2-08-10519 OÜ Favorte hagi G Di ja Jevgeni Oi vastu solidaarselt põhivõla 4 972 010,40 krooni (317 769,38 euro), leppetrahvi 1 218 630 krooni (77 884,65 euro) ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 23. veebruari 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G Di ja Jevgeni Oi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. mai 2011, avalik kohtuistung Hageja OÜ Favorte (registrikood 10040012, asukoht Uus-Sadama 21, Tallinn), lepinguline esindaja adv Toivo Viilup Kostja G D (ik xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxxx xx, xxxxxx) Kostja Jevgeni O (ik xxxxxxxxxx, elukoht xxx x-x, xxxxxxx) Kostjate lepinguline esindaja adv Sulev Tammemäe
Tsiviilasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
317 769,38 eurot
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 23.veebruari 2011 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
1.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad 68,82 % ulatuses solidaarselt kostjate G Di ja Jevgeni Oi kanda ning 31,18 % ulatuses hageja OÜ Favorte kanda.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad solidaarselt kostjate G Di ja Jevgeni Oi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Favorte (praegune OÜ Favorte) esitas 20.03.2008 Harju Maakohtule hagi G Di ja J Oi vastu võla, leppetrahvi ja viivise saamiseks. 10.09.2009 kokkuvõtlikus hagiavalduses palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 9 286 649,10 krooni, millest põhivõlg on 4 972 010,40 krooni, leppetrahv 1 218 630 krooni, viivis 10.11.2008 seisuga 3 096 008,70 krooni ja viivise 0,15% päevas kuni põhinõude täitmiseni.
2.Rr H, R A, AS Favorte, Eurontali Investeeringud OÜ, G D, J O ning OOO Oblstroi sõlmisid 17.08.2007 mitmepoolse kokkuleppe, mille p-s 1.1 leppisid R.H ja R.A ühelt poolt ning kostjad teiselt poolt kokku Vene Föderatsioonis registreeritud äriühingu OOO Oblstroi osade kostjatele võõrandamises kokkuleppes fikseeritud põhitingimustel. Eraldiseisvad müügilepingud osade omandiõiguse ülekandmiseks kostjatele kohustusid osapooled sõlmima pärast kokkuleppes sätestatud maksete tegemist. Kokkuleppe p-s 2.1. leppisid hageja ja kostjad kokku laenu- ja investeerimislepingutest tulenevate nõuete loovutamises kostjatele ja lepingutest tulenevate võimalike hageja kohustuste ülevõtmises kostjate poolt. Kokkuleppe p-s 2.1.5 kohustusid kostjad omandavate õiguste eest tasuma hagejale vastavalt maksegraafikule kokku 925 000 USD. Kostjad tasusid kokkuleppe p-des 2.1.5.1 ja 2.1.5.2 sätestatud maksed kogusummas 500 000 USD. 21.09.2007 sõlmisid R.H ja R.A kostjatega osade müügilepingud omandiõiguse ülekandmiseks ja kostjad kanti osanikena registrisse. Kokkuleppe p-s 2.1.5.3 sätestatud osamakse suurusega 425 000 USD on tasutud 17 000 USD ulatuses. Seega on kostjate on kostjate põhivõlg hageja ees 408 000 USD, mille tasumise tähtaeg saabus 28.09.2007. Kokkuleppe p-s 3.5 kohustusid kostjad kokkuleppest tulenevate varaliste kohustuste täitmisega viivitamisel tasuma hagejale viivist 0,15% viivitatud summalt päevas. Kokkuleppe p-s 3.6 kohustusid kostjad mistahes kokkuleppest tulenevate varaliste kohustuste täitmisega viivitamisel üle 30 kalendripäeva tasuma hagejale leppetrahvi
100 000 USD.
Kostjate vastuväited
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu. 25.06.2008 vastuses hagiavaldusele ei vaielnud kostjad vastu sellele, et neil on 17.08.2007 kokkuleppest tulenevad kohustused hageja ees
täitmata. Tehingu täitmine oli takistatud, kuivõrd osade omanikuna oli registrisse kantud V K ja puudus tehingu pass. Täiendavate vastuväidete kohaselt on kostjad tänaseks kantud Vene Föderatsioonis asuvasse juriidiliste isikute registrisse äriühingu OOO Oblstroi osanikena. Vene Föderatsiooni äriregistrist saadud protokolli kohaselt teostas V.K ostueesõigust ja esitas 05.10.2007 äriregistrile ostuõiguse teostamise avalduse. Kostjad omandasid OOO “Oblstroi” osad V.Klt ning alates 04.12.2007 on kostjad osade omanikud. Kostjate osaniku õiguste aluseks ei ole tehingud R.H ega R.Aiga. Osad omandati teiselt isikult ja sõltumatult 17.08.2007 lepingust. Kostjad taganesid 19.03.2009 lepingust, mistõttu hageja nõudel puudub alus. Alternatiivselt palusid kostjad juhul, kui kohus hagi rahuldab, vähendada kõrvalnõudeid võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel mõistliku määrani. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Maakohus rahuldas 23.02.2011 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kokku 408 436,35 eurot, millest põhivõlg on 317 769,38 eurot, leppetrahv 77 884,65 eurot ja viivis 12 782,32 eurot. Samuti mõistis kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhinõudelt viivise alates 11.11.2008 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus jättis menetluskulud 68,82 % ulatuses kostjate kanda ja 31,18 % ulatuses hageja kanda.
