OÜ Fixgold hagi Anneli Värnomasingu vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja Anneli Värnomasingu hagi OÜ Fixgold vastu hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2 441.42 eurot (38 200 krooni)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anneli Värnomasingu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja/vastuhagis hageja) – Anneli Värnomasing (isikukood: XXXXXXXXXXX) Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja) – OÜ Fixgold (registrikood: 11767756), esindaja Marge Juur Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2010 otsus muutmata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Anneli Värnomasingu kanda.
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Fixgold esitas 31.05.2010 maakohtule hagi Anneli Värnomasingu vastu, milles palus tunnistada kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine tühiseks ning lugeda tööleping lõppenuks TLS § 86 lg 1 alusel. Menetluse kestel parandas hageja oma nõuet, paludes lugeda tööleping lõppenuks TLS § 85 lg 1 alusel 11.05.2010. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.03.2010 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle müüjana, täites oma töökohustusi renditööna kolmanda isiku juures. Katseaja viimane päev oli 15.07.2010. Kostja esitas hagejale 28.04.2010 avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 11.05.2010 TLS § 91 lg 2 alusel, põhjendades avaldust tööandja poolse emotsionaalse terrori, ravikindlustuse puudumise, lõunapauside keelamise ja 11,5 tundi järjestikuse seismisega ilma puhkepausita. Mingisugust emotsionaalset terrorit ei ole toimunud. 26.04.2010 vormistati käskkiri, kus töökohustuste rikkumise tõttu tehti töötajale hoiatus. Kostja vestles tööl olles oma tuttavaga ja ei teenindanud ootavaid kliente. Hageja saatis postiga 23.03.2010 Haigekassale „Kindlustatavate isikute nimekirja“ kostjale ravikindlustuse saamiseks. Millegipärast ei olnud Haigekassa kostjale ravikindlustust teinud, millest kostja teatas hagejale 26.04.2010 e-kirjaga. Hageja saatis samal päeval Haigekassale korduva avalduse. Töötajale tutvustati tööle asumisel sisekorraeeskirju ja ka töölepingus on kirjas, et töö iseloom ei võimalda anda vaheaega einetamiseks, mistõttu einetamine toimub töö ajal ning see aeg arvatakse tööaja hulka. Kaupluse tagaruumis on loodud tingimused töö ajal einetamiseks. Müügisaalis on tool, kus on lubatud istuda, kui kliente kaupluses ei ole. Keskmine päeva ostude arv on 5, seega töötajal on piisavalt aega puhkepausideks.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning esitas 05.07.2010 kohtule hagi OÜ Fixgold vastu, milles palus mõista tööandjalt välja töölepingu tingimuste rikkumise tõttu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 13 200 krooni. Maakohus liitis 30.08.2010 määrusega hagid ühte menetlusse. Töötaja leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine oli seaduslik. Töötajad pidid einetama püsti seistes ning olema samal ajal valves tagaruumi ja kaupluse vahelisel uksel. Tagaruumis ei võinud einetada. Seda kordas tööandja korduvalt karmide sõnadega ja lubas tagaruumi ukse lukustada, kui korraldusi ei täideta. 26.04.2010 käskkirja saatis tööandja töötajale 29.04.2010. Töötaja ei ole tema töö suhtes esitatud pretensioonist kuulnud. Kostja ravikindlustus kehtib alates 30.04.2010, seega 1,5 kuud pärast tööle asumist.
