Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

5 371,65 krooni ning viivist hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,2% tasumata võlasummalt päevas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista ka viivis. Hageja nõustub kirjaliku menetlusega. Kostja vastus Kohtule esitatud vastuses kostja nõudeid ei tunnista. Kostja leiab, et hagi on aegunud. Hageja nõuab arvete tasumist alates 31.03.2007 kuni 31.08.2007. Aegumistähtaeg kolm aastat on möödunud 31.08.2010. Hagi on kohtusse esitatud 29.10.2010, pärast aegumistähtaja lõppemist. Kuivõrd põhinõue on aegunud, ei kuulu rahuldamisele ka kõrvalnõue. Samuti on hageja nõue ebaselge. Hagiavalduse kohaselt on modemi kasutamise leping sõlmitud 06.12.2010, kuid lisatud lepingust nähtub, et leping on sõlmitud 06.12.2005. Kostja on seisukohal, et isegi kui aegumist mitte kohaldada, ei ole hagi täies ulatuses rahuldamine mõistlikult võimalik. Kostja on puudega isik, kellel on alates 01.12.2001 töövõime kaotus 80%. Kostja on olnud töötuna arvel alates 21.05.2008. sissetuleku puudumise tõttu ei ole kostjal võimalust hagi rahuldamise korral tasuda põhivõlga ega viivist. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja kostja väidetega ei nõustu. Nõude aegumistähtaeg ei ole möödunud. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kostjale on esitatud viimane arve nr NA-2112 31.08.2007. Hageja nõue oleks aegunud 31.12.2010, kuid hageja esitas 29.10.2010 kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Aegumine peatus enne tähtaja möödumist. Samale seisukohale on oma praktikas jõudnud ka Riigikohus. Hageja tunnistab, et on hagiavalduses ekslikult märkinud modemi kasutamise lepingu sõlmimise kuupäevaks 06.12.2010, õige kuupäev on 06.12.2005. Hageja peab endiselt võimalikuks kompromissi sõlmimist. Kui kostja seda ei soovi, jääb hageja hagiavalduses toodu juurde. Kostja täiendav vastus Väär on hageja väide, et viimane arve AS-i S teenuse eest esitati kostjale 31.08.2007. Viimane arve nr A-8819281 summas 832,04 krooni esitati kostjale 2007. aasta märtsis, maksetähtajaga 31.03.2007. Nimetatud päevast alates ei ole kostjale enam arveid esitatud. 2007. aasta augustis saabus kostjale vaid AS-i S 01.08.2007 kuupäevaga „Seadme tagastamise nõue“, milles hageja teatas renditeenuse lõpetamisest ning nõudis seadme tagastamist. Kuivõrd nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega, on hagi ikkagi aegunud. Hageja väitel on võlgnevuse periood 2007. aasta märts kuni august ja viimane arve olevat esitatud 31.08.2007. Sellest lähtuvalt tuleb aegumistähtaega hakata arvestama alates 31.08.2007 ja nõue oleks aegunud 31.08.2010. Viimane arve esitati kostjale aga 01.03.2007, maksetähtajaga 31.03.2007. Seega aegumistähtaeg algas 31.03.2007 ning nõue on aegunud juba 31.03.2010. Väited aegumise peatumise kohta on põhjendamatud. Hagi on kohtusse esitatud 29.10.2010, enne seda on väidetavalt hageja esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kostjale ei ole maksekäsu kiirmenetlusest teatatud ega makseettepanekut tehtud. Kuigi hageja sellist nõuet esitanud ei ole, soovib kostja tema kasutuses olnud modemi hagejale tagastada. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja seisukoht kostja täiendavale vastusele Hageja jääb oma eelnevate seisukohtade juurde. Nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2008 kell 00.00 ning nõue oleks aegunud 31.12.2010 kell 24.00. Hageja on ekslikult

