Natalja Klimenko avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
1 595 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. oktoobri 2010 otsus ja 11. oktoobri 2010 täiendav otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maido Paalo ja Toila valla apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (puudutatud isik) – Maido Paalo (isikukood:XXXXXXXXXXX), esindaja Margus Paalo Apellant (puudutatud isik) – Toila vald (Toila Vallavalitsuse kaudu) Vastustaja (avaldaja) – Natalja Klimenko (isikukood:
XXXXXXXXXXX)
Vastustajad (puudutatud isikud): Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu), esindaja Toomas Kutti MTÜ Aiandusühistu Martsa Ristiku (registrikood: 80021944), seaduslik esindaja Ivo Kulm
esindajad
Luise Korsten (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Margus Kiir Valentina Filonenko (isikukood: XXXXXXXXXXX) Jana Mikko (isikukood: XXXXXXXXXXX) Margarita Mölder (isikukood: XXXXXXXXXXX) Jekaterina Randla (isikukood: XXXXXXXXXXX) Eduard Trumm (isikukood: XXXXXXXXXXX) Edvard Trumm (isikukood: XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
Jätta Maido Paalo apellatsioonkaebus ja Toila valla apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Natalja Klimenko esitas 01.12.2009 maakohtule hagi Luise Korstna vastu kohustamaks XXX omanikku kindlustama vaba läbipääs XXX ja XXX kinnistutele ning mitte takistama tee kasutamist. 13.04.2010 määras kohus vaadata asi läbi hagita menetluses, sest hagis märgitud juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt hageja kinnistuni läbib lisaks XXX le veel viit kinnistut. 05.05.2010 esitas N. Klimenko avalduse, milles palus kohtul määrata, milline tee on antud asjas avalikult kasutatav tee, või selle puudumise korral määrata, millist erateed võib avaldaja kasutada oma kinnistule pääsemiseks. Avalduse kohaselt omandas avaldaja 21.04.2006 kaks kinnistut – XXX ja XXX . Enne kinnistute ostu palus avaldaja, et müüja näitaks talle juurdepääsu kinnistutele. Müüja näitas ainsa teena XXX t läbivat teed ning lisas Toila valla 31.05.2001 kirja nr 1-37/763, millest selgus, et XXX t läbiv tee on avalikult kasutatav tee ja kinnistu omanik, kelle kinnisasja avalikult kasutatav tee läbib, ei tohi tee kasutamist takistada ega seda lõpetada ka siis, kui see ei ole kantud avalikult kasutatava teena kinnistusraamatusse. Avaldaja sai kasutada seda teed kuni 2009 suveni.
2.Kohus, viies läbi paikvaatluse ja tutvunud puudutatud isikute seisukohtadega, pakkus menetlusosalistele välja kuus erinevat juurdepääsutee varianti:
I VARIANT – juurdepääsutee kulgeks Margarita Mölderile kuuluvalt XXX kinnistult (sihtotstarve transpordimaa), Maido Paalole kuuluva XXX kinnistu servast kuni Jana Mikkole kuuluva XXX kinnistuni (samuti sihtotstarve transpordimaa) ja mööda XXX kinnistut kuni XXX kinnistuni. XXX kinnistule on seatud OÜ Jaotusvõrk kasuks isiklik kasutusõigus kaitsevööndi (mis on 2 m mõlemale poole telgjoont) ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Seal on elektriohutusseadusest tulenev piirang, mis võib põhjustada täiendavaid kulutusi. J. Mölder lubaks seda teed kasutada, kuid ei ole nõus tee rajamisega; II VARIANT – juurdepääsutee algaks Eduard Trummile kuuluvalt XXX kinnistult, kulgeks edasi Edvard Trummile kuuluvat XXX kinnistut mööda, läbiks XXX , XXX kinnistu, XXX kinnistu ja Jana Mikkole kuuluva XXX kinnistu ning jõuaks uuesti XXX kinnistule ja sealt edasi mööda XXX kinnistut XXX kinnistuni. Juurdepääsutee läbib kokku seitse kinnistut; III VARIANT – juurdepääsutee algaks XXX kinnistult, läbiks XXX kinnistu ja kulgeks mööda XXX kinnistut XXX kinnistuni; IV VARIANT – juurdepääsutee algaks XXX kinnistult, läbiks XXX, XXX ja XXX kinnistud ning kulgeks mööda XXX kinnistut XXX kinnistuni. Paikvaatlusel selgus, et osa teest XXX kinnistul on väga pehme ja nõgus, kust läbipääs on raskendatud. Tee läheb mööda vaid 3 m kaugusel majast, kus õues on kodulinnud ja -loomad; V VARIANT – juurdepääsutee algaks XXXt läbi XXX maade XXX kinnistuteni. Tee on väga halvas seisus, kohati läbimatu ja osutuks kulukaks; VI VARIANT – juurdepääsutee algaks XXX kinnistult, kulgeks MTÜ AÜ Martsa Ristikut läbivat teed mööda (teemaa on reformimata), läbiks XXX ja XX kinnistud, kellel on võimaldatud maa erastada kuni tee telgjooneni, edasi kulgeks jällegi läbi aiandusühistu reformimata teemaad mööda kuni aiandusühistu piirini ja sealt reformimata maad mööda ca 20 m kuni XXX kinnistuni. Aiandusühistut läbib korraliku kattega tee. Tee piirneb 40 kinnistuga. Aiandusühistu liikmed on tõrjuval seisukohal. Ühistu territoorium on piiratud aiaga. Aiandusühistu piirilt kuni XXX kinnistuni asuval reformimata maal tee puudub.
