Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (10)

2-11-6638 Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. – TsMS § 187 lg.6. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2-11-6638 korral muu hulgas nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Hageja hoiatas 28.01.2010 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Hageja ütles 17.02.2010 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 19 546,49 kr (1 249,25 euro) tasumist, millest 13 709,5 kr (876,20 eurot) moodustas tagastamata krediidisumma, 3 775,71 kr (241,31 eurot) sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 2 000 kr (127,8 eurot) võla sissenõudmisega seotud kulu ja 61,28 kr (3,92 eurot) viivis. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja muud võimalikud kohustused. Seega nõuab hageja kostjalt lepingu ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 ning TsMS § 367 alusel lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostja lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostja kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, võla sissenõudmisega seotud kulu ja viivis. 2.2.Tagastamata krediidisumma Arvestades, et kostja on pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud 14,6 eurot, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks (876,2-14,6) 861,6 eurot, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista. 2.3.Intress Lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 32,04% krediidisummast ühe aasta kohta. Arvestades, et kostja on hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks tasunud 68,49 eurot, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas (241,31-68,49) 172,82 eurot. 2.4.Võla sissenõudmisega seotud kulud Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Üldtingimuste p 6.7 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale (koopia lisatud). Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Viimatinimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 26.04.2007 otsuse p-s 23 tsiviilasjas nr 2-05-16414.

3 (10)

2-11-6638 Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 127,8 eurot kostjale 18.08.2009, 18.09.2009, 19.11.2009, 18.12.2009 ja 22.01.2010 saadetud võla sissenõudmiskirjade, 23.09.2009, 19.10.2009 ja 28.01.2010 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 17.02.2010 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest. Käesolevaga nõuab hageja võla sissenõudmisega seotud kulusid üksnes osaliselt, so. 97,07 eurot, mistõttu palub hageja üldtingimuste p-de 6.7 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 97,07 eurot. 2.5.Viivis VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 32,04% võlgnetavalt summalt aastas. Viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Lepingu ülesütlemisel 17.02.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 3,92 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 876,20 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist on tagastamata krediidisumma katteks tasutud 14,60 eurot, mistõttu on käesoleval hetkel kostja poolt tagastamata krediidisummaks 861,60 eurot. Seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 32,04% võlgnetavalt summalt aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 07.06.2011 seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 365,43 eurot (viivise arvestus lisatud) ning TsMS § 367 alusel alates 08.06.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 32,04% tagastamata krediidisummalt aastas.

4 (10)

2-11-6638 menetlusdokumentide ärakirjade eest. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale riigilõivu 143,8 eurot. Koopia riigilõivu tasumist tõendavast maksekorraldusest on avaldusele lisatud. Hageja on pöördunud võlgnevuse kohtu kaudu sissenõudmiseks Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ poole. Osutatud õigusabiteenuse eest on Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ esitanud BIGBANK ASile arve nr 195 summas 95,87 eurot, mille hageja on tasunud täies ulatuses (arve ja tasumist kinnitav maksekorraldus hagiavaldusele lisatud). Kostja vastus hagile (tl.56) Kostja A B on oma kirjalikus vastuses hagile teatanud, et ta ei tunnista hagi kogu ulatuses, kuid kui suures ulatuses ta haginõuet tunnistab ei oska öelda, sest hageja ei ole esitanud võlgnevuse kujunemise arvestust. Kostja leidis samuti, et võlgnevuse nõudmisel on intressimäär liiga suur arvestades põhivõlga. Hageja vastus kostja kirjalikule vastusele (tl.64)

Summa Laekumisest arvestatud krediidisumma katteks 41,53 7,43 41,55 7,17 41,54 6,89 41,54 6,63 41,54 6,38 41,55 6,31 127,83 20,02 41,54 3,2 41,54 5,27

5 (10)

2-11-6638 12.11.2008 Liitkanne 13.10.2008 Liitkanne 11.09.2008 Liitkanne 11.08.2008 Liitkanne 17.07.2008 Liitkanne 4.06.2008 Liitkanne