5.Pooled ei vaidle selle üle, et 17.08.2007 sõlmiti kokkulepe Vene Föderatsioonis registreeritud äriühingu OOO Oblstroi osade võõrandamiseks ning investeerimislepingust ja laenulepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks. Samuti puudub vaidlus selles, et kostjad on osaliselt kokkuleppest tulenevad kohustused täitnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt kohustuste täitmist.
6.17.08.2007 kokkuleppe p 1.1 kohaselt on pooled kokku leppinud, et sõlmivad kokkuleppes fikseeritud põhimõtetest lähtudes eraldiseisvad müügilepingud äriühingu OOO Oblstroi osaluste võõrandamiseks. Samuti leppisid pooled kokku müügilepingute põhitingimused. Kokkuleppe p-s 1.1.7 leppisid pooled kokku, et kuigi osaluste omandiõigus läheb müüjatelt ostjatele üle alles pärast müügilepingute sõlmimist ning ostuhinna täies ulatuses tasumist, loetakse äriühingu majandusliku ja/või õigusliku seisukorra halvenemise riisiko ostjatele üleläinuks kokkuleppe sõlmimise hetkest. Hageja ja kostjad leppisid p-s 2.1 kokku, et kostjad võtavad ühiselt üle kõik investeerimislepingust ja laenulepingutest tulenevad investori õigused ja kohustused, millede eest tasuvad kostjad hagejale 925 000 USD järgmiselt: 1) 100 000 USD 3 tööpäeva jooksul kokkuleppe sõlmimisest; 2) 400 000 USD hiljemalt 07.09.2007 ja 3) 425 000 USD hiljemalt 28.09.2007. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad on hagejale tasunud 517 000 USD. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
7.Juriidiliste isikute registri 19.12.2007 väljavõttest ilmneb, et äriühingu OOO Oblstroi osanikud on kostjad. Seega on kokkuleppest tulenev poolte tahe realiseerunud. Kuivõrd hageja ja kostjate vahel on p 2.1.3 kohaselt lepitud kokku investeerimiskohustustest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmine kostjate poolt, siis on hageja õigustatud nõudma kostjatelt kokkuleppe p-st 2.1.5 tuleneva kohustuse täitmist. Kostjate seisukoht, et hageja ei ole õigustatud lepingurikkumise tõttu kostjatelt kohustuse täitmist nõudma, kuna kostjad omandasid osalused äriühingus kolmandalt isikult V.Klt, ei ole õige. Kokkuleppe p 1.1.6 kohaselt kohustusid kostjad korraldama kõigi osaluste omandiõiguse üleminekuks vajalike dokumentide ettevalmistamise ja ülemineku registreerimise. Seega
tuli vastavad toimingud teostada kostjatel ning hagejal ei lasu sellest tulenevat vastutust. Asjaolu, et R.H ja R.A olid nimetatud äriühingu osanikud, nähtub äriregistri andmete väljatrükist. 17.08.2007 kokkuleppe üheks pooleks oli OOO Oblstroi, keda esindas kolmas osanik V.K. Seega olid nimetatud äriühingu osanik ning käesoleva kohtumenetluse pooled teadlikud kõikidest tehingu asjaoludest, mistõttu on kohatu kostjate väide, et hageja ei ole oma lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Pooled on kokkuleppes selgelt eristanud osade võõrandamisest tulenevaid õigusi ja kohustusi ning investeerimislepingust ja laenulepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega lepiti lisaks äriühingu osaluse võõrandamisele kokku investeerimiskohustuste ülevõtmine, millisest tulenes ka antud juhul kostjate kohustus tasuda hagejale 925 000 USD.