3.Puudutatud isik L. Korsten (XXX omanik) vaidles avaldaja juurdepääsule üle XXX vastu. L. Korsten leidis, et tema kinnistut ei läbi avalikult kasutatav tee. Avaldaja on omaalgatuslikult sõitnud üle L. Korstna põllu ja rohumaa, kuhu ei ole kunagi teed rajatud. Ülesõidetav osa on planeeritud põllumajanduslikuks eesmärgiks ja sõitmine takistab maa eesmärgipärast kasutamist. Kinnistu pinnas on liigniiske ja võimaldab ülesõitu üksnes kuival ajal ning kergtranspordiga. Niiskel ajal kahjustatakse kinnistut oluliselt. Juurdepääsuna kasutamiseks on vajalik tee ehitada. Lisatud plaani kohaselt on ajalooline juurdepääs avaldaja kinnistutele toimunud teedelt nr 1-3, seejuures on tee nr 2 kattega tee, mis ei vaja koheselt kulutuste tegemist. Tee rajati enne selle erastamist antud kinnistute ja nendega piirnevate suvila- ja aiandusühistutele juurdepääsuks. Parimad variandid on I ja III.
4.Eesti Vabariigi (Maa-ameti kaudu) seisukoha kohaselt ei ole XXX ja 5 katastriüksuste moodustamisel järgitud maakorraldusseaduses sätestatud maakorralduse põhinõudeid, mis on viinud olukorrani, kus kinnistutele puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Maa-amet andis arvamuse I, II ja VI variandi kohta, leides, et kõige otstarbekam oleks VI variant. Aiandusühistut läbiva tee ning aiandusühistu ja XXX kinnistu vahel oleva maa puhul on tegemist reformimata maaga. Aiandusühistu ei ole maa omaniku, s.o riigiga, sõlminud tee kasutamiseks ühtegi lepingut. Lähtudes asjaolust, et kõik aiandusühistu liikmed kasutavad juurdepääsuteena avalikult kasutatavale teele XXX kinnistut läbivat teed, ei saa avaldaja poolt sama tee läbimine XXX kinnistut oluliselt rohkem koormata.
5.Toila Vallavalitsuse arvamuse kohaselt tuleks juurdepääsuteeks määrata II variant. Tee kulgeb kogu pikkuses elamutest ja suvilatest kaugel ning häirib kinnistuomanike elutegevust vähe. Toila vallal ei ole huvi rajada teed XXX ja XXX kinnistuid mööda.
6.MTÜ Aiandusühistu Martsa Ristiku leidis, et juurdepääsuteed ei tohiks määrata läbi aiandusühistu. Aiandusühistu on ise tee rajanud. Tee ei ole kapitaalne. Talvel tuleb teed puhastada. Praegu on aiandusühistus koeraga valve, juurdepääsutee määramisel jääb territoorium valveta. Tee peaks kulgema III varianti mööda, mida aiandusühistu liikmed vanasti kasutasid. Seal on kapitaalne tee.
7.Valentina Filonenko (Ristiku AÜ 8 omanik) leidis, et juurdepääsuteed ei tohiks läbi aiandusühistu määrata. Reformimata maale tee rajamine on kulukas. Aiandusühistu tee on väga kitsas. Sobivaim on II variant. XXX t läbiv tee on põllupealne, kuid seal on killustik.
8.Margarita Mölder (XXX kinnistu omanik) märkis, et temale kuuluval kinnistul asub tee, mida väljakujunenud tava kohaselt kasutatakse sõiduautode ja hädaabiteenistuse autode sõiduks. M. Mölder on nõus lubama selle tee kasutamist ka tulevikus, kuid uue tee rajamist oma kinnistule ei pea ta otstarbekaks ja ei nõustu kinnistule kergkattega tee ehitamisega.
9.Maido Paalo (XXX kinnistu omanik) leidis, et juurdepääsuteeks on parim II variant. See on ajalooline tee. XXX kinnistul tee puudub.
10.Jekaterina Randla (Ristiku AÜ 23 omanik) leidis, et juurdepääsuteed ei tohiks määrata läbi aiandusühistu.
11.Eduard Trumm ja Edvard Trumm (XXX ja H.K. kinnistute omanikud) leidsid, et sobivaim on III variant. Tee projekti tegi Eesti Põllumajandusprojekt ja tee rajas aiandusühistu. Tee rajati 1985. a Paalo juurest (XXX kinnistu) aiandusühistu väravateni ja kasutati 14 aastat kuni M. Paalo pani palgi teele ette. Teed rajas teedeehitustehnika, tasuti kooperatiivi maksudest ja see on muutunud nüüd M. Paalo varanduseks. Edvard Trummi kinnistult (H.K. ) sõidab läbi 45 omanikku, nende külalised ja sõbrad.
12.Jana Mikko (XXX ja XXX kinnistute omanik) oma arvamust ei esitanud.
MAAKOHTU LAHEND
13.Viru Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2010 otsusega N. Klimenko avalduse ning määras kinnistute XXX (katastritunnus 80201:001:0326) ja 5 (katastritunnus 80201:001:0328) igakordse omaniku kasuks juurdepääsuõiguse avalikult kasutatavalt Saka-Ontika-Toila teelt XXX ja 5 kinnistuteni järgmiselt: sissesõit avalikult kasutatavalt teelt algab XXX kinnistut (katastritunnus 80201:001:0388) mööda, kusjuures XXX kinnistu elamu ja kõrvalhooned jäävad juurdepääsuteest ida suunas, tee kulgeb XXX kinnistut mööda põhja-lõuna suunaliselt kuni XXX kinnistuni (katastritunnus 80201:001:0393), lõigates läbi XXX ja XXX kinnistu (katastritunnus 80201:001:0036 ja 80201:001:0389) suunast tuleva teega ristumise kohas XXX kinnistu edelapoolse nurga XXX kinnistust kuni XXX kinnistuni (katastritunnus 80201:001:0394) ning kulgeb edasi XXX kinnistut mööda kuni XXX kinnistuni (80201:001:0328) (variant III). Juurdepääsuõigus määratakse kuni XXX transpordimaa ja XXX transpordimaa kaudu juurdepääsutee valmimise ning XXX ja 5 kinnistute igakordsele omanikule nimetatud tee kasutamisõiguse andmiseni. Kohus määras XXX ja 5 igakordsele omanikule määratud juurdepääsutee korrashoiukohustuse. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on AÕS § 156 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud ning avaldus kuulub rahuldamisele.
