Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 10.11.2009 esitas AS ABT Harju Maakohtule hagi ProBalt Grupp OÜ vastu, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 33 438,15 krooni ja viivise 33 438,15 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.12.2006 üürilepingu Tallinnas Punane 42 asuva kontoriruumi nr 207 üürimiseks kestvusega 01.12.2006 - 31.12.2010. 01.08.2008 sõlmiti interneti püsiühenduse liitumisleping. 16.03.2009 ütles hageja lepingu erakorraliselt üles alates 11.04.2009, kuivõrd kostja rikkus endale üürilepinguga võetud rahalisi kohustusi. Kostja jättis hagejale tasumata kontoriruumi üüri perioodil 01.01.2009 - 10.04.2009 ning tasu interneti püsiühenduse liitumislepingu eest. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Kostja avaldas soovi üürileping lõpetada 2008. oktoobris, võtmed anti hagejale üle 12.02.2009. Kostja tegi üürilepingu lõpetamise hagejale teatavaks 30.03.2009 kirjas. Alates 2009. veebruarist lõpetati ruumide elektrienergiaga varustamine ning ruume ei saanud kasutada. Kostja tunnistas nõuet perioodi 01.01.2009 - 12.02.2009 eest summas 14 127 krooni. Ülejäänud nõudele vaidles kostja vastu ning leidis, et viivis on ülemäära suur. Maakohtu otsuse põhjendused 25.10.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis välja ProBalt Grupp OÜ-lt 66 876,30 krooni AS ABT kasuks ning jättis menetluskulud kostja kanda. Otsuse kohaselt puudub vaidlus, et pooled on 01.12.2006 sõlminud üürilepingu nr 225 Tallinnas, Punane 42 asuva kontoriruumi nr 207 kasutamiseks 01.12.2006 - 31.12.2010. 10.04.2009 on pooled sõlminud tähtajatu interneti püsiühenduse liitumislepingu nr 115. Kostja on jätnud tasumata hageja üüriarved perioodi 01.01.2009 - 10.04.2009 eest ja jaanuari kuu osas interneti püsiühenduse arve. Vaidlus puudub selles, et üürileping on erakorraliselt üles öeldud, kuid pooled vaidlevad selle üle millal leping üles öeldi. Kostja väitis, et tegi üürilepingu lõppemise teatavaks 2008. oktoobris. Kohtuistungil selgitas kostja, et selle väite kinnituseks kirjalikud tõendid puuduvad. Hageja väitis, et tegi kirjalikult üürilepingu ülesütlemise teatavaks 16.03.2009 ning leping on lõppenud alates 11.04.2009. Kostja sai kirja kätte ja hageja väited on leidnud dokumentaalselt kinnitust. Kohus nõustus hagejaga, et üürileping öeldi hageja poolt erakorraliselt üles alates 11.04.2009. Kostja 30.03.2009 kiri on saadetud pärast hageja poolset üürilepingu ülesütlemist ning tagasiulatuvalt (alates veebruarist) üürilepingut üles öelda ei saa. Mõlemad pooled on seisukohal, et üürileping on üles öeldud ning poolte seisukoht katub kuupäeva osas alates 11.04.2009 ning kohus luges selle kuupäeva üürilepingu lõppemise kuupäevaks. Üürilepingu kehtimise ajal (s.o kuni 11.04.2009) oli üürnikul (s.o kostjal) kohustus üüri tasuda. Kohus leidis, et hagejal on õigus kostjalt kuni selle ajani üüri nõuda. Samuti tuleb VÕS § 76 lg 1 alusel täita interneti püsiteenuse osutamise lepingust tulenevat tasu maksmise kohustust. Kohus leidis, et hageja põhinõue summas 33 438,15 krooni on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Viivise suuruses on pooled üürilepingu p-s 7.5 kokku leppinud ning selleks on 0,5% päevas tasumata summalt. Kostja leidis, et viivis on ebamõistlikult suur. VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 järgi võib kohus kohustatud isiku nõudmisel viivise suurust vähendada, kui viivis on ebamõistlikult suur. Kohus