8.Hageja seadusliku esindaja R.H vande alla antud seletuste kohaselt laenas hageja OOO-le Oblstroi üle 5 miljoni krooni. OOO Oblstroi kaasomanik V.K teatas 2007.a suvel, et tal on R.H ja R.Ai osadele ostja, mille peale sõlmitigi 17.08.2007 kokkulepe osade ja nõuete üleandmise kohta. Nimetatud kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmisest keeldumiseks puudub kostjatel antud juhul alus. Kostjad ei ole ostjatena ega ka hilisemalt osanikena seadnud kahtluse alla ühtegi kokkuleppe II osas nimetatud lepingute ülevõtmist ega investeerijate antud kinnitust. Samuti ei ole kostjad esitanud vastuväiteid ega pretensioone kokkuleppe II osas sätestatud kohustuste kehtivusele.
9.Kostjad on oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et nad on 19.03.2009 avaldusega 17.08.2007 kokkuleppest taganenud. Nimetatud taganemisavaldus tühine ega too kaasa mistahes õiguslikke tagajärgi. Taganemisavaldus ja selles märgitud taganemise alus – osade omandamine kaasomanikult V.Klt, mitte R.Hlt ja R.Ailt, ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Piiratud vastutusega äriühingu Oblstroi 21.09.2007 üldkoosoleku protokollist tuleneb, et kaasomanik V.K on andnud oma nõusoleku R.H ja R.Ai osaluste võõrandamiseks, kuivõrd otsus on võetud vastu üksmeelselt. Lisaks sellele ei ole 19.03.2009 taganemisavaldus kooskõlas VÕS § 118 p-s 1 sätestatuga, kuna see ei ole tehtud mõistliku aja jooksul. Avalduses nimetatud asjaolu ei anna alust taganeda kokkuleppest tervikuna. Hagejal on kokkuleppe alusel investeeringutest tulenev rahaline nõue, mida kostjad ei vaidlusta. Kostjad ei ole hagejale kokkuleppe II osa alusel pretensioone esitanud. Seega ei oma antud juhul olulist tähendust asjaolu, kuidas toimus osaluste omandamine. Hageja ja kostjate vahelise õigussuhte aluseks on VÕS § 179, äriühingu kohustuste ülevõtmine kostjate poolt. Kokkuleppe p-des 2.1.6- 2.2.7 ei loe pooled (hageja ja kostjad) seotuks osade võõrandamisest tekkivaid takistusi kokkuleppe p-s 2.1.5 kostjate maksekohustust välistava/muutva alusena.
10.Kokkuleppe p-s 2.1.5.3 on sätestatud kostjate ühine kohustus tasuda 425 000 USD hagejale hiljemalt 28.09.2007. Vaidlust ei ole, et viidatud osamakse katteks on kostjad tasunud 17 000 USD. Seega on põhivõlgnevus 408 000 USD ja selles summas puudub poolte vahel vaidlus. Vaidlust ei ole ka võlgnevuse tekkimise alustes, mistõttu põhivõlgnevus 408 000 USD, so 4 972 010,40 krooni ehk 317 769,38 eurot tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista.
11.Kokkuleppe p-s 3.5 on pooled kokku leppinud kostjate vastutuses varalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivisintressina 0,15% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Kostjad kohustusid kokkuleppe p 2.1.5.3 alusel tasuma kolmanda osamakse 425 000 USD 28.09.2007. Kostjad tasusid 29.01.2008 17 000 USD. Hilisemalt ei ole kostjad kokkuleppe täitmiseks makseid teinud. Viivise koos leppetrahviga kokkuleppes sätestatud alustel väljamõistmine kostjatelt on antud juhul ebamõistlik ja põhjendamatu. Kostjad on tasunud 517 000 USD, so täitnud nõude 55 % ulatuses. Seetõttu tuleb
kokkuleppe p 3.5 alusel nõutud viivist 254 056,50 USD (3 096 008,72 krooni) vähendada 200 000 kroonini ehk 12 782,32 euroni.
12.Kokkuleppe p 3.6 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjatelt varaliste kohustuste täitmisega viivitamisel üle 30 kalendripäeva lisaks viivisele solidaarselt ka leppetrahvi 100 000 USD (77 884, 65 eurot, 1 218 630 krooni). Hageja on esitanud 21.11.2007 pretensiooni kokkuleppe täitmise kohta, milles on selgelt väljendatud kavatsus tasu maksmisega viivitamisel rakendada viivisintressi ja leppetrahvi nõuet. Seega on hageja kostjaid sanktsioonide rakendamisest mõistliku aja jooksul teavitanud. Kostjad palusid jätta hageja leppetrahvi nõude TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldamata. Taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd viivisintressi nõuet on kohus juba olulisel määral vähendanud. Kokkulepitud leppetrahvi suurus ei ole tehingu kogusummat arvestades ebamõistlikult suur ja see tuleb kostjatelt välja mõista.
