Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
5 855,47 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Manglusson apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
4. oktoober 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): OÜ Manglusson (registrikood: 11349065), esindaja Ants Manglus
esindajad
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 21. veebruari 2011 otsus
Vastustaja (hageja): Henri Paves (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. veebruari 2011 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta OÜ Manglusson kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses
ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Henri Paves esitas hagi OÜ Manglusson vastu töövaidluses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid H. Paves ja OÜ Manglusson 12.03.2007 töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juurde tööle planeerijana. Töötasu suuruseks oli 9 000 krooni kuus. Alates 2008 juunist hakkasid tekkima tööandja võlad töötajale palga maksmisel. 21.10.2009 tegi tööandja ettepaneku töötaja palga alandamiseks neljakuuliseks perioodiks miinimumpalgale. Töötaja oli sellega nõus, sest temale teadaolevalt vähendati töötasu ka teisel töötajal. Kuid tööandja jätkas miinimumpalga maksmist ka pärast suuliselt kokkulepitud neljakuulise perioodi (november 2009 - veebruar 2010) lõppu. Teistelt töötajatelt sai hageja teada, et nende töötasu vähendatud ei olnud ja ka palgavõlgnevus puudus. H. Paves oli seisukohal, et tööandja poolt oli tegemist pettusega ning seetõttu on kokkulepe kehtetu. Lisaks ei vasta kokkulepe töölepingu seaduses sätestatud 3-kuulisele tähtajale töötasu vähendamiseks ning kokkulepet ei ole sõlmitud kirjalikult. Töötaja nõudis 03.05.2010 tööandjalt selgitust töötasu maksmata jätmise kohta, kuid seda ei antud. 21.06.2010 saatis töötaja tööandjale tähitult kirja, nõudes töötasu võla maksmist. Kiri tagastati saatjale 16.07.2010, sest tööandja ei olnud seda välja võtnud. 05.07.2010 jäi töötaja töövõimetuslehele. 09.07.2010 saatis töötaja tööandjale võlanõude e-kirjaga. Tööandja nõudis töövahendite üleandmist 13.07.2010 või alternatiivselt töötamise jätkamist miinimumpalga eest ja võla maksmise graafiku koostamist kaugemas tulevikus. Töötaja sellega ei nõustunud ning saatis tööandjale 17.07.2010 avalduse töölepingu lõpetamise kohta alates 19.07.2010 ja nõude võla tasumiseks. Selleks kuupäevaks võlgnes kostja hagejale töötasu 113 550 krooni ja viivise 6 662 krooni. Töölepingu erakorralise ülesütlemise eest lepingu tööandjapoolse olulise rikkumise tõttu nõudis töötaja hüvitist 3 kuu keskmise palga ulatuses.
2.OÜ Manglusson vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt võttis tööandja õigeks töötajale maksmata töötasu 50 944 krooni ulatuses. Töötasu maksmisega viivitamine toimus, kuid H. Paves oli sellega kogu aeg nõus. Tööandja arvates lepiti suuliselt kokku töötasu vähendamine püsivalt alates 2009 septembrist, sest töötaja töömaht vähenes oluliselt. H. Paves ei ole üle andnud mõningaid jooniseid, olles sellega tekitanud tööandjale kahju. H. Paves ei saa oma tööd võrrelda teise töötajaga, kes koostas maastikuarhitektuurilist hindamist ning parkide kujundusprojekte, mida hageja ei soovinud teha. Töötaja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai või pidi teada saama. Mõistlikuks ajaks ei saa pidada viitamist 2008 maksmata jäänud palgale, samuti on töötasu vähendamisest töölepingu ülesütlemiseni möödunud ligi pooleaastane periood. Töölepingu ülesütlemine H. Pavesi poolt ei vasta töölepingu seadusele, sest ülesütlemine ei toimunud mõistliku aja jooksul.
