1.Tühistada Harju Maakohtu 26.02.2010 otsus Väino Viili hagis Mart Pärna vastu tasumata üüri, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks osas, millega maakohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude, sellelt arvestatud viivise nõude ja sissenõutavaks muutumata viivise nõude ning samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ning sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna alljärgnevalt: 2.1 Hagi rahuldada osaliselt. 2.2 Välja mõista Mart Pärnalt Väino Viili kasuks üürivõlgnevusena 4 516,38 eurot (70 666 krooni) ja üürivõlgnevuselt arvestatud viivistena kuni käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevani 1 943,78 eurot (30 413,55 krooni) ja sealt edasi viivis protsendina tasumata üürivõlgnevuse summalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni üürivõlgnevuse lõpliku tasumiseni. 2.3 Välja mõista Mart Pärnalt Väino Viili kasuks kahju hüvitisena 1 917,35 eurot (30 000 krooni) ja kahjuhüvitiselt arvestatud viivistena kuni käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevani 786,53 eurot (12 306,52 krooni) ja edasi viivis protsendina
tasumata kahjuhüvitise summalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kahjuhüvitise lõpliku tasumiseni.
3.Väino Viili apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, Mart Pärna apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskuludest 85% Mart Pärna ja 15% Väino Viili kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.19.10.2008 esitas Väino Viil kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Mart Pärna vastu 100 000 krooni väljamõistmiseks. 20.10.2008 rahuldas kohus avalduse, millele kostja esitas vastuväite. 25.11.2008 kohtumäärusega anti asja menetlemine üle Harju Maakohtule. 16.12.2008 esitas hageja kohtusse hagi kostja vastu tasumata üüri ja kõrvalkulude 102 409,85 krooni, kahju hüvitamise 30 000 krooni, viivise 33 986,73 krooni ning viivise 0,03 % päevas väljamõistmiseks.
2.14.04.2003 sõlmisid pooled korteri asukohaga XXXXXXX XX-X, Tallinnas üldpinnaga 119,6 m2 üürimiseks suulise üürilepingu üheks aastaks. Pooled leppisid kokku, et kõrvalkulud (KÜ Gonsiori XXV poolt korteri kohta esitatavad arved ja Eesti Energia arved) tasutakse igakuiselt ja üüri 4000 krooni kuus hiljemalt lepingu lõppemisel. Kuna korteris oli remont lõpetamata ning kostja oli nõus tegema korda põrandad, ukse klaasid ning vannitoa, siis lepiti kokku, et esimesed kuus kuud ei pea kostja üüri tasuma. Kostja pidi üüri tasuma alates 15.10.2003. 2003.a oktoobris soovis kostja veel pool aastat kasutada korterit ilma üüri maksmata, kuna ta oli värvimise asemel plaatinud osaliselt vannitoa, WC ja koridori. Hageja sellega ei nõustunud, sest korteri köök, vannituba, WC ning teenijatuba olid plaanitud ümber ehitada pärast küttetorude vahetust. Pooled rohkem seda küsimust ei käsitlenud ning kostja jätkas korteri kasutamist. 2004.a kevadel teatas kostja hagejale, et tema maja saab valmis jõuludeks ning seejärel, et jaanipäevaks ning see kordus ka järgmisel aastal. 2005.a detsembris tundis hageja huvi üüri tasumise kohta ning pooled leppisid kokku, et kostja hakkab kohe üürisummat tasuma. 22.12.2005 tasus kostja hagejale esimese üürimakse 4000 krooni. Kostja on edaspidi tasunud hagejale üüri järgmiselt: 19.01.2006 3900 krooni; 17.02.2006 3900 krooni; 28.02.2006 100 krooni; 02.05.2006 8100 krooni; 28.05.2006 4000 krooni ning 19.06.2006 4000 krooni. Seega on kokku tasutud üüri 28 000 krooni. Kostja ei ole rohkem hagejale üüri tasunud. 2006.a märtsis selgus, et kostjal on tekkinud võlgnevus ühistu ees üle 20 000 krooni. 20.06.2006 lõpetas hageja kostjaga üürilepingu erakorralise ülesütlemisega. Kostja korterit tagasi ei andnud. 05.09.2006 anti hagejale korter kostja poolt üle. Kohtuistungil jäi hageja oma
nõuete juurde, kuid vähendas oma põhinõuet 98 666 kroonini põhjusel, et kostja on kohtumenetluse käigus kõrvalkulude nõude 3745,85 krooni hagejale tasunud. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu.
4.Kostja sõlmis hagejaga suulise üürilepingu, mille kohaselt teeb kostja hageja korteris remonti, mis on eelduseks üüri 4000 krooni kuus sätestamiseks. Pooled sõlmisid tähtajatu üürilepingu. Kostja pole jätnud hagejale üüri tasumata. Üüri tasus kostja ise ning ka kostja abikaasa hagejale sularahas. Üürinõue tuleb tasaarveldada 68 000 krooni ulatuses, milline summa kulus tal hageja korteris remondi teostamiseks. Üürileping lõppes 2006.a juunis, mil kostja korterist välja kolis. Hageja on kahjunõue tõendamata. 2003.a ja 2004.a üürinõuded on aegunud ning tuleb jätta rahuldamata. Samuti on aegunud hageja nõue 2005.a esimese kümne kuu üüri väljamõistmiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
5.26.02.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 89 413,51 krooni, millest moodustas põhivõlg 70 666 krooni ja viivis 18 747,51 krooni. Poolte menetluskulud jäid poolte endi kanda.