3.OÜ Fixgold A. Värnomasingu hagi ei tunnistanud, leides, et töötaja ei ole töölepingu ülesütlemisavalduses põhjendanud ja tõendanud erakorralise ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid. Arusaamatuks jääb väide emotsionaalsest terrorist. Tööandja esindaja Külli Väljamäe on kostjaga kohtunud viiel korral: 08.03.2010 tööintervjuul, 15.03.2010 töölepingu sõlmimisel ning esmase koolituse läbiviimisel, 22.03.2010 põgusal kauplusekülastusel, 30.03.2010 seoses ühe kliendi pretensiooniga toote osas ja 13.04.2010, mil A. Värnomasing oli koos R.V. tööl Annelinna Keskuses. Kui tööandja esindaja kauplusesse sisenes, oli müügisaal tühi, kaup järelevalveta. K. Väljamäe tegi märkuse, et mõlemad müüjad ei tohi korraga tagaruumis viibida. Leti alt paistis küpsisepuru, klaasvitriinid olid tolmused ja mustad. K. Väljamäe mainis, et kaupluses tuleb tagada päevane korrashoid, mis on tööjuhendi järgi müüja töökohustus. A. Värnomasing läks endast välja, karjus, et tema küpsist ei söönud ja ei korista ka, sest tal on tolmu vastu allergia, ning hakkas nutma. Arusaamatus ravikindlustusega ei saa olla oluliseks põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töölepingu p 4.2 kohaselt toimub einetamine töö ajal, selleks on ette nähtud 30 minutit ning olemas on tagaruum. Kaupluse töötempo on rahulik ja einetamine töö ajal võimalik. Puhkepauside pidamise õigus on ette nähtud töölepingus ja sisekorraeeskirjades. Müügisaalis on tool, kus müüjal on võimalik istuda. 11,5 tunni pikkused tööpäevad olid kokku lepitud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2010 otsusega OÜ Fixgold hagi A. Värnomasingu vastu ning tuvastas, et A. Värnomasingu 28.04.2010 avaldus OÜ-ga Fixgold sõlmitud töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on tühine ja A. Värnomasingu ning OÜ Fixgold vahel 15.03.2010 sõlmitud tööleping on lõppenud TLS § 85 lg 1 alusel korralise ülesütlemisega 11.05.2010. A. Värnomasingu hagi OÜ Fixgold vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tõttu hüvitise väljamõistmiseks 13 200 krooni ulatuses jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus A. Värnomasingu kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tekkis 13.04.2010 tööandja esindaja K. Väljamäe ja kostja vahel konflikt, mis sai alguse sellest, et kaks tööl olnud müüjat viibisid üheaegselt kaupluse tagaruumis ning tööandja esindaja saabumisel ei ilmunud kumbki müügisaali. Kostja seletuse kohaselt „Nägin ekraanilt kui 13.04. tööandja tuli. Mina panin veekeetjaga enne vee keema, siis läksin etteruumi, V. sõi samal ajal. Leti taga ei olnud sellel hetkel kedagi. Väljamägi tuli kotiga ja käskis kauba vastu võtta ja hakkas teistega mööblit tõstma.