41,54 41,55 41,55 41,54 41,58 41,54 Kokku:

5,07 4,89 4,71 4,52 4,39 4,19 97,07

Jääk:

861,60 eurot

Intressivõlgnevuse kujunemine Intress (30.04.2008 - 17.02.2010)

760,25 eurot

Laekumised intressi katteks: Kuupäev Tüüp 11.10.2010 Liitkanne 11.06.2010 Liitkanne 13.07.2009 Liitkanne 11.06.2009 Liitkanne 11.05.2009 Liitkanne 13.04.2009 Liitkanne 12.03.2009 Liitkanne 11.03.2009 Liitkanne 11.12.2008 Liitkanne 12.11.2008 Liitkanne 13.10.2008 Liitkanne 11.09.2008 Liitkanne 11.08.2008 Liitkanne 17.07.2008 Liitkanne 4.06.2008 Liitkanne 12.05.2008 Intress

Summa Laekumisest arvestatud intressi katteks 41,53 34,1 41,55 34,38 41,54 34,65 41,54 34,91 41,54 35,16 41,55 35,24 127,83 107,7 41,54

41,54 36,27 41,54 36,47 41,55 36,66 41,55 36,84 41,54 37,02 41,58 37,19 41,54 37,35 13,51 13,51 Kokku:

587,45

Jääk:

172,8 eurot

Kostja vastus hageja vastusele (tl.90) Kostja teatab, et ta tunnistab hageja nõuet põhivõlgnevuse osas, kuid vaidleb vastu intressimäära suurusele arvestades põhivõlga. Kostja märgib, et on algse lepingu järgi hagejale korrapäraselt tasunud kokku 722.95 eurot, mida on näha ka kostja poolt esitatud pangakontode väljavõtetest. Krediidisumma mida kostja hagejalt sai oli 15000 krooni ehk 958.67 eurot. Kokku on kostja nõus hagejale tasuma 30000 krooni , so. 1917.35 eurot, millest tuleb maha arvestada seni tasutud 722.95 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja nõus hagejale tasuma 1194.40 eurot. Tulenevalt oma raskest majanduslikust olukorrast palub kostja kohtul määrata võlgnevuse tasumine ositi 80 euro kaupa kuus kuni väljamõistetud võlgnevuse tasumiseni ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja märgib, et elab üürikorteris, tal on perekond, kus kasvab kaks alaealist last ja elukaaslane on töötu. Suure maksukoormuse tõttu ei ole taml võimalik tasuda ka kohtkulusid. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ja hagimaterjalidega piisavalt tõendatud ning hagi nendes nõuetes kuulub rahuldamisele täies ulatuses. 6 (10)