6.VÕS § 271 lg 1 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Kohtuistungil leidis poolte vande all antud seletustega ning tunnistaja E. K. ütlustega tõendamist, et hageja andis kostjale kasutamiseks hagejale kuuluva eluruumi üldpinnaga 119,6 m2 asukohaga XXXXXXX XX-X, Tallinnas (t/l 2728) alates 14.04.2003 tähtajaga üks aasta. Üüriks lepiti kokku 4000 krooni kuus ning seda tuli tasuda alates oktoobrist 2003.a. Lisaks kohustus kostja tasuma kõrvalkulud.
7.Kostja ei ole üüri maksmise kohustust korrektselt täitnud. Kostja vastuväited, et ta on üüri tasunud, jäid paljasõnalisteks ning asja kohtulikul arutamisel tõendamist ei leidnud. Kohus on vastavalt TsMS § 230 lg-le 2 teinud kostjale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks (tlk 111 pöördel). Kostja seda teinud ei ole. Asjaolu, et kostja on tasunud perioodil 16.10.2003 kuni 20.06.2006 üüri üksnes 28 000 krooni on tõendatud kohtule esitatud hageja 2005.a ja 2006.a tuludeklaratsioonidega (tlk 29, 31, 89-92, 93-96). Asjaolu, et kostjal oli korteri üleandmisel hagejale üürivõlgnevus, kinnitab 05.09.2006 eluruumi üleandmise-vastuvõtmise akt (tlk 37). Üüri tasumist on kostjalt küsitud ka 22.08.2006 kirjaga, millise on kostja kätte saanud 05.09.2006 (tlk 101). Kostja vastuväited, nagu tuleks tasaarveldada üürivõlgnevus 68 000 krooni ulatuses, milline summa on tal väidetavalt kulunud hageja korteri remondile, on meelevaldsed. Asjaolu, et pooled leppisid kokku üüritasuks 4000 krooni kuus ning et esimesed kuus kuud ei pidanud kostja üüri tasuma, saavutati tingimusel, et kostja teostab hageja korteris remondi. On üldtuntud asjaolu, et Tallinna kesklinnas üldpinnaga 119,6 m2 korteri üür perioodil 2003.a kuni 2006.a oli tunduvalt kõrgem, kui 4000 krooni kuus. Ka kohtule esitatud E. K.i 2006.a tuludeklaratsioonist ilmneb, et sama maja korter nr. 12 üldpinnaga 108,7 m2 aastane üüritulu moodustas 108 000 krooni, mis teeb igakuiseks üüritasuks 9000 krooni (tlk 119, 120-123).
8.Hageja taotleb kostjalt üürivõla 98 666 krooni väljamõistmist, mis on tekkinud perioodil 16.10.2003-20.06.2006. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude
sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 3 järgi kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kuna pooled sõlmisid üürilepingu 14.04.2003 tähtajaga üks aasta ning üür tuli tasuda üürilepingu lõppemisel, siis muutus 2003.a ja 2004.a üür sissenõutavaks 14.04.2004. Ka tunnistaja E. K. andis ütlusi selle kohta, et pooled leppisid kokku üürilepingu pikenemises ning üüri tuli maksta kevadel 2004.a (tlk 137). Kuna pooled saavutasid kokkuleppe üürilepingu pikenemises kostja soovil detsembrini 2004.a, siis on samuti aegunud üürinõuded perioodil mai kuni detsember 2004.a. Osundatud nõuete aegumistähtaeg algas 31.12.2004. Vaatamata sellele, et pooled leppisid kokku üürilepingu pikendamises, oli hagejal õigus nõuda kostjalt üüri maksmist. Hageja ise on antud juhul oma nõude maksmapanekuga ülemäära viivitanud. Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtule 19.10.2008, siis on 2003.a ja 2004.a üürinõuded aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning poolte vande all antud seletustega leidis kohtuistungil tõendamist, et pooled saavutasid 24.11.2005 kokkuleppe selles, et alates detsembrist 2005.a hakkab kostja tasuma hagejale üüri igakuiselt (tlk 97, 98, 135). Nimetatut kinnitab ka kostja üürimaksete tasumine hagejale alates 22.12.2005 (tlk 135,136). Seega pole õige kostja väide selle kohta, et hageja 2005.a üürinõuded on esimese kümne kuu osas aegunud. Seega on 2005.a ja 2006.a üürinõue 70 666 krooni põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
9.Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja on oma üüri tasumise kohustust rikkunud, tuleb kostjalt välja mõista ka viivis 2005.a ja 2006.a tasumata üürinõuetelt 18 747,51 krooni (21.06.-30.06.2006 70 666 x 0,02534% x 9= 161,16 krooni; 01.07.-31.12.2006 70 666 x 0,02671% x 184= 3 472,97 krooni; 01.01-30.06.2007 70 666 x 0,02877% x 185= 3 761,16 krooni; 01.07-15.12.2008 70 666 x 0,03014% x 533= 11 352,22 krooni).
10.VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Kohtule esitatud kirjalike tõenditega on tõendatud, et poolte vaheline üürileping öeldi erakorraliselt üles alates 20.06.2006 põhjusel, et kostja oli kõrvalkulude maksmisega viivitanud üle 8 kuu. Samuti oli ebakorrektselt täidetud üüri tasumise kohustus (tlk 33). Kostja sai nimetatud teate kätte 19.06.2006 (tlk 32). Asjaolu, et kostjal oli kõrvalkulude võlgnevus 20 532,75 krooni nähtub ka kohtule esitatud hageja 27.03.2006 kirjast kostjale (tlk 30, 107). Seega lõppes üürileping 20.06.2006. Kostja vande all antud seletuse ning tunnistaja Juta Pärna ütlustega leidis kohtuistungil tõendamist, et kostja kolis korterist välja 2006.a juuni lõpus. Korter anti hagejale üle eluruumi üleandmise-vastuvõtmise aktiga 05.09.2006 (tlk 37). Kuna hageja pole tõendanud, et tal oli reaalselt võimalik korterit üürile anda enne 05.09.2006, siis ainuüksi asjaolu, et kostja korterist väljakolimisel koheselt hagejale korterit üle ei andnud ning näitusid ei fikseerinud, pole aluseks kostjalt kahju hüvitamist nõuda. Kuna
kohus ei rahuldanud hageja kahju hüvitamise nõuet, siis ei rahuldanud kohus ka viivise nõuet kahjuhüvitiselt.
