2-11-8957/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

02.03.2011 Swedbank AS esitas Harju Maakohtule hagi OÜ D ja IB vastu võlgnevuse põhivõla 9 870,21 eurot, intressi 297,19 eurot, Kredexi tagatistasu 56,11 eurot, tagatistasu viivise 36,36 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud põhiosa viivise 5 941,96 eurot ja alates hagi esitamisest lisanduvate viiviste väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt hageja ja OÜ D sõlmisid 28.06.2006 laenulepingu (edaspidi leping 1) summas 24 925,54 EUR intressimääraga 6 kuu Euribor + 5 % aastas ja laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaga 25.05.2011. Hageja kandis laenusumma kostja 1 kontole. Laenulepingu tagatiseks oli Kredexi käendus, mille maht oli 75 % pangale tagasi maksmata laenusummast, ning 2 eraisiku käendused. Ühe eraisiku, DB osas esitas hageja nõude pankrotimenetluses. Lepingu 1 üldtingimuste punkti 6.1. kohaselt kohustus kostja 1 tagama arvelduskontol piisavalt rahalisi vahendeid laenu põhiosa ja intressi tasumiseks. Kostja kohustus laenu põhiosa ja intressi tasuma iga kuu 25.kuupäeval. Lepingu 1 põhitingimuste p 2.17.2. kohaselt kohustus kostja 1 tasuma iga kvartal sihtasutusele käendustasu. Kostja 1 ei täitnud laenulepinguga võetud kohustusi. Alates 25.09.2009 kuni 25.01.2010 kostja laenu tagasi ei maksnud, olles viivituses 5 üksteisele järgneva laenusumma põhiosa ja intressi maksega. 11.11.2009 – 08.02.2010 kostja 1 ei tasunud ka sihtasutusele käendustasu. Lepingu 1 põhitingimuste p 2.15. kohaselt kohustus kostja 1 maksma viivist varaliste kohustuste (va intressi maksmise kohustus) mittekohase täitmise eest 0,150 % päevas. Lepingu 1 põhitingimuste p 2.16.3. kohaselt seati lepingu 1 tagatiseks kostja 2 käendus. 28.06.2006 sõlmisid hageja ja I. B käenduslepingu (edaspidi leping 2), millega kostja võttis endale kohustuse vastutada OÜ D ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga, kuid mitte rohkem kui 390 000 Eesti krooni (24 926 euro) ulatuses. Lepingu 2 p 9 kohaselt jõustus leping allakirjutamise momendist ning kehtib kuni põhilepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. Kostja 2 ei ole täitnud käenduslepinguga võetud kohustusi kohaselt. 05.01.2010 saatis hageja kostjale 1 kirja lepingu ülesütlemise ja kostjale 2 kirja käenduskohustuse täitmisest, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis jooksva võlgnevuse tasumiseks tähtaja 20.01.2010. Hageja hoiatas kostjaid, et kui võlgnevust nimetatud kuupäevaks ei kustutata, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles ja alustatakse kohtumenetlust kogu võlgnevuse sissenõudmiseks. 12.02.2010 hageja saatis kostjatele 1 ja 2 teated lepingu ülesütlemise kohta alates 11.02.2010, ühtlasi hageja teatas kostjatele võlgnevuse suuruse ja palus võla tasuda hiljemalt 27.02.2010. Kostjad ei ole lepingutega võetud kohustusi täitnud. Samuti ei ole kostjad teatanud kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust. Seega ei ole kostjate poolt kohustuse rikkumine vabandatav. Hagi esitamise seisuga võlgnesid kostjad hagejale 16 201,83 eurot, sh põhiosa võlg 9870,21 eurot, intress 297,19 eurot ajavahemiku 25.09.2009 kuni 11.02.2010 eest, Kredexi tagatistasu 56,11 eurot, tagatistasu viivis 36,36 eurot ajavahemiku 11.11.2009 – 01.03.2011 eest ja põhiosa viivis 5941,96 eurot ajavahemiku 25.09.2009 – 01.03.2011 eest. Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjatelt solidaarselt välja 16 201,83 eurot ning alates hagi esitamisest viivis põhinõudest 0,15 % päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja taotleb jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja palub tunnistada otsuse viivitamata täidetavaks.