Tunnistajate ütluste, puudutatud isikute seletuste ja kohtule esitatud tõendite ning Maa-ameti avaliku kaardiserveri andemetega on tõendatud, et ajalooliselt (kuni maareformi läbiviimiseni) pääses XXX kinnistuteni variantidega II, III, IV ja V. Enamuses osas korralikult väljaehitatud tee on VI variandi puhul. Sellest juurdepääsust on pehmem see osa teest, mis läbi H.K. kinnistut, kuid täiesti on välja ehitamata reformimata maa osa, mis asub aiandusühistu ja XXX kinnistu vahel. Kõva pinnasega teed, mis võimaldab suuremate kulutusteta juurdepääsu XXX kinnistuni, on variantides II ja III ning osaliselt variandis VI. Olulisi kulutusi tee rajamiseks või taastamiseks vajavad variandid I, IV ja V. Tee määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omanike huve, st et see oleks omanikele võimalikult vähekoormav, ei rikuks kodu privaatsust, ei mööduks võimalusel eluhoonetest. Tee määramisel tuleb lähtuda ka juurdepääsuõiguse omaja huvidest, st et selle õiguse kasutamine ei oleks talle majanduslikult ebamõistlikult koormav. Üldjuhul eeldatakse, et tee rajab juurdepääsuõiguse omaja. Kohus oli seisukohal, et vähem koormavam avaldajale ja asjast puudutatud isikutele on juurdepääsutee määramine III variandi kaudu. Tegemist on ühega neljast ajalooliselt kasutatud teest, tee on välja ehitatud täiendavalt 80-ndate aastate teisel poolel aiandusühistu liikmete juurdepääsu tarvis. Tee on jätkuvalt näha ka Maa-ameti avalikust kaardiserverist. Kohus veendus paikvaatluse läbiviimisel, et nimetatud teed on võimalik kasutada nii jalgsi kui ka kergema mootorsõidukiga sõitmiseks. Juurdepääsutee läbiks kolme kinnistut (XXX , XXX ja XXX ) ning kinnistu omanikest on juurdepääsu osas vastuväited esitanud vaid XXX kinnistu omanik M. Paalo. Juurdepääsutee viimane lõik (ca 40% kogu tee pikkusest) on määratud sihtotstarbeliselt transpordimaaks. Kohus oli seisukohal, et M. Paalo vastuväited juurdepääsutee määramise osas (ajalooline juurdepääsutee kulges II variandi järgi; omanik kasutab juurdepääsutee alla jäävat maad põllumajanduslikul eesmärgil; juurdepääsutee hirmutaks seal kohas hoitavaid koduloomi; juurdepääsuteelt väljasõit avalikult kasutatavale teele on liiklusohutuse seisukohalt ohtlik seoses halva nähtavusega) ei anna alust teistsuguseks otsustuseks. Kohus tuvastas, et ajaloolisteks juurdepääsuteedeks oli lisaks variandile II ka variandid III kuni V. Paikvaatlusel kohus veendus, et sõidujäljed viisid mööda XXX kinnistut avalikult kasutatavale teele, seega tee osa on võimalik kasutada ilma, et see takistaks maaomaniku põllumajanduslikku tegevust. Koduloomade teelt eemal hoidmine ei tohiks olla omanikule ületamatuks probleemiks. Juurdepääsuteelt avalikult kasutatavale teele väljasõidu ohutuse peab tagama vastavalt teeseaduse § 10 lg-le 1 tee omanik, sh erateeomanik. Kohtu seisukoht ülejäänud juurdepääsutee variantide osas oli järgmine: - I variandi puhul on tegemist alates avalikult kasutatavalt teelt sissesõidust kuni XXX kinnistuni transpordimaaga. Toila vald on määranud XXX ja XXX kinnistud transpordimaaks, sest üks äriühing soovis selles piirkonnas tegeleda kinnisvara arendusega. Kuna äriühing loobus kinnisvara arendusest või peatas oma tegevuse selles suunas, jäi tee rajamata. Tõene ei ole XXX omaniku väide, et tema kinnistu on juba kasutuses teena ja seda kasutavad muuhulgas erisõidukid (päästeteenistus, kiirabi jms), sest M. Paalo seletuste ja PRIA esitatud tõendite kohaselt kasutab M. Paalo kokkuleppel XXX omanikuga XXX kinnistu maid põllumajanduslikul eesmärgil ning on külvanud sinna põllumajanduskultuure. XXX on kohati soine. Kinnistule on seatud isiklik kasutusõigus Jaotusvõrgud OÜ kasuks kaitsevööndi ulatuses 2 m mõlemale poole telgjoont. XXX omanik on vastu kergkattega tee rajamisele. Tee rajamise kulude kandmine oleks avaldajale põhjendamatult kulukas; - II variandi puhul läbiks juurdepääsutee seitset kinnistut (XXX, XXX, XXX, XXX , XXX , XXX ja XXX ), s.o koormaks seitset kinnistuomanikku. Koormatava kinnistu omanikul on õigus AÕS § 156 lg 1 alusel nõuda juurdepääsutasu. Kohus arvestas valiku tegemisel II ja III
variandi vahel, et II variant koormab puudutatud kinnisasja omanikke rohkem, kui juurdepäästee määramine variandis III; - IV variandi puhul läbiks juurdepääsutee viit kinnistut (XXX , XXX, XXX, XXX ja XXX ). Juurdepääsutee taastamine nõuaks täiendavate kulutuste tegemist, sest XXX kinnistul on tee kohati soine ja raskesti läbitav. Väljasõidul avalikult kasutatavale teele piirneb tee elumajade vahetu lähedusega; - V variandi puhul nõuaks tee taastamine suuri kulutusi, käesoleval ajal on tee nii jalgsi kui transpordivahendiga raskesti läbitav. Tee läbib kuni XXX avalikult kasutatava teeni üheksat kinnistut; - VI variandi puhul läbib juurdepääsutee kolm kinnistut (XXX, XXX ja XXX), tegemist on suures osas aiandusühistu territooriumiga, mida läbib enamuses reformimata teemaa, aiandusühistu on piiratud aiaga. XXX kinnistu ja aiandusühistu territooriumi vahel on lukustatav värav. XXX ja XXX kinnistu vahel on reformimata maa, kus tee puudub. Tee