märkinud, et esitas kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse, tegelikkuses on hageja esitanud 29.10.2010 hagiavalduse. Hagiavalduse esitamisega peatus nõude aegumistähtaeg ning nõue ei ole aegunud. Perioodil 01.03.2007 kuni 01.08.2007 kostjale esitatud arved esitati lepingu kehtivuse ajal ning nõuded muutusid sissenõutavaks arvete esitamisega. 31.08.2007 esitatud arved nr NA-2111, NA-2110 ja NA-2112 on põhjustatud pärast lepingu ülesütlemist seadmete tagastamata jätmisest. Üldtingimuste punkt 8.5 kohaselt oli hagejal õigus seadmete tagastamata jätmisel nõuda nende maksumuse hüvitamist. Kõik arved ja nõudekiri on saadetud kostja lepingujärgsel aadressil. Kostja ei ole hagejat oma aadressi muutumisest ega arvete kättesaamise takistusest teavitanud, ükski posti teel saadetud arve ei ole hagejale tagasi tulnud. On arusaamatu, kuidas saab kostja temale saadetud arveid kätte valikuliselt. Kostja enda sõnade kohaselt on ta saanud kätte 01.03.2007 arve ja 01.08.2007 nõudekirja, kuid ei ole saanud kätte arveid perioodist 01.04.2007 kuni 01.08.2007. Üldtingimuste punkt 6.5 kohaselt ei vabasta arve mittekättesaamine arve tähtajalise tasumise kohustusest. Kui kostja tõepoolest arveid ei saanud, oli kostjal võimalus arve kohta infot saada nii klienditeeninduse kui ka iseteeninduse kaudu. Hagile esitatud vastusest nähtuvalt on kostja vahetanud elukohta. Kostja elab samas majas, kuid teises korteris. Kõigi eelduste kohaselt oleks kostja hoolimata elukoha vahetusest pidanud arved kätte saama. Võib eeldada, et majaelanikud on teadlikud ühe isiku kolimisest teise korterisse. Hageja on valmis lahendama asja kompromissiga. Kompromissi mittesõlmimise korral palub hageja rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtu põhjendused Hageja on nõustunud kirjaliku menetlusega, kostja ei ole soovinud asja läbivaatamist kohtuistungil. Võttes arvesse, et käesoleva hagi hind ei ületa 3 200 eurot, leiab kohus, et asja võib lahendada lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 alusel. Pooltel on olnud võimalus oma seisukohti avaldada, kohtuistungil asja arutamist soovitud ei ole. Puudub vaidlus, et pooled on 14.12.2002 sõlminud liitumis- ja teenuste osutamise lepingu ja 06.12.2005 seadme kasutamise lepingu (t lk 13-14). Liitumis- ja teenuste osutamise lepingu punkt 3 ja seadme kasutamise lepingu punkt 5.2 kohaselt kostja kohustus osutatud teenuste eest tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja ei ole vaidlustanud lepingute sõlmimist, võlgnevusse jäämist ega võlgnevuse summat. Samuti ei vaidlusta kostja arvete kättesaamist kuni 01.03.2007 ja meeldetuletuskirja kättesaamist 01.08.2007. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Poolte vahel 14.12.2002 sõlmitud liitumis- ja teenuste osutamise lepingust ja 06.12.2005 seadme kasutamise lepingust nähtub, et poolte vahel on võlasuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on AS-i S 01.05.2006 kehtestatud üldtingimuste (t lk 15-20) punktis 6.7 kokku leppinud viivisemääras

0,2% laekumata summalt päevas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse 5 372,65 krooni, sissenõutavaks muutunud viivise 5 371,65 krooni ja pärast hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutuva viivise tasumist. Võlgnevus kujuneb kostjale perioodil 01.03.2007 kuni 31.08.2007 esitatud arvetest, mille kostja on jätnud tasumata (t lk 22-30). Viivist on hageja arvestanud lepingujärgse intressimäära 0,2% laekumata summalt päevas alusel perioodil 01.09.2007 kuni hagiavalduse esitamiseni 29.10.2010. Sissenõutavaks on muutunud