2-11-6638

Kohustuse tekkealus “Tsiviilseadustiku üldosa seaduse” (TsÜS) (RT 35/02-216) §5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekke, samuti õigusvastastest tegudest. Asja materjalidega on tõendatud, et 30. augustil 2008.a. sõlmiti hageja ja kostja A B ’ i vahel tagatiseta tarbijakrediidi leping nr.0800057/37, mille alusel hageja andis kostjale krediiti 958.67 eurot, intressimääraga 32,04% krediidisummast aastas /tl.20-22/. Sõlmitud lepingu lisaks on tarbijakrediidilepingu maksegraafik. Graafikus nähtuvalt tuli kostjal 30.04.2008.a. tasuda esimese osamaksena 400 Eesti krooni lepingutasu ja edasi igakuuliselt 650. krooni kuus, viimase osamakse tähtaeg oli 13.05.2013.a. Seega eksisteerib poolte vahel õigussuhe, mida reguleerivad võlasuhet (antud juhul krediit) puudutavad õigusnormid. Materiaalõiguslik regulatsioon Lepingu ülesütlemine “Võlaõigusseadus” (VÕS) (RT 81/02-336) §76 lg.1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. Lepingu tingimuste kohaselt kohustus kostja tagastama laenu maksegraafiku alusel igakuuliste osamaksetena viie aasta jooksul alates 12.05.2008.a.. ning maksma krediidiandjale intressi 32.04% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu kohaselt oli krediidikulukuse määraks 60,69% aasta kohta. VÕS §100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS §101 lg.1 pp.1,3,4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist; lõike 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti; kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS §116 lg.6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt VÕS §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS §196 lg.1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS §402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Käesoleva kohtuvaidluse asjaoludest nähtuvalt on vaidlusaluse lepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 416 lg1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Asja materjalidega /tl.26-34, 57/ on tõendatud, et kostja on hagejale lepingu sõlmimise järgselt kuni 11.07.2009.a. graafikujärgseid intressi ja laenu tagasimakseid hagejale tasunud ebaregulaarselt ja hageja on lepingu ülesütlemisavalduse tegemisel /tl.63/ VÕS§ 416 lg1 nõuded täitnud. Peale hageja poolseid korduvaid võlateatiseid ja lepingu ülesütlemise hoiatusi (tl.32-33) ning lepingu ülesütlemise teatist 17.02.2010.a. (tl.34) on kostja 2010.a. juunikuus ja 2010.a. oktoobrikuus teinud veel kaks 650 kroonist makset, mida hageja on oma nõude esitamisel arvestanud. Rohkem kostja oma võlgnevust hagejale tasunud ei ole. Seega on kostja kohustust rikkunud ning hageja oli õigustatud VÕS §196 alusel lepingu erakorraliselt üles ütlema ning nõudma 7 (10)

2-11-6638 kostjatelt krediidi tagastamist ja lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intresside maksmist. Laen (krediit) VÕS §108 lg.1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 401 lg.1 kohaselt peab krediidisaaja lepingu lõppemisel krediidi krediidiandjale tagastama. Asja materjalidega on tõendatud, et lepingu ülesütlemisel 17.02.2010.a. võlgnes kostja hagejale tagastamata krediidina 861 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata krediit summas 861.60 eurot. Põhivõlgnevuse osas ei ole ka poolte vahel vaidlust. Intress VÕS §94, §397 ja §401 lg.1 annavad hagejale õiguse nõuda kostjalt intressi tasumist lepingus ettenähtud määras. Lepingu e tingimuste kohaselt kohustus kostja maksma krediidiandjale intressi 32.04 % krediidisummast ühe aasta kohta. Kuigi kohus möönab, et poolte poolt lepingus kokkulepitud intressimäär on finantsoperatsioonides tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem ning laenatav ja tagasimakstav summa on ebaproportsionaalne, ei anna see antud juhul alust intressi vähendamiseks, sest lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning intresside ülempiiri pole võimalik kindlaks määrata (samasele seisukohale on asunud ka Riigikohus on oma varasemates lahendites /nr.3-2-1-80-02/ antud juhistes). Samuti on Riigikohus oma varasemates lahendites (nr.3-2-1-122-07 p.14) rõhutanud, et VÕS §416 lg-s 3 sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu krediidiandja poolt ülesütlemise korral krediidisaajal intressi maksmise kohustus ning krediidiandjal välistub õigus nõuda intressi (s.h. intressinõue kahjunõudena) pärast lepingu ülesütlemist. Hageja on intressi arvutamisel lähtunud lepingus sätestatud määrast (32.04% krediidisummast aastas) ja eelnimetatud tingimustest, saades intressivõla suuruseks lepingu ülesütlemise aja ( 17.02.2010.a.) seisuga 172.80 eurot (tl.71). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 172.80 eurot. Viivis VÕS §113 lg.1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Lepingu ülesütlemisel 17.02.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 3,92 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 876,20 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist on tagastamata krediidisumma katteks tasutud 14,60 eurot, mistõttu on käesoleval hetkel kostja poolt tagastamata krediidisummaks 861,60 eurot. Seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 32,04% võlgnetavalt summalt aastas.

