Vaheotsus
Kohus
Harju Maakohus
Kohtunik
Viivi Villemson
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. mai 2011.a. Tallinn Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-65451
Tsiviilasi
Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi EJ vastu 6 562,95 euro ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
5 540,91 eurot (86 696,40 krooni)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood XXX, asukoht XXX) Hageja tehinguline esindaja Külliki T Kostja EJ(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja tehinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus
Menetlustoimingu tegemise viis
Kirjalik menetlus
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta Danske Bank A/S Eesti filiaali kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks
või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Danske Bank A/S Eesti filiaal esitas 22.12.2010 hagi EJ vastu 102 687,82 krooni ja viivise saamiseks. Hageja nõue kostja vastu tuleneb poolte vahel 22.10.2003 sõlmitud kapitalirendilepingust . Lepingu põhitingimuste kohaselt võttis kostja liisingusse sõiduki Peugeot 307 SW 1.6 registreerimismärgiga XXX (edaspidi vara) maksumusega 256 000 krooni ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 61 kuud, so kuni 15.12.2008. Kuna kostja maksegraafikujärgseid kohustusi ei täitnud, ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles alates 23.11.2007. Hageja palub kostjalt välja mõista põhisumma 86 696,40 krooni, intressi summas 2 005,33 krooni ja viivised kogusummas 13 986,09 krooni, kokku 102 687,82 krooni, s.o 6 562,95 eurot. Hageja esitas 04.04.2011 vastuse kostja vastuväidetele. Hageja esitas kostjale 23.11.2007 teatise lepingu ennetähtaegse lõpetamise kohta. Vastavalt teatisele palus hageja tagastada lepingu p 10.3 alusel lepingu objektiks oleva vara. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib hageja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude kostja vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa hageja kogu nõude rahuldamiseks, tasub kostja puudujääva osa 10 päeva jooksul hageja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Seega tulenevalt lepingu üldtingimustest ei saa lepingu lõpetamise teade olla raha tasumise kohustuse aluseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 kohaselt. Nimelt peale lepingu lõpetamist sai hageja asuda vara realiseerima ja enne vara realiseerimist ei saanud hagejal kostja vastu nõuet tekkida. Alles pärast vara realiseerimist, kui oli selge, kas müüdud vara arvelt saadi rahuldada rahalised nõuded (kuumaksed, intress viivis jm) kostja vastu (üldtingimuste p 10.6) sai hagejal tekkida õigus nõuda vara realiseerimise arvelt tasumata jäänud rahalise kohustuse täitmist. Lepingu lõpetamise ajaks ei saanud rahalise kohustuse nõuet tekkida, kuna vara, mille realiseerimise arvelt nõuded rahuldatakse, ei olnud lepingu lõpetamise hetkel müüdud. Vastupidi lepingu lõpetamise seisuga nõuti alles selle tagastamist (üldtingimuste punkt 10.3). Seega tekkis hagejal pärast vara realiseerimist, juhul kui saadud rahast ei piisa hageja nõude rahuldamiseks, lepingu üldtingimuste punkti 10.6 alusel õigus esitada kostjale tasu esitamise nõue ning kostjal kohustus tasuda nõue 10 päeva jooksul hageja poolt vastava nõude esitamise tähtajast. Nimetatud üldtingimuste kohaselt esitas hageja 04.09.2008 tasu maksmise nõude. Vastavalt TsÜS §-le 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Samuti kehtestab TsÜS § 147 lg 3, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 13.09.2008 (so 04.09.2008. a. + 10 päeva), algas hageja nõude aegumistähtaeg alates 31.12.2008. Hageja esitas 13.12.2010 Harju Maakohtule hagiavalduse. Seetõttu on hageja esitanud nõude kohtusse seaduse kohaselt TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja oma nõude juurde ja leiab, et nõue ei ole aegunud ning hageja palub jätta kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Hageja taotleb vaheotsuse tegemist aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Kostja vastuväited EJesitas 28.02.2011 kirjaliku vastuse hagile. Kostja leiab, et hagi on aegunud ja taotleb aegumise kohaldamist. Kostja märgib, et poolte vahel sõlmitud liisinguleping lõppes hagejapoolse ülesütlemisega 23.11.2007 ning samast kuupäevast on muutunud sissenõutavaks kõik hageja poolt hagiavalduses esitatud nõuded. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega oli hagejal viimane päev hagiavalduse