leidis, et viivis vähendamisele ei kuulu. Viivise määr, 0,5% tasumata summalt päevas, ei ole ebamõistlikult suur, vaid tavapärane lepingutes kasutatav määr. Kohtupraktika on aktsepteerinud viiviseid kuni põhivõla suuruseni. Kohus rahuldas hageja viivise nõude summas 33 438,15 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja ProBalt Grupp OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatmaiseks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant leiab, et maakohus on otsust tehes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigus- ja menetlusnorme. Hagiavaldust rahuldades on maakohus nõustunud vastustajaga, et üürileping tuleb ülesöelduks lugeda alates 11.04.2009. Seega lasus apellandil kohustus tasuda vastustajale kokkulepitud üüri eelnimetatud tähtpäevani ning viivise määr, 0,5% tasumata summalt päevas, ei ole ebamõistlikult suur, vaid tavapärane lepingutes kasutatav viivise määr. Apellant leiab, et kohus ei ole käsitlenud ega võtnud arvesse fakti (mille üle vaidlus puudub), mille kohaselt tagastas apellant üürilepingu eseme vastustajale juba 12.02.2009 ning millele eelnevalt tekkinud üüri- ja kõrvalnõuete osas apellant hagiavaldust ei vaidlusta. Samuti ei ole maakohus võtnud arvesse apellandi poolt esile toodud asjaolu, mille kohaselt lõpetas vastustaja alates 2009. veebruarist üürieseme elektrienergiaga varustamise. Apellant kasutas üüritud ruume kontorina, mistõttu oli nende edasine sihipärane kasutamine võimatu. Apellant on arvamusel, et eelkirjeldatut arvesse võttes esines VÕS § 314 kirjeldatud olukord ning apellant oli õigustatud üürilepingu üles ütlema. Apellant nõustub maakohtuga, et üürilepingut ei ole võimalik tagasiulatuvalt üles öelda, kuid märgib, et ei ole ka ise 30.03.2009 vastustajale edastatud kirja üleütlemise avaldusena käsitlenud. Apellant esitas nimetatud kirjaga omapoolsed seisukohad vastustaja poolt esitatud ülesütlemise avaldusele, rõhutades, et loeb üürilepingu lõppenuks alates 12.02.2009. Üürieseme tagastamise kuupäeva silmas pidades ei ole hea usu põhimõttega vastavuses hageja tegutsemine internetiteenuse jätkuval osutamisel. Isegi juhul, kui lugeda lepingu lõppemise kuupäevaks 11.04.2009, oli vastustajale juba 2 kuud varem selge interneti teenuse mittevajalikkus üüritud ruumides. Apellant leiab, et maakohus on jätnud käsitlemata ja hinnangu andmata eeltoodud apellandi poolt esitatud vastuväidetele. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole kokkulepitud viivise määr ebamõistlikult suur. Viivise määr 0,5% tasumata summalt päevas on seadusjärgsest viiviseintressi määrast 18 korda suurem (seadusjärgne viivise määr 8-11% aastas, vaidlusaluse lepingu puhul 182% aastas). VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaselt võib kohus kohustatud isiku nõudmisel viivise suurust vähendada, kui viimane on ebamõistlikult suur. Asjakohane ei ole maakohtu põhjendus, et kohtupraktika on aktsepteerinud viiviseid kuni põhivõla suuruseni, kuivõrd sellistel juhtudel ei ole üldjuhul olnud vaidlust viivise määras vaid viivise nõude suuruses üldiselt. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud vastustaja esindaja ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohus on materiaalõigust kohaldanud õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõigusnorme. Maakohus on täitnud otsuse põhjendamiskohustust TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Toimiku materjalide kohaselt vaidlus puudub alljärgnevate faktiliste asjaolude üle: - poolte vahel oli sõlmitud üürileping, mille kohaselt kostja üüris kontoriruumi üldpinnaga 54,3 m2 asukohaga Punane 42,Tallinnas ning üürilepingu p 5.1 kohaselt kohustus tasuma üüri 1 m2 eest 140 krooni kuus; -kostja ei tasunud üüri alates 01.01.2009 kuni 10.04.2009; - hageja esitas eelnimetatud perioodi osas üüriarved nr-d 90029, 90122, 90253 ja nr 90382 üldsummas 32 966,15 krooni, mille kostja jättis tasumata; -01.08.2008 sõlmisid pooled interneti püsiühenduse liitumislepingu nr 115; -hageja esitas kostjale arve nr 90080 summas 472 krooni interneti teenuse tasumiseks, millist summat kostja ei tasunud; - hageja saatis 16.03.2009 kostjale üürilepingu ülesütlemise avalduse, mille kohaselt teatas, et üürileping öeldakse erakorraliselt üles alates 11.04.2009. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, millal üürileping faktiliselt lõppes ning kas kostja peab tasuma üüriarved täies ulatuses või mitte. Samuti ei nõustunud kostja esitatud viivise suurusega. Apellatsioonkaebuses esitatud väidetele on maakohus vastanud ning on tuvastanud, et hageja ütles kostjaga sõlmitud üürilepingu üles alates 11.04.2009. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole apellant üürilepingut üles öelnud, kuid loeb üürilepingu lõppenuks alates 2009.veebruarist. Apellandi seisukoht ei ole kooskõlas võlaõigusseaduses olevate sätetega. Üürilepingu lõppemiseks on seadusandja kehtestanud konkreetsed alused ja korra. Pooled on sõlminud tähtajalise üürilepingu ning selle ennetähtaegseks lõpetamiseks on ettenähtud kindel kord. Apellandi väited üüri mittetasumiseks arvates 12.02. 2009 ei ole põhjendatud. Toimiku materjalidest ei ilmne, et pooled oleksid üürilepingu lõpetanud kokkuleppeliselt 12.02.2009. Asjaolu, et kostja väidetavalt lahkus üüripinnalt enne üürilepingu lõppemist ei anna alust üüri mitte maksta. Üürnikuna oli kostjal kohustus tasuda üüri kogu üürilepingu kehtivuse perioodil. Kui hageja tegi takistusi ruumide kasutamiseks, siis oli kostja õigustatud kasutama seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendina ka üürilepingu ülesütlemist, kuid seda VÕS §-s 314 ettenähtud korras. Maakohus tuvastas, et kostja 30.03.2009 vastuses märgitu, et ta avaldas soovi üürilepingu lõpetamiseks juba 2008.oktoobris, tõendamist ei leidnud. Maakohtu seisukoht on õige, et üürilepingu ülesütlemine tagasiulatuvalt ei ole võimalik. Seega tuli kostjal üürnikuna täita üüri tasumise kohustust VÕS § 271 järgi kuni 11.04.2009, üürivõlg eelnimetatud kuupäevani moodustas 32 966,15 krooni. Maakohus tuvastas, et kostjal on kohustus tasuda ka interneti püsiteenuse eest VÕS § 76 lg 1 alusel, millest tulenevalt on kohus rahuldanud nõude ka arve nr 90080 osas summas 472 krooni. Seega on kohus põhjendatult rahuldanud hagi põhinõudes summas 33 438, 15 krooni. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et viivis on põhjendamatult suur. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määras olid pooled

üürilepingu p-s 7.5 kokku leppinud. Seega oli hageja õigustatud arvestama viivist lepingus kokkulepitud suuruses. Hageja arvestuse kohaselt oli ainuüksi seisuga 09.11.2009 viivise suuruseks 44 680, 03 krooni. Kostjalt välja mõistetud viivis ei ületa põhivõlga, mida on ka kohus otsuses märkinud. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule õiguse viivise summat vähendada. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.