11.Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisemääraga 0,03 % päevas. TsMS § 367 järgi võib viivise nõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna hageja pole põhjendanud oma taotlust viivise määraga 0,03 % päevas kohaldamiseks, tuleb nimetatud hageja nõue jätta rahuldamata.
12.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel tähtsust ei omanud ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Mart Pärna apellatsioonkaebuse põhjendused
13.Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 26.02.2010 otsus osaliselt ning teha uus otsus, millega hagi jäetaks täielikult rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
14.Kostja nõustub kohtu hinnanguga selles osas, mis käsitleb hageja kahjuhüvitise nõuet. Samuti nõustub kostja sellega, et kui üldse lugeda hageja üürinõuet põhjendatuks, siis üksnes osas, milles see ei ole aegunud.
15.Kohus on hinnanud tõendeid valesti. Sealhulgas ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja vande all antud ütlusi ega kostja tunnistaja ütlusi. Samas on kohus võtnud arvesse asjakohatuid tõendeid ning seisukohti. Muuhulgas on kohus arutlenud midagi üldtuntud üürist, millel ei ole vaidlusega seost. Samuti on kohus arvestanud vaatamata kostja tähelepanekutele tuludeklaratsioone tõendina. Deklaratsioon ei tõenda tulu tekkimist. Maksukohustus tekib seaduse alusel. Deklaratsiooni eesmärk on üksnes anda ülevaade tekkinud tulust. Parimal juhul saab maksuhalduri poolt kinnitatud deklaratsioon tõendada seda, et isik on vastavas summas tulu deklareerinud. Kohus on ignoreerinud kostja viidatud maksuõiguse norme.
16.Kohus ei ole objektiivselt hinnanud hageja vande all antud ütlusi ja hageja tunnistaja ütlusi. Need ütlused on vastuolulised ning kostja on sellele ka tähelepanu pööranud. Nii on hageja avalduses kord väitnud, et leping kostjaga sõlmiti tähtajaliselt ning samas kohtule esitatud puuduste kõrvaldamise taotluses kinnitanud, et poolte vahel sõlmiti hoopis tähtajatu leping. Samuti erinevad hageja ja tema tunnistaja ütlused. Hageja väitel hoiduti hagi esitamisest, kuna hageja perre sündis laps, mis oli emotsionaalselt nii koormav, et see takistas hagi esitamist kolme aasta jooksul. Hageja tunnistaja väitel oli aga väidetav kohustuse rikkumise fakt emotsionaalselt sedavõrd traumeeriv, et hagi esitamine ei tulnud kõne allagi. Samuti ei ole hageja ja tema tunnistaja ütlused usutavad ning selliste valeväidete esitamine peab mõistlikult iga erapooletu arbiitri hinnangut mõjutama. Hageja tunnistaja, kes on praktiseeriv jurist, ei saa muutuda sisuliselt tegevusvõimetuks väidetava rahalise kohustuse rikkumisega. Ka äris karastunud hagejast juhatuse liikmele ei ole võlg võõras nähtus. Kohus on arvestanud üksnes hageja ja tema tunnistaja väidetega ning ütlustega. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb tõendatuks selle, et leping sõlmiti just hageja väidetud tingimustel, kuigi kostja on sellele otseselt vastu vaielnud ning väitnud ja andnud ütlusi vastupidise kohta. Samal ajal ei ole hageja väited ning antud tunnistused millegi poolest usaldusväärsemad. Sellest tulenevalt on hageja arvestused väidetava üürivõla kohta valed, sest suuliselt sõlmitud üürilepingu tingimused, mida väidab hageja, ei ole millegagi tõendatud.
17.Kohus ei ole igakülgselt hinnanud üleandmise-vastuvõtmise akti. Nimetatud dokumendi puhul on tegemist tüüpdokumendiga, millele on kantud olulised tingimused käsitsi. Muu hulgas on sinna kantud olulised näidud, kuupäev, seisukord. Mis tahes üürivõlga ei ole sellele märgitud. Kohus on jätnud arvestamata, et tahteavaldust tuleb vastavalt seadusele tõlgendada
selle tegija tahtest lähtuvalt, kui saaja seda teadis või pidi teadma. Hageja kinnitas kohtuistungil, et kostja ei olnud nõus allkirjastama ühtegi dokumenti, kuid oli pärast hageja poolset veenmist nõus andma allkirja selle kohta, et hageja on korteri vastu võtnud. Seega pidi hageja olema teadlik sellest, et kostja ei tunnistanud ühtegi hageja nõuet ning üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastades kinnitas üksnes seda, et kostja on korteri vastu võtnud. Kostja juhtis sellele ka kohtu tähelepanu, kuid maakohus on jätnud selle arvesse võtmata. Seejuures ei ole kohus arvestamata jätmist põhjendanud. Samuti on kohus ekslikult leidnud, et hageja on kostjale esitanud üüri tasumise nõude 22.08.2006 kirjaga, mille kostja on saanud kätte 05.09.2006. Kostja ei vaidle sellele vastu, et on vastava dokumendi kätte saanud, kuid selles dokumendis on hageja üksnes märkinud, et ta nõuab kohustuste täitmist sh üüri tasumist. Üksnes viide sellele, et hageja nõuab kostjalt kohustuste täitmist, ei ole piisav asumaks seisukohale, et põhjendatud üürinõue on esitatud. Sellest ei ole võimalik järeldada, et kostja tegelikult hagejale üüri võlgneb.
