Raul Alliku, Lia Kingo ja Silvi Alliku hagi Amata Laeva ja Eliko Alliku vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi jagamiseks ning Amata Laeva ja Eliko Alliku vastuhagi Raul Alliku, Lia Kingo ja Silvi Alliku vastu kaasomandi lõpetamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
559.23 eurot (8 750 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 10. detsembri 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Amata Laeva ja Eliko Alliku apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
7. juuni 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (kostjad/vastuhagejad) – Amata Laev (isikukood: XXXXXXXXXXX) ja Eliko Allik (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja Marko Tiirik Vastustajad (hagejad/vastukostjad) – Raul Allik (isikukood: XXXXXXXXXXX), Lia Kingo (isikukood: XXXXXXXXXXX) ja Silvi Allik (surn XXXX), esindaja advokaat Küllike Namm
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Tühistada Viru Maakohtu 10. detsembri 2010 otsuse resolutsiooni punktid 6 ja 7 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda. Muus osas jätta Viru Maakohtu 10. detsembri 2010 otsus muutmata. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Raul Allik, Lia Kingo ja Silvi Allik esitasid 12.11.2004 maakohtule hagi Amata Laeva vastu kaasomandi lõpetamiseks ning kaasomandi jagamiseks, paludes lõpetada kaasomandi selliselt, et anda kinnistu hagejate kaasomandisse ning panna neile kohustus maksta kostjale välja tema osa rahas. Hagiavalduse kohaselt on poolte kaasomandis 1⁄4 suurustes osades XXX (Viru Maakohtu kinnistusosakonna Lääne-Viru jaoskonna registriosa nr 30912). Hagejad olid seisukohal, et kaasomandi jätkamine poolte vahel on võimatu, kuna poolte suhted on väga halvad, kaasomandi kasutamise ja jagamise osas ei ole saavutatud kokkuleppeid. Kostjale kuuluva mõttelise osa väärtuseks on 87 500 krooni, kuna kogu kinnistu väärtuseks on vastavalt Arco Vara eksperthinnangule 350 000 krooni.
2.Kostja A. Laev oma 15.12.2004 esitatud kirjalikus vastuses leidis, et on ilmne vajadus kaasomand lõpetada, kuid kostja soovib kinnistu jätmist kostja valdusse ning hagejatele nende osade hüvitamist. Kostja selgitas, et XXXX suri kostja isa A.A. , kelle seadusjärgseteks pärijateks olid abikaasa S. Allik ning lapsed R. Allik, L. Kingo ja A. Laev. Pärandvara hulgas oli ka nõudeõigus XXX talumaadele. Kostja alustas talumaadel tootmistegevust, rajades sinna 2003 jõulukuuseistanduse. Kostja soovib sinna elama asuda, teha ümberehitusi, kasutada maad, uuendada metsa ja taastada tiigi.
3.Hagejad esitasid 24.09.2008 kohtule taotluse Eliko Alliku kostjana kaasamiseks, kuna alates 25.02.2008 on kinnistu omanikeks hagejad ja kostja A. Laev, kellele kuulub igaühele 14/60 kaasomandist, ning E. Allik, kellele kuulub 4/60 kaasomandist, ning esitasid täiendatud hagiavalduse A. Laeva ja E. Alliku vastu, milles palusid kaasomandi lõpetada ning jagada
kinnistu reaalosadeks selliselt, et hagejate kaasomandisse jääb võrdsetes mõttelistes osades kinnistu pindalaga 29,792 ha, millel asub elamu osa pindalaga 146,64 m2 ja saun pindalaga 11 m2, ning kostjate kaasomandisse jääb mõttelistes osades kinnistu pindalaga 12,768 ha, millel asub elamu osa pindalaga 67,56 m2.
4.Viru Maakohtu 26.09.2008 määrusega kaasati tsiviilasjas kostjana E. Allik.
5.Kostja A. Laev 15.10.2008 esitatud kirjalikus vastuses täiendatud hagi ei tunnistanud, leides, et poolte halvad suhted ei anna alust kaasomandi lõpetamiseks ja selle reaalosadeks jagamiseks, soovi korral oleks võimalik kinnistut ja hooneid vastavalt kasutuskorrale kasutada. Elamut ei ole võimalik hagejate soovitud viisil jagada, sest sel juhul puudub kostjal sissepääs tema kasutusse jäävasse tuppa ja kütmisvõimalus.
