2-10-26446/15 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Tsiviilasi nr: 2-10-26446 Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hageja esitas 02.06.2010 Harju Maakohtule hagi STRAF OÜ vastu, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 397 559,44 krooni ja seadusjärgse viivise alates 01.12.2009. 15.10.2010 täpsustas hageja oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista võla 393 702,07 krooni ja seadusjärgse viivise 15.10.2010 seisuga 27 821,61 krooni, kokku 421 523,68 krooni. Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja augustis 2008 hageja poole sooviga, et hageja soetaks kostjale sõiduauto BMW X5, eesmärgiga anda sõiduk liisingulepingu alusel kostja kasutusse. Konkreetse sõiduki valis välja kostja. Sõiduki ostu-müügi tingimused sõiduki müüjaga Olga Vassiljevaga leppis kokku kostja. Hageja sõlmis 27.08.2008 Olga Vassiljevaga ostu-müügi lepingu nr 280827ST, mille alusel Olga Vassiljeva müüs hagejale kostja huvides sõiduauto BMW X5 hinnaga 485 000 krooni (ilma käibemaksuta). Samal ajal sõlmiti ka kapitalirendileping nr 280827ST, millega hageja andis sõiduki kostja kasutusse. Kapitalirendilepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale liisingumakseid (netosummas 30 997,15 eurot, 485 000 krooni) ning pidi saama kõigi maksete tasumise järel sõiduki omanikuks. Seoses kriminaalmenetlusega paigutas politsei 12.12.2008 sõiduki valvega parklasse. Liiklusekspertiisi tulemusena tuvastati, et sõiduki tehasetähiseid oli muudetud tehaseväliselt ning sõiduk oli ebaseaduslikult Riiklikus Autoregistris arvele võetud. Harju Maakohtu 15.06.2009 määrusega tagastati sõiduk selle seaduslikule omanikule KRAVAG Logistic Versischerungs AG-le. Kostja tasus hagejale lepingu alusel esitatud arveid kuni septembrini 2009. Kuna kostja jättis oktoobri ning novembri arved tasumata, luges hageja liisingulepingu üles öelduks alates 01.12.2009. Nimetatud kuupäevast on mõlemad pooled käitunud selgelt arusaadavalt viisil, et kumbki oma käitumisega näitab, et loeb lepingu ülesöelduks - kostja liisinguvõtjana on lõpetanud arvete tasumise ning hageja liisinguandjana ei väljasta enam arveid. Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemisest tulenevalt vara soetusmaksumuse hüvitamist ulatuses, milles see pole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ning kahe tasumata arve tasumist. Soetusmaksumuse tasumata osa on 383 587,57 krooni. Kuna kostjal oli veel teinegi kehtiv liisinguleping, esitati kostjale koondarveid kahe lepingu peale kokku. Arve kogusummast oli kapitalirendilepingu vastav osa oktoobris 2009 6985,94 krooni ning novembris 6985,93 krooni, kokku 13 971,87 krooni. Hageja nõue tuleneb eelkõige võlaõigusseaduse § 367 lg-st 1. Liisinguleping on krediidileping ning selle järgi on kostjal kohustus tagastada krediidiks saadud summa (mille krediidiandja kulutab krediidisaaja kasutusse antava vara soetamiseks ja muud seotud kulud). Krediidi tagasimaksmise kohustust ei mõjuta tagatise säilimine. Hageja ei nõustu kostjaga, et kostja ei pea täitma krediidi tagastamise kohustust, kuna liisinguesemeks olevat vara tema ega ka hageja kasutuses enam ei ole ning selline liisingueseme mõlema poole võimu alt väljaminek on risk, mis lasub hagejal kui liisinguandjal. Hageja põhiliseks kohustuseks oli soetada kostja poolt soovitud vara ning teha hagejast olenev, et vara saaks kostja kasutusse

