Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 30.11.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-10-44357/44
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 30.11.2011
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1717

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-10-44357

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.11.2011, Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom Swedbank AS hagi H L (L) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 257,99 eurot

Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.05.2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H L apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17.11.2011 Hageja Swedbank AS (rk 10060701), esindaja Diana Freivald Kostja H L (ik XXXXXXXXXXX).

Menetlusosalised ja nende esindajad

RESOLUTSIOON

1.Jätta Harju Maakohtu 30.05.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.Jätta asjas kantud menetluskulud kostja H L kanda.

3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

4.3.05.2011 tegi maakohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3357,45 eurot võlgnevuse katteks ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24.01.2011 kuni põhinõude 3195,08 euro täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 479,33 eurot. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. TsMS § 444 lg 4 kohaselt võib kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest jätta välja kirjeldava osa, sõltumata hagihinnast. Kuivõrd kostja on 09.05.2011 eelistungil kogu hagi õigeks võtnud, siis lahendas kohus asja õigeksvõtul põhineva otsusega. Poolte vahel oli 16.12.2008 sõlmitud vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust tekkinud võlasuhe. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-de 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse 3195,08 euro ja viivise 162,37 euro, kokku 3357,45 euro tasumist. Lisaks nõuab hageja viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole esitatud tõendite põhjal lepingust tulenevat kohustust täitnud. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja 3357,45 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24.01.2011 kuni põhinõude, s.o 3195,08 eurot, täieliku tasumiseni. Kostja on palunud võla tasumine ajatada. TsMS § 445 lg 1 annab kohtule võimaluse väljamõistetavate summade tasumise kord otsuse resolutsioonis kindlaks määrata. Antud juhul ei ole see kohtu arvates põhjendatud. Tasumise ajatamine riivab paratamatult võlausaldaja (hageja) huve, mistõttu on ajatamine võimalik vaid väga erandlikel asjaoludel. Neid asjaolusid peaks tõendama ajatamist taotlenud pool. Käesoleval juhul kostja seda teinud ei ole, seega mõistis kohus nõude hageja kasuks välja ühekordse summana. Vajadusel on pooltel võimalik võlgnetava summa ositi maksmine kokku leppida ka käesoleva otsuse täitmise käigus. Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel lähtus kohus TsMS § 1741 lg-st 1, mille kohaselt asja menetluse lõpetamise korral kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Antud juhul on kostja esialgu vaielnud hagile vastu ning

5.Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osaliselt. Kostja palus tühistada otsuse osas, millega temalt mõisteti välja viivis 162,37 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 24.01.2011 kuni põhinõude 3195,08 eurot täieliku tasumiseni ning osas, millega mõisteti temalt välja menetluskulud 479,33 eurot hageja kasuks ja osas, milles kohus jättis rahuldamata kostja taotluse määrata kindlaks väljamõistetavate summade tasumise kord. Kostja palus teha uus otsus, millega jätta hagi viivise nõudes rahuldamata, hageja menetluskulud tema enda kanda ja määrata väljamõistetud põhivõla tasumine osamaksetena 6 kuu jooksul igakuiste võrdsete maksetena. Kostja palus jätta hageja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Kohus rahuldas ebaõigesti hagi täies ulatuses kostja õigeksvõtu alusel, sest kostja võttis õigeks üksnes põhinõude. Kostja sattus pärast 16.12.2008 hagejaga sõlmitud krediitkaardi kasutamise lepingut makseraskustesse ja ta soovis sõlmida hagejaga maksegraafiku, et tasuda võlgnevus osamaksetena. Kuna hageja ei olnud huvitatud maksegraafiku koostamisest, sattus hageja VÕS § 119 lg 1 kohaselt vastuvõtuviivitusse. Kostjal puudub VÕS § 113 lg-st 4 ja § 119 lg-st 1 tulenevalt kohustus maksta viivist. Kuna kostja on heauskselt hagi õigeks võtnud ega ole põhjustanud oma käitumisega hagi esitamist, on kohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 168 lg 6 ja jätnud hageja menetluskulud kostja kanda. Maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et hageja ei ole hagi kohe õigeks võtnud. Kohene õigeksvõtt hõlmab TsMS § 168 lg 6 mõttes ka õigeksvõttu istungil, lisaks ei andnud kostja oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks. Antud juhul on kostja sattunud võlgnevusse makseraskuste tõttu, kuid ei ole andnud põhjust hagi esitamiseks. Nõustuda ei saa, et võlgnevuse ositi täitmise korra kindlaksmääramine kahjustaks ülemäära võlausaldaja (hageja) huve. Makseraskustes kostja huvi tasuda võlgnevus osamaksetes kaalub üles hageja huvi saada võlgnevus tagasi ühekordse maksena. Osamaksete korral on hagejale tagatud igal juhul võlgnevuse tagasimaksmine. Kostja on põhinõuet tunnistanud ega ole kõrvale hoidunud võlgnevuse maksmisest, vaid tal on võlg tasumata makseraskuste tõttu. Kohtul oleks tulnud määrata kindlaks võlgnevuse tasumine osamaksetena. Maakohus on võlgnevuse osamaksetena täitmise osas seisukoha võtmisel ühtlasi viidanud kostja võimalusele sõlmida vajadusel ise hagejaga võimalik võlgnetava summade ositi maksmine otsuse täitmise käigus. Vastav viide on asjakohatu, kuna hageja ei ole kohustatud sõlmima kostjaga kokkulepet võlgnevuse ositi täitmiseks. Antud juhul on kohus jätnud kostja taotluse ebaõigesti rahuldamata ning kohaldanud ebaõigesti TsMS § 445 lg 1. Kirjalik vastus apellatsioonkaebusele

