Pärimisõigus › Pärimislepingu järgne pärimine

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

pärimistunnistuse ja omandiõiguse tunnistuse projektid. Notari selgituse kohaselt muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Pärandaja oli pärandi avanemise ajal abielus ning abikaasade varalistele suhetele kehtis perekonnaseadusest (PkS) tulenev ühisvararežiim.

Pärandaja üritas taotleda elamukooperatiivi liikmeks võtmist (s. t. kooperatiivkorteri saamist) ja 1989. a. koguti tõendeid nii pärandaja kui kostja elamistingimuste kohta, et saada pärandaja töökoha, E., kaudu korterit, kuid tolle aja tingimustes see ei õnnestunud korterite taotlejate pika järjekorra ja töökoha asutusele harvade korterite eraldamise tõttu. Seega kujunes olukord, kus abiellunutel puudus omaette ühine eluase ja nad jäid elama endistele elamispindadele ning ühise kodu rajamine venis nendest sõltumatutel põhjustel. Ühise eluaseme puudumist kompenseerisid kostja vanemate suvila XXXXXX vallas XXXXXXX külas ja suviti kostja elukoht XXXXX XXX XX-X, mil kostja vanemad viibisid XXXXXXXX vallas. Noorpaar ei kolinud kokku ja nende elustiili määras pärandaja väga suur töökoormus. Lisaks õppejõu tööle asutas pärandaja E. ning asus looma sidemeid teiste riikide demograafidega. Samuti viibis pärandaja abielu vältel palju välismaal. Pärandaja ei sallinud seltskondikke üritusi ning pidas neid tühisteks. Erilist rahuldust pakkus pärandajale tegelemine numismaatika ning filateeliaga. Kostjaga koos viibiti iga-aastastel kollektsionääride kokkutulekutel. Pärandaja püüdis tööga seotud reise ühendada väikese puhkusega, kus viibis ka kostja. 2005. a. sügisel elas pärandaja üle autoavarii Pärnu lähedal, siis hakati uuesti rääkima ühise elukoha vajalikkusest, mida mõjutas ka pärandaja avarii järel halvenenud tervis. Koos uuriti kinnisvara pakkumisi ja pärandaja sooviks oli soetada omaette maja meelepärases kohas linnas, mistõttu sobiva variandi leidmine oli keerukas. K. K. päris 2006. a. oma tädilt pool paarismajast XXXXX XXX Tallinnas, kuid sinnakolimist takistas maja äärmiselt kehv seisukord. Pärast tädi surma käidi koos krunti hooldamas. 20. mail 2008. a. pakkus XXXXX XXX maja naaber R. M. võimalust vahetada talle XXXXX XXXXXXXX XXX XX kuuluv kinnistu XXXXX XXX-ga, või hoopis vana maja lammutada ja ehitada uued eraldi eramud, kuid lõplik otsustamine lükati edasi kuni pärandaja tagasitulekuni Helsingist. Naasmist kahjuks pärandaja surma tõttu ei toimunud. Kostjale ootamatusena saabus P. L.i taotlus tema tuvastamiseks K. K. lapsena, kes oli sündinud kaks aastat enne kostja ja pärandaja abiellumist. P. L. on saanud pärija, kes püüab näidata kostja abielu tühisena või hoopis olematuna. Lisaks väidab hageja, et J. K. sünd veebruaris 1988. a. lõpetas abielu. Pärandaja ja kostja vahel säilisid abielulised suhted, vastastikune usaldus ning ühine kooselu alates abiellumisest kuni pärandaja surmani. Vastavalt poolte kokkuleppele ühise elu korraldamisel jäid kostja kanda lapse jooksvad kulutused. Pärandaja seevastu säästis raha ühise elamispinna muretsemiseks. Kostja ja pärandaja veetsid pidevalt koos aega, külastasid ühiselt (koos pojaga) pärandaja XXXXX XXX elavat tädi ja teisi sugulasi, käisid koos sugulaste juubelitel, pärandaja isa ja tädi haiguse ajal käidi tihti koos neid haiglates vaatamas. Samuti veetsid nad koos pühasid ja puhkusi, reisisid koos ning võimalusel ka elasid koos. Abielupaari poeg J. õppis T., kus 2005./2006. õppeaastal oli vaja teha uurimistöö. Töö teema aitas valida pärandaja, kes hakkas ka töö juhendajaks. Sel ajal viibis pärandaja sageli XXXXX XXXX. K. huvitus väga J. osavõttudest rahvusvahelistest füüsikaolümpiaadidest 2006. a. Singapuris