6.Hagejad palusid 12.05.2010 esitatud täiendatud hagiavalduses lähtudes ekspertiisiaktis antud hinnangust kaasomandi lõpetada ning jagada kinnistu reaalosadeks vastavalt lisatud skeemile selliselt, et hagejate kaasomandisse jääb võrdsetes mõttelistes osades kinnistu pindalaga 29,792 ha, millel asub elamu osa pindalaga 146,64 m2 ja saun pindalaga 11 m2, ning kostjate kaasomandisse jääb mõttelistes osades kinnistu pindalaga 12,768 ha, millel asub elamu osa pindalaga 67,56 m2. Hagejad palusid tuvastada kostjate tahteavaldused kaasomandi lõpetamiseks ja uute kinnistute XXX I ja XXX II moodustamiseks, sh kinnistul asuva hoone reaalosadeks jagamiseks, selleks avalduste, taotluste esitamiseks Sõmeru Vallavalitsusele/Volikogule, LääneViru katastribüroole, Viru Maakohtu kinnistusjaoskonnale, piiriprotokollide, jagamise plaani, mõõdistamise tellimiskirja, ehitusprojektide, ehitusregistrisse esitatavate taotluste ja kõigi muude dokumentide allkirjastamiseks. Samuti palusid hagejad kohustada kostjaid sõltuvalt neile kuuluva kaasomandi osa suurusest tasuma kõik kulutused, mis on seotud eelviidatud toimingutega.
7.Kostjad esitasid 14.06.2010 kohtusse vastuhagi R. Alliku, L. Kingo ja S. Alliku vastu kaasomandi lõpetamiseks, paludes jagada kinnistu selliselt, et jätta A. Laeva ja E. Alliku kaasomandisse mõttelistes osades kinnistu – õueaiamaa suurusega 0,12 ha, sh hooned hoonetealuse pindalaga 442 m2, samuti kinnistu suurusega 6 ha metsamaad, ning R. Alliku, L. Kingo ja S. Alliku kaasomandisse mõttelistes osades kinnistu – põllumaa suurusega 14,77 ha, looduslik rohumaa suurusega 0,59 ha ja metsamaa suurusega 20,52 ha. Samuti paluti vastuhagiavalduses tuvastada R. Alliku, L. Kingo ja S. Alliku tahteavaldused kaasomandi lõpetamiseks ja uute kinnistute moodustamiseks.
8.Hagejad palusid oma 20.09.2010 kirjalikus vastuses jätta vastuhagi rahuldamata. Samal päeval esitasid hagejad ka täiendatud hagiavalduse, milles palusid kaasomandi lõpetada, jätta kinnistu hagejate kaasomandisse ning panna neile kohustuse välja maksta kostjatele nende osa rahas, mis on vastavalt 134 166 krooni A. Laevale ja 38 333 krooni E. Allikule.
9.Kostja A. Laev esitas 25.10.2010 vastuväite hagi eseme muutmisele. A. Laev leidis, et tulenevalt eksperthinnangust on võimalik kinnistu jagada reaalosadeks selliselt, et kostjate omandisse jääb metsamaa hinnaga 150 000 – 200 000 krooni, mis vastab neile kuuluva mõttelise osa väärtusele 172 500 krooni. A. Laev palus rahuldada vastuhagi järgmiselt: jätta kostjate omandisse metsamaa (I maaüksus katastritunnusega 77002:003:0017, suurusega 0,07 ha, II maaüksus katastritunnusega 77002:003:0018, suurusega 26,45 ha) ning jätta hagejate kaasomandisse mõttelistes osades elamu koos kõrvalhoonetega ja põllumaa ning tuvastada hagejate tahteavaldused kaasomandi lõpetamiseks ja uute kinnistute moodustamiseks.
10.Hagejad esitasid 03.11.2010 vastuväite vastuhagiavalduses esitatud nõude muutmisele. Hagejad leidsid, et kostja 25.10.2010 menetlusdokumendis puuduvad igasugused põhistused, kuidas saab vastuhagi rahuldamise korral toimuda kohtuotsuse täitmine. Kinnistut ei ole võimalik jagada sihtotstarbe järgi, vaid lähtuvalt suurusest ja konkreetsetest mõõdistamise
tulemustest. Kinnistu koosneb kahest lahustükist suurusega 27,42 ha ja 15,14 ha. Ükski dokument ei ole metsamaad eraldi piiritlenud. Ei ole ka konkretiseeritud, milliseid tahteavaldusi peaksid hagejad tegema. Puuduvad plaanimaterjalid, mille alusel saaks hinnata, kas loodavad kinnistud vastavad maakorralduse nõuetele.
