Vastustaja (hageja): Koigi vald (Koigi Vallavalitsuse kaudu) (registrikood: 75015640), esindaja Ahti Kuuseväli
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 22. märtsi 2011 otsus
2.Tartu Maakohtu 22. märtsi 2011 otsus tühistada osaliselt Lea Lombilt Koigi valla kasuks väljamõistetud summa osas ning välja mõista Lea Lombilt Koigi valla kasuks 4 026,72 eurot.
3.2.Välja mõista Lea Lombilt Koigi valla kasuks 4 026,72 eurot (neli tuhat kakskümmend kuus eurot 72 senti), sh põhivõlg 2 695,31 eurot ja viivis 1 331,41 eurot.
3.3.Menetluskulud maakohtus jätta 90,2% ulatuses Lea Lombi kanda ja 9,8% ulatuses Koigi valla kanda.“
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 90,2% ulatuses Lea Lombi kanda ja 9,8% ulatuses Koigi valla kanda.
5.Välja mõista Lea Lombilt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 364,71 eurot (kolmsada kuuskümmend neli eurot 71 senti) riigituludesse ja Koigi vallalt riigilõiv 39,62 eurot (kolmkümmend üheksa eurot 67 senti) riigituludesse. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Koigi vald (Koigi Vallavalitsuse kaudu) esitas 29. jaanuaril 2010 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Lea Lombi vastu 37 973,92 krooni väljamõistmiseks. L. Lomp vaidles maksekäsu kiirmenetluse avaldusele vastu. 17. augusti 2010 määrusega anti asi Tartu Maakohtu menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 11. märtsil 2008 üürilepingu nr 10-1.3/24, mille alusel andis hageja kostja kasutusse korteriomandi aadressil XXX. Üürilepingu punkti 4.1. kohaselt kohustus üürnik tasuma igakuiselt 20. kuupäevaks möödunud kuu eest kommunaalteenuste ning muude üürnikule osutatavate teenuste eest tasu vastavalt üürileandja poolt saadetud makseteatisele. Kostja on üürilepingut rikkunud ja ei ole täitnud üürilepingust tulenevaid maksekohustusi nõuetekohaselt. Seisuga 20. september 2010 on kostjal hageja ees võlgnevus üüri ja kommunaalteenuste eest summas 43 078,90 krooni. Hageja on korduvalt saatnud kostjale meeldetuletusi võla tasumiseks ja lepingu ülesütlemise avalduse. Kostja sellele ei reageerinud, ta ei tasunud võlgnevust ega vabastanud korterit. Hageja ei vaielnud vastu asjaolule, et kostja ei kasutanud korterit alates septembrist 2009, kuid kostja asjad olid ka pärast seda korteris ja ta kasutas korterit panipaigana. Seetõttu ei olnud hagejal võimalik korterit ka kellegi teise kasutusse anda. Kuna kostja üürnikuna ei andnud korterit pärast lepingu lõppemist tagasi, siis nõudis hageja üürileandjana selle aja eest
kahjuhüvitisena üürilepingus kokkulepitud üüri. Korteri võtmed toimetas kostja kõrvalise isiku kaudu hagejale alles 13. septembril 2010. Üürilepingu punkt 4.5 sätestab, et üüri ja teenuste eest tasumisega viivitamisel tasub üürnik üürileandjale viivist 0,2 % viivitatud summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja palus kostjalt välja mõista perioodi jaanuar 2009 - september 2010 eest üüri- ja kommunaalmaksete võlgnevus summas 42 172,45 krooni ja seisuga 20.09.2010 viivised summas 27 682,55 krooni.
