Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue 27.09.2010 esitas Sõbralaen OÜ Harju Maakohtule hagi Paraskovija Utšajeva vastu võlgnevuse summas 7 200 krooni, intressi põhivõlgnevuselt summas 1 365,47 krooni ja viivise 1 635,74 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt omab hageja domeeni isePankur.ee, mille vahendusel on füüsilistel ja juriidilistel isikutel võimalik sõlmida omavahel oksjoni läbiviimise teel väikelaenude lepinguid. Kostjaga sõlmiti 14.02.2010 ühe oksjoni raames, mis algatati 31.01.2010 laenutaotlusega, 16 laenulepingut (esimene laenuleping), mille kohaselt laenati kostjale kokku 7 200 krooni 12 kuuks aastase intressiga 34,47%. Kostja kohustus tegema esimese tagasimakse 12.04.2010 laenu vahendanud hageja arvelduskontole. Laenusummade kättesaamine kostja poolt eelnimetatud laenulepingute alusel on tõendatud Sõbralaen OÜ poolt hallatava kostja isikustatud kontoga isePankur.ee portaalis, mida kasutati eelnimetatud laenulepingute kohustuste täitmiseks, väljatrükiga, millelt nähtub laenusummade ülekandmine kostja kontole: 14.02.2010 ning 17.02.2010 on tehtud ülekanne summas 7 200 krooni kostja isiklikule pangakontole. Väljamakse tegemiseks digitaalallkirjastas kostja maksekorralduse, millega kandis 7 200 krooni oma isiklikule pangakontole nr 10010111912012 SEB Pangas. Esimesest lepingust tulenev esimene tagasimakse muutus lepingu alusel sissenõutavaks 12.04.2010 ja teine tagasimakse vastavalt 12.05.2010. Kostja ei ole kumbagi tagasimakset teinud. Laenulepingute üldtingimuste p 8.5. kohaselt kaotab laenulepingu fikseeritud maksegraafik automaatselt kehtivuse, kogu laenusumma muutub sissenõutavaks ja laenuandjal on õigus nõuda koheselt kogu laenusumma ja kogunenud intressi tasumist, kui sissenõutavaks muutunud tagasimaksete suurus tõuseb kahe tagasimakse summani ja teise tagasimakse summa sissenõutavaks muutumisest on möödunud üks kuu. Seega muutusid laenulepingud täielikult sissenõutavaks 12.06.2010. Hagi esitamise hetkeks oli lepingute lõppemisejärgne põhiosa- ja intressivõlgnevus 8 565,47 krooni. Alates 01.04.2010 ei ole kostja kordagi loginud ennast sisse isePankur.ee süsteemi. Ühtegi laenu tagasimakset ei ole kostja teinud, samuti ei ole ta vastanud iga seitsme päeva tagant e-kirjaga saadetavatele teavituskirjadele, iga kahe nädala tagant postiga saadetavatele teavituskirjadele, Ametliku Maksehäireregistri poolt saadetud hoiatuskirjale ega telefonikõnedele. Kostja vastuväited Kostja esitas vastuväite, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja ei ole sõlminud Sõbralaen OÜ-ga ühtegi lepingut, ei oska kasutada digitaalallkirja ning ei ole mingisugust raha saanud. Kostja taotles enda ärakuulamist ja esitas kohtule Põhja Prefektuuri teatise, et on sattunud pettuse ohvriks. Maakohtu otsuse põhjendused 14.01.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus tuvastas, et hageja omab domeeni isePankur.ee, mille vahendusel on füüsilistel ja juriidilistel isikutel võimalik sõlmida omavahel oksjoni läbiviimise teel väikelaenude lepinguid. Hageja väitel on kostja saanud portaali vahendusel laenu 7 200 krooni. Hageja poolt esitatud tõenditest, lepingu sõlmimise kohta digitaalselt allkirjastatud www.isepankur.ee kasutajatingimused, laenupakkumine, maksekorraldus ja kasutajakonto väljatrükk, nähtub, et kostja allkirjastas kasutajatingimused ja laenupakkumise. Esitatud tõenditest ei nähtu, kes ja mil viisil on laenupakkumusele nõustumise andnud VÕS § 9 lg 1 kohaselt. Konto väljatrükk ei võimalda sellel kajastatud isikuid digitaalselt tuvastada ega tuvastada, millistelt ip-