18.Kohus leidis, et nõue, mida hageja saab maksma panna, hõlmab perioodi jaanuar 2005.a kuni juuni 2006.a. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu arvestus võla kujunemise kohta. Pooled ei vaidle selles, et sõlmitud kokkuleppe kohaselt oli igakuine üür 4000 krooni. Lähtudes sellest oleks pidanud kohus mõistma hagejalt välja 18 kuu üüri ehk 72 000 krooni. Võttes aga arvesse, et hageja tunnistas üüri saamist perioodil detsember 2005.a kuni juuni 2006.a, jääb arusaamatuks, mille alusel mõistis kohus välja üüri kogu perioodi eest, mis hõlmab aegumata nõudeid. Kui kohus tuvastas, et hagejal on õigus nõuda üüri perioodi eest jaanuar 2005.a kuni juuni 2006.a, siis pidi kohus arvestama, et nimetatud perioodil tasus kostja vastavalt hageja vande all andud ütlustele üüri kokku 28 000 krooni s.o 2005.a detsembrist 2006.a juunini. Kuivõrd selle summa maksmise osas poolte vahel vaidlust ei ole, siis ei ole kohtul ka alust seda kostjalt välja mõista. Kostja juhtis ka kohtu tähelepanu sellele, et üürisuhte olemusest tulenevalt tuleb üüri maksta perioodiliselt. Muud kokkulepet ei ole tuvastatud. Vastupidi, perioodilise tasu maksmise kohustust kinnitab ka hageja oma vande all antud ütlustega tunnistades tasumist detsembrist juunini. Lisaks, ka kohus ise tuvastas, et hageja pidi tasuma alates detsembrist 2005.a üüri igakuiselt.
19.Seaduse kohaselt (VÕS § 88) on võlausaldajal vaid erandjuhul õigus määrata, millise kohustuse katteks tasumine arvestatakse. Antud juhul ei ole võlausaldaja mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, mille katteks on tasumine arvestatud ning tegi seda alles kohtuistungil. Kostja vaidles sellele vastu. Seega ei saanud 2005.a detsembrist 2006.a juunini tehtud makseid arvestada mis tahes muu perioodi katteks. Kui kohus tuvastas, et alates detsembrist 2005.a pidi kostja tasuma üüri igakuiste maksetega, siis jättes kõrvale kogu varasema kohtu arutuluskäigu selle kohta justkui sõlmiti poolte vahel leping, mille kohaselt kostja kohustus mingil hetkel tasuma üüri lepingu lõppemisel, ei oleks kohus mingil juhul saanud tasumisi lugeda varasemalt tekkinud, kuid väidetavalt täitmata kohustuste katteks. Seega on selge, et kohus on valesti ning täiesti põhjendamatult mõistnud kostjalt välja hageja kasuks üüri perioodi eest detsember 2005.a kuni juuni 2006.a. Kohus oleks oma loogikat järgides pidanud lähtudes oma hinnangust tõenditele välja mõistma üüri ainult jaanuarist 2005.a kuni novembrini 2005.a ehk 44 000 krooni. 28 000 krooni oleks pidanud kohus lugema tasutuks perioodi kohta detsember 2005.a kuni juuni 2006.a.
20.Kohus mõistis kostjalt välja ka viivise. Samas tuvastas kohus, et hageja on oma nõude maksmapanekuga ülemäära viivitanud. Kostja hinnangul oli viivise nõue hea usu põhimõtte vastane. Kostja juhtis sellele ka kohtu tähelepanu. Kohus ei analüüsinud seda oma otsuses. Seega on kohus rikkunud menetlusõiguse normi, kuna otsus on selles osas põhjendamata. Sisuliselt on kostja kõikidele hageja nõuetele s.h viivisele vastu vaielnud ning avaldanud kohtuistungil ning esitatud dokumentides (teesid) selgelt, et pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib tuua kaasa õiguste teostamise lubamatuse viidates seda seisukohta toetavale kohtupraktikale (3-2-1-100-07), mille kohaselt on vastuoluline käitumine hea usu
põhimõtte vastane. Kohus seda ei analüüsinud. Olukord, kus hageja ilma ühegi mõistliku põhjuseta jätab ligi kolme aasta jooksul nõude realiseerimata ning isegi ei teavita kostjat võimalikust nõudest, tekib kostjal mõistlikult arusaam, et hagejal kostja vastu nõudeid ei olegi või kui on, siis on hageja loobunud nende esitamisest. Sellises olukorras on viivise nõudmine kostjalt vastuoluline, kuna olemuslikult on viivis mõeldud kohustuse täitmisele sundimiseks. Viivis ei saa muutuda iseseisvaks rikastumise allikaks. Kuivõrd tsiviilõiguse teooria üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja nõudeõiguse, kui õiguse teostamine ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (3-2-1-41-07), on kostjalt viivise väljamõistmine hea usu põhimõtte vastane.