Lõuna tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni 12.10.2010 otsusega rahuldati töötaja nõuded. Töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 alusel loeti kehtivaks ja tööandjalt mõisteti välja töötajale maksmata töötasu 113 550 krooni, hüvitis 27 000 krooni ja viivis 6 662 krooni, kõik brutosummadena. OÜ Manglusson pöördus kohtusse taotlusega vaadata töövaidlus läbi hagimenetluse korras, välja arvatud H. Pavesile maksmata töötasu 50 944 krooni ulatuses. Seda töötaja nõuet tööandja ei vaidlusta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus 21. veebruari 2011 otsusega rahuldas H. Pavesi hagi OÜ Manglusson vastu osaliselt. Kohus mõistis OÜ-lt Manglusson H. Pavesi kasuks välja saamata jäänud töötasu 44 006 krooni (2812,50 eurot), viivise 6 169 krooni (394,27 eurot) ja hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest lepingu olulise rikkumise tõttu 22 350 krooni (1 428,43 eurot), kokku 72 525 krooni (4 635,20 eurot), millelt kuuluvad kinnipidamisele töötasult ettenähtud maksud ja maksed. Kohus jättis rahuldamata H. Pavesi hagi OÜ Manglusson vastu saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks 18 600 krooni (1 188,76 eurot) ulatuses ja viivise väljamõistmiseks 493 krooni (31.51 eurot) ulatuses. Henri Pavesi nõue OÜ Manglusson vastu töötasu väljamõistmiseks 50 944 krooni (3649.14 eurot) ulatuses on rahuldatud Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjoni 12.10.2010 otsusega töövaidlusasjas 9.2-2/2341-2010. Kohus jättis menetluskulud OÜ Manglusson kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust töölepingu sõlmimise ja selle ülesütlemise fakti üle. OÜ Manglusson ei ole H. Pavesi esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust vaidlustanud. Tööandja vastusest töövaidluskomisjonile ei piisa töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks. Selleks peab esitama avalduse. H. Paves on töölepingu kirjalikult üles öelnud alates 19.07.2010 TLS § 91 lg 2 p 2 järgi, ülesütlemine on kehtiv ja tööleping on lõppenud. Töötaja ülesütlemisavalduse kohaselt rikkus tööandja töölepingut sellega, et ta pikema aja jooksul ei maksnud töötajale kokkulepitud töötasu. Kostja on õigeks võtnud, et ta võlgneb töötajale töötasu 50 944 krooni. Kohus oli seisukohal, et tegemist on olulises ulatuses töötasu maksmata jätmisega pikema aja jooksul ning sellest tulenevalt on töötaja õigust saada töötasu oluliselt rikutud. Töötaja on korduvalt nõudnud saamata jäänud töötasu. Tööandja on andnud lubadusi ning on töötaja töötasu nõude osaliselt õigeks võtnud töövaidluskomisjonile ning kohtule esitatud avaldustes. Nendel asjaoludel on H. Pavesi nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise tõttu hüvituse saamiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses põhjendatud. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Töötaja töötasu ja viivise arvestuste kohaselt võlgneb tööandja töötajale brutopalgana 113 550 krooni. Tööandja on sellest summast õigeks võtnud 50 944 krooni. ITVS § 25 lg 1 alusel on töövaidluskomisjoni 12.10.2010 otsus OÜ-lt Manglusson H. Pavesi kasuks 50 944 krooni väljamõistmiseks jõustunud edasikaebamiseta 26.12.2010. Kohtus on vaidlustatud H. Pavesi töötasu nõue 4 001,25 euro (62 606 krooni) ulatuses. Hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud e-kirjavahetuse väljatrükiga luges kohus tõendatuks, et tööandja ja töötaja leppisid kokku töötaja töötasu vähendamises neljaks kuuks, s.o 01.11.2009 – 28.02.2010. Samas ei ole hageja olnud nõus sellega, et alammääras töötasu makstakse temale ka pärast nimetatud perioodi. Hageja ei ole tõenditega ümber lükanud kostja vastuväidet, et teine OÜ Manglusson töötaja tegeles teistsuguste tööülesannetega kui hageja. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et mõlemad OÜ Manglusson töötajad tegelesid täpselt samasuguste