Kostja 1 seaduslik esindaja DB saatis kohtule 25.04.2011 e-kirja (tl 52), milles teatas, et on või oli OÜ D juhatuse liige, täpselt ei tea. D. B on eraisikuna pankrotis ning firmadega ei ole tegelenud juba aastaid, firmade likvideerimiseks vahendeid ei ole. D. B oli nõus kirjaliku menetlusega. Kostja 2 IB10.08.2011 kirjalikus vastuses vaidles hagile vastu. I. B 11.01.2008 taganes käenduslepingust, täites käenduslepingu punkti 7. Hageja kostja tahteavaldusele ei reageerinud. Vaidlusalune laenuleping oli sõlmitud ettevõtte finantseerimiseks ning nõutud oli juhatuse liikme vastutus (käendus). Käenduslepingu sõlmimisel ei maininud keegi (isegi mitte hageja), et käendusleping kehtib ka siis, kui isik enam ei ole juhatuse liige, veelgi rohkem, isegi mitte osanik. Kostja on seisukohal, et hageja ei sõlmiks ettevõtte laenulepingute käendusi suvaliste isikutega, vaid vaja on ettevõttega seotud isikut, kes oleks motiveeritud ettevõtlusega kasumlikult tegelema. Alates 2008 ei ole kostja 2 enam OÜ D seotud. Tahe olla käendaja võis kostjal olla siis, kui ta oli D juhatuse liige, kuid mitte pärast seda. Kui pank sai 11.01.2008 teada, et kostja 2 ei ole enam juhatuse liige ega soovi käendada laenulepingut, oleks pank pidanud nõudma laenusaajalt lisatagatist või laenu tagastamist, kuna pank teadis, et asjaolud on muutunud. Kohustuse sisu ja võlausaldaja ning põhivõlgniku isik peavad olema täpselt määratletud. Nõutud oli ettevõtte juhatuse liikme käendus, ei sobinud mingi muu. Alates 2008.a. on isik muutunud, kostja ei ole enam juhatuse liige ning pank peaks lepingu ümber vaatama ja I. B uue käenduslepingu sõlmima. Kui hageja on keeldunud kostja 2 käendust tühistamast ning mingit muud lisatagatist otsimast, siis on ta loonud olukorra, kus kostja 2 oli teise isiku suvas. D oli võimeline tegema otsuseid, mis otseselt kahjustasid kostja 2 huve. I. B leiab, et sellega hageja võttis endale täiendava riski ning kostja 2 kohustamine käendust täitma on ebaõige. Sellest tulenevalt on käendusleping vastuolus heade kommetega ning TsÜS § 86 lg 2 valguses seega tühine. Hageja kasutas ära olukorda, kus ettevõttele laenu saamiseks oli kostja juhatuse liikmena kohustatud andma käenduse. Selline käendusleping ei pea vett, kui kostja 2 ei ole enam juhatuse liige, ilmselgelt on mindud vastuollu lepinguvabaduse põhimõttega, kostja ei saa olla nõus tagama suvalise äriühingu kohustusi. Kostja taotleb käenduse tühistamist, hagi tühistamist nõudeõiguse aegumise tõttu, jätta kohtukulud hageja kanda ning kohustada hagejat tagastama kostja 2 arvelduskontolt omavoliliselt röövitud summa koos intressidega kokku 1300 eurot. 15.08.2011 kostja 2 esitas täiendas aegumise kohaldamise taotlust viitega TsÜS § 147 lg-le 3.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 493 lg 1 alusel kohus poolte nõusolekul lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus määras pooltele tähtaja täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks ning teatas menetlusosalistele kohtulahendi teatavakstegemise aja. Määratud tähtajaks, 10.10.2011 pooled ei esitanud mingeid tõendeid ega taotlusi. Kostja 2 esitas 17.10.2011 taotluse asja arutamiseks kohtus, kuna talle jääb arusaamatuks hageja 09.09.2011 seisukoht. I. B väidetel ta ei saanud aru, kas hageja vaidles tema seisukohtadele vastu või mitte. 25.10.2011 kohus teatas kostjale 2, et seaduslikku alust kirjalikuks menetluseks antud nõusoleku tagasivõtmiseks kostjal ei ole ning kohus jättis taotluse menetlusviisi muutmiseks rahuldamata. 25.10.2011 kell 9:11 saadetud e-kirjas kostja 2 kordas taotlust kohtuistungi korraldamiseks, et kostja saaks oma õiguste eest seista. Kostja leiab, et tema õigused ei ole kirjalikus menetluses tagatud, kuna hagejaks on advokatuuri liige ning hageja on suuteline juriidiliselt oma seisukohti kirjalikult esitama palju arusaadavamalt ja õigemini, kui kostja. Kohus leiab, et kostja 25.10.2011 täiendav taotlus on samuti põhjendamatu ja kohus jätab selle rahuldamata. Kohus jääb seisukohale, et kostja ei ole esile toonud menetlusliku olukorra sellist muutust, mis õigustaks kirjaliku menetluse läbiviimiseks antud nõusoleku tagasivõtmist. Väär on kostja seisukoht, et hagejaks on advokatuuri liige. Advokatuuri seaduse § 22 lg 1 kohaselt on advokatuuri liikmeteks vandeadvokaadid, vandeadvokaadi vanemabid ja vandeadvokaadi abid. AdvS § 23 sätestatust tuleneb, et advokaadiks saab olla ainult füüsiline isik. Käesolevas tsiviilasjas on hagejaks eraõiguslik juriidiline isik AS Swedbank, kes osaleb menetluses lepingulise esindaja kaudu. Hageja lepinguliseks esindajaks on hageja oma töötaja. Ka asjaolu, et kostjal puuduvad õigusalased eriteadmised, ei ole käsitatav menetlusliku olukorra olulise muutumisena. See, et hageja esindaja on juriidilise eriharidusega ning seetõttu suudab, erinevalt kostjast, oma seisukohti õiguslikult motiveerida, ei anna kostjale alust eeldada, et tema õigused jäävad kaitseta. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab ise seadust poolte esile toodud faktiliste asjaolude alusel. Kostja väidetel ta ise ei orienteeru juriidikas. Konkreetseid viiteid õigusnormidele sisaldavast kostja 2 vastusest kohus teeb järelduse, et vastuse koostamiseks on kostja konsulteerinud juriidilisi eriteadmisi omava isikuga. Seega on ilmselgelt alusetu kostja väide, et ta andis nõusoleku kirjalikuks menetluseks ekslikult. Lisaks ei ole kostja esile toonud, et ta soovib kohtuistungil osaleda koos esindajaga või mil muul viisil kostja kohtuistungil suudaks oma õigusi oluliselt paremini kaitsta. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja 1 sõlmisid laenulepingu . Samuti ei ole vaidlust, et kostja 1 on laenu kätte saanud, kostja 1 rikkus laenulepingust tulenevaid kohustusi ning seetõttu on laenuleping alates 11.02.2010 erakorraliselt üles öeldud. Kostja 1 ei ole hagile sisulisi vastuväiteid esitanud. Äriregistris on OÜ D osanikuks ja juhatuse liikmeks jätkuvalt D B . Kohtu selgitusele vaatamata D. B kostja 1 vastust ei täiendanud. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja 2 sõlmisid eelnimetatud laenulepingust tulenevate kostja 1 kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu . Pooled vaidlevad selle üle, kas käendusleping on jätkuvalt kehtiv ning kas käenduslepingust tulenevalt on kostja 2 kohustatud solidaarselt põhivõlgnikuga vastutama laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kohus leiab, et kostja väited, et käendusleping on vastuolus kohta heade kommetega ja seetõttu tühine, ei ole põhjendatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega saab tehingut lugeda heade kommetega vastuolus olevaks, kui samaaegselt koos hageja teadmisega kostja 2 sõltuvussuhtest või erakorralisest vajadusest on tehing sõlmitud ka kostja 2 jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või kohustused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus leiab, et kostja 2 väited käenduslepingu sõlmimisest sõltuvussuhtes või erakorralise vajaduse tõttu ei ole põhjendatud. Sõltuvussuhteks või erakorraliseks vajaduseks TsÜS § 86 lg 2 mõttes ei ole käenduslepingu sõlmimine juhatuse liikme poolt eesmärgiga saada ettevõttele laenu. OÜ D on võtnud investeerimislaenu Krediidi – ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse KredEx käenduse abil. Ettevõtte soov kasutada võimalust ja saada laenu KredEx-i toel ei ole erakorraline vajadus. Laenulepingu üldtingimustest nähtuvalt oli laenu tagatisena võimalik kasutada ka vara koormamist hageja kasuks, mistõttu ei ole õige kostja väide, et laenu oli võimalik saada üksnes juhatuse liikme käenduse tagatisel. Kostja 2 ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, millest võiks järeldada, et käendusleping on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et kohustuste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. VÕS § 69 lg 2 ja § 152 lg 1 alusel tekib hagi rahuldamise korral kostjal 2 käendajana tagasinõudeõigus kostja 1 kui põhivõlgniku vastu. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja vastutab lepingu rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt põhivõlgnikuga (VÕS § 145 lg 1). VÕS § 149 lg 1 annab käendajale õiguse esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kostjal ei olnud alust käenduslepingut tühistada ega käenduslepingut üles öelda (lepingust taganeda). Lepingu tühistamine eeldab, et leping on sõlmitud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul (TsÜS § 90 lg 1). Selliseid asjaolusid ei ole kostja 2 esile toonud. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt VÕS §-s 196 sätestatule üles öelda (VÕS § 116 lg 6). Laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks on anda laenusaajale üle rahasumma. Selle kohustuse on hageja täitnud. Käenduslepingust hagejale mingeid kohustusi ei tulene. Käendusleping on aktsessoorne kohustus, st käenduse kehtivus sõltub põhikohustuse kehtivusest. Kostja 2 on vaidlustanud üksnes käenduse kehtivuse, vastuväiteid laenulepingule kostja 2 ei ole esitanud. Kostja 2 ei ole nimetanud ühtegi hageja (olulisele) lepingurikkumisele viitavat asjaolu. Kuna hageja ei ole lepingut rikkunud, ei olnud kostjal 2 alust lepingust taganeda. Väär on kostja 2 seisukoht, et kui hageja sai teada, et kostja 2 ei ole enam kostja 1 juhatuse liige, pidi hageja otsima uue käendaja või nõudma laenusaajalt lisatagatist. VÕS § 142 lg 4 järgi käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Käenduslepingus puudub viide, et IB on käenduse andnud juhatuse liikmena. Käenduslepingus on sätestatud käendaja vastutuse piirmäär, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et tegemist on VÕS §-s 143 nimetatud tarbijakäenduslepinguga ning kostja ei ole lepingut sõlminud juhatuse liikme majandus-ja kutsetegevuse raames. Käenduslepingu punkti 9 kohaselt käenduslepingu jõustus selle allakirjutamise momendist ning kehtib kuni laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Seega jäi käendusleping kehtima ka kostjate 1 ja 2 vahelises sisesuhtes toimunud muutuste korral. Hageja nõue kostjate vastu tuleneb laenulepingust. Kohustus ja selle suurus ning täitmise tähtaeg oli käenduslepingu sõlmimisel teada, mistõttu ei kohaldu käesolevas asjas VÕS § 154 lgst 1 tulenev käendaja õigus tulevase kohustuse tagamiseks sõlmitud tähtajatu käenduslepingu ülesütlemiseks. Kostja 1 juhatuse liikmete määramine ei olnud hageja võimuses. Laenulepingu sõlmimisel antud tagatiste asendamise taotlemine on laenusuhte olemusest tulenevalt laenusaaja õigus. Kui kostja 2 leidis, et andis käenduse üksnes seoses oma juhatuse liikme staatusega ega soovi selle staatuse lõppemise järel olla käendusega seotud, tulnuks kostjal 2 need küsimused lahendada

kostjaga 1. Seda kohustust on kostjale 2 korduvalt selgitanud ka hageja, nagu nähtub kohtule esitatud pooltevahelisest kirjavahetusest. Kostja 2 taotleb aegumise kohaldamist. Kostja 2 leiab, et tegemist on kokkulepitud tasu maksmisega, mille aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kohus leiab, et nõue ei ole aegunud. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus arvestab aegumist üksnes kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). TsÜS § 146 lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Hageja nõude aluseks on asjaolu, et hageja on laenulepingu kostja 1 võlgnevuse tõttu üles öelnud. VÕS § 195 lg 2 sätestab, et ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Laenulepingus oli kokku lepitud laenu tagastamise tähtpäevaks 25.05.2011. Laen tuli tagastada osamaksetena. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kostja 1 jäi võlgu laenusumma ja intressi maksed alates 25.09.2009 ning alates 11.11.2009 KredExi käendustasu maksed. Seega osamaksete võlgnevus muutus sissenõutavaks vastavalt alates 26.09.2009 ja 12.11.2009 ning tulenevalt TsÜS § -st 154 algas tasumata osamaksete ja sihtasutuse käendustasu maksete nõude aegumistähtaeg kõige varem 01.01.2010. Hagi esitati 02.03.2011 kolmeaastase aegumistähtaja jooksul. Laenulepingu 11.02.2010 ülesütlemisega muutus kogu nõue sissenõutavaks alates kogu võlgnevuse tasumiseks määratud tähtajale 27.02.2010 järgnevast päevast. Sellest ajast hagi esitamiseni jäi samuti vähem kui 3 aastat ning nõue ei ole aegunud. Kohus jätab hagi aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjad ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid nõude suuruse ega koosseisu osas. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause võimaldavad võlgnikult nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. Laenulepingu punktis 2.15 on pooled kokku leppinud viise määras 0,150 % päevas. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagiavalduses selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotleb kostjatelt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 5941,96 eurot ning alates hagi esitamisest viivis 0,15 % päevas. VÕS § 145 lg-st 1 tulenevalt vastutavad kostja 1 põhivõlgnikuna ja kostja 2 käendajana hageja ees solidaarselt. VÕS § 145 lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi täies ulatuses ja mõistab kostjatelt solidaarselt välja 16 201,83 eurot, sh põhiosa võlg 9 870,21 eurot, intressivõlg 297,19 eurot ajavahemiku 25.09.2009 – 11.02.2010 eest; Kredexi tagatistasu 56,11 eurot, tagatistasu viivis 36,36 eurot perioodi 11.11.2009 kuni 01.03.2011 eest ja põhiosa viivis 5 941,96 eurot perioodi 25.09.2009 kuni 01.04.2011 eest. Samuti kohus mõistab kostjatelt solidaarselt välja viivise 0,15 % põhiosa võlgnevusest päevas alates hagi esitamisest 02.03.2011 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.