2.Kostja L. Lomp tunnistas nõuet osaliselt. Vastuväidete kohaselt tunnistas kostja võlga seisuga 30. september 2009 summas 18 243,20 krooni. Võlgnevus tekkis kostja majandusliku halva seisundi tõttu. Pärast nimetatud kuupäeva tekkinud võlgnevust kostja ei tunnista. Alates 1. septembrist 2009 kostja üüritud korterit ei kasutanud. Kostja korteri vabastamisest ei keeldunud, ta palus teatada, kui on olemas korterile tahtja, siis laseb ta enda asjad keldrisse tõsta. Üürilepingu ülesütlemise avalduse sai kostja kätte 2009 oktoobrikuus. Ta eeldas, et asjad võivad veel pärast seda korteris olla, kuna teisi tahtjaid korterile ei olnud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 22. märtsi 2011 otsusega hagi. Kohus mõistis L. Lombilt Koigi valla (Koigi Vallavalitsuse kaudu) kasuks välja 4 464,55 eurot, milles põhivõlg moodustab 2 695,31 eurot ja viivis 1 769,24 eurot. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt tegi kohus kindlaks järgmised vaidlustamata asjaolud: Koigi vald (Koigi Vallavalitsuse kaudu) ja L. Lomp sõlmisid 11. märtsil 2008 tähtajalise eluruumi üürilepingu nr 10-1.3/24. Leping sõlmiti tähtajaga kuni 11. septembrini 2009. Hageja pikendas 17. veebruaril 2009 lepingutähtaega kuni 11. märtsini 2010; üürilepingu alusel andis hageja kostja kasutusse XXX 3-toalise korteri XXX. Eluruum anti kostjale üle 11. märtsil 2008; üürileping lõppes 1. oktoobril 2009 hageja poolt lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega, kuna kostja viivitas üüri- ja kõrvalkulude maksmisega; kostja kasutas üürilepingu objekti eluasemena 2009 septembrini; kostja edastas üüritud eluruumi võtme hagejale 13. septembril 2010, millega sai võimalikuks eluruumi vastuvõtmine hageja poolt. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu p-i 4.1. kohaselt kohustus üürnik tasuma igakuiselt
20.kuupäevaks möödunud kuu eest kommunaalteenuste ning muude üürnikule osutatavate teenuste eest tasu vastavalt üürileandja poolt saadetud makseteatisele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei täitnud lepingust tulenevat maksekohustust nõuetekohaselt ja jäi hagejale üüri ja kõrvalkulude eest võlgu. Poolte vahel ei ole vaidlust hageja poolt arvestatud üüri ja kõrvalkulude summa üle. Kostja on nõus maksma hagejale üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse, mis on tekkinud kuni 30. septembrini 2009, s.o ajani, mil kostja korterit eluruumina kasutas. Võlgnevus nimetatud perioodi eest on 18 243,20 krooni. Kostja ei ole nimetatud võlga vaidlustanud, ta selgitas, et ei suutnud võlga tasuda majandusliku seisundi tõttu. Lähtudes eeltoodust mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja üüri- ja kõrvalkulude võla katteks
30.septembri 2009 seisuga 18 243,20 krooni. Hageja nõudis kostjalt üüri- ja kõrvalkulude eest tasumist 2010 septembri seisuga. Kostja on vaidlustanud võla, mis on tekkinud pärast 30. septembri 2009. Hageja on arvestanud üürivõlga selle perioodi eest summas 23 929,25 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja andis korterivõtme üle ja vabastas korteri vaatamata hageja korduvatele nõudmistele 13. septembril 2010. Kostja küll pärast septembrit 2009 korterit ei kasutanud, kuid hoidis seal oma asju. Hagejal puudus võimalus korterit välja üürida. Kostja rikkus korteri tagastamisnõuet ja tema käitumine ei olnud vabandatav. Seega VÕS § 335 alusel on hageja õigustatud nõudma kuni korteri üleandmiseni kahjuhüvitisena kokkulepitud üüri ja
