Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Resolutsiooni punktis 2 nimetatud nõude osas on käesolev kohtuotsus tagatiseta viivitamata täidetav.

Menetluskulude jaotus

2-11-1889

2-11-1889 Vaidlusalune testament kostja kasuks koostati 22.11.2002 ning oli HM tahteavaldus, millest oli teadlik ja eelnevalt andnud nõusoleku ka hageja. Testamendi tegemine kostja kasuks oli tingitud asjaolust, et hageja oma hoolimatu käitumise ja tervisesse suhtumisega, oli koormaks oma emale (HM’le). Kostja kinnitab, et HM pöördus enda ja hageja nimel 2002.a hageja isa ÜT’a poole, sooviga teha testament maja kohta ÜT’a nimele, millega viimane ise ei nõustunud. ÜT leidis, et on ise juba vana ning tegi ettepaneku teha testament oma tütre, kostja, nimele. HM koos hagejaga olid sellega nõus, samuti oli kostja nõus, et testament tehakse tema nimele. Hageja ema tundis muret hageja ennasthävitavate eluviiside pärast, mis seisnes pidevas alkoholi tarvitamises ja suitsetamises, mistõttu ka ravi ei saanud olla tulemuslik, samuti äärmiselt ebahügieenilistes tingimustes elamises. Seega nägi hageja ema ainsa võimalusena kinnistu säilitamiseks ja hagejale edasise eluaseme tagamiseks testamendi koostamist kostja nimele kohustusega võimaldada hagejal eluaegselt ja tasuta kinnistul asuval elamus elada. Oluline on ka fakt, et vastavalt 24.04.2007 sõlmitud müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu kohaselt toimub kinnistu eest tasumine käesoleva ajani ning kuni kogusumma (ostueesõigusega erastatava maa maksumuseks 302 100 krooni, mille müüja müüb 151 050 krooni eest) tasumiseni 10.02.2017. 30.11.2004 tegi HM notari juures kostja nimele volituse, et kostja saaks ametiasutustes ajada maa erastamise pabereid. 24.04.2007 sõlmitud lepingu alusel tasuti kinnistu XXX, Tallinn ostuhinnast 302 100 kroonist koheselt 39 405 krooni (24 300 krooni HM erastamisväärtpaberite eest ja 15 105 krooni koheselt kostja poolt). Edaspidiselt on kostja ainuisikuliselt tasunud kaks korda aastas 5 859 krooni ning käesolevaks ajaks on kostja poolt kokku tasutud 50 259 krooni. Kuna hageja saab vanaduspensioni ning kostjale teadaolevalt ka üüritulu, siis on tal olemas piisavad vahendid enda ülalpidamiseks nüüd ja olid ka hageja ema eluajal. Asjaolu, et hageja emal oli hagejast suurem pension, ei ole aluseks elatise nõudmiseks oma vanemalt. Kuna hageja asus elama ema juurde, siis kulud eluasemele olid hüvitatud hageja ema poolt. HM ei maksnud hagejale elatist, vaid hageja nõudis oma emalt raha, et osta alkoholi. Kostja ei nõustu hageja taotlusega isikliku kasutusõiguse seadmiseks tervikuna kinnistule XXX, Tallinn, kuna testamendi kohaselt on tal õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa (asjaõigusseaduse § 227). Testamendiga ei ole määratud kasutusõiguse osa, ega ole hageja elamist kinnistul kuidagi kitsendatud. Kinnistusraamatusse tehakse isikliku kasutusõiguse kanne vastavalt testamendile, seega õigus elada eluaegselt ja tasuta nimetatud kinnistul. Maakohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele hagi õigeksvõtul põhineva otsusega. Hageja nõue sundosa saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et HM suri ning hageja on HM seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulane (t lk 4). 22.11.2002 on HM teinud notariaalselt tõestatud testamendi, millega on pärandanud kogu oma vara ja varalised õigused kostjale (sh Tallinnas XXX asuva kinnistu) ning kohustanud kostjat võimaldama hagejal eluaegselt ja tasuta elada Tallinnas XXX nimetatud ehitises või samas asuval kinnistul paiknevas elamus ning seadma kinnistule hageja kasuks isiklik kasutusõiguse, mille sisuks on õigus elada eluaegselt ja tasuta nimetatud kinnistul paiknevas elamus (t lk 5-6). Kuna testamendi tegemise ajal oli XXX asuv ehitis vallasasi, siis puudub vaidlus, et pärast kinnistamist on tegemist XXX asuva kinnistuga, mille osas käesolevas asjas vaidlus käib. Kostja on esitanud Tallinna notar Mare Miller’ile avalduse pärimismenetluse algatamiseks ja pärimistunnistuse saamiseks (t lk 13).

