Ljubov Pavlova hagi AS Sangar vastu lisakulutuste ja moraalse kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
15 977.91 eurot (250 000 krooni)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ljubov Pavlova apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
7. juuni 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – Ljubov Pavlova (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Gaabriel Tavits Vastustaja (kostja) – AS Sangar (registrikood: 10063674), esindaja Tarmo-Tanel Padrik
esindajad
RESOLUTSIOON
Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2010 otsus osas, millega jäeti rahuldamata Ljubov Pavlova hagi AS Sangar vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Ljubov Pavlova hagi AS Sangar vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks osaliselt ning mõista AS-lt Sangar Ljubov Pavlova kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1278 (üks tuhat kakssada seitsekümmend kaheksa) eurot ja 23 senti.
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Rahuldada Ljubov Pavlova hagi AS Sangar vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks osaliselt ning mõista AS-lt Sangar Ljubov Pavlova kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1278 (üks tuhat kakssada seitsekümmend kaheksa) eurot ja 23 senti. Jätta rahuldamata Ljubov Pavlova hagi AS Sangar vastu lisakulutuste hüvitamiseks. Jätta menetluskulud maakohtus 7.55% ulatuses AS Sangar kanda ja 92.45% ulatuses Ljubov Pavlova kanda.“ Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 8% ulatuses AS Sangar kanda ja 92% ulatuses Ljubov Pavlova kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ljubov Pavlova esitas 07.04.2010 maakohtule hagi AS Sangar vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja rehabilitatsioonikulud 15 000 krooni ja moraalse kahju hüvitis 500 000 krooni. Kohtuistungil vähendas hageja moraalse kahju nõuet 250 000 kroonini. Hagiavalduse kohaselt on Tartu Maakohtu otsusega AS-lt Sangar L. Pavlova kasuks välja mõistetud terviserikkega tekitatud kahju hüvitis ja sellega seotud kõrvalkulud. Hagejal on Värska sanatooriumist saadud kinnitus, mille kohaselt vajab ta rehabilitatsiooni aastas 15 000 krooni ulatuses. Seoses kutsehaigusega on hageja tervislik seisund halvenenud olulisel määral. Pidevad valud ja stress on põhjustanud elukvaliteedi alanemise ning töövõimetuse. Moraalse kahju hüvitist soovib hageja kasutada oma tervise parandamiseks. Kohtuistungil
antud selgituste kohaselt on hagejal tekkinud kahju eeskätt sellega, et ta kaotas töökoha ja loodetava sissetuleku. Lisaks peab ta muretsema oma ravimise ja tervisliku seisundi pärast.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tartu Maakohtu 18.06.2007 otsusega tsiviilasjas nr 2-03-303 rahuldati L. Pavlova hagi tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks AS Sangar vastu osaliselt ning jäeti hagi Eesti Vabariigi vastu rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt moodustas AS-s Sangar töötamine 53,77% hageja tervist kahjustanud tööperioodist. Lisaks vähendas kohus AS-lt Sangar väljamõistetava hüvitise suurust poole võrra, tuvastades, et tegemist on mõlemapoolse süüga. Hageja ei ole enne hagi esitamist nõuetega kostja poole pöördunud. Hageja ei ole tõendanud mistahes kulutuste tegemist. Hageja on viidanud Värska sanatooriumi kinnitusele, mida kohtule esitatud ei ole. Ei ole arusaadav, millega seoses peab hageja viidatud kulutuse tegema ja kas see on seoses tema kutsehaigestumisega. Nõue on paljasõnaline ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas temal tekkinud võimalik moraalne kahju on seotud kostja tegevusega ning kuidas nõutav hüvitise summa kujuneb. Töökoha kaotus ei ole moraalse kahju hüvitamise aluseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 11. oktoobri 2010 otsusega L. Pavlova hagi AS Sangar vastu lisakulutuste ja moraalse kahju hüvitamiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Maakohtu 18.06.2007 otsusega tuvastatud kostja süü hagejal tervisekahjustuse tekkimises. Hüvitise arvestuse kohaselt on kostja vastutuse ulatuseks 53,77% hagejal tekkinud tervisekahjustusest põhjustatud kahjust, mis võetakse arvesse lisakulutuste hüvitamisel. Igakuise hüvitise väljamõistmisel leidis kohus, et tervisekahjustuse tekkimises on süüdi mõlemad pooled, nii töötaja kui ka tööandja, ja jagas selle kahju hüvitamise vastutuse pooleks. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 16.02.2010 otsuse nr 593583 kohaselt on hageja kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80%, millest üldhaigestumisest põhjustatud töövõimetus on 60% ja kutsehaigusest põhjustatud töövõimetus 40%. Kohus oli seisukohal, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt kogu sanatoorse ravi kulutuse hüvitamist, sest kostja vastutuse ulatus on osaline, nähtuvalt esitatud kohtuotsusest ja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise otsusest. Hagi rehabilitatsioonikulude hüvitamiseks summas 15 000 krooni jääb rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud VÕS § 130 lg-s 1 sätestatud hagejal tekkinud kulu. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-54-07 p 13 kohaselt „Kolleegium selgitab, et VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus.“ Kohus oli seisukohal, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb samuti jätta rahuldamata. Kostja vastutus hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva tervisekahjustuse tekkimises on osaline: 53,77% ulatuses. Tartu Maakohtu 18.06.2007 otsusega on tuvastatud ka hageja enda süü temal kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tekkimises 50% ulatuses. Hageja püsiva töövõime kaotuse rohkem kui pooles ulatuses (60%) on põhjustanud üldhaigestumine. Kutsehaigus diagnoositi hagejal 2003. a. Samal aastal lõpetati ka kostjaga sõlmitud tööleping põhjusel, et hageja tervislik
seisund ei vastanud tema tehtavale tööle. Hageja väitel on tal tekkinud mittevaraline kahju kostja poolt temaga sõlmitud töölepingu lõpetamisest ja uue töökoha mitteleidmisest. Töösuhte lõpetamisest tekkinud kahju ei ole mittevaraline kahju, see on varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS § 130 lg 1 alusel, kui makstav pension ja hüvitis ei kata kaotatud töötasu. Mittevaralise kahjuna on hageja hagiavalduses märkinud pideva valude ja stressi talumise. Kohtule antud selgitustest nähtub, et stressi põhjustab hagejale töökoha kaotus ning olukord, kus ta ei leia uut töökohta. Hagejal olevate valude tõendamiseks on esitatud koopiad apteegi käsimüügiravimite ostmise kohta juulis 2010. Muid tõendeid mittevaralise kahju olemuse kohta esitatud ei ole. Seega ei ole kohtul teada, milles seisnevad hageja võimalikud valud ja kannatused tervisekahjustuse diagnoosimisest kuni käesoleva ajani. Arvestades hagejal tekkinud kahju ühe olulise põhjusena üldhaigestumist, hageja enda osalist süüd temal kutsehaigusest põhjustatud kahju tekkimisel ning kostja süü väikest ulatust (ca 20% hagejal kujunenud püsiva töövõimetuse ulatusest), jättis kohus nendel erandlikel asjaoludel hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.L. Pavlova esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2010 otsuse tühistamist mittevaralise kahju välja mõistmata jätmise osas ning asja saatmist tagasi Tartu Maakohtule arutamiseks teises koosseisus. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus vääralt kohaldanud VÕS § 130 lg-t 2. Riigikohtu praktika alusel (3-2-1-85-08, 3-2-1-19-08) ei pea hageja tõendama kahju hüvitamise puhul VÕS § 130 lg 2 alusel midagi muud kui asjaolu, et kostja vastutab isikule kehavigastuse tekitamise eest. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt. Mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Tartu Maakohtu otsusega on tuvastamist leidnud, et kostja on süüdi hagejal tervisekahjustuse tekkimises. Hageja on näidanud, et tema tervislik seisnud on halvenenud, temast on saanud püsivalt töövõimetu isik, töövõimekaotuse aste 80%. Tema peamiseks sissetulekuallikaks on töövõimetuspension. Hagejal ei ole võimalik tööd saada ning seega on toonud see kaasa tema elatustaseme ja elukvaliteedi languse. Hageja on kohtule esitanud ka tõendi ravimitele tehtud kulutuste kohta, mida ta on sunnitud halvenenud tervise tõttu kasutama. Seega esinevad asjaolud, mis kinnitavad mittevaralise kahju olemasolu ning hageja nõue moraalse kahju väljamõistmiseks on põhjendatud; 2) ei ole kohus põhjendanud, mis kaalutlustel on kohus keeldunud mõistliku summa väljamõistmisest mittevaralise kahju hüvitamiseks, mistõttu tuleb otsus selles osas tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uuesti arutamiseks teises koosseisus.