kõrvalkulusid summas 23 929,25 krooni. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks põhinõudele taotleb hageja kostjalt maksete tasumisega viivitamise eest viivist. Hageja nõuab viivist sisuliselt kahe erineva nõude täitmisega viivitamise eest: 1) kuni 30. septembrini 2009 üürilepingust tulenevate nõuete (üür- ja kõrvalkulud) tasumisega viivitamise eest ja 2) alates 1. oktoobrist 2009 kuni korteri üleandmiseni kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu punkti 4.1. kohaselt kohustus kostja tasuma maksed
20.kuupäevaks möödunud kuu eest. Hageja on arvestanud viivisearvestuses viivist igakuiste üüri- ja kommunaalmaksete sissenõutavaks muutumisest. Lepinguobjekti tagastamisega seotud kahjuhüvitamise nõude täitmisega viivitamise eest viivise nõudele kohaldatakse VÕS § 113 lg-t 2, mis sätestab, et kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kostja pidi üürilepingu lõppemisel teadma, et korteri üleandmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda korteri üleandmiseni kahjuhüvitisena kokkulepitud üürimakseid. Hageja on arvestanud viivist kuni kostja poolt korteri üleandmiseni. Pooled on üürilepingu p-s 4.5. kokku leppinud, et üüri- ja teenuste eest tasumisega viivitamisel tasub üürnik üürileandjale viivist 0,2 % viivitatud summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokkulepitud viivise määr on võrdeline VÕS §-s 94 ja § 113 lg-s 1 ettenähtud viivisemääraga. Hageja on arvestanud viivist 20. septembri 2010 seisuga kokku 27 682,55 krooni. Hageja nõue on põhjendatud ja nõutud viivis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja vaidles viivisenõudele vastu, samas ei taotlenud kostja viivise alandamist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 on kohtul võimalik viivist vähendada üksnes võlgniku taotlusel. Isegi juhul, kui kostja oleks taotlenud viivise alandamist, oleks jäänud nõue ilmselt rahuldamata. Riigikohtu praktika põhjal ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.L. Lomp esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. märtsi 2011 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse kostja poolt omaksvõetud ulatuses, s.o summas 1 165,95 eurot. Alternatiivselt palus kostja saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on hageja nõue ebaselge. Hageja on oma hagiavalduses palunud kohtul kostjalt välja mõista perioodi jaanuar 2009 - september 2010 eest üüri- ja kommunaalteenuste võlg 43 078,90 krooni ja viivis 27 682,55 krooni. Hageja on oma hagiavalduses esitatud nõude ja selle aluste juurde jäänud ka oma 30. novembril 2010 esitatud vastuväites, vaatamata sellele, et kohus on oma kirjas hagejale palunud hagejal täpsustada, mis on haginõude aluseks pärast üürilepingu lõppemist. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et temal on kohustus tasuda ainult teenuste eest, mida ta on tegelikult tarbinud. Kostja on nõus tasuma üürilepinguga kokkulepitud üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse seisuga 30. september 2010 summas 18 243,20 krooni; 2) on kohus ilma hageja taotluseta jaganud haginõude kaheks: ajaperioodi jaanuar 2009 30. september 2009 eest on kohus kostjalt välja mõistnud üüri- ja kõrvalkulude võla
30.septembri 2009 seisuga summas 18 243,20 krooni ja ajaperioodi 30. september 2009 september 2010 eest on kohus VÕS § 335 alusel kostjalt kahjuhüvitisena välja mõistnud üürilepinguga kokkulepitud üüri ja kõrvalkulude võla summas 23 929,25 krooni. Kostja arvates
