Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

ASJAOLUD

1(6)

Tsiviilasi nr 2-10-56396 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.11.2009 töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle autojuhi abilisena põhipalgaga 9000 krooni brutosummas. Kostja esitas hagejale 11.01.2010 töölepingu muutmise dokumendi eesmärgiga muuta töötasu jättes summaks 5000 krooni. Hageja muuutmisega ei nõustunud. Pärast dokumendi esitamist maksis kostja töötasu erinevas suuruses, kuid vähem kui kokkulepitud tasu 9000 krooni. Asjaolu, et hageja jätkas kostja juures töötamist, ei tõenda töölepingu muudatusega nõustumist. Hageja esitas kostjale korduvalt nõudmisi vähem makstud töötasu maksmiseks ning kostja lubas korduvalt töötasud tagantjärgi ära tasuda. Hageja esitas kostjale 23.04.2010 avalduse isepuhkusele jäämiseks alates 26.04.2010-07.05.2010 ning pärast isapuhkuse lõppemist põhipuhkuse saamiseks kogu töötatud aja eest alates 10.05.2010. Kostja kinnitas avalduse kättesaamist oma allkirjaga. Avaldaja laps sündis 25.04.2010. Hagejal oli õigus saada puhkust 14 kalendripäeva, seega kohustus kostja tasuma hagejale puhkusetasu 4279 krooni. Hageja 15.05.2010 seisuga kostjale vähem makstud töötasu ega puhkusetasu ei tasunud, mistõttu ütles hageja oma 14.05.2010 avaldusega töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel seoses töötasu maksmata jätmisega. Kostja tasus hagejale osaliselt aprilli eest töötasu 17.05.2010 ja 08.10.2010 osaliselt puhkusehüvitise eest summas 1944 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista vähemmakstud töötasu 14 334 krooni, puhkusehüvitis 2335 krooni ja hüvitis töölepingu rikkumise eest 27 172 krooni. Hageja ei nõustu kostja esitatud töötasu arvestusega. Hageja viibis haiguslehel üksnes 17.02.201019.02.2010 ja esitas selle kohta ka töövõimetuslehe. Kostja seisukohad Kostja oma vastuses hagi ei tunnista. Kostja nõustub faktiga, et L OÜ ja EU vahel on tõepoolest 16. juuni 2009. a sõlmitud tööleping nr 6, mille kohaselt asus töötaja tööle autojuhi abilise ametikohal. Töötasuks oli poolte vahel kokku lepitud 9 000 krooni bruto (so 7 383 krooni neto). 2010. a jaanuaris oli L OÜ majanduslik olukord selline, et ta pidi edasi eksisteerimiseks vähendama kas kulusid või pakutavate teenuste mahtu, mis tähendas kahte valikut: kas vähendada töötajate palgafondi või lõpetada teenuse pakkumine, mis tähendaks töötaja töö kadumist st tekiks koondamissituatsioon. Tööandja tutvustas töötajale olukorda ja küsis viimase arvamust. Töötaja vastuseks oli peale järelemõtlemist, et tema eelistaks töö säilimist kasvõi väiksema palgaga. Vastavaks palgaks, mida tööandja igakuiselt kindlalt pakkuda suutis oli 5 000 krooni bruto (so 4 312 krooni neto). L OÜ lubas samas, et võimalusel maksab ta töötajale kasvõi mõnevõrra rohkem so preemiat. Vastavat asjaolu kinnitab ka töötaja poolt esitatud kirjalik töötasu muutmise kokkulepe, mille töötaja algselt enda kätte jättis ja hiljem ei tagastanud hoolimata L OÜ mitmetest meeldetuletustest. Samas aktsepteerisid pooled vastavat kokkulepet sisuliselt oma käitumisega – töötaja jätkas töö tegemist ja tööandja asus palka maksma väiksema arvestuse alusel. Kuigi TLS § 4 lg 2 tuleneb, et tööleping sõlmitakse kirjalikus vormis, sätestab sama paragrahvi lg 4, et lg 2 sätestatud vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu (antud juhul selle muutmise kokkuleppe) tühisust. Ebaõige on töötaja viide, et tööandja ei asunud ise vastavat väiksemat määra järgima – asus küll, kuid tasus vastavalt lubatule võimalusel mõnevõrra suuremat tasu. Töötaja aktsepteeris märgitud kokkulepet seega lisaks suusõnalisele kokkuleppele ka oma käitumisega. Ka Riigikohus on oma 7. aprilli 2009. a lahendis nr 3-2-1-17-09 on märgitud: „kolleegiumi arvates tuleb juhul, kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale makstud palga teatisest, eeldada, et pooled on palgatingimuste muutmises kokku leppinud.” 2(6)

