajale lisatasu sõltumata sellest, kas töötaja viibis osa kuust puhkusel. Seega oli igakuise lisatasu suurus netosummana 10 213 krooni (28 101 – 17 888 = 10 213). Esitatud tõenditest saab järeldada, et hagejal oli juhatuse liikme MP lisatasu maksmise kokkuleppe või oli MP ilma hagejaga kokku leppimata EKe-kirjas märgituga nõus. Kostja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et hagejale maksti eelnimetatud kuudel ühekordseid preemiaid ega seda, et lisatasu maksti ühekordsete juhatuse käskkirjade alusel.

Hageja vande all antud ütlustega, tunnistaja K.L ütlustega ja hageja pangakonto väljavõttega (220-29884 lk 30) on tõendanud, et hageja viibis 2010 aasta jaanuarikuus Soomes lähetusel kolmel korral. Lähetustasu on talle makstud lähetuste eest 06-07.01.2010, 20.-21.01.2010 ja 28.-29.2010. Järelikult on tal õigus lisatasule, mida on MP nimetanud ka motivatsioonitasuks, Soomes töötamise eest nii jaanuarikuus kui ka veebruarikuus, hoolimata sellest, et kostja esitatud tõendite kohaselt (2-10-29884 lk 66-69) lükkus Soomes läbiviidava Lastekliiniku projekti II etapp YIT R OY ja kostja vahel 21.01.2010.a sõlmitud protokolli järgi edasi 2010.a veebruarisse. Hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kuigi projekt lükkus edasi, algasid läbirääkimised järgmise objekti tööde osas varem, millega seoses viibis ta Lastekliiniku objekti II etapi tööde planeerimise tõttu jaanuarikuus 2010 Soomes kolmel korral ning pidi seetõttu ka puhkuselt välja tulema. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks Soomes lähetustel viibides täitnud tööülesandeid, mis ei olnud seotud Soome Lastekliiniku projektiga. Kohus on seisukohal, et eelnevate tõenditega on tõendatud hageja nõue lisatasu saamiseks ja ümberlükatud kostja sellekohased vastuväited. Hageja konto väljavõttega on tõendatud, et kuigi hageja viibis puhkusel 2009.a detsembrikuus, maksti talle lisatasu siiski täies ulatuses, mistõttu asub kohus seisukohale, et hageja puhkusel viibimine lisatasu maksmist Soome L projekti läbiviimisel ei mõjutanud. Seega on hageja lisatasu nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses nii jaanuari kui ka veebruarikuu eest summas 19 027.50 krooni/ 1216.08 eurot. Hageja saamata jäänud lisatasunõue ei ole aegunud, kuna tegemist on töötasu nõudega, mille esitamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 3 alusel kolm aastat. TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel tuleb menetlus lõpetada välislähetuse lisatasu nõudes 2009.a novembri-detsembri eest summas 25 370 krooni/1621.44 eurot (töövaidluskomisjoni menetluses oli vähendatud nõue summas 16 409,70 krooni). Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 tulenevalt tuleb menetluskulud jätta 93% ulatuses MPja 7% ulatuses AS-i Fa kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.