MAAKOHTU LAHEND
11.Viru Maakohus rahuldas 10. detsembri 2010 otsusega R. Alliku, L. Kingo ja S. Alliku hagi A. Laeva ja E. Alliku vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi jagamiseks tervikuna ning lõpetas R. Alliku, L. Kingo, S. Alliku, A. Laeva ja E. Alliku kaasomandi kinnistule XXX , asukohaga Lääne-Virumaa Sõmeru vald Võhma küla, mille kohta on Viru Maakohtu kinnistusosakonna Lääne-Viru kinnistusjaoskonnas avatud registriosa nr 3091231 ja mille moodustab maatulundusmaa pindalaga 15,14 ha, katastritunnus 77002:003:0017, ja maatulundusmaa pindalaga 27,42 ha, katastritunnus 77002:003:0018. Kohus jättis kinnistu XXX R. Alliku, L. Kingo ja S. Alliku kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades ning kohustas R. Allikut, L. Kingot ja S. Allikut hüvitama A. Laevale tema osa katteks kinnistu väärtusest rahas 134 166 krooni ja E. Allikule tema osa katteks kinnistu väärtusest rahas 38 333 krooni. Kohus tuvastas, et A. Laeval ja E. Allikul lasub kohustus anda nõusolek kinnistusraamatus, registriosa nr 3091231, omanikukande muutmiseks. Kohus rahuldas A. Laeva ja E. Alliku vastuhagi R. Alliku, L. Kingo ja S. Alliku vastu kaasomandi lõpetamiseks osaliselt kaasomandi lõpetamise nõudes. Hagejate menetluskulud jättis kohus A. Laeva kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohus mõistis välja A. Laevalt R. Alliku, L. Kingo ja S. Alliku kasuks solidaarselt kohtukulude katteks 13 874.95 krooni, millest riigilõivu katteks 5 250 krooni ja õigusabikulude katteks 8 624.95 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus selle üle, et kaasomand lõpetada. Pooltel on vaidlus kaasomandi lõpetamise viisi üle. Kohus pidas õiglaseks ja põhjendatuks lõpetada poolte kaasomand kinnistule selliselt, et jätta kinnistu tervikuna võrdsetes mõttelistes osades hagejate kaasomandisse ning panna neile kohustus välja maksta A. Laevale tema osa rahas vastavalt 134 166 krooni ja E. Allikule tema osa rahas vastavalt 38 333 krooni. Kohtu kaalutluse tulemus põhines järgmistel asjaoludel: Kinnistul asuvad elamu ja kõrvalhooned on pärandvara. Vallasvara on kinnistamisel muutunud kinnisvaraks ja muutus kaasomandiks ilmselt poolte soovil, mida kinnitab omanikukanne kinnistusregistri registriosas nr 3091231. Seega on tegemist kaasomanikega, kellest igaühel on AÕS § 77 lg 1 alusel õigus nõuda kaasomandi lõpetamist selleks mingit erilist põhjust omamata. AÕS § 77 lg 1 kohaselt jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Pooled pole suutnud kaasomandit kokkuleppel jagada. Pooled on lähisugulased (S. Allik on R. Alliku, L. Kingo ja A. Laeva ema ning E. Alliku vanaema). Pooled ei ole suutnud kinnistu kasutamises kokku leppida ning kinnistu ja sellel asuvate hoonete kasutamise osas on tekkinud pidevad erimeelsused, mistõttu pooled kinnistut ja hooneid reaalselt elamiseks ei kasuta. Omavahelisi arusaamatusi lahendatakse kohtus aastaid, kuid seda peamiselt R. Alliku ja A. Laeva läbisaamise pinnalt. Samas on hagejad korduvalt muutnud nõuet, otsinud võimalusi kinnistu jagamiseks ja teinud selleks tarbetuid kulutusi ainuüksi seetõttu, et A. Laev on osutanud hageja pakutud võimalustele vastuseisu. E. Allik ei ole kohtusse ilmunud ega kostjana oma isiklikku seisukohta väljendanud. Asjas esitatud taotlused, sh riigi õigusabi saamiseks, kinnitavad, et E. Allikul huvi asja vastu puudub ja vaidlust hoiab ülal A. Laev. Poolte kaasomandi suurus ja huvid ei ole võrdsed, mistõttu kohtu arvates ei ole kinnistu jagamine vastuhagis esitatud viisil mõistlik ega võimalik. On mõistlik, et esivanemate pärand jääb nende isikute omandisse, kes pärandist hoolivad, soovivad seda kasutada ja paremustada
