2-10-17772/37 - Ühinguõigus - Ühingu organi otsuse vaidlustamine - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval - lahend.ee

Avalduse asjaolud, menetluse käik, menetlusosaliste seisukohad ja tõendid Hagejate nõuded, väited ja tõendid Hagejate R.T. ja M.P.i poolt 19.04.2010.a esitatud hagiavalduse (I kd tl 1-7) ja teiste menetlusdokumentide (I kd tl 73-81, II kd tl 274-276, III kd tl 3-4) ning kohtuistungeil selgitatu kohaselt on nad Pärnus aadressil Mai 16 asuva korterelamu korterite nr xx (R. T.) ja xx (M. P.) omanikud, tegemist on korteriomanditega. Nimetatud korterelamut köetakse nii elektri- kui ka kaugküttega. Hagejad seadistasid oma korterid kaugküttesüsteemilt üle elektriküttele 1996.a vastavalt kohaliku omavalitsuse ja pädevate ametiasutuste poolt kooskõlastatud AS Arinco Projektbüroo projektile (I kd tl 82-107), mis vastab Pärnu Linnavalitsuse 02.12.1994.a määruse nr 46 „Olemasolevate hoonete (elamute) kütmisel ning sooja veega varustamisel elektri- ja soojusenergia üheaegse kasutamise eeskirja“ (I kd tl 110112) nõuetele. Hoone valdajaks oli kuni 20.02.1997.a ME Ranna. Selle direktor Kaarli Tammai (tema ütlused esitatud hagejate poolt tõendina) on keskkütteseadmete eemaldamiseks andnud nõusoleku, viseerides elektriküttele üleminevate korterite sellekohase taotluse 06.08.1996.a. Nõusolek hageja R. T. korteri osas nähtub ka sooja vee ja keskkütte sulgemise aktidest (I kd tl 108-109), mis on kinnitatud ME Ranna templiga. Hageja M. P.i korteri osas olid olemas sarnased aktid, kuid neid ei ole hagejail õnnestunud leida (kirjavahetus pankrotihalduriga II kd tl 277-278). Koos ühe korteriteploki küttesüsteemi ümberseadistamisega likvideeriti Pärnus Mai 16 asuvas korterelamus kõigi korteriomanike nõusolekul ka kaug(kesk)kütteseadmed korterelamu üldkasutatavates ruumides. Korteriühistu Mai 16 (edaspidi KÜ Mai 16, KÜ või kostja) asutati ja põhikiri kinnitati 16.04.1998.a asutamiskoosoleku otsusega. Hagejate teada ei ole KÜ põhikirja muudetud ning KÜ Mai 16 on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse 18.05.1998.a. KÜ on asutatud pärast hagejatele kuuluvate korterite seadistamist elektriküttele ning korterelamu üldkasutatavates ruumides kaugkütte likvideerimist. 16.01.2010.a toimus KÜ üldkoosolek, mille toimumise kohta koostati protokoll, millest nähtuvalt osales üldkoosolekul 66 KÜ liiget (protokoll I kd tl 14-15). Üldkoosoleku päevakorras oli „Keskkütte taastamine kõigis Mai 16 korterites 1. märtsiks 2010.a ja alates 1.märtsist 2010.a keskküttekulude jaotamine vastavalt KÜ Mai 16 põhikirjale“. Samasisuline otsus võeti vastu 53 poolthäälega, oli 7 vastuhäält ja 6 erapooletut. Hagejad paluvad kehtetuks tunnistada KÜ üldkoosoleku nimetatud otsus järgmistel põhjustel. 1) üldkoosoleku kokkukutsumisel ja otsuse vastuvõtmisel on rikutud seaduse ja KÜ põhikirja (I kd tl 11-13) nõudeid. Hagejad ei saanud teadet üldkoosoleku toimumisest ning üldkoosolekul puudus tegelikult KÜ põhikirjaga nõutud kvoorum. Nende väidete osas on hageja esitanud tõendina nii enda seletused vande all kui tunnistaja Evi Nugise ütlused. Hagejad on seisukohal, et nõutava kvoorumi osalemist ei ole võimalik tuvastada. Kostja poolt kohtule esitatud registreerimislehel on küll märgitud korteriomanike nimed, kuid osa nimede järel ei ole mitte omaniku allkiri, vaid väidetava esindaja allkiri ning märkuste lahtrisse on kirjutatud märge „volitus“. Hagejad leiavad, et iseenesest ei võimalda kostja poolt valitud koosoleku läbiviimise vormistusviis tuvastada nende koosolekul mitteosalenud korteriomanike, vaid esindajate, osavõttu koosolekust. Konkreetsetele isikutele väljastatud volikirjade lisamine protokollile ei ole piisav olukorras, kui koosoleku registreerimislehelt ei 2 (10)