8 (10)

2-11-6638 TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 07.06.2011 seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 365,43 eurot (viivise arvestus lisatud) ning TsMS § 367 alusel alates 08.06.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 32,04% tagastamata krediidisummalt aastas. Kuigi kohus möönab, et poolte poolt lepingus kokkulepitud viivisemäär on finantsoperatsioonides ja riiklike sissenõudeorganite poolt tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem, on Riigikohus oma varasemates lahendites /nr.3-21-120-08/ antud juhistes ja VÕS §§415 lg.1 ja §113 lg.1 sätete tõlgendamisel asunud seisukohale, et lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjatelt viivist määras, mis vastab tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Jätkuv viivis Nagu eelpoolviidatud, on VÕS §113 lg.1 kohaselt võlausaldajal õigus nõuda viivist kuni kohase täitmiseni. „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku“ (TsMS) (RT 49/05-395) §367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 461 lg.4 sätestab, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS §113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Kohus leiab, et kohtulikus menetluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis annaks alust määrata viivise tasumist kostjale erinevalt hageja poolt taotletust. VÕS § 113 lg1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud lepingujärgseks intressimääraks on 32.04% krediidisummast aastas. Seega kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisest (sätestatud VÕS § 113 lg1 teises lauses) kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel võib järgneda kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Järelikult on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled olid näinud ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kostja on esitanud vastuväite viivise ja intressi arvestuse suurusele pidades hagiavalduses taotletut põhjendamatult suureks. Kostja sellist seisukohta saab käsitleda viivise maksmiseks kohustatud isiku taotlusena vähendada viivist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg1 sätestatu kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuste täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus ei pea asjakohasteks kostja viiteid sellele, et laen võeti tema tolleaegse elukaaslasega koos ja viimane tasus osamakseid, mida kostjal ei olnud võimalik jälgida ja kuna kostjal puudus ülevaade tagasimaksetest, siis tingis see laenu tagasimaksetes viivitused. Tarbija krediidileping on sõlmitud kostja A B i ja hageja vahel. Lepingu sõlmisega võttis kostja endale lepingujärgsed kohustused. Lepingust ei nähtu, et sellega oleks seotud kolmandaid isikuid. Kostja on viidanud oma raskele materiaalsele – ja perekondlikule olukorrale, seejuures ühtegi enda väidet kinnitavat tõendit esitamata. Kohus on selgitanud pooltele tõendamiskohustust nii oma määrustes kui istungil ning andnud pooltele tõendite esitamiseks ka piisavalt aega ja võimalusi, kostja on kasutanud nõustaja-juristi abi. TsMS § 230 lg1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

9 (10)

2-11-6638 asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Toimikus olevatest materjalidest, ei nähtu, et kostja oleks peale hagiavalduse kohtule esitamist tasunud hagejale kasvõi mingigi osagi võlgnevusest. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kohtulikus menetluses ei ole kindlaks tehtud selliseid asjaolusid, mis annaksid VÕS § 162 lg1 alusel viivist vähendada. Võla sissenõudmisega seotud kulud Viitega „Üldtingimuste“ p-le 6.7 ja 5.3, on hageja nõudnud kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude, summas 97.07 eurot, väljamõistmist. Hageja esindaja kinnitusel koosneb nimetatud summa kostjale väljastatud võla sissenõudmiskirjade, saadetud lepingu ülesütlemishoiatusteadete ning kostjale saadetud lepingu ülesütlemisavalduse vormistamiseedastamisega seotud kuludest (kostjale saadetud dokumentide koopiad lisatud, hinnakiri tl.35). Kohus peab hageja nõude summas 97,07 eurot põhjendatuks. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 162 lg1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsusega on hageja nõue täies ulatuses rahuldatud ja seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Poole seadusliku esindaja menetluskulud hüvitatakse samas korras kui poole menetluskulud. Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 143.80 eurot ja maksekäsumenetluses esitatud avaldusega seoses 47.93 eurot, kokku seega 191.73 eurot

Kristel Pedassaar Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.