ja 2007. a. Iraanis. J. tõi sealt ka isa kogusse münte. Kostja ja poeg J. olid harjunud sellega, et pärandaja oli oma tööga alatasa ülimalt hõivatud ning vajas tavapärasest enam omaette olemist. Seepärast oli kooselu alustamine pahatihti tagaplaanil ning prioriteediks seati pärandaja töökohustused. Abielulised suhted ei jäänud seepärast olemata ning abielupaar kasutas iga soodsat võimalust, et koos ühiselt aega veeta. Hageja väited abieluliste suhete puudumisest on alusetud. Hageja on püstitanud oma standardi abieluliste suhete kohta. Samas kujundasid kostja ja pärandaja oma abielusuhte vastavalt enda soovidele. Esimese astme kohtu otsus

korteriomandi kinnistusregistri registriosa nr. XXXXXXX). Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. K. K. suri 11. juunil 2008. a. Helsingis. Pärandaja üleelanud abikaasa V. K. esitas avalduse pärimismenetluse alustamiseks ja pärandi vastuvõtmiseks. Pärandi võtsid vastu seadusjärgsed pärijad, abikaasa V. K., poeg J. K. ja tütar P. L.. Poolte vahel on vaidlus selles, kas korteriomand Tallinnas, XXXXXXX XXX XXXXX kuulus pärandaja ühisvara või lahusvara hulka ja kuulub pärandvarase 1⁄2 mõttelises osas või tervikuna. Kuna kostja abikaasa on surnud enne 1. juulit 2010. a., siis tuleb PkS § 210 lg. 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2010. a. kehtinud PkS-i. Sellisel juhul pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada (Riigikohtu lahend 3-2-1-79-10). Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks, seejuures eeldatakse selle vara osas abikaasade osade võrdsust (Riigikohtu lahend 3-2-1-86-08). Riigikohtu lahendis 3-2-1-159-09 sisaldub sama põhimõte, et eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1⁄2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest. K. K. poolt abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara, millest kuulub pärandvara hulka 1⁄2 mõttelist osa. Surnud abikaasa pärijal on siiski võimalik esitada tuvastushagi tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool. Hageja esitas tõenditena pärandaja ja kostja kohta väljavõtted rahvastikuregistrist, millest nähtub, et nii K. kui ka V. K. koos poja J. olid rahvastikuregistris registreeritud kogu pärandaja ja kostja abielu ajal erinevatel elukoha aadressidel. Lisaks esitas hageja kohtule oma ema S. L. elektroonilise kirjavahetuse K. K. ajavahemikul 16. juunist 2004. a. kuni 29. novembrini 2005. a. ja oma elektroonilise kirjavahetuse K. K. ajavahemikul 8. aprillist 2005. a. kuni 11. maini 2008. a. Hageja leidis, et pärandaja abielulised suhted kostjaga lõppesid juba 1988. aasta veebruaris, suhtlemine toimus ainult seonduvalt ühise lapsega ja seega pärast 1988. a. veebruari pärandaja omandatud vara on lahusvara. Kostja ei eitanud, et abielulised suhted ei olnud tavapärased, kuid hageja esitatud tõendid ei tõenda pärandaja ja kostja abieluliste suhete puudumist või üldse nende lõppemist 1988. a. veebruaris; vastupidi, pärandaja ja kostja ei elanud küll pidevalt koos, kuid suhtlesid teineteisega kui abikaasad, nende elukorraldus oli kogu aeg stabiilne. Hagejal, kes ei ole pärandaja perekonnaga tema eluajal suhelnud, puudub mõistlik arusaam pärandaja ja kostja abielulistest suhetest. Tunnistaja M. K. ütlustega on tõendatud, et pärandajal ja kostjal oli kogu aeg elukoha probleem üleval, et nad soovisid omaette elamist ja 2002. aastal, kui majade ja palkade suhe muutus soodsamaks, otsisid endile maja. Neil oli plaanis maja ostmine. Nendel oli selline külalisabielu, nad olid teineteise jaoks olemas, veetsid koos aega ja see oli nende kvaliteetaeg. Tunnistaja M. R. kinnitas, et pärandaja ja kostja elukorraldus pärast nende abiellumist ei muutunud, aga pärandaja