Tsiviilasi nr 2-10-17772 selgu, kas konkreetsed volitatud isikud on koosolekul ka tegelikult osalenud. Võttes arvesse, et ühelgi kohtule esitatud volikirjal ei ole esindaja allkirja, siis puudub igasugune võimalus registreerimislehel väidetavalt omaniku asemel allkirja andnud isiku personaalse autentsuse kontrollimiseks. Kostja esitatud tõendite alusel on võimalik tuvastada vaid 44 hääleõigusega ühistu liikme koosolekus osalemine, millest järeldub, et 16.01.2010.a. puudus vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks KÜ põhikirjas sätestatud vajalik kvoorum, s.t üldkoosolek ei olnud otsustusvõimeline. Hagejad soovisid saada kostjalt kogu protokolli ärakirja. Üldkoosolekust osavõtnute registreerimislehte ja volikirjade koopiaid ühes protokolliga hagejatele ei edastatud. Hagejate jaoks on ebaselge, kas osavõtnute nimekirja ja selle juurde kuuluvaid volikirjade koopiaid ei edastatud hagejatele põhjusel, et neid ei olnud sel hetkel olemas või põhjusel, et kostja juhatuse liikmete hulgas valitseb üldine sallimatus ja/või ignorantsus hagejate vastu. 2) KÜ on rikkunud üldkoosoleku kokkukutsumise korda. Kostja poolt kohtule esitatud kutsest korteriühistu koosolekule ei nähtu aga selle koostamise ega edastamise kuupäeva. Märgitud on küll juhatuse koosoleku otsuse kuupäev, mille alusel otsustati üldkoosolek kokku kutsuda, kuid see ei seondu kutse ajalise edastamisega. Hagejad peavad vajalikuks rõhutatult osundada, et nad ei ole saanud teadet üldkoosoleku toimumisest, seda ka mitte ülesriputamise kaudu mingile tahvlile 7 päeva enne koosoleku toimumist, vaid puhtjuhuslikult kolmandalt isikult. Hagejatele jääb arusaamatuks, miks kostja ei vaevunud edastama kutseid vähemalt postkasti panemisega, vaid valis selleks viisi, mille puhul ei saa ühtegi kutset lugeda isiklikult kättetoimetatuks. Eeltoodust jääb hagejatele mulje, et korteriühistu eesmärgiks ei olegi olnud sisuliselt tagada ühistu liikmete teavitamine üldkoosoleku toimumisest. Ka nende asjaolude osas esitasid hagejad tõendina nii enda seletused vande all kui tunnistaja E.N. ütlused. 3) KÜ üldkoosolek ei olnud materiaalõiguslikus mõttes pädev vastu võtma vaidlustatud otsust, kuna hagejatele kuuluvates korterites kaugkütte taastamine ei kujuta endast elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalikke toiminguid. Kui oletada, et KÜ liikmete üldkoosolekul võiks olla eelpooltoodud õiguspädevus, siis saavad vaidlustatud otsuses ettenähtud toimingud hõlmata üksnes elamusisest, kuid hagejate korteritest väljapoole jäävat, kaugküttesüsteemi, mitte aga hagejate privaatautonoomiaga hõlmatud hagejate korterites asuvaid elektrikütteseadmeid, sest hagejate korterites ei asu ühtegi tarbijapaigaldist. KÜ otsus ei ole täidetav, kuna selles ei ole näidatud selle realiseerimise viise, moodust ja korda. Otsuse vastuvõtmiseks ja selle täitmiseks puudusid ja puuduvad õiguslikud alused ning eeldused. Hagejatele jääb arusaamatuks, kuidas saab KÜ vaidlustatud otsuse vormis esitatud sisuline nõue olla vajalik. Kõnealuses püstakus on elektriküttele üle mindud juba aastatel 1996-1997. Esimese otsuse keskkütte taastamiseks Mai 16 korterelamus (millise õiguspärasust Pärnu Maakohus menetles hagikorras tsiviilasjas nr 2-07-7313) tegi KÜ alles 2006.a. Hagejatele jääb arusaamatuks – kuidas saab ca 10 aastat ebavajalikuna aktsepteeritu muutuda ühel hetkel vajalikuks määral, milles tuleb hagejaid kohustada tegema hagejate seisukohast suuri rahalisi kulutusi oma küttesüsteemide ümberehitamiseks ilma, et sellise nõude vajalikkus oleks põhjendatud. Kui kostja leiab, et keskkütte taastamine on korterelamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalik, tuleb kostjal seda ka põhistada ja tõendada, sest poolte huvisid kaaludes on vaidlustatud otsuse kaudu kostja nõue hagejate vastu põhjendamata, kuna otsus ei tugine mitte millelegi objektiivsele, vaid üksnes KÜ väidetava enamuse subjektiivsele tahtele. Hagejad leiavad, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole kostjal võimalik hagejaid kohustada vaidlustatud otsusega küttesüsteemi vahetamiseks tegema või kandma mistahes kulutusi ilma, et sellist otsust ei põhjendataks empiiriliselt kontrollitavate andmete ning vastavate arvutustega. Selliseid, eriteadmistele tuginevaid soojusfüüsikalisi ega energeetilisi andmeid ega põhjendusi KÜ otsuse vastuvõtmisel ei käsitletud ning need ei ole olnud KÜ otsuse