2-11-1889 Hageja nõude kinnistusraamatusse kande tegemiseks tahteavalduse andmise kohustuse tuvastamiseks on kostja 25.05.2011 toimunud kohtuistungil õigeks võtnud (protokoll, t lk 178). Vastavalt TsMS § 4 lg 3 sätestatule on kostjal õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Seega kuulub hagi isikliku kasutusõiguse seadmise ja kinnistusraamatusse vastavate kannete tegemise nõude osas rahuldamisele hagi õigeksvõtul põhinevalt. Lähtudes TsMS § 444 lg 4 sätestatust, piirdub kohus käesolevas otsuses isikliku kasutusõiguse seadmise ja kinnistusraamatusse vastavate kannete tegemise nõuet puudutavas osas üksnes õigusliku põhjendusega. TsMS § 468 lg 1 p 1 tulenevalt tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus, kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks. HM 22.11.2002 notariaalselt tõestatud testamendi p 2.2 kohaselt kohustab pärandaja pärijat seadma Tallinnas XXX asuvale kinnistule isikliku kasutusõiguse LR kasuks, mille sisuks on õigus elada eluaegselt ja tasuta nimetatud kinnistul paiknevas elamus (t lk 5-6). 22.11.2002 testamendis on HM nimetanud kostja oma vara pärijaks ning hageja annaku saajaks. PärS § 56 lg 1 kohaselt kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. PärS § 56 lg 2 kohaselt annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve. PärS § 133 kohaselt pärandi vastu võtnud pärija on kohustatud täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 kohaselt isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. AÕS § 227 lg 1 kohaselt isiklik kasutusõigus elamule koormab kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Isik, kellel on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigus, võib elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks (AÕS § 227 lg 2). Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 15 lg 1 p 1 tulenevalt kinnistusregistriosa kolmandasse jakku "Koormatised ja kitsendused" kantakse kinnistut koormavad piiratud asjaõigused, välja arvatud hüpoteek, kinnisomandi kitsendused ja märked nende kohta. Kohus märgib, et TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes kostja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik hageja enese või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-153-09 p 16). Hageja on esitanud nõude kostja kui testamendijärgse pärija vastu sundosa saamiseks. Kohus on kindlaks teinud, et hageja hagis taotletav eesmärk ei ole testamendi vaidlustamine (20.01.2011 määrus, t lk 47-49, 51-52). PärS § 104 lg 1 kohaselt kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad

2-11-1889 või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Tulenevalt PärS § 104 lg 4 tekib sundosa nõue pärandi avanemisega, käesoleval juhul (HM surmatunnistus, t lk 4). PärS § 104 lg 5 tulenevalt on sundosa nõue suunatud raha maksmisele käesoleva seaduse §-s 105 sätestatud suuruses. PärS § 105 lg 1 kohaselt sundosa on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Isikuid, kes on lepinguga pärimisest loobunud, sundosa suuruse väljaselgitamisel arvesse ei võeta. Esmalt tuleb kohtul tuvastada, kas hageja on isikuks, kes kuulub sundosa saajate hulka. Sundosa saajate hulka kuuluvad pärandaja lapsed (alanejad sugulased). Sundosa saamise lisatingimuseks on, et nimetatud isiku suhtes oli pärandajal surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus. Pärandaja surma ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 60 lg 1 kohaselt vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et pärandaja surma ajal sai nii pärandaja kui ka hageja pensioni. Sotsiaalkindlustusameti 03.09.2003 otsusega on hagejale määratud ennetähtaegne vanaduspension (t lk 22). Kohus pole tuvastanud, et hagejal oleks olnud lisaks pensionile teisi sissetulekuid. Tunnistaja ÜT’a ütluste kohaselt on ta kuulnud, et üürnik ( MV) maksis üüri 600 krooni kuus, kuid ta ei tea, kellele üüri maksti (t lk 181). HM pensioni suurus oli 5 190 krooni (t lk 53) ning kostja pensioni suurus alates 01.04.2009 on 3 354 krooni (t lk 21). Seega on tõendatud hageja väide, et tema ema pension oli suurem. Samas leiab kohus, et 1 836 krooni suurem pension ei anna alust pidada hageja ema perekonnaseaduse kohaselt kohustatuks hagejat ülal pidama. Puudub vaidlus, et hagejal olid tervislikud probleemid. Selle kohta on hageja esitanud väljavõtted tervisekaardist ja haiguslugudest (t lk 7-18, 24-42). Kuna hageja ei olnud pärandaja surma ajal alaealine, siis hageja peab sundosa saamiseks ise tõendama, et ta on PärS § 104 mõttes töövõimetu, s.t tal ei ole võimalik endale elatist teenida ja puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Nimetatud tõendamiskohustusele on kohus viidanud 20.01.2011 määruses (t lk 47-49). Riigikohus on 22.02.2005 kohtuotsuses tõlgendanud kuni 31.12.2008 kehtinud PärS § 104 sisalduvat töövõimetuse mõistet (Riigikohtu lahend nr 3-2-173-04). Kehtiv PärS § 104 viitab perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustusele, milles sisalduv säte omakorda viitab samuti abi vajadusele ja töövõimetusele. Seega saab kohtu hinnangul kuni 31.12.2008 kehtinud PärS § 104 tõlgendust kasutada ka praegu kehtiva sundosa sätte puhul, sest pärimisseaduse regulatsiooni on Riigikohus 22.02.2005 otsuses hinnanud lähtuvalt sundosa instituudi eesmärkidest ning põhiseaduslikest põhimõtetest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-73-04 p 31). Sundosa saamise õigus on seotud faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-73-04 p 40). Perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustused väljendavad ühist ideed perekonna vastastikuse hoolitsemise ja ülalpidamise kohustusest, kui seda vajatakse. Seega lähtub sundosa instituut töövõimetu pärija abivajadusest ja sundosa saajateks on üksnes need isikud, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada on piiratud ning vajavad seetõttu erilist abi. Kohtu hinnangul ei olnud hageja pärandaja surma ajal abivajav töövõimetu lähisugulane. Kohus pole tuvastanud, et HM andis hagejale elatist, korraldas hageja hooldust ja järelravi, ostis oma sissetulekust hagejale ravimeid ning toitu. Pärandaja surma hetkel ei olnud hageja

2-11-1889 pärandaja ülalpidamisel ega õigustatud abivajaduse tõttu ülalpidamist pärandajalt ka saama. Eeltoodud asjaolud ei ole tunnistajate MV ega ÕLKütlustega tõendamist leidnud (t lk 178179). Tunnistaja MV ütluste kohaselt käis hageja oma ema eest majapidamisasju ajamas ja toitu ostmas. Selle eest andis HM hagejale raha. Nähtuvalt tunnistajate MV ja ÕLK ütlustest oli hageja ja HM vahel vastastikune hoolitsemine. Kui HM hagejale raha andis, siis selle raha eest pidi hageja ostma asju HM’le (t lk 179). Tunnistajate ütluste, haigusloo ja teiste kostja poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et enne oma surma oli HM väga haige (voodihaige, vajas pidevalt kõrvalabi ja hügieenilisi tarvikuid) ning ta suri haiglas (t lk 118-127). Tunnistajate EMT’a ja ÜT’a ütluste kohaselt ei vajanud hageja enne HM surma igapäeva toimetustes abi, kuna ta sai pensioni (t lk 179, 180). Nii tunnistajate EMT’a kui ka ÜT’a ütlustest nähtuvalt tarbis hageja enne HM surma palju alkoholi. Tunnistaja ÜT’a ütluste kohaselt oli hageja koguaeg „vine“ all ning alkoholi ostis ta HM haiglas oleku ajal HM pensioni eest (t lk 180, 181). Tunnistaja ÜT’a ütluste kohaselt käis hooldusõde HM juures haavu sidumas (t lk 180). Kuigi tunnistajate MV, ÕLK’i, EMT’a ja ÜT’a ütlused kinnitavad, et hagejal olid tervislikud probleemid ja tal oli liikumine raskendatud, ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et sellest tulenevalt oleks hageja olnud abivajav töövõimetu isik. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt vajas HM enne oma surma igapäevast hooldamist ning sellel ajal ta ei toetanud hagejat rahaliselt, mida saaks pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Tunnistaja ÜT’a ütluste kohaselt vajas HM enne oma surma kodus abi, vajas abi söömisel ja isiklikus hügieenis (t lk 180). Nii MV, EMT kui ka ÜT tunnistavad oma ütlustega, et hageja tarbis alkoholi. Alkoholi ostmiseks ja selle tarbimise tagajärjel abi vajamine ei tähenda, et HM’l oleks olnud hageja suhtes ülalpidamiskohustus. Hagejal ja HM’l oli tulenevalt tunnistajate ütlustest ühine majapidamine, mis samuti ei tähenda ülalpidamiskohustuse olemasolu. Kohus järeldab tuvastatud asjaoludest, et hagejal olid piisavad vahendid (s.o pension) enda elatamiseks. Hageja sai HM’lt raha, et hageja saaks osta asju HM’le. Kui hagejal puudusid piisavad vahendid enda elatamiseks, siis tulnuks hagejal tõendada, et tema tervislikust seisundist tulenevalt ei olnud tal võimalik pensionile lisaks endale elatist teenida. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud asjaolu tervisekaardi ja haiguslugudega tõendatud. Hageja on välja toonud, et kostja tunnistajate EMT’a ja ÜT’a ütlused on ebausaldusväärsed. Puudub vaidlus, et tegemist on kostja vanematega. Samas haakuvad nimetatud tunnistajate ütlused asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega (näiteks HM tervislik seisund enne surma) ning kohtul puudub alus kahelda nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et hageja ei olnud abivajav ja töövõimetu isik PärS § 104 tähenduses. Kohtul puudub seetõttu vajadus sundosa suuruse kindlakstegemiseks. Kohus peab vajalikuks osundada, et käesolevas asjas on hagejale selgitatud, et hageja peab tõendama sundosa suurust (protokoll, t lk 177). Hageja on tuginenud kinnistu turuväärtusele ja leidnud, et sundosa suuruseks on 60 000 eurot (protokoll, t lk 177). Samas pole hageja esitanud ühtegi tõendit kinnistu turuväärtuse kohta pärandi avanemise päeva seisuga (PärS § 106 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 6 kohaselt kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kohtu hinnangul tuleb mõlema nõude puhul jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja on kinnistusraamatu kande tegemiseks tahtevalduse tuvastamise nõude omaks võtnud ning kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Hageja on ise tunnistanud, et sai notarilt kirja ning kostja