rajamine koormab kolme kinnistu omanikku, aiandusühistu oleks sunnitud tegema kulutusi aia osaliseks eemaldamiseks ja täiendava värava paigaldamiseks. Reformimata maale tee rajamine on seotud täiendavate kulutustega. Seoses suletud territooriumiga oleks juurdepääsutee kasutamine aiandusühistu kaudu avaldajale ebamugav. Juurdepääsutee mööduks suvilate vahetust lähedusest. Ühendustee talumise kohustuse tekkimisel tekib koormatud kinnisasja omanikul ühendustee saanud kinnisasja omaniku suhtes hüvitise nõue. Kohus tegi puudutatud isikutele ettepaneku esitada oma tingimused hüvitise osas. Puudutatud isikud ettepanekuid hüvitise määramise osas ei teinud. Samas jääb avaldajale tee korrahoiukohustuse täitmise hüvitamine. Kohus oli seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 alusel Toila valla kanda. Kohus nõustus Maa-ameti seisukohaga, et kinnistute moodustamisel ei ole vald järginud maakorraldusseaduses sätestatud maakorralduse põhinõudeid, mis on viinud olukorrani, kus avaldajal puudub avalikult kasutatavalt teelt juurdepääs oma kinnistuni. Kohus arvestas ka seda, et esialgne avaldus oli põhjustatud otseselt Toila Vallavalitsuse maakorraldaja poolt 31.05.2001 allkirjastatud väärinformatsiooni sisaldavast kirjast, kus väideti, et XXX t läbiva tee puhul on tegemist avalikult kasutatava teega, kuigi nimetatud tee ei ole teeseaduse § 4 lg-s 1 märgitud teeks ja XXX omanik ei ole sõlminud lepingut, et tema kinnistut läbiv tee määrataks avalikult kasutatavaks teeks. Samasugust väärinformatsiooni sisaldas ka vallavalitsuse 08.12.2009 kirjalik vastus maakohtu päringule. Avaldaja seletustest, vallavalitsuse 31.08.2010 kirjast ja valla esindaja poolt 21.09.2010 kohtuistungil esitatud seisukohtadest tulenevalt on vald näidanud ebapiisavat tähelepanu probleemi lahendamiseks. Tähelepanuvääriv on ka asjaolu, et vald on määranud XXX ja XXX kinnistud transpordimaaks ning nende kinnistute kaudu planeeritud tee rajamine lahendaks juurdepääsu oma kinnistule nii avaldajale kui ka avaldaja naabruses olevatele kinnistuomanikele (T.S. , G.B. ning 40 XXX kuuluvat kinnistuomanikku, kes koormavad seni XXX kinnistut sealt kulgeva tee kaudu). Tunnistaja H.K. ütlustest tuleneb, et vald on hoidunud kinnistuomanikega tee avalikuks kasutamiseks andmise lepingu sõlmimisest, et ei kaasneks teehoolduskohustust. Antud juhul on tagamata puudutatud isikute suhtes ka erisõidukite (päästeameti, kiirabi jms) juurdepääs.
14.Viru Maakohus tegi 11. oktoobril 2010 täiendava otsuse menetluskulude osas ning jättis menetluskulud Toila valla (vallavalitsuse kaudu) kanda. Täiendava otsuse põhjenduste kohaselt märkis kohus 08.10.2010 otsuses, et menetluskulud tuleb jätta Toila valla (vallavalitsuse kaudu) kanda ning põhistas seda, kuid jättis otsuse resolutsioonis menetluskulude jaotuse märkimata. Vastavalt TsMS § 173 lg-tele 1 ja 2 märgib kohus menetluskulude jaotuse ka otsuse resolutsioonis.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15.M. Paalo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 8. oktoobri 2010 otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale maakohtule teises koosseisus või uue otsuse tegemist, millega määrata juurdepääs maakohtu otsuses toodud VI variandi kohaselt. Samuti palub apellant mõista välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata tasu juurdepääsu kasutamise eest. Kohus on jätnud välja selgitamata protsessiosaliste seisukohad tasu küsimuses, millega on rikutud ka kohtumenetluse norme. Tasu suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvesse võtta juurdepääsuks kasutatava maa põllumajanduslikust tootmisest väljalangemise ulatust, samuti sellelt maalt tasutavat maamaksu, kuna seda maad sihipäraselt kasutada ei ole võimalik; 2) on kohus jätnud seadusevastaselt määramata, milline on sõltuvalt XXX ja 5 kinnisasjade kasutamise iseloomust vajalik juurdepääs, mida näeb ette AÕS § 156 ja mida on avaldajal õigus nõuda. Tegemist ei ole juurdepääsu määramisega alalise elukoha juurde, kinnistul asuvaid ehitisi kasutatakse hooajaliselt. Kohus ei ole välja selgitanud ega määranud, kas juurdepääs peab olema tagatud ööpäev läbi ja igasuguse transpordiga või ainult jalgsi või jalgsi ja jalgrattal jne. Kohus ei ole seadnud avaldajale juurdepääsu kasutamisel mitte mingeid tingimusi. See on jätnud juurdepääsu kasutajale ebamõistlikult suure valikuvabaduse, mis toob kaasa määratlemata talumiskohustuse M. Paalo kinnisasjale; 3) on kohus jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata juurdepääsu konkreetse tähtaja. Tingimus, millega kohus on juurdepääsuõiguse määranud kuni XXX ja XXX transpordimaa kaudu juurdepääsutee valmimise ning XXX ja XXX kinnistute igakordsele omanikule nimetatud tee kasutamisõiguse andmiseni, on ebamäärane. Kohus on jätnud välja selgitamata, kas, kelle poolt ning kunas see tee on kavas välja ehitada; 4) ei ole kohus võtnud arvesse M. Paalo kinnisasja sihtotstarbelise kasutamisega seotud olulisi asjaolusid, mis teevad juurdepääsu vaba kasutamise teatud juhtudel kui mitte võimatuks, siis tervisele ohtlikuks