13.TsMS § 367 alusel viivisenõude täielikuks rahuldamiseks puudub alus. Põhjendatud on viivisintressi määra vähendamine VÕS §-s 94 sätestatud määrani. Apellatsioonkaebus
14.Kostjad paluvad maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse.
15.Maakohus jättis kohtuotsuses kvalifitseerimata poolte vahel 17.08.2007 sõlmitud kokkuleppe alusel tekkinud õigussuhte. Kohus ei selgitanud välja, milles kokku lepiti, mida ja millistel tingimustel lubasid pooled teha ning kas ja kuivõrd on pooled oma kohustusi täitnud.
16.Kohus tuvastas ebaõigesti, et hagejal tekkis kokkuleppe alusel õigus nõuda kostjatelt investeerimiskohustuse ülevõtmise täitmist. Kokkuleppe p-s 1.4 sätestati, et OOO Oblstroi osade võõrandamine R.H ja R.Ai poolt kostjatele toimub siis, kui kostjad on täitnud kokkuleppe p-des 2.1.5.1 ja 2.1.5.2 ning 2.2.5.1 ja 2.2.5.2 sätestatud kohustuse. Kokkuvõtvas hagiavalduses on hageja kinnitanud, et kostjate eeltoodud kohustus kui edasilükkuv tingimus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2) OOO Oblstroi osade võõrandamiseks oli täidetud. Seega käsitles ka hageja erinevalt maakohtust kokkuleppest tulenevaid poolte kohustusi menetluse käigus läbivalt omavahel seotutena. Maakohtu otsuse põhjendavas osas eeltoodud asjaolusid ei käsitleta. Kohus leidis, et kokkuleppest tulenev poolte tahe realiseerus, kuivõrd registriväljavõtte järgi on OOO Oblstroi osanikeks kostjad ja see annab hagejale õiguse nõuda kokkuleppes sätestatud investeerimiskohustuse ülevõtmise täitmist vastavalt kokkuleppe p-le 2.1.5. Sellise järelduse tegemisele oleks pidanud eelnema poolte tegeliku tahte tuvastamine, mida maakohus teinud ei ole. Maakohtu hinnang poolte tahte realiseerumise kohta on ka sisu osas ebaõige. Kokkuleppe p-st 1.1 tulenev poolte selge tahe oli, et omandamise aluseks on eraldiseisvad müügilepingud, mille alusel kannavad kostjatele osade omandi üle just R.H ja R.A. Kokkulepe kui leping on täitmiseks kohustuslik. Maakohus ei põhjendanud, miks on poolte tahte realiseerumise tuvastamisel lähtutud üksnes registrikandest, arvestamata teisi asjas kogutud tõendeid. Tunnistaja R.Ai ütlustega, V.K ja kostjate vahel sõlmitud osade müügilepingutega ning Vene Föderatsiooni ühtse juriidiliste isikute registri registrikannetega on tõendanud, et osad võõrandas kostjatele V.K. Pealegi puudus menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et kostjad omandasid OOO Oblstroi osad V.Klt. Vastavalt lepingule pidid võõrandajateks olema R.H ja R.A, mitte suvalised isikud.
17.Maakohus leidis ebaõigesti, et OOO Oblstroi osade omandamine V.Klt ei vabasta kostjaid kohustusest täita hageja ees kokkuleppest tuleneva investeerimiskohustuse ülevõtmise kohustusest. Hageja ei ole kostjatele teinud ühtegi etteheidet kokkuleppe p 1.1.6 rikkumise kohta, mistõttu maakohus ei oleks TsMS § 5 lg 1 järgi saanud nimetatud asjaolule tugineda. Lisaks ei või kohus TsMS § 436 lg 4 järgi otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Menetluses ei arutatud küsimust, kas kostjad on rikkunud kokkuleppe p 1.1.6 ning kas ja milline on rikkumise mõju hageja nõudeõigusele. OOO Oblstroi osade omandamine kolmandalt isikult on määrava tähendusega. Kuna kostjad omandasid OOO Oblstroi osad V.Klt, siis R.H ja R.A ei täitnud kokkuleppega võetud OOO Oblstroi osade võõrandamiskohustust. Kuna R.A ja R.H ei andnud kokkuleppe alusel kostjatele midagi üle, ei pidanud ka kostjad omapoolset kohustust täitma (VÕS § 110 lg 1). Maakohus on sundinud kostjaid täitma kokkuleppest tulenevat rahalist kohustust olukorras, kus kostjatel oli kohustuse täitmisest keeldumiseks seaduslik alus. Lisaks sellele, et R.A ja R.H ei täitnud omapoolset kohustust, ei heastanud nad oma rikkumist.