21.Eelnevalt nii Tallinna Ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus kinnitamist leidnud seisukoht laieneb igasugusele nõudele, mitte ainult õiguskaitsevahendile või nt kõrvalnõudele. Kohus on leidnud, et pikema ajajooksul õiguse kasutamata jätmine võib tuua kaasa õiguse teostamise lubamatuse ning seda olenemata sellest, kas nõue on aegunud või mitte. Ka antud juhul on hageja jätnud mis tahes mõistliku põhjuseta nõude ligi kolme aasta jooksul esitamata. Sellest tulenevalt on kostjal tekkinud kindel veendumus, et hagejal nõuet ei ole või seda lihtsalt ei esitata mis tahes kaalutlusel. Hageja ei ole ka kuidagi väljendanud seda, et ta kavatseb üldse nõuet esitada. Tahet võib seaduse kohaselt järeldada ka tegudest (või tegevusetusest). On üksnes mõistlik eeldada, et isik, kes ei teavita nõude olemasolust ega tee ettepanekut selle tasumiseks, nõuet ei omagi või vähemalt ei kavatse seda realiseerida. Kui see eeldus peab paika viivise puhul, siis peab see olema põhimõtteliselt kohaldatav ka muude võlaõiguslike nõuete osas. Arvestades, et poolte vahel sõlmiti suuline leping, oleks hageja pidanud mis tahes nõuded esitama viivitamatult. Ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite kohaselt peab igaühel olema võimalus end kaitsta. Kui poolte vaheline suhtlemine on niivõrd mitte-formaalne, et pooled sõlmivad lepinguid suuliselt, siis peab ka nõuded esitama sellise aja jooksul, millise puhul sündmused on kõigil värskelt meeles ning tõendid on veel säilinud. Suulisest lepingust tuleneva nõude esitamine vahetult enne aegumist on moraalivastane. Väino Viili apellatsioonkaebuse põhjendused
22.Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 26.02.2010 otsuse osas, millega on jäetud rahuldamata kahjuhüvitise nõue ja seadusliku viivise nõue ning teha uus otsus, millega rahuldada kahjuhüvitise nõue 30 000 krooni ja seaduslike viivise nõue kuni täitmiseni. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega on jäetud menetluskulud poolte endi kanda ja teha selles osas uus otsus, millega jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega on jäetud rahuldamata kahjuhüvitise nõue ja seadusliku viivise nõue ning saata asi vastavas ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
23.Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja kahjuhüvitise nõude, mis tulenes üüritud asja tagastamisega viivitamisest. Kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 335, millest tulenevalt ei ole kohtuotsus esitatud nõude osas seaduslik ja põhjendatud. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva asja puhul tavaline.
24.Vaidluse sisuks ja hagi esemeks on nõue kahjuhüvitise saamiseks perioodi eest 21.06.05.09.2006, mil XXXXXXX XX-X korter oli kostja valduses ning kostja ei tagastanud üürilepingu eset hagejale. Maakohus on vaidluse lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud tuvastanud osaliselt. Kohus on tuvastanud, et pooltevaheline üürileping oli erakorraliselt üles öeldud 20.06.2006. Samuti, et kostja andis hagejale korteri valduse üle alles 05.09.2006. Kuid kohus on samas ekslikult leidnud, et kuna hageja pole tõendanud, et tal oli reaalselt võimalik korter üürile anda enne 05.09.2006, siis ainuüksi asjaolu, et kostja
korterist väljakolimisel koheselt hagejale korterit üle ei andnud ning näitusid ei fikseerinud, pole aluseks kostjalt kahjuhüvitist nõuda. Kuna kohus ei rahuldanud hageja kahjuhüvitise nõuet, siis ei rahuldanud kohus ka viivise nõuet.
25.VÕS § 335 kohaldamine ei eelda seda, et hagejal tuleks tõendada, et tal oli võimalik korter üürile anda. Antud norm kuulub kohaldamisele isegi juhul, kui hagejal puuduks huvi korterit välja üürida. Üürnikul oli kohustus (VÕS § 334) tagastada üüritud asi ning üürnik seda kohustust ei täitnud. Kuni kohustuse täitmiseni oli hagejal VÕS § 335 esimese lause järgi õigus viivitatud aja eest nõuda kahjuhüvitisena üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline. Maakohus on jätnud tähelepanuta kahjuhüvitamise nõude lahendamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud ja hageja poolt esitatud tõendid, millega hageja on tõendanud samasuguses asukohas oleva samasuguse asja turuhinda, milleks on 12 000 krooni kuus ilma kõrvalkuludeta. Hageja esitas kohtule 26.10.2009 Äripäeva kinnisvara lisas 12.06.2006 ilmunud kesklinna üürikorterite keskmised turuhinnad koos taotlusega lugeda need üldtuntuks ja E.K. tuludeklaratsiooni, millega hageja soovis tõendada samas majas, küll väiksema ja soodustushinnaga kasutada antud korteri üüri. Maakohtus olid esile toodud kahju hüvitamise normi kohaldamise seisukohast kõik olulised asjaolud ja need ka tõendanud. Kohus on kahjuhüvitise nõude lahendamisel jätnud alusetult tähelepanuta tõendid, kuigi on neile tõenditele kohtuotsuses viidanud. Kostja esitatud tõenditele ja taotlusele vastuväiteid ei esitanud.