ja kostja viibisid tihti paljudel perekondlikel koosviibimistel, kuigi K. K. kippus hiljem tulema. Sellised külaskäigud kestsid kuni K. K. surmani. Tunnistaja J. K. ütlustega on tõendatud, et tema ja ta ema suhtlesid K. K. pidevalt, saadi kokku, käidi üksteisel külas, suheldi telefoni ja e-maili teel. Samuti käis tunnistaja regulaarselt oma isa juures XXXXXXX XXX korteris. Tunnistaja kinnitusel ei ole tema vanemate vahel olnud pikemat perioodi, kui nad ei oleks omavahel suhelnud. Isa käis tihti XXXXX tänava korteris, oldi seal, kus sai rohkem omaette olla. Tunnistajate L. S. ja A. P. ütlustega ei ole tõendatud, et K. K. ja kostja vahel ei olnud abielulisi suhteid või et need katkesid 1988. aasta veebruaris. Tunnistajad teadsid, et K. K. on abielus. K. K. oma isiklikust elust kunagi ei rääkinud ja töö juures oma eraelust kunagi ei räägitud. K. K. oli äärmiselt tööle pühendunud, viibis tööga seoses palju välisreisidel. Pärandaja K. K. näol oli tegemist teadlasega (teaduste doktor), kes vajas oma töödeks ja tegemisteks palju omaette aega ja ruumi. Tema puhul ei olnud mõeldav, et ta saaks jagada väikese tüüpkorteri tillukeses toas oma töölauda ja perekonna abieluvoodit + lapse voodi.

Samuti kostja vanemad, kes elasid samaväärses väikeses 3-toalises korteris, ei saanud uuele perekonnale võimaldada nende juures elamist, kuna kostja vanemad olid pedagoogid, kes teadupärast peavad ka kodus palju töötama. Tuleb arvestada asjaoluga, et 80-ndatel aastatel oli haritlastel väga raske ehk peaaegu võimatu oma elamistingimusi parandada (saada omaette korterit), kui sisseregistreeritud elamispinnal oli ühe elaniku kohta elamispinda üle 9 ruutmeetri, mida mõlema vanemate korterites oli. Tol ajal ei saanud kortereid osta. Seejärel muutus süsteem, muutus riigikord, edasi tulid majanduslikud rasked ajad. Seega pididki pärandaja ja kostja elama koos selliselt, et elati tolle aja oludest tulenevalt visiitabielu. Nimetatud asjaolu ei tähenda, et nende vahel puudusid abielulised suhted, rääkimata ühise lapse kasvatamisest. Ka PkS ei sätesta, et abielupooled peavad elama ühisel elamispinnal, igapäevaselt kui abikaasad koos elama jne. See on siiski abielupoolte endi otsustada, kus ja mis moel nad oma abielu elavad. Seega vaatamata asjaolule, et K. K. ja V. K. elasid kogu abielu aja eraldi elukohtades, oli nende suhtlemine regulaarne, nad olid teineteise jaoks olemas, kasvatasid koos poega, veetsid koos aega, mis oli nende kvaliteetaeg, nende vahel olid abikaasade vahelised abielusuhted kogu nende abielu kestel kuni pärandaja surmani. Seega muutus abikaasade ühisomand pärandaja surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks ja eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1⁄2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest. K. K. poolt abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara, millest kuulub pärandvara hulka 1⁄2 mõttelist osa. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg. 1 alusel jäävad poolte menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda või saata asi tagasi esimese astme kohtule arutamiseks. Kohus tuvastas, et hageja esitas tõenditena pärandaja ja kostja kohta väljavõtted rahvastikuregistrist, millest nähtub, et nii K. kui ka V. K. koos poja J. olid rahvastikuregistris registreeritud kogu pärandaja ja kostja abielu ajal erinevatel elukoha aadressidel, samuti oma ema S. L. ja iseenda elektroonilise kirjavahetuse K. K.. Hageja poolt lisatud meilivahetusest ilmneb, et K. K. suhtles hageja ema ja hagejaga oluliselt suurema intensiivsusega kui kostjaga. Arvestades, et kostja ja K. K. ei elanud koos ega puutunud igapäevaselt kokku, siis abieluliste suhete olemasolu tuvastamine