18.Arusaamatu on maakohtu seisukoht, mis puudutab V.K ja kostjate teadlikkust kokkuleppe asjaoludest. Kohus ei selgitanud, millise tehingu milliseid asjaolusid V.K väidetavalt teadis, kuidas see teadmine on tuvastatud ning millist õiguslikku tähtsust omab V.K väidetav teadlikkus tehingu asjaoludest. Menetluses ei arutatud V.K teadlikkusega seonduvaid tehingu asjaolusid ega väidetava teadlikkuse mõju hageja nõudeõigusele. Maakohtu motivatsioon ei ole jälgitav ega vasta TsMS normidele.
19.Maakohtu poolne kokkuleppe ja OOO Oblstroi osade võõrandamise tehingute õiguslik lahutamine on põhjendamatu ning vastuolus poolte tahtega ja kokkuleppe p-dega 1.1 ja
3.4.Kokkuleppes sisalduvat investeerimiskohustuse ülevõtmist ja OOO Oblstroi osade võõrandamist ei saa üksteisest lahutada. Investeerimiskohustuse ülevõtmine oli oma sisult hageja ja Eurontali Investeeringud OÜ nõuete omandamine raha eest OOO Oblstroi vastu. Tegemist oli kreeditori vahetusega, kus endistele kreeditoridele tuli hüvitada nende poolt OOO-sse Oblstroi tehtud rahaline investeering. Puudub mõistlik põhjus eeldada, et kostjad oleks nõustunud investeerimiskohustuse ülevõtmisega ilma, et nad oleks saanud R.Hlt ja R.Ailt vastu OOO Oblstroi osasid.
20.Maakohus on märkinud, et kostjad ei ole seadnud kahtluse alla kokkuleppe kehtivust ega ka kokkuleppe II osas antud investeerijate kinnitusi. Eelnimetatu põhjal on maakohus teinud järelduse, et kostjatel puudub alus kokkuleppe täitmisest keelduda. Maakohtu vastav argumentatsioon ei ole õige ega põhjendatud. Kohustuse täitmisest saab õiguspäraselt keelduda ka siis, kui leping, millest kohustus tekkis, on kehtiv ja kehtivust ei ole vaidlustatud. Maakohus ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mis tema seisukohta toetaks.
21.Maakohus tuvastas ebaõigesti kostjate poolt tehtud taganemisavaldusega seonduvad asjaolud, kohus ei ole oma seisukohta põhjendanud ega viidanud materiaalõigusnormile, milles väidetav tühisus tuleneb. Kohus ei hinnanud taganemisavaldust sisuliselt. Samuti leidis kohus, et kostjate taganemisavaldus ja selles märgitud taganemise alus ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Ainus tõend, millele maakohus seejuures viitab, on OOO Oblstroi 21.09.2009 üldkoosoleku protokoll. Samas kohus ei selgita, milles seisneb vastuolu üldkoosoleku protokolli, taganemisavalduse ja taganemise aluse vahel. Puudub selge arusaam, kas taganemisavaldus on tühine või ei ole see üksnes kooskõlas teiste tõenditega. Ebakõla tõenditega ei ole TsÜS §-de 84-89 järgi tühisust kaasatoovaks asjaoluks. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks ei ole taganemisavaldus kohtu arvates tehtud vastavuses VÕS § 118 lg 2 p-ga 1. Samuti ei selgu, mis sellest vastuolust järeldub
ning millist õiguslikku tähendust vastuolu kogu haginõude osas omab. Maakohtu seisukoht taganemisavalduse vastuolu kohta VÕS § 118 p-ga 1 on ebaõige ka sisulistel põhjustel. Kostjad ei saanud esitada R.H ja R.Ai vastu täitmisnõuet olukorras, kus OOO Oblstroi osad omandati V.Klt (VÕS § 108 lg 2 p 1). Teiselt poolt ei saanud R.A ja R.H, kuid ka hageja arvata, et neil on jätkuvalt õigus ja reaalne võimalus kokkulepet täita. Seega kui kokkuleppe p 1.1 täitmine oli objektiivselt võimatu, võisid kostjad kokkuleppe p 3.4 alusel esitada 19.03.2009 taganemisavalduse ilma, et sellega oleks mindud vastuollu VÕS § 118 p-s 1 sätestatud mõistliku tähtaja nõudega.