viivis 12 830,74 krooni. Hageja nõuab viivist summas 5 371,65 krooni. Poolte vaidlus seisneb hageja esitatud arvete kättesaamises ja nõude aegumises. Kostja väitel on ta saanud kätte 01.03.2007 arve ja 01.08.2007 teatise, kuid ei ole saanud kätte 01.04.2007, 01.05.2007, 01.06.2007, 01.07.2007, 01.08.2007 arveid. Hageja peab seda väidet ebausutavaks. Pooled on AS-i S Üldtingimuste punktis 7.3 kokku leppinud, et poolte suhtlus toimub isiklikult, telefoni teel, e-posti, faksi või kirja teel. Poolte tavapärasest suhtlusest erinevad, õiguslikku tähendust omavad sõnumid loetakse kätte saaduks, kui need on üle antud isiklikult allkirja vastu või tähitud kirjaga saatmise puhul kümne tööpäeva möödudes saatmisest. Käesoleval juhul on arved edastatud kostjale tavapostiga, mistõttu tuleb kohtu arvates lähtuda TsÜS §-s 69 sätestatud tahteavalduse kättetoimetamise reeglitest. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja on kõik arved ning teated edastanud kostja lepingujärgsele aadressile XXXTallinn. Arvete kättesaamise hindamiseks on oluline tuvastada, et nimetatud aadress oli kostja elukoht ning kostjal oli mõistlik võimalus arvetega tutvuda. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab, sama paragrahvi 2. lõike kohaselt elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Nii pooltevaheliste lepingute kui ka rahvastikuregistri andmebaasi kohaselt on kostja elukohaks XXX, kusjuures AS-i S Üldtingimuste punkt 4.2.2 ja rahvastikuregistri seaduse § 391 lg 2 kohaselt oli kostjal kohustus teatada oma elukoha muutumisest hagejale ning rahvastikuregistri pidajale. Kostja seda teinud ei ole. Kuigi kostja on käesolevas menetluses esitatud dokumentidele märkinud enda kontaktaadressiks XXXTallinn, ei ole kostja väitnud, et tema elukoht arvete esitamise perioodil muutus või tal puudus võimalus nimetatud aadressilt dokumente kätte saada. Kohus järeldab, et arvete esitamise ajal oli kostja elukohaks lepingujärgne aadress XXX. Järgnevalt hindab kohus, kas kostjal oli mõistlik võimalus 01.04.2007 kuni 01.08.2007 arvetega tutvuda. Kostja on ise tõendanud, et ta sai kätte aadressile XXXsaadetud 01.08.2007 teatise, samuti on kostja enda väitel kätte saanud 01.03.2007 arve. Samalt aadressilt on kostja kätte saanud ka käesoleva tsiviilasja hagimaterjalid, mis edastati talle üürniku vahendusel. Kinnistusraamatust nähtuvalt kuuluvad XXXning kostja kontaktaadressina märgitud XXXkorteriomandid kostja emale Irina Batšarovale (t lk 81-87). Kohtu arvates, kui kostjal oli võimalus tutvuda XXXaadressile edastatud 01.03.2007 arvega, 01.08.2007 teatisega ja käesoleva tsiviilasja hagimaterjalidega, pidi kostjal olema mõistlik võimalus tutvuda ka 01.04.2007, 01.05.2007, 01.06.2007, 01.07.2007, 01.08.2007 arvetega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on vaidlusalused

arved kätte saanud. Samas märgib kohus selgituseks kostjale, et aegumistähtaja kulgemine ei ole sõltuvuses arvete kättesaamisega. Kostja leiab, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks arvel esitatud maksetähtpäeva saabumisel, samast päevast algas ka nõuete aegumistähtaja kulgemine. Kuivõrd kostja on viimase arve saanud 01.03.2007 maksetähtajaga 31.03.2007, aegus hageja nõue 31.03.2010. Hageja väitel on nõude sissenõutavus seotud arvete esitamisega, aegumistähtaja arvutamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 teisest lausest. Arvete aegumistähtaeg algas 01.01.2008 ning oleks lõppenud 31.12.2010, kuid hagiavalduse esitamise tõttu aegumine