Tsiviilasi nr 2-10-17772 vastuvõtmise aluseks. Kostja on hagejate teadmisel asjas just nimetatud soojusfüüsikaliste aspektide uurimiseks tellinud ja esitanud asjatundjate arvamuse (II kd tl 3-108). Hagejad leiavad, et kostja ei ole oma 16.01.2010.a otsuse tegemisel nende seaduse mõttest tulenenud tingimuste esinemise või puudumisega arvestanud. KÜ 16.01.2010.a otsusest ei nähtu ka mitte mingeid muid asjaolusid, millega oleks vaidlustatud otsust objektiivselt ja kontrollitavalt põhjendatud. Juhul kui kohus eelmärgitud nõudeid ei rahulda, paluvad hageja alternatiivnõudena tuvastada KÜ-l Mai 16 hagejate vastu kaugkütte taastamise nõudeõiguse ja hagejatel sellega seotud kulude kandmise kohustuse puudumine. Kostja vastuväited ja tõendid Kostja oma 18.06.2010.a esitatud kirjalikus vastuses (I kd tl 41-44), teistes menetlusdokumentides (I kd tl 121-127, II kd tl 137-139) ja kohtuistungeil hagi ei tunnista. Kostja leiab, et on ebaõige hagejate väide, nagu oleks kõnealuses korterelamus seoses küttesüsteemi ümberseadistamisega likvideeritud kõigi korteriomanike nõusolekul kaugkütteseadmed korterelamu üldkasutatavates ruumides. Seadmeid likvideeritud ei ole ning hagejad seadistasid endale kuuluvad mõttelised osad kinnistust enda eluruumidest vastavalt AS Arinco Projektbüroo projektile 1996.a. ilma projekti kooskõlastanud Pärnu Soojus AS-i 20.02.1997.a. poolt esitatud tingimust - hoone valdaja nõusoleku korral - täitmata. Kaugkütteseadmete osalist ümberseadistamist teostati 2000.a (tõendamiseks on kostjal säilinud kirjavahetus ja hinnapakkumine – kalkulatsioon kostja toonase seadusliku esindaja ja AS-i Hek M.V. vahel – I kd tl 128-129), seega oli 18.05.1998.a loodud maja haldaja kostja näol olemas, kuid hagejad jätsid kostjalt nõusoleku võtmata ja likvideerisid kaugküttesüsteemid oma korteriomanditest omavoliliselt. Hagejate poolt esitatud Pärnu Linnavalitsuse 02.12.1994.a. määruse nr 46 punktist 4 nähtub, et hagejatel oli kohustus mitte halvendada elektriküttele või soojaveevarustusele ülemineku puhul teiste tarbijate elektrienergiaga varustamise töökindlust, ohutust ega teiste samas hoones või elamus paiknevate ruumide soojuslikku režiimi. Kostja märgib lisaks, et nimetatud määrus ei saa reguleerida kaasomanike vahelisi suhteid kaasomandis oleva asja kasutamisel. Hagejate esitatud projektist nähtub ka 07.10.1996.a märkus selle kohta, et kooskõlastatud on magistraalliini peakaitse ja kütteviisi otsustab majavaldaja. Seega puudus hagejatel korteriomanikena õigus võtta vastu otsus minna üle elektriküttele ning sellest tulenevalt on ka ebaõige hagejate arusaam nende tegevuse seaduslikkuse osas. Hagejad on märkinud, et käsitlevad munitsipaalettevõtte Ranna direktori viseeringut 26.08.1996.a taotlusel ja keskkütte sulgemise akte valdaja nõusolekuna. Kostja sellise seisukohaga ei nõustu, kuna elamu valdajateks olid korterite omanikud, mitte munitsipaalettevõte, kellel lasus seadusest tulenev hoone haldamise kohustus. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejad ei toiminud kooskõlas neile esitatud nõuetega, muu hulgas jätsid kooskõlastamata majavaldajaga keskküttesüsteemi likvideerimise ja elektriküttele ülemineku. 16.01.2010.a toimunud KÜ Mai 16 üldkoosolekul osales 66 korteriühistu liiget 130-st liikmest ning seega oli kostja üldkoosolek põhikirja punkt 6.3 sätestatu kohaselt otsustusvõimeline. Sama punkti viienda lause kohaselt võetakse üldkoosoleku otsused vastu kohalolevate liikmete või nende esindajate lihthääleenamusega, väljaarvatud põhikirjas sätestatud erisused. Kostja leiab, et kohale tulnud 66-st liikmest 53 poolthäälega sai üldkoosolek vastu võtta otsuse keskkütte taastamiseks kõigis Mai 16 Pärnu linnas asuvates korteriomandites vastavalt 16.01.2010.a protokollitud sõnastuses. Ebaõige on hagejate väide, nagu oleks kostja rikkunud üldkoosoleku kokkukutsumise ja otsuste vastuvõtmise nõudeid. Kostja juhatus kutsus 16.01.2010.a toimunud üldkoosoleku kokku, paigutades üldkoosoleku kokkukutsumise teate (II kd tl 140) ööl vastu 2. jaanuari 2010.a igale korteriühistu trepikojas asuvale teadetetahvlile.