“ Seega kauplusesse kellegi sisenemisel ei ilmunud müüja kohe leti taha. Vaidlust ei ole selles, et lettide liigutamisel ilmus välja puru ja tolmu. Töökoha igapäevane korrashoid ja koristamine olid kostja tööülesanneteks, nähtuvalt Ametikirjelduse p-st 11 ja OÜ Goldfix juveelikaupluse Kalda tee 43 Tartu töösisekorraeeskirjadest, mille p 6 kohaselt on töötajal kohustus koristada ametiruume vähemalt üks kord päevas (aknad, uksed, seinad, klaaspinnad, mööbel, põrand). Kohus oli seisukohal, et tööandjal oli õigus teha märkusi tööülesannete täitmata jätmise – müügisaalis mitteviibimine ajal, mil kauplusesse on sisenetud, ja tööruumi koristamata jätmine – kohta. Selliste märkuste tegemine ei ole käsitletav emotsionaalse terrorina. Tunnistaja K.K. ütluste kohaselt K. Väljamäe vestluse ajal kostjaga häält ei kõrgendanud, sest tunnistaja ei kuulnud, millest räägiti. TLS § 91 lg 2 p 1 räägib töötaja ebaväärikast kohtlemisest. Selle alla võib liigitada ainult töötaja ühel korral konflikti käigus „lolliks“ nimetamist 13.04.2010, mida tõendab tunnistaja R.V. ütlus. Selline ühekordne juhtum ei ole tööandjapoolsete kohustuste oluline rikkumine, mis annab aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kaks nädalat hiljem. Tööandja esindaja oli ebaviisakas. Puhkepauside ja einetamise vaheaja keelamist ei ole kostja tõendanud. Kohus oli seisukohal, et tegemist on kostja emotsionaalse reaktsiooniga 13.04.2010 sündmustele. Kostja on kohtule väitnud, et tema sai 13.04.2010 teada, et lõunapaus on keelatud. Seega varem ei olnud kostjal
einetamise ja puhkepausi(de) osas probleeme. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt „Einetamisega ei ole kunagi probleeme olnud. Lõuna on tööaja sees. Einetada saab tagaruumis, on olemas ka videokaamera, et näha, kas kliente tuleb.“ Kostja on kohtule avaldanud, et „sain aru, et söön kohapeal. Istuda tuli tagaruumis, enne mind töötanu ütles, et näed ekraanilt kui keegi tuleb ja lähed müügisaali.“ Seega oli töökorraldus selline, et töötaja tohtis pidada lõunapausi tagaruumis, kuid pidi kohe, kui keegi siseneb müügisaali, tulema leti taha (kui ta oli tööl üksinda). Töölepingu p-s 4.2 on kokku lepitud einetamise vaheaeg, mis arvatakse tööaja hulka. Töösisekorra eeskirjade p 2.2 kohaselt on lõunavaheaeg 30 minutit. Juhul, kui müüja soovib pidada lõunapausi kaupluses, siis leti peal ja müügisaalis ei tohi süüa. Selleks on tagaruum. Teistsuguse töökorralduse kehtestamist kostja suhtes ei ole tõendatud. 11,5 tunni pikkust kohustuslikku kestvat seismist ei ole samuti tõendatud. Müügisaalis oli tool, mis oli ette nähtud müüjatele leti taga istumiseks ajal, mil kliente ei ole, toolil istumise keelamist ei ole kostja tõendanud ühegi tõendiga. Tunnistaja R. V. on rääkinud istumise keelamisest, kuid täpsustamisel on ta öelnud, et „K. Väljamäe sõnad olid, et kui te tagaruumis istute, et ta paneb siis ukse lukku.“ Tunnistajate A. A. ja K. K. ütluste kohaselt on müügisaalis kõrgem tool, kus saab ja tohib tööpäeva kestel istuda. Seega ei aktsepteerinud tööandja töötaja(te) istumist tagaruumis, leti taga istumist keelatud ei olnud. Tööaja kestus on kokku lepitud töölepingus. Tööandja ei ole rikkunud töölepingu tingmusi. Kui 11,5 tunni pikkune tööpäev osutus kostjale liiga kurnavaks, oli tal õigus katseaja kestel tööleping korraliselt üles öelda. Kohtule on tõendatud, et hageja ei korraldanud kostja arvele võtmist Haigekassas koheselt pärast töölepingu sõlmimist. Hageja väidab, et tema ei ole selles süüdi, kuid fakt on see, et kostja Haigekassa kindlustus