tähtaegseks esitamiseks 23.11.2010. Hageja on hagiavalduse esitanud kolm nädalat pärast nimetatud tähtpäeva, mistõttu on see esitatud hilinenult. Kostja esitas 18.04.2011 vastuse hageja seisukohale. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt algab nõude aegumistähtaja kulgemine nõudekirja esitamisest kostjale. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul oli õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-le 1 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole juba kaetud tasutud liisingumaksetega. Eelnevast õigusnormist tulenev õigus nõude esitamiseks tekkis liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisega, s.o. 23.11.2007. Hageja seisukoht, mille kohaselt tuleb nõue lugeda sissenõutavaks ajahetkest, millal võlausaldaja selle võlgnikule esitab, ei ole õige. Sisuliselt oleks sellisel juhul võlausaldajal võimalus ja õigus ühepoolselt reguleerida aegumistähtaja kulgemise algust, mida ei saa seaduse mõttest tulenevalt aktsepteerida. Õige ei ole hageja väide, mille kohaselt sai nõue sissenõutavaks muutuda alles pärast liisingulepingu esemeks olnud vara realiseerimist ja vastavasisulise kirjaliku nõude esitamist kostjale. Vara realiseerimise asjaolud ei oma kostja hinnangul nõude tekkimise seisukohalt mingisugust tähendust. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 tuleb juhul, kui liisingulepingu ese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandja tagastamise hetkel. Viimase normi eesmärgiks on vältida olukorda, kus liisinguandja liisinguvõtja arvelt rikastuks. Seega on antud sätte näol tegemist liisinguvõtja kaitsenormiga, mille eesmärgiks on anda liisinguvõtjale võimalus vähendada VÕS § 367 lg-st 1 tuleneva kohustuse suurust ning see ei saa olla aluseks liisinguandja nõude aegumistähtaja edasilükkumisele. Eelnevast nähtub, et hagejal oli tulenevalt VÕS § 367 lg-st 1 liisingulepingu lõpetamisel koheselt võimalus esitada kostja vastu nõue liisingulepingu eseme soetamiseks tehtud kulutuste osas, mis olid katmata liisinguvõtja poolt juba varem tasutud maksetega. Selline nõue oleks katnud kõik hagiavalduse esemeks olevad nõuded. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest arvates. Kostjal tekkis VÕS § 367 lg-s 3 sisalduva kaitsenormi alusel küll õigus sissenõutavat summat vähendada, see aga ei oma tähendust algse nõude sissenõutavuse seisukohalt. Analoogne regulatsioon on omane kogu tsiviilõiguse süsteemile. Nii näiteks muutub kahju tekitamise puhul kahjunõue sissenõutavaks ajast, millal õigustatud isik sai teada kahju tekkimisest ja kahju tekitaja isikust, mitte hetkest kui õigustatud isik sai lõpliku ülevaate kahju ulatusest, alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks ajast millal õigustatud isik sai nõudest teada, mitte ajast kui õigustatud isik sai tuvastada nõude ulatuse. Hageja poolt esitatud seisukoht, mille kohaselt on liisingulepingu lõpetamisel tekkiva hüvitisnõude puhul tegemist tasu nõudega ning kohaldamisele kuulub TsÜS § 147 lg 3 on väär. Seadusega reguleeritud lepingulise hüvitisnõude puhul ei ole tegemist kokkulepitud tasu maksmise nõudega, mistõttu on viidatud TsÜS § 147 lg 3 antud juhul asjakohatu. Samuti on asjakohatu ja eksitav hageja seisukoht nagu oleks pooled lepingu üldtingimuste punktis 10.6 kokku leppinud teistsuguse nõuete esitamise või aegumise korra (nõude sissenõutavaks muutumine 10 päeva jooksul päras alates lepingu esemeks oleva vara realiseerimist ja nõude esitamist). Viidatud lepingupunkt räägib rentniku õigusest tasuda rendimakseid ennetähtaegselt ja on käesoleva vaidluse seisukohalt ainetu. Eelnevast tulenevalt on kostja seisukohal, et nõue, mille alusel tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kõigi liisingulepingu eseme soetamisega kaasnevate kulutuste hüvitamist, muutus VÕS
§ 367 lg 1 alusel sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest. Tulenevalt TsÜS § 147 lg-st 1 hakkas liisingulepingu lõpetamise ajahetkest kulgema ka vastava hüvitisnõude aegumise tähtaeg ning tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 oli nõue hagiavalduse esitamise ajaks aegunud. Kohtu põhjendused Käesolev otsus käsitleb TsMS § 449 järgi ainult hagi aegumist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooltevaheline kapitalirendileping (edaspidi leping) on 23.11.2007 ennetähtaegselt lõpetatud p 10.1 alusel (t lk 19). Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagi on aegunud. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Asjakohane on kostja osundamine VÕS § 367 lg 1, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Eelnevast õigusnormist tulenev õigus nõude esitamiseks tekkis liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisega. Kohus nõustub kostja argumentatsiooniga, et hageja seisukoht, mille kohaselt tuleb nõue lugeda sissenõutavaks ajahetkest, millal võlausaldaja selle võlgnikule esitab, on ebaõige. Sisuliselt oleks sellisel juhul võlausaldajal võimalus ja õigus ühepoolselt reguleerida aegumistähtaja kulgemise algust, mida ei saa seaduse mõttest tulenevalt aktsepteerida. Õige ei ole hageja väide, mille kohaselt sai nõue sissenõutavaks muutuda alles pärast liisingulepingu esemeks olnud vara realiseerimist ja vastavasisulise kirjaliku nõude esitamist kostjale. Hageja on esitanud 23.11.2007 ennetähtaegselt lepingu lõpetamise teatega ka kostjale vara tagastamise kohustuse p 10.3 alusel. Lepingu p 10.4 kohaselt vara ja/või dokumentatsiooni tagastamisega viivitamise korral on liisingfirmal õigus nõuda rentnikult tasu vara kasutamise eest 5 000 krooni iga viivitatud kalendripäeva eest. Leping ei sisalda tähtaja pikendamist nõude esitamiseks seoses vara realiseerimisega. Põhjendatud on kostja viide VÕS § 367 lg-le 3, mille kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vara realiseerimise asjaolud ei oma kostja hinnangul nõude tekkimise seisukohalt mingisugust tähendust. Viimase normi eesmärgiks on vältida olukorda, kus liisinguandja liisinguvõtja arvelt rikastuks. Seega on antud sätte näol tegemist liisinguvõtja kaitsenormiga, mille eesmärgiks on anda liisinguvõtjale võimalus vähendada VÕS § 367 lg-st 1 tuleneva kohustuse suurust ning see ei saa olla aluseks liisinguandja nõude aegumistähtaja edasilükkumisele. Õige on kostja arusaam, et hagejal oli tulenevalt VÕS § 367 lg-st 1 liisingulepingu lõpetamisel koheselt võimalus esitada kostja vastu nõue liisingulepingu eseme soetamiseks tehtud kulutuste osas, mis olid katmata liisinguvõtja poolt juba varem tasutud maksetega. Selline nõue oleks katnud kõik hagiavalduse esemeks olevad nõuded. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest arvates. Kostjal tekkis VÕS § 367 lg-s 3 sisalduva kaitsenormi alusel küll õigus sissenõutavat summat vähendada, see aga ei oma tähendust algse nõude sissenõutavuse seisukohalt. Analoogne regulatsioon on omane kogu tsiviilõiguse süsteemile. Nii näiteks muutub kahju tekitamise puhul kahjunõue sissenõutavaks ajast, millal õigustatud isik sai teada kahju tekkimisest ja kahju tekitaja isikust, mitte hetkest kui õigustatud isik sai
lõpliku ülevaate kahju ulatusest, alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks ajast millal õigustatud isik sai nõudest teada, mitte ajast kui õigustatud isik sai tuvastada nõude ulatuse. Kohus soostub kostja positsiooniga, et hageja poolt esitatud seisukoht, mille kohaselt on liisingulepingu lõpetamisel tekkiva hüvitisnõude puhul tegemist tasu nõudega ning kohaldamisele kuulub TsÜS § 147 lg 3 on väär. Seadusega reguleeritud lepingulise hüvitisnõude puhul ei ole tegemist kokkulepitud tasu maksmise nõudega, mistõttu on viidatud TsÜS § 147 lg 3 antud juhul asjakohatu. Samuti on asjakohatu ja eksitav hageja seisukoht nagu oleks pooled lepingu üldtingimuste punktis 10.6 kokku leppinud teistsuguse nõuete esitamise või aegumise korra (nõude sissenõutavaks muutumine 10 päeva jooksul päras alates lepingu esemeks oleva vara realiseerimist ja nõude esitamist). Lepingu p 10.6 kohaselt rentnikul on õigus tasuda ennetähtaegselt kõik või osa rendimakseid. Viidatud lepingupunkt räägib rentniku õigusest tasuda rendimakseid ennetähtaegselt ja on käesoleva vaidluse seisukohalt ainetu. TsÜS § 135 lg 1 järgi tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 2 kohaselt tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 kohaselt kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et nõue, mille alusel tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kõigi liisingulepingu eseme soetamisega kaasnevate kulutuste hüvitamist, muutus VÕS § 367 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1 alusel sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest alates 24.11.2007 kell 00.00. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule aegumistähtaja jooksul. Hageja nõue lepingust tuleneva hüvitise tasumiseks aegunuks TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 136 lg 2 kohaselt kolme aasta jooksul, st 23.11.2010. kell 24:00. Tulenevalt TsÜS § 147 lg-st 1 hakkas liisingulepingu lõpetamise ajahetkest kulgema ka vastava hüvitisnõude aegumise tähtaeg ning tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 oli nõue hagiavalduse esitamise ajaks 22.12.2010 aegunud. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Seega on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p 1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Viivi Villemson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.