on kohus, isegi kui tal oleks olnud õigus ilma hageja taotluseta nõuet kaheks jagada, eksinud haginõude ajaperioodideks jagamisel. Kostja arvates lõppes kehtinud üürileping Koigi Vallavalitsuse poolt esitatud üürilepingu ülesütlemise avalduse alusel 1. juunil 2009. Kohus on üürilepingu alusel tekkinud üüri ja kõrvalkulude võla kostjalt välja mõistnud seisuga 30. september 2010. Kostja arvates on kohus eksinud VÕS § 335 kohaldamisel. VÕS § 335 võimaldab üürileandjal nõuda üürnikult korteri tagastamisega viivitamise eest kokkulepitud üüri või korteri tagastamise viivitamisega talle tekitatud kahju hüvitamist. Kohus on kostjalt välja mõistnud ka üürilepinguga kokkulepitud kõrvalkulud, kuigi hageja ei ole kahju hüvitamise nõuet kohtule üldse esitanud. Isegi kui hageja oleks kahjunõude esitanud, ei ole kostja tõendanud kahju tekkimist ja kostja vastutust tekitatud kahju eest. Kahju tekkimise aluste tõenditeks ei saa olla pärast üürilepingu lõppemist hageja poolt kostja nimele väljakirjutatud arved. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid korteriühistu poolt hagejale esitatud arvete ega ka nende tasumise kohta. Hageja arveid alates 1. septembrist 2009, s.o pärast ärakolimist, nägi kostja esimest korda alles esitatud hagiavalduse lisadena. Kui hagejal kahju üldse tekkis, siis alates 1. novembrist 2009, s.o ajast, kui kostja kolis oma asjad korterist välja, vastutab hageja võimaliku kahju tekkimise eest suures osas ise. Hageja teadis või pidi teadma, et kostja kolis oma asjad korterist välja juba novembris 2009. Kui hageja väidab vastupidist, siis võib talle ette heita huvipuudust korteri kui oma omandi vastu üldse. Hageja ei eita, et ta teadis, et kostja ei kasuta korterit eluruumina juba alates 1. septembrist 2009; 3) on kohus eksinud ka viiviste väljamõistmisel. Kohus on viiviste väljamõistmisel lähtunud sisuliselt kahe erineva nõude täitmisega viivitamise eest: 1) kuni 30. septembrini 2009 üürilepingust tulenevate nõuete tasumisega viivitamise eest ja 2) alates 1. oktoobrist 2009 kuni korteri üleandmiseni kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest. Kostja arvates isegi kui kahjunõue oleks olemas, saaks kahjunõude puhul viiviseid arvestama hakata alles alates hetkest, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma kahju hüvitamise nõudest või esitas kahju sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kahjunõuet ei ole esitatud, siis ei saanud kostja kahju tekkimisest ka teadlik olla ning viiviste arvestamiseks kahjunõude alusel puudub igasugune alus. Kostjale jääb arusaamatuks ka välja mõistetud viiviste määra põhjendus kohtuotsuses. Esmalt on kohus jõudnud järeldusele, et üürilepinguga kokkulepitud viivise määr 0,2% on võrdeline seadusega ettenähtud viivisemääraga. Mõni lause edasi on kohus jõudnud järeldusele, et seadusega ettenähtud viivisemääraks on alates enne 1. juulist 2009 0,02 % ja seejärel järeldanud, et hageja viiviste nõue 0,2% on põhjendatud ja nõutud viivis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostjale jääb arusaamatuks ka kohtu järeldus, et kostja vaidles viivisenõudele küll vastu, samas ei taotlenud kostja viivise alandamist. Kohus jättis täitmata temale seadusega pandud kohustuse selgitada pooltele nende õigusi, s.o kostja õigust esitada taotlus viiviste vähendamiseks. Siit oleks tulenenud ka kohustus hagejale põhjendada viivise nõudmist (kahju tekkimist) määras, mis on kõrgem kui seadusega ette nähtud viivise määr.
5.Koigi vald (Koigi Vallavalitsuse kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole tegemist kohtu rikkumisega olukorras, kus kohus on hageja nõude erinevate perioodide osas rahuldanud erineval õiguslikul alusel. Kohus on õiguse kohaldamisel tuginenud hageja poolt esile toodud asjaoludele. TsMS § 436 lg 1 ja la 7 kohaselt on kohus hageja nõude aluseks olevate faktiliste väidete õiguslikul hindamisel sõltumatu ning tagab otsuse seaduslikkuse sõltumata hageja avaldatud õiguslikust käsitlusest.