tööülesannetega. Töölepingu muutmine on lepingupoolte vahel sõlmitud kokkulepe. Eeltoodu alusel jättis kohus rahuldamata hageja nõude vaidlusaluse nelja kuu eest 9 000 krooni suuruse töötasu väljamõistmiseks. Alates märtsist 2010 pidi hageja saama jälle töötasu 9 000 krooni kuus. 03.05.2010 e-kirjavahetuse kohaselt on H. Paves teatanud, et tööandja poolt kehtestatud 4-kuuline periood töötasu vähendamiseks on möödunud. A. Manglus on vastanud, et kohe kui (olukord) paremaks läheb, saab (töötasu maksmine) tasa tehtud. Seega kehtis tööandja ja töötaja kokkulepe 9 000 krooni suuruse töötasu maksmise kohta alates 2010 märtsist, s.o pärast 4-kuulist töötasu vähendamise kokkuleppe lõppemist. Hagejale on arvutatud 2009 novembrikuu eest töötasu 4 350 krooni brutopalgana, detsembrikuu eest 4 350 krooni brutopalgana ning 2010 jaanuarikuu eest 4 350 krooni brutopalgana ja ta on töötasu 3 813 krooni vastavas kuus netotöötasuna kätte saanud. Tulenevalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppest on hageja kätte saanud kokkulepitud töötasu. 2010 veebruarikuu eest ei ole hagejale kokkulepitud töötasu – 4350 krooni kuus brutopalgana – välja makstud. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks koos muude maksmata jäänud töötasudega välja mõista. H. Pavesi arvutatud saamata jäänud brutotöötasust tuleb seega maha arvata kostja poolt vaidlustamata 50 944 krooni ja töötasu vähendatud osa 4 650 krooni kuus nelja kuu eest, kokku 69 544 krooni. H. Pavesil on tööandjalt saamata töötasuna veel 2 812.50 eurot (44 006 krooni). Nimetatud summast tuleb maha arvata töötaja maksukohustus, tulenevalt TLS §-st 29 lg 3. OÜ Manglusson on viivitanud töötajale töötasu maksmisega. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivise arvutusele. Kohus mõistis kostjalt töötasu maksmisega viivitamise tõttu välja viivise 394.27 eurot (6 169 krooni) tulenevalt väljamõistetud töötasust. Kohus vähendas hageja poolt arvutatud viivist hageja koostatud tabeli nr 1 positsiooni 238, 239, 240 võrra, s.o kokku 402 krooni ulatuses, sest hageja on kokkulepitud töötasu kätte saanud ning 2010 veebruarikuu eest maksmata 4 350 krooni suuruse, mitte 9 000 krooni suuruse, töötasu tõttu veel 91 krooni võrra (4650 krooni x 0,02 % x 128 päeva). Kohus on tunnustanud hageja õigust saada töölepingu ülesütlemise tõttu hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 alusel. Hageja ütles töölepingu üles 19.07.2010. Sellele eelnenud kuudel jaanuaris ja veebruaris oli hageja töötasu 4 350 krooni kuus, märtsist kuni juunini 9 000 krooni kuus. Hageja keskmine töötasu oli seega (44 700:6) 7 450 krooni kuus, kolme kuu keskmine brutotöötasu on kokku (3 x 7 450) 22 350 krooni, so 1 428.43 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Manglusson esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. veebruari 2011 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi jäetakse rahuldamata. OÜ Manglusson palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme. TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Mõistlikuks ajaks ei saa pidada aega alates 2008 juunist, millal tekkis esimene tõrge palga maksmisega. Palga vähendamise osas ei saa kindlasti olla mõistlikuks ajaks ligi poole aastane periood. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et H. Paves oli nõus ootama ka 2007-2008 tekkinud palga võlgnevuse tasumisega kuni tema poolt koostatud planeeringute lõpetamiseni ja eelistas uue arvuti soetamist palga võlgnevuse ees; 2) on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-6-08 leidnud, et TsÜS § 77 lg-st 1 tuleneb tehingu vormivabaduse põhimõte, mille kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Tööleping sõlmitakse TLS § 28 lg 1 järgi kirjalikult.
Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab TsÜS § 77 lg 3 esimese lause kohaselt muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. TsÜS § 83 lg 1 rakendub ka tehingu muutmise vormile. Töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised. Maakohus ei ole järginud Riigikohtu eelmainitud lahendit ning arvestanud asjaoluga, et pooled saavutasid suulise kokkuleppe töölepingu tingimuste muutmise osas. Kuna pooled olid nõus töölepingu tingimuste muutmisega, siis ei ole kostja poolt toimunud töölepingu tingimuste rikkumist. Seega puudus hagejal õigus töölepingut üles öelda. Kostja on korduvalt rõhutanud, et nõustub töösuhte jätkamisega H. Pavesiga ning soovib tema poolt koostatud planeeringute lõpetamist. Tänaseks on H. Pavesi koostatud planeeringute menetlus ajutiselt seiskunud kuni H. Pavesi taas tööle naasmiseni. Kostja on jätkuvalt nõus H. Pavesiga töösuhet jätkama.