või ebasobivaks. Avaldajal ei ole talvel lumega ega ka kevadel ja sügisel porisel ja vihmasel ajal võimalik mõistlikult üle M. Paalo kinnisasja juurdepääsu kasutada, kuna teed, mis vastaks teeseaduse nõuetele, olemas ei ole. Puudub aluspind ning vihmavee äravool. Tegemist on põllumaaga, mida kasutatakse nii sööda tootmiseks kui viljakasvatuseks. Juurdepääsu kasutamine ei ole suurel osal aastast ilma põllumajandustöid häirimata ning põllukultuure või ka oma tervist kahjustama võimalik. Juhul, kui juurdepääsu hakatakse kasutama nii sõidu- kui ka veoautodega ning muude liikurmasinatega, siis toob see kaasa mitte ainult juurdepääsu aluse maapinna põllumajanduslikust tootmisest väljalangemise, vaid ka läheduses paikneva põllumaa saastumise heitgaasidega, mis halvendab oluliselt saagi kvaliteeti. Juurdepääsu määramine üle põllumaa on vastuolus ka EL mullakaitse direktiiviga. Põllumajandusliku maa määramine juurdepääsuks koormab kinnisasja omanikku tunduvalt rohkem kui juurdepääsu määramine käesoleval juhul üle naaberkinnisasjade nendel kinnisasjadel paikneva ja olemasoleva tee kaudu; 5) ei ole kohus arvestanud Riigi Maa-ameti kui vastava valdkonna juhtiva riigiasutuse ning Toila Vallavalitsuse kui kohaliku olukorra kõige parema tundja arvamusi ega ka piisavalt põhjendanud nende mittearvestamist; 6) on eriti oluline kaalutlusviga juurdepääsu määramata jätmine VI variandi kohaselt. Maa-ameti väitel on tegemist korraliku kattega teega, mis asub jätkuvalt riigi omandis oleval maal ja on antud aiandusühistule kasutada ning vahepealne maa 20 meetri ulatuses kuni XXX kinnisasjadeni on samuti jätkuvalt riigi omandis. Kui juurdepääs üle M. Paalo põllu kulgeb ligi
200 meetri ulatuses ilma teeta, siis VI variandi korral oleks ilma teeta juurdepääsu osa ainult 20 meetrit. VI variant oleks Maa-ameti hinnangul kõige odavam ja koormaks eraomandis olevaid kinnistuid kõige vähem. Selle tee kasutamiseks oleks XXX kinnisasja omanikel vajalik saada ainult Maa-ameti kooskõlastus ja luua ise läbipääsuvõimalus 20 meetri ulatuses. See tee ei ole aiandusühistu omandis, vaid riigimaana ja riigi maal asuva teena avalikus kasutuses teeseaduse § 4 tähenduses. Aiandusühistul puudub õigus takistada selle tee kaudu juurdepääsu XXX kinnisasjale. Kohtul puudus õiguslik alus määrata juurdepääs üle M. Paalo kinnisasja olukorras, kus on olemas korralik jätkuvalt riigi omandis oleval maal asuv tee, mis on aiandusühistu kasutuses. Kohus ei ole välja selgitanud selle tee kasutamise õiguslikku alust aiandusühistu poolt ega andnud hinnangut VI variandi sisuliselt avaliku tee kasutamise õiguse kohta XXX kinnisasja omaniku poolt; 7) ei ole kohus arvestanud ka varasema ajaloolise teega ega sellega, et kinnisasja ostmisel on XXX ja 5 kinnisasja omanikud tutvunud maaüksuse plaani ja juurdepääsu asukohaga. See, et varasema juurdepääsu asukoht on praeguseks XXX kinnisasja omaniku poolt takistatud, ei tähenda, et seda takistust kõrvaldada ei saaks; 8) on vastuolus õigusaktidega kohtu seisukoht, et juurdepääsuteelt avalikult kasutatavale teele väljasõidu ohutuse peab tagama vastavalt teeseaduse § 10 lg-le 1 tee omanik, sh eratee omanik. Kuna juurdepääs on määratud asukohas, kus teed tegelikult ei ole, vaid üle põllumaa, ning teeseaduse § 4 kohaselt kohaldatakse juurdepääsule asjaõigusseaduse sätteid, siis kinnisasja omaniku kohustusena viitamine teeseaduse § 10 lg-le 1 ei ole asjakohane. Sellist kohustust juurdepääsu kasutamise ohutuse tagamisel ei saa M. Paalole panna.
16.Toila Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas ning menetluskulude jätmist isiku kanda, kelle huvides on otsus tehtud. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on vald järginud maakorraldusseadust ja on kaaludes maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-des 4, 5 ja 6 sätestatut leidnud, et otstarbekas on jätta tee eraomandisse ning luua tingimused teeservituudi lepingute sõlmimiseks kinnistute vahel, mille tulemusena on välistatud tee kasutamine kõrvaliste isikute poolt, mis võib häirida kinnistute omanikke. Katastriplaanile märgitud kitsendused teedel on eelduseks teeservituudi lepingute sõlmimiseks; 2) ei ole vald esitanud väärinformatsiooni. Vallavalitsuse 31.05.2001 kirjas on XXX t läbiv tee märgitud avalikult kasutatava teena vastavalt katastriplaanil olevale eksplikatsioonile, 08.12.2009 kirjas on viidatud samale teele ja selgituseks sulgudes välja toodud katastriplaanil olev kirje. Sama on 20.05.2010 kohtuistungil selgitanud maakorraldaja H.K. . Kuna XXX t läbiva tee kohta ei ole sõlmitud lepingut tee avaliku kasutuse kohta, saab seda teed lugeda ainult juurdepääsuteeks XXX kinnistutele; 3) on vallavalitsus pööranud piisavalt tähelepanu küsimuse lahendamisele. Maakorraldaja ja ehitus-majandusnõunik on korduvalt selgitanud kinnistute omanikele nende õigusi ja võimalusi õiguste realiseerimiseks; 4) on XXX ja XXX kinnistud loodud XXX küla detailplaneeringu käigus. Kuna detailplaneering on lõpetatud ilma seda kehtestamata, on nimetatud kinnistud eraomand, mida vallavalitsus ei saa käsutada.