ning teha seda oma vara arvel liigseid rahalisi vahendeid kulutamata. Hagejad on korduvalt väljendanud valmisolekut kinnistut hallata. A. Laev on asja arutamise ajaks sellekohasest soovist loobunud ning otsustanud saada metsamaa omanikuks. E. Alliku soovi pole kohtule esitatud, kuid tema hoolimatusest kohtumenetluse suhtes tuleb järeldada, et teda kinnistu omamine ei huvita. Pealegi väljendab asjaolu, et kostjad on taotlenud enda riigilõivust vabastamist isegi 1 800 krooni osas seda, et kostjatel puuduvad rahalised vahendid selleks, et kinnistut hallata, elamut ja kõrvalhooneid paremustada. Paikvaatlusest nähtuvalt hooned lagunevad ja vajavad lammutamist või ümberehitamist. See eeldab puitmaterjali olemasolu. Kuna poolte suhted on pingestunud, on ilmne, et metsamaa kostjatele jätmisel on puitmaterjali rahumeelselt saamine või kasutamine oma metsast hagejatel kas välistatud või piiratud. Seetõttu on põhjendamatu jätta metsamaa kostjate omandisse. Kinnistu on endise taluna tervik. Seega on põhjendamatu eraldada nii põllu- kui ka metsamaad. Kohtu arvates kostjate pakutud viisil kinnistu reaalosadeks jagamisel ja piirnevate uute kinnistute moodustamisel poolte läbisaamine ei lahene, kui puutepunktiks jäävad kinnistu piirid või juurdepääs mis tahes eraldatud maatükile. Õige on hagejate viide, et vastuhagi on tõendamata ja vastuhagi nõue ei vasta tingimustele, millest kohus peaks asja otsustamisel lähtuma. Vastuhagi tõendamatust on hageja põhjalikult kirjeldanud ja kohus ei korda seda. Kostja pole vastuhagis taotletud jagamise viisi põhistanud. Kuna kohus rahuldab hagi kaasomandi lõpetamiseks hagejate soovitud viisil, ei hinda kohus enam vastuhagis esitatud kinnistu jagamise viisiga seonduvat. Seega kuulub vastuhagi rahuldamisele ainult kaasomandi lõpetamise nõudes, kuid tuleb jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata kinnistu kaasomandi lõpetamise viisi ehk kinnistu reaalosadeks jagamise nõudes. Hageja R. Allik on tellinud OÜ-lt Kinnisvarabüroo UUS MAA Virumaa eksperthinnangu, mille järgi on kinnistu turuväärtus 575 000 krooni. See väärtus on tunduvalt suurem, kui seda määratles kostja ise algselt oma kirjaliku vastuse esitamisel. Seega on ülekohtune A. Laeva järeldus, et pole mõistlik anda tervet kinnistut hagejatele liiga madala hinna tõttu, samas kui kinnistu olukord on aastate jooksul poolte vaidlusest tulenevalt vaid halvenenud. Hagejad on välja arvestanud metsamaa väärtuse ja kostjatele makstava hüvitise. Kostjad pole neid summasid vaidlustanud ega teistsugust hinda tõendanud. Tulenevalt kinnistusraamatu seaduse § 341 lg 1 ja TsÜS § 38 lg 5 nõudeist tuleb hagejate nõue tahteavalduste tuvastamiseks rahuldada ja tuvastada, et kostjatel on kohustus anda nõusolek registris kaasomandi lõpetamise kohta kannete tegemiseks. Kohus jättis juhindudes TsMSRS §-st 3 kehtinud TsMS § 60 lg 1, 2 ja § 165 lg 1 alusel hagejate menetluskulud kostja A. Laeva kanda ja kostjate kulud nende endi kanda. Kohtu arvates ei ole E. Allik menetluses toiminguid teinud, kuna sellekohast tahet ei ole ta ise kordagi väljendanud. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt saab kostjalt hagejate kasuks välja mõista õigusabikulud mitte rohkem kui 5% hagi rahuldatud osast, mis summalt 172 499 krooni on 8 624.95 krooni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12.A. Laev ja E. Allik esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu
10.detsembri 2010 otsuse tühistamist osaliselt kaasomandi jagamise nõudes, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud paluvad apellandid jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus asunud paljasõnalisele, kohtuistungil uurimata ja asja materjalidega tõendamata seisukohale, et kogu kinnistu tuleb jätta hagejatele, kuna nad soovivad seda paremustada. Samuti on kohus ebaõigesti leidnud, et pärandaja abikaasa on kinnistuga emotsionaalselt enam seotud.