aadressidelt või serveritest on millise sisuga teateid saadetud. Esitatud maksekorralduselt ei nähtu, et kostja kontole nr 10010111912012 SEB Pangas oleks laekunud rahalisi vahendeid, samuti ei ole võimalik tõendilt tuvastada maksja kontot või muid andmeid. Üksnes kostja allkirjastatud vastava kirjaliku dokumendi esitamisest ei ole võimalik järeldada ülekande tegemist ega raha saamist. Kohtu määratud tähtaja jooksul hageja täiendavaid tõendeid ei esitanud. Kohus leidis, et raha saamine ega laenulepingu sõlmimine ei ole tõendamist leidnud, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja Sõbralaen OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus on eksinud TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 ning tõendamisega kaasnevate üldiste põhimõtete vastu. Kohus on asunud seisukohale, et raha saamine ja laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus on jätnud esitatud tõendid olulises ulatuses hindamata, mis on viinud ebaõigete järeldusteni ning sellest tuleneva põhjendamatu hagi rahuldamata jätmiseni. Üheks hagi rahuldamata jätmise põhjenduseks on kohus toonud, et hageja esitatud tõenditest ei nähtu, kes ja kuidas on laenupakkumisele nõustumise andnud VÕS § 9 lg 1 mõttes. Apellant selgitab, et iseenesest ei olnud oluline, kes on konkreetsed investorid ehk milline nimi on seotud iga kasutajatunnusega. Lepingute sõlmimine kostja ja investorite vahel on tõendatud kostja poolt allkirjastatud laenutaotlusega nr 1864 ning isePankuri konto väljavõttega, kust nähtub, et investorid on omapoolse lepingulise kohustuse täitnud. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 1.1 loetakse laenutaotlus tagasivõtmatuks ja siduvaks oferdiks (pakkumuseks) kõigile kasutajatele ja p 1.2 kohaselt on laenupakkumine käsitletav nõustumusena laenulepingu sõlmimiseks. Investorite maksed kostja isePankuri kontole tõendavad, et investorid on kostja laenupakkumisele nõustumuse andnud. Kuivõrd vastavalt TsÜS § 68 lg-le 3 võib isiku tahteavaldus väljenduda ka teos, siis olukorras, kus investorite tahteavalduste tõendamiseks on esitatud tõend, millest nähtub, et nad on omapoolse kohustuse täitnud ning kostja ei ole vastavate lepingute sõlmimist vaidlustanud, on laenulepingute sõlmimine ja täitmine tõendamist leidnud. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et apellandi väited laenulepingute sõlmimise kohta ei olnud tõendatud ning on nimetatud asjaolule otsuse tegemisel tuginedes rikkunud TsMS § 436 lg-st 4, § 230 lg 2 lausest 2 ning § 392 lg-st 1 tulenevat olulist menetluspõhimõtet, mille kohaselt kohus peab andma poolele võimaluse tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pool ei ole seda asjaolu esitades ise teinud. Kuivõrd apellant väitis, et 14.02.2010 oksjoni raames sõlmiti vastustajaga 16 laenulepingut, kuid on jätnud esitamata tõendid, millised konkreetsed isikud vastustaja isePankuri konto väljavõttel nähtuvate kasutajanimede taga peituvad, oleks kohus pidanud sellele asjaolule tuginemiseks eelnevalt juhtima apellandi tähelepanu, et esitatud tõendid ei ole piisavad tõendamaks laenulepingute sõlmimist. Apellandi tõenditest nähtub, et portaalis isePankur.ee sõlmitakse lepingud laenutaotleja ja laenupakkuja vahel (laenutaotlus II osa p 1.3). Seega ei sõlmita laenulepinguid Sõbralaen OÜga, vaid vastava investoriga. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole vastustaja esitanud vastuväidet, et tema ei ole isePankur.ee portaalis investoritega laenulepinguid sõlminud. Kuivõrd vastustaja vastuväiteks oli, et tema ei ole Sõbralaen OÜ-ga ühtegi lepingut sõlminud, siis tuli vastavalt TsMS § 231 lg-le 4 eeldada, et vastustaja on apellandi väite investoritega sõlmitud laenulepingute kohta omaks võtnud, kuna ta ei ole investoritega laenulepingute sõlmimist