17.Maa-Amet esitas seisukoha, milles leiab, et apellatsioonkaebused tuleks jätta rahuldamata. Maa-Ameti seisukoha kohaselt:
1) on kohus juurdepääsuõiguse andmise nõude lahendanud poolte huvisid kaaludes ja õiglusest lähtudes. Kohus on põhjalikult analüüsinud, milline variant kuuest võimalikust on optimaalseim. Kohus on tõendeid hinnanud kogumis ja õigesti ning on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole rikkunud kohtumenetluse norme; 2) kui kohus määrab juurdepääsu üle kõneksoleva reformimata jätkuvalt riigi omandis oleva maa (s.o XXX kinnistu lõunapiiriga piirnev maa), tuleb maareformi eeltoimingute tegijal arvestada juurdepääsu olemasoluga ning see juurdepääsutee maast võimalusel välja kruntida või koormata servituudiga. Maa-amet on nõus tasuta juurdepääsu määramisega üle nimetatud reformimata riigimaa; 3) sätestab maareformi seadus, et tagastatava ja erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-53-01 asunud seisukohale, et MaaKS § 5 lõike 2 punkti 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee. Maareformi läbiviimisel peab püüdma vältida selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus avalikult kasutatava teega. Nii XXX ja 5 kui ka teiste piirnevate katastriüksuste (kinnistute) moodustamisel ei ole järgitud maakorraldusseaduses (§ 5 lg 2 p-d 4 ja 7) sätestatud maakorralduse põhinõudeid.
18.MTÜ Aiandusühistu Martsa Ristiku vaidleb M. Paalo apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Vastuväidete kohaselt on M. Paalo väited määratud juurdepääsutee kasutamise kohta väärad. Seda teed kasutati juba kolhoosi ajal. Ka XXX ja XXX kinnistu omanikud kasutasid juurdepääsuna enda maa-aladele ainult seda teed. Kui eraldati maa-ala aiandusühistu liikmetele, siis renoveerisid ühistu liikmed selle teeosa ja kasutasid seda 15 aastat kuni ajani, kui M. Paalo leidis, et see tee on tema eravalduse territooriumil ja sulges läbipääsu. Selle tee kohta on ühistul RPI Eesti Põllumajandusprojekt poolt koostatud ja ametlikult kinnitatud projekt, mis tagaski ühistu liikmetele juurdepääsu aianduskruntidele.
19.N. Klimenko esitas apellatsioonkaebuste kohta järgmised seisukohad: 1) maakohus ei ole rikkunud ei materiaal- ega menetlusõigusnorme. Menetlusse olid kaasatud kõik asjast huvitatud isikud, korraldati viis kohtuistungit, kohus viis läbi paikvaatluse ning pakkus välja kuus erinevat juurdepääsuvarianti. Otsuses on põhjalikult hinnatud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid, sh kõiki M. Paalo vastuväiteid. Samas ei ole vastustaja jaoks oluline, millist teed kasutada. Vastustaja aktsepteerib maakohtu otsust, kui aga ringkonnakohus leiab, et juurdepääsutee on määratud seadust rikkudes, siis on vastustaja valmis kasutama teist teed; 2) kohus on teinud puudutatud isikutele ettepaneku esitada oma tingimused tasu osas, kuid keegi ei ole oma tingimusi esitanud. Kohtul endal ei ole võimalik uurida, mida ja millises ulatuses tuleb ühel või teisel protsessiosalisel hüvitada juurdepääsutee talumise asjas. Kui M. Paalo ei reageerinud kohtu ettepanekule, siis kohus järeldas õigustatult, et konkreetse tasu osas tal pretensioone ei ole – samas osundas kohus, et koormatud kinnisasja omanikul on ühendustee saanud kinnisasja omaniku suhtes hüvitise nõue. Vastustajal ei ole midagi selle vastu, et maksta tee kasutamise eest mõistlikku tasu; 3) tähtsust ei oma asjaolu, et tegemist ei ole juurdepääsu määramisega alalise elukoha juurde. Piisab sellest, et kinnistutel asuvaid ehitisi kasutatakse elamiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-85-05 rõhutanud, et elamiseks kasutatavale kinnisasjale peab olema tagatud vähemalt üks autoga ligipääsu võimalus;
4) otsuse resolutiivosas on kirjas „sissesõit avalikult kasutatavalt teelt...“, millest on selgelt aru saada, et juurdepääsuteed võib kasutada igasuguse transpordiga. Selline otsustus on kooskõlas materiaalõiguse, kinnistute otstarbe ja mõistlikkuse põhimõttega – juurdepääsuteed kasutatakse kaugel asuvate ja elamiseks kasutatavate kinnistuteni pääsemiseks. Seega on iseenesest mõistetav, et tavaolukorras kasutatakse teed sõiduautoga liikumiseks, mõnikord aga võib tekkida vajadus kasutada ka veoautot (nt ehitusmaterjali või küttepuude toomiseks). Tootmis- ega äritegevusega vastustaja kinnistutel ei tegele – seega ei ole alust karta, et juurdepääsuteed hakkab kasutama ööpäevaringselt terve hulk autosid ja inimesi. M. Paalol oli võimalik esitada seisukoht apellatsioonkaebuses toodud tingimuste kohta maakohtule. Kui ta neile kohtu tähelepanu ei juhtinud, siis ei olnud ka kohtul võimalik langetada vastavat otsust; 5) juurdepääsu nõudmise õigus jääb seni, kuni AÕS § 156 lg 1 esimeses lauses toodud eeldus – avalikult kasutatavale teele juurdepääsu puudumine – ära langeb. Kohus ongi piiranud juurdepääsu kasutamise õiguse ajahetkega, mil vastustaja saab juurdepääsu teise (avaliku) tee kaudu. Seadus ei nõua, et juurdepääsu kasutamine oleks piiratud kindla kuupäevaga; 6) tõele ei vasta M. Paalo väide, et juurdepääsutee kasutamine kahjustab põllupinnast ning takistab põllumajanduslikku tegevust. Tegemist on ajalooliselt kasutatud teega, mis oli välja ehitatud 80-ndate aastate teisel poolel aiandusühistu liikmete juurdepääsu tarvis. Tee on jätkuvalt näha Maa-ameti avalikust kaardiserverist. Tee olemasolus veendus kohus ka paikvaatluse käigus. Seega ei ole nimetatud alal põllumajandustegevus võimalik ning mulla- ja huumusekihi asemel asub sel alal kõvakattega kruusatee; 7) TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kujunenud olukorras oleks menetluskulude väljamõistmine vastustajalt äärmiselt ebaõiglane. Sisuliselt on ta vaidluses kannatanud pool.
