Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuistungi aeg Resolutsioon

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 2009. aasta augustis kostjale 5 474 eurot intressiga 10% kuus, mille kostja kohustus tagastama 2011.a veebruaris. 01.03.2011 edastas hageja kostjale võlgnevuse tagastamise nõude, andes võlgnevuse tasumiseks aega kuni 06.03.2011. Kostja laenu tagastanud ei ole. Hageja arvestas kostjale intressi 10% kuus, mis on laenusummalt 5474 eurot 547,4 eurot kuus 2009 aasta augustist kuni 2011. aasta veebruarini, kokku 18 kuu eest summas 9853,2 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel so. 8% aastas alates 15.03.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Sissenõutavaks muutunud viivis on 18 eurot. Kostja vastuväited Kostja laenu võtmist ei vaidlusta. Vastuväidete kohaselt tagastas ta hagejale laenu igakuiste 6000 krooniste summadena, mille kohta hageja talle kviitungit ei andnud. Kostja palus intressinõuet vähendada põhjusel, et intressinõue on ülemäära suur ja vastuolus heade kommetega, kuna ta nõustus maksma 10%-list intressi erakorralise vajaduse tõttu ning tal puudus varasem kogemus intresside rakendamise kohta. Kohtuotsuse põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja kirjaliku võlakirja ja omaksvõtuga on tõendatud, et hageja laenas kostjale 2009 aasta augustis 5474 eurot intressiga 10% kuus, mille kostja kohustus tagastama 2011.a veebruaris. Seega kuulub hagi põhivõla 5474 euro nõudes rahuldamisele. VÕS §-st 94 ja võlakirjast tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt 10%-se intressi tasumist, kokku 9853,20 eurot. Kostja ei ole põhjendanud ega mitte ühegi tõendiga tõendanud oma väidet, et ta tegi tehingu erakorralisest vajadusest tulenevalt ega omanud kogemust intresside rakendamise ja nende tavapärase suuruse osas. Seega ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas kokkulepitud intress oli heade kommetega vastuolus. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 järgi 8% aastas, mis on 15 päevase viivitamise kohta 18 eurot. Vastavalt TsMS § 367 lg 1 taotleb ta viivise väljamõistmist kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 alusel 8% aastas. VÕS 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162, mille lõike 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada tasumisele kuuluvat leppetrahvi mõistliku suuruseni arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et viivise vähendamiseks alust ei ole, kuna põhivõlg on tagastamata täies ulatuses, hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras, kostja ei ole tõendanud makseraskusi ega õigustatud huve, mida kohus saaks viivise vähendamise taotluse juures hinnata. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. Kostja taotles võla tasumiseks määrata kohtul maksegraafik maksete suurusega 50-100 eurot kuus, mille täitmine pikeneb rohkem kui 15-le aastale. Kohus leiab, et võla tasumine 15 või enama aasta jooksul kahjustab võlausaldaja huve

ebaproportsionaalselt palju võrreldes kostja huvidega tasuda võlg maksegraafiku järgi. Et kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid oma majandusliku olukorra ja maksevõime või maksevõimetuse kohta, siis puudub kohtul alus muu maksegraafiku määramiseks ja kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. VÕS §-dest 101 lg 1 p 1 ja 6 ja 108 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja viivist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 5 474 eurot, intress 9 853,2 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 18 eurot. Mõista alates 16.03.2011 kostjalt välja tagastamata põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni viivis 8% aastas. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Et hageja vabastati vastavalt Harju Maakohtu 18.04.2011 kohtumäärusele hagi esitamisel 1118,45 euro suuruse riigilõivu tasumisest, siis tuleb TsMS § 179 lg 1 ja 190 lg 3 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv Eesti Vabariigi kasuks 1 118,45 eurot. TsMS § 179 lg 5, 6, 7 ja 9 kohaselt tuleb riigilõiv tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, vastasel korral võib saata lahendi sundtäitmisele, seejuures tuleb menetluskulude tasumisega viivitamisel tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas) alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni Eesti Vabariigi kasuks. Kostjal tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbankis, viitenumber 2900078444. Maksekorralduse selgituse reale märkida: kohtu nimetus, tsiviilasja number ja menetlusosalise nimi. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.