Tsiviilasi nr: 2-10-26446 antud. Kõik need kohustused on hageja täitnud. Vastavalt kapitalirendilepingu üldtingimuste punktile 2.1 oli liisinguvõtja kohustuseks veenduda selles, et liisinguesemena omandatav vara vastab kõigile omadustele, mida sellelt oodatakse, sh vara kuuluvus just sellele isikule, kes tehingus osaleb müüjana. See on ka mõistetav ja arusaadav liisingutehingu spetsiifikat arvestades, sest just liisinguvõtja valib välja vara ja lepib müüjaga kokku kõigis olulistes tingimustes, liisinguandja kui finantseerija puutub liisingueseme müüjaga kokku ainult hetkeliselt ostu-müügi tehingu tegemisel. Kuna hagejapoolsed lepingulised kohustused on täielikult täidetud, siis täitmisele kuuluvad ka kostjapoolsed lepingulised kohustused, milleks on eelkõige krediidi tagastamine. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on oma vara õiguslikku staatust puudutavad hoolsuskohustused täitnud nõuetekohaselt ja ulatuses, mida saab isikult mõistlikult oodata. AS-s United Motors auto kerenumbri (VIN kood) kui ka Interpoli andmete kontrollimine ei andnud tulemuseks, et auto võiks olla varastatud. Müüja isiku andmed vastasid Riiklikus Autoregistrikeskuses registreeritud sõiduki omaniku andmetele. Kapitalirendilepingu üldtingimuste punkt 2.1 on nii liisinguvõtja kui liisinguandja poolt allkirjastamata, mistõttu tõusetub küsimus selle tüüptingimuse teatavakstegemisest kostjale. Kostja leidis, et hageja on nõude esitanud vale isiku vastu. Kohaseks kostjaks on müüja Olga Vassiljeva, kellega sõlmitud müügilepingu alusel omandas hageja sõiduauto BMW X5, mis tagastati 15.06.2009 kohtumäärusega vara seadusjärgsele omanikule. Kostja ei pea kandma varastatud liisingueseme soetamisega seotud riske juhul, kui peale liisingulepingu sõlmimist selgub, et lepingu ese on omanikult varastatud. Hageja ei ole täitnud liisingulepinguga võetud kohustust - omandada kostja huvides liisingulepingus määratletud sõiduk ja anda see liisingulepingus sätestatud tingimustel kostja kasutusse. Kostjale anti üle varastatud sõiduk, mille kasutamine ja omandamine liisingulepingu alusel on välistatud. Kostjalt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani olukorras, kus sõiduki kasutusõigusest jäetakse ilma uurimisorganite tegevuse ja riikliku sunnijõu rakendamise tõttu. Kapitalirendileping on sõlmitud olulise eksimuse mõjul ning sellest tulenevalt ei saa liisinguvõtjalt nõuda lepingus toodud kohustuste täitmist. VÕS § 1034 lg 2 järgi ei ole liisingvõtjal auto väärtuse hüvitamise kohustust. Käesolevas asjas ei ole tegemist liisingueseme ebakvaliteetsusest tulenevate riskide jaotamisega, vaid juhtumiga, kus hageja ei ole soetanud kapitalirendilepingus nimetatud vara. Liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid isik, kes tegutseb samuti majandus- ja kutsetegevuses. Seega peab ka liisingandja üldjuhul arvestama temale jääva auto jääkmaksumusega ja lahutama selle liisinguvõtja vastu esitatavast nõudest. Käesolevas asjas on liisinguandjal sõiduki jääkväärtuse asemel olemas nõudeõigus müüja vastu. Kostja ei nõustu hageja põhinõude käsitlusega. 01.10.2009 seisuga on vara väljaostuhind 393 702,07 krooni. Hagejal ei ole õigust oktoobri ja novembri arvetes kajastatud intressidele summas 3 857,36 krooni, kuna vara ei olnud sellele perioodil enam kostja kasutuses.

Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 12.12.2010 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 421 523 krooni ja viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 16.10.2010 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Liisinguandjal on võimalik valida, kelle vastu nõue esitada. Liisinguandjal on võimalik müügilepingust tulenevalt esitada nõue müüja ning liisingulepingust tulenevalt liisinguvõtja vastu. Kostja vastutust ei välista ka asjaolu, et kostja pöördus AS United Motors poole liisingueseme tausta kontrollimiseks. Hageja on täitnud liisingulepingus võetud kohustuse omandada kostja huvides liisingulepingus määratletud sõiduk ning anda see kostja käsutusse. Sõlmitud on ostu-müügija liisingulepingud. Hageja on soetanud kostja poolt väljavalitud sõiduki. Asjaolu, et kostja väljavalitud sõiduk oli varastatud, ei ole hageja risk. Vaidlust ei ole selles, et leping on üles öeldud ning tasumata väljaostuhind on 393 702,07 krooni. VÕS § 367 lg-test l ja 2 ning § 362 lg-st 1 ja lg 3 p-dest 1 ja 2 tulenevalt asus kohus seisukohale, et liisinguandja ei vastuta üldjuhul liisingueseme lepingutingimusele mittevastavuse eest. Liisinguandja vastutus saab erandina kõne alla tulla VÕS § 362 lg-s 3 sätestatud juhtudel. Selliseid asjaolusid käesolevas asjas tuvastatud pole. Liisingueseme valis välja kostja. Liisinguleping on krediidileping ning liisinguandjale ja liisinguvõtjale tuleb tagada võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks üksnes laenuandjana ning auto (liisinguese) oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud müüja ja liisinguvõtja vahel. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hagejale välja mõista põhivõlgnevus 393 702,07 krooni. Kostja pole rahalist kohustust täitnud ja hageja nõuab kostjalt viivist seadusjärgses suuruses alates 01.12.2009 kuni 15.10.2010, viivisemääraga 8% aastas, 318 päeva eest, summas 27 821,61 krooni. TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS §113 lg-s 1 sätestatud määras alates 16.10.2010 kuni põhinõude 393 702,07 krooni täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Varastatud liisingueseme soetamisega kaasnevat riski kannab hageja ning nõue on esitatud vale isiku vastu. Kohaseks kostjaks on müüja Olga Vassiljeva. Kostja ei pea kandma varastatud liisingueseme soetamisega seotud riske, kui peale liisingulepingu sõlmimist selgub, et lepingu ese on omanikult varastatud. AÕS § 95 lg 3 välistab heauskse omandamise, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seega pole võimalik ka poolte vahel sõlmitud liisingulepingu kohasel täitmisel kostjale liisingueseme kasutusvõimaluste tagamine ning vara väljaostumaksete lõplikul tasumisel omandi ülekandmine. Hageja ei ole täitnud liisingulepinguga võetud kohustust omandada kostja huvides liisingulepingus määratletud sõiduauto ja anda see liisingulepingus sätestatud tingimustel kostja kasutusse. Kostjale anti üle varastatud sõiduk, mille kasutamine ja omandamine liisingulepingu alusel on välistatud. Kostjalt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani olukorras, kus kostja on jäetud ilma sõiduki kasutusõigusest. Kuivõrd liisinguleping on sõlmitud olulise eksimuse mõjul, siis ei saa kostjalt nõuda lepinguliste kohustuste täitmist ja VÕS § 1034 lg 2 järgi ei ole kostjal liisingueseme väärtuse