algas 30.04.2010. Nimetatud asjaolu töölepingu erakorralise ülesütlemise alusena ei mahu TLS § 91 lg-s 2 sätestatu raamidesse. Kostja ei ole tõendanud, kuidas Haigekassas kindlustamata jätmine (sellega viivitamine) muutis kostja jaoks mõttetuks töölepingu täitmise jätkamise. Kui kostjal puudus hageja süül tervisekindlustus, siis oli kostjal võimalik nõuda kahju hüvitamist. Kohus tunnistas A. Värnomasingu esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse tühiseks TLS § 104 lg 1 alusel erakorraliseks ülesütlemiseks seadusest tulenevate aluste puudumise tõttu ning luges juhindudes TLS § 107 lg-test 1 ja 2 töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 1 alusel 11.05.2010. Töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise tõttu jättis kohus rahuldamata A. Värnomasigu hagi hüvitise väljamõistmiseks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.A. Värnomasing esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2010 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ja osa tõendeid jätnud tähelepanuta. Kohus ei ole otsuses järginud TsMS § 442 lg 8 nõudeid; 2) ei rahuldanud kohus apellandi taotlust kuulata ta üle vande all, põhjendades keeldumist sellega, et taotlus ei ole esitatud õigeaegselt. Mis ajaks taotlus tuli esitada, kohus ei selgitanud. Apellant soovis kohtule selgitada tööandja käitumist tema ja R.V. ga; 3) on puhkepauside ja einetamise vaheaja keelamine ning tööandja ebaväärikas käitumine tõendatud tunnistaja R.V. ütlustega, millele kohus ei ole andnud hinnangut. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et ebaviisakus leidis aset ainult 13.04.2010. Samas ei ole kohus selgitanud, kui pikalt või mitu korda oleks tööandja pidanud selliselt käituma, et ebaviisakusest oleks saanud ebaväärikas kohtlemine;
4) tööandja poolt lettide liigutamisel ilmnenud puru ja tolm ei tõenda, et apellant ei täitnud oma tööülesandeid, s.o töökoha korrashoidu ja koristamist. Ametikirjelduse p-ga 11 ega töösisekorraeeskirjade p-ga 6 ei ole töötajaid kohustatud iga päev kaupluse sisustust ümber tõstma. Selline tegevus oli töötajatele rangelt keelatud; 5) leidis kohus, et K. K. ütlustega on tõendatud, et töötajat ebaväärikalt ei koheldud, jättes tähelepanuta, et tunnistaja väitel ta ei kuulnud, millest K. Väljamäe apellandiga rääkis; 6) ei ole A. A. töötanud apellandiga koos OÜ Goldfix juveelikaupluses Kalda tee 43, seega ei ole tal võimalik midagi objektiivset öelda tööandja käitumise kohta apellandiga; 7) võib töötaja TLS § 91 lg 1 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Apellandi ravikindlustus algas alles 30.04.2010. Tööle asus ta 15.03.2010. Kuna 1,5 kuud puudus apellandil ravikindlustus ja rahalised vahendid, siis arsti vastuvõtule ei olnud võimalik minna. Erakorralise ülesütlemise avalduse esitas apellant 28.04.2010. Sellisel kujul töö jätkamine oli ilmselgelt reaalne oht apellandi elule ja tervisele; 8) ei võimaldanud kohus tutvuda 12.09.2010 toiminud kohtuistungi protokolliga ega edastanud seda ka elektronpostiga. Kohtuistungi protokoll allkirjastati 28.10.2010 ja kohtuotsus avaldati samuti 28.10.2010.