vaidlustanud. Seega puudus alus apellandi laenulepingute sõlmimise kohta esitatud väite kahtluse alla seadmiseks. Arvestades, et tõendamist on leidnud laenutaotluse allkirjastamine vastustaja poolt ja 14.02.2010 investoritega sõlmitud lepinguid ei ole vastustaja maakohtu otsuse kohaselt menetluses vaidlustanud ning nende sõlmimist tõendab isepankuri kontoväljavõte, millest nähtub, et investorid on omapoolse kohustuse täitnud, oleks kohus pidanud lähtuma sellest, et laenulepingud on sõlmitud ning vastustaja on raha saanud. Apellant on hagiavalduses esitanud faktiväite, et 14.02.2010 oksjoni käigus laenati vastustajale kokku 7 200 krooni. Kohus on otsuses asunud põhjendamatult seisukohale, nagu ei oleks tõendatud, et vastustaja on raha saanud. Selline järeldus on väär ega tugine esitatud tõenditele. Vastavalt vastustaja poolt digitaalselt allkirjastatud laenutaotluse II osa p-le 3.1 loetakse laenuleping investorite poolt täidetuks raha jõudmisaega laenuvõtja isePankuri kontole. Seega ei pidanud apellant tõendama, et laenatud raha on vastustaja SEB Panga kontole nr 10010111912012 kantud, vaid seda, et laenusumma on tema isePankuri kontole laekunud. Laenuvõtja kohustuste tekkimine ei sõltu sellest, kas laenulepingu alusel saadud rahalised vahendid on laekunud laenuvõtja isePankuri portaali välisele kontole. Sõbralaen OÜ kasutajatingimuste p 10.7 kohaselt on kasutajal õigus anda Sõbralaen OÜ-le korraldus Sõbralaen OÜ arveldusarvelt väljamakse sooritamiseks kasutaja poolt osundatud Eestis registreeritud krediidiasutuse arveldusarvele. Kasutaja saab valida ühe konto, millele tema Sõbralaen OÜ poolt hallatavalt isePankuri kontolt väljamakseid teha. Kohus ei ole menetluses nimetatud lepingu punktile tähelepanu pööranud ning on oluliselt eksinud TsMS § 232 lg 1 vastu, mille kohaselt kohus hindab kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Apellandi esitatud maksekorralduselt nähtub, et vastustaja on Sõbralaen OÜ-le andnud korralduse kanda 7 200 krooni enda SEB Panga kontole. Selle korralduse täitmine on näha kontoväljavõttelt, mille kohaselt on 18.02.2010 tehtud vastustaja isepankuri kontolt väljamakse tema SEB Panga kontole summas 7 200 krooni. Nende kahe tõendi kooshindamisel on näha, et vastustaja isePankuri kontole on erinevatelt investoritelt 7 200 krooni laekunud ning vastav summa on sealt vastustaja SEB Panga kontole edasi kantud. Seega on apellant täitnud TsMS § 203 lg-st 1 tuleneva kohustuse tõendada asjaolusid, millele ta oma hagiavalduses tugineb. Vastuväide, et vastustaja ei ole raha saanud, on hagi motiveerimata eitamine, millele tuleb apellandipoolsete tõendite esitamise korral esitada omapoolseid tõendeid. Kuivõrd apellant oma väidete kinnitamiseks oli tõendid esitanud, siis selleks, et kohus saaks hagi rahuldamata jätta, oleks pidanud kohtul olema vastustaja tõendid, mis apellandi tõendid ümber lükkavad. Kostja võib kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei esita. Kui hageja esitab tõendeid, siis tekib kostjal TsMS §-I 230 alusel kohustus oma vastuväiteid tõendada. Maakohus on 19.11.2010 määruses teinud pooltele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks, jäädes üldsõnaliseks ja ei ole selgitanud, milliste asjaolude kohta esitatud tõendeid kohus ebapiisavaks peab või mille kohta on pool tõendid esitamata jätnud. Kohus on määruses teinud ka ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Juriidiliste eriteadmisteta apellandil (hageja seaduslikul esindajal), kes oli omapoolsed tõendid esitanud, oli seetõttu olukorras, kus kostja ei olnud ühtegi tõendit esitanud, mõistliku inimesena ilma kohtu täpsustusteta võimatu aru saada, et määrus oli tõendite esitamise osas suunatud ka temale. Maakohus ei ole järginud TsMS §-st 230 tulenevat kohtu selgitamiskohustuse põhimõtet,