7.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse 3357,45 eurot. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse temalt viivise ja menetluskulude väljamõistmises ning taotluse rahuldamata jätmises, et määrata otsuses summade ositi maksmine. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et ta ei võtnud maakohtu menetluses hagi täies ulatuses õigeks, vaid nõustus üksnes põhivõlgnevusega. 09.05.2011 kohtuistungi protokolli kohaselt võttis apellant hagi tervikuna õigeks (t.lk 62). Samuti on ebaõige ja tõenditega kinnitamata apellandi väide selle kohta, et vastustaja oli vastuvõtuviivituses. Vastustaja on saatnud vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu ülesütlemisteatise apellandile 11.03.2010 ja lugenud lepingu ülesöelduks 24.05.2010. Kuna vastustaja on esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse 14.09.2010, oli apellandil võlgnevuse tasumiseks enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist mitu kuud. Seda võimalust ka mitte osade kaupa võlgnevuse kustutamiseks ei ole apellant kasutanud, kuigi otsus põhivõlgnevuse väljamõistmise osas on TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud. Samuti on tõendamata, et vastustaja oleks keeldunud võlgnetava summa vastuvõtmisest. Vastustaja on kirjalikus vastuses selgitanud võlguoleva summa tagasimaksmise korda ja et kohustuse täitmiseks pidi apellant üksnes omama nõutavat rahasummat arvelduskontol ja vastustaja oleks võtnud võlgnetava summa ise apellandi kontolt maha ning seetõttu peab vastustaja ebaloogiliseks ja põhjendamatuks apellandi väidet vastustaja vastuvõtuviivitusse sattumise kohta. Vastustaja osundab veel, et seisuga 25.01.2011 ei ole apellant teinud ühtki makset sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse vähendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud TsMS § 168 lg 6 ning kostjalt menetluskuludena välja mõistnud hageja poolt tasutud riigilõivu kohtukuluna. Kostja vaidles esialgu hagile vastu ning lisaks on ta oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. TsMS § 445 lg 1 kohaselt on kohtul õigus, kuid mitte kohustus määrata otsuses kindlaks võlgnevuse tasumise kord. Maakohus ei ole rikkunud apellandi taotluse rahuldamata jätmisel menetlusnorme, sest apellant ei ole väidet tal esinevate makseraskuste kohta tõendanud ega esile toonud muid asjaolusid, mis oleks olnud aluseks kohtule huvide kaalumisel taotluse rahuldamiseks. Esitatud asjaoludel on kohus jätnud õigesti kohtuotsuses otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaks määramata. Vastustaja on kirjalikus vastuses juhtinud tähelepanu asjaolule, et apellant on Sdraiato OÜ asutaja, osanik (100%) ja ka