6.OÜ Fixgold vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) selgitas kohus 14.06.2010 tsiviilasja menetlusse võtmise määruses apellandile, et tal tuleb esitada kirjalik vastus hagile koos kõikide tõendite ja taotlustega 20 päeva jooksul ning et kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõenditele tugineda üksnes juhul, kui selle menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ühtegi mõjuvat põhjust taotlusega hilinemiseks ja vorminõude rikkumiseks apellant välja ei toonud ning kohtul oli TsMS § 329 lg 1, 2, 3; § 331 lg 1 alusel õigus jätta tähtaega ja vorminõuet rikkuv ning vastaspoolt põhiistungil üllatav avaldus rahuldamata. TsMS § 267 ei näe ette võimalust taotleda enda vande all ülekuulamist. Seda saab teha vaid vastaspoole taotluse alusel. Vastustaja sellist taotlust ei teinud ning ka kohus ei pidanud seda vajalikuks; 2) on kohus hinnanud tunnistaja R.V. ütlusi. R.V. ütlused lähevad vastuollu teiste isikute ütlustega, mistõttu ei saa neid arvestada. R. V. ei ole usaldusväärne tunnistaja ega saa tunnistada n.ö „igapäevast terrorit“, kuna ta töötas apellandiga koos ainult kolm päeva (13.,
21.ja 29.04.2010), ülejäänud aja kaubamaja kaupluses Riia 2; 3) väitis apellant kohtuistungil, et emotsionaalne terror seisnes 13.04.2010 sündmustes ehk ühel korral. Töölepingu sõlmimise järel kohtus tööandja esindaja K. Väljamäe apellandiga vaid kolm korda, millest kaks esimest olid väga põgusad ja 13.04.2010 oma vaevalt pikem, mil tööandjal tekkis vajadus juhtida tähelepanu töötaja rikkumisele (ruumi koristamata jätmine). Otsuses annab kohus hinnangu töötaja väitele, et teda nimetati tööandja poolt „lolliks“, mille kohta väitis tööandja esindaja istungil, et see ei vasta tõele ja selline sõna ei kuulu tema sõnavarasse. Kohus tuvastas õigesti, et koristamise kohustus tulenes apellandile töösisekorraeeskirjadest. Kõik kaupluse letid ja kapid on ehitatud soklile (ca 10-15 cm põrandast) ning nende alt on võimalik igapäevaselt koristada. See intsident ei olnud tööandja jaoks üldse nii tähtis kui apellant püüab muljet jätta – tööandja leidis juhuslikult koristamata ala ja juhtis asjaolule tähelepanu; 4) on apellandi seisukohad vastuolulised – 12.10.2010 istungil väitis ta samaaegselt, et K. Väljamäe ütles, et süüa tuleb ukse vahel seistes ja samas, et söömine keelati ära.
Keelamine on tõendamata, seda ei kinnita vastustaja ega tunnistaja A. A. Ei ole loogiline, et tööandja ei keela ühelegi töötajale einetamist, kuid apellandile teatud kaupluses keelab. Töötingimused ja eeskirjad on igas kaupluses samad. Ka R.V. ütlustest ei selgu, et puhkepause ei olnud ette nähtud või et einetamine olnuks keelatud. 11,5 tunni pikkust kohustuslikku kestvat seismist ei ole apellant samuti tõendanud, vastustaja ning tunnistajad A. A. ja K. K. tunnistavad vastupidist. A. A. tunnistas, et apellandi puhul oli tegemist inimesega, kes võttis kõike isiklikult, oli konfliktse iseloomuga ja ebastabiilse käitumisega. Ilmselgelt tegi apellant eksliku järelduse tööandja märkusest, et mõlemad müüjad ei peaks korraga olema tagaruumis söömas, kui seda on võimalik teha ühekaupa. Apellandile oli päev enne ülesütlemisavalduse esitamist tehtud käskkiri töökohustuste rikkumise kohta. Ei saa välistada, et apellandi avaldus oli kantud isiklikust solvumisest; 5) märgib kohus õigesti, et tunnistaja K. K. ütluste kohaselt K. Väljamäe häält ei kõrgendanud (ta ei saanud aru samas ruumis viibides, et oleks konflikt tekkinud). Sellega on kummutatud apellandi vastuses hagile toodud valeütlus, et „tööandja karjus“ tema peale. Kohus ei ütle otsuses, et ta tuvastas ainult K. K. ütlustega, et töötajat ebaväärikalt ei koheldud. Kohus tuvastas selle tõendeid kogumis hinnates; 6) on tööandja selgitanud, et kui ta sai teada (26.04.2010 apellandilt) sellest, et töötajal ei ole veel ravikindlustust, asus ta viivitamatult kontrollima, miks tema avaldus ei ole jõudnud ametiasutusse. Tööandja tegi uue avalduse, mis registreeriti haigekassas 30.04.2010. 