Tsiviilasi nr 2-10-56396 EU ei ole tõendanud mitte ühegi pretensiooni või vastuväite esitamist ega esile toonud isegi mitte mingit oma kaudset tahteavaldust, millest võiks järeldada tema mittenõustumist. Töötaja ei ole saanud seega palka vähem vaid alati pigem pisut rohkem, mis oli mõeldud teisest küljest ka kompensatsioonina selle eest, et tulenevalt CCHAS viivitusest (tööandja klient, kellele teenust müüdi, vt töölepingu p 5.1) jäi ka tööandja vahel palga tasumisega viivitusse. Töötaja esitatud tööarvestuses on töötaja samas pahatahtlikult jätnud välja mitmed oma haiguse või vabad päevad. Õige töötasu arvestus on järgmine: November 2009 - töötaja märgib õigesti, et tööandjal võlgnevus puudub. Töötaja töötas 21-st tööpäevast 11 päeva, mistõttu tal oli õigus saada 4714 krooni brutotasuna (9000 : 21 X 11), millest netosumma ongi 4093 krooni (kontrolliks kasutatud palgakalkulaatorit http://www.kalkulaator.ee). Detsember 2009 – töötaja ei töötanud 21-st tööpäevast 21 päeva, nagu ta väidab, vaid üksnes 17 päeva. Olles haige näiteks 16 – 20. detsember, mistõttu tal oli õigus saada 7285 krooni brutotasuna (9000 : 21 X 17), millest netosumma ongi 6067 krooni. Seega on väär töötaja väide, et talle võlgnetakse 1714 krooni brutona. Samas isegi kui vastav asjaolu oleks õige, ei saaks töötaja ikkagi tugineda sellele töölepingu erakorralisel ülesütlemisel ligi pool aastat hiljem, sest TLS § 91 lg 4 sätestab, et töötaja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Jaanuar 2010. a leppisid pooled brutotasuks kokku 5000 krooni. Jaanuaris töötas töötaja 20 päeva (04. jaanuar oli vaba). Brutotasu oli seega tal õigus saada 4761 krooni (5000 : 21 X 20), mis netona on 4 129 krooni. Tööandja pidas oma lubadust ja tasus 870 krooni preemiat. Juhul, kui poolte vahel poleks vastavat kokkulepet olnud, siis oleks töötaja juba veebruaris 2010. a pidanud teada saama tööandja poolsest lepingu rikkumisest väidetavalt summas 3104 krooni ja sellele vastavalt reageerima. Samas ülesütlemisavaldus on esitatud alles 14. mai 2010. a, mis pole kindlasti kooskõlas TLS § 91 lg 4. Veebruar 2010. a töötas töötaja tema enda arvestuse kohaselt 16 tööpäeva 19-st, mistõttu tal oli õigus saada 4210 krooni brutotasuna (5000 : 19 X 16), millest netosumma on 3 705 krooni. Tööandja pidas oma lubadust ja tasus lisaks 870 krooni preemiat (so samas summas, kui eelmine kuu). Juhul, kui poolte vahel poleks vastavat kokkulepet olnud, siis oleks töötaja väiteid arvestades juba märtsis 2010. a tööandja olnud viivituse lausa kolme kuu töötasu maksmisega olulises summas. Seega oleks töötaja pidanud teada saama tööandja poolsest lepingu ja sellele vastavalt reageerima. Samas ülesütlemisavaldus on esitatud alles 14. mai 2010. a, mis pole kindlasti kooskõlas TLS § 91 lg 4. Märgitu kinnitab veelgi poolte kokkulepet palga vähendamise osas. Märts 2010. a töötas töötaja 20 tööpäeva 23-st olles väidetavalt haige 07 – 08. märts ning 22. märts. Haiguslehtesid töötaja ei esitanud. Märgitust tulenevalt oli tal õigus saada 4347 krooni brutotasuna (5000 : 23 X 20), millest netosumma on 3 811 krooni, mille töötaja täpselt ka kätte sai. Preemiat ei olnud vastaval kuul võimalik maksta. Juhul, kui poolte vahel poleks vastavat palga vähendamise kokkulepet olnud, siis oleks töötaja väiteid arvestades juba aprill 2010. a tööandja olnud viivituse lausa nelja kuu töötasu maksmisega olulises summas, kuid töötaja ei reageerinud isegi siis veel mitte jätkates ka aprillis oma tööd. Aprill 2010. a töötas töötaja 21-st tööpäevast 15. Töötaja ei ole arvestanud, et ta ei ole tööl olnud 21. aprill 2010. a. Märgitust tulenevalt oli tal õigus saada 3571 krooni brutotasuna (5000 : 21 X 15), millest netosumma on 3 215 krooni. Täpselt selline summa ongi üle kantud. Seega on täies ulatuses väärad viited, et tööandja oleks olnud võlgu 14 334 krooni töötasu (kusjuures töötaja palub tööandjalt välja mõista brutosumma). Järelikult ei saa töötaja oma 14. mai 2010. a ülesütlemisavalduses tugineda väitele, et tööandjal oli võlg. Samas töötaja väidete õigsust eeldades oleks vastavast võlast ja selle pidevast kasvamisest pidanud tööandja olema teadlik juba 3(6)