20.L. Korsten vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonmenetluses kantavate menetluskulude kaebuste esitajate kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus asja lahendanud hagita menetluses ning apellatsioonkaebuseid on põhjendatud käsitleda määruskaebustena vaatamata asjaolule, et kohus lahendi ekslikult kohtuotsusena pealkirjastas ja on eksinud kaebetähtaja märkimisel. Kuna kaebuste esitamise tähtajad on minetatud ja ennistamistaotlusi esitatud ei ole, on kaebused võetud menetlusse ebaõigesti; 2) on maakohtu lahend põhjendatud ja seaduslik. Kohus määras juurdepääsu mööda ajaloolist olemasolevat teed (suvilaühistu rajatud kruusatee). Antud tee kasutamine oli küll M. Paalo poolt takistatud, kuid on säilinud tänaseni ja kasutatav. Samas L. XXX t läbiva tee osas on kohtu järeldused ebaõiged, kuna tee puudub, oli olemas ajutine ülesõit. Hetkel on taastatud maaparandussüsteem, st kinnistul puudub võimalik ülesõidu koht. Kohtu valitud variant on kinnistu omanikke kõige vähem koormavam. Kohus tegi osalistele ettepaneku esitada endapoolsed võimalikud tingimused ja hüvitise määrad, kuid osalised ei esitanud enda seisukohti. Kohtul puudub kohustus asuda iseseisvalt määrama juurdepääsu tingimusi ja hüvitisi. Väidetav põllumajandustootmine teega külgneval alal ei vasta samuti tegelikkusele. M. Paalo on antud ala kasutanud kogu oma tegutsemise perioodil rohumaana; 3) on menetluskulud jaotatud õiglaselt. Probleem on tekkinud eelkõige tänu kohaliku omavalitsuse tegevusele ja tegevusetusele. Vald ei ole situatsiooni lahendamiseks midagi ette võtnud. Näiteks olemasoleva teemaa omanikega kokkuleppe sõlmimisel ja kattega tee rajamisel laheneks juurdepääsu probleem ca 40 kinnistuomaniku jaoks, kuid omavalitsus on asunud
seisukohale, et omanikud peavad probleemid ise lahendama. Valla esindajad on jätnud korduvalt ilmumata kohtuistungile, mis põhjustas lisaistungeid ning on äärmiselt hoolimatu.
21.V. Filonenko teatas oma kirjalikus vastuses, et ei ole nõus M. Paalo apellatsioonkaebuse p-des 5 ja 7 toodud asjaoludega ning jääb endise seisukoha juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tulevad jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
8.oktoobri 2010 otsus ja Viru Maakohtu 11. oktoobri 2010 täiendav otsus muutmata. Kuna Viru Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ja hinnanud tõendeid ning apellatsioonkaebustes esitatud väited ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele.
23.Viru Maakohus on õigesti N. Klimenko avaldust avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks läbi vaadanud TsMS 611. peatüki sätete kohaselt, s.o hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 478 lg-le 1 on hagita menetluse lahend kohtumäärus. Maakohus, vormistades hagita menetluses tehtud lahendi otsusena, on rikkunud TsMS § 478 lg-t 1. Samas aga ei too selline menetlusnormi rikkumine kaasa maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist, sest kuigi on rikutud kohtulahendi vorminõuet ja seetõttu kohtulahendi peale edasikaebuse esitamise tähtaeg on pikenenud, ei ole see asjaolu rikkunud menetlusosaliste õigusi.
24.Vastuseks Toila valla apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:
24.1.Vastavalt TsMS § 172 lg-le 1 hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Maakohus on vaidlustatud otsuses (täiendavas otsuses) jätnud menetluskulud Toila valla kanda ning oma otsustust põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. MaaKS § 5 lõike 2 punkti 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee. Maareformi läbiviimisel peaksid kohalikud omavalitsused püüdma vältida selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus avalikult kasutatava teega. Nii XXX ja 5 kui ka teiste piirnevate katastriüksuste (kinnistute) moodustamisel ei ole järgitud maakorraldusseaduses (§ 5 lg 2 p-d 4 ja 7) sätestatud maakorralduse põhinõudeid. Seega on vald mingis osas tinginud käesoleva kohtuvaidluse. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et eelduslikult ei saa olla menetlusosaliste menetluskulud antud asjas suured, sest tulenevalt TsMS § 172 lg-st 8 vajalikud kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega.
25.Vastuseks M. Paalo apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:
25.1.Ebaõige on apellandi väide, et kuna maakohus ei ole määranud tasu juurdepääsu kasutamise eest, siis on oluliselt rikutud kohtumenetluse norme.