26.Hagejal puudus õigus (materiaalõiguslik alus), enne korteri valduse tagasi saamist st kostja poolt korteri üle andmist, korterisse sisse saamiseks ning kostjal oleks tekkinud alus süüdistada hagejat omavolilises korterisse tungimises. Riigikohtu 07.09.2009 lahendi nr 32-1-83-09 p-des 10 ja 11 on analoogset asja lahendatud ning leitud, et juhul kui üürnik ei tagasta üüritud asja pärast üürilepingu lõppemist, on üürileandjal õigus nõuda asja tagasi enda valdusse kas VÕS § 334 lg 1 või AÕS § 80 alusel. VÕS § 335 esimese lause järgi võib üürileandja viivitatud aja eest nõuda kahjuhüvitisena kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist (VÕS § 335 teine lause). Omavoliliseks loetakse AÕS § 40 lg 2 tunnustel ka omaniku poolt oma asja äravõtmist ebaseadusliku valdaja valdusest (AÕS § 34 lg 1).) VÕS § 335 sätte kohaldamise seisukohast ei oma küll tähtsust see, millal või kuidas kostja välja kolimist teostas. Kohtuotsuse põhjendustest ei selgu ka, miks kostja tunnistaja ütlus, et kostja kolis välja 2006.a juuni lõpus on loetud tõendiks, aga hageja tunnistaja ütlust, et kostja kasutas korterit ka juulikuus ei ole tõendina arvestatud, vaatamata asjaolule, et hageja tunnistaja ütlus tugines fotole ja 01.07.2006 oli kostja abikaasa auto XXXXXXX XX elamu hoovis, mida oleks olnud täiendavate tõendite esitamisel olnud võimalik kontrollida.
27.Kuna kohus on alusetult jätnud rahuldamata hageja kahjuhüvitise nõude, siis on kohus alusetult jätnud rahuldamata ka kahjuhüvitiselt arvestatud seadusliku viivise nõude, mis hagi esitamise seisuga 15.12.2008 arvestatuna oli 7921,41 krooni. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et kuna hageja pole põhjendanud oma taotlust viivise määraga 0,03 % päevas kohaldamiseks, tuleb nimetatud hageja nõue jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht ei tugine kohtuasja materjalidele, ega ole ka seaduslik. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja seadusjärgse viivise välja mõistmist üüri tasumisega viivitamise eest alates 20.06.2006 ja
üüritud asja tagastamisega viivitamise eest alates 06.09.2006 VÕS § 113 alusel. Hagiavalduses on esitatud seadusest tulenev viivise päevamäär protsentides. 02.02.2010 kohtuistungil on hageja esindaja täpsustanud ja selgitanud hageja taotlusi. Viivis on seaduslik viivis, arvestus on hagiavalduses välja toodud. Viivist oleme arvestanud üürivõlgnevuselt ja kahjuhüvitise pealt. Hagiavalduses on kirjutatud viivis, mis on tekkinud hagi esitamise seisuga. 0.03% on viivis, mida soovime kuni nõude täitmiseni. Hageja nõustus sellega, et tema esindaja on eksinud seadusliku viivise protsendi määras, kuid leidis, et see ei saa olla aluseks seadusliku viivise välja mõistmata jätmiseks.
28.Hageja on taotlenud seadusjärgse viivise välja mõistmist kuni kohase täitmiseni, kuid kohus on seadusjärgse viivise välja mõistnud kuni hagi esitamiseni kohtusse. Seega on ekslikult jäänud üürinõudelt välja mõistmata viivis 438 päeva eest kokku 6 899,82 krooni (16.12.2008- 31.12.2008 70 666x 0,03% x 16= 339,19 kr; 01.01.2009- 26.02.2010 70 666 x 0,022% x 422 = 6 560,63 kr). Samuti ei saa asjaolu, et seadusjärgse viivise päevamäära koma kohti on hageja enda kahjuks vähendanud, olla aluseks seadusjärgse viivise väljamõistmata jätmiseks. Niisugune põhjendus võiks olla kohane siis, kui hageja ei oleks nõudnud seadusjärgset viivist.
29.Maakohus ei ole juhtinud hageja esindaja tähelepanu sellele, et esindaja on eksinud seadusliku viivise protsendi määra esitamisel. Samuti ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud kostja. Kuna tulenevalt TsMS § 436 lg 5 ei kuulu kohaldamisele käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatu, kui tegemist on kõrvalnõudega, milleks seaduslik viivis kindlasti on, saab järeldada vaid seda, et jura novit curia ning kohus on seadusest tulenevalt kohustatud kohaldama seadusliku viivise nõude puhul, seadusest tulenevat viivise määra ning seda vaatamata sellele kas üks pool on nõudnud seaduslikku viivist õige päevamäära protsendiga või teine pool seda määra vaidlustanud on.