Tsiviilasi nr 2-10-17772 Koosolekut tuletati ühistu liikmeile meelde ka saadetud arvetel (II kd tl 141-270), millise hageja R. T. kätte sai, sest ta tasus selle 13.01.2010.a (II kd tl 271). Kuna hagejad viibisid ka üldkoosolekul, puudub alus arvata, et hagejad ei saanud teadet üldkoosoleku toimumise kohta. Hagejate seisukoht üldkoosolekul osalenud esindajate volikirjade esindusõiguse tuvastamatuse osas on ebaõige ja fabritseeritud. Kuivõrd hagejad viibisid koosolekul ja osalesid ka üldkoosolekul osalenute loendamises, puudub alus põhjendatult kahelda üldkoosolekul osalenud liikmete ja esindajate isikusamasuses. Samuti kontrollis kostja enne üldkoosoleku algust volitatud isikute personaalset autentsust vajalikus ulatuses isikuttõendavate dokumentide alusel ning leidis kohase olevat esindajaid üldkoosolekul osaleda lubada. Hagejate „volikirja“ teemaline arutelu jääb kostja arvates faktivõõraks ja ebakohaseks. 16.01.2010.a üldkoosoleku protokollist ja selle lahutamatutest lisadest (protokoll ja volikirjad I kd tl 46-64) on üheselt ja selgelt arusaadav 66 liikme ja esindaja üldkoosolekul osalemine. Hagejate poolt viidatud kostja põhikirja punktis üldkoosoleku otsustusvõime, mis seisneb üle poole korteriomanditega määratud häälte arvus, on õige ning seega üheselt mõistetavalt oli 16.01.2010.a üldkoosolek võimeline võtma vastu otsuseid kõigi korteriühistu liikmete huvides. Seega on 16.01.2010.a toimunud üldkoosolekul vastu võetud otsus kehtiv, kuna otsus on vastu võetud kooskõlas nii seaduse kui põhikirjaga. Samuti väljastas kostja hagejatele protokolli ärakirja, nii nagu hagejad seda soovisid. Kuna protokolli lahutamatu lisa sisaldab kõigi liikmete isikukoode, leidis kostja, et kostjal puudub õigus liikmete isikukoode kolmandatele isikutele väljastada. Eelnimetatud väidete kohta on kostja esitanud tõenditena lisaks ülalviidatule tunnistaja E.K. ütlused ja kostja juhatuse liikmete K.V., L.S. ja A.R. vande all antud seletused. Kostja arvates on ebaõige hagejate väide, nagu ei oleks 16.01.2010.a toimunud üldkoosolek materiaalõiguslikus mõttes pädev vastu võtma hagejate poolt vaidlustatud otsust, kuna hagejate korterites kaugkütte taastamine ei kujuta endast elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalikke toiminguid. KÜ otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Kostjale on ebaselge hagejate nõue vaidlusaluse üldkoosoleku kehtetuks tunnistamise osas. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et kostja üldkoosoleku otsus oleks vastuolus seaduse või põhikirjaga. Kostja on seisukohal, et elamu tehnosüsteemide või nende osade paigaldamine või eemaldamine on eluruumi hooldus ja sellega hoitakse kaasomandi ese kasutuskõlblikus seisundis ning see on korteriühistu majandustegevusest tulenev kohustus. Kostja poolt tellitud ja OÜ Termopilt poolt 2006.a. märtsis koostatud soojusauditist Mai 16 Pärnu linnas asuvas korterelamus selgub, et kuivõrd elamu Mai 16 küttesüsteem ei võimalda ümberhäälestust, võib seetõttu piirete kaudu vähendamise arvestuslik efekt ka saavutamata jääda, väljendudes hoopis ruumide ülekütmises. Ülevaatuse käigus tuvastati ka hoone ruumide kuni 4 kraadi ulatuses muutuv sisetemperatuur ning küttevee erinevad temperatuurid püstikutesse sisenemisel võrrelduna soojussõlme läheduses asuvaid ja maja otstes asuvaid püstikuid, millised asjaolud viitavad küttesüsteemi tasakaalustamatusele. Küttesüsteemi tasakaalustamiseks on vajalik tellida tasakaalustusprojekt, mille raames arvutatakse uuesti üle iga radiaatori koormused ning määratletakse nii vajalikud vooluhulgad igas püstikus. Igale püstikule tuleb