Tsiviilasi nr: 2-10-26446 hüvitamise kohustust. Kostja on oma hoolsuskohustust täitnud nõuetekohaselt ja ulatuses, mida saab isikult mõistlikult oodata. Enne liisingulepingu sõlmimist ei olnud sõiduki kontrollimisel võimalik tuvastada, et tegemist on varastatud sõidukiga. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et tuvastada vara omandamisega seotud olulised asjaolud, sh seda, et vara oleks soetatud isikult, kes osaleb tehingus müüjana. Kõigele lisaks on nimetatud hoolsuskohustust puudutav üldtingimuste punkt 2.1 poolte poolt allkirjastamata ning tõusetub küsimus selle tüüptingimuse teatavakstegemisest kostjale ja VÕS § 37 kohaselt tüüptingimuse kehtivuses. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahendid käsitlevad liisingueseme ebakvaliteetsusega seotud riskide jaotumist, mitte olukorda, kus liisinguese üleüldse puudub ning hageja ei ole soetanud liisingueset, rääkimata sellest, et kostjal on võimalik liisingueset kasutada ja liisingulepingu lõppedes omandada. Liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid isik, kes tegutseb samuti majandus- ja kutsetegevuses. Seega peab ka liisinguandja üldjuhul arvestama temale jääva auto jääkmaksumusega ja lahutama selle liisinguvõtja vastu esitatavast nõudest. Käesolevas asjas on liisinguandjal sõiduki jääkväärtuse asemel olemas nõudeõigus müüja vastu. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti leidnud, et hagejal on õigus valida, kas ta esitab liisingulepingust tuleneva nõude kostja vastu või müügilepingust tuleneva nõude auto müüja Olga Vassiljeva vastu. Ebaõige on kaebaja käsitlus, et hagejal on nõue ainult Olga Vassiljeva vastu. Samas märgib kolleegium, et juhul, kui kostja täidab pooltevahelisest liisingulepingust tuleneva nõude, on tal võimalus nõuda, et hageja annaks talle üle müügilepingust tulenevad nõuded Olga Vassiljeva vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teatas hagejale septembris 2009, et ta ei soovi lepingu täitmist jätkata, oktoobris ja novembris 2009 ei tasunud kostja liisingumakseid ning alates 01. detsembrist 2009 luges hageja liisingulepingu ülesöelduks. Hageja ei nõua kostjalt lepingu

Tsiviilasi nr: 2-10-26446 täitmist, vaid nõuab VÕS § 367 lg 1 järgi kõigi kulude hüvitamist, mida liisinguandja on kandnud seoses liisinguesemega, see on liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja nõudis kostjalt 393 702,07 krooni tasumist, mis sisaldas kuni lepingu üleütlemiseni (01.12.2009) tasumata oktoobri ja novembri liisingumakseid ja tasutud liisingumaksetega katmata auto soetusmaksumust. Apellant ei ole kaebuses vaidlustanud hageja nõude suurust. Hageja väitis, et kostja valis ise välja liisingueseme ja selle müüja. Kostja sellele väitele vastu ei vaielnud. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oleks olnud teadlik sellest, et auto võib olla varastatud. Kuna kostja ise valis auto ja selle müüja, siis on ebaõige kaebuse väide, et hageja ei ole täitnud liisingulepinguga võetud kohustust omandada kostja huvides liisingulepingus määratletud sõiduauto ja anda see liisingulepingus sätestatud tingimustel kostja kasutusse. Vaidlusaluses liisingulepingus oli hageja põhiliseks ülesandeks kostja autoostu krediteerimine. VÕS § 361 lg 3 p 1 järgi ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et liisinguleping on sõlmitud olulise eksimuse mõjul. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oli liisingulepingut sõlmides eksimuses. Hilisem teadasaamine sellest, et liisinguvõtja huvides soetatud auto oli varastatud, ei anna alust järelduseks, et hageja oli eksimuses liisingulepingu sõlmimisel. Eeltoodu tõttu on ebaõige ka apellandi viide VÕS § 1034 lg-le 2. Ebaõige on apellandi arusaam, et hageja sõiduki kapitalirendi üldtingimuste p 2.1 ei ole pooltevahelise lepingu osaks, kuna seda ei ole teatavaks tehtud kostjale. Kapitalirendilepingu nr 280827ST kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks hageja kapitalirendilepingu üldtingimused. Seega on tegemist tüüptingimustega, mida ei ole pooled eraldi läbi rääkinud, ja see, et osadele tüüptingimuste lehtedele on pooled alla kirjutanud ja osadele mitte, ei tähenda, et osa tüüptingimustest ei ole lepingu lisad. Kaebaja väide, et hageja üldtingimused on osaliselt tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, on konkretiseerimata. Sellisel kujul esitatud väitele tuginedes ei ole võimalik kohtul määratleda, millises osas võib olla tüüptingimus tühine. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.