5.AS Sangar vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole hageja sisuliselt oma moraalse kahju hüvitamise nõuet põhjendanud. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas tema võimalik moraalne kahju on seotud kostja tegevusega ning ei ole põhjendanud hagis nõutud hüvitisesumma 500 000 krooni kujunemist. Hageja seisukohtade ebaselgust näitab kujukalt asjaolu, et kohtuistungil vähendas ta nõude summat koheselt 50% võrra, 250 000 kroonini. Samas ei esitanud hageja selgitusi ka selle summa kujunemise ja põhjendatuse kohta. Hageja ei ole selgitanud nõude vastuolulisust selles osas, et kui kostja süü hageja kutsehaiguse tekkes oli suhteliselt väike, siis miks peaks kostja tasuma hagejale
moraalse kahju hüvitist sedavõrd suures summas. Hüvitise nõudmine ja nõutava summa suurus peavad olema põhjendatud, see ei saa olla täiesti subjektiivselt nimetatud number; 2) on Riigikohtu praktikas (3-2-1-85-08) leitud, et hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kostja süü hageja kutsehaigestumisel on suhteliselt väike, seda näitab selgelt asjaolu, et kostjal ei ole kohustust tasuda hagejale peale hüvitise summa iga-aastast indekseerimist mistahes summat. Seega ei saa pidada kostja tekitatuks ka hageja viidatud muid negatiivseid tagajärgi. Lisaks ei ole hageja tõendanud mitte ühtegi negatiivset mittevaralist tagajärge, mis oleks tekkinud kutsehaigestumise tõttu. Hageja väited on olnud üldsõnalised ja tõendamata; 3) esitas hageja tõenditena tšekid, mille alusel ta olevat ostnud erinevaid käsimüügiravimeid. Nendest ühegi ravimi kasutamine ei ole otseselt seotud hagejal diagnoositud kutsehaigusega. Seega ei ole nende ravimite ostmise seostamine käesoleva vaidlusega asjakohane; 4) on kohus viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-54-07 p-le 13 ning igati põhjendanud neid erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt kohus jättis mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata. Kohus ei ole valesti tõlgendanud seadust ning on arvesse võtnud kõik hageja esitatud argumendid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Käesoleval juhul on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks ning ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude mittevaralise kahju väljamõistmiseks osaliselt ja mõistab AS-lt Sangar L. Pavlova kasuks välja 20 000 krooni (1278.23 eurot) mittevaralise kahju katteks. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.
8.Kuni 31.12.2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma (kehtiv VÕS § 134 lg 2). VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Tartu Maakohtu 18.06.2007 otsusega rahuldati L. Pavlova hagi AS Sangar vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks, st jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja tekitas hageja tervisele kahju. Mittevaralise kahju olemasolu tuleb VÕS § 130 lg 2 sõnastust ja eesmärki arvestades kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral eeldada. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, siis tuleb VÕS § 130 lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis (näiteks Riigikohtu 09.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, Riigikohtu 08.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10).