paigaldada liiniseadeventiil ning vastavalt tasakaalustusprojektile välja häälestada. Kostja on seisukohal, et kuna hagejad ei taga oma korteriomandites piisavat soojustemperatuuri, kasutavad hagejate korterid soojusenergiat kõrvalasuvate ning keskküttega köetavate korterite arvelt. Kostja on viidanud, ka 2006.a Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel koostatud analüüsile „Küttekulude jaotamine korruselamus korterite hoone ühtsest küttesüsteemist lahtiühendamise korral“. Nimetatud analüüsi kohaselt põhjustab üksikute korterite lahtiühendamine lisaks küttesüsteemi töö

1.märtsiks 2010 ja alates 1. märtsist 2010 keskküttekulude jaotamine vastavalt KÜ Mai 16 põhikirjale. Esimese alusena nimetatud otsuse vaidlustamiseks on hagejad nimetanud asjaolu, et vaidlusalusel üldkoosolekul puudus otsuse vastuvõtmiseks vajalik kvoorum. Vaidlus puudub selles, et kostjal on 130 liiget (majas on niipalju korteriomandeid) ning kostja põhikirja p 6.3. järgi on üldkoosolek otsustusvõimeline, kui sellel on esindatud üle poole korteriomanditega määratud häältest, kusjuures iga korteriomand annab otsuste vastuvõtmisel selle omanikule või tema esindajale ühe hääle. KÜS § 101 järgi võib üldkoosolekul osaleda ja hääletada korteriühistu liige või tema esindaja, kellele on antud lihtkirjalik volikiri. Seega oli kõnealusel koosolekul otsuste vastuvõtmiseks vajalik kvoorum 130 : 2 + 1 ehk 66 häält ning otsus loeti põhikirja sama punkti kohaselt vastuvõetuks kohalolevate ühistu liikmete või nende esindajate lihthäälteenamusega. Selline põhikirja regulatsioon on kooskõlas ka MTÜS § 21 lg 1 teise lause ning seda täiendava KÜS § 4 lg 2 sätetega, mis annavad võimaluse just põhikirjas vastav kord sätestada. Kuivõrd KÜS ega kostja põhikiri ei kehtesta nõudeid üldkoosoleku protokollile, tuleb pöörduda MTÜS sätete poole. MTÜS § 21 lg 6 kõlab järgmiselt: Üldkoosolek protokollitakse. Protokolli kantakse üldkoosoleku toimumise aeg ja koht, üldkoosoleku päevakord, hääletustulemused ja vastuvõetud otsused ning muud üldkoosolekul tähtsust omavad asjaolud. Protokolli kantakse ka üldkoosoleku otsuse suhtes eriarvamusele jäänud liikme nõudel tema eriarvamuse sisu. Protokollile kirjutavad alla üldkoosoleku juhataja ja protokollija. Eriarvamusele kirjutab alla selle esitanud isik. Protokolli lahutamatuks lisaks on üldkoosolekust osavõtnute nimekiri koos igaühe allkirjaga ning üldkoosolekule esitatud kirjalikud ettepanekud ja avaldused. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-58-11 osundanud, et seaduse sellisest sõnastusest (varasem MTÜS § 10 lg 3) saab järeldada, et just üldkoosolekust osavõtjate nimekiri näitab eelduslikult koosolekust osavõtjate arvu. Riigikohus märgib, et see ei välista

Tsiviilasi nr 2-10-17772 küll üldkoosolekust osavõtjate arvu tuvastamist teiste tõendite alusel, kuid sellisel juhul peaks kohus põhjendama, miks ta üldkoosolekust osavõtjate nimekirjaga ei arvesta, kui see on esitatud. Antud asjas on kohus esitatud ja kogutud tõendite põhjal veendumusel, et muuks tuvastuseks puudub alus. Kostja on esitanud protokolli koos selle lahutamatuks lisaks oleva osavõtnute nimekirjaga, millel on kõigi osalejate allkirjad vastava korterinumbri järel, neid osalejaid/allkirju on 66 ning lisatud on ka volitatud esindajate volikirjad. Protokolli kohaselt on hääletanud otsuse poolt 53 isikut, 7 on olnud vastu ning 6 erapooletud, mis samuti teeb kokku 66 osalejat. Hagejate vande all antud seletused ja tunnistaja E.N. ütlused selle kohta, et mitmed osalejad olid võõrad isikud, volikirju nemad ei näinud jne, ei lükka ümber esitatud tõendeid – protokolli lisasid. Kohtus on vande all seletuse andnud nii kostja juhatuse liige K.V., kes kontrollis osalejate isikusamasust ja volikirju, kui juhatuse liige A.R., kes jagas hääletussedeleid. Kohtul puudub alus kahelda nimetatud isikute seletuste õigsuses, seda ka aspektist, et äsja oli lõppenud kohtus vaidlus (tsiviilasi nr 2-07-7313), kus samade poolte vahel tunnistati kostja otsuse tühisust just põhjusel, et koosoleku kokkukutsumise korda oli rikutud. On mõistlik arvata, et kostja korraldas koosoleku erilise hoolega, vältimaks sarnase vaidluse kordumist ja koosoleku võimaliku otsuse tühistamist formaalsetel alustel. 130 korteriga majas ja praeguse tsiviilkäibe juures (korteriomanikud vahetuvad) ei olegi kohane eeldada, et kõiki korteriomanikke tuntakse nägupidi, rääkimata nende poolt volitatud isikutest, kelle osas KÜS § 101 sätted piiranguid ei sea. Seadus ei kohusta volikirjale lisamast või sellele märkimast esindaja allkirjanäidist vms. Kohus ei näe sellise hulga inimeste juures mõistlikku alternatiivi isikukoodiga dokumendi küsimisele ja kontrollimisele juhatuse kui üldkoosoleku läbiviija poolt, mida antud juhul ka tehti. Hagejad ei ole väitnud, et volikirjade ja isikusamasuse kontrollimine polnuks avalik, sellekohaseid pretensioone ei nähtu ka koosoleku protokollist. Mis puutub kostja keeldumisse hagejaile protokolli lisasid andmast, siis saanuks hagejad esitada nõude vajadusel hagina võlaõigusseaduse (VÕS) § 1015 alusel, kuivõrd tehtud otsus puudutab otseselt hagejate ja kostja vahelist õigussuhet. Asjaolu, et protokolli lisaks olevas osavõtnute nimekirjas on isikukoodid, ei ole kohtu arvates takistuseks lisa esitamiseks, isikukoodide kui delikaatsete isikuandmete rea saanuks välja jätta, kinni katta või muul viisil eemaldada. Volikirjad ei ole MTÜS § 21 lg 6 järgi aga protokolli lahutamatuks osaks. Eelnev ei tee aga lisasid olematuks ega lükka ümber kohtu poolt varem väljendatud veendumust koosoleku otsustusvõime osas. Seega ei ole hagejate nõue otsuse tühistamiseks kvoorumi puudumise tõttu kohtus tõendamist leidnud. Teise alusena on hagejad oma nõudes tuginenud seaduserikkumisele koosoleku kokkukutsumise osas. Kuna ka see küsimus ei ole reguleeritud KÜS-s ega kostja põhikirjas (nõuded on põhikirja punktis 6.2. vaid erakorralise üldkoosoleku osas), tuleb jällegi pöörduda MTÜS sätete poole. MTÜS § 21 lg 5 kohaselt peab üldkoosoleku kokkukutsumisest ette teatama vähemalt seitse päeva. Sama paragrahvi lõike 6 järgi tuleb üldkoosoleku kokkukutsumise teates märkida selle toimumise aeg ja koht ning üldkoosoleku päevakord. Kostja on esitanud vastava teate väljatrüki (II kd tl 140), mille faili tehnilistest andmetest (Atribuudid) järeldub, et faili viimane versioon salvestati 01.01.2010.a kell 23.15. Kostja seadusliku esindaja K.V. vande all antud seletuse kohaselt trükkis ta salvestamise järgselt vastavad teated välja ja paigutas kõikidesse kortermaja trepikodadesse, sh hagejate omasse. Hagejate väitel ei näinud nemad seda teadet trepikojas. Teate olemasolu ka hagejate trepikojas kinnitab nii samas elav tunnistaja E.K. kui vande all seletuse andnud juhatuse liige L.S. Eelnimetatut kinnitab ka asjaolu, et K. V. seletuse kohaselt oli lisaks teatele ülal ka juhatuse koosoleku protokoll ja volikirja blankett neile, kes isiklikult ilmuda ei saa. L. S. seletus kattub selles osas K. V.omaga, pealegi on oluline märkida, et L. S. volitas just blanketil ennast nimetatud koosolekul osalema (I kd tk 58). Blankettide kättesaadavust olemasolu juba jaanuari esimestel päevadel näitavad ka mitmed koosolekul osalejate volikirjad, mis nii 4. , 5.