Tsiviilasi nr 2-10-56396 ligi poole aasta jooksul, mil ei esitatud ühtegi pretensiooni. TLS § 91 lg 4 sätestab, et töötaja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Seega on ülesütlemisavaldus õigusvastane mõlemal juhul: a) tegelikkuses võlga ei eksisteeri; b) töötaja väidete õigsuse korral (mis loomulikult pole õiged) on ülesütlemisavaldus esitatud ebamõistlikult hilja. TLS § 85 lg 4 selgitab, et kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Samas tuleneb TLS § 105 lg 1, et kohtule peab hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. L OÜ palus ennistada Töövaidluskomisjonil vastava tähtaja ja lugeda tähtaegseks käesolevaga esitatav taotlus tuvastada EU poolt 14. mai 2010. a esitatud ülesütlemisavalduse tühisus, kuid millegi pärast on Töövaidluskomisjon oma otsuses märkinud, et tööandja ei olegi nagu vaidlustanud töötaja poolset lepingu ülesütlemist - tegelikkuses kostja vaidlustas selle. Millegi pärast Töövaidluskomisjon vastavat taotlust ei menetlenud ega isegi ei märkinud oma lahendis, et see oleks esitatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 16. juuni 2009. a töölepingu nr 6, mille kohaselt asus töötaja tööle autojuhi abilise ametikohal. Töötasuks oli poolte vahel kokku lepitud 9 000 krooni bruto (so 7 383 krooni neto). Kostja esitas hagejale 11.01.2010 töölepingu muutmise dokumendi eesmärgiga muuta töötasu jättes summaks 5000 krooni. Pärast dokumendi esitamist maksis kostja töötasu erinevas suuruses vahemikus 5896-3572 krooni brutosummas. Hageja jätkas kostja juures töötamist. Hageja viibis haiguslehel 17.02.2010-19.02.2010. Hageja esitas kostjale 23.04.2010 avalduse isepuhkusele jäämiseks alates 26.04.2010-07.05.2010 ning pärast isapuhkuse lõppemist põhipuhkuse saamiseks kogu töötatud aja eest alates 10.05.2010. Kostja kinnitas avalduse kättesaamist oma allkirjaga. Avaldaja laps sündis 25.04.2010. Hageja ütles 14.05.2010 avaldusega töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel seoses töötasu maksmata jätmisega. Kostja tasus hagejale osaliselt aprilli eest töötasu 17.05.2010 ja 08.10.2010 osaliselt puhkusehüvitise eest summas 1944 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingus sätestatud palgamäära on poolte kokkuleppel vähendatud. Töölepingu seaduse (TLS) § 12 sätestab, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Vastavalt TLS § 4 lg 2 tööleping sõlmitakse kirjalikult. Vastavalt TLS § 4 lg 4 käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Seega on üldjuhul lubatud töölepingut sõlminda ja muuta ka suulises vormis, kuid pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Vastavalt TsÜS § 77 lg 3 poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Vastavalt TsÜS § 83 lg 2 kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Vastavalt VÕS § 13 lg 3 kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise 4(6)