22.Kohtuotsuse motivatsioon kõrvalnõuete rahuldamise osas on vastuoluline ja kohus rikkus kõrvalnõuete vähendamise otsustamisel diskretsioonireegleid. Maakohus vähendas viivisnõuet ca 93,55% ulatuses, leides, et viivisnõudest on põhjendatud üksnes 200 000 krooni, so ca 6,45%. Kuna hageja nõudis viivist ka TsMS § 367 alusel alates 11.11.2008, leidis kohus, et ka seda viivist tuleb vähendada VÕS §-s 94 sätestatud. Kohtuotsuses mõistis kohus aga TsMS § 367 järgse viivise välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, viivist vähendamata. Kohtuotsuse resolutsioon ei vasta selles osas otsuse põhjendavale osale. Lisaks sellele on maakohtu seisukohad ka arusaamatud. Selgelt on väljendatud maakohtu seisukoht, et hageja nõutav viivis on ülemäära suur ning et seda tuleb vähendada. Samas on arusaamatu, mida tähendab TsMS § 367 järgse viivise vähendamine VÕS §-s 94 sätestatud määrani ning järgnevalt sama viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 viitab nii lepingulisele kui seaduslikule viivisele. Millist viivisemäära maakohus silmas pidas, jääb selgusetuks. Põhjendada tuleb ka TsMS § 367 järgset viivist, kui see ületab põhinõuet. Hageja ei ole esitanud põhjendusi, miks on tal õigustatud huvi ja õigus saada viivist üle põhinõude suuruse. Maakohus ei ole eeltoodut arvestanud. Kui asjaoludest nähtuvalt võib rahaliselt kindlaksmääratud ja TsMS § 367 järgse viivise nõude rahuldamine ületada põhinõuet, on kohtul õigus ja kohustus mitte rahuldada TsMS § 367 järgset nõuet näiteks TSÜS § 138 lg 2 alusel. Viivise- ja leppetrahvinõue põhinevad ühel ja samal rikkumisel ehk sisuliselt on tegemist ühel ja samal teol põhineva vahendi kumulatiivse kasutamisega. Selliselt esitatud ja kujundatud kõrvalnõuded kujutavad endast hagejale rikastumise allikat, kuid omavad samaaegselt ka nn topeltkaristamise mõju. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks kohus eelnimetatud argumentidega ei nõustunud, mistõttu on maakohus teostanud diskretsiooni ühekülgselt. Maakohus ei ole hinnanud, kas hageja poolt leppetrahvi, summaliselt kindlaksmääratud viivise ja TsMS § 367 järgse viivise üheaegne nõudmine ühe ja sama teo eest on käsitletav hea usu põhimõtte vastase õiguse kuritarvitusena.
23.Kohus määras tsiviilasja hinna ebaõigesti. Kohus võib tsiviilasja hinda määrata TsMS § 136 lg-s 1 sätestatud juhtudel, so olukorras, kus tsiviilasja hind ei ole avalduses määratud ega tulene ka seadusest või kui menetlusosalise poolt määratud hind ei vasta tegelikkusele. Maakohus ei ole ühelegi eeltoodud alusele viidanud. Maakohtu poolt tsiviilasja hinna kindlaksmääramine on eesmärgitu, kuna sellest ei selgu, kas see mõjutas riigilõivu suurust. Maakohus eksis tsiviilasja hinna kindlaksmääramisel TsMS § 133 lg-te 1 ja 2 vastu, arvestades tsiviilasja hinna sisse ka kõrvalnõudena esitatud leppetrahvi. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
25.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga ning ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
26.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus jätnud pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata ning välja selgitamata, milles, mida ja millistel tingimustel lubasid pooled teha ning kas pooled on oma kohustusi täitnud. Maakohus käsitles eeltoodud asjaolusid otsuses piisava põhjalikkusega ja kvalifitseeris ka õigussuhted.
27.Maakohus leidis lõppjärelduses ka õigesti, et kokkuleppest tulenev tahe, et kostjad saavad OOO Oblstroi osanikeks, on realiseerunud. Samas ei ole otsusest selgelt aru saada, kuidas maakohus sellele järeldusele jõudis ja ringkonnakohus täpsustab selles osas otsuse põhjendusi.