Selle kohta ei ole asjas esitatud ühtegi väidet, põhjendust ega tõendit, sh ei ole S. Allik soovinud esitada vastavasisulisi seletusi. Ka kohtu põhjendus selles, et kinnistul asuvad hooned lagunevad ja vajavad lammutamist või ümberehitamist, mis omakorda eeldab puitmaterjali olemasolu ning, et kuna poolte vahel on suhted pingestatud, on ilmne, et metsamaa kostjatele jätmisel on puitmaterjali rahumeelselt saamine või kasutamine oma metsast hagejatel kas välistatud või piiratud ning seetõttu on põhjendamatu jätta metsamaa kostjate omandusse, on vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 – selle kohta ei ole pooled põhjendusi ega tõendeid esitanud. Hagejad saavad hooneid remontida ja parendada selle raha eest, mille kohus mõistis välja kostjatele nende osa hüvitamiseks. Lisaks asja materjalides olevatest tõenditest nähtub, et hooneid on parendanud ainult A. Laev. Seega on vähetõenäoline, et hooneid asuksid parendama 90-aastane S. Allik, 65-aastane R. Allik ja 70-aastane L. Kingo ning kohtu põhjendus kinnistust hoolimise kohta, mille tõttu tuleb kinnistu anda hagejatele, ei ole õige. Metsamaa on eraldiseisev katastriüksus ning kinnistu jagamisel kostjate soovitud viisil puuduksid pooltel igasugused kokkupuutepunktid. Asja materjalides on kinnistu plaan, kust on katastriüksuste piirid täpselt näha, kuid kohus ei ole sellele tõendile tähelepanu pööranud; 2) peab kohus tulenevalt TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 sätetest hindama ka kõiki vastuhagis esitatud asjaolusid ja väiteid; 3) on kohus ebaõigesti ja rikkudes TsMS § 217 lg-t 1 põhjendanud oma seisukohta asjaoluga, et E. Allik ei ole kohtusse ilmunud ega kostjana oma isiklikku seisukohta väljendanud. E. Allik kasutas õigust osaleda istungil esindaja kaudu ning poole isiklik kohalolek või mittekohalolek ei saa anda kohtule alust asuda seisukohale, et poolel puudub asja vastu huvi; 4) on arusaamatu, mida kohus soovis põhjendada viitega TsÜS § 38 lg-le 5; 5) ei saa riigilõivust vabastamine iseenesest tekitada järeldust, et kogu kinnistu tuleb anda hagejatele. See on menetlusõigus, mida kostjad kasutasid ning riigilõivust vabastamist ei saa siduda kaasomandi lõpetamise viisi üle otsustamisega; 6) peab kohus kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Vastuhagiavalduses esitatud kaasomandi lõpetamise viis vastab enam AÕS § 77 lg-s 2 sätestatule, kuna nimetatud säte näeb eelistatult ette kaasomandi jagamise reaalosadeks. Arvestades hagejate esitatud eksperthinnangut, on maakorralduslikult võimalik kinnistu jagada viisil, et jätta kostjate omandusse metsamaa hinnaga 150 000 – 20 000 krooni, mis vastab neile kuuluva mõttelise osa väärtusele 172 500 krooni. Apellantidel on õigus saada reaalosa kinnistust ning kuna kinnistu piirid, suurus ja väärtus sellist jagamist võimaldavad, siis oleks kohus pidanud kinnistu jagama reaalosadeks. Kinnistu koosneb kahest katastriüksusest, mida eraldab vallatee. Kostjad soovisid jätta endale katastriüksuse 77002:003:0018, mis asub lääne-lõuna suunas ja mille koosseisus on metsamaa suurusega 26,45 ha, kostja istutatud kuusenoorendik 0,45 ha ja kraavidealune maa „muu maa“ suurusega 0,52 ha, kokku 27,42 ha. Hagejate omandusse jääks kinnistu põhjapoolses katastriüksuses, s.o 77002:003:0017, asuvad hooned koos 15,14 ha maaga. Kohus jättis kõik need asjaolud välja selgitamata. Kostjad said vastuväite nõude muutmise avaldusele kätte alles 04.11.2010 istungil, millest tulenevalt ei olnud võimalik põhjalikult selles esitatuga tutvuda; 7) on kohus ebaõigesti mõistnud A. Laevalt välja hagejate menetluskulud. Tsiviilasjas on rahuldatud nii hagi kui ka vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks ja poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Ainuüksi kohtu poolt ühe kaasomandi jagamise viisi rakendamisel ei saa asuda teise kaasomaniku suhtes seisukohale, et otsus on tehtud tema kahjuks, kuna kohus peab tulenevalt AÕS § 77 lg-st 2 mingi kaasomandi lõpetamise viisi valima.
13.R. Allik, L. Kingo ja S. Allik vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle menetlusse võtmata või rahuldamata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist.
Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellatsioonkaebus tulenevalt TsMS § 637 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 õigesti menetlusse võetud. Esitatud nõue – tühistada kohtuotsus kaasomandi jagamise nõudes – ei ole vastavuses apellatsioonkaebuse väidetega, kuna apellandid soovivad jätkuvalt kaasomandit lõpetada. Kaebus ei vasta ka TsMS § 633 lg 2 p 2 nõudele, kuna ei ole võimalik aru saada, missugust ringkonnakohtu lahendit soovitakse, st millist vastuhagi apellandid paluvad rahuldada. Apellandid nõudsid kaasomandi lõpetamist reaalosadeks jagamise teel erinevatel viisidel: E. Allik nõudis kaasomandi lõpetamist reaalosadeks jagamise teel vastavalt 14.06.2010 vastuhagile selliselt, et apellantidele oleks jäänud õueaiamaa suurusega 0,12 ha, sh hooned hoonetealuse pinnaga 442 m2, ja metsamaa suurusega 6 ha, A. Laev aga esitas 25.10.2010 uue, ainult tema poolt allkirjastatud nõude, milles soovis saada vaid metsamaa omanikuks; 2) on kohus tuginenud A. Laeva poolt 25.10.2010 esitatud seisukohale, kus A. Laev loobus kinnistu sellest osast, kus asuvad hooned, ja soovis saada vaid metsamaa omanikuks. Seega luges kohus tõendatuks, et huvi kinnistu ning sellel asuvate hoonete edasiseks kasutamiseks on hagejatel, kuna A. Laeva huvi oli metsamaa omandamine. E. Allik ei ole kohtumenetluses isiklikku arvamust avaldanud. Kaasomandi lõpetamine on diskretsiooniotsus, kus kohus peab kaaluma mõlema poole huve, sh ka poolte võimalusi kinnistu edasiseks kasutuseks, poolte seotust jne. Seega on kohus õigesti tuginenud ka pärandaja abikaasa (S. Alliku) emotsionaalsele seotusele kinnisasjaga; 3) on hagejad esitanud tõendid, mis kajastavad apellandi avalduse alusel algatatud kriminaalmenetlust, milles ta süüdistas R. Allikut kehalises väärkohtlemises. Seega on kohus jõudnud õigele järeldusele, et metsamaterjali saamine arvestades poolte suhteid on välistatud või piiratud; 4) ei oma tähtsust, millise raha eest hagejad hooneid remondivad. Kinnistule jäävast metsamaast on võimalik saada metsamaterjali hoonete remondiks, seega on võimalik kinnistut kasutada ühtse tervikuna ja kinnistu huvides; 5) ei ole metsamaa eraldi katastriüksus, mida kinnitab nii esitatud plaanimaterjal kui ka OÜ Kinnisvarabüroo UUS MAA eksperthinnang, mille lk 3 nähtub, et kinnistu koosneb kahest maaüksusest ning metsamaa asub kummalgi maaüksusel: I maaüksusel, katastritunnusega 77002:003:0017, on metsamaad 0,07 ha ja II maaüksusel, katastritunnusega 77002:003:0018, on metsamaad 26,45 ha. Samuti on A. Laev ise 25.10.2010 esitanud nõude, milles on soovinud metsmaad kummastki maaüksusest – I maaüksusest, katastritunnusega 77002:003:0017, metsamaad suurusega 0,07 ha ja II maaüksusest, katastritunnusega 77002:003:0018, metsamaad suurusega 26.45 ha; 6) ei pea hoonete parendamisel osalema tööpanusega, piisav on osalemine rahalise panusega; 7) riivatakse kaasomandi lõpetamisel isikule kuuluvat omandit, seega peab omanik avaldama enda huvi, kas ta soovib omandit säilitada või on nõus rahalise hüvitisega. E. Allik ei ole oma huvi kohtumenetluse vastu näidanud ega avaldanud ka huvi omandi säilitamise vastu. A. Laev esitas 25.10.2010 uue nõude, milles soovis saada metsamaa omanikuks, E. Allik ei ole nimetatud nõudele allkirja andnud. Ka see kinnitab kohtu seisukohta, et E. Allikul kinnistu vastu huvi puudub; 8) on kohtu viide TsÜS § 38 lg-le 5 ekslik, tegelikult peab olema viide TsÜS § 68 lg-le 5, mis aga ei muuda kohtuotsuse sisu ega mõjuta selle täitmist; 9) on kohus leidnud, et olukorras, kus kostjatel puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks, puuduvad neil ka rahalised vahendid kinnistu edasiseks haldamiseks, hoonete parendamiseks jne;
10) ei olnud kohtul võimalik rahuldada vastuhagi juba sel põhjusel, et kostjad nõudsid kaasomandi lõpetamiseks reaalosadeks jagamist erinevatel viisidel. E. Alliku nõue oli vastavalt 14.06.2010 vastuhagile selline, et kostjatele oleks jäänud õueaiamaa 0,12 ha, sh hooned hoonetealuse pinnaga 442 m2, ja metsamaa suurusega 6 ha. A. Laev esitas 25.10.2010 uue, ainult tema poolt allkirjastatud nõude, milles soovis saada vaid metsamaa omanikuks; 11) kuna A. Laev muutis vastuhagi nõuet 25.10.2010 ja hagejad said selle kätte 29.10.2010, s.o reedel, ei olnud hagejatel võimalik vastuväidet uue nõude osas varem esitada. A. Laev kasutas vahetult enne kohtuistungit nõude muutmisel oma menetlusõigusi pahauskselt; 12) tehti kohtuotsus hagejate kasuks, seega mõistis kohus õigesti välja A. Laevalt hagejate menetluskulud. Vastuhagi alusel ei olnud kohtul võimalik teha kohtuotsust, mis vastanuks TsMS § 442 lg 2 nõuetele, st et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Vastuhagi puhul ei olnud kohtul võimalik teha sellist otsust, kuna 25.10.2010 esitatud uues vastuhagis taotles A. Laev mõlemast katastriüksusest osa, jättis aga esitamata plaanimaterjali, kust oleks olnud näha loodavate kinnistute piirid, juurdepääsuteed, ning ka tõendi selle kohta, et kinnistut on võimalik maakorralduslikult selliselt reaalosadeks jagada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 10. detsembri 2010 otsuse resolutsiooni punktid 6 ja 7 ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 10. detsembri 2010 otsus muutmata.