Tsiviilasi nr 2-10-17772 kui 6. jaanuaril olid vormistatud blanketile (I kd tl 54, 57 ja 62). Volikirja blankett aga omakorda sisaldas üldkoosoleku toimumise kuupäeva. Kohus leiab, et nimetatud tõendid kogumis annavad piisava aluse tuvastamaks, et ööl vastu 2. jaanuari kõnealune teade maja trepikodades asuvaile teadetetahvlile üles riputati ning kuivõrd teade sisaldab MTÜS § 21 lg 6 nõudeid, ei ole kostja seadust rikkunud. Kohus ei jaga hagejate väidetest nähtuvat arvamust, et üldkoosoleku kutse tuleks kõigile korteriomanikele kätte toimetada või postkasti panna. Viimasel juhul võiks tekkida jällegi vaidlus, kas postkastis kutse oli või mitte. Kohtu arvates on mõistlik kasutada suurtes kortermajades teadetetahvleid selliste kutsete/teadete jaoks ning hagejate tuginemine seaduserikkumisele on asjakohatu ka aspektist, et nad ise koosolekul osalesid. Hagejail oli seega võimalus koosolekul osaleda ja oma sõna sekka öelda (mida hageja R. T. esindaja protokollist nähtuvalt ka kasutas), seda ka hääletamisel. Kostja juhatus tegi endast mõistlikult oleneva, tagamaks kõigile korteriomanikele võimalust olla teadlik asetleidvast üldkoosolekust. Kui korteriomanik oma korteris alaliselt ei ela või keegi kõrvaldab pahatahtlikult vastava teate teadetetahvlilt või korteriomanik ei märka teadet, ei saa kohtu arvates seda korteriühistu süüks panna. Kohus rõhutab veelkord juba varem esiletoodud asjaolu, et arvestades varasemat poolte vahel asetleidnud kohtuvaidlust, on põhjust arvata, et kostja käitus koosoleku korraldamisega seonduvas erilise hoolega, mida kinnitavad ka kostja seaduslike esindajate ütlused vande all (L. S. seletus mitmekordse teadete olemasolu kontrollimise kohta, K. V. seletus arvete postkasti panekul teadete olemasolu kontrollimise kohta). Mis puutub 10.01.2010.a korteriomanikele postkasti pandud arvetel märgitud koosoleku infosse, siis see ei oma kohtu arvates asjas tähtsust, kuivõrd sellist teadet ei saa enam MTÜS § 21 lg 5 mõttes lugeda etteteatamiseks, samuti ei ole arvetel märgitud koosoleku päevakorda. Viimase ja olulisima küsimusena tuleb käsitleda hagejate nõuet vaidlusaluse otsuse tühistamiseks põhjusel, et kostjal puudus selleks pädevus. Selles osas on seaduse tõlgendamisel väga oluline Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-50-11, mida kohus menetlusosalistele kohtuistungil tutvustas. Nimetatud asja faktoloogia on käesoleva juhtumiga analoogne - korteriühistu otsusega kohustati elamu ühtsest küttesüsteemist eraldunud korteriomanikku taastama keskküttesüsteem ja otsustati jagada edaspidi küttekulud ühistu põhikirja kohaselt. Seetõttu on nimetatud lahendis antud seisukohad kohtu hinnangul ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 693 lg 2 mõtte kohaselt kohaldatavad ka käesoleval juhul. Riigikohus ei viita KÜS-i, vaid asjaõigusseaduse (AÕS) sätetele. Korteri eraldamist elamu üldisest küttesüsteemist tuleb nimetatud lahendist lähtuvalt pidada kaasomandis oleva asja oluliseks muutmiseks AÕS § 74 lg 1 mõttes, mida saab lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel ja mida võib asendada vaid korteriühistu üldkoosoleku otsus, mille poolt on hääletanud kõik korteriomanikud. Riigikohus märgib, et kõigi korteriomanike nõusolek on nõutav, kui majas on üks ühine küttesüsteem. Lahendis leitakse, et juhul kui selline nõusolek kõigilt kaasomanikelt oli olemas, vajas seda ka küttesüsteemi taastamine selle esialgsel kujul. Seega tuleb kohtul antud juhul minna ajas tagasi ja vaadelda, millistel tingimustel hagejad oma korterid üldisest (kaug)küttesüsteemist lahti ühendasid ning elektriküttele üle läksid. Hagejad on kohtule esitanud vastava projekti koos 26.08.1996.a taotluse ja selleaegse munitsipaalettevõtte Ranna juhataja Kaarli Tammai viseeringuga, R. T. korteris sooja vee ja kütte sulgemise aktid ning hagejate endi seletused vande all koos K. Tammai ütlustega tunnistajana. Oluline on ka 02.12.1994.a Pärnu Linnavalitsuse määrusega nr 46 kehtestatud „Olemasolevate hoonete (elamute) kütmisel ning sooja veega varustamisel elektri- ja soojusenergia üheaegse kasutamise eeskiri“, mis oli sel ajal aluseks võimalikule elektriküttele üleminekuks. Ärakuulatud isikute ütlustest lähtuvalt on ilmne, et ei hagejad ega keegi teine elektriküttele üleläinu (nt tunnistaja E. N.) ei küsinud ega pidanud vajalikuks küsida selleks teiste korteriomanike nõusolekut. Kohus on seisukohal, et 1997.a kevadel ei olnud selleks