2-11-1889 on avaldanud, et hageja käis notaris, kuid kirjutas vastulause, et ta ei ole nõus alla kirjutama (protokoll, t lk 178). Nähtuvalt notari poolt hagejale adresseeritud kirjast, mis on hageja enda poolt kohtule esitatud, kutsus notar hagejat notaribüroosse. Kostja on vastanud hageja 20.11.2010 nõudekirjale, et tunnistab hageja isikliku kasutusõiguse olemasolu (t lk 95-98). Esitatud asjaoludest nähtuvalt jäi isiklik kasutusõigus kinnistusraamatusse kandmata seetõttu, et hageja ei andnud selleks nõusolekut (t lk 13). Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta täielikult hageja kanda. 25.02.2011 määrusega on kohus vabastanud riigipoolse menetlusabi korras hageja hagi esitamisel riigilõivu summas 4 793.37 euro tasumisest (t lk 83-85). TsMS § 190 lg 4 esimese lause kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Käesolevas asjas tuleb maakohtul kaaluda TsMS § 190 lg 7 kohaldamist. Selle sätte järgi võib kohus mõjuval põhjusel näha ette kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Viidatud sätte kohaldamine kohtu algatusel ei ole vastuolus TsMS § 5 lg 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatakse, millal kohus teeb menetlustoimingud menetlusosaliste taotlusel ning millal kohus tegutseb omal algatusel. TsMS § 190 lg 7 sätestatu võimaldab kohtul esitatud asjaolude alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle. TsMS § 190 lg 7 ei sätestata ammendavat loetelu mõjuvatest põhjustest, mille esinemisel võib kohus ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul või vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Sättes nimetatud hinnangu andmine on kohtu diskretsiooniotsus, sest kohtul tuleb kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte. Hageja esitas maakohtule menetlusabi saamiseks majandusliku seisundi teatise (t lk 54-56) ning kohus kogus ka ise täiendavalt andmeid hageja majandusliku seisu kohta (t lk 59-82). Maakohtul puuduvad andmed selle kohta, et hageja majanduslik olukord oleks käesoleva kohtuotsuse tegemise seisuga muutunud. Lähtudes esitatud andmetest tuleb hageja riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest vabastada. Samas märgib kohus, et TsMS § 190 lg 1 tulenevalt ei välista menetlusabi andmine ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

2-11-1889 Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.