12.10.2010 istungil tuli apellant välja uute ja tõele mittevastavate väidetega, et ta pidi 26.04.2010 arsti juurest ära tulema, kuna ei olnud veel töötasu saanud. Töötukassa viimased toetused maksti apellandile 09.03. ja 09.04.2010, vastustaja juures töötamise eest sai apellant töötasu 15.04.2010 (2 325 krooni). Apellant ei ole seega tõendanud, et ravikindlustuse puudumine oleks tema tervist halvendanud, ohustanud vms ja tegi võimatuks töölepingu täitmise jätkamise. Kohus märgib õigesti, et tööandja poolt kahju tekitamise korral oleks ta saanud nõuda kahju hüvitamist. Haigekassas arvele võtmisega (tahtmatu) viivitamine ei ole selline mõjuv põhjus, mis annab aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks; 7) ei ole 12.09.2010 kohtuistungit toimunud – septembris toimus istung 21. kuupäeval. Vastustajale teadaolevalt ei ole kohus takistanud istungi protokollidega tutvumist – vastustajal on olemas mõlema kohtuistungi protokollid, milles on kirjas ka paranduste tegemise võimalus ja aeg. Apellant ei ole tuginenud sellele, et ta soovis teha parandusi ja see ei olnud võimalik. Seega ei saa apellandi väited olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
28.oktoobri 2010 otsus muutmata. Kuna Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud õigesti esitatud tõendeid ja faktilisi asjaolusid ning põhjendatult rahuldanud OÜ Fixgold hagi ja jätnud rahuldamata A. Värnomasingu hagi. Vaidlustatud otsus vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele.
8.1.Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et maakohus on menetlusnorme rikkudes jätnud teda vande all üle kuulamata. Vastavalt TsMS §-le 268 kohus võib vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Asja
materjalidest nähtuvalt ei ole vastaspool nõustunud A. Värnomasingu vande all ülekuulamisega. TsMS § 2681 näeb ette poole ülekuulamise võimaluse kohtu algatusel ning seda juhul, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Samuti võib kohus poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool seda soovib, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Eelmärgitud säte annab kohtule üksnes õiguse (mitte kohustuse) poole vande all ülekuulamiseks. Kuna kogutud tõendite põhjal oli kohtul võimalus kujundada seisukoht tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses, siis jättis maakohus õigesti apellandi vande all üle kuulamata. Ringkonnakohus märgib lisaks, et nähtuvalt vaidlustatud otsusest on maakohus arvestanud lisaks kogutud tõenditele ka A. Värnomasingu kõigi selgitustega ning vastupidist ei ole apellatsioonkaebuses väidetud.
8.2.Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid (sh tunnistaja R.V. ) ütlusi kooskõlas TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõuetega ning apellandi mittenõustumine maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei tähenda TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumist maakohtu poolt. Tulenevalt TsMS § 251 lg-st 1 tunnistaja avaldab oma ütlustes talle teada olevad faktilised asjaolud ning kohtu ülesanne on tunnistaja ütlusi koos teiste tõenditega hinnata. Seetõttu on ekslik apellandi väide, et tunnistaja R. V. kinnistas tööandja ebaväärikat käitumist, kuid maakohus ei arvestanud sellega.
8.3.TLS § 91 lg 1 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Nimetatud sätetest tulenevalt peab töötaja algatusel töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks olema põhjus piisavalt mõjuv ning see olema seotud tööandja olulise lepingu rikkumisega. Seejuures tuleb arvestada mõlema poole (sh tööandja) huve lepingu jätkamise suhtes. Maakohus on põhjendatult leidnud, et selliste asjaolude esinemist ei ole apellant tõendanud ning ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu tühine.
8.4.Iseenesest õige on apellandi väide, et maakohus ei edastanud talle elektrooniliselt 12.09.2010 (ilmselt pidas apellant silmas 21.09.2010) kohtuistungi protokolli. Samas ei ole nimetatud menetlusnormi rikkumine selline, mis toos kaasa kohtuotsuse tühistamise. Apellandil on olnud võimalus kohtuistungi protokollidega tutvuda ning apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole tal taotlusi protokollide parandamiseks.