30.Kohus ei ole otsuses põhjendanud menetluskulude jaotust. Kohtu otsusest ei nähtu miks kohus juhindus TsMS § 163 lg 1 sätestatust ning jättis menetluskulud poolte enda kanda. Menetluskulude poolte endi kanda jätmine ei olnud õiglane ega põhjendatud otsus. Hageja esitas hagiavalduses üüri-ja kõrvalkulude tasumise 102 409,85 krooni ja üürikorteri tagastamisega viivitamisest tuleneva kahjunõude 30 000 krooni. Kohtumenetluse ajal tasus kostja täielikult kõrvalkulude nõude 3745,85 krooni. TsMS § 168 lg 5 järgi, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja menetluskulud. Hageja on menetluse käigus loobunud kõrvalkulude põhinõudest põhjusel, et kostja maksis võla pärast hagi esitamist. Kohus rahuldas hageja üürinõude osaliselt 70 666 krooni ja ülejäänud nõude osas pidas kohus võimalikuks kohaldada aegumist. Seega on maakohtumenetluses rahuldatud hageja põhinõuetest (üürinõue ja kahjuhüvitis kokku) 54,9 % ja seda koos põhjendamatult rahuldamata jäetud kahjunõudega. Kui käsitleda vaid üüri nõuet, on nõudest rahuldatud 71,6 %. Hageja üürinõue jäi täies ulatuses rahuldamata vaid põhjusel, et kohus kohaldas kostja suhtes aegumist. Antud asjas aegumise kohaldamine ei olnud sisuliselt õiguspärane, kuivõrd juriidiliselt ei ole võimalik lõppenud lepingu pikendamine, seega ei saanud üürinõue muutuda sissenõutavaks 31.12.2004, nagu kohus on leidnud. TsMS § 162 lg 4 on sätestatud, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Arvestades asjaolu, et kostja tahtlikult ei tasunud kokkulepitud üüri ja ei tagastanud üüripinda pärast üürilepingu lõppemist, ega nõustunud hageja poolt 26.10.2009 tehtud kompromiss ettepanekuga, ei ole kohtukulude poolte endi kanda jätmine õiglane ja põhjendatud otsus. TsMS § 163 lg 2 on sätestatud, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja selle sarnases ulatuses nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja pakutud kompromissist keeldus kostja
korduvalt. Kokkuvõttes rahuldaski kohus hagiavalduse üürinõude osaliselt ja nimelt selles ulatuses, millises hageja pakkus kompromissi. Seega oleks kohus saanud pelgalt TsMS § 163 lg 2 kohaselt jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude jätmine kummagi poole enda kanda ei olnud hageja suhtes õiglane. Arvestades asjaolusid oleks mõistlik ja õiglane olnud jätta menetluskulud kostja kanda ja seda põhjusel, et hageja nõudest enam kui pool oli põhjendatud ning selles osas kohtusse pöördumine hageja poolt oma õiguste kaitseks oli vajalik ja asjakohane. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Kolleegiumi arvates on maakohus jätnud hageja nõude korteri tagastamisega viivitamise eest kahjuhüvitise ja hüvitiselt viivise väljamõistmiseks põhjendamatult rahuldamata. Samuti on maakohus eksinud tasumata üürilt viivise väljamõistmise arvestusega ning jaotanud ebaõigesti menetluskulud. Kuna hageja ei ole maakohtu poolt üürinõude osalist rahuldamata jätmist vaidlustanud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust selles osas, s.h nõude osalise aegumise osas, kontrollida. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada, kostja apellatsioonkaebus aga jätta rahuldamata.
33.Vastates esmalt kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult lähtunud üürilepingu tingimuste tuvastamisel poolte selgitustest ja tunnistaja E. K.i ütlustest. Tõendite asjassepuutuvuse ja lubatavuse hindamisel on kohus õigesti lähtunud vaidluse aluseks olevatest asjaoludest ja poolte käitumisest vaidlusaluses võlasuhtes. Pooled on mõlemad kohtuistungil kinnitanud, et kokkulepe saavutati tingimustel, et üüri suuruseks on 4 000 krooni ning et kostja saab remondi tegemise korral korterit pool aastat tasuta kasutada (tl 135 ja 135 pöördel). Samasisulisest kokkuleppest on teadlik kostjaga lepingutingimused läbi rääkinud tunnistaja E. K. (tl 137-138). Kostja pahameel selle üle, et maakohus ei ole arvestanud lepingu sisustamisel tunnistaja J. P. ütlustega, on asjakohatu, kuna tunnistaja on kinnitanud, et tema lepingutingimuste läbirääkimise ega lepingu sõlmimise juures ei viibinud (tl 139).
34.Kostja seisukoht, et maakohus on hagi põhjendatuse üle otsustamisel andnud ebaõige hinnangu eluruumi üleandmise-vastuvõtmise aktile, ei ole paikapidav. Kostja väide, et aktis ei ole kostja üürivõlga märgitud on eksitav, kuna aktis on sõnaselgelt märgitud, et kostjal on tekkinud üürivõlgnevus perioodil 14.04.2003 – 20.06.2006, mille kostja on kohustunud päeva jooksul pärast korteri üleandmist hagejale tasuma. Tõendeid, mis kinnitaksid üüri nõuetekohast tasumist, ei ole kostja kohtule esitanud. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kostja hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tema vastuväited tuginevad.
35.Kostja hinnang, et maakohus ei ole otsuse tegemisel võtnud arvesse kostja poolt 2005.a ja 2006.a üürina tasutud 28 000 krooni, ei ole samuti õige. Maakohus on tuvastanud, et kostjal tekkis 4 000 krooni suuruse üüri tasumise kohustus alates oktoobrist 2003.a ning seetõttu on kostja poolt tasutud üürisummad arvestatavad kogu lepingu kehtivuse ajal
tekkinud üürivõlgnevuse katteks. Asjaolu, et maakohus on lugenud hageja nõude aastate 2003 ja 2004 osas aegunuks, ei välista võimalust võtta kostja poolt aastatel 2005 ja 2006 tasutud summasid arvesse kahe eelneva aasta osas tekkinud võla likvideerimiseks. VÕS § 88 lg 6 p 1 sätestab, et kui pooled ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks makstud raha on määratud, loetakse täidetuks esimeses järjekorras sissenõutavaks muutunud kohustus. Seega on maakohus mõistnud kosjalt põhjendatult välja üürivõlgnevusena 70 666 krooni (4 516,38 eurot).