Tsiviilasi nr 2-10-17772 vajadust ning hagejad ühendati küttesüsteemist lahti ja läksid elektriküttele üle õiguspäraselt, sest - Nimetatud ajal ei olnud majas loodud korteriühistut (kostja asutati 1998.a mais) ja maja haldamisega tegeles munitsipaalettevõtte Ranna ehk nimetatud linnavalitsuse määruse p 6 mõttes valdaja. Valdaja juhataja viseering „vaja Pärnu LV määruse nr 46 punktide täitmine, el. võrkudelt teh. tingimused projekt dokumentatsioon“ oli selle nõuete täitmisel piisav otsustus kõigi korteriomanike eest. Kostja esitatud 2000.a dokumentatsioon suhetes AS-ga Hek M.V. näitab üksnes trepikodade radiaatorite mahamonteerimist ega näita juba tehtud töid hagejate korterites; - Sõltumata hageja M. P.il kütte ja sooja vee sulgemise aktide puudumisest ei ole kostja millegagi ümber lükanud hageja väiteid selliste kooskõlastuste, aktide ja tegevuste olemasolu kohta, mis kinnitavad hagejate käitumist/lähtumist nimetatud määruse sätetest. Tunnistaja K. Tammai kinnitas, et vastavad kooskõlastused ja aktid elektriküttele üleminekuks seoses külmade korteritega said nii hagejate majas kui teistes suurtes kortermajades tehtud ning asjaolu, et munitsipaalettevõtte arhiivis ei ole säilinud 14 aasta taguseid dokumente (pankrotihalduri kiri II kd tl 277), ei anna alust muuks järelduseks. Kohus märgib, et linnavalitsuse määruse nõuded olid projektide, kooskõlastuste ja kulude kandmise osas (need pandi täielikult elektriküttele üleminejatele – määruse p 12) piisavalt karmid, et nende täitmisel võiks maja valdaja kooskõlastuse lugeda kõikide korteriomanike nõusolekuks. Sel ajal ei toimunud ega saanud toimuda korteriühistu üldkoosolekuid, kus kõik korteriomanikud oleks saanud oma sõna sekka öelda. Nõuda, et hagejad oleks pidanud otsima üles kõik ülejäänud korteriomanikud ja võtma neilt nõusoleku, vaatamata enda poolt tehtud kulutustele ja käitumisele eeskirjade kohaselt, oleks ümberehituse põhjust (enamike ärakuulatud isikute sõnul olid korterid külmad, köeti isegi elektripliidiga) arvestades äärmiselt ebaõiglane. Kostja on tuginenud väitele, et vastavad linnavalitsuse õigusaktid, projektid ja kooskõlastused ei asendanud kaasomanike nõusolekut (millega kohus eelpooltoodust lähtuvalt ei nõustu), mitte aga sellele, et hagejad ei käitunud vastavalt kehtinud korrale; - Vaikimisi nõustusid korteriomanikud hagejate üleminekuga elektriküttele, kuivõrd asjas ei ole esitatud ühtki nähtavat pretensiooni sellise tegevuse vastu üheltki korteriomanikud vähemalt 7-8 aasta jooksul elektriküttele ülemineku järgselt. Hagejate ütluste kohaselt ei ole senini neile keegi otseselt mingeid etteheiteid teinud; - Omaette küsimus on ka see, kas kõigi korteriomanike nõusolek hagejate elektriküttele üleminekuks oli üldse 1997.aastal nõutav, sest juba selleks hetkeks ei olnud majas ühtset ja ühist küttesüsteemi (tunnistaja E. N. sõnul oli tema elektriküttele üle läinud juba 1994.aastal). Kuivõrd kohus on tuvastanud, et sisuliselt oli hagejail elektriküttele üleminekuks olemas kõigi kaasomanike nõusolek, peaks vastavalt ülalmärgitud Riigikohtu seisukohale olema sarnane nõusolek ka kaug(kütte)süsteemi taastamiseks, kas siis kõigi korteriomanike eraldiseisva nõusoleku või korterühistu üldkoosoleku otsuse näol, mille poolt hääletavad kõik korteriomanikud. Selles mõttes võib teatud tingimustel korteriühistu vastava otsuse vastuvõtmiseks pädev olla, kuid kuna vaidlusaluse otsuse poolt on hääletanud vaid 53 korteriomanikku, siis ei ole otsus kooskõlas seadusega ning tuleb KÜS § 13 lg 3 alusel tühistada. Kohus märgib, et kui hagejad oleks elektriküttele üle läinud õigusvastaselt, tuleneks korteriühistu vastava otsuse vastuvõtmise õigus KÜS § 13 lg 3 ja § 151 lg 1 ja 2 sätetest ning see ei vajaks erilist põhjendamist ega kõigi korteriomanike nõusolekut (piisab lihthäälteenamusest). Kuivõrd kohus nimetatud alusel hagi rahuldab, puudub vajadus hageja esitatud alternatiivnõude käsitlemiseks.