oleks eeldanud ka abikaasade vahelise suhtluse ja selle intensiivsuse tuvastamist. Arvestades, et kostja esitas kolm e-kirja, mis on saadetud 19. detsembril 2007. a. ja 20. mail 2008. a., siis eeldatavalt moodustabki see suhtlus kogu pooltevahelise e-kirjavahetuse. Arvestades hageja tõendeid, siis kindlasti kasutas K. K. e-kirja teel suhtlemist vähemalt 2004. aastast. Eelduslikult toimus see igapäevaselt oluliselt varem. Kui kostjal oli esitada kogu abieluliste suhete kestuse tõendamiseks ainult kolm meili, kinnitab see pigem poolte igapäevase suhtluse puudumist. Kohus on alusetult jätnud hindamata poolte esitatud elektroonilise kirjavahetuse. Kohtuotsuses puuduvad viited tõenditele, mille alusel kohus tuvastas K. K. vajaduse palju kodus töötada. Näiteks töökaaslased L. S. ja A. P. kinnitasid vastupidist, et K. K. ja teised töötajad tegid töö juures koos tööd kellaajale tähelepanu pööramata. Samuti kirjeldasid kaastöötajad, et sellistel juhtudel mindi tihtipeale koos pärast tööd koju taksoga. K. K. ema tunnistaja H. K. oma ütlustes kinnitas, et K. K. tuli töölt koju väga hilja, tavaliselt kell 23. 00 või hiljem, tihti pärast seda, kui ühistransport enam ei liikunud. Sellistel juhtudel tuli ta koju taksoga. H. K., kes elas K. K. igapäevaselt ühisel elamispinnal, ei teadnud midagi K. K. soovist leida uut elamispinda ega teadnud, et ka pärast abiellumist oleks esitatud avaldusi korteri saamiseks. Seega on alusetud kohtu järeldused, et K. K. ja kostja vaheline elukorraldus kujunes selliseks oludest tingituna. K. K. igapäevaselt koos elanud ema ei tajunud kuni K. K. surmani midagi, mis oleks viidanud asjaoludele, et K. K. sooviks leida endale (ja oma perekonnale) uut elamispinda. Eraldi elamispinna soetamiseks on erinevaid võimalusi ja et nendele asjaoludele hinnangut anda, peaks kostja usutavalt esile tooma, miks ei sobinud

ühiseks elamispinnaks üürikorter, ostetav korter, üüritav maja jms. Kostja ei ole ka usutavalt selgitanud, mis ajaks oleksid elamispinna soetamiseks vajalikud rahalised vahendid olemas olnud. Arusaamatuks jääb kohtu tuvastus, et pärandaja ja kostja ei elanud küll pidevalt koos, kuid suhtlesid teineteisega kui abikaasad. Milles seisnes lapse koos kasvatamine kostja ja K. K. poolt, jääb kohtuotsusest teadmata. Kohus kasutab eksitavalt mõistet – abikaasa. Abikaasaks on isik, kes on abielus teise isikuga. Käesoleval juhul on tuvastusesemeks, kas abikaasadel tekkis varaühisus või mitte. Et abikaasadel tekiks ühisvara, peavad nende vahel eksisteerima abielulised suhted. Abieluliste suhete lõppemine ei ole samastatav abikaasaks olemisega. Kui kaks inimest ükskõik mis põhjusel omavahel suhtlevad ja on teineteisega abielus, siis ei ole see samane mõistega „abielusuhe“ perekonnaõiguse mõistes. Kohus tuvastas, et pärandaja ja kostja elukorraldus oli kogu aeg stabiilne. Hageja on samuti tuginenud asjaolule, et K. K. ja kostja vahel abielu sõlmimine ega ühise lapse sünd ei muutnud K. K. ja kostja elukorraldust. Lapsega perekonna puhul kaasnevad abielusuhetega sisulised ja objektiivsed, väljapoole äratuntavad tunnused, mis pärandaja ja kostja vahel puudusid. Tunnistaja L. S. märkis, et kuna K. K. ja kostja ühine laps läks tema lapsega samasse esimesse klassi, oli ta äärmiselt üllatunud, kui ta esimese klassi avaaktusel ei näinud seal K. K.. Arvestades, et töökaaslased ei olnud kunagi K. K. koos kostjaga näinud, on ka kinnituseks, et K. K. igapäevaselt ei osalenud J. K. kasvatamisel. K. K. ema ütlustest tuleneb, et J. K. ema V. K. tõi J. nende juurde jõulude ajal ja K. K. sünnipäeval. Tunnistaja ei märkinud kordagi, et oleks eksisteerinud K. K. ja kostja vahel n. ö. igapäevast suhtlemist. Samuti ei maininud tunnistaja, et J. K. oleks iseseisvalt K. K. külastanud. Tähelepanuväärne on ka H. K. hinnang abielu registreerimise kohta, et talle jäi arusaamatuks, miks K. K. ja V. K. seda abielu registreerimist vaja oli. Kohus arvestas M. K. ütlustega. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mida ta selle tunnistaja ütlustega soovib tõendada. Samuti ei ole kostja ka pärast tunnistaja ülekuulamist täiendanud asjaolusid, millele ta sooviks tugineda seoses uuritud tõenditega. Kohtu poolt tuvastatu on otseses vastuolus ka kostja esitatud asjaoludega. Kostja 4. mai 2010. a. vastuse punktis 2. 9 on esile toodud, et ühise elamispinna küsimus muutus pärast seda, kui K. K. sai 2006. a. päranduseks XXXXX XXX maja. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, et elukoha probleem oli üleval kogu aeg ja et nad oleksid plaaninud maja ehitust. Kohus on eiranud tõendite hindamise põhimõtteid. Kohus tuvastas tunnistaja M. R. ütlustest, et pärandaja ja kostja elukorraldus pärast nende abiellumist ei muutunud. Eeltoodud kohtu tuvastusest võib järeldada vaid ühte - et abiellumisega ei tekkinud K. K. ja kostja vahel abielulisi suhteid. Tunnistaja ütluste kohaselt pärandaja ja kostja viibisid paljudel perekondlikel koosviibimistel, kuigi K. K. kippus hiljem tulema. Eeltoodu ei ole vaidlusalune asjaolu. Ka hageja on hagiavalduses välja toonud, et suhtlemine toimus eelkõige lapsega seonduvalt hõimlaste ja sugulaste vahel. Tunnistaja H. K. selgitas, kuidas toimus kostja ja J. K. kutsumine perekondlikele üritustele, kuidas H. K. osales kostja ja J. K. tähtpäevadel jne. Samas sai teha tunnistajate ütlustest ühese järelduse, et K. K. pigem vältis neid üritusi. Tunnistaja J. K. ütlused on vastuolus teiste uuritud tõenditega ja ei saa puudutada kogu abieluperioodi. Arvestades, et tegemist on ühe pärijaga, tuleb hinnata ka tema otsest huvitatust vaidluse lahendamisest. See, et kohus ei ole tuvastanud L. S. ja A. P. ütlustega abieluliste suhete puudumist, ei tähenda, et nende ütlustega sai kohus tuvastada abieluliste suhete olemasolu. Eluliselt on ebausutav, et 20 a. jooksul ei kohta töökaaslased kordagi K. K. koos kostjaga. Samuti ei kuule nad ega tea midagi seonduvalt võimalikest tööreisidest, kus oleks kaasas olnud ka kostja. Tunnistaja L. S. märkis, et K. K. tahtis 1999. a. oma XXXXXXX XXX. korteris remonti teha, aga see idee jäi tal teostamata. Sellest nähtub, et 1999. aastaks ei olnud K. K. mingeid reaalseid plaane oma elukorralduse muutmiseks, seega tal ei olnud ühise eluaseme soetamise plaane kostjaga. Hageja esitas tõenditena tunnistajad, kellega K. K. oma eluajal teadaolevalt

kõige enam kokku puutus. Nende isikute peegeldus faktilistest asjaoludest annab kohtule võimaluse hinnata, kas K. K. ja kostja suhteid saab käsitleda abieluliste suhetena perekonnaõiguse mõistes. Tunnistaja A. P. märkis, et komandeeringutes välismaal käis K. K. kas üksi või vajadusel teiste töökaaslastega. Ühtegi tõendit selle kohta, nagu oleks kostja käinud koos K. K. tööreisidel, kostja esitanud ei ole. Ka kostja väited selle kohta, et nad pärandajaga ühendasid tööreisid puhkusega, on paljasõnalised ja nende kinnitamiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit, tunnistajatest kostja loobus. Kostja esitas väite, et alles siis, kui K. K. elas 2005. a. sügisel üle autoavarii ja tema tervis halvenes, hakati uuesti rääkima ühise elukoha vajalikkusest. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mida K. K. tervisega seonduvalt ette võeti. Sellest ei rääkinud midagi ka üle kuulatud tunnistaja M. K., kes töötab kardioloogina ja on kostja sõbranna ning klassikaaslane. Esitatud asjaolude ja tõendite najal saab teha ühese järelduse, et K. K. ja V. K. vahel puudusid abielulised suhted. Vaieldamatult puudusid need abielulised suhted 1995. aastal, kui K. K. erastas XXXXXXX XXX XXX-XX asuva korteri ja kui see kanti korteriomandina kinnistusregistrisse. Kostja esitas 4. mail 2010. a. väite, et 1989. a. taotles kostja koos K. K. viimase töökoha kaudu korterit, kuid see ei õnnestunud. Hageja vaidlustas kostja poolt esitatud asjaolu ja selle kinnituseks esitatud tõendid ning esitas tõendite võltsituse avalduse. Kostja ei ole võltsituse avaldusele vastanud. Kohtuotsusest ei selgu, kas kohus jättis dokumendi arvestamata või mitte. Kohtuotsuse põhjendavas osas peab kohus otsustama, milliseid tõendeid arvestatakse ja milliseid mitte. Kostja väited, et tema kanda jäid lapse üleskasvatamisega seotud kulutused, K. K. säästis raha ühise elamispinna muretsemiseks, ei ole eluliselt usutavad. Pärimisasjas on kindlaks tehtud, et varalisi vahendeid oli K. K. vähemalt 11 miljoni krooni eest. Ei ole usutav, et K. K. kuni surmani kogus ja säästis vahendeid kostjaga ühise elamispinna muretsemiseks. Rahaliste vahendite puudumine ei saanud olla takistuseks ühise kodu rajamisel. Kohus ei andnud hinnangut asjaolule, et kostja poolt pärandvara inventuuri läbiviimisel on märgitud kogu K. K. nimele registreeritud vara kui pärandvara. Inventuuri käigus ei ole tuvastatud abikaasa õigust K. K. varale, samuti ei ole inventeerijana kostja märkinud talle kuuluvat vara ühisvarana. Kui kostjal oleks olnud K. K. ühisvara, oleks sellest eelduslikult pidanud kuuluma 50% pärandvara hulka. Kostja ei ole eeltoodud asjaoludele vastuväiteid esitanud. Kohus kuulas üle tunnistajana E. H. kuid jättis tema ütlused hindamata. Maakohus jättis täielikult hindamata tunnistaja H. K. ütlused. Tunnistaja selgitas kohtule nii korteri saamise lugu kui ka asjaolusid, mis puudutasid K. K. elukorraldust. H. K. ütluste kohaselt sai ta vahetult pärast abielu registreerimist teada, et elukorralduslikult K. K. ja V. K. elus midagi ei muutunud. H. K. ei ole kunagi kuulnud ei K. K. ega kelleltki teiselt, et oleks tehtud vähimaidki samme sisuliste abielusuhete loomiseks. V. K. ja K. K. ei ole päevagi koos elanud. H. K. ei osanud selgitada, miks neil abielu registreerimist vaja oli, samuti ei osanud ta vastata, miks nad ei lahutanud. Kogu suhtlemine V. K. ja K. K. vahel toimus eelkõige ühise lapse tasandil; K. K. suhtles kõikide lastega suhteliselt vähe. Alates 1. jaanuarist 1970. a. kehtiva Eesti NSV Abielu- ja perekonnakoodeksi kohaldamisel asuti kohtupraktikas seisukohale, et kui perekondlikud suhted (sealhulgas varalised) abikaasade vahel lõpevad enne abielu lahutamist, ei kuulu kummagi abikaasa poolt pärast nende suhete lõppemist kuni abielu lahutamiseni soetatud vara abikaasade ühisomanduses oleva vara koosseisu. Sel perioodil kummagi abikaasa poolt omandatud vara on ainult vara soetanud abikaasa omand. Täna kehtiv PkS sätestab varasuhete lõpetamise õiguslike alustena tunnused, mille puhul saab kahtluse alla seada varasuhete olemasolu abikaasade vahel. PkS § 67 lg. 2 kohaselt abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Analoogilisi määratlusi on ka tänase PkS § 45 lg. 1 punktis 4; § 48 lõigetes 3 ja 4 ja § 53 lõikes 5. Abieluliste suhete olemasolu hindamisel oli koos või lahus elamise fakt sama olulise tähtsusega 1987. – 2008. aastatel kehtinud seadustes