mille sisu on Riigikohus oma lahendites mitmel korral selgitanud. Kohus on teinud ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks, kuid ei ole selgitanud, kuidas pooled seda kohustust täita saavad. Kuna apellant on koos hagiavaldusega kohtule esitanud omapoolsed tõendid, oleks kohus lisatõendite esitamise määruses pidanud selgitama, millises osas on määrus apellandile adresseeritud ja mis osas on tõendid ebapiisavad. Arvestades, et esitatud tõendid olid piisavad tõendamaks apellandi väiteid, ei olnud apellandil ilma kohtu täpsemate juhisteta võimalik aru saada, kas ja mis osas kohus temalt täiendavaid tõendeid soovib. Poolte puudus menetluses juriidilise haridusega esindaja ning seetõttu lasus kohtul suurem selgitamiskohustus. Antud menetluses on kohtu selgitamiskohustus ja seeläbi ka selle rikkumine eriti oluline seetõttu, et asja arutati lihtmenetluses, kus kohtul on vastavalt TsMS § 405 lg 1 p-le 8 võimalus ka ise tõendeid koguda. Kui kohus tõendite kogumise võimalust ei kasuta, peab kohus hoolitsema selle eest, et ta oleks pooltele selgeks teinud, milliseid asjaolusid pooled tõendama peavad ning milliseid tõendeid nad selleks esitama peavad. Maakohus ei ole kasutanud võimalust ise tõendeid koguda ega ole andnud pooltele juhiseid, mida ning milliste tõenditega nad tõendada saavad, kuigi kohtuotsusest nähtuvalt oli kohtule teada, milliseid apellandi väiteid kohus tõendatuks ei loe. Apellant taotleb TsMS § 652 lg 4 alusel täiendavate tõendite arvesse võtmist tõendamaks, et laenulepingud on sõlmitud ning vastustaja on raha saanud. Hagi alus oli tõendatud maakohtule esitatud tõenditega. Kuna maakohus ei ole neid piisavaks lugenud ning hagi aluseks olevaid asjaolusid saab täiendavalt tõendada apellandi SEB Panga väljavõtte ning investorite laenupakkumistega, taotleb apellant nende tõendite arvesse võtmist. Täiendavad tõendid on jäänud esitamata maakohtu poolse olulise menetlusõigusnormi rikkumise tõttu, kuivõrd maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse ning apellant ei teadnud, et kohus ei loe tema poolt esitatud tõendeid piisavaks. Vastustaja poolt raha saamise tõestamiseks palub apellant kohtul võtta arvesse apellandi SEB Panga pangakontolt nr 10220087930015 tehtud maksekorralduse nr 57305, kust on näha, et Sõbralaen OÜ on 18.02.2010 teinud korralduse 7 200 krooni vastustaja SEB Panga kontole nr 10010111912012 kandmiseks (lisa 1). Laenulepingute sõlmimise tõendamiseks palub apellant kohtul võtta arvesse investorite digitaalselt allkirjastatud laenupakkumised vastustaja laenutaotlusele, mille allkirjastamisega on laenulepingud sõlmitud (lisa 2). Lihtsustamaks hagiavalduse lisana 3 esitatud konto ajaloost arusaamist, esitab apellant koondtabeli, millest nähtuvad isikud, kellele vastavad kasutajatunnused kuuluvad (lisa 3). Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Vastustaja vastuväidetel apellatsioonkaebus on võetud valesti menetlusse, kuivõrd kohus ei ole selleks luba andnud. TsMS § 637 lg 21 järgi võib TSMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlusse võtta kui on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis mõjutada oluliselt lahendit. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas esinevad eelnimetatud menetlusõiguse rikkumised, mis mõjutasid lahendi tegemist. Seega on apellatsioonkaebus võetud menetlusse õigesti. Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel.