peatus. Kohus nõustub hagejaga, et esitatud arvete alusel tekkinud nõuete aegumistähtaeg ei ole möödunud. TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tõlgenduse kohaselt tuleb nimetatud sätet mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega (RKTko 3-2-1-95-08). Pooled leppisid liitumis- ja teenuste osutamise lepingu punktis 3 ja seadme kasutamise lepingu punktis 5.2 kokku, et kostja tasub osutatud teenuste eest vastavalt esitatud arvetele. Kohus leiab, et selline kokkulepe vastab TsÜS § 147 lg 3 teises lauses kirjeldatud tunnustele ja aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2008. Lähtudes TsÜS § 146 lg-st 1 oleks hageja nõuded aegunud 01.01.2010, kuid hagiavalduse esitamisega 29.10.2010 aegumistähtaja kulgemine peatus TsÜS § 160 lg 1 järgi. Seega ei ole hageja nõuded aegunud. Kohus käsitleb kostja 21.12.2010 vastuses esitatud väiteid puude, töövõimekaotuse määras 80% ja töötuse kohta viivise vähendamise taotlusena VÕS § 113 lg 8 järgi. Nimetatud sätte kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Lähtuvalt TsMS § 230 lg-st 1 tuleb viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid tõendada kostjal. Kostja on oma väidete tõestuseks esitanud pensionitunnistuse (t lk 54), Eesti Töötukassa otsuse töötuna arvelevõtmise kohta koos tööotsimiskavadega (t lk 55-56, 59), 31.03.2009 Tööturuametile esitatud avalduse väljavõtte (t lk 57), tööraamatu väljavõtte (t lk 58). Kohus leiab, et nimetatud tõendid ei anna alust viivisenõude vähendamiseks. Tõendid ei kinnita kostja väiteid töövõimekaotuse kohta 80% määras. Pensionitunnistusest nähtuvalt on pension kostjale määratud alates 15.11.2000. Kostja töövõimekaotus oli perioodil 01.12.2001 kuni 31.12.2003 80%, kuid alates 01.01.2004 kuni 31.01.2005 oli kostja töövõimekaotus kahanenud 60%-le. Hilisema perioodi kohta kostja tõendeid esitanud ei ole. Tööturuametile esitatud 31.03.2009 avalduse väljavõttes ei ole kostja avalduse punktis 15 pealkirjaga „TERVIS“ märkinud mitte midagi puude esinemist ja raskusastet käsitlevatesse lahtritesse. Kohus leiab, et kostja väited puude esinemise kohta on tõendamata, vastuolus esitatud tõenditega ning ei saa olla viivisenõude vähendamise aluseks. Kohus peab vajalikuks märkida, et tõenditest nähtuvalt oli kostja osaliselt töövõimetu juba liitumis- ja teenuste osutamise lepingu sõlmimise ajal 14.12.2002. Seega sõlmis kostja lepingu, olles teadlik enda töövõimetusest tulenevatest võimalikest takistustest lepinguga võetud kohustuste täitmisel. Selle riski võttis kostja teadlikult. Sarnaselt eeltooduga ei ole ka asjaolu, et kostja on hetkel töötu, viivisenõude vähendamise aluseks. Kostja ei ole tõendanud, et tema majandusliku seisundi tõttu on viivisenõue ebaõiglane. Üksnes isiku töötuna arvele võtmise fakt ei tõenda isiku ebasoodsat majanduslikku olukorda. Arvestades kostja maksetega viivitamise pikka

perioodi, ei ole viivisenõue põhinõude ulatuses kohtu hinnangul ebamõistlik. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata. Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 10 744,30 krooni ehk 686,69 eurot ja viivise 0,2% põhinõudelt päevas alates 29.10.2010 kuni põhinõude 5 372,65 krooni ehk 343,37 eurot täieliku tasumiseni. Eesti kroonide ümberarvestamisel eurodesse lähtub kohus euro kasutusele võtmise seaduse §-s 5 sätestatud arvestusreeglitest ja Euroopa Keskpanga ametlikust vahetuskursist. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 mille kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.