kui täna kehtivas seaduses, milles on välja toodud koos ja lahus elamise asjaolude õiguslik tähendus. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsustus hagi rahuldamata jätmise kohta on sisuliselt õige ja tuleb jätta muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Küll tuleb otsus kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada resolutsiooni sõnastuse osas, märkides selles hagi kohta maakohtu poolt märgitu asemel, et P. L. poolt V. K. vastu esitatud hagi, milles palutakse tuvastada, et 11. juunil 2008. a. surnud K. K. pärandvara hulka kuulub tervikuna Tallinnas XXXXXXX XXX XXX-XX asuv korteriomand (kinnistusregistri registriosa nr. XXXXXXX), jäetakse rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt taotles hageja, et kohus tuvastaks, et korteriomand Tallinnas XXXXXXX XXX XXX-XX (kinnistusregistri registriosa nr. XXXXXXX) kuulub täies ulatuses K. K. pärandvara hulka. Seejuures ei vaielnud pooled selle üle, et vähemalt 1⁄2 mõttelist osa sellest korteriomandist on pärandvara koosseisus; vaidlus puudutas teist poolt mõttelist osa, mida kostja pidas enda omandiks kui oma osa abikaasade ühisvaraks olnud varast, kuid hageja leidis, et ka see peaks kuuluma pärandvara hulka. Maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta hagi esemele ning selle põhjal ei ole ka ühemõtteliselt selge, millise poole mõttelise osa kohta otsuse resolutsioon käib, seda enam, et resolutsioon ei sisalda ka kohtu seisukohta hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Kolleegium leiab, et selle puuduse saab apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sõnastades otsuse resolutsiooni eespoolsõnastatud viisil. Sisuliselt jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata. Vaidluse all ei ole, et abielu sõlmisid V. ja K. K. 3. juulil 1987. a., nende abielust sündis 1. veebruaril 1988. a. poeg J. K.; K. K. suri ootamatult 11. juunil 2008. a. Helsingis, tema surmaga lõppes tema abielu kostjaga. Kostja V. K. on pärandaja üleelanud abikaasa, hageja P. L. on K. K. tütar, kelle suhtes pärandaja isadus on tuvastatud pärast pärandaja surma. Vaidlust ei ole selle üle, et kummalgi pooltest on õigus pärida K. K. pärandvarast 1/3 osa kõrvuti pärandaja poja J. K., kel on õigus pärida samasuur osa. Vaidlust ei ole samuti selle üle, et Tallinnas XXXXXXX XXX XXXXX asuv korteriomand omandati pärandaja ja kostja abielu ajal 1995. a. Hageja on esitanud TsMS § 368 lg. 1 kohase hagi tuvastamaks, et vaidlusalune korteriomand kuulub täies ulatuses pärandvara hulka. Oma nõude alusena tugineb hageja väitele, et kostja ja pärandaja abielusuhted olid vaidlusaluse korteriomandi omandamise ajaks lõppenud ja seega ei saanud nad omandada korteriomandit ühisomandisse. Oma nõude õigusliku alusena on hageja viidanud kuni 30. juunini 2010. a. kehtinud PkS § 15 lõikele 1. Osundatud sätte kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et abielu ajal omandatud vara on abikaasade ühisvara, mida pärast ühe abikaasa surma enam jagada ei saa (3-2-1-116-00 osa IV lg. 3; 3-2-1-86-08 punkt 15; 3-2-1-151-09 punkt 12; 3-2-179-10 punkt 14). Lahendis 3-2-1-116-00, millele ka hilisemates lahendites on viidatud, on Riigikohus PkS § 14 lõiget 1, § 15 lõiget 1, § 18 lõiget 1 ja §-i 26 koosmõjus tõlgendades leidnud, et kuna pärandvara jagamise asjades PkS ühisvara jagamist reguleerivad sätted kohaldamisele ei kuulu, tuleb abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, lugeda abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati ühisvara või abikaasade lahusvara arvel. Seega on Riigikohus tunnistanud pärandvara puudutavates vaidlustes võimalust tugineda abielu kestel soetatud vara korral lahusvara tekkimise põhjusena üksnes sellele, et see omandati kinke või pärimise teel, ning on välistanud võimaluse tugineda väitele, et selle vara on