Tsiviilasi nr 2-10-56396 või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega kui pooled on kokku leppinud lepingu muutmises üksnes kirjalikus vormis, võib seda siiski muuta ka suulises vormis, kui lepingupoole käitumisest nähtub, et ta on lepingu muutmise vormi aktsepteerinud. Töölepingu p 8.1 kohaselt kõik muudatused käesolevasse lepingusse vormistatakse kirjalikult ja jõustuvad mõlema poole allakirjutamisel. Seega olid pooled kokku leppinud muudatuste tegemises üksnes kirjalikult ning TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kostja tõendama nii suulise muudatuse tegemist kui ka seda, et hageja on oma käitumisega või muul viisil aktsepteerinud muudatuse suulises vormis. Kohus leiab, et asjaolust, et hageja ei öelnud töölepingut varem üles või et ta ei esitanud tööandjale pretensioone, ei saa järeldada, et töötaja oleks nõustunud töölepingu muutmisega. Töötaja ei ole kohustatud töö tasu maksmisega viivitamise korral töölepingut koheselt üles ütlema ega vähem makstud tasu sisse nõudma, ta võib seda teha ka hiljem, näiteks põhjusel, et ta soovib ära hoida töösuhete halvenemist või loodab vaidlust kokkuleppel lahendada. Kohus leiab, et kohaldamisele ei kuulu Riigikohtu 7. aprilli 2009. a lahendis nr 3-2-1-17-09 märgitu, kuivõrd see käsitles olukorda, kus tööandja tasus töötasu kokkulepitust rohkem. Tõendamisega seotud eeldused sõltuvad sellest, kas tööandja käitumine on töötajale soodsam või kahjulikum, seega ei saa Riigikohtu selgitustest lähtuda antud juhul, kus töötasu vähendati. Kirjaliku vormi nõude eesmärgiks on tagada lepingu muutmise tõendamist, seega esitab kokkuleppeline kirjalik vorm täiendava tõendamiskoormise kokkuleppe tõendamiseks. Kohus leiab, et kostja ei ole suutnud tõendada töölepingu muutmise kokkuleppe sõlmimist. Kuivõrd tõendatud ei ole töölepingu muutmise kokkuleppe sõlmimine, on kostja tasunud hagejale töötasu ettenähtust vähem. Kohus märgib, et tõendatud ei ole hageja töölt eemal viibimine haiguse tõttu või muul põhjusel kostja väidetud aegadel. Töölt eemalviibimise tõendamiskoormus on kostjal, kuid kostja ei ole oma väidete tõendamiseks tööaja arvestuse dokumente ega muid tõendeid esitanud. Seega lähtub kohus töötasu arvestamisel hageja arvestusest, mille kohaselt on hageja haiguslehel olnud üksnes 17.02.2010-19.02.2010. Arvestusest nähtub, et hagejal on jäänud saamata töötasu detsembris 1714, jaanuaris 3104, veebruaris 1579, märtsis 4652 ja aprillis 3285 krooni, kokku 14 334 krooni ehk 916,11 eurot. VÕS § 108 lg 1 alusel mõistab kohus kostjalt välja saamata jäänud töötasu. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja on töölepingu üles ütlemisega ebamõistlikult viivitanud. Vastavalt TLS § 91 lg 4 töötaja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Arvestades, et kostja rikkumine oli vältav ja kestis alates detsembrist kuni töölepingu lõppemiseni, ei ole hageja lepingu üles ütlemisega ebamõistlikult viivitanud. Arvestada tuleb ka, et TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt on üles ütlemise eelduseks oluline viivitus, seega võib liiga „varasel“ üles ütlemisel selguda, et § 91 lg 2 p 2 eeldused ei ole täidetud. Vastavalt TLS § 71 töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja arvestusest nähtub, et hagejal oli õigust saada puhkust 14 kalendripäeva. Hageja arvestuse kohaselt oli tal seega õigus saada puhkusetasu summas 4279 krooni. Nimetatud summast on kostja tasunud 1944 krooni. Kohus mõistab TLS § 71 ja VÕS § 108 lg 1 alusel välja maksmata puhkusehüvitise 2335 krooni ehk 149,23 eurot. TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hüvitise määramisel arvestab kohus, et palga maksmata jätmine on töötaja jaoks äärmiselt oluline negatiivne tagajärg. Seega on kohtu arvates õiglane välja mõista hüvitis maksimumsuuruses 27 172 krooni ehk 1736,61 eurot. 5(6)

Tsiviilasi nr 2-10-56396 Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kohus rahuldas hagi täielikult, seega jäävad menetluskulud kostja kanda.

Peeter Pällin Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.