Maakohus ei ole eksinud ka üürilepingu kehtivuse lõpu määramisel. Kostja on oma vastuses hagile kinnitanud, et sai üürilepingu ülesütlemise avalduse kätte oktoobris 2009. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks tahteavalduse kättesaamisega. Seega lõppes üürileping hageja esitatud ülesütlemisavalduse jõudmisega kostjani oktoobris 2009. Samuti ei nõustu hageja kostjaga selles, et kohus on jätnud täitmata pooltele nende õiguste selgitamise kohustuse. Kohtu selgitamiskohustus piirdub pooltele nende menetlusõiguste selgitamise kohustusega. Milliseid nõudeid või vastuväiteid pooltel on õigus või otstarbekas esitada, saavad pooled võistlevuse põhimõttest tulenevalt otsustada üksnes ise ning selles osas ei ole kohtul õigust ega kohustust pooli nõustada; 2) on alusetu kostja väide nõude ebaselgusest. Hageja nõue on selge nii enne lepingu lõppemist, kui ka pärast lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud nõude osas. Üürilepingu kehtivuse ajal oli selleks aluseks kehtiv üürileping ning pärast üürilepingu lõppemist asjaolu, et kostja viivitas õigustamatult eluruumi tagastamisega ning põhjustas sellega hagejale kulutusi, mis ruumide õigeaegsel tagastamisel oleks jäänud tekkimata. Hageja on mõlemal juhul nõuet põhjendanud ja tõendanud. Üürilepingu kehtivuse ajal tekkinud kohustuste olemasolu on kostja sõnaselgelt kinnitanud oma vastuses hagile, samuti apellatsioonkaebuses. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 335, mõistes kostjalt välja kahju, mis koosneb saamata jäänud tulust (üüritulu) ning muudest üürileandja kuludest, mida hageja ei oleks kandnud, kui kostja oleks õigeaegselt üüritud ruumid tagastanud. Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, et kahju on põhjendamata ja tõendamata. Kahju tekkimisega seotud asjaolud on hageja välja toonud hagi avalduses ning selle lisaks olevatest arvetest nähtub kahju detailne koosseis. Samuti on hageja selgitanud kahju kujunemise asjaolusid kohtuistungil. Kostja ei ole eitanud oma vastutust hagejale tekkinud kahju eest ega toonud esile asjaolusid, mis tema vastutuse välistaksid. Samuti ei ole kostja vaidlustanud kahju suurust. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja tõendamist poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama sätte lõige 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kuni apellatsioonkaebuse esitamiseni (ja isegi apellatsioonkaebuses) ei ole kostja selgesõnaliselt vaidlustanud oma vastutust hagejale tekkinud kahju eest. Vastupidi, kostja on korduvalt (vastuses hagile ja ka istungil) kinnitanud, et ta ei eita oma võlga hageja ees, vaid maksmata jätmise põhjuseks on olnud rahalised raskused. Seetõttu eeldas maakohus otsuse tegemisel õigesti, et kostja on kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud omaks võtnud ning kostja vastutab ruumide tagastamise viivitusest tekkinud kahju eest; 3) on üürileandja oma nõudest üürnikule teatanud igakuiselt arvete väljastamisega. Enne apellatsioonkaebuse esitamist ei ole kostja kordagi väitnud, et ta ei ole kõnealuseid arveid kätte saanud või, et arvetel kajastatud teenuste arvestus oleks ebaõige. Kostja on ka oma vastuses hagile kinnitanud, et on pärast lepingu lõppemist omanud hageja esindajaga telefonikontakte. Seetõttu on ilmne, et kostja oli teadlik hageja nõudmistest. Arvestades hageja esitatud tõendeid ning kostja käitumist ja avaldusi, asus maakohus õigesti seisukohale, et kahjunõudeid esitas