5.H. Paves vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist ning menetluskulude OÜ Manglusson kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) leiab kostja, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme, samas kaebusest ei selgu, milliseid norme on kohus vääralt kohaldanud. Kostja ei ole H. Pavesi esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust seaduse kohaselt vaidlustanud ning seega ülesütlemine on kehtiv ja tööleping lõppenud ning arutlused töölepingu ülesütlemise põhjendatuse kohta ei ole asjakohased. Pealegi on kohus kogumis hinnanud ka asjaolusid, mis tingisid ülesütlemisavalduse esitamise ning leidnud, et hageja nõue hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses on põhjendatud; 2) on arusaamatu kostja viide, et kohus ei ole arvestanud Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-6-08. Kui lähtuda vastavast lahendist, peaks olema igasugune kokkuleppe poolte vahel just kirjalikus vormis, kuna tööleping oli kirjalik. Kohus on arvestanud poolte suulise kokkuleppega, kuna seda on kinnitanud ka kostja ja samuti on kohus lugenud poolte vahelise e-maili vahetusega tõendatuks, et kokkuleppe 4 kuu osas palga vähendamisega miinimumini tõepoolest eksisteeris ja lähtuvalt sellest jätnud hagi osaliselt rahuldamata. Kohus on õigesti leidnud, et alates 2010 märtsist pidi hageja saama jälle töötasu 9000 krooni kuus ning seega on ka arvestatud hüvitise ning saamata jäänud palga arvestused kohtuotsuses õiged, mida ei ole tegelikkuses oma apellatsioonis vaidlustanud ka kostja. Samuti on kaebuses pahatahtlik ja eksitav viide, nagu H. Paves oleks eelistanud uue arvuti soetamist palga võlgnevuse ees.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
21.veebruari 2011 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud osas, millega hagi rahuldati, ning TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud saamata jäänud töötasu, hüvitise ja viiviste arvestusi ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli nende õigsust.
Kuna Tartu Maakohtu 21. veebruari 2011 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
7.Apellandi väite kohaselt on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi, sest töötaja ei ole töölepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Nähtuvalt asja materjalidest saatis hageja kostjale tähtkirjana töölepingu ülesütlemise avalduse (TVK toimik tl 26,27) ning avalduse kohaselt ütles töötaja alates 19. juulist 2010 töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 2 järgi. Vastavalt TLS § 105 lg-le 1 peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Sama paragrahvi lg 2 järgi kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Tulenevalt TLS § 105 lg-st 1 juhul, kui kostja ei nõustunud töölepingu erakorralise ülesütlemisega töötaja poolt, pidi ta esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, kuid kostja ei ole seda teinud. Avaldusena töövaidluskomisjonile ei ole käsitletav kostja vastus hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele (TVK toimik tl 46-47). Kuna kostja ei ole vastavat hagi või avaldust esitanud, siis on TLS § 105 lg 2 kohaselt hagejapoolne töölepingu ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval, s.o 19. juulil 2010. Lisaks eeltoodule on ka sisuliselt ebaõige apellandi väide, et hageja töölepingu ülesütlemisel rikkunud TLS § 91 lg-t 4, sest ei ole töölepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et tööandja oluliselt viivitas töötasu maksmisega ning oluline viivitus seisnes selles, et tööandja jättis korduvalt kuutöötasu maksmata või maksis vähem. Kuna tööandja ka töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal oli oluliselt viivituses töötasu maksmisega, siis oli töölepingu erakorraline ülesütlemine õigustatud.
8.Apellandi väite kohaselt ei ole maakohus arvestanud asjaoluga, et pooled saavutasid suulise kokkuleppe töölepingu tingimuste muutmise osas. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus hinnanud poolte väiteid suulise kokkuleppe kohta, samuti on maakohus siinkohal arvestanud pooltevahelist e-maili vahetust ning lugenud tõendatuks, et poolte kokkuleppe 4 kuu osas töötasu vähendamiseks miinimumini eksisteeris ja lähtuvalt sellest on jätnud hagi osaliselt rahuldamata, s.o maakohus on tuvastanud asjaolu, et poolte vahel oli suuline kokkulepe töötasu alandamiseks miinimumini 4 kuu osas, kuid alates 2010 märtsist puudus poolte vahel kokkulepe ning hageja pidi saama jälle kokkulepitud töötasu 9000 krooni kuus.
9.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.