15.Vastavalt AÕS § 77 lg-le 2 kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
16.Nähtuvalt asja materjalidest ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust kaasomandi lõpetamise üle. Vaidlus on kaasomandi jagamise viisis. Hagejad soovivad kaasomandit jagada nii, et kinnistu XXX jääks hagejate kaasomandisse, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas. Kostjate seisukoha järgi tuleks kinnistu jagada nii, et jätta kostjate kaasomandisse õueaiamaa suurusega 0,12 ha, sh hooned hoonetealuse pindalaga 442 m2, ja 6 ha metsamaad ning hagejate kaasomandisse põllumaa suurusega 14,77 ha, looduslik rohumaa suurusega 0,59 ha ja metsamaa 20,52 ha (II kd tl 124-126). Lisaks on kostja A. Laev esitanud omapoolse kinnistu jagamise ettepaneku, mille kohaselt tuleks jätta kostjate kaasomandisse metsamaa (I maaüksus katastritunnusega 77002:003:0017, suurusega 0,07 ha, II maaüksus katastritunnusega 77002:003:0018, suurusega 26,45 ha) ning hagejate kaasomandisse mõttelistes osades elamu koos kõrvalhoonetega ja põllumaaga. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 9. mai 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06 tehtud otsuse p-s 20 asunud seisukohale, et kaasomandi lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Arvestades eelpooltoodud Riigikohtu seisukohta puudub alus maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on kaalunud vaidluse lahendamisel poolte huvisid ning ei ole asja lahendamisel ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu kaalutlusi.
17.Ebaõige on apellantide väide selle kohta, et kohus on asunud paljasõnalisele seisukohale, et kogu kinnistu tuleb jätta hagejatele, kuna nad soovivad seda paremustada. Siinkohal on maakohus lähtunud kostja A. Laeva enda seisukohast, mille kohaselt ta soovis saada vaid metsamaa omanikuks, kusjuures aga hagejate tahe oli tagada kinnisasja kui terviku kasutamine ja paremustamine. Ka kohtu kaalutlus selles, et kinnistul asuvate hoonete parandamiseks (ümberehitamiseks) vajaliku puitmaterjali saamiseks oma metsast oleks vajalik kinnistu kui terviku säilitamine, on asjakohane ning maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire. Asjakohane ei ole apellantide väide, et hooneid on parendanud ainult A. Laev. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole kostjad soovinud kinnistu jagamisel hooneid, vaid ainult metsamaad.