hageja igakuiselt ning kostja oli hageja nõudest ka igakuiselt informeeritud. Kohaldatava viivise määra osas on hageja seisukohal, et lepingu lõppemise järgselt kuulub kohaldamisele lepingus kokkulepitud viivis. Nõude esitamisel on hageja arvestanud viivist VÕS §-st 335 tuleneva kohustuse rikkumise eest. VÕS § 335 kirjeldatud kohustus tuleneb lepingulisest suhtest (üürilepingu lõppemisest tulenev kohustus) ning selle kohustuse rikkumise korral kuulub kohaldamisele lepingus kokkulepitud viivis. VÕS § 335 nimetatud kohustuse rikkumise korral oleks ebaõiglane kohaldada lepingus kokkulepitust madalamat viivise määra. Sellisel juhul tekiks olukord, kus üüritud asja õiguslikul alusel kasutamisest tekkiv vastutus on suurem, kui sama asja õigusliku aluseta kasutamisest tekkiv vastutus. Selline käsitlus ei saa olla õiglane ega seadusandja mõttega kooskõlas. Kuigi maakohus on otsuse põhjendavas osas asunud seisukohale, et kohaldamisele kuulub seadusjärgne viivis, on kohus viivise arvestamisel
lõpplahendusena kohaldanud siiski lepingus kokkulepitud viivise määra, mistõttu ei ole maakohtu otsuse resolutsioon siiski vale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Maakohtu
22.märtsi 2011 otsus tuleb tühistada osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas ning välja mõista kostjalt hageja kasuks 63 004,44 krooni, s.o 4 026,72 eurot. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks 18 243,20 krooni ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust võlgnevuse väljamõistmisel 18 243,20 krooni ületatavas osas, samuti viivise väljamõistmisel.
7.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus hageja ees on seisuga jaanuar 2009 – 30.09.2009 18 243,20 krooni. Vaidluse all on hageja nõue üüri ja kõrvalkulude väljamõistmiseks perioodi 01.10.2009 – september 2010 eest.
8.Nähtuvalt asja materjalidest sõlmisid pooled 11.03.2008 eluruumi üürilepingu tähtajaga kuni 11.03.2009 (tl 23-30) ning 17.02.2009 pooled muutsid üürilepingu tähtaega ja leppisid kokku, et leping kehtib kuni 11.03.2010 (tl 29). Ebaõige on apellatsioonkaebuses esitatud väite, et eluruumi üürileping lõppes 1. juunil 2009 seoses hageja poolt üürilepingu erakorralise ülesütlemisega. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidega ei ole tõendatud eluruumi üürilepingu lõppemine erakorralise ülesütlemise tõttu 1. juunil 2009. Kogu menetluse kestel ei ole kostja tuginenud sellele, et üürileping on lõppenud 1. juunil 2009. Maakohtus kostja poolt esitatud seisukoha järgi sai ta üürilepingu ülesütlemise avalduse kätte 2009 oktoobris (tl 75). Asja materjalide kohaselt on hageja nõudnud 09.10.2009 avaldusega kostjalt võla tasumist 16. oktoobriks 2009 ning juhul, kui kostja selleks kuupäevaks võlga ei tasu, siis öelnud üürilepingu erakorraliselt üles
1.novembrist 2009 (tl 45-46). Lähtudes nimetatud üürilepingu ülesütlemise avaldusest ning kostja kinnitusest maakohtus, et ta sai üürilepingu ülesütlemise avalduse kätte oktoobris 2009, on maakohus õigesti asunud seisukohale, et pooltevaheline üürileping lõppes 1. novembril 2009 seoses hageja poolt üürilepingu erakorralise ülesütlemisega kostja üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse tõttu (VÕS § 316 lg 1). Seega kehtis eluruumi üürileping kuni 01.11.2009 ning selle ajani on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingujärgselt üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse tasumist summas 20 805,95 krooni (tl 82-83).