pärandaja omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Nii tuleneb Riigikohtu poolt PkS eespoolmärgitud sätetele antud tõlgendusest, et pärandaja pärandi ja üleelanud abikaasa ühisvaraosa väljaselgitamise vaidluses ei ole tähtsust sellel, kas vara omandamise ajal abikaasade abielusuhted kestsid või mitte: kui pärandaja ei omandanud vara kinke ega pärimise teel ja abikaasad ei olnud sõlminud abieluvaralepingut, siis loetakse abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas nende abielusuhted sel ajal kestsid või mitte. Kolleegium leiab, et taoline tõlgendus on kooskõlas kuni 30. juunini 2010. a. kehtinud PkS põhimõtete ja pärandi avanemise aja PärS § 11 lõikega 1, mille kohaselt pärijaks on pärandaja abikaasa, kusjuures tema õigust pärida ei ole seatud sõltuvusse abielusuhete kestusest, sealhulgas nende intensiivsusest. Loogiliselt ei oleks põhjendatav olukord, kus üleelanud abikaasa õigust pärida abikaasa järelt tunnustataks olenemata sellest, milline oli faktiliste abieluliste suhete seisund, samas kui tema õigus ühisvaraosale pärast abikaasa surma seataks sõltuvusse nende suhete seisundist. Selle üle, et K. K. ja kostja ei olnud sõlminud abieluvaralepingut, ei ole vaidlust, nagu sellegi üle, et vaidlusalust korteriomandit ei omandanud pärandaja ei kinke ega pärimise teel. Seega ei võimalda aga hageja poolt esiletoodu – nagu oleksid korteriomandi omandamise ajaks pärandaja ja kostja abielusuhted lõppenud – juba iseenesest hagi rahuldada. Isegi kui aga eeldada, et abielusuhete kestusel vaidlusaluse korteriomandi omandamise ajal on vaidluses siiski tähtsus, nagu hageja väidab, nõustub kolleegium ka maakohtu järeldusega, et pärandaja ja kostja abielusuhete lõppemist ei ole hageja tõendanud. Veel enam, kolleegium leiab, et hageja ei ole ka esile toonud asjaolusid, mis iseenesest võiksid anda aluse kõnelda pärandaja ja kostja abielusuhete lõppemisest. PkS-ga reguleeritud abielu on eraõiguslik suhe, kusjuures seadus ei sisalda eeskuju, kuidas tuleks abielu kujundada. Hageja on sisustanud abielu mõiste oma väärtushinnangute kohaselt, taolised hinnangud ei ole aga siduvad teistele isikutele. Ka abielu seadusega reguleeritud majanduslik mudel puudub. Abieluõiguses reguleeritakse eeskätt seda, mil määral tuleb kaitsta abielupartnerite usaldust sõnaselgelt või vaikimisi kokku lepitud abielu sisu või lihtsalt abielus „elamise“ suhtes, samuti seda, kas abielu alusel tekivad eriõigused kolmandate isikute suhtes. PkS ei kohusta abikaasasid elama ühes elukohas, teatud intensiivsusega suhtlema, teatud viisil majandama vmt. Tegelikult ei puutugi teistesse isikutesse, sealhulgas hagejasse see, kuidas pärandaja ja kostja oma abielu kujundasid. Pealegi eeldab suhete lõppemine PkS § 15 lg. 1 ja § 18 lg. 2 tähenduses taolist muutust abikaasade suhetes, mille alusel võib konstateerida, et abielu nii, nagu abikaasad selle kujundasid, enam ei toimi. Hageja ise on tuginenud väitele, et pärandaja ja kostja abielusuhted olid alates abielu sõlmimisest stabiilsed, mingeid asjaolusid, millest nähtuks taoliste suhete muutus, ei ole esile toodud. Ka sellest tulenevalt ei saa pärandaja ja kostja abielusuhete lõppemisest rääkida. Et eespooltoodud põhjendusel ei ole juba hagi alusena esiletoodu piisav hagi rahuldamiseks, siis ei ole apellatsioonkaebuses esitatud tõendeid puudutavatel väidetel vaidluse lahendamiseks tähtsust. Pärimise korral on tegemist õigussuhtega, mille osalisteks on kõik pärijad, seega saab pärandvara koosseisu tuvastamiseks esitatud hagi rahuldava otsuse teha üksnes vaidluses, millesse pooltena on kaasatud kõik selle õigussuhte osalised. Et vaidlusalune hagi on esitatud üksnes ühe pärija vastu, annab juba ka ainuüksi see asjaolu aluse hagi rahuldamata jätmiseks. Et hagi jääb rahuldamata, on maakohus jätnud menetluskulud õigesti hageja kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 171 lg. 1 alusel ka menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.