28.Vaidlust ei olnud asjaolu üle, et 17.08.2007 kokkuleppe eesmärgiks oli R.Hle ja R.Aile kuuluvate OOO Oblstroi osaluste omandamine kostjate poolt ning kostjate poolt investorite investeerimis- ja laenulepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmine (vt kokkuleppe preambula). Kokkuleppe p-s 4 leppisid müüjad ja kostjad kokku, et osaluste omandiõiguse ülekandmiseks müüjatelt ostjatele sõlmitakse eraldiseisvad müügilepingud hiljemalt kümne kalendripäeva jooksul päevast, kui ostjad on tasunud kokkuleppe p-des 2.1.5.1, 2.1.5.2, 2.2.5.1 ja 2.2.5.2 sätestatud osamaksed investoritele. Hagejale makstavad summad olid sätestatud p-des 2.1.5.1 ja 2.1.5.2 ning need on tasutud. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et kostjad pidid lepingute ülevõtmise eest kokkuleppe p 2.1.5 järgi tasuma hagejale kokku 925 000 USD, millest on osaliselt tasumata p-s 2.1.5.3 sätestatud osamakse, st 425 000 USD-st on tasumata 408 000 USD. Samuti ei ole vaidlust asjaolu üle, et R.H ja R.A sõlmisid kostjatega 21.09.2007 kokkuleppe p 4 alusel müügilepingud osaluste omandiõiguse ülekandmiseks. Kohtule on esitatud küll üksnes R.H ja G.Di vahel sõlmitud müügileping (t lk 22-23), kuid pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingu sõlmisid ka R.A ja J.O. Viimatinimetatud lepingu sõlmimist kinnitab muu hulgas kostjate väide OOO Oblstroi kolmanda osaniku V.K poolse ostueesõiguse teostamise kohta, sest ostueesõigust saab VÕS § 244 lg 3 järgi teostada, kui müüja on sõlminud ostjaga müügilepingu.
29.Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et kokkuleppe osaliste kohustused olid omavahel seotud ning puudub mõistlik põhjus eeldada, et kostjad oleks nõustunud laenuja investeerimislepingute ülevõtmisega ilma, et nad oleks omandanud R.Hlt ja R.Ailt OOO Oblstroi osasid. Seetõttu ei ole õige maakohtu seisukoht, nagu ei omaks tähendust, kuidas osade omandamine toimus. Samas leiab ringkonnakohus, et kostjad omandasidki OOO Oblstroi osad R.H ja R.Aiga sõlmitud müügilepingute alusel.
30.Kostjad ei tõendanud oma väidet, et OOO Oblstroi kolmas osanik V.K teostas ostueesõigust ja kostjad omandasid seejärel osad V.Klt. Kostjad esitasid V.K ostueesõiguse teostamise tõendamiseks 15.09.2007 OOO Oblstroi osanike üldkoosoleku protokolli (t lk 306), mille kohaselt otsustasid osanikud R.H, R.A ja V.K ühehäälselt R.Hle ja R.Aile kuulunud osade võõrandamise V.Kle ja mille alusel kanti V.K ainuosanikuna Vene Föderatsioonis asuvasse juriidiliste isikute registrisse. R.H ja R.Ai vande all antud ütluste kohaselt ei toimunud 15.09.2007 osanike koosolekut ja protokollil olevad allkirjad ei ole kirjutatud nende poolt (t lk 392, 395). 15.09.2007 osanike üldkoosoleku protokoll on sisult vastuolus 21.09.2007 osanike üldkoosoleku protokolliga, millest nähtub, et V.K andis nõusoleku R.H ja R.Ai osade võõrandamiseks kostjatele ning avaldas, et ta ei kasuta ostueesõigust (t lk 256, 257). 21.09.2007 üldkoosoleku protokolli ehtsust ei ole vaidlustatud. Kostjate esindaja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, miks andis V.K 21.09.2007 üldkoosolekul nõusoleku,
et R.H ja R.A võõrandavad OOO Oblstroi osad kostjatele ja miks V.K kinnitas, et ta ostueesõigust ei kasuta, kui ta oli väidetavalt juba ostueesõigust teostanud ja saanud ise osade omanikuks.
31.Ringkonnakohtu hinnangul vaidlustas hageja põhjendatult 15.09.2007 protokolli ehtsuse. Kuna tunnistajate R.H ja R.Ai ütlustega on tõendatud, et 15.09.2007 osanike üldkoosolekut ei toimunud ja nad ei ole koosoleku protokolli allkirjastanud, on see dokument võltsitud ja ringkonnakohus jätab selle tõendina TsMS § 277 lg 4 alusel arvestamata.
32.Kuna ringkonnakohus leiab, et V.K ei teostanud ostueesõigust ja ta kanti äriregistrisse võltsitud dokumendi alusel, olid 04.12.2007 V.K ja kostjate vahel sõlmitud müügilepingute esemeks osad, mille omanik müüja V.K ei olnud (t lk 242,243). Nimetatud lepingutel ei ole seetõttu õiguslikku tähendust. Seega omandasid kostjad OOO Oblstroi osad R.Hlt ja R.Ailt 21.09.2007 sõlmitud osade müügilepingute alusel.