9.Hageja nõude õiguslikuks aluseks kahjuhüvitise väljamõistmiseks kostjalt perioodi 01.11.2009 – september 2010 eest summas 21 366,50 krooni on VÕS § 355. Vastavalt VÕS §-le 355 kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Asja materjalide kohaselt vabastas kostja üüritud eluruumi 13. septembril 2010 ja andis eluruumi võtmed hagejale üle. Seega ei ole kostja pärast üürilepingu lõppemist 01.11.2009 üüritud asja tagasi andnud ning hagejal on õigus nõuda kogu asja kinnipidamise aja eest, s.o 01.11.20097
13.09.2010, VÕS § 335 kohaselt üürilepingus kokkulepitud üüri ja üürisummat ületava kahju hüvitamist.
10.Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt kolis kostja oma asjad korterist välja 01.11.2009, hageja teadis sellest ning ühe võtmete komplekti kostja valduses olekut ei saa tõlgendada nii, et ta ei andnud eluruumi hagejale üle. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole maakohtus menetluse kestel eelnimetatud asjaolule tuginenud. Kostja enda 11.11.2010 kirjaliku seletuse kohaselt (tl 75) „...valla sekretär helistas mulle töö juurde, et ma korteri vabastaksin, kuna ma ei ela seal sees. Selgitasin oma majanduslikku raskust ja ütlesin, et kui on tahtja olemas, siis lasen asjad keldrisse tõsta...Eeldasin, et asjad võivad veel olla, kuna korteri tahtjaid ei ole ilmunud.“ Samuti on kostja 03.03.2011 kohtuistungil (tl 94) selgitanud, et „Eelmisel aastal andsin võtme ära, septembris. Kui asjadel järel käisin Koigis, oli vald õhtul kinni, andsin võtme Koigi korteri naabri kätte, palusin, et ta selle valda ära viiks“. Seega on kostja ise maakohtus võtnud omaks asjaolu, et talle kuuluvad asjad oli üüritud eluruumis kuni septembrini 2010, mil ta viis oma asjad eluruumist ära ning andis võtme naabri kätte üleandmiseks hagejale. Kostja poolt maakohtus antud selgitust kinnitab hageja väide, et kostja kasutas korterit panipaigana ning ei vabastanud eluruumi oma asjadest enne kui septembris 2010. Kuna on tõendatud kostja poolt üüritud asja tagastamisega viivitamine, siis on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 335.
11.Maakohus on õigesti rahuldanud hageja kahjuhüvitisnõude kostja vastu perioodi 01.11.200913.09.2010 eest summas 21 366,50 krooni ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Hageja kahjuhüvitisnõue sisaldab endast üüri ning makseid keskkütte, prügiveo ja üldelektri eest, samuti veeabonenttasu (tl 60-70). Eluruumi üürilepingu kohaselt pidi üürnik lisaks üürile maksma ka igakuiselt kommunaalteenuste ning muude üürnikule osutatavate teenuste eest tasu (lepingu p 4.1.). Kuna üürnik rikkus üüritud asja tagastamise kohustust (lepingu p 5.2.7. ja VÕS § 334 lg 1) siis tekitas ta hagejale kahju sellega, et kuigi hageja ei saanud kasutada eluruumi, pidi ta tasuma keskkütte, prügiveo ja üldelektri eest ning veeabonenttasu. Seega lisaks üürile on maakohus õigesti välja mõistnud kostjalt kahjuhüvitisena ka veeabonenttasu ning tasu keskkütte, prügiveo ja üldelektri eest. Ebaõige on apellandi väide, et kahjuhüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla pärast üürilepingu lõppemist hageja poolt kostja nimele väljakirjutatud arved, sest viidatud arveid ei ole kostjale väljastatud ning tõendatud ei ole arvete tasumine hageja poolt. Ringkonnakohus leiab, et hageja on asjas olevate arvetega tõendanud talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju suuruse. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks arvete alusel tasu maksnud, ei tähenda, et hagejal korteri omanikuna ei oleks kohustust tasuda korteriga seoses tekkinud kommunaalkulud (s.o keskkütte, prügiveo ja üldelektri kulud ning veeabonenttasu).