36.Hageja apellatsioonkaebuse osas märgib ringkonnakohus, et ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja nõue korteri tagastamisega viivitamise eest hüvitise ja hüvitiselt viivise välja mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna üüritud asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest nõuda kahjuhüvitisena kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline. Kolleegium jagab hageja seisukohta, et nimetatud sätte kohaldamine ei eelda asjaolu tõendamist, kas üürileandjal oli korterit ka tegelikkuses võimalik kellelegi teisele üürile anda. Tõendada tuleb vaid fakti, et senine üürnik viivitas õigustamatult korteri tagastamisega ning juhul, kui üürileandja nõuab hüvitist, mis ületab kokkulepitud üüri, peab ta tõendama, et nõutav hüvitis ei ületa „tavalist“ üüri. Hageja on esitanud tõendina 12.06.2006 ajalehe „Äripäev“ kinnisvara lisa väljavõtte, milles kajastatud statistika kohaselt oli tavaliseks üüriks samasuguses piirkonnas asuvate korterite puhul vaidlusalusel perioodil 12 000 krooni (tl 108). Lisaks on hageja esitanud nõude põhjendamiseks kinnisvaraportaali City24 väljatrüki (tl 34) ja abikaasa E. K. 2006.a tuludeklaratsiooni ärakirja (tl 120-123), millest nähtuvalt on samaväärsete korterite üürihinnad olnud samal perioodil veelgi kõrgemad. Tavalise üüri teistsuguse määra kohta ei ole kostja tõendeid esitanud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ütles üürilepingu üles 20.06.2006 ning kostja andis korteri hagejale üle 05.09.2006 sõlmitud korteri üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamisega. Seega on hageja nõue korteri tagastamisega viivitamise eest perioodil 21.06.2009 – 05.09.2006 12 000 krooni suurust kuu tasu aluseks võttes kokku 30 000 krooni (1 917,34 eurot) suuruse hüvitise saamiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
37.Samuti on põhjendatud hageja nõue kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmiseks. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kuna kostja ei ole hagejale korteri üleandmisega viivitamise eest siiani hüvitist maksnud, on hageja nõue viivise saamiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi alates ajast kui nõude esitaja kahjust teada sai. Kõnealusel juhul on hageja palunud mõista viivise välja alates 06.09.2006 ehk alates sellest, kui kostja korteri vabastas. Viivisemääras kokkuleppe puudumise tõttu tuleb aluseks võtta seadusejärgne viivisemäär. VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse seadusest tuleneva viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 7% aastas. 1 917,34 euro (30 000 krooni) suuruselt kahjuhüvitiselt väljamõistetava viivise suurus alates 06.09.2006 kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni on kokku 786,53 eurot (perioodil 06.09.2006-31.12.2006 viivitatud päevi 117 ja viivisemäär 9,75% = 59,92 eurot; perioodil 01.01.2007-30.06.2007 viivitatud päevi 181 ja viivisemäär 10,50% = 99,83 eurot; perioodil 01.07.2007-30.06.2008 viivitatud päevi 366 ja viivisemäär 11% = 211,20 eurot; perioodil 01.07.2008-31.12.2008 viivitatud päevi 184 viivisemäär 9,5% = 91,57 eurot; perioodil 01.01.2009-10.02.2011 viivitatud päevi 771 viivisemäär 8% = 324,01eurot).
38.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on nõudnud nii tasumata üürivõlalt kui kahjuhüvitiselt viivist ka osas, milles see ei olnud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis
selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ringkonnakohus saab ka selles osas teha uue otsuse. Lähtudes üüri põhivõlast 4 516,38 eurot (70 666 krooni) ning kostja poolt vaidlustamata eeldusest, et üüri põhivõlg muutus sissenõutavaks 21.06.2006, tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kuni käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevani kokku summas 1 943,78 eurot (perioodil 21.06.2006-30.06.2006 viivitatud päevi 10 ja viivisemäär 9,25% = 11,45 eurot; perioodil 01.07.2006-31.12.2006 viivitatud päevi 183 ja viivisemäär 9,75% = 220,78 eurot; 01.01.2007-30.06.2007 viivitatud päevi 181 ja viivisemäär 10,50% = 235,16 eurot; perioodil 01.07.2007-30.06.2008 viivitatud päevi 366 ja viivisemäär 11% = 497,49 eurot; perioodil 01.07.2008-31.12.2008 viivitatud päevi 184 viivisemäär 9,5% = 215,70 eurot; perioodil 01.01.2009-10.02.2011 viivitatud päevi 771 viivisemäär 8% = 763,21 eurot).
39.Alates 11.02.2011 tuleb nii maakohtu poolt välja mõistetud üüri võlalt kui ringkonnakohtu poolt välja mõistetud kahjuhüvitiselt mõista kostjalt välja viivis protsendina tasumata põhivõlgnevuse summalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni.
40.Kolleegium ei jaga kostja seisukohta, et hageja poolt viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Arvestades asjaolu, et kostja on jätnud üüri tasumise kohustuse ligi kahe kolmandiku ulatuses senini täitmata ega ole hüvitanud korteri valduse tagastamisega viivitamise tõttu hagejale tekitatud kahju, ei ole viivise summa, mis jääb alla poole väljamõistmisele kuuluvast üüri põhivõlast ja kahjuhüvise summast, ebamõistlikult suur ega ebaproportsionaalne. Asjaolusid, mis annaks alust väita, et viivise nõue ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile, poolte käitumisele või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele, kolleegium ei tuvastanud (RKTK 10.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 p 27). VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.
41.Kuna hagi kuulub üüri nõude osas 69% ulatuses rahuldamisele, kahjuhüvitise nõue tuleb rahuldada täies ulatuses ning viivis kuulub välja mõistmisele põhinõuete rahuldatud ulatust aluseks võttes, peab kolleegium õiglaseks jätta menetluskuludest TsMS § 163 lg 1 alusel 85% kostja ja 15% hageja kanda. Hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlus jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda ei ole põhjendatud, kuna hagi ei kuulu kogu ulatuses rahuldamisele. Maakohtu 02.02.2010 kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole ka hageja poolte lepitamiseks pakutud kompromissiga lõppkokkuvõtteks nõustunud (tl 150).
Iko Nõmm
Margo Klaar
Ülle Jänes
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.