Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja kirjalik vastus Kostja kirjaliku vastuse kohaselt, kirjutas kostja laenulepingu ja määras võla tagasimaksmise tähtaja. Kostja tahtis võlast vabaneda enne euro tulekut kuna sel ajal ei teadnud, mis see endaga kaasa toob. Kostja ei vältinud kontakti hagejaga. Elas sel ajal xxxx ja käis xxxx väga harva. Kostja ei kavatsenud jätta võlga maksmata, vaid tal ei olnud võimalik seda maksta. Kostja kohtus hagejaga uuel aastal ja palus laenupikendust kuna kostjal ei olnud tööd ja seega ei olnud võimalik laenu tagasi maksta. Hageja sellega ei nõustunud. Kostja kasvatab üksi puudega last ja tal puudub igasugune sisetulek (on töötu ilma abirahata), seega ei ole ka praegu võimalik võlga tasuda. Niipea kui leiab töö, on nõus laenu osade kaupa tagasi maksma. Kostja leiab, et hageja kantud õigusabi kulud on liiga suured, kuid palub menetluskulud pooleks jagada tulenevalt kostja majanduslikust olukorrast.

Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja leiab, et tulenevalt kostja vastusest, tunnistab kostja poolte vahelist võlasuhet. Hageja leiab ka, et pooled ei ole kokku leppinud selles, et kui kostja rahaline või eraeluline situatsioon halveneb ei tule tal kohustust kokkulepitu kohaselt täita. Tingimuste muutmisega, s.t makse tähtaja pikendamisega hageja ei nõustu. Hageja arvestas, et kostja täidab võetud kohustuse vastavalt kokkulepitule ning hageja ei ole kohustatud kostjaga jagama muid riske, mis mõjutavad kostja rahalist olukorda. Ka hageja rahaline olukord on kehv tänu kostjalt laekumata jäänud võlale. Hageja ei nõustu ka menetluskulude pooleks jagamisega. Hageja on olnud sunnitud tegema veelgi täiendavaid kulutusi võlgnevuse kättesaamiseks ja leiab õigustatult, et need kulud tuleb tasuda kostjal. Kostja on saanud piisavalt aega oma võla tasumiseks ning ta omab piisavalt vara mille arvelt oleks võimalik tasuda võlgnevus. Hageja on lisanud seisukohale väljavõtte Kinnistusregistrist kostjale kuuluvatest varadest.

Maakohtu otsuse põhjendused. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1,2 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Hageja on esitanud poolte vahel 29.05.2010.a. sõlmitud „laenulepingu“, millest nähtub, et E A laenas E M käest sularaha 5000 krooni, mille kohustub tagasi maksma 31.detsembriks 2010.a. (t.lk 6). Lisaks on kostja vastuses hagile avaldanud, et nimetatud „laenulepingu“ kirjutas kostja ja ka tagasimaksmise aja määras tema (t.lk 14). Seega on kohtule hageja poolt esitatud kirjaliku dokumendiga ning kostja poolse omaksvõtuga tõendatud, et kostja on omakäeliselt kirjalikult kinnitanud, et ta on saanud hagejalt 29.05.2010.a. laenu sularahas 5000 krooni ning kohustunud raha tagasi maksma 31.12.2010.a. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu puhul on sisuliselt tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab kohustatud isiku antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nendest sätetest tuleneb, et võlatunnistus on kohustatud poole kirjalikult esitatud tunnistus võla olemasolust (vt. RKL nr 3-2-1-101-04). Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-21-06 on leitud, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Muu hulgas märkis kolleegium, et sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Pooled ei vaidle võlasuhte olemuse ega lepingu sisu ning ulatuse üle, vastupidi kostja tunnistab tema vastu esitatud nõuet, milleks on 319.56 euro (5000 krooni) väljamõistmine hageja kasuks, kuid avaldab, et tal ei olnud võimalik seda raha tähtajaks, s.o 31.12.2010.a. ega ka käesoleval ajal tagasi maksta kuna tal puudub sissetulek. On nõus kohe kui leiab töö raha tagasi maksma osade kaupa (t.lk 15). Kostja esitatud väidet tõendanud ei ole. Hageja ei ole nõus tingimuste muutmisega, s.t maksetähtaja pikendamisega ja leiab, et kostja on saanud piisavalt aega oma võla tasumiseks. Hageja leiab ka, et kostja omab piisavalt vara mille arvelt oleks võimalik tasuda hagejale võlgnevus, esitades selle kohta tõendina väljavõtte Kinnistusregistrist kostjale kuuluvatest varadest (t.lk 20). Esitatud tõendist nähtub, et kostjale kuuluvad korteriomand asukohaga xxxx ja garaaž asukohaga xxxx. Seega, on kostjal olemas vara, mille arvelt tasuda enda võlgnevus hagejale, kui tal ka puudus ja puudub sissetulek. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel

ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 83 lg 1 sätestab, et kui kohustus tuleb täita ühekorraga, võib võlausaldaja keelduda kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning § 108 lg 1 sätestab lisaks, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on hageja poolt esitatud tõenditega, milleks on poolte vahel 29.05.2010.a. sõlmitud leping (t.lk 6), Lõunalaenud Inkasso võlanõue (t.lk 7) ning kostja omaksvõtuga (t.lk 14-15) tõendatud hageja nõudeõigus kostja vastu hagis esitatud asjaoludel ja ulatuses. Võlgnevuse maksetähtaja pikendamiseks ja/või võlgnevuse osade kaupa tasumiseks hageja nõusolekut ei ole andnud, mida temalt ka nõuda ei saa. Kostja poolt esitatud asjaolud, milleks on, et ta kasvatab üksi puudega last ja tal puudub igasugune sisetulek (on töötu ilma abirahata), ei anna alust kostjalt võlgnevuse mitteväljamõistmiseks. Pooled ei ole kokku leppinud selles, et kui kostja rahaline või eraeluline situatsioon halveneb ei tule tal kohustust kokkulepitu kohaselt täita. Eeltoodust tulenevalt, kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja on vastuses hagile leidnud, et hageja kantud õigusabi kulud on liiga suured ning palub menetluskulud pooleks jagada tulenevalt kostja majanduslikust olukorrast. Hageja ei nõustu menetluskulude pooleks jagamisega. Hageja on olnud sunnitud tegema kulutusi võlgnevuse kättesaamiseks ja leiab õigustatult, et need kulud tuleb tasuda kostjal. Hagiavaldusele on lisatud hagi esitamisel tasutud riigilõivu kviitung summas 63.91 eurot (t.lk 10). Riigilõivu tasumine tuleneb seadusest, selle tasumise kohustus oli esialgu hagejal. Hageja õigusabikulude suuruseks on hagiavalduses avaldatud 192 eurot, mille kohta on avaldusele lisatud arve (t.lk 8), kulud on menetluse jooksul ka suurenenud. Menetluskulude kohta selgitab kohus, et tulenevalt TsMS § 173 lõikest 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Seega ei hakka kohus käesoleva lahendiga analüüsima hageja poolt kantud õigusabikulude põhjendatust ja suurust, vaid kooskõlas seadusega ja lähtudes TsMS §-st 162, milline sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, jätab hageja menetluskulud kostja kanda, kuna kohus rahuldab hagi täielikult. Kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda. TsMS § 174 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

TsMS § 452 lg 1 järgi kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg 1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamistähtaja jooksul tutvuda ja saada selle ärakirja.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. TsMS § 456 lg 2 p 1 kohaselt maakohtu otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud. TsMS § 632 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent Kohtuotsus jõustus 14. juulil 2011.a Nooremreferent

/allkiri/

Marika Leimann Tea Toming

Tea Toming

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.