18.Ebaõige on apellantide väide, et vastuhagis esitatud kaasomandi jagamise viis vastab enam AÕS § 77 lg-s 2 sätestatule, kuna nimetatud säte näeb eelistatult ette kaasomandi jagamise reaalosadeks. AÕS § 77 lg-st 2 ei tulene, et kaasomandi jagamise teiste viiside suhtes on asja jagamine reaalosadeks eelistatud. Lisaks sellele on esialgses vastuhagis esitatud jagamise viisi muutnud oma hilisemas avalduses vaid kostja A. Laev (III kd tl 43-47). Kostja E. Allik ei muutnud vastuhagis esitatud ettepanekut kinnistu jagamise osas. Seega on asjas kostjate poolt esitatult kaks erinevat jagamise viisi, kusjuures üks välistab teise. Kuna apellatsioonkaebuses on vaid vaidlustatud seda, et vastuhagi ei rahuldatud kostja A. Laeva poolt esitatud jagamise viisi suhtes, siis ringkonnakohus käsitleb vaid nimetatud jagamise viisi. Alusetu on apellantide väide, et arvestades hagejate esitatud eksperthinnangut, on maakorralduslikult võimalik kinnistu jagada viisil, et jätta kostjate omandusse metsamaa hinnaga 150 000 – 20 000 krooni, mis vastab neile kuuluva mõttelise osa väärtusele 172 500 krooni. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et apellatsioonkaebuses on apellandid esitanud sisuliselt kolmanda variandi kinnistu jagamiseks, sest apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt soovivad kostjad jätta endale katastriüksuse 77002:003:0018, mis asub lääne-lõuna suunas ja mille koosseisus on metsamaa suurusega 26,45 ha, kostja istutatud kuusenoorendik 0,45 ha ja kraavidealune maa „muu maa“ suurusega 0,52 ha, kokku 27,42 ha, ning hagejate omandusse jääks kinnistu põhjapoolne katastriüksuses 77002:003:0017 koos sellel asuvate hoonetega suurusega 15,14 ha. Apellandid eelnevalt sellist kinnistu jagamise viisi ei ole soovinud. Kostja A. Laeva poolt esitatud kinnistu jagamise ettepaneku kohaselt soovis ta jätta kostjate kaasomandisse metsamaa (I maaüksus katastritunnusega 77002:003:0017, suurusega 0,07 ha, II maaüksus katastritunnusega 77002:003:0018, suurusega 26,45 ha), s.o ta ei soovinud jagada kinnistut nii, et kostjatele jääks katastriüksuse 77002:003:0018 ja hagejatele katastriüksus 77002:003:0017.
19.Apellantide väite kohaselt on neil õigus saada reaalosa kinnistust ning kuna kinnistu piirid, suurus ja väärtus sellist jagamist võimaldavad, siis oleks kohus pidanud kinnistu jagama reaalosadeks. Ringkonnakohus leiab, et apellandid ise on oma käitumisega (jättes esitamata kinnisasja jagamise konkreetse ettepaneku, millest oleks nähtunud jagamise tulemusena moodustuvate uute kinnisasjade ligikaudsed piirid; samuti ei ole tõendatud see, et maakorralduslikult on võimalik kinnisasja jagamine nende poolt soovitud viisil ning uutelt moodustatavatelt kinnisasjadelt on olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele jms) põhjustanud sellise olukorra, et maakohus ei saanudki kaaluda nende poolt esitatud jagamise viisi ja hagejate poolt esitatud jagamise viisi vahel. Arvestades menetluse pikkust (hagi esitati 12.11.2004, menetlus oli peatatud 15.07.2005-25.02.2008, maakohtu otsus tehti 10.12.2010) oli kostjatel piisavalt aega esitada omapoolne põhjendatud kinnisasja jagamise ettepanek. Olukorda ei muuda ka see, et kostja E. Allik kaasati menetlusse 26.09.2008, sest ikkagi oli neil aega ligikaudu kaks aastat esitada kinnistu jagamise viisi kohta ettepanek, sest kostjad on vaielnud kogu menetluse kestel vastu hagejate poolt esitatud kinnistu jagamise viisidele.
20.Iseenesest õige on apellantide väide, et E. Allikul oli õigus osaleda istungil esindaja kaudu ning poole isiklik kohalolek või mittekohalolek ei anna alust asuda seisukohale, et poolel puudub asja vastu huvi, kuid samas ei too see asjaolu kaasa maakohtu vaidlustatud otsuse muutmist. Ringkonnakohus märgib, et eeldatavasti E. Alliku poolt menetluses isiklikult mitteosalemine on kaasa toonud selle, et kostjad on formaalselt esitanud kaks erinevat jagamise viisi, s.o E. Alliku poolt on esitatud jagamise viis vastuhagis ning A. Laev on 25.10.2010 muutnud vastuhagis esitatud jagamise viisi. Samuti on õige apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on ebaõigesti viidanud TsÜS § 38 lg-le 5, õige viide on TsÜS § 68 lg 5, kuid ka ainuüksi ebaõige viide seaduse sättele ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.
21.Põhjendatud on apellatsioonkaebus menetluskulude jagamise osas (resolutsiooni punktid 7 ja 8) ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluses kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 järgi varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne
1.jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 esimese lause järgi mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud; hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Riigikohus on 27. septembri 2010 otsuses nr 3-2-1-70-10 asunud järgmisele seisukohale: „Praeguses asjas on nii hageja kui ka kostja vastuhagis taotlenud kaasomandi lõpetamist ja rahalise hüvitise maksmist (1/2 osas kaasomandi turuväärtusest). Seega lõpetati kaasomand eelduslikult mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi kostja soovitud viisil. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna ka käesolevas asjas on hageja ja kostja mõlemad taotlenud kaasomandi lõpetamist, siis vaatamata sellele, et kohus lõpetas kaasomandi hageja poolt soovitud viisil, on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Üllar Roostoja
Hiie Lindmets
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.