12.Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti rahuldanud viivise summas 27 682,55 krooni ning selles osas tuleb maakohtu vaidlustatud otsus osaliselt tühistada. Hageja on esitanud viivise nõude juurde viivise arvestuse seisuga 20.09.2010 (tl 71). Viivise suuruse kindlaksmääramisel lähtub ringkonnakohus viidatud viivise arvestusest.
Vastavalt poolte vahel sõlmitud eluruumi üürilepingu p-le 4.5. üüri ja teenuuste eest tasumisega viivitamisel tasub üürnik üürileandjale viivist 0,2% viivitatud summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul olid pooled lepingus kokku leppinud kõrgemas viivise määras kui seadusjärgne intressimäär ning seetõttu tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud 0,2% päevas. Lepingujärgne viivise määr 0,2% päevas viivitatud summalt on kohaldatav kuni eluruumi üürilepingu lõppemise 01.11.2009 ning viivise summa perioodi jaanuar 2009-01.11.2009 on 20 070,85 krooni. Kahjuhüvitise viivise määr ei ole lepinguga kokku lepitud ning seetõttu ei ole kohaldatav viivise määr 0,2% päevas ning lähtudes VÕS § 113 lg-st 1 ja §-st 94 on kahjuhüvitise puhul viivise määraks november 2009 - september 2010 kehtinud seadusjärgne viivise määr 8% aastas. VÕS § 113 lg 2 järgi kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi teada saama. Kostja rikkus üüritud asja tagastamise kohustust ning ta pidi kohaselt aru saama, et jättes üüritud eluruumi üürilepingu lõppemisel hagejale tagastamata, tekitab ta hagejale kahju. Seega on hageja õigesti arvestanud viivist kahjuhüvitiselt alates üürilepingu lõppemisest kuni kostja poolt korteri üleandmiseni. Samas on hageja ebaõigesti kahjuhüvitiselt viivise arvestamisel aluseks võtnud viivise määra 0,2% päevas. Kohaldada tuleb seadusjärgset viivise määra 8% ning sel juhul on perioodi 01.11.2009-september 2010 viivise suuruseks 761,14 krooni (viivise määr 0,02% päevas). Seega kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks viivis 20 831,99 krooni, s.o 1 331,41 eurot.
13.Ebaõige on apellandi väide, et kohus jättis täitmata temale seadusega pandud kohustuse selgitada pooltele nende õigusi, s.o kostja õigust esitada taotlus viivise vähendamiseks. Nähtuvalt 03.03.2011 kohtuistungi protokollist (tl 94) on kohus selgitanud menetlusosalistele, et kostjalt tuleks välja mõista põhivõlg täies ulatuses ning kaaluda võiks viivise vähendamist ja seejärel küsinud pooltelt, kas on avaldusi. Kostja ei ole pärast kohtu selgitust avaldanud, et soovib viivise vähendamist ja ei ole esitanud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja ei esitanud maakohtule taotlust viivise vähendamiseks ja seetõttu ei saanud maakohus otsustada selle üle, kas esinevad seaduses sätestatud alused viivise vähendamiseks.
14.Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis TsMS § 163 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus menetlusosaliste kanda võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega, s.o hageja kanda jäävad menetluskulud 9,8% ulatuses ja kostja kanda 90,2% ulatuses.
Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2011 määrusega anti Lea Lombile menetlusabi ja vabastati ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 404,33 eurot tasumisest. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 190 lg 4 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv 364,71 eurot riigituludesse ja hagejalt 39,62 eurot.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.