TsMS § 436 lg1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus eelnimetatud nõuetele ei vasta. Maakohus, võttes hagi menetlusse, määras selle arutamise lihtmenetluses. Harju Maakohtu 08.11.2010 määruses kohus teatas, et kui pooled soovivad nende ärakuulamist, siis tuleb sellest kohtule teatada. 16.11.2010 vastuses kostja teatas, et soovib tema ärakuulamist (t.lk. 51). Toimiku materjalidest ei ilmne, et kohus oleks kostjat ära kuulanud, millega rikuti TsMS § 405 lg 2 nõuet. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on poolte kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks rida dokumentaalseid tõendeid, mida on kohus jätnud hindamata. Jättes hagi rahuldamata põhjendusel, et kostja kontole rahaliste vahendite laekumine ei ole tõendamist leidnud, on kohus jätnud ekslikult tähelepanuta maksekorralduse nr 57305, mille kohaselt 17.02.2010 kanti kostja isiklikule pangakontole SEB Pangas konto number 10010111912012 7200 krooni (t.lk. 23). Sellele tõendile on hageja tuginenud hagiavalduses. Kolleegium nõustub apellandiga, et kui kohus pidas nimetatud dokumentaalset tõendit ebapiisavaks tõendiks kostja kontole raha laekumine kohta, siis tulnuks juhtida sellele hageja tähelepanu. Õige on ka see apellandi väide, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema arvele ei ole hagis märgitud ajal laekunud vaidlusalust summat. Ka selle asjaolu tõendamisele tulnuks kohtul juhtida kostja tähelepanu. TsMS § 405 lg 1 p 9 kohaselt lihtmenetluses tehtud otsuses võib kirjeldava ja põhjendava osa ära jätta, kuid käesolevas asjas sisaldab otsus nii kirjeldavat kui ka põhjendavat osa. Seega otsuse põhjendav osa peab vastama TsMS § 442 lg 8 nõuetele, millist nõuet on kohus eiranud, hinnates hageja tõendeid valikuliselt. Maakohus luges tuvastatuks, et kostja allkirjastas kasutajatingimused ja laenupakkumise, kuid nimetatud tõenditest ei nähtu, kes ja millal on laenupakkumisele nõustumise andnud. Nimetatud otsuse põhjendustest ilmneb, et kohus ei nõustunud kostjaga, kes väitis, et ei tea laenupakkumisest midagi. Apellant pöörab põhjendatult tähelepanu TsMS § 405 lg 1 p-le 8, mille kohaselt võib lihtmenetluses kohus koguda tõendeid omal algatusel. Kui kohtule jäid hageja tõendid ebapiisavateks, siis oli võimalik TsMS § 405 lg 1 p 8 järgi koguda täiendavaid tõendeid ka laenulepingu sõlmimise ja kostja kontole raha laekumise kohta ning TsMS § 230 lg 2 järgi teha ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Maakohus on 19.11.2010 pooli teavitanud, et kõik tõendid tuleb esitada hiljemalt 30.12.2010, kuid on jätnud märkimata, millist asjaolu tuleks pooltel tõendada. Tuleb nõustuda apellandiga, et eelnimetatud maakohtu kiri on jäänud üldsõnaliseks. Kolleegium leiab, et kuivõrd otsuse tegemiseks lihtmenetluses ei ole täidetud TsMS § 405 sätestatud nõuded, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik eelnimetatud puudusi kõrvaldada. Apellatsioonikohus jätab tähelepanuta apellandi poolt esitatud uued tõendid, kuivõrd nende tõendite osas tuleb välja selgitada vastaspoole seisukoht ning anda vastaspoolele võimalus tõendite esitamiseks. Menetluskulude jaotuse üle tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Mare Merimaa

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.