Vastavalt AÕS § 156 lg-le 1 omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Tulenevalt AÕS § 156 lg-st 1 määratakse tasu eelkõige kokkuleppel ning kui kokkulepet ei saavutata, siis alles määrab tasu kohus. Antud asjas olevatest materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusosalised üldse esitanud oma ettepanekuid ja seisukohti tasu osas, s.o ei ole selge, kas on võimalik tasu määrata kokkuleppel. Hüvitise kokkuleppe võib kanda reaalkoormatisena kinnistusraamatusse. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et juurdepääsu määramisel tuleks kokkuleppe mittesaavutamisel määrata kindlaks ka tasu suurus, kuid samas ei ole see asjaolu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Kuigi tasu maksmist eeldatakse, võib selle nõude esitamisest loobuda. Juhul, kui ei saavutata kokkulepet tasu suuruse osas, siis on huvitatud isikul võimalik taotleda tasu määramist kohtu poolt ning see, et antud asjas ei ole kohus määranud tasu suurust, ei võta isikult nõudeõigust.
25.2.Kinnistusraamatus olevate andmete kohaselt on kinnistu XXX ja kinnistu XXX majanduslik otstarve elamumaa. Asjaolu, et kinnistul asuvaid ehitisi kasutatakse ajutiselt, ei oma tähtsust juurdepääsu määramisel. Alusetu on apellandi väide, et kohus oleks pidanud välja selgitama ja määrama, kas juurdepääs peab olema tagatud ööpäev läbi ja igasuguse transpordiga või ainult jalgsi või jalgsi ja jalgrattal jne. Menetlusosalised ei ole taotlenud täiendavate juurdepääsutingimuste (kasutatavad sõiduvahendid, juurdepääsuaeg jms) kindlaksmääramist, seega annab nimetatud lahend õiguse kasutada puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuks avaldajale kui kinnisasja omanikule, samuti teistele isikutele kinnisasjale pääsemiseks ja sealt lahkumiseks avaldaja nõusolekul. Juhul, kui asjaolud muutuvad (näit muutub kinnistu majanduslik otstarve vms), võivad menetlusosalised taotleda juurdepääsutingimuste muutmist või juurdepääsu piiramist.
25.3.Ebaõige on apellandi väide, et kohus on jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata juurdepääsu konkreetse tähtaja. AÕS § 156 lg-s 1 märgitud juurdepääsu kasutamise tähtaeg võib olla ajutine või alaline, olenevalt poolte kokkuleppest või kohtu otsustusest. Maakohus on määranud juurdepääsu ajutiselt, s.o kuni XXX transpordimaa ja XXX transpordimaa kaudu juurdepääsutee valmimiseni (resolutsiooni punkt 3). Seega on maakohus määranud juurdepääsu kasutamise selle ajani, mil avaldaja saab juurdepääsu teise (avaliku) tee kaudu. AÕS § 156 lg-s 1 sätestatu ei nõua, et juurdepääsu kasutamine oleks piiratud kindla kuupäevaga.
25.4.Avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et avaldajal puudub oma kinnisasjale vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Antud juhul on maakohus kaalunud kõigi menetlusosaliste huve AÕS § 156 lg 1 järgi õigesti ega ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on kaalunud erinevaid juurdepääsu variante (asjas oli kuus juurdepääsu varianti) ning põhjendatult leidnud, et kõige vähem koormavam on avaldajale ja asjast puudutatud isikutele juurdepääsutee määramine variant III kaudu (vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 2).
Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole Toila Vallavalitsuse ja Riigi Maa-ameti arvamusi piisavalt arvestanud ega põhjendanud mittearvestamist. Maakohus on juurdepääsu määramisel hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid ning kaalunud menetlusosaliste huve ja nende õiguste kitsendusi, mis tuleneksid juurdepääsu määramisest. Juurdepääsutee ei pea vastama teeseaduse märgitud nõuetele ning seetõttu on asjakohatu apellandi väide, et teed, mis vastaks teeseaduse nõuetele, olemas ei ole. Maakohus on juurdepääsu määramisel arvestanud apellandi väitega, et ta kasutab juurdepääsutee alla jäävat maad põllumajanduslikel eesmärkidel. Maakohtu poolt määratud juurdepääsu puhul on tegemist ajalooliselt kasutatud teega, mis oli välja ehitatud 80-ndate aastate teisel poolel aiandusühistu liikmete juurdepääsu tarvis. Tee on jätkuvalt näha Maa-ameti avalikust kaardiserverist ning maakohus veendus paikvaatluse läbiviimisel, et nimetatud teed on võimalik kasutada nii jalgsi kui kergema mootorsõidukiga sõitmiseks.
25.5.Apellandi väitel on eriti oluline kaalutlusviga juurdepääsu määramata jätmine VI variandi kohaselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu kaalutlused selle kohta, miks ei ole võimalik avaldaja kinnisasjadele määrata juurdepääs VI variandi kohaselt, on aktsepteeritavad ning ringkonnakohus nõustub nendega ja ei pea neid vajalikuks korrata.
25.6.Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud omapoolsed põhjendused selle kohta, miks ei ole õigustatud juurdepääsu määramine läbi XXX kinnisasja (II variant) ning apellandi väide, et tegemist on ajaloolise teega ning, et kinnisasja ostmisel on XXX ja 5 kinnisasja omanikud tutvunud maaüksuse plaani ja juurdepääsu asukohaga, ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
25.7.Kuna määratav juurdepääs ei ole käsitletav erateena teeseaduse tähenduses, siis ei ole asjakohane maakohtu otsuses viide teeseaduse § 10 lg-le 1. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 kohaselt määranud juurdepääsutee korrashoiukohustuse kinnisasjade XXX ja XXX igakordsetele omanikele. Seega peavad juurdepääsu kasutajad ise tagama oma ohutuse avalikult kasutatavale teele väljasõidul.
26.Kuigi apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.