Arvestades eelmärgitut on maakohus jätnud põhjendamatult hageja nõude mittevaralise kahju väljamõistmiseks rahuldamata. Tulenevalt VÕS § 1044 lg-s 3 märgitust on kannatanul õigus valida lepinguõiguse ja deliktiõiguse rakendamise vahel, kui talle on tekitatud tervisekahjustus. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta nõuab mittevaralist kahju deliktiõiguse alusel. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ka deliktiõiguse alusel, kuna kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.
9.VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on 09.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 asunud seisukohale, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada tervisekahjustuse tagajärgi kannatanule (tervisekahjustuse raskust), st tema eeldatavat „valu suurust.“ Hageja põhjendas apellatsioonkaebuses ja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta nõuab kostjalt 250 000 suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seoses kutsehaigusest tingitud tervisekahjustusega, mille tõttu oli ta sunnitud loobuma töölkäimisest ning mis omakorda tõi kaasa elukvaliteedi alanemise. Tartu Maakohtu 18.06.2007 otsusest nähtuvalt diagnoositi hagejal 09.01.2003 kutsehaigusena ülekoormushaigus ning talle määrati töövõime kaotuseks 40%. Maakohus tuvastas, et kostja osa tervistkahjustavast tööperioodist moodustab 53.77% ning arvestades hageja süüd, vähendas kohus väljamõistetavat hüvitist 50%. 16.02.2010 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest nähtuvalt on hagejal kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80% ning üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotus on 60%. Eelnevast järeldub, et kutsehaiguse kujunemisele aitas kaasa ka hageja töötamine teise tööandja juures (ajaliselt 46.23%), mille eest kostja ei vastuta ning lisaks oli hageja ise 50% ulatuse süüdi tervisekahjustuse tekitamises. Nimetatud mõlemaid asjaolusid (s.o rikkumise raskus ja ulatus) tuleb VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestada. Samuti ei saa eelmärgitut arvestades väita, et hageja oli sunnitud loobuma töölkäimisest üksnes kostja õigusvastase käitumise tõttu ning seetõttu ei ole hageja elukvaliteedi langus seotud üksnes kostja käitumisega. Ringkonnakohus arvestab hüvitise suuruse väljamõistmisel ka sellega, et alates 2010. a veebruarist on hagejal kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80% ning hageja ei ole tõendanud, et säilinud 20% töövõimega oleks ta võimeline tööd saama. Kohtuistungil 29.09.2010 on kostja kinnitanud, et ta oleks nõus kulutuste hüvitamisega VÕS § 130 lg 1 järgi, kuid hageja ei ole kulutusi tõendanud. Vastuses hagile on kostja kinnitanud, et enne hagi esitamist ei ole hageja kordagi kostja poole hagis esitatud nõuetega pöördunud. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Seega on kostja käitumine hagejasse pärast rikkumist olnud korrektne (VÕS § 134 lg 5). Hageja esitatud tšekid käsimüügiravimite ostmise kohta (t.l 42-47) saaksid tõendada VÕS § 130 lg 1 kulusid, kuna 16.02.2010 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse kohaselt on tervisekahjustusest tingitud lisakulud retseptiravimid. Maakohus jättis hageja nõude kulutuste hüvitamiseks VÕS § 130 lg 1 alusel rahuldamata ning selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
Muid negatiivseid asjaolusid peale tervisekahjustusest tingitud töövõimetuse ja töökoha kaotuse ei ole hageja esile toonud. Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 20 000 krooni. Nimetatud summa vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning on vastavuses kostja poolt põhjustatud tervisekahju suurusele.
10.Hageja nõudis maakohtus kostjalt 265 000 krooni väljamõistmist ning tema nõue rahuldati 20 000 krooni ulatuses, s.o 7.55%. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud maakohtus 7.55% ulatuses kostja ja 92.45% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas hageja 250 000 kroonise nõude 20 000 krooni ulatuses, s.o 8%. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus 8% ulatuses kostja ja 92% ulatuses hageja kanda.
Viivi Tomson
Hiie Lindmets
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.