33.Kuna R.H ja R.A täitsid kokkulepet nõuetekohaselt, ei olnud 17.08.2007 kokkuleppest taganemise materiaalsed eeldused VÕS § 116 lg 1 tähenduses täidetud ja kostjate 19.03.2009 taganemisavaldus ei too kaasa sellega taotletud tagajärge. Asjaolu, et V.K kanti võltsitud dokumendi alusel Vene Föderatsioonis asuvasse juriidiliste isikute registrisse OOO Oblstroi osanikuna, ei ole käsitletav R.H ja R.Ai poolse lepingurikkumisena. Maakohus leidis õigesti ka seda, et kokkuleppest taganemine ei oleks olnud lubatav ka VÕS § 118 lg 1 järgi, kuna kostjad ei teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul. Kokkuleppest järeldub, et müüjate, investorite ja ostjate vastastikused kohustused tuli täita hiljemalt 28.09.2007. Taganemisavalduse tegemist ca 1,5 aastat hiljem ei saa lugeda tehtuks mõistliku aja jooksul. Seega on 17.08.2007 kokkulepe kehtiv, kuid kostjate poolt osaliselt täitmata ja kostjad on kohustatud tasuma VÕS § 76 lg 1 alusel hagejale lepingu p 2.1.5.3 täitmiseks seni tasumata summa 408 000 USD, s.o 317 769,38 eurot.
34.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus rikkunud viivise vähendamisel diskretsioonireegleid ja jätnud TsMS § 367 järgi hagetud viivise vähendamata. Kostjate taotluse alusel vähendas maakohus hagetud ühekordset viivist 3 096 008,72 krooni 200 000 kroonini ehk 12 782,32 euroni. Kohus jättis kohaldamata kokkuleppe p-s 3.5 sätestatud määra 0,15% päevas põhinõudest ja märkis, et kohaldab selle asemel VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määra, viidates seejuures õigesti ka §-le 94, seda nii ühekordse summana nõutud viivise kui ka TsMS § 367 järgi esitatud viivisenõude osas. Tegelikult vähendas maakohus hageja poolt ühekordse summana nõutud viivist seisuga 10.11.2008 veelgi suuremas ulatuses, kui seda näeb ette VÕS § 113 lg 1. Ringkonnakohtu arvestuste kohaselt oleks kostjad pidanud VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määra järgi maksma põhivõlalt 408 000 USD (4 972 010,40 krooni) viivist järgmiselt: ajavahemik 29.09.2007-30.06.2008 intressimääraga 11%, so 9 kuu ja 2 päeva eest - 9x45 576,76 + 2x1519,23 = 413 229,31 krooni; ajavahemiku eest 01.07.2008-10.11.2008 9,5%, so 4 kuu ja 10 päeva eest – 4x39 361,74 + 10x1312,06 = 170 567,56 krooni, kokku ajavahemiku eest 29.09.2007-10.11.2008 viivis 583 796,87 krooni (37 314,42 eurot). Kuna hageja kohtuotsust ei vaidlustanud, ei muuda ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust.
35.Tõele ei vasta ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus mõistnud TsMS § 367 alusel viivise välja põhinõuet ületavas suuruses. Kostjad ei põhjendanud apellatsioonkaebuses, milliste arvestuste alusel nad seda järeldasid. Hageja arvestuste kohaselt on viivis alates 11.11.2008 kuni 31.12.2008 intressimääraga 9,5% 64 685,86 krooni (4134,18 eurot) ning alates 01.01.2009 kuni apellatsioonkaebusele vastuse
esitamise päevani intressimääraga 8% 912 889,94 krooni (58 344,30 eurot). Seega on kõik sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuded põhivõlast oluliselt väiksemad. Kuni põhinõude täitmiseni arvestatava viivise edasine suurenemine sõltub kostjate poolsest kohustuse täitmise ajast.
36.Viivise ja leppetrahvi väljamõistmine ei ole antud juhul vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Olukorras, kus kohus vähendas märkimisväärses ulatuses hageja viivisenõuet, ei ole leppetrahvi väljamõistmine ebaõiglane ja seda ei saa pidada hageja rikastumise allikaks, nagu kostjad leiavad. Maakohus põhjendas otsuses piisavalt, millistest kaalutlustest kohus kõrvalnõuete kohta tehtud otsuse tegemisel lähtus. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule alust teistsuguse otsuse tegemiseks.
37.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus määras tsiviilasja hinna ebaõigesti. TsMS § 137 lg 11 järgi võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. TsMS § 133 lg 1 järgi arvutatakse hagihind põhinõude järgi, kui tegemist ei ole TsMS § 133 lg 2 teises lauses sätestatud olukorraga, st kui hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Antud juhul ei olnud kõrvalnõuded põhinõudest suuremad ja seetõttu oli maakohtus hagihind 4 972 010,40 krooni (317 769,38 eurot), mis on tsiviilasja hind ka apellatsioonimenetluses.
38.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad 68,82 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning 31,18 % ulatuses hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannavad TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjad.
39.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Iko Nõmm
Imbi Sidok
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.